Väga põhjalik kokkuvõte Eestis elavatest roomajatest (0)

Roomajate üldiseloomustus 
Keda nimetatakse roomajateks?
Roomajate (Reptilia) klassi kuulub maailmas umbes 6000 liiki selgroogseid loomi. Need on enamuses maismaaloomad, kuhu kuuluvad loomad jaotuvad seltsidesse: kilpkonnalised, kärsspealised, krokodillilised ja soomuselised. Eesti roomajad (kokku 5 liiki) kuuluvad kõik seltsi Soomuselised (Squamata).
Roomajate välimus
Erinevatesse roomajate seltsidesse kuuluvate liikide välimus on erinev - see võib olla sisaliku -, mao- või kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle kereks, mis omakorda lõpeb sabaga . Jalgu madudel ei ole. Pikim teadaolev madu on Kagu-Aasias elav võrkpüüton , kelle pikkus võib vahel harva ulatuda isegi 10 meetrini. Raskeim roomaja on sealsamas elav krokodill kehamassiga kuni 520 kg, väikseim Haitilt pärit 17 mm pikkune sisalikulaadne geko.
Kus roomajad elavad?
Roomajad on maismaaloomad. Kui osa roomajaid elabki ajutiselt või alaliselt vees, siis nende sigimiseks ja arenguks veekeskkond enam oluline ei ole. Roomajad on kõige arvukamad just soojemates ja kuivemates kohtades - kõrbetes ning poolkõrbetes. 
Kuidas roomajad liiguvad?
Et sisalikud ei jõua oma jalgadega keha üles tõsta, siis liiguvad nad roomates. Seejuures kasutatakse nii jalgade kui ka saba abi. Madude liikumine kulgeb keha kõverdavate liigutustega - siuglemisena.
Kuidas roomajad hingavad?
Kõik roomajad hingavad kopsudega. Hingamisliigutused toimuvad roietevaheliste lihaste ja kõhulihaste abil. 
Milline on roomajate vereringe ?
Sarnaselt kahepaiksetega on ka roomajatel kolmeosaline süda ning kopsu- ja kehavereringe . Suhteliselt aeglasest ainevahetusest tulenevalt on roomajad kõigusoojased loomad.
Mida roomajad söövad?
Enamik roomajaid on loomtoidulised, kes neelavad oma toiduobjekti tervena alla. Hambaid kasutavad nad enamasti vaid toidu kinnihoidmiseks. Mürkmaod kasutavad enesekaitseks ja saaklooma surmamisel mürgihambaid. Meil elavad sisalikud söövad enamasti pisemaid selgrootuid loomi, maod kasutavad toiduks ka pisiimetajaid.
Millised on roomajate peamised meeleelundid?
Roomajatel on hästi arenenud nägemine ja haistmine . Enamasti eristavad nad hästi vaid liikuvaid objekte. Roomajate ninaõõnes paiknevad haisteepiteeli rakud . Lisaks sellele on soomuselistel haistmiseks lisaelund - Jacobsoni organ. Lõhna tundmiseks pistab loom aeg-ajalt oma kaheharulise keele otsad koos selle külge jäänud lõhnava aineosakestega suulaes avanevasse Jacobsoni organisse. Keel on mitmetel roomajatel ka kompimisorganiks. Kuulmine on enamikul roomajatel kesiselt arenenud - enamasti tuntakse vaid maapinna võnkeid.
Kuidas roomajad sigivad ja arenevad?
Roomajad on lahksugulised loomad, viljastumine on neil kehasisene . Sigimisperioodil tulevad ka vees elavad roomajad maismaale. Munad muneb emasloom enamasti sooja niiskesse kohta, kus tihti just päikesesoojus pojad välja haub. Roomajatel on otsene areng: munast väljuv roomaja on täiskasvanu sarnane, ainult mõõtmetelt pisem. Üksikud soomuselised on ka poegijad (nt. rästik ). Nende munad jäävad emaslooma munajuhasse seni, kuni pojad neist kooruvad.
EESTI ROOMAJAD
 
Eestis elab 5 liiki roomajaid. Nad kõik kuuluvad soomuseliste seltsi 4. Sugukonda.
Arusisalik on 10…16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas . Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid.
Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes , madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu.
Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10…14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine . Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel elamiseks, sest soojematel aladel sigivad arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3…10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4…4 cm, kuid suve lõpuks 5…5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75…80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all.
Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16…18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Usuti, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune.
Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud.
Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi.
Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal.
Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Kevadel virguvad sisalikud aprillis -mais, varsti peale ärkamist jaotuvad nad paaridesse ning asuvad koos toitu jahtima.
Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6…16 muna ning kaevab need madalasse auku . Munade arengu kiirus sõltub oluliselt suvisest ilmastikust - kuivadel ja kuumadel suvedel on areng tunduvalt kiirem kui jahedatel ja vihmastel ning seetõttu võib see kõikuda 40…90 päevani. Tavaliselt kooruvad pojad siiski juulis või augustis. Noored kivisisalikud hajuvad peagi ja hõivavad kõigepealt emalooma territooriumile kõige lähemal asuvad vabad elupaigad. Kivisisalikud saavad suguküpseks 1,5…2 aasta vanuselt ning nende keskmine eluiga ulatub 5 aastani.
Arvukuse langust põhjustavad inimtegevuse tagajärjel sobivate elupaikade vähenemine ning ka klimaatilised tegurid - vihmased ja jahedad suved , mil hukkub suur hulk mune karmid ja külmad talved , ning varajased öökülmad sügisel. Kivisisalik on looduskaitse all.
Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased , kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid.
Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel , mätastel, veelindude pesades või isegi puudel.
Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi. Kuigi nastik on veega seotud, püüab ta väikesi kalu harva. Nastik võib toiduta elada pikka aega.
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis.
Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6…30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25…30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad , paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15…19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks.
Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased , nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid . Nastik on looduskaitse all.
Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid.
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood , järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod . Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast.
Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired,  raba - ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse.
Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4…2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2…4 °C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid järjest. Esimestel kevadpäevadel peale ärkamist hoiduvad isased rästikud kõige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas päikesepaistes soojal maapinnal, langenud puutüvedel või soojadel kividel.
Pulmamängud toimuvad 2…3 nädalat kuni kuu aega peale kevadist ärkamist mai keskpaigast juuni alguseni . Rästikute pulmatants on keerukas rituaal , kus partnerid end poolest kehast püsti ajavad ja üksteise suunas oma saledat keha võngutavad. Rästik on elussünnitaja , kelle munad arenevad ja pojad kooruvad emaslooma kehas. Kümmekond 16…18 cm pikkust väikest rästikut tulevad ilmale augustis ning nad saavad suguküpseks alles 5 aasta vanuselt, kui kehapikkus on vähemalt 50 cm. Rästikute eluiga võib ulatuda 14…15 aastani.
Inimese lähenedes püüab rästik minema roomata, ta hammustab vaid siis, kui talle peale astuda või kätte võtta. Rästik kuulub looduskaitse alla, tingituna kultuurmaastike pealetungist väheneb rästikutele sobivate elupaikade pindala pidevalt.
  Vaskuss ei ole madu vaid hoopis jalutu sisalik, kelle kehapikkus on kuni 60 cm. Värvuselt on keha küljed ja kõht mustjaspruunid või täiest mustad, selg on märgatavalt heledam - pruun või pronksjas. Iseloomulikuks võib lugeda siniste laikude esinemist täis asvanud isasloomade seljal (Eestis on selliseid isendeid kohatud Saaremaal).
Vaskuss võib asustada nii niiskeid kui kuivi alasid laialehistes ja segametsades, tihnikutes, ta võib elada ka aasadel, põldudel ja aedades . Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada.
Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss küllaltki kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest jne. Vaskuss läheneb saagile rahulikult, kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad.
Et vaskuss on loid ja kaitsetu loom, siis on tal ka ohtralt vaenlasi - rästikud, madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud jne. Nende käest aitab pääseda sisalikele iseloomulik kaitsereaktsioon - saba äraheitmine. Vaskussi saba on pikk (kuni poole kehapikkusest moodustab saba) ja kergesti murduv.
Talvel on vaskussid talveunes, asustades näriliste urgusid või kõdunenud kände. Talvitumine algab septembri lõpus või oktoobri alguses ning ühte kohta võib koonduda 20…30 looma. Vaskussid paarituvad maikuus ning 5…26 poega sünnivad ilma 2,5…3 kuu möödudes . Vaskuss on elussünnitaja - munad arenevad lõpuni emaslooma kehas ja noored vaskussid sünnivad läbipaistvas munakestas, mille nad kohe puruks rebivad. Vastsündinud vaskusside pikkus on kuni 10 cm. Vaskuss talub ka vangistust ning harjub inimesega. Vangistuses võib ta eluiga ulatuda 20…30 (50) eluaastani.
Eestis on vaskuss hajusalt levinud ning ta kuulub looduskaitse alla.
Eestile iseloomulikud roomajate liigid
Kõige arvukamad Eesti roomajad on arusisalik ja harilik rästik. Nastikut  kohtame peamiselt saartel ja rannikualadel . Haruldane pole Eestis ka vaskuss. Täpsed andmed Eesti roomajate arvukuse kohta puuduvad.
Kus Eesti roomajad elavad?
Roomajad on üpris varjulise eluviisiga loomad. Arusisalik on tüüpiline niiskete niitude ja heinamaade, puisniitude, rabade, kiviaedade ning raiesmike asukas. Seal ta talvitub , peab päikesepaisteliste ilmadega jahti, paaritub ja poegib . Rästik elutseb rabades ja metsades, valdavalt vee vahetus läheduses.
Rannikualadel ja saartel arvukas nastik võib tegutseda kas taluõuel või saekaatri läheduses. Tal on kombeks paigutada oma munad kas sõnnikuhunnikusse või saepurukuhja hauduma. Kivisisalik tegutseb valdavalt inimtekkelises kuivas maastikus: maanteede ja raudteede pervedel, teeradade läheduses ning metsalagendikel. Vaskuss elab peamiselt niiskemates metsades ja on küllaltki varjatud eluviisiga.
Kõik meie roomajad talvituvad metsakõdus või mitmesugustes urgudes.
Milles seisneb Eesti roomajate tähtsus?
Eestlased roomajaid toiduks ei kasuta ning enamasti isegi välditakse nendega kohtumist. Samas on roomajatel oma kindel koht Eesti looduses olles erinevate toiduahelate lülideks. Sisalikud toituvad peamiselt putukatest ja teistest selgrootutest.
Rästikud söövad noorena pea sama toitu, kui sisalikud. Täiskasvanuna toituvad nad peamiselt hiirtest, konnadest ja maaspesitsevate lindude poegadest. Nastik on küllaltki tõsiseks vaenlaseks konnadele ning isegi kaladele keda ta hea ujujana veest võib püüda.
Millised tegurid mõjutavad Eesti roomajaid?
Roomajate arvukus on otseses sõltuvuses inimtegevusest. Varjatud eluviisiga roomajad leiavad üha vähem inimtegevusest puutumata maastikke. Ühelaadsed kultuurmaastikud vähendavad roomajate liigilist mitmekesisust. Inimese sagenenud liikumine looduses ohustab inimpelglikku vaskussi ja rästikut.
Eestis on kõik 5 roomajaliiki looduskaitse all.