Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti selgroogsed". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
nastik, angerja, selgroogsed, kõre, suurkõrv, arusisalik, nastiku, mudakonn, kakk, siig, emasloom, kull, pähklinäpp, nastikud, kalad, linnud, karvasjalg, üksiku, vastsed, kullesed, kärnkonn, kõrvad, angerjas, merisiig, angerjad, eluviisiga, hiire, madu, munade, pruunid, aetud, hiirt, nahkhiir, emased, pikkune, satu, lahkuvad, oktoobri, nöörbombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7:
kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10…14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva
Nastik (Natrix natrix) Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti
Kahepaiksed Sissejuhatus Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii vees kui ka maismaal. Sigimiseks peavad nad minema vette, seal arenevad nende järglased. Nii nagu kaladki on kahepaiksed kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad kopsudega ja läbi naha. Kuival maal liikumiseks on neil kujunenud jäsemed. Kohata võib neid eelkõige niisketes elupaikades. Kahepaikseid on maakeral üle 3000 liigi, neist Eesti elab 10. Kahepaiksete hulka kuuluvad päriskonnad ja sabakonnad. Välimus
...............................................7 Harakas............................................................................................................................................8 Kahepaiksed.........................................................................................................................................8 Harilik kärnkonn.............................................................................................................................8 Mudakonn.......................................................................................................................................9 Tiigikonn.......................................................................................................................................10 Järvekonn......................................................................................................................................10 Imetajad........................................................
Tähnikvesiliku vastse saba on ühtlaselt hallikas. Kärnkonnad: Kärnkonnadele on iseloomulik sarvestunud nahk, kus on palju mürginäärmeid. Pea piirkonnas asuvad suured parotiidnäärmed. Peamiselt öösel tegutsevad loomad. Isased häälitsevad sigimise ajal, et emaseid meelitada. Kudu on nöörikujuline, kullesed tumedat värvi, lapiku kehakujuga. Talvituvad maismaal. Eestis leidub kolm liiki kärnkonnasid. Harilik kärnkonn on levinud üle kogu Eesti. Kõre ehk juttselg-kärnkonn on levinud Lääne-Eestis ja rohekärnkonn Lõuna-ja Kagu-Eestis. Video – isane harilik kärnkonn viljastab mune: http://www.arkive.org/common-toad/bufo-bufo/video-09b.html Mudakonn: Mudakonn on Euroopa üks kõige ürgsemaid kahepaikseid. Meenutab känkonnasid, kuid liigub kiiremini hüpates. See liik koeb üleni vee all olles. Kudu on vorstikujuline, kulleste areng kestab pikka aega ning kullesed saavutavad väga suured mõõtmed (üle 10 cm).
Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997)
täidavad?" . Eesti roomajad Eesti roomajad on Eesti Vabariigi territooriumil looduses elavad ja sigivad roomajad. Eestis on 5 liiki roomajaid, kes kõik kuuluvad looduskaitse alla. Minevikus u 5000 8000 aastat tagasi on Eesti alal elanud ka sookilpkonn.Eesti roomajate süstemaatiline nimestik: Selts-soomuselised Squamata; alamselts- sisalikulised Lacetilia, sugukond- sisaliklased Lacertilia: kivisisalik (Lacerta agilis), arusisalik (Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis) Alamselts-maolised Ophidia ; sugukond- nastiklased Colubridae: nastik (Natrix natrix); sugukond-rästiklased (Viperidae): rästik (Vipera berus). [5] Soome roomajad Soome roomajad on Soome territooriumil looduses elavad ja sigivad roomajad. Soomes on 4 liiki roomajaid. Kõik 4 liiki roomajat on looduskaitse all. Soome roomajate süstemaatiline nimestik: Selts-soomuselised: arusisalik ( Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis)
NASTIK Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti
pooleteise aastaga. Märgistamise teel on välja selgitatud, et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas. Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas. Angerjas on väga maitsva lihaga kala (eriti suitsutatult või marineeritult), tema liha sisaldab kuni 25% rasva. Vaatamata sellele, et viimase poolsajandi jooksul on Võrtsjärve asustatud miljoneid maime, on angerja püüdmisel kehtestatud piiranguid. Looduskaitse alla ta siiski ei kuulu.
roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena. Siis võib nende elupaikades kuulda naeru meenutavat valjut krooksumist.
sukelduvad hästi ning võivad ka puude otsas ronida. Nastikud proovivad alati inimeste eest põgeneda, kui see aga ei õnnestu, võtavad sõjaka poosi, keerates end rulli ja sisistavad valjult, viskavad pead ettepoole, eritades vastikuid aroome Nastikut on võimalik ka kodustada. Ta harjub inimestega, võtab vastu toitu ja ei karda neid. Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. Harilik rästik (Vipera berus) Täiskasvanud rästik on 60-85cm pikk. Värvuse poolest on nad kas mustad, hallid või pruunikad. Neid tunneb ära seljal lookleva musta sakilise vöödi järgi, kuid piirkonniti leidub ka triibuga isendeid. Nad toituvad peamiselt hiirtest, kuid mõnikord ka muttidest, sisalikest, konnadest ja putukatest. Rästikuid võib kohata kuivavõitu männi- ja segametsades, niitudel, põldudel, soodes, vahel ka elamute ja asulate läheduses.
Põhja-Türgisse. Must-toonekurg on Eestis harv haudelind, kelle arvukust hinnatakse 75 paarile. Must-toonekure arvukus langeb: "Loomade elu" hindas tema arvukust 120–150 haudepaarile. Must-toonekurg eelistab loomset toitu. Põhiliselt sööb ta kalu pikkusega kuni 25 cm, konni ja veeputukaid, harva sisalikke ja veetaimi. Toituma lennatakse kuni 5 km, erandjuhtudel kuni 10 km kaugusele pesast. Juttselg-kärnkonn Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Epidalea calamita, endise ladinakeelse nimega Bufo calamita) on kärnkonlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret Pärnu lahe rannikul ning üksikutel väikestel meresaartel - Kihnul, Ruhnul ja Manilaiul. Üks elujõuline asurkond on teada ka Tallinna ümbrusest. Kõre lemmikelupaikadeks on liivaste muldadega mererannad ja liivadüünid
NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja
Eesti roomajad Arusisalik: Arusisaliku liiginimi ladina keeles on Lacerta vivipara. Arusisaliku üldpikkus on umbes 16 cm. Rootsis ja Norras ulatub tema leviala Põhja-Jäämereni ja Eestis leidub teda kõikjal. Arusisalik on ka kõige sagedasem Eesti roomaja. Tema elupaigaks on põhiliselt sellised niiskemad alad, näiteks rabad ja sood. Ta on päevase eluviisiga. Magab talveund. Arusisalikud püüavad toitu puutüvedel. Nende söögiks on putukad, ämblikud, ussid jne. Nad paarituvad aprillis ja arusisalikud munevad. Järglased on alul 30-40 mm pikkused. Suguküpseks saavad arusisalikud 2-3 aastaselt. Nende eluiga võib ulatuda 8 aastani, kuid keskmine vanus on 4 aastat. Vaenlasteks on rästik ja nastik
Kadrina Keskkool IMETAJAD EESTI METSADES Referaat Koostaja: Homosapiens Kadrina 2001 Sisukord 2 Valgejänes Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vä
LOOMAD RÕNGUSSID LIMUSED LÜLIJALGSED OKASNAHKSED SELGROOGSED 2. Maksa-kakssuulase areng Hõimkond: lameussid Klass: imiussid Alamklass: kahepõlvsed Munad munetakse peremehe maksa. Munad liiguvad soolde, sealt väljaheidetega rohule. Edasiseks arenguks peavad munad sattuma vette, kus kooruvad vastsed. Viimased peavad tungima veeteo maksa. Läbinud seal arengu, peavad vastsed sattuma vette ja kinnituma mõnele taimele. Sellest toituvad rohusööjad, nakatuvad ussiga. 3. Kuidas toimub nakatumine maksa-kakssuulasega?
Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest jatursk. Milliseid kalaliike eestlased toiduks kasutavad? Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv. Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven, kiisk ja luts. Võrtsjärve kalastik on aegade jooksul tublisti muutunud. Võrtsjärve põlisasukaks
Ta sarnaneb veidi luukaladega, kuid tal puuduvad soomused, lõuad ja tüüpiline suu. Suu asemel on tal suulehter. Suulehtri serval ja keelel asuvad arvukad hambad. Nende abiga raspeldab ta lihatükikesi elusatelt kaladelt või laipadelt. Emased kalad kasvavad Eestis kuni 110 cm pikkuseks ja isased kuni 50 cm. Kehamass sõltub soost ja vanusest. 10...11 aastaga kasvavad emased umbes ühekiloseks ja 80 cm pikkuseks, isaste mass on kuni 150 g. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks.
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks.
Märgistamise teel on välja selgitatud, et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas. Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas. Angerjas on väga maitsva lihaga kala (eriti suitsutatult või marineeritult), tema liha sisaldab kuni 25% rasva. Vaatamata sellele, et viimase poolsajandi jooksul on Võrtsjärve asustatud miljoneid maime, on angerja püüdmisel kehtestatud piiranguid. Looduskaitse alla ta siiski ei kuulu.
laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10...14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine.
tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10...14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad
kõige suuremad kakud, kassikakud, tulevad toime kitsetalle suuruse loomaga. Kuigi paljud kakulised on öölinnud, otsivad mõned liigid toitu ka päeval. Üks säärane liik on lumekakk. Ta elab tundras, kus suvel päike kunagi ei looju. Suurim kakk on kassikakk. Nägemine ja kuulmine Et rünnak õnnestuks, tuleb kakul saagi asupaik väga täpselt kindlaks määrata. Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese
kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. . Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Angerjas - emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat
Gustav Adolfi Gümnaasium Referaat Kõre ehk juttselg-kärnkonn Koostas: Egerd Enok Klass: 7.B Juhendaja: Helina Reino Tallinn 2015 Sisukord Sissejuhatus........................................................................................................... 2 1. Kõre levik ja arvukus Eestis................................................................................ 3 2. Elupaik................................................................................................................ 6 ............................................................................................................................... 6 2.1 Talvitumine.................................................................................................... 7 3. Tunnused.......
Harilik kärnkonn Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt. Ladina keelne nimetus Bufo bufo Harivesilik Tema selg on tume - pruunikasmust või täiesti must, kõht on oranzh, mustade laikudega. Nahk pole sile, vaid teraline. Sigimisperioodil kevadel ja suve alguses elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid. Seevastu kuival maal sööb ta harva, siis vihmausse, nälkjaid ja p
( http://et.wikipedia.org/wiki/Angerjas ) Angerjat tunneb arvatavasti igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt tema hõrku liha delikatessina proovinud. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG2.htm ) Kirjeldus Angerjad on piklikud kalad, kelle pikkus ulatub 5sentimeetrist ühelõualistel angerjatel kuni 3.75meetrini hiigelmureenidel. (http://en.wikipedia.org/wiki/Eel#Suborders_and_families )Eestis jääb angerja pikkus emastel 110sentimeetrini ning isastel vaid 50sentimeetrini. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG.htm) Angerjatel pole kõhuuimi ning paljudel liikidel puuduvad ka rinnauimed. Selja- ja pärakuuimed on ühendatud sabauimega, moodustades ühtse riba suurema osa kala pikkusest. Nende uimekiired on pehmed ning nahk on paljas või tsükloidsoomustega. (ENE 1 lk 232-233. Angerjalised ja angerjas) Angerja kehamass sõltub soost ja vanusest. Eestis kasvavad 10...11 aastaga
Vaenlased ja enesekaitse Nastiku vaenlased on nirgid, nugised ja teised kiskjad, toonekured ja madukotkad, samuti muud röövlinnud, siilid ja kassid. Ohuks on ka inimene, sest inimestel on sageli paaniline hirm madude ees. Sageli jäävad nastikud auto alla. Nastik on väga pelglik. Ohu või häirimise korral põgeneb ta kiiresti ja käratult vette või peidupaika. Kui ta ei jõua põgeneda, siis ta kas sisistab, lööb peaga või teeskleb surnut. Surnut teesklev nastik keerab end pooleldi selili ja laseb lõdvaks, tõmbab pupillid sisse ja laseb keelel suust välja rippuda. Samuti paiskab ta häda korral pärakust haisvat kollakasvalget kloaaginäärme eritist. Nastikuhammustus Nastikud hammustavad inimest väga harva. Nende mürginääre eritab ainult lima. Nastikuhammustus on inimesele kahjutu. Enamasti nastik ainult lööb inimest peaga. http://et.wikipedia.org/wiki/ Rästik Siseehitus
· Välimus. Hallrähni keha on pealtpoolt roheline, kollaka päranipualaga, altpoolt hallikas. Pea ja kukal on hall, peenike must haberiba, silma ja noka vahel peenike must silmalaik. Isalinnul on väike punane laik otsmikul, emalinnul punane laik puudub. Nokk lühike ja sale. Lend on tõtlik ja kiire, puude vahel põiklev ja üles-alla kõikuv. Karvasjalg-kakk e. laanekakk · Välimus. Karvasjalg-kakk on suure, ümmarguse peaga rästasuurune kakk. Tal on kollased silmad, näoovaalid on heledad, tumedamate valgetähniliste servadega. Nokk on hele. Keha pealmine pool on tumeruun suurte heledate laikudega. Kõhu alumine pool on hele, tumedate ebakorrapäraste triipudega. Isas- ja emaslind on sarnased. · Kus võib kohata.Elupaigana eelistab palumetsi. · Eluiga. Karvasjalg-kaku eluiga on 7-8 aastat. Pikim teadaolev eluiga on 16 aastat. · Pereelu
Eesti sisalikud ARUSISALIK Arusisalik on 3 Eestis elavast sisaliku liigist kõige tavalisem. Täiskasvanud loomake on 10-16 cm pikkune, kel seljal ja külgedel tumedad triibud. Arusisalikku võime kohata nii koduõuel kui kaugel soos puurondil või kivil käikese käes. Talveks poeb ta maa-alusesse urgu talveunne. Kevadel, tihti veel enne, kui lumi viimseni sulanud, ilmuvad talvituspaikadest esimesena välja isasisalikud. Neile järgnevad emasloomad ja viimaks noored. Enamik roomajaliike saab järglasi
Sissejuhatus Loomade tähtsamad elupaigad on mets, avamaastik ja veekogud. Kõige rohkem loomi elab metsas, kuna seal on rohkem pesitsusvõimalusi, kaitset ja toitu. Loomad elavad metsas nii puuvõrades kui maapinnal. Loomariigi võib jagada kaheks suureks rühmaks: selgrootuteks ja selgroogseteks. Sellise jaotuse võttis XVIII saj. lõpul kasutusele prantsuse loodusteadlane (J. B. Lamarck). Eestis on üle 135 600 liigi selgrootuid, enamik neist putukad ja umbes 350 liiki selgroogseid loomi. Selgroogsed loomad saab jagada viide rühma: kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad. Kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad moodustavad igaüks omaette süstemaatilise üksuse - klassi. Kalade klassi aga eraldi ei ole: sellesse rühma kuuluvad erinevate süstemaatiliste üksuste veelise eluviisiga selgroogsed. Selgroogsed: Linnud, Inetajad, Kalad, Kahepaiksed, Roomajad. Kalad elavad üksnes veekeskkonnas. Kahepaiksed tegutsevad põhiliselt maismaal, kuid
kaitsevärvust väga vaja. Hele värvus aitab aga neid näha vanematel. Eesti kakkude pesades on tavaliselt 26 muna (Pappel, 2001). Haudumist alustab emaslind kohe pärast esimese muna munemist. Ülejäänud munad muneb ta vähemalt päevaste vahedega. Viimane poeg võib seetõttu kooruda kuni kaks nädalat hiljem esimesest järeltulijast. See võib kehvematel toiduaastatel põduramatele poegadele saatuslikuks saada (Pappel, 2001). Emane kakk ei lahku pesalt haudumisajal ega ka siis kui pojad veel liiga väikesed. Pere toidu eest kannab sel ajal hoolt isaslind. Paljud kakud hoiavad sigimisajal rangelt kinni oma territooriumi piiridest (Pappel, 2001). Kakupojad ilmuvad pesaõõnsusest lagedale tavaliselt ühekaupa. Vanemad pojad tulevad ilma uudistama varem kui nooremad (Ader, 2008). Enamiku kakuliste pojad lahkuvad pesast lennuvõimetuna. Erandiks on siin näiteks noored värbkaku pojad (pilt 8). Nemad on pesast
annaabi.ee 
