Referaat Alar Kotli (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Ehitiste projekteerimise instituut
Ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetool
Referaat
Alar Kotli
Arhitektuur
EEA0021
Autor:
Juhendaja : Anne Lannes
Tallinn 2011

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Kujunemine 4
2.1930. aastad 8
2.1.Eluloost 8
2.2.Looming 9
3.1940-1963 13
3.1.Eluloost 13
3.2.Looming 14
3.3.Laululava 16
4.Kokkuvõte 19
Kasutatud kirjandus 21

Sissejuhatus

Arhitekt Alar Kotli astus ehituskunsti 1930. aastate alguses, samaaegselt moodsa arhitektuuri jõudmisega Eestisse. Ta tegi kaasa funktsionalismist taandumise laine, rõhutades esinduslikkust ja traditsionalismi nii enne kui ka pärast sõda, ning asus moodse arhitektuuri taasavastajate esiridadesse 1950. aastate teisel poolel. Viljaka ja kõrgprofessionaalse loojana on ta alati kuulunud eesti arhitektide juhtgruppi, oma suundaandva mõjuga tundub A.Kotli olevat oma ajastule pigem iseloomulik kui selles erandlik.

Kujunemine

Kotlite suguvõsa pärineb Lõuna-Eestist, Räpina ja põlva ümbrusest. Alar Kotli isa Johan Kotli ( 1853 -1940) sündis Tobro talus Veriora vallas. Hariduse sai ta vallakoolis ja kihelkonnakoolis, kuid peamiseks vaimseks kujundajaks osutusid õpinguaastad 1874 -77 Valgas kuulsas Cimze seminaris , kus küpses tõelisekt tegutsemistahteline ärkamisaja vaimukandja. Algul töötas ta 1877 -79 Maarja- Magdaleena kihelkonnakoolis, seejärel 14 aastat Laiuse kihelkonnakoolis, tuues oma algatusel sisse uusi õppeaineid ja organiseerides seltsielu. Venestusaja reformide tõttu pidi Johan Kotli loobuma koolmeistri ametist ja asus 1893. aastast Väike-Maarjasse köstriks. J. Kotlist sai üks kesksemaid avaliku elu tegelasi kohapeal. Tema eestvõttel loodi 1896. aastal Väike-Maarja Põllumeeste Selts, asutati Tuletõrje Selts, sageli tegi ta kaastööd ajalehtedele.
Alar kotli ema Elsa Kotli (1873- 1959 ) pärines jõukast puusmetsa talust Vana-Antsla vallas. Hariduse omandas ta Uudi külakoolis ja Lilly Suburgi tütarlastekoolis Viljandis . Aastatel 1900-02 oli kauni välimusega noor daam Moskva ja Kaluuga rikastes perekondades kasvatajannaks. Sellest ajast pärineb Elsa ja Johani liigutav saksakeelne kirjavahetus , kus tulevase pereema maailmanägemisest annavad tunnistust Moskva, Kaluuga, Varssavi, mitmete Sileesia ja Saksimaa postitemplid. J. Kotliga laulatati nad 1902 . aastal Karula kirikus. Esimese lapse, tütre Pia, sai noorpaar 1903. a. Teise lapsena sündis Alar Kotli 27. augustil 1904 .
Tulevase arhitekti lapsepõlv möödus helges vanematekodus. Köstrimaja ümber kees alalõpmata rõõmsameelne elu. Lapsepõlveaastate Väike- Maarjale andis avaramat mõõdet Lurichi pärijatelt ostetud krundil 1910 . a. Rahvamaja ehitamine. Omamoodi eksootiline lasterõõm oli võimalus viie kopika eest istuda Lurichile Buhhaara emiirilt saadetud kaameli selga .
Alghariduse sai Alar kotli kodus. Peamiseks õpetajaks oli isa, kes andis saksa keelt, rehkendamist ja laulmist , muid aineid õpetasid peres kostil olevad koduõpetajad, kes aja jooksul vahetusid. Isa võttis asja väga tõsiselt ja käitus küllalt rangelt, asetades suurt rõhku eetilisele kasvatusele.
Rakveresse päriskooli tuli minna 1915. a; seitse aastat hiljem, 1922. a. Kevadel lõpetas A. Kotli Viru maakonna Reaalgümnaasiumi. Kooliaastatel ei nöinud A. Kotli tuupimisega tõsist vaeva; talle olevat joonestamine ja puuvestmine hulga rohkem meeldinud. Ometi on lõputunnistusel enamik aineid märgitud heaga, mis tollal oli kõrgeim hinne. Nende hulka kuuluvad ka joonestamine, voolimine ja ilukiri ning seda vaatamata A. Kotli vasakukäelisusele. Paistab, et keeled istusid vähem, sest emakeel, vene ja ladina keel on rahuldavad.
Gümnaasiumi lõpetades unistas A. Kotli skulptuuri õppimisest, kuid tugeva autoriteediga isa oli vastu. A. Kotlil ei jäänud muud üle, kui minna kompromissile ja otsustada arhitekti ameti kasuks, mis perspektiivikatest elukutsetest tundus kunstilähedasem. Kuigi tollal oli Eestis võimalik arhitektuuri õppida Tallinna Tehnikumis, püsis usk välismaa kõrgkoolide paremasse haridusse, ja antud juhul oli see õigustatud. A. Kotli saatis sisseastumisavalduse Danzigi (Gdansk) Vabalinna Tehnikaülikooli. Saanud teada, et teda on võimalik vastu võtta alles 1923. a. kevadel, otsustas ta aastat mitte kaotada ja sõitis Tartusse . Ta pani end 1922. a. sügisel üheaegselt kirja kunstikoolis „Pallas“ ja Tartu ülikooli matemaatika -loodusteaduskonnas, kuid viimases teda loengutel käimine eriti ei huvitanud. Kuna A. Kotlil puudus varasem kunstiharidus, tuli tal „Pallases“ kõigepealt töötada üldklassis, kus sel semestril andsid joonistust, maalikunsti, natüürmorti, pead ja akti vaheldumisi K. Mägi, N. Triik, A. Vabbe, G. Kind ja V. Mellik. Kohalkäimise lehtedel ei figureeri A.Kotli nimi kuigi sageli. „ Pallase “ aegseid visandeid, portreid ja maastikke säilib arhitekti isiklikus arhiivis , nendes on selgelt tunda õpilaslikkus, mis usinalt püüab natuuritruuduse poole.
1923. a. esimese poolaasta „Pallase“ õpilaste nimekirjast A. Kotlit enam ei leia, ülikoolist sai ta lõpparve 30. jaanuaril ja juba 30. aprillil 1923 immatrikuleeriti Danzigis. Kaheksasemestrilise stuudiumi jooksul anti küllaltki mitmekülgne ja põhjalik arhitektuuriharidus. Suures ulatuses oli praktilisi projekteerimistöid eraldi ehitusmaterjalide ja hooneliikude kaupa, õpetati perspektiivi ja kujutavat geomeetriat, ehituskonstruktsioone, staatikat, geodeesiat, ehitusmaterjale, kütmist ja valgpustamist, linnaehitust, maastikuarhitektuuri, sisekujundust ja mööblidisaini. Rohkesti oli loenguid üldisest kunstiajaloost, stiilide ornamendid joonistati kõik läbi, ei puudunud ka maalimine, akvarell ja aktistuudium. Tundub, et õppetöös oli leitud mõistlik tasakaal insener-tehniliste ja kunstiliste ainete vahel. Sooritades lõpueksami ja diplomiprojekti hindele väga hea diplomeeriti ta 20. oktoobril 1924.
Lõpetamise järel jäi A. Kotli enam kui aastaks, 1928. a. lõpuni, enesetäiendamise eesmärgil abiliseks prof . O. Kloeppeli juurde, kellega tal oli kujunenud hea kontakt. Selle aja jooksul osales ta hoonestuskavade koostamisel, ühe teatri- ja kontserdisaali ning kogudusemajaga kiriku projekteerimisel, samuti mitmesuguste rekonstruktsioonide juures, ühtlasi pidi ta valmistama makette.
Danzigist saabus A. Kotli koju Väike-Maarjasse 1928. a. lõpul ja peagi seisis ees sõjaväeteenistus, kuid ta jõudis end veel enne tööle rakendada. Küllap olid Simuna seltsid kuulnud, et naaberkihelkonna köstri poeg on verisulis arhitektina kaugelt koju jõudnud ja tellisid seltsimaja projekti. Hoone valmis 1930. a., puumaja põletasid maha 1944. a. taganevad sakslased ja praegu kerkib samal kohal 1960. a. ehitatud kultuurimaja .
Järgnevalt teenis A. Kotli veebruarist 1929 sundaega kaitseväes, asukohaga peamiselt Ropkas. Sõjaväest vabanes ta 1930. a. jaanuari lõpus kaprali auastmes ja nüüd oli aeg küps hakata tõsiselt arhitektuuri tegema.

1930. aastad

Eluloost

A. Kotli tuli eesti arhitektuuri 1920.-30. aastate vahetusel. Ülemaailmne majanduskriis avaldus muidugi ka Eestis, kuid säilinud ehitusprojektide hulk lubab järeldada, et arhitektidel tööd jätkus. Järgneval kümnendil arenes ehitustegevus majanduslikku tõusu peegeldades jõudsalt, 1930. aastate lõpus võib rääkida lausa ehitusbuumist. Noor riik oli üle saanud 1920. aastate iseseisvumise ja kapitalismi arenguteelt tõkete kadumise ehmatusest ning rühkis kiirelt kosudes 1930. aastatel tõusuteed. Selline poliitiline ja majanduslik situatsioon hindas eriti kõrgelt arhitekte, kelle ees avanes tõeliselt lai tööpõld.
1930. aasta suvest töötas ta Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumis, algul küll aasta ajutise tööjõuna Kopli töömaja ehitustööde tehnilise järelvalve teostajana, kuid juunist 1931 ehitusinspektorina. 1935. a. aprillis viidi A. Kotli üle Teedeministeeriumi avalike tööde osakonda ehitusinseneriks, kus ta aasta pärast ülendati ehitusinspektoriks.
Riigimonopolismi kasvu pärast 1934. a. riigipööret näitab mitmesuguste riigiettevõtete asutamine, mille hulgas 1937. a. lõpul loodi riiklik projekteerimis- ja ehitusorganisatsioon „Ehitaja“, mille direktoriks kinnitati Artur Pihlak ja abidirektoriks A. Kotli. Ametlikult oli A. Kotli „projekteerimistööde üldjuhataja“, seega tänapäeva mõistes peaarhitekt. „Ehitajas“ töötades saavutas A. Kotli suurima viljakuse, kuid tuleb arvestada, et tema seljataga seisis korralik büroo mitme noore võimeka arhitektiga, kelle osa konkreetsetes projektides on ilmselt küllalt suur.
1930. aastatel toetuti palju konkurssidele, nende virgutav ja professionaalsust tõstev roll oli arhitektuuri arengule väga oluline. Edukas võistlustel osalemine oli aluseks autoriteedile erialaringkonnas ja nime tuntusele, mille abil kujunes tellijaskond. 1930. aastatest on teada A. Kotli osalemine 10 konkursil , neist ainult kolmel ei pälvinud ta auhinda. Edu võistlustel aitas kaasa karjäärile, kuid veelgi olulisem, et see tõstis ta eesti loovarhitektide esirinda. A. Kotlil polnud kunagi erabürood, kuid just konkursivõitude alusel tulid mitmed eratööd.
Kogu oma jäägitu erialase pühendumuse kõrval oli A. Kotli tõsine perekonnainimene. 1931. a. abiellus ta Ilse Heimbergiga, kes oli 1905. a. sündinud Kalvi vallas ja töötas Tallinna Kodumajanduskoolis õpetajana. 1932. a. sündis neil tütar Malle, 1933 järgnes poeg Viido-Peep ja 1937 poeg Tõnu.

Looming

Tagasihoidlik hoone on ilmselt 1934.-35. a. projekteeritud Haapsalu pritsimaja, mis valmis aastal 1937. Oma tööde loetelus A. Kotli tuletõrjehoonet ei maini , kuid ehitis on talle atribueeritav ajalehtede alusel. Algselt oli pritsimaja teine korrus puuvoodriga, praegu katab krohv kogu maja.
A. Kotli andis ühe väljapaistva tippteose, mis kindlalt kuulub eesti funktsionalismi paremikku. See on 450 õpilasele mõeldud Rakvere Gümnaasium. Kool peab A. Kotlit oma vilistlaseks ja on maja autorit väärikalt meeles pidanud kooli 70. juubelil 1982. a. avatud mälestustahvliga peaukse kõrval. A. Kotli lõi oma koolile ühe parimaist keskkoolihooneist Eestis ja vastutasuks on kool püüdnud moonutustest säästa esialgset arhitektuuri. Koolimaja ehitamise otsus võeti Rakvere linnavalitsuses vastu 1933. a., projekt valmis A. Kotlil tõenäoliselt 1935. a. jooksul. Nurgakivi pandi mais 1937 ja koolimaja võeti pidulikult vastu 1938. a. novembris.
Rakvere gümnaasiumile lähedaseks partneriks kujunes 1936. a. esimesel poolel projekteeritud Tapa gümnaasium. Mõlemad koolimajad olid väikelinnade jaoks suurehitised, mistõttu hoonete valmisehitamine nõudis tõsiseid pingutusi . Tapa gümnaasium avas uksed 1939. a. algul.
Koolidest projekteeris samal 1936. a. A. Kotli veel Väike-Maarjasse alg- ja täienduskooli, mis oli juurdeehituseks endisele tütarlastekoolile. 1938. a. lõpus valminud kahekorruseline hoone on arhitektuurilt pretensioonitu ja sobib mugavalt aleviku miljöösse.
1930. aastate esimesel poolel sai A. Kotli loomingus üheks põhiteemaks kirikuarhitektuur . Kultusehoone loomise ülesanne annab arhitektidele suuri loomingulisi vabadusi, sest sõltudes küll liturgia funktsionaalsest skeemist on võimalikult mõjuva ruumivormi huvides oodatud kunstilised ambitsioonid ja originaalsed ideed. Seda omapärasem tundub A. Kotli juures, kelle arhitektitöö üheks läbivaks printsiibiks oli kena lihtne asjalikkus , tegelemine abstraktseid aateid väljendava ehituskunsti valdkonnaga.
A. Kotli kirikuarhitektuuri ja kogu loomingi üheks silmapaistvamaks saavutuseks oli Mõisaküla kirik . Ehitusega alustati 1933. a. kevadel ja kirik pühitseti juulis 1934. Kirik langes 1983 tuleroaks, põhjuseks on oletatud elektririket või süütamist püromaanide poolt. Mõisakpla kirikul oli konstruktsioonist tulenevalt väga põneva ruumivormiga interjöör. Põrandale mahtus istuma 336 inimest, rõdul lisandus 106 kohta.
Järgmise sakraalhoonena projekteeris A. Kotli Rakvere Pauluse kiriku. Nurgakivi pandi 1937. a. augustis, seejärel tuli rahapuuduses ehitustöödes seisak kuni 1939. a. suveni. Kirik pühitseti 16 juuni 1940. Paekivist Pauluse kirik avab kahe torniga peafassaadi Vabaduse platsile, mida juba varem palistas vastasküljel saksa koolimaja. Kiriku sisemuses pälvivad tähelepanu külgseinu liigendavad põikikandeseinad, mis loovad illusoorse mulje kitsastest külglöövidest.
1937. a. ehitati Kadrioru ümberkorraldamise käigus lossi teljele uus haldushoone A. Kotli poolt koostatud projekti järgi. Maja valmis üldjoontes 1938. a. sügisel, lõplikult 1939. a. suvel. Haldushoone oli mõeldud lossis elavale K. Pätsile tööhooneks, seal asusid presidendi kantselei , õiguskantsler koos oma kantseleiga, teenemärkide komitee asjaajamine ja mõned ametikorterid.
Tartu Kaitseliidu hoone võistlusele 1938 olid kutsutud A. Kotli, E. Lohk ja A. Matteus , kes kõik said küll võrdse rahasumma ja preemiat ei määratud. Lõpliku projekti koostaja otsustas imelihtsalt igivana vastuolu: Kaitseliidu peastaap asus Tallinnas, kus olid käepärast A. Kotli ja E. Lohk. Ei ole täpselt teada, milliseid arhitektuurseid nõudeid esitas Kaitseliit , kuid A. Kotli meisterlik võistlustöö, mille mahtude paigutus sai aluseks lõplikule projektile, vastas rohkem kui ükski teine tema projektidest samaaegse saksa arhitektuuri ideaalidele. Lõplikus projektis ei prevaleeri enam saksa esindusarhitektuuri mõju, vaid avaldub selgelt kohalik 1930. aastate lõpu esindustraditsionalism . Hoone keskel on avar vestibüül ja selle kohal läbi kahe korruse saal. Piki tänavaid paiknevates tiibades, mida pikendati 1950.-ndate aastate lõpus (arh. A. Kuvasto), on ruumid kahel pool koridori .

1940-1963

Eluloost

1940. aasta murranguliste sündmuste järel loodi riigiettevõttest „Ehitaja“ ehitustrust ja Kergetööstuse Rahvakomissariaadi juurde Projekteerimise Keskus, mille direktoriks määrati A. Kotli. Seega säilitas ta sisuliselt oma endise koha.
Positiivse ellusuhtumisega A.Kotli tegutses aktiivselt. Lisaks põhitööle õpetas ta esimesel nõukogude aastal mööbli projekteerimist J. Koorti nim. Rakenduskunsti koolis. Muude tööde kõrvalt toimetas ta arhitektuuriosakonda uues ajakirjas „ Viisnurk “.
1944. a. sügisel sõitis A. Kotli Tallinnast Väike-Maarjasse, kus tema perekond viibis varjul sõjaohtude eest. Kuid juba sama aasta novembris asus ta tööle ENSV Arhitektuur-Projekteerimise ja Planeerimise Keskusesse, millest aja jooksul kujunes RPI „Eesti Projekt“. Töötades seal kuni 1958. aastani, jõudis ta olla grupijuht, töökoja juhataja, projektide peaarhitekt ja lõpuks kolm aastat instituudi peaarhitekt.
Tõsiselt suurendas A. Kotli koormust pedagoogiline töö. Sõja järel valmistati arhitekte ette TPIs ja sisekujundajaid-mööblikunstnikke ning aiandusarhitekte Riiklikus Tarbekunstiinstituudis. Viimases oli A. Kotli 1947-1950 sisekujunduse kateedri professori kohusetäitja ja 1948-1954 osales ta TPI õppetöös.
1958. a. loobus A. Kotli pingelisest praktiseerivast tööst „Estonprojektis“, sest ta kutsuti tööle Teaduste Akadeemia Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudi ehituse ja arhitektuuri sektori juhataja kohale.
Meherammu nõudva erialase koormuse kõrval jõudis ta hoolitseda suure perekonna eest, kuhu 1941. a. oli lisandunud poeg Jüri ja 1943. a. tütar Anu. Kuni 1949. a. viibis I. Kotli lastega Väike-Maarjas, sest linnas oleks raske olnud toita viielapselist peret, pealegi kardeti repsressioone. Tänaseks tuntud maaehitiste projekteerija Anu Kotli alustas arhitektuuriõpinguid veel siis, kui isa oli õppejõud.
Väga täpse, põhjaliku ja kohusetundliku inimesena ei säästnud A. Kotli oma tervist. Surm viis ta suhteliselt noorena, A. Kotli lahkus 4. oktoobril 1963.

Looming

Teine maailmasõda laastas pea kõiki Eestimaa linnasüdameid jättes varemeisse olulisemad teatrimajad. Kuigi kõigi keohta koostati raastamisprojektid, ehitati üles vaid „Estonia“ teatri- ja kontserdisaali hoone.
Konkursi tähtajaks saabus kaheksa võistlusprojekti varem moodustatud autorite kollektiividelt. Kaks esimest preemiat määrati A. Kotlile ja E. Kuusikule. Pole raske märgata ühiseid jooni mõlemas võistlusprojektis, eriti põhiplaanis. Varemete puhastamine algas 1944. a. sügisel, tõsisemate ehitustöödega alustati 1945. a. suvel, kuigi A. Kotlil projekt töö käigus veel muutus. Esimesena valmis 19466. a. suvel kontserdisaali osa. A. Kotlit autasustati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. 1947. a. oktoobripühadeks avati teatrisaal ja uus põhjakülg, terve suur juurdeehitis võeti vastu 1951. aastal.
Sõjajärgse monumentaalkunsti läbiv teema oli kavatsus põstitada Tallinnasse hiiglaslik võidumonument. Esimene konkurss kuulutati välja varakult enne sõja lõppu 1944. a. sügisel. Määrates asukohaks Vavaduse väljaku koos Harjumäega, jäeti osalejatele ilmselt üsna vabad käed. Esimeste auhindade väärilisi töid ei leitud, kolmandad preemiad said P. Tarvase ja A. Volbergi „Kalevite kants“ ja A. Kotli „Lipp“. Konkursi tulemused ei andnud rahuldavat lahendust ja veendudes asukoha ebasobivuses, otsustati suurmonument püstitada planeeritavale Keskväljakule.
Pärast Keskväljaku idaküljele mõeldud Ministeeriumide hoone võistlust toimus 1947. a. lõpus Suure Isamaasõja monumentide konkurss. Üleliidulisel võistlusel pälvis A. Kotli ühe kolmandatest kohtadest.
1950-51 seati A. Kotli kavandi järgi üles võidusambad Narvas, Rakveres ja Torgus. Tartu monument kujutab nimetahvliga rustikaseina. Vennaskalmudel mälestusehitiseks koostas ta samal aastal tüüpmonumentide albumi, kust tüüpidena võeti vastu neli kavandit.

Laululava

Tallinna laululava sai sõjajärgse arhitektuuri tähtteoseks, mille väärtus püsib tänaseni. Samal koal asetsenud vana puust laululava oli ehitatud 1928. .a. Karl Burmani projekti järgi, kuid juba kahel korrala August Taugi poolt ümber ehitatud ning ei vastanud enam kaasaja nõuetele.
Laululava ja selle ümber oleva näituseväljaku arhitektuuri ja planeerimise ideekavandite võistlus kuulutati välja 1956. a. hilissügisel. Teistest märgatavalt tugevamatena eraldusid võistlustööd „Fa“ ja „Do-la-do-fa“. Kuna žüriis tekkis vaidlusi, kumba tööd eelistada, mindi üle hääletamisele ja ühe häälega võitis „Fa“, mille autor on A. Kotli. Lõpliku projekti koostamise aluseks võeti A. Kotli võistlustöö.
Laululava arhitektuurne peaelement on kahe kaare vahele tõmmatud varikatus . Lava kohale kaldu ulatuv esikaar on 73 m avaga ja keskelt 32 m kõrge ning toetub võimsatele kandadele. Esikaar oli mõeldud raudbetoonist, kuid ehitajad keeldusid seda teostamast ning valmistasid esikaare 2 m jämedusest betooni täisvalatud metalltorust. Nii püüti ehitust industraliseerida ja loodeti pääseda tellingutest (mis pärast ikkagi ehitati). Tegelikult muutis metallkaar ehitise asjatult kalliks ja rikkus põhjalikult arhitektuurset ilmet . A. Kotli oli väga õnnetu ja leidis, et laululava on saanud liiga tehnilise välimuse. Kahe kaare vahelist nõgusapinnalist, mitmes suunas kaarduvat katust kannab rippuv trossidest võrk, võrgusilmadega 3x3 m.
Laululava ja –väljak pidi kindlasti valmima XV üldlaulupeoks 1960, seega jäi 1957. a. kevadel lõppenud konkursi järel projekteerimiseks ja ehitamiseks väga lühike tähtaeg. Ehitamine algas 1958. a. sügisel. Kõige vastutusrikkam hetk, kui tõsteti esikaart, oli 1960. a. varakevadel. Kuigi on kahju, et varikatus sai liiga väike, esikaar tehti metalltorust ja kaarekannad vormistati koledasti, tuli paratamatult arvestada ehitusbaasi üldist mahajäämust, uudset konstruktiivset lahendust ja kogemuste puudumist rippkonstruktsioonide püstitamisel, ning kõige selle teostamist kohutava tempoga. Võib arvata, et ehitusplatsil ei tuntud puudust närvilisest õhkkonnast. Ometi jõudsid ehitajad kõigega õigeaegselt valmis.
A. Kotli laululava lähtus otseselt M. Norwicki Raleigh Arena ’st. Konstruktiivne lahendusskeem on analoogne, kuid A. Kotli loov edasiarendus seisneb selles, et üks kahest kaarest seisab kõrgemale tõstetuna vabalt.
A. Kotli enda loomingu seisukohalt kujunes laululava erandlikuks suurteoseks. Siiani on A. Kotlit vaadeldud kainelt asjaliku kõrgprofessionaalse arhitektina, keda ei iseloomusta liiga julge fantaasia. Kuid laululava lööb kiilu sellesse kontseptsiooni , sest nüüd avaldus iga eesti tipparhitekti kohta ootamatult loov ja originaalne lähenemine. Väitele lisab kaalu tõsiasi, et varikatus ei sündinud inseneride ja akustikute kohendamise abil, vaid H. Laulu ja H Oruvee juhitud katsed üksnes kinnitasid A. Kotli väga täpse intuitsiooniga loodus kavandit. Eksimati arhiektivaist sai välja kujuneda eelnenud liga 30 tegevusaasta kogemuse tulemusena. Võib-olla avanes A. Kotli anne alles laululava juures lõplikult ja mis oleks võinud veel järgneda... Ent endast kõik andnud arhitekt asus teadusliku töö ja pedagoogilise tegevusr juurde ning ei jõudnud sealgi täit vilja maitsta .

Kokkuvõte

A. Kotli loomingulugu pakub iseloomuliku pildi eesti arhitektuurist enne ja pärast II maailmasõda. Kuid mitte ainult ehituskunstist, vaid ka ühiskonnas valitsenud ideedest ja majanduslikust olukorrast, sest leiavad ju need pea alati materialiseerunud väljenduse hoonetes. Noor, Saksamaal usinalt tarkust taga nõudnud arhitekt alustas oma loomingulist tegevust enam-vähem moodsa arhitektuuri projekteerimisega, seda küll veidi umbusklikult ja kohalike olude tarvis traditsionaistlikult taltsaks tehes. Uude vabasse kodanlik -demokraatlikku Euroopasse kuulus Eesti Vabariik, mistõttu on loomulik, et selle ühiskonna eneseväljendus haakus mõõdukal määral moodsa arhitektuuriga.
Kuid õige pea jõudsid noored kodanlikud demokraatiad kriisi ja neis maades tulid võimule autoritaarsed valitsused, mis võisid ulatuda demokraatia mõningasest piiramisest diktatuurini. Sõja järel, isikukultuste tingimustes nn. sotsialistlikku ühiskonda rajades ja laastatud maad taastades jätkus esialgu 1930. aastate traditsionalism , kuid mõne aasta jooksul surus end peale uus ametlik ideaal – arhitektuurne stalinism. A. Kotlil kui väljakujunenud arhitektil oli maitseorientatsiooni muutus raske, ent oma kohusetundlikkuses, aga ka repressioonide hirmus, püüdis ta tõsiselt. Hruštšovlikul „sulaajal“ vabanes arhitektuur isolatsiooni ja senise dogmatismi kammitsaist ning traditsionalismi vahetas välja moodsa arhitektuuri taasavastamine. Justkui end uuesti noorena tundes projekteeris värsketest tuultest kantuna A. Kotli oma loomingu krooni – Tallinna laululava.

Kasutatud kirjandus

Arhitekt Alar Kotli (1994). Mart Kalm . Tallinn, kirjastus „ Kunst “

http://et.wikipedia.org/wiki/Alar_Kotl i - Alar Kotli wikipedia veebileht