Ameerika Ühendriigid 1945-1963 (0)

Nõo Reaalgümnaasium
Ameerika Ühendriigid 1945-1963
Referaat
#########
12a
Juhendaja : Ege Lepa
Nõos
2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
Külm sõda 4
Sisepoliitika ja majandus 8
Välispoliitika 10
Sisepoliitika ja majandus 11
Kodanikuõigused 12
Välispoliitika 14
Sisepoliitika ja majandus. 16
Kodanikuõigused 16
Atendaat 18
Kokkuvõte 20
Kasutatud kirjandus 21

Sissejuhatus

"PEAME EHITAMA UUE,
TUNDUVALT PAREMA MAAILMA-
SELLISE MAAILMA,
KUS ALATI AUSTATAKSE
INIMVÄÄRIKUST."
President Harry S. Truman , 1945.
II maailmasõjale järgnenud aastatel olid Ameerika Ühendriigid globaalsetes küsimustes juhtpositsioonil. Olles suures sõjas võidukad, jäid Ühendriigid ise sõjast purustamata ning rahvas oli kindel oma missioonis nii kodu- kui ka välismaal. USA liid­rid tahtsid säilitada riigi demokraatlikku struktuuri, mida nad olid kaitsnud tohutu hinnaga, ning jagada jõuka riigi hüvesid nii laialdaselt kui võimalik. Nende jaoks oli see "Ameerika sa­jand".
Ameeriklased jäid sellele põhimõttele kindlaks kaheküm­neks aastaks. Nad tunnistasid, et pärast 1945. aastat alanud kül­mas sõjas on vaja säilitada tugev positsioon Nõukogude Liidu vastu. Ameeriklased kiitsid heaks valitsuse volituste laienemise ja uue kursi ajal formuleeritud heaoluriigi kavandi ning nautisid sõjajärgset jõukust.
Ajapikku hakkasid mõned siiski kahtlema Ameerika elu põ­hialustes. Paljud üleskerkinud probleemid purustasid valitseva konsensuse . 1950. aastatel alustasid afro-ameeriklased "ristiret‑ ke", millega hiljem ühinesid teised vähemusgrupid ja naised, et nn. Ameerika unelmast rohkem osa saada. 1960. aastatel pro­testeerisid poliitiliselt aktiivsed üliõpilased riigi tegevuse vastu välismaal, eriti Vietnami söjas, ning noorte kontrakultuur esitas väljakutse Ameerika väärtuste status quole . Erinevatest seisus­test ameeriklased püüdsid leida Ühendriikide jaoks uut tasa­kaalu.
Harry Trumani Ametiaeg
Harry Truman asus 33. presidendina Franklin D. Roosevelti järel kohale juba enne sõja lõppu 12. aprilill 1945. aastal. Truman, olles pretensioonitu ini­mene ning varem tegutsenud Missouri demokraate esindava se­naatorina ja siis asepresidendina, tundis ennast algul Ameerika Ühendriikide juhtimiseks halvasti ette valmistatuna. Roosevelt ei olnud talle keerukaid sõjajärgseid küsimusi usaldanud ja te­ma rahvusvaheliste suhete alane kogemus oli väike. "Ma pole selle töö jaoks küllalt hea," kurtis ta kord ühele endisele kollee­gile.
Truman sündis 8. mail 1884 Lamaris, farmeri perre vanima pojana. Tal oli naine Bess Wallace ning tütar Margaret . Enne presidendiks saamist oli poodnik ning farmer . Ta teenis Esimeses maailmasõjas Missouri Armees, kussaavutas koloneli auastme.
Truman reageeris üleskerkivatele problemidele kiires­ti. Impulsiivse inimesena suutis ta võtta vastu kiireid otsuseid. Tema töölaual Valges Majas oli silt , mis on sestpeale ameerika poliitikas kuulsaks saanud: "The Buck Stops Here ," – deviis, mis iseloomustas Trumani valmisolekut võtta vastu otsuseid ja ka tehtu eest vastutada. Tema otsustustel ja reageeringutel su­hetes Nõukogude Liiduga oli tähtis mõju külma sõja algusele.
Hüüdnimi "Give ’Em Hell Harry"

Külm sõda

Külm sõda kasvas välja kauaaegsetest lahkarvamustest Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vaheI Teise maailmasõja ajal leidsid kaks riiki teineteist Iiitlastena ja eirasid oma erimeelsusi, et võidelda ähvardava natsismi vastu. Sõja lõpul kerkisid aga vastuolud uuesti esile. Ühendriigid lootsid teiste riikidega jagada oma vabaduse, võrdsuse ja demokraatia põhimõtteid.
Suutmata unustada suure majanduskriisi (1929-1940) tagajärgi, arendas Ameerika nüüd edasi juba tuttavat vabakaubandust ja püüdis kõrvaldada kaubandusbarjääre. Usuti , et madalamad kaubandusbarjäärid aitavad ergutada majanduskasvu nii kodu- kui välismaal ning toetada USA söprade ja liitlaste stabiilsust.
Nõukogude Liidul oli aga oma tegevuskava. Venemaa ajalooline tsentraliseeritud ja autokraatliku valitsuse traditsioon vastandus Ameerika demokraatiale. Nõukogude Liit püüdis kõigest väest end taas üles ehitada ja kindlustuda uue konflikti vastu.
Esimene konflikt tekkis seoses Poolaga. Moskva nõudis Nõukogude mõjule alluvat valitsust, Washington soovis iseseisvamat, Lääne mudelit järgivat riigikorraldust. 1945. aasta veebruaris Jalta konverentsil oli jõutud kokkuleppeni, mis võimaldas aga erinevaid tõlgendusi. Üks selle kokkuleppe punkte lubas Poolas läbi viia vabad ja takistamatud valimised.
Oma esimesel kohtumisel NSV Liidu välisministri V. Molotoviga ilmutas Truman kavatsust seista kindlalt Poola enesemääramisõiguse eest, noomides Nõukogude diplomaati ja tuletades talle meelde kohustust täita Jalta kokkuleppeid. Kui Molotov protesteeris: „Minuga ei ole kunagi varem elus niimoodi räägitud,“ väitis Truman vastu: „Täitke kokkuleppeid ja teiega ei räägitaks niimoodi.“ Sellest hetkest hakkasid kahe riigi suhted oluliselt halvenema. Truman ja molotov kätlevad.
Sõjajärgsetel aastatel nägi USA poliitika ette Nõukogude Liidu vaoshoidmist. Vaoshoidmise doktriini rakendati esmakordselt Vahemere idaosas. Suurbritannia oli osutanud abi Kreekale , kus kommunistlikud jõud ähvardasid käimasolevas kodusõjas valitsevat monarhiat. 1947. aastal teatas Suurbritannia Ühendriikidele, et ei suuda abistamist endale enam lubada. USA Riigidepartemang töötas kiiresti välja USA abiplaani. Trumani doktriinina tuntuks saanud plaani avalduses ütles Truman: „Ma arvan, et Ühendriikide poliitika peab toetama vabu rahvaid, kes võitlevad sõjaliste diktatuuride rõhumise või välise surve vastu.“ Selle mõtte teostamiseks palus Truman Kongressilt 400 muiljonit dollarit majanduslikku ja sõjalist abi Kreekale ja Türgile, ning see ka eraldati.
Vaoshoidmispoliitika nägi ette ka ulatuslikku majandusabi sõjas purustatud Lääne-Euroopa ülesehitamise toetamiseks. Riigisekretär George Marshall märkis, et midagi tuleb ette võtta, sest „ patsient sureb , samal ajal kui arstid nõu peavad“. Marshall oli olnud USA relvajõududes kõrge ametnik ja hinnatud kui Teises maailmasõjas saavutatud võidu peamisi organisaatoreid. 1947. aasta keskel palus Marshall hädasolevail Euroopa riikidel koostada programm, mis „oleks suunatud mitte ühegi riigi või doktriini, vaid nälja, vaesuse, meeleheite ja kaose vastu“. Esimesel abi planeerimisel alasel kohtumisel osales ka NSVL , kuid jäi hiljem kõrvale, et mitte avaldada andmeid oma majanduslike ressursside ja probleemide kohta ning alluda Lääne kontrollile abi kulutamise üle. Ülejäänud 16 riiki esitasid oma ettepanekud, mille kogumaksumus ulatus lõpuks 17 miljardi dollarini, jagunedes nelja-aastase perioodi peale. 1948. aastal aktsepteeris Kongress Euroopa majandusliku taasülesehituse plaani, mis sai nime „Marshalli plaan“ ning mida peetakse seni edukaimaks USA välispoliitiliseks algatuseks.
Nõukogude Liidu domineerimine Ida-Euroopas ajas lääneriigid ärevusse. Vaoshoidmispoliitika majanduslike meetmete täiendamiseks püüti luua sõjalist liitu. Selle taotluse eesotsas olid Ameerika Ühendriigid. 1949. Aastal asutasid USA ja 11 riiki Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) – kollektiivse julgeoleku põhimõttel rajaneva liidu, kus rünnakut ühe liikmesriigi vastu peetakse rünnakuks kõigi vastu, millele tuleb vastata vajaliku jõuga.
Püüdes vältida kommunistliku ideoloogia levimist Euroopas, tegutsesid Ühendriigid siiski ka mujal maailmas. 1949. aastal tuli Hiinas võimule Mao, ja kui ta kuulutas, et ta uus režiim toetab Nõukogude võitlust „imperialistlike“ Ameerika Ühendriikidega, tundus, et vähemalt Aasias läheb kommunism kontrolli alt välja.
Korea sõda tõi kaasa ka USA ja Hiina relvakonflikti. Pärast Korea vabastamist Jaapani käest Teise maailmasõja lõpul olid liitlased jaganud Koera piki 38. paralleeli kaheks: põhja poolt oli NSVL ja lõuna poolt USA.
1950. aasta juunis ületasid Põhja-Koera väed 38. paralleeli ja suunasid rünnaku lõuna poole, vallutades Souli. Truman saatis väed kindral Douglas MacArthuri juhtimisel Koreasse. MacArthur oli väga edukas, kuid kui ta rikkus relvajõudude tsiviilkontrolli põhimõtet ja taotles avalikkuse toetust, et pommitada Hiinat, kutsus Truman ta tagasi ja asendas kindral Matthew Ridgewayga. Külma sõja panused olid suured, kuid valitsuse püüe pidada piiratud sõda põhjustas rahulolematust paljude ameeriklaste seas, kes ei mõistnud vaoshoidmispoliitika vajadust. Trumani populaarsus langes 24 protsendini, mis oli madalaim mis tahes presidendile antud toetusest sellest ajast alates, kui avaliku arvamuse uurijad olid hakanud üldse presidendi populaarsust mõõtma. Rahuläbirääkimised algasid Koreas 1951. aasta juulis. Kaks poolt jõudsid lõpuks kokkuleppele 1953. aasta juulis. 38. paralleel

Sisepoliitika ja majandus

Truman astus ametisse Teise maailmasõja lõpul, kui üle pika aja ei rõhunud Ameerika rahvast enam sõda ja majanduslik madalseis. Trumani esimene ülesanne oli paika panna riigi edasine tulevik. Põhilised probleemid olid New Deal’i tulevik ja Ameerika majanduse taasülesehitamine sõjajärgses ühiskonnas. Vaatamata Trumani pingutustele, tõusid hinnad ja tekkis osade kaupade defitsiit.
Sõja lõpuga seisis Trumani ees ülesanne, kuidas edasi minna New Deal’iga – kas seda reformida, edasi arendada või kõrvale jätta. Sõja ajal oli seda majanduspoliitikat kasutatud riigitööstuse suunamiseks, täitmaks sõja aja nõudeid. Trumani sisepoliitika nägi ette töötuse vähendamist, kõrgemat miinimumpalka ja suuremat sotsiaal- ja tervisekindlustussüsteemi. Truman viis läbi sõjaväe kiire demobilisatsiooni.
Trumani plaan sai Kongressis tugeva vastuseisu osaliseks. Kuigi ta sai suurema osa enda seaduseelnõusid Kongressist läbi suruda, ei omanud ükski neist tugevat hilisemat mõju. Ka rahvas oli kahestunud, järgnesid streigilained tehase-, söe-, auto- ja raudteetööstustes, destabileerides tähtsaid USA majandussektoreid. Truman võttis steikide koha pealt kindla hoiaku, võttes nende vastu kasutusele karmikäelised meetmed.
Truman seisis ka afroameeriklaste õiguste eest. 1947. aastal näitas ta oma poolehoidu National Association for the Advancement of Colored People, kellele lubas, et toetab nende kodanikuõiguste kehtestamist. Tegelikult ei olnud Trumani sõnade taga erilist teokindlust, sest otseseid seadusi vastu ei võetud.
1949. aastal kuulutas Truman välja Fair Deal’i ehk Õiglase kursi, mis tähendas reformide jätkamist uue kursi vaimus. Lubati parandada elujärge, vähendada tööpuudust, arendada tervishoiusüsteemi, rajada juurde uusi elamuid, lõdvendada immigratsioonisedusi ja toetada õigusliikumisi. Nagu juba varem mainitud , siis sellel eelnõul laialdast mõju Ameerikale ei olnud.
Truman asus 1950-ndate algul kommunismi levikut piirama ka kodumaal. See väljendus makartismis, mis oli senaator Joseph McCarthy algatatud kampaania kommunistide ja nende hüpiknukkude kõrvaldamiseks avalikest ametitest. Kahjuks kasvas see üle nõiajahiks, millega kaasnes avalik hukkamõist tuhandetele. 1954. aastal mõistis Senat senaator McCarthy tegevuse hukka ning kommunistide tagakiusamiskampaania lõpetati.
Ajakirja kaas
Dwight D. Eisenhoweri ametiaeg
Dwight David Eisenhower astus ametisse 1953 aastal ja oli USA 34. president. Dwight sündis 14. oktoobril 1890. Poliitilistelt vaadetelt oli vabariiklane.
Teise maailmasõja ajal tegutses ta liitlasvägede ülemjuhatajana Euroopas ning detsembris 1950 sai temast NATO esimene ülemjuhataja. Eisenhoweril oli naine Mamie ja kaks poega .
Eisenhower erines Trumanist. Sõjakangelasena oli tal sundimatu ja vaba käitumine, mis tegi ta ameeriklaste seas populaarseks. Ta suutis edukalt inimesi koostööle panna, kuid avalikus elus püüdis mitte silma torgata.

Välispoliitika

Dwight D. Eisenhower tõi Ameerika välispoliitikasse värske suuna, mille põhielemendid olid USA majanduse elujõulisuse hoidmine külma sõja tingimustes, tuumarelvade arendamine kommunistide agressiooni tagasitõrjumiseks ja vajadusel sõdimiseks, Luure Keskagentuuri kasutamine salajaste operatsioonide läbiviimiseks, mis olid suunatud vaenulike riikide ja riigipeade vastu ja palju muud. Lisaks kõigele soojendas suhteid varasemate parteneritega. Eisenhoweri kaitsepoliitika vähendas kulutusi tavapärastele vägedele, samas suurendas lennuväe ja tuumaarsenali eelarvet. Läbi Eisenhoweri ametiaja püsisid kaitsekulutused kõrgel – üle 50% riigieelarvest. Korea konflikti lahendamiseks survestas Eisenhower diplomaatiliste vahenditega Hiina valitsust ja 1953. aastal sõlmiti Põhja- ja Lõuna-Koera vahel vaherahu . Peale Korea sõda jäid USA ja Hiina suhted jahedaks, kuna USA ei tunnustanud Hiina Rahvavabariiki, vaid pidas tõeliseks Hiina rahva esindajaks Taiwanis tegutsevat valitsust.
Nädalaid peale Eisenhoweri ametissenimetamist, tõi Stalini surm märkimisväärseid muutusi suhetesse Nõukogude liiduga. Stalini mantlipärija Nikita Khrushev, kes pani ennast Kremlis maksma 1955. aastal, nimetas oma välispoliitikat USA suhtes „rahumeelseks kaaseksistentsiks“. Siiski jäi Ike soviettide suhtes skeptiliseks. Ta vaadete väljendamiseks Winston Churchill ´ile kasutas ta metafoori: „ Russia was . . . a woman of the streets and whether her dress was new, or just the old one patched, there was the same whore underneath ."
Eisenhower ja tema riigisekretär John F. Dulles väitsid, et vaoshoidmispoliitikast ei piisa, et Nõukogude ekspansiooni peatada. Kommunistilikus orjuses vaevlevad rahvad vajaksid vabastamiseks aktiivsemat poliitikat. Kuid vaatamata kõigile arutlustele tõmbusid Ühendriigid tagasi, kui Nõukogude mõjuajadel puhkesid demokraatlikud vastuhakud – näiteks 1956. Aastal Ungaris –, mille NSV Liidu väed maha surusid.
Eisenhower järgis kommunismi ohjeldamise põhimõtet ning suurendas sel eesmärgil USA tuumarelvastust. Manhattani projekti raames olid juba esimesed aatompommid loodud ning Truman oli kinnitanud vesinikpommi väljatöötamise plaani. Püüdes eelarvekulutusi kontrolli all hoida, arendas Eisenhower nüüd „võimsa samaga tasumise“ poliitika. Selle dokumendi kohaselt tuli Ühendriikidel valmistuda tuumarelva kasutamiseks, kui rünnatakse riiki või kahjustatakse tema elulisi hüve. Siiski ei lubanud Eisenhower kasutada jõudu Lähis-Idas, kui pärast Suessi kanali natsionaliseerimist Egiptuse poolt Suurbritannia ja Prantsusmaa väed 1956. aastal okupeerisid ja Iisrael tungis Siinaisse. USA tugeva surve all viisid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisrael oma väed Egiptusest välja, säilitades siiski kontrolli kanali üle.

Sisepoliitika ja majandus

Üldjoontes pooldas Dwight Eisenhower uue kursiga kaasnenud valitsuse vastutuse põhimõtteid, kuid püüdis piirata presidendi rolli. Ta nimetas oma vaateid "dünaamiliseks konserva-tiivsuseks" või "moodsaks vabariikluseks", mis tähendas terna selgituse järgi "konservatiivsust, kui asi puudutab raha, ja liberaalsust, kui inimesi". Tema kriitikud pareerisid, et Eisenhower väitvat, nagu "soovitaks ta tungivalt paljude uute koolide ehitamist... kuid selleks raha ei anna". Eisenhoweri järgi on nimetatud lennukikandja
Eisenhoweri peamine eesmärk oli tasakaalustada eelarve pärast aastaid valitsenud defitsiiti. Ta tahtis vähendada kulutusi ja makse ning säilitada dollari väärtust. Vabariiklased olid valmis riskima tööpuudusega, et hoida inflatsiooni kontrolli all. Nad ei soovinud majandust liialt stimuleerida ning riik elas kaheksa aasta jooksul läbi kolm langusperioodi. Merealuste naftaleiukohtade valdamise andis administratsioon föderaalvalitsuselt osariikidele ning erinevalt demokraatidest hakati energeetikamajanduses eraettevõtlust eelistama riiklikule. Eisenhower sai Kongressi toetuse ka riigi infrastruktuuri parandamiseks. Koostöös Kanadaga ehitati St. Lawrence ’i meretee. Eisenhoweri ambitsioonikaim projekt oli Riigisisene Kiirtee programm, kus loodi 41 00 miiline (~ 66 000 km) teede võrgustik. See omakorda tekitas inimeste ja äride liikumise erinevatesse maakohtadesse.
Seadusandluse väljatöötamisel ei olnud Eisenhoweril suuri edusamme , kuid n.-ö. kulisside taga oli ta küllaltki aktiivne. Kuigi Eisenhoweri ajal tõusis erasektoris palk kuni 45% ning inimesed said endale uusi tehnikasaavutusi lubada, ei kadunud vaesus kuskile. Keskmiselt iga viies ameeriklane oli majanduslikes raskustes. Raskusi kannatavate inimeste hulk küll vähenes Eisenhoweri võimu ajal, kuid tema ametiaja lõpuks elas siiski 40 miljonit ameeriklast (rahaarv 1950-1960 keskmiselt 165 miljonit) vaesuses .
Eisenhower oli üks väheseid presidente, kes lahkus ametist niisama populaarsena, nagu ta sinna oli astunud .

Kodanikuõigused

Eisenhower ei meeldinud rassiliste küsimustega tegelemine, kuid ta ei suutnud neid vältida. Riigikohus otsustas 1954. aastal Brown vs Board of Education of Topeka kohtuasjaga, et rassieraldus avalikes koolides on põhiseadusega vastuolus. Eisenhowerile ei meeldinud kohtu otsus, ja ta keeldus seda kinnitamast..
Kuigi Eisenhower ei nõustunud Riigikohtu otsusega oli tal põhiseaduslik kohustus seda täita. Ta tegi seda 1957. aastal, kui rahvamassid takistasid rassilise eraldamise lõpetamist Central High School´is, Arkansases. Eisenhower saatis kooli föderaalsed väed ja ütles, et tal on pühalik kohus seadust jõustada . Sõdurid jäid kooli kogu õppeaastaks, mustanahalisi õppureid turvama
1955 aastal toimus intsident seoses mustanahaliste ja valgete bussis istumisega. Sel ajal olid bussides eraldatud nii valgest kui mustast rassist kodanike istekohad. Rosa Parks keeldus bussis valgele meeskodanikule istet andmast. Kuna politsei arreteeris Parksi, siis toimus Montgomeri Busside Boikott - üks suurimaid ja edukamaid massiliikumisi rassilise segregatsiooni kaotamiseks. Boikotti juhtis Martin Luther King . Umbes aasta hiljem otsustas Ülemkohus, et rassieraldus bussides ja koolides on põhiseadusevastane. Kodanikuõiguslaste liikumine oli saavutanud tähtsa võidu – ja ühtlasi saanud julge, aruka ja kõneosava juhi Martin Luther Kingi . Bussiintsident hiljem taaslavastatud.
Afroameeriklased püüdsid kindlustada ka oma valimisõigust. Kuigi USA põhiseaduse 15. parandus tagas neile hääleõiguse, olid paljud osariigid leidnud teid seadusest möödahiilimiseks kas peamaksu või kirjaoskuse testi näol. Eisenhower koos Senati enamuse liidri Lyndon B. Johnsoniga toetas Kongressi püüet tagada mustanahalistele hääleõigus. 1957. aasta kodanikuõiguste seadus – esimene omataoline 82 aasta jooksul – oli samm edasi, andes föderaalvalitsusele õiguse sekkuda juhul, kui mustanahalistel keelatakse hääletada. Siiski jäi seadus mõneti ebamääraseks ja nii surusid liikumise aktivistid 1960. aastal läbi kodanikuõiguste seaduse, milles olid valimistel osalemise takistamise eest ette nähtud ranged karistused.
Kennedy ametiaeg
Kennedy astus ametisse 1961. aastal 35-nda presidendina.
Ta sündis rikkasse Iiri-katoliku perre. Sellest hoolimatta püüdis ta elus ise midagi saavutada. Näiteks kirjutas ta Harvardis tudeerides bestselleri . Ta teenis ka Teises maailmasõjas torpeedokaatril. . Poliitilistelt vaadetelt oli ta demokraat .
1952. aastal sai John Kennedy senaatoriks. Inimestele meeldis pikka kasvu, energilise, avala ja poisikeseliku silmnäoga armastusväärne katoliiklasest presidendikandidaat. Nad imetlesid tema ilusat naist Jaqueline’i ja nende armsaid lapsi. Valimiseelselt lubas ta vähendada vaesust, võtta luubi alla rassiline diskrimineerimine ja vähendada pingeid NSVL-ga.
Ametikohale astus ta 43 aastasena ning ajaloo minimaalseima häälteenamusega ( Nixon 49,6 % - Kennedy 49,7%).
Hüüdnimi: „JFK“

Välispoliitika

Juba ametisse astudes oli selge, et Kennedy´l tuleb silmitsi seista mitmete keeruliste rahvusvaheliste väljakutsetega. Esimeseks suuremaks intsidendiks sai Kuuba . Kennedy oli ainult ametis olnud vaid kaks kuud, kui ta andsi rohelise tule plaanile, mis pidi kukutama Kuuba diktaatori Fidel . Luure Keskagentuur (CIA) oli välja õpetanud Kuuba pagulasi , et saata neid tagasi kodumaale ja valmistada ette ülestõus.
17. aprilli varajastel tundidel 1961, maabusid umbes 1500 Kuuba pagulaste Sigade lahte Kuuba lõunarannikul. Rünnak kukkus aga haledalt läbi. Kennedy, kes oli heaks kiitnud Eisenhoweri algatatud plaani, pidi endale võtma ka vastutuse lüüasaamise eest.
1962 aasta sügisel, võttis Kuuba jälle kesksele kohale külmas sõjas. Hruštšov paigutas salaja pikamaa tuumaraketid Kuubale koos 42.000 Nõukogude sõduri ja muud tehnikaga. Sovietid suutsid plaani mitmeid kuid saladuses hoida. Kuid oktoobri keskel avastas USA õhuluure Nõukogude ballistilised tuumaraketid Kuubal , mis võisid tabada sihtmärke mandri Ameerikas loetud minutitega.
Järgnev kriis oli üks Külma sõja aegseid suuremaid vastasseise, võrreldav Berliini blokaadiga. Üldiselt arvatakse, et selle käigus jõudis Külm sõda kõige lähemale otsese tuumasõja ohule. See oli ka esimene dokumenteeritud juhtum, mil vastastikuse hävitamise võimalust arvestati määrava faktorina rahvusvahelistel relvastusläbirääkimistel.
Ühendriigid kaalusid Kuuba ründamist õhu ja mere kaudu ning kehtestasid Kuubale sõjalise karantiini. USA teatas, et ei luba ründerelvade paigutamist Kuubale, ning nõudis, et Nõukogude Liit lammutaks Kuubal ehitatavad ja valminud raketibaasid, eemaldades saarelt kõik ründerelvad. Kennedy valitsus lootis, et Kreml nõustub nende nõudmistega. Nõukogude Liidu peaminister Nikita Hruštšov kirjutas Kennedyle, et "rahvusvaheliste vete ja õhuruumi" karantiin on "agressiooniakt, mis heidab inimkonna kogu maailma hõlmava tuumasõja kuristikku". Valitses reaalne tuumasõja oht. See oli nende riikide vaheliste suhete kõige pingelisem moment. Kummagi väed (tuumarelvadega) olid valmis iga hetk alustama sõjategevust. Karikatuur Kennedyst ja Hruštšovist
Avalikult hakkas NSV Liit USA nõudmistele vastu, kuid salajaste suhtluskanalite kaudu tehti ettepanek kriisi lahendamiseks. Vastasseis lõppes 28. oktoobril 1962, mil Kennedy ja ÜRO peasekretär U. Thant jõudsid Hruštšoviga nii avalikule, kui ka salajasele kokkuleppele. Nõukogude pool lammutas oma ründerelvad Kuubal ja viis need tagasi Nõukogude Liitu ning ÜRO ja USA andsid garantii Kuubat mitte kunagi rünnata. Salajas nõustus USA lammutama ka kõik Euroopasse ja Türki paigutatud Thor- ja Jupiter -tüüpi raketid.
Vaid kaks nädalat pärast kokkulepet oli NSV Liit eemaldanud Kuubalt raketisüsteemid ja nende tugivarustuse, laadides need 5.-9. novembril kaheksale Nõukogude laevale, millega need veeti tagasi Nõukogude Liitu. Läbirääkimiste lisatulemusena seati USA ja NSV Liidu vahel sisse "kuum liin " - telefoniliin riigipeade otsesuhtluseks. 1963 aastal kirjutasid USA, NSV Liit ja Suurbritannia alla ka pöördelisele Piiratud Tuumakatsetuste Lepingule, mis keelustas tuumakatsetused atmosfääris.

Sisepoliitika ja majandus.

Kennedy presidendiks saamise ajal oli käimas neljas suurem majanduslangus pärast Teist maailmasõda. Firmade pankrotistumine oli väga suur, farmide sissetulekud oli vähenenud 25% võrra alates 1951. aastast ja 5,5 miljonit ameeriklast olid töötud. Kennedy vastuseks nendele probleemidele oli programm New Frontier , mis ambitsioonikalt lubas riiklikku toetust haridusele, meditsiinilist hoolekannet vanuritele, majanduslikku abi maapiirkondadele, miinimumpalga tõstmist ja valitsuse sekkumist majandusse. Kennedy arvas , et need meetmed algatavad majanduskasvu, mis kestab hiliste kuuekümmnendateni. Kennedy nõustajad arvasid, et majandust on võimalik mõjutada seaduste ja abipakettidega. Näiteks alandati makse erasektoris. Need meetmed töötasid ja esimese ametiaasta lõpuks oli majanduslangus hääbumas.
Omamata selget enamust senatis, oli Kennedy´l raske oma seaduseelnõusid läbi suruda. Ta suutis tõsta miinimumpalka, kuid tervishoiuprogramm vanuritele hääletatti maha. Tema eesmärgid drastiliselt alandada makse ja laiendada kodanikuõigusi võeti küll vastu, kuid lahjendatud kujul. Kennedy pani ka aluse kosmoseprogrammile ja asutas Rahukorpuse, mis saadab ameeriklasi abistama arengumaid. Kennedy Kongressis

Kodanikuõigused

kodanikuõiguste liikumine jõudis haripunkti 1963. ja 1965 aasta vahel. 1963. aastal sai liikumise sümboolseks keskuseks Birmingham Alabama osariigis, kus otsustatti korraldada korduvaid massimeeleavaldusi segregatsiooniseaduste vastu. Protestikampaania pöördepunktiks sai maikuu , kui politsei meeleavaldajate vastu jõhkrat vägivalda kasutas. Ehkki see sündmus oli juba iseenesest šokeeriv, oli see ka üks esimesei kordim kui televisioonis edastatud kaadrid mõjutasid pljude maade avalikku arvamust vaid mõni tund pärast sündmuse toimumist . Pildid lõunaosariikide politseist , kes laseb koerad ja suunab veekahurid mustanahaliste laste vastu, jäid igaveseks meelde.
Hr King oma kuulsat kõnet pidamas.
1963. aasta augustis toimusid massilised protestimarsid Washingtoni ning Martin Luther King pidas kirgliku „I have a dream “ kõne, mida peetakse siiamaani Ameerika poliitilise kõnekunsti kõrgpunktiks. Surve üleriikliku kodanikuõiguste seaduste jõustamiseks aina kasvas.

Atendaat

1963. aastal seisid ihukaitsjad raske valiku ees – president tahtis reisida Texasesse. Selle osariigi Demokraatlik Partei oli jagunenud liberaalide, konservatiivide ja ultraparempoolsete gruppidesse . Kennedy uskus, et enda külaskäiguga suudab ta erimeelsusi tasandada ja kindlustada endale valijahääli, et teiseks ametiajaks valitud saada. Kahepäevasel lennureisil oli plaan külastada Houstonit, Fort Worthi, Dallast ning Austinit. Mõrvaähvardusi tuli vasakult ning paremalt, Dallase press avaldas presidendivastaseid kirjutisi. FBI šeriff oli öelnud: „Kui keegi võtab tõepoolest pähe presidenti tulistada, siis ma arvan, et me ei suuda teda takistada.“ Suurim viga, mis tol hetkel tehti, oli presidendi marsruudi avaldamine ajalehes „ Times Herald“. Kennedy limusiin hiljem
Reis möödus edukalt ning 22. novembril 11:38 saabus president Dallasesse. Lennujaamahoone kihas politsenikest ning kohal oli nii poolehoidjaid kui vastaseid. Kennedy kätles fännidega ning viidi suure tumesinise Lincolniga ära. Kell 11:55 hakkas kolonn mootorratturitest eskordi saatel liikuma. Kennedyd olid ihukaitsjatest ümbritsetud, lisaks osalesid rongkäigus veel Texase kuberner John B. Connaly enda naise Nelliga ning asepresident Lyndon B. Johnson enda abikaasaga. Mida kesklinnale lähemale korteež jõudis, seda rohkem pidid nad kiirust vähendama. Kesklinnas oli aplaus presidendi tervitamiseks väga tugev. Kell oli 12:30, kui Kennedy möödus kooliõpikute laost, kus varjas end Lee Harvey Oswald , ning kõlasid lasud. Esimene lask läks läbi presidendi hingetoru ning vigastas Texase kubernerigi. Teine lask tabas John Kennedyt pähe, kolmas läks mööda. Rahvas oli juhtunust vapustatud. Parklandi Memoriaalhaiglas tegid arstid kõik endast oleneva, kuid presidenti neil päästa ei õnnestunud. Lee Harvey Oswald saadi lähima paari tunni jooksul kätte, kuid paar päeva hiljem üleviimisel politseivanglast riigivanglasse, lasti Oswald maha. FBI viis läbi põhjaliku juurdluse, kuid vandenõuteooriaid on siiani erinevaid: süüdistatud on maffiat, CIA-d, venelasi , paremäärmuslasi. Hetkel viitavad tõendid siiski sellele, et Oswald tegutses üksinda.
Kennedyst sai märter ja tema pärandist legend.

Kokkuvõte

Kirjeldatud perioodi kolm presidenti erinesid kõik üksteisest mingil määral. Trumani ülesanne oli üks raskemaid, sest tema presidendiks saamine oli üllatuseks kõigile. Ometi suutis ta majandust ja sisepoliitikat hoida, kuigi alustas külma sõjaga. Eisenhower hoidis Trumani kurssi külma sõja koha pealt, võib-olla oli isegi aktiivsem oma tuumapalavikus. Sisepoliitiliselt hakksid Eisenhoweri ajal afroameeriklaste õiguste nõudmine, kui kogu furoor selle ümber siiski Eisenhoweri populaarsust ei vähendanud. Kennedy oli kolmest presidendist kõige revolutsioonilisem ja reformidealtim, kuid tema presidendiaastad said kiire ja traagilise lõpu, millega ta söövitati ameeriklaste mälestustesse.
Referaadi kirjutamine oli väga frustreeviv ja aeganõudev. Tohutult alahindasin ajakulu ning pingutust, mida korraliku referaadi koostamine nõudis. A llikaid oli palju, nii et teksti ühtseks tervikuks kokkusidumine vajas palju süvenemist. Referaadi tegemisel sain kindlasti valitud ajaperiood ja Ameerika üldajaloo kohta targemaks ja olen rõõmus, et valisin just selle teema. Lõpetuseks üks lõbus karikatuur. USA majandus iga 20-ne aasta tagant.

Kasutatud kirjandus

„USA- ameerika ühendriigid“ Tiit Kuningas 2001 Kirjastus Ilo
Ilves, Guido. Sündmused, mis vapustasid maailma. 1998. Tallinna Raamatutrükikoda
Ameerika Ühendriikide Informatsiooniagentuur. Lühike Ameerika ajalugu.
Laar, Mart. Vahtre , Lauri. LÄHIAJALUGU gümnaasiumile II. 2007. AS BIT
Interneti allikad
http://et.wikipedia.org/wiki/Harry_Truman
http://millercenter.org/president/eisenhower
http://en.wikipedia.org/wiki/Suez_Crisis
http://et.wikipedia.org/wiki/Rosa_Parks
http://et.wikipedia.org/wiki/Kuuba_kriis
http://en.wikipedia.org/wiki/John_F._Kennedy
http://millercenter.org/president/kennedy
http://millercenter.org/president/truman
Pildimaterjal
http://www.whitehouse.gov/sites/default/files/first-family/masthead_image/33ht_header_sm.jpg?1250884801
http://www.corbisimages.com/images/Corbis-U816489ACME.jpg?size=67&uid=ba48b7ac-1729-4e8a-995d-7d66093b2271
http://www.thenation.com/sites/default/files/imagecache/slideshow/slideshows/nationatwar/12_KoreanWar.jpg
http://www.gcsehistory.org.uk/modernworld/usa_civilrights/images/mccarthy.jpg
http://4.bp.blogspot.com/-kjtXg3errlY/Te5ukche2xI/AAAAAAAAAR0/hr0EBvhNbhY/s1600/cvn-69c.jpg
http://0.tqn.com/d/womenshistory/1/0/W/c/2/Rosa-Parks3a.jpg
http://www.whitehouse.gov/sites/default/files/first-family/masthead_image/35jk_header.jpg?1250885463
http://www.johndclare.net/images/Armwrestling.gif
http://history.nasa.gov/1658.jpg
http://www.dixiworld.com/wp-content/uploads/2011/02/inception_martin_luther_king_jr_i_have_a_dream_within_a_dream_002.jpg
http://blog.americanheritage1.com/Portals/48049/images/JFK%20BLOOD%20FULL%20SHOT%20SEAT%20jfk-stained-seat-presidential-limousine-1.jpg