USA presidendid XX sajandil (8)

USA Presidendid XX Saj.

Referaat

Sisukord

Sissejuhatus…………………………………………………………………3
USA presidentide nimekiri 1901-2000……………………………………..4
Presidentidest……………………………………………………………..5-9
Kokkuvõte…………………………………………………………………10
Kasutatud kirjandus………………………………………………………..11
Pildid……………………………………………………………………12-13
Sissejuhatus

USA on olnud läbi aegade üks maailma juhtivamaid riike. Võimsad on olnud ka USA presidendid, üks parem kui teine. Tegelikult ei saa loetleda, et kes oli parem ja kes polnud, kõik olid head presidendid ja andsid oma panuse USA arengule.

Nüüd ma loetlen USA presidendid XX sajandil väike jutuga igaühe kohta.
USA presidentide nimekiri 1901-2000
Theodore Roosevelt , Jr. 1901-1909
William Howard Taft . 1909-1913
Thomas Woodrow Wilson . 1913-1921
Warren Gamaliel Harding. 1921-1923
John Calvin Coolidge, Jr. 1923-1929
Herbert Clark Hoover . 1929-1933
Franklin Delano Roosevelt. 1933-1945
Harry S. Truman . 1945-1953
Dwight David Eisenhower . 1953-1961
John Fitzgerald Kennedy . 1961-1963

Lyndon Baines Johnson . 1963-1969

Richard Milhous Nixon . 1969-1974
Gerald Rudolph Ford , Jr.1974-1977
James Earl Carter , Jr. 1977-1981
Ronald Wilson Reagan . 1981-1989
George Herbert Walker Bush . 1989-1993
William Jefferson Clinton. 1993-2001
Theodore Roosevelt (27. oktoober 1858 – 6. jaanuar 1919) oli Ameerika Ühendriikide 26. president . Ta oli sellel ametikohal 1901 - 1909. Theodore Roosevelt oli William McKinley asepresident ja sai presidendiks pärast atentaati McKinleyle. Ta oli ametisse astumise hetkel läbi aegade noorim USA president (42-aastane).
William Howard Taft (15. september 1857 – 8. märts 1930) oli Ameerika Ühendriikide 27. president. Ta oli ametis aastail 1909 – 1913.
Thomas Woodrow Wilson (28. detsember 1958 – 3. veebruar 1924) oli Ameerika Ühendriikide President aastail 1913 – 1921. 8. jaanuar 1918 pidas ta kongressile kõne, milles esitas neliteist teesi Euroopa ülesehitamiseks peale Esimest Maailmasõda. See kõne oli Rahvasteliidu loomise üheks aluseks.
Warren Gamaliel Harding (2. november 1865 – 2. august 1923) oli Ameerika Ühendriikide 29. president. Ta oli sellel ametikohal 1921–1923.
Tema ametiajal tunnustasid Ameerika Ühendriigid Eesti iseseisvust.
John Calvin Coolidge (4. juuli 1872 – 5. jaanuar 1933) oli Ameerika Ühendriikide 30. president. Ta oli ametis aastail 1923–1929.
Herbert Clark Hoover (10. august 1874 – 20. oktoober 1964) oli Ameerika Ühendriikide 31. president. Ta oli ametis 1929–1933.
Franklin Delano Roosevelt (30. jaanuar 1882 – 12. aprill 1945) oli Ameerika Ühendriikide 32. president (4. märts 1933 – 12. aprill 1945).
Tema saavutusteks võib lugeda järgmisi asju:
* Tõi Ameerika majanduskriisist välja
* Oli suureks abiks Teise maailmasõja lõpetamisel
* Alustas uue, vaba Euroopa ülesehitamist
* Pani aluse USA uuele välispoliitikale
* On praeguseni ainuke, kes on valitud neli korda (järjest) USA presidendiks
Välispoliitika:
Kuigi USA ei kuulunud Rahvasteliitu, polnud Roosevelt välispoliitikas passiivne. Ta oli vastu Jaapani Ida- Aasia vallutustele. Ta toetas „hea naabri poliitikat“, mis tähendas otsese sekkumise lõpetamise Ladina-Ameerika ellu. Sellepärast toodi 1934 Kuubalt väed välja.
USA siiski isoleerus Euroopast ja sealsetest probleemidest. Ta andis Neutraalsuse Akti 1937. aastal, mis keelas anda laene ja sõjavarustust sõjaohus riikidele, k.a. Prantsusmaale ja Suurbritanniale.
Kui puhkes Teine Maailmasõda, hakkas ta siiski tegutsema ning sõlmis 1940 liidu Suurbritanniaga. Toimus kaks liitlaste konverentsi, Teheranis ja Jaltas. Jaltas lubas ta Nõukogude Liidul sõjaliselt kontrollida Ida-Euroopat ja Saksamaa poolitada.
Esimene ametiaeg
1929. aastal toimus Wall Streetil börsikrahh. Kuna tema vastased keeldusid majandusse sekkumast, oli poolehoid temale suur ja 1932 valiti ta esimest korda USA presidendiks. Ta hakkas kiiresti tegutsema, kutsudes kokku kongresse ja istungeid. Kiire tegutsemise tõttu seati juba 1933 sisse uued õigusaktid koondnimega „New Deal“ (Uus Kord). Tänu sellele taastus pangandus. Järgmine probleem oli suur töötus. Selle vastu alustas ta üleriiklikke töötalguid. See toetas ülivaeseid peresid ja andis lootust helgemale tulevikule. Järgmine samm oli riiklike laenude andmine olulistele firmadele (raudteed, majandusasutused, avalikud asutused).
Teine ametiaeg
1936. aastal olnud valimised võitis Roosevelt ülekaalukalt, peaaegu kõikides osariikides. Uue Korra reformidele hakkas tekkima vastupanu keskklassi seas. Demokraatlik Partei hakkas järjest enam tunduma töölisparteina, mis tahtis oluliselt riigi majandusse sekkuda. Vastupanu süvendas ka Rooseveldi ametiühingutevastane hoiak. Selle eredaim näide on see, et Tööstuskomitee hoidis töölisi tehastes streikide ajal kinni. 1937. aastal hakkas majandus langema. See upitati küll poole aastaga jälle püsti. 1938. aastal lõpetati Uue Korra reformid .
Kolmas ametiaeg
1940. aasta presidendivalimistel Rooseveldi edu kahanes. Paljudes tööstusosariikides valiti tema asemel vabariiklane Wendell Willkie. Vabariiklased said kongressis rohkem kohti.
Roosevelt innustas rahvast tegutsema selle nimel, et elu paremaks läheks. Tema moto oli järgnev- “Tehke midagi. Kui see toimib, tehke seda veel. Kui aga ei toimi, tehke midagi muud.” Et suurest majanduskriisist üle saada, tegi ta neli tähtsat reformi. Ta erines eelnevatest Ameerika presidentidest sellega, et sekkus riigi majandusse, mida endised ametis olnud riigipead polnud teinud. Ja tänu sellele sai Ameerika kriisist suhteliselt ruttu üle, mida poleks aga juhtunud siis, kui president poleks sekkunud riigi majandusse. Rooseveldi reformid olid:

• Riik hakkas põllumeestele maksma, et nad vähem põllumajandussaadusi toodaksid. Tänu sellele hakkas vilja hind tõusma.
  
• Riik hakkas kontrollima panku ja sulges need, mis enam toime ei tulnud. Samas said paljud inimesed oma kogutud säästud tagasi.
  
• Riik hakkas hoolitsema abivajajate eest ja neile toetusi maksma. Tänu sellele elavnes majandus, sest abivajajad said hakata tarbekaupu ostma.
  
• Veel lõi riik palju uusi töökohti ja ka see parandas majanduselu.
  

Suur ülemaailmne majanduskriis kestis Ameerikas viis aastat, kuid lõplikult sai riik sellest üle alles peale Teist maailmasõda.
Harry S. Truman (8. mai 1884 – 26. detsember 1972) oli Ameerika Ühendriikide poliitik . Ta oli USA 34. asepresident (1945) ja 33. president (aastatel 1945–1953).
Trumani doktriin oli USA välispoliitiline doktriin, mis lubas Kreeka ja Türgi valitsustele sõjaväelist ja majandusabi, vältimaks nende riikide langemist nõukogude mõjusfääri. Doktriini tegi avalikuks president Harry S. Truman 12. märtsil 1947 ettekandega Kongressile. Doktriin viis USA välispoliitika détente'lt lähemale George F. Kennani sõnastatud ohjeldamispoliitikale. Paljude ajaloolaste arvates märgib Trumani doktriini väljakuulutamine külma sõja algust.
Teisele maailmasõjale järel võistlesid USA ja Nõukogude Liit jõutasakaalu pärast. Suurbritannia teatas, et ei saa peale 1947. aasta 31. märtsi enam lubada Kreeka ja Türgi toetamist. Trumani kõne järel Kongressile eraldas viimane kiirelt abiks $400,000,000.
Ettekandes ütles Truman järgmist:
“Maailm pole staatiline ning status quo ei ole püha. Siiski ei saa me lubada muudatusi status quo 's ÜRO harta vastaselt, kasutades selliseid meetodeid nagu ähvardus või selliseid petlikke vahendeid nagu poliitiline sisseimbumine. Aidates vabadel ja sõltumatutel rahvastel säilitada vabadust, aitab USA anda tegelikku mõju ÜRO harta põhimõtetele.”
Sellest järelduvalt võisid edaspidi ka teised riigid analoogsele abile loota .
Esimene Maailmasõda:
Esimese maailmasõja puhkemisega pandi Truman kirja Missouri Armeesse. Kuid tema silmanägemine oli halb, siis läbis ta füüsilise testi silmakaardi meelde jättes. Enne Prantsusmaale minekut saadeti nende väesalk treenima Fort Silli Oklahomasse. Ta töötas laagri sööklas ja kirjutas sõduritele ajalehte. Ft. Sillis aitas tal sööklat juhtida tema juudist sõber Seersant Edward Jacobson , kes töötas Kansases Panga tellerina. Teine mees, keda ta Fort Sillis kohtas ja, kes teda pärast sõda aitas oli Leitnant James Pendergast, Joseph Pendergasti, Kansase poliitiku nõbu. Truman valiti ohvitseriks ja siis suurtüki komandöriks, suurtüki rügemendis Prantsusmaal. Tema üksus oli Battery D 129, 60. väliarmee , 35. brigaad jalaväe divisjon. Kapten Trumani käe all võitles jalaväe väeosa vapralt turmtule all Vosgesi mägedes ja ei kaotanud lahingus ühtegi sõdurit. Hiljem tõusis Truman Leitnant-Koloneli auastmeni.
Dwight David Eisenhower (14. oktoober 1890 – 28. märts 1969) oli USA sõjaväelane ja poliitik. Vabariiklaste kandidaadina valiti ta USA 34. presidendiks. Teise maailmasõja ajal tegutses ta liitlasvägede ülemjuhatajana Euroopas. Detsembris 1950 sai temast NATO esimene ülemjuhataja.
John Fitzgerald Kennedy (29. mai 1917 – 22. november 1963) oli Ameerika Ühendriikide 35. president.
John Kennedy oli demokraat . Ta oli senaator 1953–1960. 1960. aasta presidendivalimistel võitis ta Richard Nixonit ja sai presidendiks.
John F. Kennedy mõrvati Dallases . Ametliku versiooni kohaselt oli mõrvariks Lee Harvey Oswald. Seda on korduvalt kahtluse alla pandud. Ei kuriteo toimepanemise ega selle organiseerimise eest ole kedagi süüdi mõistetud.
Lyndon Baines Johnson (27. august 1908 – 22. jaanuar 1973) oli Ameerika Ühendriikide 36. president. Ta oli ametis aastail 1963–1969.
Richard Milhous Nixon (9. jaanuar 1913 – 22. aprill 1994) oli Ameerika Ühendriikide 37. president. Ta oli ametis aastail 1969–1974. Aastail 1953–1961 oli ta asepresident.
Nixoni doktriin:
USA uue poliitika aluseks oli jõudude tasakaalu poliitika ja kahepoolsete heanaaberlike suhete sisseseadmine nii Nõukogude Liidu kui ka Hiina Rahvavabariigiga.
Gerald Rudolph Ford (sünninimega Leslie Lynch King , Jr.; 14. juuli 1913 – 26. detsember 2006) oli Ameerika Ühendriikide 38. president. Ta oli ametis aastail 1974–1977.
Gerald Ford oli ainuke Ameerika Ühendriikide president, keda ei olnud valitud presidendiks või asepresidendiks. Richard Nixon määras ta oma asepresidendiks pärast Spiro Agnew' tagasiastumist. Pärast Nixoni tagasiastumist Watergate 'i afääri tõttu sai Gerald Ford presidendiks.
Välispoliitikas lubas Ford täielikult toetada Nixoni välispoliitilist kurssi. Probleeme tekitas aga sellised asjad, nagu näiteks valitsuse poolt esitatud kaubandusreformi seadus, mida Kongress suuresti korrigeeris ja mis nõrgendas majandussuhteid Ameerika Ühendriikide ja sotsialismimaade vahel.
James Earl Carter (sündis 1. oktoober 1924) oli Ameerika Ühendriikide president 1977–1981 Demokraatlikust parteist. Teiseks ametiajaks kandideerimisel kaotas ta Ronald Reaganile.
2002 sai Carter Nobeli rahupreemia.
Tema üheks suuremaks saavutuseks välispoliitikas on 1978. aastal Camp Davidis ajaloolise Iisraeli ja Egiptuse rahuleppe sõlmimine.
2006. aastal ilmunud raamatus " Palestiina : rahu, mitte apartheid " väljendab Carter seisukohta, et rahukõneluste takerdumises on süüdi Iisrael, mitte araablased, ning selle kohta kogu tõe varjamise taga seisab Ühendriikide mõjuvõimas juudi kogukond . Suuremad päevalehed on selle seisukoha teravalt hukka mõistnud. Raamatu ilmumise pärast panid ameti maha 14 Carteri Atlantas asuva keskuse nõunikku.
Carteri doktriin:
USA president Carter kuulutas 1980 aastal : Pärsia laht on Ameerika huvidest lähtudes elutähtis piirkond ja seal võidakse mis tahes ohule vajaduse korral ka jõuga välja astuda.
Tema esimese valitsusaasta ajal tööpuudus küll vähenes, kuid inflatsioon tõusis see-eest
10%-ni aastas. Kuna Lähis-Ida riigid tõstsid nafta hinda, mis omakorda tõstis ülejäänud kaupade hindasid, viis see pangaprotsendi määrad väga kõrgele. Carter leidis, et hindade üle tuleb luua range kontroll, tuleb kärpida eelarvet ning peatada palgatõus. Need liigutused olid aga ebaefektiivsed ning seadsid Carteri tulise kriitika alla.
Ronald Wilson Reagan (6. veebruar 1911 – 5. juuni 2004) oli USA 40. president (1981–1989), 33. California kuberner (1967–1975) ja näitleja.
Reagan alustas oma poliitikukarjääri demokraadina, kuid 1962. aastal astus ta ametlikult Vabariiklikusse Parteisse. Tema vaated kujunesid vägagi parempoolseteks, 1964. aasta presidendivalimistel toetas ta tugevalt üht vabariiklaste äärmuslikemat presidendikandidaati läbi aegade, Barry Goldwaterit. 1966. aastal valiti ta California kuberneriks, teist korda 1970. aastal.
1980. aastal sai Reaganist kõigi aegade vanim USA presidendikandidaat. Ta võitis valimised eelmise presidendi Jimmy Carteri ees.
George Herbert Walker Bush (sündis 12. juunil 1924), oli Ameerika Ühendriikide 41. president 1989–1993.
Oma poliitikukarjääri alustas ta Texase kongresmenina 1967– 1971 . Edasi oli ta USA saadik ÜROs 1971–1973. Vabariikliku Rahvusliku Komitee esimehena 1973–1974 vastutas ta Vabariikliku Partei vara ja kampaaniate korraldamise eest. 1974–1976 oli ta USA esinduse juht Hiinas, 1976–1977 Luure Keskagentuuri direktor , 1977–1980 Houstoni Esimese Rahvusvahelise Panga esimees ja 1981–1989 43. USA asepresident Ronald Reagani administratsioonis.
Ta oli viimane Teise maailmasõja veteran, kes sai USA presidendiks. Sõja ajal oli ta lendur USA mereväes.
Tema isa Prescott Bush oli USA senaator.
John Adamsi järel on George Bush teine USA president, kelle poeg (George W. Bush) on saanud USA presidendiks.
Tema teine poeg Jeb Bush on Florida kuberner.
William Jefferson Clinton (sündis 19. augustil 1946) laiemalt tuntud kui Bill Clinton, oli kaks ametiaega Ameerika Ühendriikide 42. president 1993 kuni 2001.
Clintoni ametiajal läbis USA oma ajaloo pikima rahuaegse majanduskasvu perioodi.
Ta oli teine president USA ajaloos, kelle vastu algatati suhtes kriminaal-menetlus (1998).
Kokkuvõte
Need presidendid keda ma loetlesin on kahtlemata väga suursugused mehed ja nad ei kartnud tegutseda. Nende meeste seas polegi parimat presidenti, kõik on parimad.
Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht

Ameerika presidendid 1945-2000 Hiilguse illusioonid G. Harry Bennett

„Franklin Delano Roosevelt” N. Jakovlev
13