Üliriigid - USA / Nõukogude Liit / Välispoliitika (0)

Üliriigid     
 
Tunnikonspekt § 32  Lähiajalugu II 
 
 I Ameerika Ühendriigid  (1950.-60. aastatel) 
Sisepoliitika  
1945-53 oli presidendiks Demokraatliku partei esindaja  Harry   Truman . 
1953-61 oli  president  vabariiklane  Dwight  Eisenhower.  
1961  sai  presidendiks  noor   demokraat   John   Kennedy .  Ta  esindas  poliitikas  uut 
põlvkonda.  Ta  lubas   USAle   kiiret  arengut,  see  ka  toimus  (valimisprogrammis  rääkis 
“uuest rajajoonest”). Kennedy mõrvati 22. novembril 1963 Dallase linnas. 
Sama  kurssi,  st.   uuendusi   ja  reforme  jätkas  president  Lyndon   Johnson   (1963-69,  sai 
algul võimule asepresidendina, seejärel ka valiti presidendiks.). 1964 seadis eesmärgiks 
saavutada  Suur  ühiskond  (=sotsiaalne  võrdsus).  Johnson  oli  edukas  eriti 
sotsiaalprobleemide lahendamisel ( arstiabi , haridus , vaeste olukorra parandamine jne.). 
1960. aastail  elavnes  USAs  neegriliikumine  – neegrite võitlus oma õiguste eest.  
  Neegriliikumise  tunnustatud  juht  sel  ajal  oli  baptisti  pastor  Martin  Luther   King .  Ta 
pooldas ilma vägivallata võitlust. Mõrvati 1968.  
1960. aastail oli USAs ka aktiivne protestiliikumine Vietnami sõja vastu. Samal ajal oli 
ka  massiline   hipide  liikumine. Hipidele oli omane vaimne  avatus  – suurt huvi tunti Ida 
õpetuste  ja  Lääne  salateaduste  vastu,  pöörati  tähelepanu  ökoloogiaprobleemidele  jne. 
Propageerisid armastust, rahu, vabadust ( loosung  “Make love, not war!”)  Hipid  tarbisid 
uimasteid, elasid end vabalt tundes ühiselt kommuunides. Hipide mõju tolleaegsele Lääne 
kultuurile  ( muusika , kirjandus) on väga suur.  
Majandus 
Areng  oli  tohutu.  President   Eisenhoweri   ajal  kujunes  välja  nn.  sõjalis-tööstuslik 
kompleks  – sõjaväelaste ja töösturite liit, võimas sõjatööstus. 
1960.  aastail,  Kennedy  ja  Johnsoni  ajal,  oli  suur  majanduslik  tõus. Tõusu  aluseks  oli 
Kennedy maksupoliitika. Ta vähendas makse nii üksikisikuil kui ettevõtteil → tarbimine 
suurenes → turg laienes → tööpuudus vähenes. Tõusu hinnaks oli aga  inflatsioon . 
1969 esimene inimene Kuul – ameeriklane. 
Välispoliitika  
Peale  Teist   maailmasõda   toimus  USA  välispoliitikas  pööre  –  USA  loobus 
isolatsionismipoliitikast  (mis  tähendas  mitte  osa  võtta  teiste,  eriti  Euroopa  riikide 
liitudest, see põhimõte oli kestnud 150 aastat). Põhjuseks oli soov peatada kommunismi 
pealetung .  Kuulutati  välja  kommunismi  pidurdamispoliitika.  Selle  väljenduseks  oligi 
Trumani  doktriin . Isolatsionismipoliitikast loobumise selgeim näide oli USA  astumine  
NATOsse (asutati 1949). 
President Eisenhower kritiseeris kommunismi pidurdamispoliitikat, väites, et see on liiga 
passiivne.  Ta  asendas  selle  kommunismi  tagasitõrjumispoliitikaga.  See  poliitika 
tähendas,  et  USA  on  valmis  andma  otsustavat  vastulööki  NSV  Liidule,  on  valmis 
vajadusel  kasutama  ka  tuumarelva.  1957  välja  kuulutatud  Eisenhoweri  doktriini 
kohaselt tuli aidata  Aasia  rahvaid, keda ähvardas kommunistide võimu kehtestamine. 
President Kennedy ajal tuli jälle uus välispoliitiline põhimõte – paindlik reageerimine. 
See tähendas, et otsustava vastulöögi (ehk  tuumasõja ) asemele tulid väikesed,  lokaalsed  
sõjad  ehk teiste sõnadega: 2 ja ½ sõda. See tähendab, et USA ja ta liitlased võivad pidada 
korraga 2 keskmist ja 1 väikest sõda. 
Lokaalse sõja näide oli Vietnami sõda, see oli nö “keskmine sõda”.  
II Nõukogude Liit (1950.-60. aastatel) 
Sisepoliitika 
1950. aastate lõpp-1960. aastate algus oli nn  Hruštšovi  sulaaeg (räägitud § 26 juures). 
Peale Hruštšovi tagandamist sai  NLKP Keskkomitee uueks juhiks  Leonid  Brežnev, oli 
sellel kohal 1964-1982 (surmani). Esialgu püüdis ka Brežnev ellu viia uuendusi, ent peale 
1968.  aastat,  eriti  aga  1970.  aastatel  valitses  stagnatsioon  (ehk   seisak )  nii  majanduses 
kui vaimuelus.  
Majandus 
NB!  NSV  Liidu  majanduse   eripärad :  valitses   plaanimajandus ,  viisaastakute  süsteem. 
Kogu  majandus  –  tööstus,  kaubandus,  transport,  maa  jne.  –  oli  natsionaliseeritud  ehk 
kuulus riigile.  
Teine   maailmasõda   (NSV  Liidu  kõnepruugis  Suur  Isamaasõda)  mõjus  majandusele 
raskelt . 
Sõja  järel  sai  majanduses  põhieesmärgiks  taastada  rasketööstus  ja  NSV  Liidu  sõjaline 
võimsus. See ka saavutati. Tarbekaupade tootmisele pöörati vähe tähelepanu. 
Hruštšovil  puudus  terviklik   majanduspoliitika ,  toimusid   pidevad   ümberkorraldused  ja 
kampaaniad ( maisikasvatus , ruutpesiti külvamine jne.) 
Hruštšovi  ajal  oli  põhirõhk  majanduses  rasketööstusel.  Majandus  arenes  siiski  üsna 
kiiresti, st. majanduse arengutempo oli kiire. 
Püsis lootus, et 1980. aastaks jõutakse kommunismi. 
1959  NLKP 21.  kongress  määratles, et NSV Liidus on sotsialism lõplikult võitnud. 1962 
algas majanduses langus, eriti põllumajanduses.  
NSV Liidu majanduse areng oli ekstensiivne – see tähendab, et majandusnäitajate kasv 
saavutati  uute  töökohtade,  uute  ettevõtete   loomisega ,  uute  maavarade  kasutuselevõtuga 
jne.       
Edu  saavutati  kosmosetehnikas:  1957  Sputnik,  12.   aprillil   1961   Juri   Gagarin   lendas  
ümber maakera. 
III Välispoliitika 
(sellest punktist on suur osa räägitud § 24 Külm sõda. Raudne   eesriie ) 
Kogu Teise maailmasõja järgne periood NSV Liidus oli külma sõja periood. NSV Liidu 
suhted   kapitalistlike   riikidega  (eriti   USAga )  olid  väga  jahedad.  Erandiks  oli  Soome. 
Seevastu sidemed sotsialistlike riikidega olid väga tihedad.  
NSV Liit pööras suurt tähelepanu relvastumisele. Juba 1949 oli tal  aatompomm . 
Stalini  ajal  olid  NSV  Liidu  suhted   Läänega   väga   teravad . Välispoliitikas   ilmnes    jäikus , 
kangekaelsus. 
Hruštšovi  ajal  suhted  veidi  paranesid,   Hruštšov   ise  käis  1959  USAs,  vaimustus  seal 
maisikasvatusest.