Veekaitse eksami konspekt (0)

Kirjandus:
K. Alasi , M. Kriipsalu 2001. Omaveevärk ja omakanalisatsioon
L. Paal , H. Mölder, H. Tibar 1981 Veevarustus ja kanalisatsioon
A. Maastik Veekaitse põllumajanduses
Raamatud sarjast TALUKESKKONNA KAITSE (I ja II ja III jne)
! Keskkonnasõnastik EnDic 2002(2004) http://mot.kielikone.fi/mot/endic/netmot.exe
Veemajandus on veevarude plaanipärane arendamine, jaotamine ja kasutamine. Veevarustus on abinõude kogum mitmesuguste tarbijate (elanikkonna, tööstus- ja põllumajandusettevõtete jt) varustamiseks veega. Kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete kogum,mille ülesandeks on heitvee vastuvõtmine, eemalejuhtimine ja puhastamine enne utiliseerimist või looduslikku veekogusse saatmist.
Veevärgi üldskeem: 1 – veehaare , 2 – I astme pumpla , 3 – veepuhastusjaam, 4 – mahuti , 5 – II astme pumpla, 6 – veetorn ?, 7 – veevarustuse välisvõrk, 8 – tarbijad
Väikeasula veevärgi tüüpskeem: puurkaev/pumpla – veetorn (hüdrofoor) – tarbijad
Veehaare – rajatis vee võtmiseks veekogust või põhjaveekihist. Veehaardeid saab liigitada veeallika järgi: pinnaveehaarded (võtame veekogust vett, on esmane) ja põhjaveehaarded.
Pinnaveehaarded liigitatakse omakorda kaheks:

• Kaldaveehaarded - kasutatakse veekogude puhul, millel on suhteliselt järsud kaldad. Kalda sisse tehakse kaldakaev st et sissevool veehaardesse on külje pealt ja
  
• Sängiveehaarded – kasutatakse veekogude puhul, millel on lauged kaldad. Torustik paigaldatakse veekogu põhja ning kalda sisse tehakse kaev , kuid see viiakse nii kaugele, et see ei jääks jõkke/järve. Sissevool toimub veekogu põhjast.
  

Põhjaveehaardeid kasutatakse arteesiavee, pinnasevee, allikavee ja infiltratsioonivee haaramiseks. Põhjaveehaaretena kasutatake:

• Vertikaalveehaardeid ( millena on kasutatavad salv - ja puurkaevud. Salvkaevud võtavad vett pinnalähedastest kihtidest, puukaevud aga maakoorest sügavamalt)
  
• Allikahaardeid (kaptaazveehaardeid) – pigem erandid ning kasutatakse üksikmajapidamiste puhul, sest allikaid vähe
  
• Horistontaalveehaardeid (torudreenid ja veehaardegaleriid) – sarnased maaparandussüsteemidele.
  

Vertikaalveehaarete alla kuulub salvkaev . Salvkaevuks (kaev vanaema juures maal) nim veevõtu otstarbel maa sisse kaevatud vertikaalset šahti, mille seinad on tugevdatud raudbetoonrõngastega. Maa sisse kaevatakse vertikaalne šaht ja selle kokkuvajumise vältimiseks see kindlustatakse. Sügavus 2-2,5m, läbimõõt 1-2m. Saab kasutada kohtades, kus reostusallikas pole läheduses. Teiseks peab olema pinnaveetase maapinna lähedal. Kaevu ümber tehakse savilukk – kontaktpind ülemiste kaevurõngaste vahel oleks hästi veetihe (voolamist toimuda ei tohiks). Maapind planeeritakse kaevust eemale, see suunab pinnavee ja kõik üleliigsed veed kaevust kaugemale. Kaevul peab olema kindlasti luuk , et vältida sodi kaevu sattumast! Kaevul peaks olema ka tuulutus , st luuk ei tohiks umbselt kinni olla. Kaev peab olema maapinnal umbes meeter kõrge, kindalsti mitte alla poole meetri. Kaevust saab vett kätte pumbaga , toruga või ämbriga. Põhjas kõige peal on jämedamad kivid , selle all kruus ning seejärel liiv. Vesi tungib kaevu põhja kaudu. Salvkaevude juurde pole soovitav istutada puid! Puud ajavad juuri rakete vahele ning soodustavad sellega pinnavee sattumist vahetult veehaardesse. Salvkaevude juures on oluline asukohavalik. Kuna salvkaev haarab endasse vett pinnalähedasest põhjaveest, siis kõik mis toimub maapinnal, mõjutab kaevuvett.
Kaevu asukoha valikul lähtutakse:

• Geoloogilistest tingimustest
  
• Vee liikumisest pinnasest (suund)
  
• Põhjavee tasemest ja selle muutumisest
  
• Vee kvaliteedi mõjutavatest teguritest
  

Puurkaev on rajatis maakoore sügavamatest kihtidest põhjavee haaramiseks, mille rajamiseks puuritakse vertikaalne šaht ning paigaldatakse sellesse mantel - ja veetõstetorud. Puukaevu juures võib eristada 4 erinevat osa – puukaevu pea, puurkaevu tüvi, puurkaevu filter ja settetoru. Alati ei pruugi kõik komponendid esindatud olla või võivad olla pisut erinevat. Kõik oleneb maapinnast jt teguritest. Läbimõõt 6-14 tolli, sügavus 40-500m. Puurkaevu manteltoru peab olema kõrgemal, kui pinnavesi või pindmine põhjavesi, sest kui teised veed manteltoru üle ujutavad, siis hakkad veed torusse tungima ningt tarbijani jõuab mitte puhas vesi!

Puukaevu pea: maapealne (ehitis, tavaliselt mingine putka ), maa-alune (mäeküngas), pealisehitiseta (toru ots tuleb lihtsalt maa peale ning seal võib peal olla metallkaas, tavaliselt eramaal). Puukaevu peas paiknevad: liivapüünis, veearvesti, tagasivooluklapp, proovivõtukraan, elektriarvesti, manomeeter, hüdrofoor, veetöötlusseadmed.

Puurkaevu tüvi on puurauk , mis on kindlustatud manteltorudega. Manteltoru väldib puuraugu varisemist, manteltoru takistab erinevate horisontide vee segunemist puurkaevu kaudu. Vett tohib võtta 1 puurkaevuga ainult 1 põhjaveekihist!

Puurkaevu filter: Filtrile esitatavad nõuded:

• Filter peab olema piisavalt suur, et lasta läbi nõutav hulk vett väikese sisenemiskiirusega alla 1m/s
  
• Filter ei tohi korrodeeruda ega keemiliselt ummistuda
  
• Filter ei tohi mehaaniliselt ummistuda
  
• Läbi filtri ei tohi toimuda pinnaseosakeste sissekandumist
  
• Filter peab olema mehaaniliselt tugev pidama vastu pinnase survele ja taluma lööki paigaldamisel
  

Filter satub ainult ühte pinnaveekihti!

Puurkaevu settetoru: on kuni 5m pikkune umbtoru filtri alumises osas. Settetorusse satub pudi ja sodi, mis ikka satub filtrist läbi.
Puurkaevu katsetamine - Puurkaevu olulisemad näitajad:

• Staatiline veetase so põhjavee pinna asend siis kui vett ei pumbata
  
• Puurkaevu suurim tootlikkus so vee kogus mida on võimalik saada puurkaevust
  
• Dünaamiline veetase so veetase mis kujuneb suurima tootlikkuse puhul
  
• Alandus so põhjaveevõtuga veepinna alanemine, mis võrdub dünaamilise ja staatilise veepindade vahega
  
• Vee keemiline koostis
  

Meenutusi füüsikast

• Vooluhulk – ühik l/s ; m3/h
  
• (Voolu)kiirus – tähis v, ajaühikus läbitud tee pikkus! m/s, km/h. Veemajanduses ka cm/s ja m/h
  
• Rõhk - tähis p, pinnaühikule mõjuv jõud! Ühik Pa, N/m3. Surve 1bar=10m H20 (veemajanduses on koguaeg tegemist veega, seega väljendatakse rõhku survega e veesamba meetodiga). Min surve tavaliselt 20m ja max 60m (e. 2bar -6bar on rõhk torustikus!)
  

Ühisveevärgi veehaaretele esitatakse mitmeid nõudeid
Ühisveevärgi veehaare peab:

• Tagama vee kaitse reostumise , risustamise (puurkaevud peavad olema kinni, et sinna ei saaks sodi loopida) ja liigvähenemise (vett saab võtta nii palju, et see ei too kaasa neg mõju nt jõgi ei kuivaks ära!) eest.
  
• Tagama veevärgi arvutusliku toodangu kogu selle kasutusaja jooksul
  
• Kaitsma veevärki prahi, jää, lobjaka, kalade, veetaimestiku, põhjamuda, õli ja naftaproduktide eest
  
• Olema piiratud sanitaarkaitsealaga
  

Allikahaarded
Hüdrogeoloogias eristatakse lange- ja tõusuallikaid (kahe kihi vahelt tõuseb vesi maapinnale). Tõusuallika puhul tehakse kaev vahetult allika peale. Sellesse kaevu toimub sissevool põhja kaudu. Langeallika puhul tehakse kaev langu peale ning kaevu sissevool toimub külje pealt. Allikahaardeid kasutatakse tõusu või langeallikate vee haaramiseks. Allikahaarete ülesandeks on: kaitsta vett välise reostuse eest ning soodustada vee kogumist.
KOKKUVÕTTEKS!
Põhjavesi on meil hea loodusvara , mida on meil õnneks ohtralt. Et põhjavett tarbida otstarbekalt, siis tuleb teha teatud valikuid .
Veeallika valiku aluseks on:

• Vee kvaliteet ja hulk – nt joogivee jaoks. Kui varustame veega asulat , siis on oluline võtta kasutusele hea kvaliteediga vesi ning õigest kihist !
  
• Põhjavee moodustumise ja põhjaveekihtide sanitaarseisundi hinnang
  
• Veekogu ja seda ümbritseva ala sanitaarseisundi hinnang
  
• Veeallika sanitaarseisundi muutumise prognoos
  
• Sanitaarkaitseala tagamise võimalikkus
  

Veeallikate sanitaarkaitse
Veeseadus
Paragraaf 28. Veehaarde sanitaarkaitseala
Veehaarde sanitaarkaitseala on joogivee mõtmise kohta ümbritsev maa- ja veeala , kus veeomaduste halvenemise vältimiseks ning veehaarderajatiste kaitsmiseks kitsendatakse tegevust ja piiratakse liikumist.
Veeallikate sanitaarkaitseala ulatus:
1. 50 m puurkaevust, kui vett võetakse põhjaveekihist ühe puurkaevuga
2. 50 m puurkaevude rea teljest mõlemale poole, 50 m rea aarmistest puurkaevudest ja puurkaevude reas puurkaevude vaheline maa, kui vett võetakse põhjaveekihist kahe või enama puurkaevuga
3. 200 m veevõtukohast ülesvoolu, 50 m allavoolu ning 50 m veevõtukohast mõlemale poole mööda veekogu kaldaga risti tõmmatud ja veevõtukohta läbivat joont, kui veet võetakse vooluveekogust
4. veekogu akvatoorium koos 90 m laiuse kaldavööndiga, kui vett võetakse seisuveekogust
Sanitaarkaitseala ei moodustata, kui vett võetakse põhjaveekihist alla 10m3 ööpäevas ühe kinnisasja vajaduseks .
Keskkonnaamet võib määrata veehaarde sanitaarkaitseala ulatuseks:
1. 10 m puurkaevust, kui vett võetakse põhjaveekihist alla 10 m3 ööpäevas ja kasutatakse kuni 50 inimese vajaduseks
2. 30 m puurkaevust, kui vett võetakse põhjaveekihist üle 10 m3 ööpäevas ja põhjaveekiht on hästi kaitstud
3. 10 m3 puurkaevust, kui vett võetakse põhjaveekihist alla 50 m3 ööpäevas ja põhjaveekiht on hästi kaitstud vastavalt veehaarde ja põhjavee seisundi eksperdihinnangule, mille on koostanud hüdrogeoloogiliste uuringute litsentsi omav isik, ning sanitaarkaitseala vähendamiseks on saadud Terviseameti kirjalik nõusolek
Kitsendused veehaarde sanitaarkaitsealal:
Põhjaveehaarde sanitaarkaitsealal laiusega kas 30m või 50m on majandustegevus keelatud, välja arvatud:

• Veehaarderajatiste teenindamine
  
• Metsa hooldamine
  
• Heintaimede niitmine
  
• Veeseire - uurida, mis selle põhjaveega seal toimub
  

Muu majandustegevus on keelatud!
Veevarustuse välisvõrk
Veevarustuse välisvõrgu ülesanded on siduda veevärgi ehitised omavahel ning vee juhtimine tarbijateni.
Veevarustuse välisvõrk koosneb torustikuliinidest ja on vahetult seotud pumbajaamade ja reguleerimisseadmetega (veetornid, mahutid).
Välisvõrgu paigutus sõltub:

• Asula planeeringust (tarbijate paiknemine, asula arenguperspektiivid)
  
• Veevärgi ehitiste asukohast (veehaare, puhastusjaam jne) - peab olema tähelepanelik, et seal poleks veeomadusi rikkuvaid tegureid
  
• Reljeefist – nõlvadele ja künkaservadele on välisvõrku rajada keeruline
  
• Looduslikest ja mittelooduslikest takistustest – inimese tekitatud takistuse on suuremad, nt suur osa Eestimaast on jagatud ettevõtete vahel ning nad on omanikud sellele maale ning läbi selle maatüki on keeruline veevõrku ehitada. See peaks siiski jääma üldkasutatavale maale. Takistused on ka raudteed, jõed, järved, maanteed .
  

Veevõrgule esitatavad põhitingimused:

• Välisvõrk peab tagama kõigile veetarbijatele vajaliku vooluhulga vajaliku vabarõhuga
  
• Välisvõrk peab olema odav, nii ehitus- ja ekspluatatsioonikulude kui ka kõigi muude kulutuste seisukohast mis on seotud võrguga
  
• Välisvõrk peab olema töökindel
  

Välisvõrgu skeemid :
Kuju järgi plaanis jaotatakse välisvõrgud harg - e tupikvõrguks (lähtepunktiks 1 veehaare nt puurkaev, siis torustikuliinid ning igale kundele tehakse eraldi ühendus sellest torustikust. Vesi liigub tarbijateni kõige otsemat teed pidi. Optimaalseim veevõrk.) ja ringvõrguks (Vesi saab liikuda igatpidi, vesi saab jõuda tarbijateni erinevate teed epidi. Liikumissuuna valib vesi ise või arvutatakse välja inseneride poolt. Vesi liigub seda teed pidi, mida on kergem läbida.. see ei pea olema kõige lühem tee, kuid on selline tee, kus on kõige vähen takistusi).
Hargvõrgu eelis on põhiliselt see, et torustiku pikkus on minimaalne! Nii tuleb kõige odavam. Puuduseks on see, et kui põhitorus on ummistus, siis on kogu asula ilma veeta.
Ringivõrgul on aga rohkem eeliseid. Nt:

• ringvõrgus liigub vesi rohkem ja seega on vee kvaliteet parem
  
• suurem töökindlus (ühe toristikulõigu avarii korral on võimalik vett juhtida teise lõigu kaudu)
  
• tuletõrjehüdrantide normaalse töö tagamiseks peavad nad paiknema ringvõrgus
  
• ringvõrgus hajub hüdrauliline löök (olukord, kus veevoolu kiire sulgemisega kaasneb järsk rõhu tõus torustikus)
  
• torude läbimõõdud on mõnevõrra väiksemad
  

Veevarustuse välisvõrgu paigutus:

• paigutamisel tuleb arvestada kehtivaid õigusakte, norme ja standardeid
  
• tehnovõrkude (veevarustuse välisvõrgu) planeerimisel tuleb arvestada teistest objektidest piiranguid ( raudtee , veehaarded, kraavid jne)
  
• veetorstik peab pinnases olema kaitstud väliskoormuse eest
  
• veetorud paigaldatakse Eestis külmumise vältimiseks vähemalt 1,8m sügavusele
  

Vee tarbimine
Ühisveevärk peab tagama kõigi ühisveevärki ühendatud tarbijate veevajaduse e summaarse veetarbimise.
1. Elanike veetarbimine. Veetarbimine määratakse mõõtmiste alusel. Mõõtmisandmete puudumisel määratakse summaarne veetarbimine olmeveele lähtudes elanike arvust ja veetarbimisnormist. Võetakse 1 elaniku kohta kulunud vee hulk ja korrutatakse elanike arvuga!
2. Täiendavalt hinnatakse ka muud veekulu , (nt tänavate kastmine , elanike olmevee tarbimine ühiskondlikes hoonetes jne) mille lisamisel saadakse summaarne veetarbimine ühe elaniku kohta. Ühe elaniku summaarne ööpäevane olmevee tarbimine on keskmiselt 150-250 l/d.
3. Veetarbimine määratakse ka tööstuse vajaduseks ning muudeks erivajadusteks. Tööstusettevõtete (ööpäeva ja tipptunni) veetarbimine määratakse faktiliste andmete alusel, uue ettevõtte puhul ettevõtte projektinäitajate alusel.
Veetarbenorm on eriveekulu, s.o. vee normhulk, mis on kehtestatud ühe inimese või muu tarbija (loom, masin vm.) keskmise ühikvajaduse (ööpäevas, vahetuses, toodanguühiku kohta) rahuldamiseks.
Ööpäevane veetarbimine määratakse valemitega :

• Keskmine m3/d Qkd=N*Qn
  
• Suurim m3/d Qmaxd =Kmaxd*Qkd
  

Qn - veetarbimisnorm
N – elanike arv
Kmaxd - ebaühtlustegur
Suurima tarbimisega tunni veevajadus :
Kui mõõtmisandmed puuduvad, siis arvutatakse suurima tarbimisega tunni (tipptunni) tarbimine valemiga: ( Qmaxh =Kmaxh/Qmaxd)/24, kus
Kmaxh=Amax*Bmax (sõltub elanike arvust asulas.. mida väiksem, seda ebaühtlasem)
Amax= 1,2…1,4
Kinnistu veevärk:
Kinnistu veevärgi all mõistetakse hoonesisest külma- ja soojaveetorustikku koos toruarmatuuriga, veevarustusseadmeid ja maaalust veetoru kinnistu piires ning sellest väljapoole kuni peakraanini.
Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadus:
Asulate veevajadus:
(Maa)- asulate veevajadus koosneb järmistest tarbimise liikidest:

• elanike olmeveevajadus – suht stabiilne, ööpäeva lõikes erinev vaid 20%. Ajas vähemuutuv
  
• farmide loomade jootmiseks, sööda ettevalmistamiseks ja loomade hooldamiseks – suht stabiilne, kuid seal on juures ka majanduslik külg nt kui loomakasvatusel läheb hästi, siis kasvatatakse rohkem loomi ning kui kehvasti, siis tõmmatakse tarbimine kokku
  
• tehnoloogiline veevajadus tootmisettevõtetes – esiteks töötajatel olmeveevajaduseks ning teiseks tehnoloogiline veevajadus. Suhtes piirides muutuv, sest vahepeal toodetakse rohkem ning siis jälle vähem ja sellest erineb tarbimine.. aga võib olla ka stabiilne
  
• aedade, kasvuhoonete ja kultuuride kastmiseks ning tänavate hooldamiseks – suvel on suurem (taimede vegetatsiooniperiood ), kuid samas kui on palju sademeid, siis pole tarbimine suur. Muutuv
  
• tuletõrjeks – väikeasulates üldiselt väga ei püüta seda vett tagada ühisveevõrgust, vaid see vesi kogutakse mahutitesse ning hoitakse seal või on looduslikud veekogud, kust seda vett võtta saab. Suuremates asulates on see vee võtmine sageli siiski ühisveevõrgust. Paljudel juhtudel on see vee kogus suurem kui olmveetarbimine. Selle vee hulka ning vajadust on raske ette arvutada.
  

Kanalisatsioon
Kanalisatsioon on ehitiste, torustike ja seadmete süsteem olme- ja tootmisreovee ning sademevee kogumiseks, ärajuhtimiseks ning kahjutukstegemiseks nii, et ei reostataks keskkonda ega ohustataks inimeste ega loomade tervist.
Üldmõisted:

• Sisekanalisatsioon, kuhu kuuluvad hoonetes paikenvad reoveeneelud ja torustik vee juhtumiseks väliskanalisatsiooni
  
• Väliskanalisatsioon saab alguse kohe hoone välisseinast. On heitvee kogumiseks ja juhtimiseks puhastusseadmesse
  
• Puhastusseadmed reovee puhastamiseks koos väljalasuga vee juhtimiseks veekogusse
  

Sisekanalisatsioon
Olme- ja tootmisreovee ning sademevee vastuvõtmiseks ja ärajuhtimiseks ehitatakse hoonetesse sisekanalisatsioon. Olenevalt hoone otstarbest ja erinõuetest eristatakse järgmisi süsteeme:

• Olmereovee süsteem vee ärajuhtimiseks reoveeneeludest ( potid , valamud, vannid ). Olmereovee kanalisatsioonisüsteem koosneb järgmistest elementidest:
  

• Reoveeneelud (potid, valamud, vannid) koos haisulukkudega. Haisulukk on vajalik, et see takistaks kanalisatsioonitorudes tekkiva gaasi sattumist hoonetesse.
  
• Äravoolutorud reovee juhtimiseks neelust püstikuni
  
• Püstikud. On ventileeritud ning jõuab katusele välja. Gaas väljub sealtkaudu! Kui sealt gaas ei välju, hakkab see tuppa tungima.
  
• Hooneväljund püstikust esimese vaatluskaevuni. Rõhkne toru. Sellele paigutatakse ka kaitseelemente. Nt tagasivoolu-/tagasilöögiklapp
  
• Õuevõrk
  
• Pumbad reovee ülepumpamiseks, kus vajalik
  

• Tootmisreovee süsteem tehastest (võrke võib olla üks või mitu). Üht vett peab puhastama üht moodi ja teist teistmoodi, aga lõpuks juhtitakse need ikka kokku.
  
• Sademeveekanalisatsioon vee ärajuhtimiseks lamekatustelt
  

Väliskanalisatsiooni võrk
Kanalisatsiooni välisvõrgu skeem sõltub paljudest teguritest, milledest olulisemad on:

• Reljeef – reovesi püütakse ära juhtida isevoolselt, et vähe peaks pumpama . Eriti sademetevee puhul, sest see kallis ja keegi ei taha maksta!
  
• Pinnase liik ( turvas )
  
• Põhjavee tase
  
• Reoveepuhasti asukoht – üritatakse vett juthida reoveepuhasti suunas otsest teed pidi
  
• Kanalisatsioonisüsteem – sademete puhul tahetakse vesi juhtida kiiresti loodusesse , reovee puhul aga reoveepuhastusjaama
  
• Looduslikud ja mittelooduslikud takistused – nt veekogudest on raske kanalisatsioonitorusid läbi ehitada, ka nt maanteed, raudteed jne
  

Kanalisatsiooni välisvõrgu skeem:

• Ristvõrgus suubuvad üksikud kvartalikollektorid lühimat teed pidi suublasse või eesvoolu (jõgi, järv, oja). Kasutatakse sademetevee kanalisatsioonivõrgu puhul.
  
• Lõikuv skeem saadakse kui kvartalikollektorid ühendatakse ühisesse peakollektoritesse, mille trass on paralleelne suubla kaldajoonega.
  
• Tsonaalne võrk koondab reovee mitmest vesikonnast mitme pumbajaamaga peakollektori kaudu ühisesse puhastusjaama . Rakendatatakse nt reovee puhul. Enamlevinud lahendus.
  
• Radiaalse võrgu korral puhastatakse erinevate vesikondade reovesi erinevates puhastusjaamades. Meie puhul suht teoreetilist laadi , kasutatakse harva! Territoorium on jaotatakse osadeks , vesikondadeks ja kõigil vesikondadel on siis oma puhastusjaam. Kasutatakse siis, kui maa-ala on väga suur.
  

Kanalisatsioonitorustik:
Tänavatorustiku minimaalne rajamissügavus sõltub

• Reovee temperatuurist ja pinnase külmumissügavusest antud piirkonnas
  
• Hooneväljundite algsügavusest
  
• Õue, kvartalisisese torustiku pikkusest
  
• Koormusest (rasked sõidukid) – min 0,8m pinnast toru peal.
  

Kanalisatsioonikaevud
Kanalisatsioonitorustike kontrollimiseks ning puhastamiseks ehitatakse torustikele vaatluskaevud. Kaevud tuleb reeglina ehitada järgmistesse kohtadesse :

• Torustikud ühinevad
  
• Muutub torustiku suund
  
• Muutub lang
  
• Muutub läbimõõt
  
• Pikkadele sirgetele lõikudele
  

Kanalisatsiooni välisvõrgu hooldamine
Torustikke puhastatakse peamiselt läbipesuga, kuid ka hüdrauliliste või mehaaniliste vahenditega. Torustiku pesemiseks kasutatakse suruvett. Seetõttu peab torustikule tagama juurdepääsu.
Päritolu järgi jagatakse kanalisatsiooni juhitav vesi kolme liiki:

• Olmereovesi pärineb elamute ja ühiskondlike hoonete köökidest, vannitubadest, klosettidest ja mitmesugustest kommunaalettevõtetest. On tüüpiline orgaanilise aine olemasolu, lämmastiku olemasolu jms. On kerge puhastada
  
• Tootmisreovee koostis sõltub tootmisprotsessist ja tehnoloogiast ning see võib olla väga erinev. Sõltub ettevõttes kasutatavatest tehnoloogiatest ning vee koostis võib olla koguaeg erinev, võib sarnaneda olmereoveele, kuid ei pruugi. Puhastamine on keeruline.
  
• Sademevett iseloomustab esinemise suur ebaühtlus ja erakordselt suur tippvooluhulk. Üsna puhas vesi. Võib reostada pärast seda, kui ta maapinnale langeb ning maapinnal millegagi kokku puutub. Selleks, et ta ei reostuks, tuleb alad puhtad hoida. Iseloomulik on see, et onb ettearvamatu ja väga muutuv.
  

Kanalisatsioonisüsteemid
Vee ärajuhtimise viisi järgi jagatakse kanalisatsioonisüsteemid:

• Ühisvoolseks nim sellist kanalisatsioonisüsteemi, kus kõik reovesi ja sademevesi juhitakse ära sama toru kaudu.
  
• Lahkvoolses süsteemis voolavad reovesi ja vihmavesi erinevas torustikus. Sademevee kollektorisse võib juhtida ka tinglikult puhta tootmisvee ja drenaaživee. Sademevee jaoks on eraldi torustik ja süsteem.
  

Kinnistu kanalisatsioon, eelpuhastid (kohtpuhastid)
Eelpuhastuseks nim reovee omaduste muutmist selliselt , et seda tohib juhtida ühiskanalisatsiooni. Puhastamise eesmärk on see, et vesi ei kahjustaks seda kanalisatsioonivõrku, kuhu see vesi juhtitakse.
Põhilised eelpuhastis on: õlipüüdurid, liivapüüdurid, rasvapüüdurid (õlid kerkivad vee pinnale ning moodustavad sinna nn kooriku või rasva olluse.. vesi aga pääseb sellest mahutist välja põhjapoolt. Rasv jääb pealepoole hulpima).
Eelpuhastite paigalduskohad: Lähtudes Eesti standardist tuleb liivapüüdureid kasutada juhul, kui reovette satub liiva, kruusa, puulehti ja muid tahkeid lisandeid. Liivapüüdur võib olla mitme kollektori tarvis ühine. Liivapüüdureid tuleb kasutada autopesulates, sajuvee ärajuhtimisel kattega või katteta õuepinnalt, õli- ja bensiinipüüdurite ees või nende osana , drenaaživee kanaliseerimisel. Kohalikud omavalitsused nõuavad õlipüüdurite paigaldamist parklatesse kus on enam kui ... parklakohta (parklakohtade arvu määrab omavalitsus ).
Veekaitse
Ajalugu
Ajalugu võrdlemisi lühike võrreldes inimese enda teadaoleva ajalooga . Esimene süsteem, mis on inimese poolt ehitatud ca 600a e.m.a Roomas. Sellega juhiti ära nii vesi kui ka muu sodi, mis linnas tekkis. 14.saj said lossidest alguse kanalisatsioon. 1596 esimene vesiklosett. 18 ja 19.saj hakati seostama inimese poolt tekitatud reovedelikke ja tervisehädasid. 1880 keelas Inglise parlament reovee heitmise tänavatele. 19.saj kaasaegsed kanalisatsioonisüsteemid hamburgis, Londonis, Pariisis. 20.saj algul hakati mõtlema veekaitsele. 1916 esimesed täismõõtmetes aktiivmudapuhastid.
1966 esimene biotiik Vana-Kuustes, 1967 esimene aktiivmudapuhasti ringkanal Nõos.
Veereostuse allikad

• Linnastumine – palju inimesi koos ning loodusel suur koormus
  
• Põllumajandus – saagikuse suurendamise eesmärgil mürgid, väetised jms
  
• Tööstus – jäägid
  
• Sünteetilised pesuained
  
• Prügilad
  
• Tung loodusesse
  
• Transport
  

Veereostusallikad jagunevad punktreostusallikad (reostuse asukoha saab selgelt määrata. Kus esineb? Asulakanalisatsioon, tööstusettevõtted, ohtlike ainete juhuslikud heited.) ja hajureostusallikad (reostusallikad, kus reostus pärineb suurelt alalt ning päris reostuskohta on keeruline või võimatu määrata. Kus esineb? Põllumajandus, hajaasustus, õhuvõõriste sadestumine, transport maal ja vees).
Reovee liigid!
Mõisted:

• Reovesi – olmes või tööstuses rikutud vesi, mida peab enne suublasse juhtimist puhastama. Sisaldab aineid, mis võivad looduskeskkonnale, inimesele või loomadele olla kahjulikud
  
• Heitvesi – kasutuses olnud ja loodusesse tagasi juhitav vesi. Heitvesi võib olla reostunud või võib olla puhas.
  
• Sademevesi – maapinda mööda äravoolav vihma- või sulavesi .
  
• Lekkevesi – kanalisatsiooni võrgust välja imbunud/lekkinud vesi läbi lekkekohtade kas siis pinnasesse või ka maapinnale.
  
• Imbevesi – kanalisatsioonitorustikku tunginud põhjavesi
  

Reovee hulk
Reovee üldhulga saamiseks korrutatakse tarbijate arv eriveeheitega inimese, looma, toodanguühiku vms kohta. NB! Veetarve alati veeheitega ei võrdu (kastmisvesi nt)
Arvutusveekulu ühe elaniku kohta võib olla väga erinev (35-300 l/d, erinevus ~8x).
Puhastusseadmesse jõudev veehulk moodustab hüdraulilise koormuse. Reoveepuhastisse jõudva reovee hulk sõltub:

• Olmereovee hulgast
  
• Tootmisreovee hulgast
  
• Sademevee hulgast
  
• Imbevee hulgast
  
• Lekkevee hulgast
  

Veekulu olmes
Veekulu olmes kasutuskohtade kaupa:

• WC loputamiseks 25-35% reovee hulgast
  
• Isiklikuks hügieeniks (saun, vann , dužž jm) 20-35%
  
• Pesupesemiseks 15-20%
  
• Nõudepesuks 5-10%
  
• Söögitegemiseks, joogiks , koristamiseks ja muudeks toiminguteks 35%
  

Vee säästmine
Veega priiskamine suurendab kulutusi ja koormab reoveepuhastit
Vee säästmise võimalused majapidamises :

• Mõõda tarbitava vee hulka – milleks ja kui palju vett kulub
  
• Hoolda ja kohanda veesäästuks olemasolevad sanitaarseadmed
  
• Alanda või ühtlusta survet (rõhuregulaator)
  
• Paigaldada veesööstuseadmed (vooluhulgapiirel, termostaadi või fotosilmaga veevõtuseadmed, kahesüsteemne WC-loputuskast)
  
• Kasuta joogivett ainult toidu ja hügieeni tarbeks
  

Liigne veesäästmine: kui veega lausa koonerdatakse, võib reoveetorustik ummistuda ja reovee bioloogilise puhastamisega raskusi tekkida. Vee säästmisel tõuseb reovee ainesisaldus. Seetõttu peab tarbitava vee hulk jääma piiresse 80-150 liitrit elaniku kohta ööpäevas.
Vee tõhusam säästmine on otstarbekas vaid kogumiskaevu korral, sest seda tuleb siis harvem tühjendada. Kui WC asemele ehitada DC, väheneb puhastamist vajava reovee hulk kolmandiku, reostuskoormus aga kuni poole võrra. Hallvett on lihtsam ja odavam puhastada.
Reoained
Reoained liigitatakse:
Füüsilise oleku järgi – lahustumatud >0,1 m, kolloidsed 0,1…0,001 m, lahustunud