Valgustusajastu (0)

VALGUSTUS
18. sajandit ehk valgustussajandit peetakse kõige olulisemaks vaimseks liikumiseks Euroopas pärast reformatsiooni. [1]
Usk mõistusesse kui maailma tunnetamise peamisesse allikasse, oli valgustuse juhtmõtteks.
Valgustusliikumine leidis tuge nii Prantsuse ratsionalismist (René Descartes ), mis rõhutas mõistuse ja kriitlise mõtlemise tähtsust ning ka Inglise empirismist(Francis Bacon), mis vaatles kõigi teadmiste allikana kogemust: vaatlust, mõõtmist, eksperimenti. Kuigi valgustus on seostatud enamati just prantslastega, on valgustusliikumine tegelik kodumaa siiski Inglismaa. Prantsuse valgustajatele andis tõuke vahetu kokkupuude Inglismaaga. Jean Baptiste d´Alembert ja Denis Diderot avaldasid 35-köitelise „Entsüklopeedia ehk teadusi, kunste ja ametioskusi seletava sõnaraamatu“. [1]
Uus käistus riigivõimust ja selle kujunemisest kujunes koos valgustusega. Thomas Hobbes, kes oli inglane, väitis, et kuningavõim pole jumalast, vaid rahvast. Hobbesi käsitus monarhi võimust ei erinenud väga Jean Bodini omast. [1]
John Locke esitas esimese inimõiguste käsitluse. Locke leidis, et riigieelne ühiskond polnud kaugeltki vaenulik , inimesed olid sündinud vabana ning elasid üksteist abistades. Locke pidas väga oluliseks, et parlament ei rakendaks ise seadusi ellu ning et kuningas ei looks seadusi. Locke pidas valgustajana vajalikuks riigi ja kiriku lahutamist ning kritiseeris usulist tagakiusamist: „On naeruväärne, kui Taanis karistatakse inimest seepärast, et ta pole luterlane , Genfis, et pole kalvinist, ja Viinis , et pole katoliiklane.“ Locke'i õpetus oli aluseks inimõiguste deklaratsioonile Põhja-Ameerikas ja Prantsusmaal.[1]
VALGUSTAJAD :
1)Charles-Louis de Secondat Montesquieu , kes oli pärit nimekast aadlisuguvõsast. Tema elutööks sai raamat „Seaduste vaimust “ 1748. aastal. Ta esitas selles raamatus kahte liiki seadusi:
1) ühiskonnast sõltumatuid, loomuõigusest tulenevaid seadusi,
2) kirjutatud seadusi, mis sõltuvad ühiskonnast.
Montesquieu ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste seaduste kehtestamist, vaid eelistas selliseid, mis vastaksid võimalikult hästi iga konkreetse ühiskonna vajalikkusele.
Montesquieu arvates määrasid selle looduslikud kliima ja olud.
Tema meelest pigem mägedes kui tasandikel kohtab vabaduse vaimu; soojas kliimas elavad inimesed on pelglikumad, külmemas aga just julgemad; väikese pindala riik sobib vabariigiks, kuna selle esindajatel on võimalik igal ajal kokku tulla; suurem territoorium vajab monarhiat . Montesquieu pidas despootiat kõigist valitsemisvormidest halvimaks ning Euroopa jaoks täiesti sobimatuks. Inglismaad eeskujuks võttes toetas Montesquieu võimude lahususe põhimõtetem, kus parlament annaks seadusi, ei viiks aga neid ellu.[1]
Suureks tunnustuseks Montesquieu´le oli tema valimine Prantsuse Akadeemia liikmeks. Montesquieu suri 1755 . aastal Pariisis. [5]
2) François-Marie Arouet Voltaire (1694-1778), kes oli pärit jõuka kodanlase perekonnast. Ta pidas ideaalseks valitsemisviisiks monarhiat. Kõikide inimeste võrdsust taotlevasse demokraatiasse suhtus Voltaire aasivalt: „Meie õnnetus maailmas on inimesed jagatud kahte klassi:rikkad käskijad ja vaesed teenijad . Kardinali kokk võib öelda: „Olen samasugune inimene nagu mu härragi. Kui türklased vallutavad Rooma , saan mina kardinaliks ja minu härra – kui ma ta üldse teenistusse võtan – kokaks.“ Voltaire külastas Preisimaa kuninga Friedrich II õukond ja oli kirjavahetuses Venemaa keisrinna Katariina II-ga.
Elu viimased kuud möödusid Voltaire´il Pariisis, kus ta 1778.aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juuli 1791 Voltaire´i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni. [1][4]
3) Jean- Jasques Rousseau ( 1712 -1778) sündis Genfis kellassepa pojana . Ta elas suurema osa elust Prantsusmaal. Rousseau sai kuulsaks teosega „Kas teaduste ja kunstide edu on soodustanud kõlbluse paranemist?“. Vastupidiselt tollal levinud arvamusele leidis Rousseau, et kultuuri edenemisega on kaasnenud kõlbluse langus ja temalt on pärit lause „Tagasi loodusesse !“ Rousseau poliitiline ideaal oli rahvavõim. Tema meelest pidi kõiki riigiasju arutama rahvakoosolekul, kuid see oli mõeldav vaid väikeste riikide puhul.
Inglismaal sai ta hästi läbi David Hume ’iga, kuid elu lõpuks kannatas Rousseau vaimuhaiguse käes ning kahtlustas, et Hume on korraldanud temavastase vandenõu. Rousseau suri 1778. aastal. [1][5]
4) Immanuel Kant ( 1724 -1804), kes oli saksa filosoof , defineeris valgustust kui inimese väljumist tema omasüülisest alaealisusest. Ta uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Kõlblus oli Kanti arust võimalik alus religioonile, mida mõistuse ega teaduse argumentidega „tõestada“ ei saa. [2]
1755. aastal sai ta kohalikus ülikoolis lektoriks ja 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna. Kant suri oma kodulinnas Königsbergis 1804. aastal, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees". [6]
5) Johann Wolfgang Goethe (1749-1832)oli saksa kirjanik ja loodusteadlane . Ta sündis õigusteaduse doktori pojana ning sai kodus mitmekülgse hariduse. Aastatel 1765–1768 õppis Leipzigi ülikoolis ja 1770–1771 Strasbourgi ülikoolis õigusteadust. Pärast õpingute lõpetamist hakkas tööle Frankfurdis advokaadina. Õppides Strasbourgis, tutvus ta Johann Gottfried Herderiga, liitus tormi ja tungi nimelise liikumisega ja sai peagi selle juhiks. Aastal 1806 abiellus Christiane Vulpiusega, kellega ta elas koos juba aastast 1788 ning kellega tal oli poeg. Kooselust sündis veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Christiane suri 1816. aastal, poeg 1830. aastal. Draama “Faust“ tegeles ta ligi 60 aastat. Esimene osa sai valmis 1806, kuid ilmus 1808 ning teise osa lõpetas ta 1832, kuid see ilmus pärast tema surma. [7]
6) Johann Gottfried Herder (1744- 1803 ) oli saksa kirjanik ja filosoof. J.G.Herder haris end ise, lugedes isa piiblit ja lauluraamatut. 1762 astus ta Königsbergi ülikooli, kus sai Immanuel Kanti õpilaseks. 1769. aastal sõitis ta Prantsusmaale Nantes'i ja Pariisi ning 1770 Strassburgi, kus kohtus Goethega. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus elas surmani ja töötas peasuperintendendina. Herder kiitis heaks Suure Prantsuse Revolutsiooni, mis põhjustas paljude kolleegide vaenulikkuse. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole.
Tema arvates oli Jumal küll maailma loonud, kuid oma loometegevuses allus igavestele teedele. Lisaks oli Herder saksa valgustajatest kõige rohkem seotud Baltimaadega.[8][2]
7) Johann Christoph Friedrich Schiller (1759-1805)oli saksa poeet, filosoof, ajaloolane ja dramaturg . Ta õppis sõjaväeakadeemias õigus-, hiljem arstiteadust.
Enda elu viimastel aastatel (1788–1805) oli tal lähedane sõprus Johann Wolfgang Goethega, kellega ta arutas paljusid esteetikaprobleeme. Goethega valmis ka satiiriliste lühijuttude kogum "Kseeniad", kus nad mõlemad ründasid oma esteetiliste vaadete vaenlasi . Läänemaal Virtsu lähedal asub Schilleri mälestussammas, mis on üks esimesi temale püstitatud mälestussambaid maailmas.[2][9]
8) Gottfried Wilhelm Leibniz ( 1646 -1716)oli saksa filosoof, matemaatik ja füüsik. Leibniz sündis Leipzigi ülikooli moraalifilosoofia professori Friedrich Leibnizi ja Catherina Schmucki pojana. Tema tööd on kirjutatud peamiselt ladina ja prantsuse keeles. Leibniz töötas välja loogilise arvutuse, mis hiljem pani aluse moodsate arvutite arhitektuurile.
Ta võttis kasutusele mitu matemaatikasümbolit: korrutamis- ja jagamispunktid, integraali ja diferentsiaali märgid. Tema ideed on mõjutanud bioloogia , meditsiini, geoloogia, psühholoogia ja infotehnoloogia arengut. [10][2]
9) Réne Descartes( 1596 -1650)oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane. Descartes oli 17. sajandil ratsionalismi isa. Filosoofia sarnaneb tema arvates puuga : juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures.
Pole võimalik mõtlemine ilma mõtleva subjektita. „Mõtlen, järelikult olen olemas“ (ld Cogito , ergo sum). [11][12]
VALGUSTATUD ABSOLUTISM SAKSAMAAL
1618-1648 aastatel toimunud sõda kurnas poliitiliselt ja majanduslikult niigi nõgrenenud Saksamaad äärmusliku piirini . Sõja lõpetanud Vestfaali rahuga kinnistati juriidiliselt maa poliitiline jaotus ligi 300 riigiks ning selline killustatus kestis üle kahe sajandi. Saksa-Rooma keisri tegelik võim piirdus edaspidi vaid Habsburgide pärusvaldustega, andes hiljem põhjust Voltaire'ile ironiseerida: „Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik ei ole ei püha, pole kuidagi seotud Roomaga ega ole enam ka impeerium .“ [1]
18. sajandi alguseks oli välja kujunenud 2 keskset riiki, mille ümber oleks võinud tulevikus teised koonduda. Need olid Preisimaa ning Austria, kes koondasHabsburgide pärusvaldustusi.
Preisimaa omariikluse ajalugu saab alguse aastast 1525 , mil reformatsiooni käigus ilmalikuks muutnud Saksa ordu Preisimaa harust kujunes Preisimaa hertsogiriik – esimene protestantlik riik kogu Euroopas. [1]
Friedrich Wilhelm,(1688 - 1740 )kes oli Brandenburgi nimekaim valitseja oli suureks kuurvürstiks kutsutud. Wilhelm valitses aastatel 1640 – 1688, kelle valitsusajal ehitati välja pealinn Berliin. Sinna rajati kanaleid , loodi tugev armee ning Prantsusmaal taga kiusatud ja Saksamaale ümber asustatud hugenottidega edendati tööndust. [1]
Suure kuurvürstik poeg Friedrich III kroonis end 1701. aastal Friedrich I nime all kuningaks. Ta valitses aastatel 1688 – 1713. Kuna Brandenburg kuulus keisririigi koosseisu, Saksamaal aga ei saanud keisri kõrval olla teist kroonitud pead, võttis Friedrich I keisri võimu alt jääva Preisimaa kuninga tiitli , kuid tuumikalaks jäi riiki edasi Brandenburg.[1]
Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm I oli kokkuhoiu ja kitsikuse sümbol, ajalukku on ta läinud äärmusliku merkantismi esindajana. Valdavast osast, mis oli riigi sissetuleks, kulutas ta sõjaväele.
Tema valitsusaja lõpuks oli armees 80 000 meest, see moodustas neli protsenti elanikkonnast, ületades oluliselt Euroopas tavapärase ühe protsendi. Loodud armeed ei kasutanud Wilhelm I üheski sõjast. Siin lõi välja kuninga kokkuhoidlikkus: sõjad nõudnuks suuri kulutusi nii rahas kui ka elavjõus. Kõrvuti armeega arendas ta välja ka Preisi bürokraatia. Kuninga lemmikväljendiks oli „Mitte targutada!“ [1]
Friedrich Wilhelm I järeltulija Friedrich II oli paljuski isa vastandiks . Ta huvitus juba nooruses valgustuskirjandusest ning oli kirjavahetuses Voltaire'ga. Kui oli võimule tõudnud, siis keelustas ta Friedrich II esimesel nädalal riigis piinamised ja deklareeris usuvabadust. Õukonnaelu sisustasid vestlusõhtud ning muusikalised soiéé'd, kus osales ka flööti mängiv kuningas, kes komponeeris ise muusikat. Friedrich II valitsemisaparaati ei muutnud, mis oli isa loodud. Friedrich'il polnud nõunikke. Valgustatud valitsejate kohaselt uuendati Friedrich II ajal kogu õiguskorraldus.[1]
PARLAMENTARISMI ARENG INGLISMAAL
Elisabeth I surm lõpetas Tudorite dünastia Inglise troonil ning Elisabeth'i tahtel sai troonipärijaks Mary Stuarti poeg, Šotimaa kuningas James VI, kes astus Inglise troonile James I-na. James valitses aastatel 1603 – 1625. Uus kuningas ei saavutanud kaugeltki sellist populaarsust kui Elisabeth. James oli inglaste jaoks liiga matslik ja rahvast eemale hoidev. Kartes vandenõu, kandis ta alati paksu vateeritud vammust, mis pidi leevendama pistoda lööki.[1]
1605. aastal paljastati Londonis püssirohuvandenõu. Katoliiklane Guy Fawkes paigutas parlamendihoone keldrisse püssirohutünnid, sest ta tahtis parlamneti koos kuningaga õhku lasta. Siit on pärit ka tänini püsinud rituaal enne parlamendi istungjärgu algust hoone kelder üle vaadata.
Kuningavõimu tugevdamisele püüded ajasid James I tülli parlamendiga. Kuninga ja parlamendi põhilised tülilõunad olid seotud maksude kehtsetamisega. Kuninga sissetulekud olid kindlaks määratud keskaegsete tavade alusel, ei võimaldanud need enam katta üha suurenevadi kulutusi.
James I pärandas oma pojale Charles I-le kuninga ja parlamendi vahel tekkinud tüli. Charles ise valitses 1625 – 1649 . Charles üritas kehtestada makse parlamenti eirates. Parlament asus heaks kiitma maksude nõudmist või maksmist käsitlema riigivastase tegevusena . Kuningas saatis parlamendi laiali, ilma, et oleks saanud kehtestada absolutistlikku valitsemisviisi. 1640. aastal kokku tulnud parlament esitas kuningale pika kaebuste nimekirja, millele Charles I reageeris sellegi esinduskogu laialisaatmisega. Probleeme see ei lahendanud ning veel samal aastal tuli kuningale parlament uuesti kokku kutsuda. Erinevalt eelmisest, lühikesest parlamendist, on see ajalukku läinud pika parlamendina. [1]
Juba toona koosnes kahest kojast Inglismaa parlament. Ülemkojas istusid osalt päritavatel, osalt ametiseisundiga kaasnevatel kohtadel kõrgaadlikud ja -vaimulikud. Alamkoja liikmeid valiti.
Parlament üritas nurkasurutud kuningalt välja nõuda päris suuri järelandmisi. Kuningalt võeti õigus saata parlament laiali. Kõik maksud , mis kehtsetati, vajasid parlamendi nõusolekut. [1]
Kodusõda
4. jaanuaril 1642 ilmus kuningas parlamenti 400 sõduri saatel, et arreteerida parlamendi juhid, kes olid jõudnud aga enne varjuda. Charles I ettevõtmine osutus lootusetuks veel sellegi tõttu, et Londoni tänavad ja väljakud pulbitsesid rahvast, kellest osa oli relvastatud. 10. jaanuaril lahkus kuningas pealinnast, et koguda väge võitluseks parlamendi vastu. Londoni kaitseks moodustati miilits – kodanike relvastatud omakaitse. Sama aasta augustis laskis kuningas heisata vana keskaegse rituaali kohaselt oma sõjalipu. Septembri lõpul peeti kuninga ja parlamendi väeüksuste vahel maha esimene lahing, algas kodusõda. Kuninga poolehoidjad nimetati kavalerideks – uhkelt riietatud õukondlaste järgi.
Selle leeri põhijõu moodustas vana feodaalaadel, kes teenis kuninga ratsaväes ja andis valitseja käsutusse ka oma lossid koos seal leiduva varustusega. Kuningat toetasid ka anglikaani vaimulikud ja privilegeeritud kaubakompaniide ladvik. Parlamendi leeri nimetati puritaanliku meestesoengu järgi ümarpeadeks. Parlamenti toetasid uusaadel ja linnad, usulisel alusel puritaanid. Puritanismi mõjul võitles parlamendi poolel ka suur osa talupoegadest. Teine osa neist läks aga vana kombekohaselt sõtta koos oma feodaalisandatega, sedapuhku kuninga poolel. Osa talupoegi püüdis aga jääda kodusõjast kõrvale, kaitstes oma talu ja peret mõlema poole vägede röövimise vastu.
Pärast esialgset segadust kujunes välja mõlema leeri vaheline territoriaalne jaotus. Kuninga leeri toetas Põhja- ja Lääne-Inglismaa, välja arvatud sealsed suured linnad Hull, Leeds jt. Parlamendi poolel oli kapitalistlikult enam arenenud Kagu-Inglismaa, mille peamine tugipunkt oli London. Kodusõja algul näitas kuninga ratsavägi oma üleolekut parlamendiarmeest, mis koosnes osalt palgasõduritest, osalt maakaitseväest. Maakaitseväelastel polnud küllaldaselt sõjalisi oskusi ega kogemusi. Mõju avaldas seegi, et esialgu polnud parlamendi juhid kaotanud lootust kuningaga kokkuleppele jõuda ning pidasid seetõttu sõda väga ettevaatlikult. Suureks lüüasaamisekski tuli valmis olla. Parlamendi leeri juhtide kaalutlused sõnastas üks juhtivaid poliitikuid lord Manchester : “Kui me ka 99 korda purustame kuninga, jääb ta kuningaks ja kuningaks saavad ta järeltulijad. Kui kuningas lööb meid ühe korra, puuakse meid üles”.[13]
Kodusõja esimene suurim lahing Edgehilli küla juures 1642. a. lõppes parlamendi vägede kaotusega.Prantsuse päritolu kuninganna käis oma kodumaalt abivägesid hankimas ja nii muutus parlamendi leeri seisukord kriitiliseks. Parlamendi armee ümberkorraldajaks sai saadik Oliver Cromwell . [13]
O.Cromwelli nõudel viis parlament läbi armee reorganiseerimise. Krahvkondade poolt ülalpeetavate üksuste asemele loodi ühtne sõjavägi, mille tuumiku moodustasid talupoegade ratsaväeüksused. Enamik ohvitsere pärines uusaadlist, kuid mõned kolonelid olid pärit ka lihtrahva seast. Uues armees kehtis range distsipliin , nii et keelatud oli isegi vandumine. Relva kaotamise või vahipostil uinumise eest ootas surmanuhtlus. Võitlusvaimu pidi sisendama puritaanlik eluhoiak. Päev algas ja lõppes palavusega. Cromwell sai tuntuks juhtlausega: “Looda Jumala peale, kuid hoia püssirohi kuiv.” 1645. a. nimetati Cromwell parlamendi vägede ülemjuhataja asetäitjaks. Uus armee näitas löögijõudu 1645. a. juunis Naseby lahingus, milles kuninga sõjavägi purustati. 1646. a. märtsis lõppes esimene kodusõda parlamendileeri võiduga. Kuningas põgenes Šotimaale, šotlased andsid ta aga parlamendile välja.
Sõdurid valisid esindajad, nn. agitaatorid, kes moodustasid nõukogud, mis kujunesid ohvitseride kõrval rügementide juhtorganiteks. Selles olukorras ei kuuletunud sõjavägi laialimineku korraldusele ning marssis 1648. a. augustis Londonisse. Oli alanud armee vägivaldne sekkumine parlamentlikku valitsemisse. 1647. a. kujunes revolutsiooni toetava rahva seas välja demokraatlikku arenguteed otsiv levellerite liikumine. Nende ideoloogiline juht oli John Lilburne, kes juba enne revolutsiooni oli puritaanina võidelnud anglikaani kiriku vastu.[13]
Levellerite toetajaskonna moodustasid armees sõdurid, linnades käsitöölised, kaupmehesellid, õpipoisid jt. väikekodanlikud kihid , nende programmi pooldas aga ka osa talupoegi. Levellerid nõudsid kõigile kodanikele võrdseid õigusi. Ühiskonna ümberkorraldamise aluseks pidi olema üldine valimisõigus kõigile meestele ja iga-aastased parlamendivalimised. Parlament pidi koosnema ainult Alamkojast . Ülemkoda (Lordide koda) tuli likvideerida. Samuti tuli kaotada kuningavõim. Majanduse alal nõudsid levellerid kirikukümnise, kaubanduslike ja tööstuslike monopolide ning muude eesõiguste kaotamist ning abi osutamist vaesele. Eesmärk oli seega kodanlik demokraatlik ühiskond. Sõjaväe juhtkonna arvates olid levellerite nõudmised liiga kaugeleminevad. Nende eneste esialgne programm nägi ette parlamentaarse monarhia kehtestamist. Parlamendi valimised pidid toimuma iga kahe aasta tagant ja valimisõigust pidi piirama varanduslik tsensus . Viimast põhjendati väitega, et ainult nendel inimestel on maal huvisid, kellel on varandust.[13]
1648. a. põgenes kuningas Charles I vangistusest, astus liitu šotlastega ja alustas koos nendega võitlust revolutsiooni maha surumiseks. Ohvitserid ja lavelleritest sõdurid jätsid kõrvale omavahelised erimeelsused ja astusid Šotimaalt tulevale ohule vastu. 1648. a. augustis purustas Inglise revolutsiooniline armee Oliver Cromwelli juhtimisel šotlased Prestoni lahingus. Kuningas langes vangi. Inglise väed vallutasid Šotimaa pealinna Edinburghi. Pärast sõjakäiku kasutati sõjaväge ka opositsiooni vastu Inglise parlamendis, sõdurite abil aeti nad Inglise parlamendist välja. See tähendas aga revolutsiooni ärapööramist demokraatlikult arenguteelt. [13]
Oliver Cromwell
Charles I
KASUTATUD KIRJANDUS:
[1]INIMENE, ÜHISKOND, KULTUUR III OSA: UUSAEG ; Mati Laur , Tõnu Tannberg
[2] http://www.slideshare.net/HeyBerrie/valgustusajastu-saksamaal4 18.05.2010
[3] http://et.wikipedia.org/wiki/Montesquieu 18.05.2010
[4] http://et.wikipedia.org/wiki/Voltaire 18.05.2010
[5] http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Jacques_Rousseau 18.05.2010
[6] http://et.wikipedia.org/wiki/Immanuel_Kant 18.05.2010
[7] http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Wolfgang_von_Goethe 18.05.2010
[8] http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Gottfried_von_Herder 18.05.2010
[9] http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Schiller 18.05.2010
[10] http://et.wikipedia.org/wiki/Leibniz 18.05.2010
[11] http://et.wikipedia.org/wiki/Ren%C3%A9_Descartes 18.05.2010
[12] http://www.hot.ee/indrme/descartes.ht m 18.05.2010
[13] http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/inglise_kodusojad_evelin.ht m 19.05.2010