Valgustusajastu (0)

VALGUSTUS
18. sajandit ehk valgustussajandit peetakse kõige olulisemaks vaimseks liikumiseks Euroopas pärast reformatsiooni. [1]
Usk mõistusesse kui maailma tunnetamise peamisesse allikasse, oli valgustuse juhtmõtteks.
Valgustusliikumine leidis tuge nii Prantsuse ratsionalismist (René Descartes ), mis rõhutas mõistuse ja kriitlise mõtlemise tähtsust ning ka Inglise empirismist(Francis Bacon), mis vaatles kõigi teadmiste allikana kogemust: vaatlust, mõõtmist, eksperimenti. Kuigi valgustus on seostatud enamati just prantslastega, on valgustusliikumine tegelik kodumaa siiski Inglismaa. Prantsuse valgustajatele andis tõuke vahetu kokkupuude Inglismaaga. Jean Baptiste d´Alembert ja Denis Diderot avaldasid 35-köitelise „Entsüklopeedia ehk teadusi, kunste ja ametioskusi seletava sõnaraamatu“. [1]
Uus käistus riigivõimust ja selle kujunemisest kujunes koos valgustusega. Thomas Hobbes, kes oli inglane, väitis, et kuningavõim pole jumalast, vaid rahvast. Hobbesi käsitus monarhi võimust ei erinenud väga Jean Bodini omast. [1]
John Locke esitas esimese inimõiguste käsitluse. Locke leidis, et riigieelne ühiskond polnud kaugeltki vaenulik , inimesed olid sündinud vabana ning elasid üksteist abistades. Locke pidas väga oluliseks, et parlament ei rakendaks ise seadusi ellu ning et kuningas ei looks seadusi. Locke pidas valgustajana vajalikuks riigi ja kiriku lahutamist ning kritiseeris usulist tagakiusamist: „On naeruväärne, kui Taanis karistatakse inimest seepärast, et ta pole luterlane , Genfis, et