Uusaja teaduse referaat (0)

Ajalugu on muutnud ja muudavad edaspidigi esmapilgul vähemärgatavad isikud ja sündmused, mille kohta ajaloolased oskavad alles aastakümneid hiljem sõltumatuid hinnanguid anda. Uusaeg on ajalooperiood umbes 1500 kuni umbes 1914-1918, seega suurtest maadeavastustest ja renessansist Esimese maailmasõjani, kuid uusaja algust pole kindlalt kokku lepitud. Sel ajal elasid mitmeid tähtsaid avastusi teinud teadlased. Inimeste maailmavaadet muutid oluliselt filosoofid. Arusaamad elust ning uued leiutised panid aluse hüppelisele teaduse arengule.
Astronoomia ja füüsika: Galileo Galilei
16. saj oli Mikolaj Kopernik väitnud, et Maa tiirleb ümber päikese, ja esitanud seega heliotsentrilise (Päikese-keskse) maailmasüsteemi idee. 1600. aastal põletati ketserina tuleriidal Giordano Bruno , kes oli jõudnud järeldusele, et universum ei ole loodud vaid eksisteerib igavesti. Eriti panid talle pahaks õpetust maailmade paljususest. 17.saj jätkasid teadlased universumi ehituse uurimist .
Uuel sajandil sai astronoomias teerajaks itaallane Galileo Galilei (1564-1642) Galilei õppis algul arstiteadust, seejärel pühendus matemaatikale, oli matemaatikaprofessor Pisa ja Padova ülikoolis, seejärel filosoof ja matemaatik Toscana ja hertsogi õukonnas. Olles kuulnud , et keegi hollandlane on konstrueerinud kiikri, mis toob kauged esemed lähemale, valmistas Galilei 1609.a teleskoobi ja alustas esimesena taevavaatlusi. Uurides kõigepealt kuud, avastas ta seal mäed ja arvas nägevat ka meresid. Vastupidiselt Aristotelese seisukohale, et Maa ja taevakehad koosnevad eri aineist, väitis Galilei, et tegemist on sama materjaliga. 1610 avastas Galilei neli Jupiteri ümber tiirlevat kuud ning leidis, et Kopernikul oli õigus, kui ta väitis, et Maa tiirleb ümber päikese. Galilei avastas ka vaba langemise seadused ja inertsi. 1632.a avaldas ta raamatu " Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta", mille eest ta anti inkvisitsioonikohtu alla. Elu päästmiseks oli Galilei sunnitud lahti ütlema oma vaadetest Maa tiirlemisi kohta ümber päikese ja paluma andestust. Galilei pääses siiski inkvisitsioonikohtu käest, kuid suruti tegelikult koduaresti. Ta jätkas siiski uurimistööd, rõhutades meelelise kogemuse ja eksperimendi tähtsust.
Uus filosoofia ja mõtteviis: René Descartes 'i "Arutlus" (1637)
Descartes'i peetakse üldiselt kaasaegse filosoofia rajajaks. Ta oli esimene silmapaistvate filosoofiamõtetega mees, keda mõjutasid arenev füüsika ja astronoomia. Ta oli küllalt söekas, et mitte aktsepteerida vanemate filosoofide veendumusi, püüdes rajada eimilleski täiuslikku filosoofilist süsteemi, mida polnud tegelikult proovinud teha keegi Aristotelesest saadik. Descartes arendas välja lihtsa, otsese ja selge kirjandusliku stiili, millest said aru kõik intelligentsed inimesed. Descartes rõhtutas esimesena inimmõistuse suurt rolli. Descartes arvas, et inimhingel on kaks omadust: Mõistus mis võimaldab teadmisi saada ning tahtevabadus mis võimaldab otsuseid langetada, ent annab ka võimaluse eksida . Olles veendunud jumala olemasolus, lahutas Descartes teadused kahte ossa. Esimene osa on mateeriat uurivad teadused, näiteks füüsika ja arstiteadus, mis peaksid arenema oma reeglite järgi teoloogidepoolse vahelesegamiseta. Teiseks on hingeasjadega tegelevad teadused, mis on seotud teoloogiaga. Sellega vabastas ta osa teadusi teoloogia mõju alt, kuid alistas orgaanilise elu mehaanilisele käsitlusele. Tema arvates olid ka kõik loomad ainult mehhanismid .
Füüsika: Isaac Newton
Sir Isaac Newton sündis 4. jaanuaril 1643 . aastal Woolstrophe’is, Lincolnshire’i krahvkonnas ja suri 31. mätrsil 1727 Kensingtonis. Newton oli inglise füüsik, astronoom ja matemaatik ning ka Londoni Kuningiku Seltsi liige alates aastast 1672. Ta õppis 1661-65 Cambridge ’i ülikoolis ja oli 1669 -1701 ka sama ülikooli professoriks. Aastast 1699 oli ta Inglise riigirahapaja juhataja. Teda loetakse kõigi aegade suurimaks füüsikuks ja matemaatikuks. Newton formuleeris mehaanilise liikumise üldised sedaused, avastas ülemaailmse gravitatsiooniseaduse ning pani aluse diferentsiaal - ja integraalarvutustele. Newton tegi tähtsaid uurimusi ka optikas. Põhiliselt kõik oma avastused tegi Newton 25-aastaselt. Tema tööd ilmusid suure hilinemisega kahes raamatus – tema teostes “Loodusfilosoofia matemaatilised alused” (1687) ja “ Optika ” (1704). Newton sõnastas mehaanika põhiseadused ja gravitatsiooniseaduse. Rakendades neid taevakehade liikumise kirjeldamisel, rajas ta taevamehaanika alused. Põhjendas teoreetiliselt Kepleri seaduseid ja täpsustas neid ning seletas taevakehade liikumise tähtsamad häiritused, Maa pretsessiooni ja looded. Tema formuleeritud mehaanika põhiseadused said uue maailmapildi nurgakiviks: Newtoni 1. seadus Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda olekut ei muuda. Igapäevaelus saame seda seadust kinnitada vaid paigalseisu osas. Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist takistavad hõõrdumine ja gravitatsioonijõud. Newtoni 2. seadus Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. Newtoni 3. seadus Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Seega mehhaanikas mõjuvad jõud alati paarikaupa. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune , kuid vastupidine jõud. Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni ( 1666 ), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria , kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi( 1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, ega jää hõljuma või ei lenda hoopistükis ülespoole. Nendele küsimustele vastuseid otsides , jõudis ta järeldusele, et Maa peab omama mingit külgetõmbejõudu ja nimetas selle jõu raskusjõuks. Newton, harjunud tema ajal moes olevate postulatiivsete süsteemidega, tõi välja neli optika põhiseadust: 1) Valgus levib sirgjooneliselt. 2) Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 3) Valguse peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja langemispunkti tõmmatud pinnanormaal ühes tasandis . Langemisnurk võrdub peegeldumisnurgaga. 4) Valguse üleminekul ühest keskkonnast teise kiir murdub (muudab suunda), kusjuures langev kiir, murdunud kiir ja langemispunkti tõmmatud pinnanormaal on ühes tasandis. Langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on antud keskkondade paari jaoks konstantne suurus ega sõltu langemisnurgast .
Arstiteadus:
1676. aastal oli hollandlane Anthony van Leeuwenhoek avastanud mikroskoobi abil bakterid , kuid läks veel kaua aega, enne kui tuldi mõttele, et bakteritel võib olla mingi seos haigustega. Varem kasutasid arstid ühtesid ja samu tööriistu, ilma et oleks neid peale ühe patsiendi ravimist pesnud või desifitseerinud.
Desifitseerimisele pani aluse inglise kirurg Joseph Lister . Olles alustanud 1852 . aastal arstipraksist, puutus ta kokku küsimusega, miks haavad mädanema lähevad.Probleem oli muutunud eriti aktuaalseks seoses kirurgia tähtsuse kasvuga pärast tuimestuse kasutuselevõttu. Teda pani mõtlema asjaolu, et kiiremini paranesid kinniseotud haavad. Leeuwenhoek järelda, et õhus leidub midagi, mis satub haava ning põhjustab mädanemist ja surma.Kui prantsuse teadlane Louis Pasteur esitas 1865. aastal teooria selle kotha, et haigused on seotud bakteritega , hakkas Lister haavu puhastama karboolhappega, mis aga oli liiga tugevatoimeline. Mõni aeg hiljem hakati haavasidemeid steriliseerima kuuma auruga, haavu aga jooditinktuuriga . Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel koos kolleegidega võtsid kasutusele steriliseeritud kummikindad . 1900.aastal tuli kasutusele veel kirurgi näomask, mis kaitses haava arsti suus ja hingetorus olevate bakterite eest. Louis Pasteur otsis moodust otsis moodust toidubakteritest vabanemiseks ning avastas, et kui kuumutada ainet mingi temperatuurini, siis vabaneb bakteritest.Sellist moodust hakati kutsuma pastöriseerimiseks. Baktereid uurides puutus ta kokku ka viirustega, mis ei olnud mikroskoobi all nähtavad, kuid mille olemasolu oli aimatav. Üks hirmsamaid viiruseid tollel ajal oli marutõbi, millesse nakatanud looma hammustus tõi inimesele kaasa kindla surma. Pasteur avastas vastabinõu ning aastal 1885 pääses tänu sellele juba ka esimene marutõvve nakatanud inimene.
19. sajandi levinuimaid haigusi oli tuberkuloos . Seda põhjustas nakkus, kuid selle levikut soodustasid ka noore industriaalühiskonna viletsad korteriolud ja kehv toit. Aastal 1882 avastas saksa teadlane Robert Koch mikroskoobi all tuberkuloosi tekitaja -bakteri, mida hakati avastaja järgi kutsuma Kochi kepikeseks.
Tehnika ja arstiteaduse ühissaavutuseks oli röntgeniaparaat.Tõuke selle leiutamiseks andis füüsikutele katsed klaastoruga, mis oli mõlemast otsast suletud ja millesse kahe metallvarda abil juhiti elektrivool . Torust õhu välja pumpamisel avastati eriline kiirgus- katoodkiired. Uurides neid kiiri, kattis Wilhem Conrad Röntgen klaastoru musta paberiga. Selgus et toru kiirgab veel teistgi valgust Röntgen hakkas katsetama, millest need kiired läbi suudavad tungida .Kiirte ette jäi käsi ning ekraanile ilmus käe kujutis, kuid nii, et luud olid tumedamad ja ülejäänud koed heledamad. Röntgeni avastus osutus arstiteaduse jaoks väga tähtsaks.
Elekter :
18.saj suurimaid leiutisi oli elekter, mille kasutuselevõtt uue jõuallikana 19. sajandil muutis oluliselt nii majanduselu kui ka inimese teadvust. Esimese elektripatarei ehitas 1782.a itaallane Alessandro Volta (1745-1827). See koosnes kahest metallplaadist, mille vahel oli väävelhappega immutatud vildikiht. Järgnevalt ehitasid ka mitmed teised teadlased elektripatareisid ehk generaatoreid, mis muutsid keemilise energia elektriliseks.