Vaba-Sõltumatu Kolonn (0)

VÕRU KREUTZWALDI GÜMNAASIUM
Vaba-Sõltumatu Kolonn nr1 Uurimistöö
Autor: Marleen Reemann Juhendaja : Õp. Helle Ruusmaa
Võru 2010 Sissejuhatus
Käesoleva uurimistöö kirjutamine on ajendatud huvist Vaba-sõltumatu Kolonn nr. 1 (edaspidi Kolonn) ajaloo ja tegevuse vastu. Töö autori isa, Peeter Reemann on üks Kolonni asutajaliige ja Kolonni juht Ain Saar töö autori vanaonu väimees. Esimest korda tekkis töö autoril huvi Kolonni vastu 2007. aastal, kui isa teda esimesele Võrulaste Tahteväljenduspäevale kaasa kutsus. Isa rääkis lugusid kolonnist, selle liikmetest ja Võrumaal toimunud noorteaktsioonidest. Kõiki neid lugusid kuuldes huvi aina süvenes. Kahjuks adus töö autor üsna pea, et väga vähesed noored teavad Kolonnist ja selle ajaloolisest tähtsusest Võrus ja Eestis. Tehes uurimistööd antud teemal, loodab autor äratada huvi oma kaasaegsete seas. On ju Kolonni ajalugu osake kogu Eesti ajaloost. Oma koht on tal Eesti taasvabanemise protsessis, sest Kolonni võib pidada võrulaste äratajaks.
Enne uurimistöö kirjutamist avanes töö autoril võimalus pidada kõne Võrulaste Tahteväljenduspäeva 2009 raames toimunud ajaloo konverentsil . Oma kõne ja uurimistööga äratas ta huvi mõnes kuulajas, kes palusid luba uurimistööd levitada eesti kooliõpilaste seas. Seega on lisaks töö autori huvile Kolonni vastu töö kirjutamiseks ka teine põhjus - pisike lootus, et see harib eesti noori.
Töö kirjutamisel on kasutatud internetimaterjale, enamasti Vaba-Sõltumatu Kolonni nr.1 kodulehekülge www.noortekolonn.org ja selle galeriid, Kolonni kohta ilmunud raamatuid ,,Võru Veri Ei Värise" ning ,,Aktsioonide aeg". Oluliseks materjaliks olid autori isa jutustused kolonni tegemistest. Kuid kõik eeltoodud materjalid vaid kinnitasid juba teadaolevat. Enamik uurimuslikust osast põhineb kirjavahetusel Ain Saarega ning Võrumaa Muuseumi arhiivi materjalidel. Uueks ja huvitavaks materjaliks töö autori jaoks oli ka kirjavahetusel Argo Männimetsaga saadud informatsioon. Vaatamata materjalide rohkusele, jäi ikka arusaamatuks , miks valiti meeleavalduse kuupäevaks just 21. oktoober. Ka need, kes Kolonni tegemistele kõige lähemal olid, ei ole kahjuks suutnud anda kindlat ja üheselt mõistetavat vastust sellele küsimusele.
2 Töö tegemisel valmistas enam raskusi materjali leidmine. Raamatuid lugeda oli küll lihtne, kuid inimesi rääkima panna mitte nii väga. Samuti oli raske valida, mida töösse kirjutada ja mida mitte, sest kogu informatsioon tundus äärmiselt vajalik. Et mitte korrata ilmunud raamatuid, olen pidanud tööst välja jätma palju Kolonniga seotud aktsioone, millest soovijad võivad ise lugeda. Töö on jagatud kolmeks peatükiks. Esimene peatükk räägib Kolonni kujunemisest, tähtsamatest aktsioonidest, Kolonni sümboolikast. Teine peatükk on kokku pandud töö autori isa eredamate mälestuste ja lühiintervjuu põhjal.
Kolmas peatükk räägib Tahteväljenduspäevast ja autori osalusest Kolonni üritustel.
3 I peatükk. Kolonni sünd
1.1. Vabadussõjas langenute haudade koristamisest mälestusmiitinguni 21. oktoobril 1987. aastal
Kolonni ajalugu algab 9. oktoobrist 1987. Just sel päeval käivitasid kolm töölisnoort pöördelise protsessi. 20-aastane Argo Männimets, 17-aastane Meelis Ivask ja võrulaste jaoks punkarina tuntud 19-aastane Ain Saar otsustasid avaldada austust Vabadussõjas langenud sõduritele. Esialgselt väiksest plaanist kasvas aga välja midagi hoopis suuremat. Nende kolme poisi ettevõtmine vallandas ahelreaktsiooni, millel oli oma osa ka meie riigi taasvabanemisprotsessis.1 Haudade korrastamise ideed on enda arvele kirjutada üritanud Võru Muinsuskaitse klubi, kuhu Ain Saar toona kuulus. Ants Pindis on siiani kindlal seisukohal, et idee haudade korrastamiseks pakkus ühel Muinsuskaitse klubi koosolekul välja Erik Kamberg ja et just sealt olevat Ain Saar oma idee saanud. Viimane aga väidab, et kui on nõnda raske uskuda, et temasugusel ,,pätipoiss- punkaril" selline idee tulla võis, jääb üle arvata, et ilmselt tuli see mõte mõnelt kõrgemalt väelt.2
Aga kes oskaks kolonni sünnist rääkida paremini kui keegi, kes ise selle kõige juures oli. Seepärast kasutangi kolonni liikme, Meelis Ivaski meenutust Kolonni algusest. Järgnev lõik on võetud raamatust ''Võru Veri ei Värise'' , mis on väljastatud Vaba-Sõltumatu Kolonn nr 1 20. juubeliks :'' Oli sügis. Ühel päeval rääkis Argo Männimets õhinal kellestki, kes oli avanud päev varem tema silmad. Tundes Männimetsa, olin veendunud, et Argo oli langenud ''ajuloputuse'' osaliseks , kellegi Ain Saare poolt, kes oli minu klassis ja istus koos Kadi Kuusega minu ees. Argo kutsus mindki kaasa Ain Saare poole, et teda tutvustada. Ain küsis Argolt, kas mind saab usaldada . Pärast Argo jaatavat vastust hakkas omavaheline vestlus sujuma ning kuidagi märkamatult olime arutamas Eesti ajalugu ja Vabadussõda. Kes mida teadis, kellel mis raamatud olid olemas ja mida lugenud. Mingil hetkel tuli Ainilt küsimus, et kas teeme koos midagi. Kuna olime nõus, siis sukeldus Ain paberitesse. Esimene tähtpäev, mis oli seotud Võruga, oli 21.
1 Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus. Võru Veri ei Värise, Tallinn, 2007, lk. 9. 2 Kirjavahetus Ain Saarega 03.03.2010.
4 oktoober3. Samal õhtul said esimesed ülesanded ära jagatud. Mäletan veel, kuidas Argo Männimetsa vanal trükimasinal sai läbi kopeeri kutseid trükitud, viis kutset korraga''4
Foto 1. Kutse 21. oktoobri üritusele Võru kalmistule Vabadussõjas langenute 5 mälestamiseks. Argo Männimetsa mälestused ühtivad enamasti eelnenud kirjeldusega Kolonni algusest, kuid on ka mõningaid erinevusi. Ka tema sõnul sai kogu Kolonn tõesti alguse Ain Saare juures kohvitamisest ning aja veetmisest. Argo mäletab, et enne aktsioonide käima lükkamist sai otsustavaks kuupäev. Alles pärast kuupäeva leidmist valiti eesmärk. Eesmärgiks said Vabadussõjas langenute hauad , kuid algsihiks olevat siiski olnud punaarmeele nii öelda hambaid näidata. Noorus ja uljus ei lasknud tekkida hirmul tugevama võimu ees ning loomulikult oli haudade korrastamine poiste arust õige ja vajalik idee. 6
Kuna tol ajal olid vabadussõjas langenute kalmud üle kogu Eesti täiesti unarusse jäetud, said poisid oma tegevusega palju tähelepanu. Olles kindlad, et teevad õiget asja, kaasasid nad
3 21. oktoober- märgitud Argo Männimetsa 1941. aasta kalendris kui ,,Eesti kommunismist vabastamise" päev. 4 Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus, lk. 9. 5 21. oktoobri kutse http://noortekolonn.org/galerii/Album13.ht m (07.03.2010) 6 Kirjavahetus Argo Männimetsaga 16.03.2010.
5 tegevusse veel noori abilisi. Põnevuse ja huvi süvendamiseks kutsusid noored end ''Eriüksus Keissi' ks''. Eriüksuseks seepärast, et see kõlas pisut sõjakalt. Rahvalt heakskiidu pälvinud noored said aina enam julgust .7 Nõnda võetigi nõuks korraldada mälestusmiiting, mille tarvis trükkisid Meelis, Argo ja Ain kutseid, mida jagati sõpradele ja tuttavatele. Poistel algas nüüd kiire aeg, tuli tegelda kõigega kutsete trükkimine, laiali jagamine, haudade korrastamine võttis palju aega8. Juba enne mälestusmiitingu toimumist sai kommunistliku riigi jaoks kahtlasest noortealgatusest haisu ninna Riiklik Julgeoleku Komitee ehk KGB. 17. oktoobril 1987 tuligi Riikliku Julgeoleku Komitee Võru osakonna ülem Ervin Oras kalmistule, kus noored koristamisel vaeva nägid ja juhtis justkui huvi teeseldes noorte tähelepanu miitingu korraldamiseks vajalikule loale.9 Luba loomulikult noortele ei antud. Kuna noored polnud kokku puutunud Nõukogude ühiskonna repressiivmeetoditega, ei võetud keeldu kuigi tõsiselt. Haudade korrastamisega tegeldi endiselt edasi, kuid aega jäi aina vähemaks, suure osa ajast neelasid jagelemised võimuesindajatega ja agitatsioon tuttavate seas, aega nõudis ka kolme poisi omavaheline pidev suhtlemine ning plaanide mõtlemine juhuks, kui osad neist peaks arreteeritama.10 Noori hirmutati ja püüti ära osta. Partei rajoonkomitee informeeris tekkinud olukorrast Võru linna parteiorganisatsioonide ning asutuste, ettevõtete, koolide juhte. Töökollektiivides alustati 21. oktoobri miitingu vastast propagandat. Inimestele ''pandi südamele'' kalmistule mitte minna. Kohalike noorkommunistide peamees Jaak Kärson külastas isiklikult kalmistut, kus noored töötasid ja tutvustas neile plaane noorte vabaaja sisustamise võimaluste parandamisest Võru linnas. Rääkides lausa summadest, mis selleks eraldatud olevat, videomakkidest ja noortemajast. Samal ajal tuli kalmistule keegi Siseasjade Osakonnast ja hoiatas Aini ilma pikema sissejuhatuseta, et öösel tullakse neid koju arreteerima ja lahkus sama kiirelt kui oli tulnud.11 21. oktoobri hommikul võeti ametipostilt Nõukogude Armee esindajate poolt kinni miitinguga seotud Ain Saar, Argo Männimets, Üllar Pugast ja Meelis Ivask. Argo mäletab, et läks tööle
7 Ain Saar. Aktsioonide Aeg, Võru, 1998, lk. 18. 8 Kirjavahetus Argo Männimetsaga 16.03.2010. 9 Ain Saar, lk. 20. 10 Kirjavahetus Argo Männimetsaga 16.03.2010. 11 Ain Saar, 35-36.
6 nagu igal tavaliselgi hommikul, kuid juba 10 minutit pärast töö alustamist piirasid neli erariietes meest ta sisse. Argo mõistis, et tema jaoks jääb miiting kindlasti ära. Koos temaga arreteeriti ka Üllar Pugast. Koos eskorditi poisid autoni ja sealt edasi viis bussisõit Tallinna. Küsimustele kuhu ja milleks punaarmeele kombekohaselt ei vastatud. Nad toimetati Tallinna Sõjakomissariaati, kus neid püüti hirmutada ja ,,solgutati" päev läbi. Kuna Argo ja Üllar ei teadnud , et ka Ain ja Meelis olid Tallinnasse toodud, oli nende üllatus ja pettumus suur, kui nad kohtusid.12 Tallinnas 18.00 bussile istunud poisid mõistsid, et miitingu ajaks nad Võrru ei jõua. Kuna eelnevalt oli jagatud töökorraldused ka selleks puhuks, kui miiting peab läbi viidama ilma Ainita, siis jäi poistel vaid üle loota , et miiting nendeta siiski toimub.13
Vaatamata sellele, et peakorraldajaid kohal polnud, kogunes Võru kalmistu ette kell 18.30 u 3500 inimest. Neil oli vastas 400 miilitsa - ja rahvamaleva ja KGB töötajat. Väidetavalt oli 14 Punaarmee Võru garnisonis kõrgendatud lahinguvalmidus. Kalmistule oli kamandatud ka kooliõpetajaid, kelle eesmärgiks oli ilmselt õpilasi koju tagasi hirmutada15. Hoolimata igasugustest hoiatustest, murdis rahvas kalmistut piiravast ahelikust läbi. Selle vallandas Mia-Ly Saar, kes õhutas rahvast mitte ''võmme'' pelgama. Ta arreteeriti ja pandi arestiautosse. Kalmistul pidas kokkuleppeliselt Ain Saare asemel kõne Epp Sõna. Peeti ka ühe- minutiline leinaseisak, millele vahele segas rajoonikomitee esimene sekretär Aare Männiste. Rahva seast tuli talle vastuseks: ''Mis sa mögised, minut pole veel läbi''16 Seepeale vallandus torm . Toodi esile sotsiaalsest ja majanduslikust allakäigust tingitud probleeme (põhiliselt olmeprobleeme), nõuti tooteid, mida polnud kaubandusest eriti saada, ent mille hankimine Kommunistliku Partei esindajatel väga keerukas ei tundunud. Lõpuks esitas keegi rahva seast nõudmise: ''Ain Saar vabaks!'' Sellega ühines umbes 1000 võrulast, kes kõik sammusid rongkäigus kesklinna. Peade kohale kerkis sinimustvalge lipp . Lipp oli üsna pisike ja liikus käest kätte, seda ilmselt mitte seepärast, et igaüks seda hoida saaks, vaid pigem sellepärast, et inimesed
12 Kirjavahetus Argo Männimetsaga 16.03.2010. 13 Ain Saar, lk. 45 14 Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus, lk. 11-12. 15 Ain Saar, lk. 47. 16 Ain Saar, lk. 50.
7 kartsid. Kardeti nuhke, kes rahvaseas olid. Keegi ei tahtnud saada karistust keelatud lipu kandmise eest. Võimud ei söandanud lippu tol korral maha rebida. Nõuti Ain Saare ja tema naise vabastamist. Mia-Ly Saar vabastatigi.17 Kuulda saanud, et Ain Saar on viidud sõjakomissariaati, suunduti Punaste Küttide väljakult edasi Võru Sõjakomissariaadi juurde. Purustati mõni aken. SAO töötajal Endel Vahingul õnnestus võrulasi rahustada ja nad suundusid kodudesse.18 Kui Argo, Meelis, Üllar ja Ain tagasi Võrru jõudsid, oli miiting juba läbi. Tänavatel oli siiski veel rahvast, kes kõik toimunust poistele jutustada tahtsid. Pärast seda õhtut jõudsid paljud veendumusele, et punavõim oli jõuetuks jäänud. Ta küll haukus, aga hammustada enam ei julgenud .19
1.2. Ürituse organiseerinud noorte karistamine võimude poolt
Kuigi hiljem taotleti pressikonverentsi asjade selgitamiseks, ei antud noortele selleks luba. Töölt vallandati miitingu organisaatoreid ja mõnda kalmistu korrastamisel osalenud noort karistati rahatrahviga. Kevadel Võru Mööblikombinaati tööle asunud Argo Männimets vallandati 23. oktoobril päevapealt. 4. novembril toimunud Alaealiste Asjade Komisjoni istungil selgitati fotodelt ''avaliku korra rikkujate nimed''. Süüdlasteks tehti Raul Koppel , Marko Kööbi ja Anti Neering, kes kõik olid aktiivselt osalenud kalmistu korrastamisel. Süüdistuses seisis öörahu rikkumine . Nende '' kuritegu '' peeti 10 rubla vääriliseks. Epp Sõna, kes kõne ette luges, oli loomulikult kõige suurem korrarikkuja ja teda karistati 30 rublase rahatrahviga. Kadi Kuus, Marika Pilt, Heli Kirch, Eve ja Tiina Zukevits said 20 rubla trahvi ja Marge Eimre 15 rubla. Paljudel juhtudel olevat lapsevanemaid päästnud rahatrahvidest nende positsioon. 20 Kolonn tegi trahvide tasumiseks vabatahtliku korjanduse ning trahvitutele saadeti raha jõuludeks postiga
17 Peeter Reemanni (2. oktoober 1969, Võrumaa, sepp ) mälestused, üleskirjutatud 5. oktoober 2009. 18 Ain Saar, lk. 52. 19 Kirjavahetus Argo Männimetsaga 16.03.2010. 20 Ain Saar, lk 58-59.
8 koju.21 Eriti nuheldi Üllar Pugastit, kellelt pressiti ähvardustega välja avalik vabandus oma ,,ebateadliku" käitumise pärast, mis trükiti ka ajalehes. Varsti pärast seda saadeti ta kaheks aastaks Nõukogude Armeesse, kuigi ta oli tunnistatud väeteenistuseks kõlbmatuks. Üllar jäi millegipärast ka ainsaks, keda nõnda nuheldi. Töölt vallandamine ja rahatrahv oli Argo Männimetsa sõnutsi üsna tavaline nähtus.22
1.3. Kohalik ajaleht Töörahva Elu 21. oktoobri sündmustest
Erinevates ajalehtedes avaldati miitingu kohta arvamust, enamustes neist üheülbaliselt miitingut mustavalt. Näiteks 24. oktoobril ilmus artikkel Töörahva Elus pealkirjaga ,,Huligaanitsemine mõisteti hukka". Toimunut nimetati huligaanseks väljaastumiseks rühma noorte poolt, valutati südant noorte kasvatustöö pärast ja otsiti toimunule põhjust tegevusetusest koolivälisel ajal. Muinsuskaitse Klubi, kelle liikmeid seostati teemaks oleva ,,huligaansusega", kirjutas kirja ajalehe toimetusele, milles väitis, et igasugused viited klubile seoses 21. oktoobri sündmustega on põhjendamatud ja desorienteerivad. Kiri avaldati samas numbris. Kohe eelnevalt kirjeldatud artikli all on murelik kiri Karin Ladvalt, jalatsivabriku tööliselt. Artikli all ,,Käisin ise, kutsumata" kirjeldab ta kalmistul toimunud labasusi ja haudade rüüstamist ning loodab, et esialgu furoori tekitanud sündmusi hakatakse hiljem siiski õigesti hindama . Samuti usub ta, et enamus kalmistule kogunenutest ei teadnud ,,nõndanimetatud vabadussõjast" tegelikult midagi.23
5. novembri Töörahva Elus on artikkel ,,Mida huligaanitsejatega ette võetakse?". Vastuses esitatud küsimusele loetleb Uno Kruusimaa ette paragrahve ning kinnitab, et huligaanitsejad võetakse vastutuse alla. Samuti kutsub ta kõiki, kel on teateid nii alaealiste kui täiskasvanute
21 Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus, lk. 27. 22 Kirjavahetus Argo Männimetsaga 16.03.2010. 23 VK 3572:26 Heini Kasesalu. Huligaantisemine mõisteti hukka. ja Karin Ladva . Käisin ise, kutsumata. - Töörahva Elu, 1987, 24. oktoober.
9 huligaanitsemise kohta 21. oktoobril, üles sellest teatama siseasjade osakonnale või korrapidajale.24 On teada, et 1988. aasta 8. septembril kajastas Võrus toimunut ka Kanadas eesti leht (oletatavalt Meie Elu). Lehes avaldati pildid Vabadussõjas langenute auks püstitatud 25 ausamba avamisest kalmistul. Kuna ajaleheveergudele tõde ei jõudnud, avaldati meelt 7. novembril nn Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. Peeter Saar oli selleks puhuks valmistanud loosungi, kus 26 seisis: ''Vähem valet seltsimehed!''
Foto 2. 1987. a. nn oktoobrirevolutsiooni paraad Punaste küttide väljakul Võrus. Pildil 27 paremal Ain Saar, vasakul Peeter Saar.
Ka selle meeleavalduse kohta ilmus 28. novembril Töörahva Elus artikkel "Vähem valet seltsimehed!", kus samuti oli tõde üsna palju moonutatud. Ain Saar on tembeldatud huligaaniks 24 VK 3572:26 Uno Kruusimaa. Mida huligaanitsejatega ette võetakse ? -Töörahva elu, 1987 , 5.november. 25 VK 5293:11 Ar 1946:11 8 sept 1988 ( Kanada Eesti leht, lehe nimi teadmata) Ain Saar annetas muuseumile Kolonni dokumente ja nende seas oli antud ajalehe väljalõige, kus puuduvad nii artikli nimi kui ka autor. (Vaata lisa 1) 26 Ain Saar, lk. 62. 27 Vähem valet seltsimehed! http://www.noortekolonn.org/galerii/Album13.ht m (7.03.2010)
10 ja rikkumiseks peeti ka ilma loata 21. oktoobri miitingu kutsete välja jagamist. (Kutseid jagus vaid väga vähestele ning enamus propaganda tööst tegid ära KGB- lased ise, levitades keeldu 28 21.oktoobril kalmistule minemise kohta nii koolides kui ka mujal) Huvitavaid kommentaare 29 artiklile jagas Ain Saar avalikus kirjas Tanel Luugale Jõgevamaalt . Ta vastab artiklis esitatud küsimusele, kellele oli mõeldud demonstratsioon oktoobripidustustel, et just neile kõigile, kes niiöelda hämmeldunult ja mõistmatult loosungit lugesid. Veel lisab ta, et hämmeldunud võrulaste all peab artikli kirjutanud Paul Kaldre ilmselt silmas parteilasi, kuna iga eestimeelne võrulane sai üsna täpselt aru, mida loosungi teksti ,,Vähem valet, seltsimehed!" all mõeldud on, ega vaadanud seda arusaamatus hämmelduses. Ain Saart süüdistatakse lipuvarda ümber keritud, põue topitud kodanlikuaegse riigilipuga ringi käimises. Sellele kommentaariks on Ain kirjutanud, et lippu on võimatu koos vardaga põue pista ning selgitanud sinimustvalge lipu olemust. Ain Saare antud seletustes võimudele ebaseadusliku lipuga ringi käimise kohta on Ain viidanud sellele, et tema arust pole vahet kas käia ringi lipuvarda või luuavarrega, kuid artiklis on väänatud tema sõnu nõnda, et lugejale jääb mulje nagu Ain Saar oleks võimudele väitnud, et lipuvarda asemel kandis ta endaga kaasas luuavart. (Vaata lisa 2)
28 VK: 3572:26 Paul Kaldre. Vähem valet, seltsimehed! -Töörahva Elu, 1987, 28.november. 29 ,, Avalik kiri Tanelile" on üheksa leheküljeline avalikuks lugemiseks koostatud kiri reaalselt olemas olevale isikule Tanel Luugale, kes soovis saada Ain Saare poolset nägemust 21. oktoobril Võrumaal toimunust. (Vaata lisa 3)
11 1.4. Kolonni lõplik formeerumine
Kuna eelnevalt kalmistu korrastamise töödeks loodud grupp nimega ''Keissi'' ei olnud just kõige tõsisemalt võetav organisatsioon , asutati 29. oktoobril Kultuurimajas Kannel Noorte Restauraatorite Klubi OTTO.30 Organisatsiooni tööplaanis oli noortemaja loomine, abi osutamine restaureerimisvalitsusele, suverühmade loomine nii linna kui maale, ajalooliste mälestusmärkide taastamine ja korrastamine, teemaõhtute läbiviimine ja muud noorte vaba aja sisukaks kujundamiseks mõeldud üritused.31 Kahjuks polnud klubi iga küllalt pikk, kuna vaatamata mitmete dokumentide täitmisele noorte ühendust siiski ei registreeritud. See ei hoidnud aga noori tagasi. Kohe hakati arutama edasisi samme . Otsustati loobuda registreerimisest, mis tähendas sõltumatust ja vabadust. Nõnda sündiski idee luua organisatsioon Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1. Loodeti, et Võru noorte eeskujul järgnevad uued kolonnid numbritega 2 ja 3.32 13. detsembril moodustati Kolonni asutav kogu, kuhu kuulusid Ain Saar, Meelis Ivask, Raul koppel, Kaja Tullus, Tiina Zukevits, Eve Zukevits, Enna Raudpuu, Aigar Kuus, Marge Eimre, Kadi Kuus, Jaanus Kruusmaa. Koosolekul pandi paika, et 20. detsembril 1987.a viiakse läbi Kolonn Nr 1 asutamise koosolek kohvik -sööklas Rannatare kell 16.0033. (Vaata lisa 4) 20. detsembril, kui Rannatares, millest oli saanud noorte meelispaik, pidi toimuma Kolonni asutamine, oli kohvik puupüsti rahvast täis. Sellistes tingimustes tundus kolonni asutamine võimatu, ning Ain Saare üleskutsel suundusid kõik soovijad Restaureerimisvalitsuse Võru osakonna ruumidesse, kus Ain Saar töötas. Ruumide kasutamiseks oli Ainile loa andnud tema ülemus. Osavõtjaid oli erinevatel andmetel 23-24. Salajasel hääletusel valiti volikogu , mis koosnes seitsmest liikmest.34 Kandidaate seati üles 10. Volikokku saanutest kõige rohkem hääli sai Ain Saar, tema sisse hääletamiseks andis 23-24-st kohalviibijast 20 inimest oma hääle. Talle
30 Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus, lk. 15. 31 Ain Saar, lk. 75. 32 Samas, lk. 75-76. 33 VK 5291:1 Ar. 1944:1 Vaba-Sõltumatu noortekolonn nr 1 asutava kogu koostamise protokoll 34 Ain Saar, lk. 77-78.
12 järgnes Kadi Kuus 19 ja Raivo Paas 18 häälega.35 Ain Saar valimiste korrast: ,,Kui mu mälu ei peta , siis hääletamine toimus selliselt , et 10 inimest seadsid üles oma kandidatuuri Kolonni Volikokku. Kohal olnust 23 inimesest osales valimistel 20. Kuidas see hääletamine täpselt toimus, ma kahjuks ei mäleta. Raivo Paas pakkus välja mingi väga omapärase hääletamise variandi . Oli vist nii, et kõigil tuli jagada 3 punkti kümne kandidaadi vahel... aga päris kindel ma selles pole. "36 Koosolekut juhatas Ain Saar. Koosoleku päevakorda tõsteti põhikirja koostamine, volikogu valimine, L. Koidula mälestusõhtu korraldamise küsimus, uue koosoleku määramine ja jooksvate küsimuste lahendamine. Koosolek lõppes 17.30 ja samas viidi läbi ka esimene volikogu koosolek. (Vaata lisa 5) Asutamisprotokolli juurde koostati kolm lisa. Esimese lisana koostati põhikiri, mis sätestas Kolonni liikmete reeglid, uute liikmete vastuvõtu, liikmemaksu ja Kolonni sisepoliitika. (Vaata lisa nr 6) Teise lisana trükiti Kolonni Nr 1 liikmete nimekiri. Nimekirja pani end 18 inimest. (Vaata lisa nr 7). Kolmanda lisana trükiti Haudade Jõulumeeleollu seadmiseks moodustatud vabatahtliku Töökolonni nimekiri ja märgiti ära aktsioonide eest vastutavad isikud. (Vaata lisa 8)37 8.juulil 1988 võeti vastu otsus Kolonni nimest välja jätta sõna ,,noorte". Põhjuseks, et Kolonniga oli liitunud rida eakamaid inimesi ning neid loodeti Kolonni ridadesse juurdegi saada. Kreutzwaldi pargis toimunud hääletusel, kus kohal oli 20 inimest, hääletas enamik nime muutmise poolt. Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr 1 oli sündinud.38
35 VK 5291:2 Ar 1944:2 Vaba-Sõltumatu Noortekolonn nr 1 asutamise koosoleku protokoll 36 Kirjavahetus Ain Saarega 21.03. 2010 37 VK 5291:1 Ar 1944:1 Asutamise koosoleku protokollide lisad 1-3 38 Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus, lk. 81
13 1.5. Kolonni lippudest
24. detsembril 1987. aastal organiseeris Noorte Kolonn L. Koidulale pühendatud mälestusõhtu. Üritusele toodi sinimustvalge lipp, mis varastati KGB töötajate poolt.39 Eelnimetatud lipu õmbles Ain saare abikaasa Läti iseseisvuspäeva tähistamiseks 18. Novembril 1987. aastal. 4. detsembril joonistas Ain Saar lipule valge värviga (hambapastaga) Võru vapikuuse kujutise ja sõna ,,WÕRU".
Foto 3. Läti iseseisvuspäeva tähistamiseks õmmeldud, hamba- pastaga ,,kaunistatud" lipp 40
Veel ühel korral võeti Kolonni poolt üles pandud, siiski veel keelatud sinimustvalge lipp, täitevkomitee esimehe Elmar Tiidu ja Munamäe sovhoosi partorg Ilmar Vene algatusel maha. Nimelt oli kolonni liige Mia-Ly Saar õmmelnud uue lipu ja 12. juulil 1988.a tõmmati see Suure Munamäe vaatetornis üles.41 14. juulil toimus Rahvarinde õhtu Kubja lauluväljakul. Pärast Rahvarinde aktivistide sõnavõtte esines mikrofonil Ain Saar, teda saatsid lippudega Võru Skautsalga liider Allar Abel ja Vabadussamba eduka taastamise eest Kolonni auliikme staatusse tõstetud Kalju Rohtlaan. Ain Saar teavitas rahvast sini-must-valge mahavõtmisest Suure
39 Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus, lk. 30. 40 Vk 4430 Aj Lipu legend 41 Ain Saar, lk 174.
14 Munamäe tornist ning tõstatas küsimuse, kes on lipu taasheiskamise poolt. Tõusis kätemeri. Mia- Ly Saar sai taas ülesande valmistada lipp. 15. juulil osalesid lipu heiskamisel Kalju Rohtlaan, Arvi Saar, Ain Saar ja Võru Skautsalga liikmed. Lipp jäi sel korral lehvima.42
Foto 4. Vasakul Kolonni juures moodustatud Võru Skautmaleva juht Allar Abel, lippu mastinööri külge Kinnitamas Ain Saar, paremal teadmata Skautsalga liige, kellel oli au lipp heisata. 43
Kolonni sümboolika alla kuulub kaks eraldi lippu, võitluslipp ja esinduslipp. Võitluslipp, mida esmakordselt kasutati 1988. aastal, on mõõtmetega 960 x 1530 mm. See pärineb Eesti Vabariigi esimesest iseseisvusajast. Lipu valmistamise aeg ja koht pole teada, arvatavasti on tegu talulipuga, mis on valmistatud puuvillasest riidest . Lipu annetas kolonnile töö autori isa Peeter Reemann. Ain Saar kujundas lipule stiliseeritud Vabadusristi (mõõtmetega 260 mm), millel on rautatud käsi mõõgaga ning E täht. Vabadusristi õmbles lipu mõlemale poolele Mia-Ly Saar. Lipp võeti ametlikult kasutusele ''Kevadkool 88'' avamisel. Lipu serval on kirjutis sissepühitsemise kohta: ''Vaba-sõltumatu Kolonn Nr. 1 , 20. mai 1988 Vastseliina Vallas
42 Ain Saar, lk 176. 43 Suure Munamäe tornis http://www.noortekolonn.org/galerii/Album14.ht m (7.03.2010)
15 Ortuma külas Turba Talus, õpetaja Villu Jürjo.'' Lipp oli kasutusel aastatel 1988-1992. Pärast seda oli lipp hoiul Ago Undritsa käes, kes on nimetatud kolonni ametlikuks lipuhoidjaks. Praegu on lipp Võrumaa muuseumis .
Foto 5. Kolonni võitluslipp44. Pilt on üles võetud töö autori poolt Võrumaa Muuseumis 03.03.2010 Kolonni esinduslipp on mõõtmetega 1250 x 2000 mm. See on valmistatud Helsingi liputehases. 1990. aastal õmmeldi lipule Võru õmblusettevõttes Tamula stiliseeritud valge Vabadusrist. Sellel ristil pole enam rautatud kätt mõõgaga ega E-tähte. Seda lippu on enamasti kasutatud pärast kolonni taaskäivitamist 2006. aastal.45
Foto 6. Kolonni esinduslipp46
44 Vk_5293:18 Aj 1945:1, VSK nr.1 võitluslipp, õnnistatud 20.05 1998.a (pärit 1930-40 aastatest). 45 Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus, lk 211. 46 Kolonni lipp 1989, http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Kolonnilipp1989.jpg (7.03.2010)
16 II peatükk. Minu isa, Peeter Reemann ja kolonn
Kui mu isa kolonniga liitus, oli ta 18-aastane. Ta ei mäleta täpselt, kuidas ta kolonnist teada sai, aga on üpris veendunud, et kamba sõpradega Rannatarre minnes, ole neil kindel plaan kolonniga liituda. Isa ja Ain olid tuttavad ning nii mõnelgi korral filosofeerisid neil teemadel . Kuigi mu isa oli küll kolonni mõttekaaslane ja toetas nende ideid, ei võtnud ta kõikidest üritustest alati osa. Paljud aktsioonid algasid tänavatelt, kus isa liikus teises seltskonnas ja polnud parasjagu kohapeal. Nagu ilmselt paljudel, oli ka isal peamiseks mõjutajaks kolonniga liitumisel kambavaim. Perekond ei kujunenud liitumisel takistuseks, kuna oli eestimeelne. Kuigi ema natuke ikka pabistas, oli isa piisavalt vana, et ise oma otsused teha. Ta ei kartnud, sest tal polnud midagi kaotada. Ta käis koolis sel ajal Täiskasvanute Gümnaasiumis, kus kooliväline tegevus ei mõjutanud õpilasi nagu tavakoolides . Tavakoolide õpilased kartsid oma käitumishinde pärast ning hullemate rikkumiste korral ähvardas neid koolist väljaviskamine. Seetõttu oli kolonni ridades üsna vähe tavakoolide õpilasi. Lisaks 21. oktoobri sündmustele on isa mällu sööbinud pilt temast ja teistest kolonnlastest, kes seisid praeguse Jüri ja Vabaduse tänava nurgal . Isa hoidis sinimustvalget lippu kõrgel peakohal. Ta mäletab, kuidas vanemad mööda läinud inimesed peatusid lipu ees ja pisaraid valasid. Nad tänasid noori lipu hoidmise eest. Autod peatusid ja signaalitasid, tekkis isegi liiklusummik. Isa ei mäleta täpselt, mis üritusega tegemist oli ja pakub, et see võis olla surnuaial Vabadussamba avamise päev. Kahjuks ei mäleta isa ka seda, kust täpselt on pärit lipp, mille ta kolonnile annetanud on. Nad olid vennaga kogunud eestiaegseid asju ja lipu nõnda oma kogusse saanud. 47
Veel üks huvitav lugu juhtus 1988. aasta 6. septembril, kui toimus eestlaste ja venelaste vaheline lööming Suvorovi linnaosas. Kohas, mis on oma nime saanud Suvorovi tänava järgi, mis omakorda on oma nime saanud Venemaa keisririigi väejuhi Aleksandr Suvorovi järgi, kes oli üks vähestest väejuhtidest, kelle käe all pole kaotatud ühtegi lahingut. Tema järgi on nimetatud veel teisigi tänavaid Eestis, paljude nimed on nüüdseks muudetud, kuid Võrus asuv nn venelaste
47 Peeter Reemanni (2. oktoober 1969, Võrumaa, sepp) mälestused, üleskirjutatud 5.oktoober 2009.
17 linnaosa kannab rahva suus ikka veel Suvorovi nime. (Linnaosa elanikkond koosnes valdavalt vene sõjaväelastest). Tagantjärgi arvab isa, et lööming oli võimude poolt provotseeritud. Sooviti verist konflikti, et saaks piirata kolonni eesrindlaste, eesotsas Ain Saare vabadust. Võimudele ilmselgelt ei meeldinud rahva vabadusele õhutamine. Kaklus algas kuuldusest, et üks eesti poiss on venelaste käest peksa saanud. Jutt levis kulutulena ja juba varsti sõitis bussitäis rahvast Suvorovisse arveid klaarima . Lepiti kokku, et peatus enne Suvorovit läheb osa rahvast bussist maha ja läheneb teiselt poolt. Venelased juba ootasid eestlasi, mis on üks põhjustest, miks arvatakse, et tegu oli provokatsiooniga (seda oleks olnud võimatu ette teada ilma informaatoriteta). Hiinalinna (nii nagu Suvorovit noorte suus tollal kutsuti) elanikud olid end juba püsside ja süütepudelitega varustanud. Asi oleks võinud minna inetuks, kuid üks venelane läks teise venelase visatud süütepudelist põlema. Korraga rahvas ehmatas ja algas suurem sagimine. Isa mäletab üht või kaht lasku ja tänab õnne, et lasud kedagi ei tabanud. Suur verine kähmlus, mida ilmselt loodeti, jäi ära. Sellegipoolest süüdistasid võimud Ain Saart mässu organiseerimises. Isa sõnul polnud Ain Saarel asjaga mingit pistmist, sest Ainile rääkis kuulujutust, et keegi eestlane peksa on saanud, just isa. Ain oli küll kohal, kuid tema korraldatud kaklus polnud. Nädal või rohkem hiljem läks isa oma algatusel viie-kuue kaaslasega miilitsasse tunnistama. Ta üritas miilitsale seletada, et Ainil polnud kaklusega pistmist, kuid tema tunnistusi ei võetud kuulda. 48
Tol ajal ajakirjandus kaklust ei kajastanud. A. Saar lahkus pealesunnitult-vabatahtlikult riigist 49. Ain Saar asus elama Rootsi, kus ta elab siiani. Hiljem on sündmusest kirjutanud Eesti Ekspress 2008. aastal. Välja on toodud kokkupõrke skeem KGB uurimistoimikust (vaata lisa 9). Artiklis räägitakse siiani õhus rippuvast küsimusest: kas tegu oli provokatsiooniga? Ei maksa unustada, et just paar päeva hiljem 9. septembril 1988.a algas Tallinnas EKP Keskkommitee pleenum, mis
48 Peeter Reemanni (2. oktoober 1969, Võrumaa, sepp) mälestused, üleskirjutatud 5.oktoober 2009. 49 VK 5293:15 Ar 1946:15 Kaile Kabun. Ain Saar: kõiki kolonni liikmeid ühendas usk, lootus, armastus. - Töörahva Elu, 1997 , 18. oktoober.
18 märkis partei selget kursimuutust. Süüdlasi ei leitud, ning keegi ei saanud karistada . Kriminaalasi lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu.50
51
Pildil kõige ees autori isa Peeter Reemann, pilt on üles võetud 23. juunil 1988, mil Võru kalmistul toimus Kolonni poolt renoveeritud Vabadussamba avamine , peale mida suunduti Kolonni jaanitulele Roosisaarel. Pilt on tehtud ilmselt rongkäigus kalmistult linna ja ei ole kuidagi seotud sündmustega Suvorovi linnaosas.
50 Pekka Erelt . Lööming Suvorovi tänaval. - Eesti Ekspress, 2008, 11.september. 51 Pekka Erelt, Lööming Suvorovi tänaval.- Eesti Ekspress, 2008, 11.september.
19 Küsimusele, miks Kolonni tegemisi vähe tähtsustatakse ega ei mäletata, arvab isa põhjuseks olema selle, et Kolonni liikmed olid julged ja avameelsed inimesed, mis tänapäeval on iseenesest väga hea loomujoon, kuid 1987. aastal peeti hallist massist erinemist veidraks. Mõnedele on veel tänapäevalgi jäänud kolonnlastest mulje kui pahadest. Kolonni kuulus ka mitmeid punkareid. Tegelikult olid nad lihtsalt julged inimesed, kes ei kartnud oma reputatsiooni pärast.52
52 Peeter Reemanni (2. oktoober 1969, Võrumaa, sepp) mälestused, üleskirjutatud 5.oktoober 2009.
20 III peatükk. Tahteväljenduspäev
Võrulaste tahtväljenduspäeva hakati Kolonni taas kokkukutsujate Ain Saare ja Aavo Savitschi ettepanekul tähistama 21. oktoobril. Esimene üritus toimus 2007. aastal, mil Kolonn tähistas 20. juubelit. Just tänu sellele üritusele ja oma isa seotusele Kolonniga sai töö autor teada Vaba- Sõltumatust Kolonnist nr 1. Kui isa mind endaga kaks aastat tagasi toimunud juubeliüritustele ja tahteväljenduspäevale kaasa kutsus, oli Kolonni ajalugu minule täiesti tundmatu. Päevakava oli väga huvitav ja tegus. Päev algas jumalateenistusega Katariina kirikus, seejärel tutvustasid Kaja Tullus, Aavo Savitsch ja Ain Saar koostöös valminud ajalooraamatut ''Võru veri ei värise'' ja jagasid autogramme. Õhtune mälestusmiiting surnuaial oli igati korda läinud, kohale tuli oodatust rohkem inimesi. Üheskoos marssis mitmesaja pealine rongkäik tõrvikutuledes linna poole. Linnas oli rongkäigule vastu tulnud palju inimesi. Kesklinnas pidas pidupäeva auks kõne President T. H. Ilves. Oma kõnes rääkis ta julgusest, mida nõudis 1987. aastal ettevõetu ning arutles selle üle, mida on noortel tollasest südikusest õppida.53 President T. H. Ilves ütles: "Täna 20 aastat tagasi toodi esimest korda üle aastakümnete avalikul massiüritusel välja Eesti sinimustvalge lipp. Sügis 1987 ei olnud veel Laulva revolutsiooni sügis, veel ei olnud võõrvõim oma jõhkruses kuhugi kadunud. Võõras vägi oli veel Eestis. KGB ei kartnud veel midagi ega kedagi, nende arhiivid olid veel Eestis. Aga Võru noored julgesid korda teha Vabadussõjas langenute hauad, mida okupatsioonivõim oli püüdnud maatasa pühkida. Ja Võru noored julgesid Vabadussõja kangelasi avalikult mälestama tulla. Ja paljude nende emad-isad julgesid neid selles kõiges toetada. Lõuna-Eestist kokku kogutud miilitsameeste ahelik , kes pidi tõkestama tee õhtusele Võru kalmistule, osutus liiga nõrgaks noorte julguse ja uljuse ees. See ahelik lagunes laiali nagu lagunes varsti ka impeerium , mis oli Eesti Vabariigi ligi pool sajandit varem okupeerinud. Nii kujunes 21. oktoober 1987 jõuliseks ja mõjusaks tahteväljenduspäevaks." (Vaata lisa 10 ) Pärast seda toimus pidu kultuurimajas Kannel, kuhu olid kutsutud Kolonni liikmed ja sõbrad. Töö autorit hakkas Kolonni tegevus niivõrd huvitama, et mõne kuuga olid läbi loetud mõlemad Kolonni kohta ilmunud raamatud (''Võru veri ei värise'' , ''Aktsioonide aeg''). 53 Vabariigi President Võru keskväjakul 21. oktoobril 2007, http://www.president.ee/et/ametitegevus/k6ned.php?gid=102997 (7.03.2010) .
21 Järgmise aasta (2008) tahteväljenduspäeva 21. oktoobrit ootasin juba suure huviga . Sel korral oli rahvast palju vähem kui 2007. aastal - Kolonni juubeliaastal. Päevakavas oli taas kalmistul käik, milleks koguneti kell 18.00 surnuaia väravasse. Kesklinna tagasi jõudes tervitasid võrulasi maakonna- ja linnajuhid, kõne pidas võrulasest minister Ivari Padar . Poole tunnise kontserdi andis Kilingi-Nõmmest pärit eestimeelset muusikat viljelev ansambel HPMA.
2009. aasta tahteväljenduspäev oli tihedama päevakavaga. Päev algas kell 13.00 Võrumaa muuseumis konverentsiga ''Elav ajalugu''. Konverentsil esinesid Okupatsioonide muuseumi juhataja Heiki Ahonen, noorsootöötaja kapten Harri Henn , Võrumaa muuseumi peavara hoidja Artur Ruusmaa, Vaba-Sõltumatu Kolonn nr 1 asutaja ja esimene juht Ain Saar, koduloolane Valdur Raudvassar ning õpilane Marleen Reemann. Kõigi kõnede läbivaks teemaks oli riigi vabadus ja Kolonni roll vabaduseni jõudmises. Konverentsi avasõna pidas toonane Võru Linnavolikogu esimees Tõnu Anton ja lõppsõna sel ajal linnapeaks olnud Kersti Kõosaar. Konverentsi ajal oli avatud Kolonni töid ja tegemisi tutvustav väljapanek. Konverentsi ja kogu tahteväljenduspäeva korraldas praeguseks meie seast lahkunud Avo Savitch, kes oli üks Kolonni taaskokkukutsujatest. Kell 18.00 toimus tavakohaselt mälestustseremoonia kalmistul, millele järgnes tõrvikurongkäik kesklinna. Kesklinnas oli üles seatud pisike lava ''Vox populi'' tarvis. Võimalust mõtteid välja öelda kasutasid väga vähesed, mis peaks sümboliseerima inimeste rahulolu oma eluga. Varasema kokkuleppe kohaselt arutab Kolonn 2010. a. Tahteväljenduspäeva üheskoos suvel ­ Kolonni kokkutulekul. Nii palju on juba paika pandud, et Tahteväljenduspäeva peakorraldaja sel aastal on Mia Daniel , keda assisteerib Kalmer Vaindlo. Linn on eraldanud selleks sündmuseks 18 000 krooni, mida võib kasutada ettevalmistuseks ja läbiviimiseks. Kindlasti toimub kogunemine Vabadussõjas langenute kalmudel ja tõrvikurongkäik Kesklinna parki. Pargis toimuva suhtes on ettepanekutena soovitud mini-kontserti ja soojaõhupallide (kom-loy'de) lennutamist.54
54 Kirjavahetus Ain Saarega 21.03. 2010
22 Kokkuvõte
Kolonni alguseks võib lugeda 9. oktoobrit 1987.a, kui Ain Saar, Argo Männimets ja Meelis Ivask otsustasid oma uljuses punaarmeele niiöelda hambaid näidata. Nad otsustasid korrastada Vabadussõjas langenud sõdurite hauad ja korraldada nende austamiseks miitingu. Koristustööd kalmistul äratasid huvi nii noortes kui vanades ja loomulikult KGB-s. Miitingu korraldamiseks luba noored ei saanud, kuid oli juba hilja, info oli üle linna levinud kulutulena ja ka poisid ise soovisid alustatu siiski lõpule viia. Info levis veelgi, kui KGB hakkas tegema kihutustööd levitades koolides ja kõikvõimalikes asutustes keeldu 21. oktoobri miitingus osalemiseks. Suures osas tänu KGB propagandamasinale kogunes 21. oktoobri õhtul kalmistule erinevatel andmetel 3000 kuni 5000 inimest. Selline käitumine ja julge vastuhakk näitas, et võrulaste veri tõepoolest ei värise. Üheskoos tungiti läbi korrakaitsjate ahelikust, mis kalmistut piiras. Võimumeestel ei jäänud muud üle kui lihtsalt ümbritsevat hämmingus jälgida. Sellisele rahvamassile vastu ei saadud. Samal üritusel toodi välja keelatud sini-must-valge. Paljud Kolonni liikmed said ürituse organiseerimise eest karistada. Kuna ajad olid muutunud, ei saadetud kedagi vangilaagrisse nagu nõukogude võimu algusaastail, vaid karistuseks oli rahaline trahv 10-30 rubla. Trahvide tasumiseks tehti Kolonni liikmete seas korjandus ja tegelikult said karistatud oma raha tagasi.
Lipu julgesid Kolonni liikmed veel mitmel korral rahva sekka tuua. Tänu neile sai sinimustvalge lipp lehvima ka Baltimaade kõrgeimasse tippu, Suure Munamäe torni.
Töö autori isa Peeter Reemann liitus Kolonniga selle ametliku loomise päeval. Liitudes oli ta 18-aastane ja tema vanemate eestimeelsuse tõttu polnud ka neil midagi isa liitumise vastu. Võimudel polnud isa millegagi hirmutada, et too Kolonnist lahkuks, kuna Täiskasvanute Gümnaasiumist, kus isa toona õppis, ei visatud kedagi niisama lihtsalt välja. Samuti ei karistatud seal õpilasi nagu tavakoolides. Üheks huvitavaks sündmuseks kujunes venelaste ja eestlaste vaheline vastasseis Võru Suvorovi linnaosas, mis oleks võinud väga traagiliste tagajärgedega olla, kuid õnneks oli õnnetus see, mis halvima ära hoidis. Suure tõenäosusega oli tegemist võimude provokatsiooniga. Tänu Peeter Reemanni juttudele Kolonnist huvitus selle tegevusest ka töö autor. Kui Kolonni asutamisest möödus 20 aastat, otsustati Kolonni taas kokkukutsujate Ain Saare ja Aavo Savitschi
23 ettepanekul hakata tähistama igal aastal 21. oktoobril võrulaste tahtväljenduspäeva. Seda on nüüdseks peetud juba kolm järjestikust aastat. Sel päeval meenutatakse võrulaste südikust ja julgust astuda vastu nõukogude võimule ja võõrriigi okupatsioonile. Kolonni liikmete eesmärk on muuta Tahteväljenduspäeva tähistamine Võrus traditsiooniks.
Kolonn ja selle töö koostamine on töö autorile andnud uhkuse olla eestlane ja võrulane. Töö autoris on tekkinud huvi Võru linna ajaloo vastu. Kuigi Kolonni põhiaktsioonid jäävad 22 aasta tagustesse aegadesse, osaleb töö autor Kolonni tegemistes võimaluste piires ka edaspidi.
Tänan oma isa Peeter Reemanni, kes on minuga jaganud oma ideid ja mälestusi ja tekitanud minus huvi minu sünnilinna ajaloo vastu. Tänan Ain Saart, kes oli lahkelt valmis mind aitama ja vastama minu kõige rumalamatelegi küsimustele. Argo Männimetsa, kes võttis vaevaks lisada minu tööle omapoolsed kommentaarid. Tänan Võrumaa Muuseumit lahke koostöö eest ning juhendajat õpetaja Helle Ruusmaad.
24 Lisa1
Väljalõige Kanadas ilmunud Eesti lehest
55
55 Vk 5293:11 Ar 1946:11 8. september 1988 Ain Saar annetas muuseumile Kolonni dokumente ja nende seas oli antud ajalehe väljalõige, kus puuduvad nii artikli nimi kui ka autor.
25 Lisa 2
Artikkel ,,Vähem valet, seltsimehed!" Ain Saare kommentaaridega
56
Artiklit on omapoolsete kommentaaridega lahti seletanud Ain saar oma kirja viimase 9. leheküljena avalikus kirjas Tanel Luugale Jõgevamaale 56 VK 5292:1 Ar 1945:1 Avalik kiri Tanel Luugale
26 Lisa 3
9- leheküljelise trükise, avaliku kirja Tanel Luugale esileht
57
57 VK 5292:1 Ar 1945:1 Avalik Kiri Tanel Luugale
27 Lisa nr 4
Vaba-Sõltumatu Noortekolonn nr 1 asutava kogu nimekiri
58
58 VK 5291:1 Ar 1944:1 Vaba-sõltumatu Noortekolonn Nr1 asutava kogu nimekiri
28 Lisa nr 5
Vaba-Sõltumatu Noortekolonn nr1 Asutamis koosoleku protokoll
29 59
59 VK 5291:2 Ar 1944:2 Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1 asutamise koosoleku protokoll
30 Lisa nr 6
Asutamiskoosoleku lisa1
31 60
60 VK 5291:1 Ar 1944:1 Asutamiskoosoleku lisa 1.
32 Lisa nr 7
Asutamiskoosoleku lisa 2
61
61 VK 5291:1 Ar 1944:1 Asutamiskoosoleku lisa 2.
33 Lisa nr 8
Asutamiskoosoleku lisa 3
62
62 VK 5291:1 Ar 1944:1 Asutamiskoosoleku lisa 3
34 Lisa nr 9
Suvorovi tänaval toimunud kokkupõrke skeem
63
Suvorovi tänaval toimunud kokkupõrke skeem KGB uurimsitoimikust
63 Pekka Erelt, Lööming Suvorovi tänaval.- Eesti Ekspress, 2008, 11.september.
35 Lisa 10
Vabariigi President Võru keskväljakul 21. oktoobril 2007
Hea Võru rahvas, lugupeetav hr Ain Saar, head Võru Sõltumatu Noortekolonni Nr 1 liikmed, austatav linnapea , austatav vabadusvõitleja hr Enn Tarto .
Just täna ja just siin on põhjust rääkida julgusest. Sest see oli ju julge ­ tõeliselt julge ­ samm, mille Võru noored astusid 20 aastat tagasi. Täna 20 aastat tagasi toodi esimest korda üle aastakümnete avalikul massiüritusel välja Eesti sinimustvalge lipp. Sügis 1987 ei olnud veel Laulva revolutsiooni sügis, veel ei olnud võõrvõim oma jõhkruses kuhugi kadunud. Võõras vägi oli veel Eestis. KGB ei kartnud veel midagi ega kedagi, nende arhiivid olid veel Eestis. Aga Võru noored julgesid korda teha Vabadussõjas langenute hauad, mida okupatsioonivõim oli püüdnud maatasa pühkida. Ja Võru noored julgesid Vabadussõja kangelasi avalikult mälestama tulla. Ja paljude nende emad-isad julgesid neid selles kõiges toetada. Lõuna-Eestist kokku kogutud miilitsameeste ahelik, kes pidi tõkestama tee õhtusele Võru kalmistule, osutus liiga nõrgaks noorte julguse ja uljuse ees. See ahelik lagunes laiali nagu lagunes varsti ka impeerium, mis oli Eesti Vabariigi ligi pool sajandit varem okupeerinud. Nii kujunes 21. oktoober 1987 jõuliseks ja mõjusaks tahteväljenduspäevaks.
Mida on Võru noorte tollasest südikusest täna õppida? Esiteks: kui inimesed julgevad julged olla, siis hakkab impeerium murenema kuni pudeneb tükkideks. Teiseks: iga võõra võimu või koduse diktaatori vastupanu murdub lõpuks, kui allasurutud rahvas lõpuks tõesti ärkama hakkab. Kolmandaks : tuleb endal julge olla. Tuleb julge olla ka siis, kui see julgus näib paljudele vaid arutu uljusena. Ma tean, et täna on siin neidki , kes tulid Võru kalmistule ka 20 aastat tagasi. Ma tänan teid selle julguse eest! Sest te tõestasite, et võõrvõim ei olegi nii tugev, et võõrvõimu mundriahelikud ei suuda teid kinni pidada. Te andsite lootust, et vabadus on tulemas. Veel kord ­ ma tänan teid!64
64 Vabariigi President Võru keskväjakul 21. oktoobril 2007, http://www.president.ee/et/ametitegevus/k6ned.php?gid=102997 (7.03.2010)
36 Kasutatud materjalid
1. VK 3572:26 Uno Kruusimaa. Mida huligaanitsejatega ette võetakse ? -Töörahva elu, 1987 , 5.november.
2. VK 3572:26 Heini Kasesalu. Huligaantisemine mõisteti hukka. ja Karin Ladva. Käisin ise, kutsumata. - Töörahva Elu, 1987, 24. oktoober. 3. VK: 3572:26 Paul Kaldre. Vähem valet, seltsimehed! -Töörahva Elu, 1987, 28.november. 4. VK 5293:15 Ar 1946:15 Kaile Kabun. Ain Saar: kõiki kolonni liikmeid ühendas usk, lootus, armastus.- Töörahva Elu, 1997 , 18. oktoober. 5. VK 5293:11 Ar 1946:11 8 sept 1988 (Kanada Eesti leht, lehe nimi teadmata) 6. VK 5291:1 Ar. 1944:1 Vaba-Sõltumatu noortekolonn nr 1 asutava kogu koostamise protokoll 7. VK 5291:1 Ar 1944:1 Asutamise koosoleku protokollide lisad 1-3 8. Vk 4430 Aj Lipu legend 9. VK_5293:18 Aj 1945:1, VSK nr.1 võitluslipp, õnnistatud 20.05 1998.a (pärit 1930-40 aastatest). 10. VK 5292:1 Ar 1945:1 Avalik Kiri Tanel Luugale 11. VK 5291:1 Ar 1944:1 Vaba-sõltumatu Noortekolonn Nr1 asutava kogu nimekiri 12. Pekka Erelt. Lööming Suvorovi tänaval.- Eesti Ekspress, 2008, 11.september. 13. Peeter Reemanni (sündinud 2. oktoober 1969, Võrumaa, sepp) mälestused, üleskirjutatud 5. oktoober 2009. 14. Kirjavahetus Argo Männimetsaga 16.03.2010. 15. Kirjavahetus Ain Saarega 03.03.2010. 16. Kirjavahetus Ain Saarega 21.03. 2010 17. Ain Saar, Aavo Savitch, Kaja Tullus. Võru Veri ei Värise, Tallinn, 2007. 18. Ain Saar. Aktsioonide Aeg, Võru, 1998. 19. http://noortekolonn.org/galerii/ 20. http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Kolonnilipp1989.jpg 21. http://www.president.ee/et/ametitegevus/k6ned.php?gid=102997
37 Sisukord
Sissejuhatus .................................................................................................................................. 2 I peatükk. Kolonni sünd ............................................................................................................. 4
1.1 Vabadussõjas langenute haudade koristamisest mälestusmiitinguni 21. oktoobril 1987.aastal ....................................................................................... 4 1.2 Ürituse organiseerinud noorte karistamine võimude poolt ............................... 8 1.3 Kohalik ajaleht Töörahva Elu 21. oktoobri sündmustest .......................................... 9 1.4 Kolonni lõplik formeerumine ................................................................. 12 1.5 Kolonni lippudest ............................................................................. 14 II peatükk. Minu isa, Peeter Reemann ja kolonn ................................................................... 17 III peatükk. Tahteväljenduspäev ............................................................................................ 21 Kokkuvõte ................................................................................................... 23
Lisad
Lisa 1. Väljalõige Kanadas ilmunud Eesti lehest ........................................................ 25
Lisa 2 Artikkel ,,Vähem valet, seltsimehed!" Ain Saare kommentaaridega ............................. 26
Lisa 3. 9- leheküljelise trükise, avaliku kirja Tanel Luugale esileht ................................. 27
Lisa 4. Vaba-Sõltumatu Noortekolonn nr 1 asutava kogu nimekiri ................................... 28
Lisa 5. Vaba-Sõltumatu Noortekolonn nr1 Asutamis koosoleku protokoll .......................... 29
Lisa 6. Asutamiskoosoleku lisa1 ......................................................................... 31
Lisa 7. Asutamiskoosoleku lisa 2 ......................................................................... 33
Lisa 8. Asutamiskoosoleku lisa 3 ........................................................................ 34
Lisa 9. Suvorovi tänaval toimunud kokkupõrke skeem ................................................ 35
Lisa 10. Vabariigi President Võru keskväljakul 21. oktoobril 2007................................... 36
Kasutatud materjalid ..................................................................................... 37
38