docstxt/12077333194245.txt
rikkumine. Nende ''kuritegu'' peeti 10 rubla vääriliseks. Epp Sõna, kes kõne ette luges, oli loomulikult kõige suurem korrarikkuja ja teda karistati 30 rublase rahatrahviga. Kadi Kuus, Marika Pilt, Heli Kirch, Eve ja Tiina Zukevits said 20 rubla trahvi ja Marge Eimre 15 rubla. Paljudel juhtudel olevat lapsevanemaid päästnud rahatrahvidest nende positsioon. 20 Kolonn tegi trahvide tasumiseks vabatahtliku korjanduse ning trahvitutele saadeti raha jõuludeks postiga 17 Peeter Reemanni (2. oktoober 1969, Võrumaa, sepp) mälestused, üleskirjutatud 5. oktoober 2009. 18 Ain Saar, lk. 52. 19 Kirjavahetus Argo Männimetsaga 16.03.2010. 20 Ain Saar, lk 58-59. 8 koju.21 Eriti nuheldi Üllar Pugastit, kellelt pressiti ähvardustega välja avalik vabandus oma ,,ebateadliku" käitumise pärast, mis trükiti ka ajalehes. Varsti pärast seda saadeti ta kaheks
valmis suure kaasavara paarile kaasa andma. Lõppude lõpuks võidab Petruccio Katharina südamest väikese killukese ja paar abiellub, kuid see ei muuda tütarlapse vastikut käitumist eriti paremaks. Laval toimuv ajas naerma, pani kaasa tundma ning juhtis mõtlema elule ja armastusele, mis meie ümber toimub. Laval mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, kes rohkem ja kes vähem emotsionaalsemalt, kuid kõik elasid oma rollidesse sisse. Enim köitis mind Anne Reemanni näitlemine, kuna tema kehastatud Katharina ja kõik see tõrksus ning järeleandmatus tulid imeliselt välja. Peale näitlemise ei puudunud lavalt kostüümid, mis iseloomustasid 16. sajandit ja täiustasid vaataja elamusi. Minu arvates parimad kostüümid olid tütarlaste kleidid, kuna need paistsid enim silma ja värvid iseloomustasid ideaalselt karaktereid. Tumedamaid toone kandis vanem tütar Katharina ja heledamaid õrn ja kaunis Bianca. Lavastuses kasutati
jääda. Rõõmsas naudinguootuses jõi Olovernes liiga palju, heitis asemele ja vajus kohe raskesse unne. Juudit raius tal tema enda mõõgaga pea maha, mähkis selle sääsevõrku ja peitis reisipauna. Laagrist välja lipsanud, tõttas ta Petueli ja näitas vihatud väepealiku pead kaaslinlastele. Linnas puhkes tohutu rõõm. Naine, kes tuli väepealik Olovernese juurde. Tammsaare Juudit hukutab Vargamäel mehi Margus Kasterpalu Kui ma aasta tagasi Vargamäel Ugala teatritelgis Anne Reemanni mängitud Juuditit vaatasin, kummitas mul kõrvus poisikesepõlvest tuttav laulurida «Ja kui kätte ma saan Olovernese pea, siis on kindel, et see pole see». Tookordse etenduse taustal kõlas see lause sedavõrd absoluutse ja lõpetavana, nagu tõdenuks Juudit, et mitte miski pole ega ka saa mitte kunagi olema «see». Sest Anne Reemanni Juudit oli vaieldamatult etenduse kese, kangelanna, kelles korraga kõike ja rohkemgi.
Suuremaid kartusi oli püsimatus, kas jätkub järjekindlust tegelda ühe ja sama asjaga neli aastat, ja kogu aeg ühtede ja samade inimestega, äkki juba aasta pärast kaotab nende vastu huvi. Anne Reemann ütles Elmole selle peale, et ta ei arvesta ühte asja. Kui ta on nad ise valinud ja vastu võtnud, siis võib juhtuda vastupidi: nad saavad talle nii lähedaseks, et ta võtab nad liigagi omaks. ( Kalju Orro, Vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk42) Elmo nõustub Anne Reemanni väitega. On suur vahe, kas õpetaja annab teatrikoolis tunde või on ise kursuse vastu võtnud. ( Kalju Orro, vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk 42) Kursusel oli 8 tüdrukut ja 7 poissi. Mõnigi neist oli varem tegelenud kooliteatriga. Aga see ei olnud mõõdupuud, mille järgi nad lavakooli valiti. ( Reet Neimar, Alustajad ei ole algajad, Teater.Muusika.Kino, 2002, 06, lk24-37) 2. ,,Nimed marmortahvlil" See on Eesti sõjafilm, mis valmis 2002. aastal
annaabi.ee 
