Referaat "Tuntud muusikalid" (0)

Rakke Gümnaasium
TUNTUD MUUSIKALID
Referaat
Katre Pohlak
11.klass
Jaanuar 2012
Rakke
Sisukord
lk 3 Mis on muusikal ?
lk 4 Hüljatud
lk 5 Miss Saigon
lk 6 Aida
lk 7 Vampiiride tants
lk 8 Ämbliknaise suudlus
lk 9 Fame
lk 10 Kasutatud materjal
Mis on muusikal ?
Muusikal on muusikat (avamänge, vahemänge, soololaulu, koore jne) ja tantsu sisaldav lavateos , milles laul, tants ja kõnelus on võrdse tähtsusega ja veavad igaüks omal moel tegevustikku edasi. Erinevus operetist on tinglik , kuid operetis on sageli laulu- või tantsunumbreid, mis loo arengu seisukohast ei oma suurt tähtsust, vaid pakuvad publikule võimalust puhata ja elada sisse teose atmosfääri. Samas, muusikaližanri arenedes on operetlikke tantsuosi või kooripartiisid lisandunud ka muusikalides, nii et kahe žanri piir on sageli hägune.
Nüüdisaegne muusikal pärineb New Yorgist Broadwaylt, kus see hakkas vodevillidest kiiresti arenema 1920. aastatel. Muusikal sai kiiresti ülipopulaarseks ning sundis taanduma 19. sajandi operetti . Üle maailma tuntud muusikaliteatrid on tänapäeval ka West Endis Londonis ning paljudes teisteski metropolides.
Esimesteks Eestis etendunud moodsateks muusikalideks võib pidada lavateoseid "Minu veetlev leedi" (1963), "West Side'i lugu (1964) ja "Suudle mind, Kate" (1966).[1]. Eesti lavalaudadel on etendunud ka teised 20. sajandi tippteosed nagu "Kassid", "Hüljatud", "Miss Saigon", "Helisev muusika ", "Oliver!", " Jeesus Kristus Superstaar".
Hüljatud
"Hüljatud" (pr Les Misérables) on prantsuse autorite Claude -Michel Schönbergi ja Alain Boublili muusikal, mis põhineb Victor Hugo samanimelisel romaanil. Maailmaesietendus oli 1985. aastal Londonis; Broadwayle jõudis muusikal 1987.
"Hüljatud" on üks kõigi aegade edukamaid muusikale , mis püsis Broadwayl katkematult 16 aastat ning pärast väikest pausi veel ligi 2 aastat. Londonis käib muusikal lavateed tänaseni, olles seega kõige kauem Londoni laval järjepanu mängitud suurmuusikal. "Hüljatud" on võitnud mitmeid olulisi teatriauhindu, teiste seas parima muusikali Tony auhinna ja Grammy.
"Hüljatutes" on aegade jooksul üles astunud maailmakuulsad lavatähed nagu näiteks Ricky Martin ( Marius ), Lea Salonga (Eponine, Fantine), Frances Ruffelle (Eponine), Patti LuPonne (Fantine), Colm Wilkinson (Jean Valjean ) ja Michael Ball (Marius).
Kuna tegemist on Victor Hugo eepilise suurteose lavaversiooniga, saab muusikal olla vaid lühikokkuvõte paarikümmet aastat läbivast sündmustikust.
Lugu algab endise sunnitöölise Jean Valjeani vabanemisega 19-aastaselt sunnitöölt, kuhu ta on sattunud vaesusest tingitud pisivarguse tõttu – ta oli varastanud oma nälgivale lähisugulasele leivakääru. Valjean rikub sunnitöölt vabanedes seadust, muutes oma vangistuses saadud identiteeti ning tõuseb ühe linna linnapeaks. Endist vangi aga jälitab hasartne politseiinpektor Javiert, kelle kinnisidee on Valjean seaduse rikkumise eest uuesti sunnitööle saata, kuna tema arvates ei muutu paadunud kurjategijad kunagi.
Valjean, olles linnapea , aitab kohalikus klaasivabrikus vallaslapse ilmsikstuleku tõttu töö kaotanud naist Fantine`i. Ta on oma tütre Cosette `i andnud kasvatada naaberlinna jõhkratele kõrtsipidajatele Thenardier`dele. Fantine satub vallandamise järel tänavale, müüb oma vääriseseme, juuksed, langeb prostituudiks ning sureb tuberkuloosi. Valjean täidab Fantine`ile surivoodil antud lubadust ning ostab väikse Cosette`i kõrtsmikelt vabaks.
Aastad mööduvad. Valjean elab madalat profiili hoides Cosette`iga Pariisis. Cosette`i ning tudeng Mariuse vahel tärkab salaarmastus; Marius aga on osaline tudengirahutuste organiseerimises. Noored vannuvad teineteisele igavest armastust, kui pärast Javieri järjekordset ilmumist otsustab Jean Valjean koos Cosette`iga põgeneda Inglismaale. Saades aimu Cosette`i tunnetest Mariuse vastu, jätab vana mees plaani katki ja suundub ka ise barrikaadidele, et kasvõi oma elu hinnaga noormehe järele valvata.
Mariusesse on omakorda kiindunud Cosette`i lapsepõlvekaaslane, tänavale sattunud kõrtsmike lihane tütar Eponine. Tüdruk surub oma tunded Mariuse vastu maha, aitab noored armunud kokku viia ning hukkub esimesena barrikaadidel.
Tänavavõitluses jätavad lõpuks elu kõik tudengid peale Mariuse, kelle päästab Jean Valjean. Sattudes kloaagi kaudu põgenedes silmitsi Javieriga, laseb politseiinspektor Valjeanil minna, kuid ei suuda samas enesele andestada seaduse rikkumist ning uputab end Seine `i jõkke.
Cosette ja Marius abielluvad ning Jean Valjean sureb. Tema hinge võtavad teispoolsuses vastu kõik märtrisurma läinud kangelased – Fantine, Eponine ja barrikaadidel oma ideaalide eest võidelnud üliõpilased.
Eestis lavastati "Hüljatud" Tallinna Linnahallis 2001. aasta novembris, lavastaja Georg Malvius , kunstnik Ellen Cairns, dirigent Erki Pehk. Osatäitjad valiti läbi tiheda konkursi ligi aasta enne esietendust. Värvikas kõrvalosas, Madam Thenardier'na esialgu välja kuulutatud Anu Lamp siiski ei osalenud ning tema asemel oli laval Anne Reemann . Dublandita jäid peaosalised Jassi Zahharov , Sepo Seeman ning Kare Kauks, kelle dublant Evelin Samuel loobus muusikalis osalemisest. Mistahes probleemi puhuks oli Fantine`i roll ette valmistatud siiski ka Hanna-Liina Võsal.
Miss Saigon
"Miss Saigon" on prantsuse autorite Claude-Michel Schönbergi, Alain Boublili ja Richard Maltby juuniori muusikal.
"Miss Saigon" kanti esmakordselt ette aastal 1989 Londonis, kust see levis kiiresti üle terve maailma. Londonis mängiti etendust aastani 1999; Broadway esmaettekanne oli aastal 1991, kus see jooksis järjepanu 10 aastat. Nende mängukordade põhjal on tegemist kõigi aegade kümnenda enimmängitud muusikaliga.
"Miss Saigoni" on mängitud-lauldud kõikjal Islandist Filipiinideni ning Eestist Uus-Meremaani. "Miss Saigonile" on muude tunnustuste kõrval omistatud teatriauhind Tony nii parima muusikali kui ka mees- ja naispeaosalise eest (maailma esmaettekandes Lea Salonga ja Jonathan Pryce).
Tegemist on nüüdisaegse adaptsiooniga Puccini klassikalisest ooperist "Madame Butterfly ". Tegevus on toodud Vietnami sõja lõpupäevadesse, kui USA väed hakkavad riigist lahkuma ning Põhja-Vietnami armee tungib jõudsalt peale. Üldises segaduses veedavad üheainsa kirgliku öö USA merejalaväelane Chris ning sõjamöllus traagiliselt vanemateta jäänud maatüdruk Kim, kes on leidnud tööd räpases Saigoni bordellis.
Noorte vahel tekib kirg, nad abielluvad ülepeakaela, kuid USA vägede lahkumise kaoses jääb Kim maha ning Chris jõuab üksinda koju. USAs abiellub ta teise naisega, Elleniga. Kim aga on vahepeal sünnitanud Chrisist poja Tami.
Chris tunnistab 3 aastat hiljem toimunu Ellenile üles, naine mõistab teda, ja koos suundutakse Bangkoki, kuna Kimil on koos oma endise sutenööriga õnnestunud sinna pageda. Kaasas olev Chrisi sõjakaaslane John kohtub Kimiga, ent ei suuda talle öelda, et Chris on uuesti abiellunud ning mees ei armasta enam teda. Kim satub kokku Elleniga, kes selgitab talle olukorra ning Kim nõuab seepeale , et Ellen ja Chris võtaksid poja Tami enesega USAsse kaasa. Ellen keeldub resoluutselt, kuid lubab Kimi rahaliselt toetada.
Chris kinnitab hiljem Ellenile, et armastab siiski vaid teda ning koos minnakse Kimiga veel kord läbi rääkima - kõlab aga relvolvripauk (relv on Kimile jäänud Chrisist, sõjapäevilt) ning ameeriklaste ette variseb Kimi elutu keha. Chris haarab kunagise armastatu oma embusse. Traagilist lõppu pehmendab väike Tam, kes paneb käed ümber isa kaela ja teda ootab ees uus elu vabas ja jõukas maailmas - Elleni ja Chrisiga Ameerika Ühendriikides.
"Miss Saigoni" lavastas Tallinna linnahallis aastal 2002 rootsi lavastaja Georg Malvius, kunstnik oli Ellen Cairns ja dirigent Erki Pehk. Peaosades astusid üles Meribel Müürsepp või Nele -Liis Vaiksoo (Kim), Koit Toome või Mikk Saar (Chris), Marko Matvere või Sepo Seeman (insener), Lauri Liiv või Erik Meremaa (John), Kaire Vilgats või Ele Raik (baaritüdruk Gigi) ning Maarja-Liis Ilus või Janika Sillamaa (Ellen).
Muusikal ei pälvinud arvustustes just ülistavaid hinnanguid - heideti ette näiteks "parim enne" möödumist ("Postimees"). Sellegipoolest oli lavastus menukas, linnahallis mängiti seda ligi 20 korda.
Aasta pärast Eesti lavastust tuli muusikal lavale ka Helsingi Linnateatris, kus osalesid samades rollides Koit Toome ja Lauri Liiv, neile lisaks koorilauljatena veel ka Evelin Samuel ja Mikk Saar.
Suvel 2003 etendas Eesti trupp "Miss Saigoni" ka Saksamaal ja Luxembourgis, kuid enamik peaosalisi oli neil etendustel siiski teistest riikidest.
Aida
Aida on muusikal, mille muusika on kirjutanud Elton John ja laulusõnad Tim Rice . Aidat on mängitud Atlantas (1998), Chicagos (1999), Broadwayl (2000), Amsterdamis (2002) ja Tartus (2003).
Aidat esitati esimest korda 1. aprillil 1996 Disney kompanii juhtidele New Yorgi teatris New Amsterdam Theatre, mille Disney kompanii ostis ja renoveeris. Lauludest tehti demoülesvõte Elton Johni esituses. 16. novembril 1996 oli uus kuulamine teiste esitajatega.
Tantsijaid Aida lavastuseks valiti 8. ja 9. detsembril 1997 ning lauljaid 11. ja 12. septembril. Valimine jätkus 1. aprillil ja mai esimesel nädalal 1998.
Lavastuse esialgne eelarve oli 15 miljonit USA dollarit.
Disney kompanii juhid ei olnud muusikali nimega rahul. 1998. aasta alguseks leiti uus nimi Elaborate Lives . Lavastajaks oli määratud Robert Jess Roth ja koreograafiks Matt West.
Muusikal Elaborate Lives kuulutati välja 12. veebruaril 1998. Esietendus pidi toimuma Atlantas Alliance Theatre 'is. Mitteametlikud esitused algasid septembri alguses, ametlikud eelesietendused 17. septembril ning esietendus 7. oktoobril 1998.
Aidat mängis Heather Headley ja Amnerist Sherie Rene Scott. Radamese osa täitis Hank Stratton. Lavakujundaja oli Stanley A. Meyer, valguskunstnik Natasha Katz ja kostüümikunstnik Ann Hould-Ward. Proovid algasid 21. juulil 1998 New Yorgis ja lõppesid 22. augustil. Seejärel algasid Atlantas lavaproovid.
Pärast Atlanta etendusi vahetati lavastaja, koreograaf ja kunstnikud välja. 4. detsembril 1998 teatati, et uus lavastaja on Robert Falls . Kunstnikuks valiti Bob Crowley ja koreograafiks Wayne Cilento. Muusikali nimeks võeti jälle Aida.
Eestis esietendus Aida Vanemuise teatri lavastusena 6. juunil Tartu Lauluväljakul. Produtsent oli Paavo Nõgene ja lavastaja Mati Unt, muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Liina Keevallik , kostüümikunstnik Reet Ulfsak , Valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf oli Marge Ehrenbusch. Loo tõlkisid eesti keelde Hannes Villemson ja Peeter Volkonski . Peaosades laulsid Janika Sillamaa (Aida), Liisi Koikson ( Amneris ) ja Lauri Liiv (Radames). Zoserit mängis Tõnis Mägi. Koos koori ja orkestriga (Vanemuise orkester , ooperikoor, ballett ning Toomas Lunge ansambel ) oli laval 200 inimest. Kokku anti 5 etendust.
Lavastuse eelarve oli ligikaudu kolm miljonit krooni. Esietendusel oli 7500 vaatajat, sealhulgas Tim Rice isiklikult, kes pidas etendust suurepäraseks. Lauljatest tõstis ta esile Lauri Liivi, pidades teda Broadway osatäitjast paremaks.
Vampiiride tants
"Tanz der Vampire" ("Vampiiride tants") on USA helilooja Jim Steinmani muusikal (võib ka määratleda modernse rock-ooperina), mis põhineb poolaka Roman Polański menufilmil "Kartmatud vampiiritapjad". Lavateose libreto on kirjutanud sakslane Michael Kunze.
Muusikal jõudis lavale 1997. aastal Viinis Raimundi teatris, kus seda mängiti üle kahe aasta. Maailma esietenduses olid peaosades Steve Barton (vampiirkrahv Krolock), Cornelia Zenz ( Sarah ) ning Aris Sas ( Alfred ). Seejärel liikus menukas produktsioon ka osaliselt samade osatäitjatega edasi Saksamaale Stuttgarti (2000), sealt omakorda Hamburgi, Berliini ja Oberhausenisse.
Broadway esietenduseks Minskoffi teatris aastal 2002 muudeti tunduvalt muusikali sisu ning endisest gooti -õudusest pidi saama musta huumoriga pikitud õudus-komöödia. Selle nimel toodi sisse uusi tegelaskujusid, vahetati muusikaliste numbrite järjestust, osa laule kirjutati ümber, osa lühendati, mõnda vahemängu pikendati jne. Broadway avaetendusel oli laval Michael Crawford (Krolock), Mandy Gonzalez (Sarah) ning Eestiski esinenud Max von Essen (Alfred). Broadway debüüt aga kukkus läbi, juhtivad ajalehed nagu New York Times nimetasid oma arvustustes teost aegunuks ning žanriliselt ebamääraseks. "Vampiiride tantsu" Broadway debüüt jääb aga ajalukku selle poolest, et eel-esietendusi toimus isegi rohkem kui lõppkokkuvõttes ametlikke etendusi (57 eeletendust umbes 40 vastu) ning lavastust on rahalises mõttes nimetatud Broadway ajaloo üheks suuremaks krahhiks. Esietenduse õhtule lisas vürtsi seegi, et lavastajaga kontseptuaalsetel põhjustel tülli pööranud helilooja Jim Steinman esietendusele ei ilmunud, nimetades Broadwayl mängitut hiljem oma blogis "ülimaks kõntsaks".
Esimene "Vampiiride tantsu" lavastus väljaspool Austriat ja Saksamaad toimuski Tallinnas, seejärel on teost mängitud veel USAs (Broadway), Poolas, Jaapanis ning Ungaris. Muusikal on püsivalt olnud Saksamaal laval alates selle Saksamaa esmaettekandest. Septembris 2010 alustasid vampiirid oma "tantsu" esmakordselt Belgias Antwerpenis. Kuuldusi on liikunud lavastuse peatsetest Hollandi ja Rootsi versioonidest. Hooaeg 2011/2012 toob "Vampiiride tantsu" soome publiku ette Seinäjokis ning venelastele Peterburis.
Tegemist on üsna traditsioonilise vampiirilooga. Imekaunis ja kirglik peatselt täisealine neiu Sarah põgeneb kõrtsipidajatest vanemate Rebecca ja Chagali turvalisest kodust lähedalasuvasse vampiirkrahvi Von Krolocki lossi. Isa Chagal, valmis tütart päästma, langeb aga ise vampiiri küüsi ning viib hiljem endaga igavikku ka oma armukese, kuraasika ja rinnaka kõrtsiteenijanna Magda . Kõrtsis peatuvad professor Abronsius ja tema assistent Alfred, kes on Sarah`sse kõrvuni armunud, suunduvad seepeale Sarah't päästma. Hämaras lossis tuleb neil rinda pista nii krahvi homoseksuaalse vampiiripoja Herberti kui ka muude öiste jubedustega. Viimaks toimubki vampiiride kesköine ball, vampiirid ronivad oma haudadest välja, sirutavad kangestunud jäsemeid ning suunduvad ballile. Krahv Krolock ilmub kalmistule ning vaatab tagasi oma igavesele elule. Ta mõistab, et soovib üle kõige surra, et igavesele kurbusele ometigi lõpp saabuks, kuna iga kord, kui ta leiab armastuse, ta selle samas ka hävitab. Teisiti ei lähe seegi kord - Krolock lööb ballisaalis kaunile Sarah'le hambad kaela, imeb ta verd, ent teadusejüngritel õnnestub poosurnud Sarah kaasa haarata ja põgeneda. Keset lumist Transilvaania laant vannuvad Sarah ja Alfred teineteisele igavest truudust ja armastust - kuid ühtäkki paljastab neiu oma hirmuäratavad kihvad ja langeb noormehele kaela.
Lavastus oli Eestis publiku ees kümme korda Tallinna Linnahallis novembris ja detsembris 2000. Muusikali lavastas Ivo Eensalu , tantsud seadis Marge Ehrenbusch, XXI Sajandi Orkestrit
"Vampiiride tantsu" saatis Eestis suur menu – muusikali produtsent Anne Veesaar on seda nimetanud kõige kasumlikumaks muusikaliks, mille nende produktsioonifirma Smithbridge on lavale toonud.
Ämbliknaise suudlus
Muusikali „Ämbliknaise suudlus” muusika on kirjutanud John Kander, sõnade autor on Fred Ebb ja libretist Terrence McNally. Muusikal põhineb Manuel Puigi samanimelisel romaanil, millest autor kirjutas 1983. aastal ka näidendiversiooni. Eesti publikule on see lavateos tuttav 1994. aastal Eesti Draamateatris esietendunud draamalavastuse põhjal, milles mängisid peaosi Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp .
Muusikali „Ämbliknaise suudlus” on suure menuga mängitud nii Londoni West Endis kui ka New Yorgis Broadway’l. 1993. aastal pälvis see Tony auhinna parima muusikali kategoorias ning mitmeid teisi Tony auhindu. 1985 väntas argentiina -brasiilia režissöör Hector Babenco ka samanimelise mängufilmi.
Muusikali tegevus toimub Ladina-Ameerika vanglas . Homoseksuaalist Luis Alberto Molina istub kolmandat aastat alaealise ärakasutamise eest. Ta elab fantaasiamaailmas, et põgeneda vanglaelust, piinamistest, hirmust ja alandamisest. Tema kujutlusi toidavad peamiselt nähtud filmid ja staarid ja eelkõige vampnaine Aurora. Just selle naise roll köidab ja hirmutab teda eriliselt: ämbliknaine, kes tapab suudlusega.
Ühel päeval tuuakse kongi uus vang: Valentin Arregui Paz, marksistist revolutsionäär. Pikkamööda saavad need kaks täiesti erinevat meest lähedasteks. Viimaks jagavad nad omavahel saladusi, millest ka vangla juhtkond oleks huvitatud. Õnnelikku lõppu sel lool aga olla ei saa, sest ämbliknaine ootab üksnes hetke surmavaks suudluseks.
„Ämbliknaise suudluse” lavastas Vanemuises Roman Hovenbitzer Saksamaalt. Esietendus oli teatri suures majas 31. oktoobril 2009. Peaosades: Tanja Mihhailova, Lauri Liiv,Koit Toome, Siiri Koodres, Karmen Puis, Tõnu Kattai , Jaan Willem Sibul.
Fame
Muusikali „Fame „ autorid on David de Silva ja Jose Fernandez, helilooja Steve Margoshes ning laulutekstid on kirjutanud Jacques Levy.
"Fame" on pärast oma esietendust 1988. aastal kõikjal maailmas korranud seda edu, mis saatis 1980. aasta samanimelist muusikafilmi, kust on pärit ka muusikali Oscariga pärjatud nimilaul.
Lugu jutustab noortest , kes astuvad New Yorgi lavakunstikooli, et kuulsaks saada. Esinemisjanus staarihakatised seisavad silmitsi tõsiasjaga – tee tähtede poole on keerulisem, kui nad arvasid.
Eestis esietendus „Fame“ 2. novembril 2006 Tallinna Linnahallis ja seda mängiti 15 korda. Kuulsusekooli õpilased, keda on muusikalitrupis kokku 60, valiti välja kevadel toimunud avalikul konkursil, millel osales üle 400 noore artisti. Tähtsamaid õpilaste rolle kehastavad JZ Belle , Nele-Liis Vaiksoo, Susan Lilleväli, Irina Kikkas, Maiken Schmidt, Andero Ermel (Tallinna Linnateater ), Kaido Põldma, Danne Dahlin (Rootsi), Sten Karpov, Rolf Roosalu ja Endro Roosimäe. Kuulsusekooli karmide õpetajatena astuvad muusikalis lavale Kaire Vilgats, Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Hannes Kaljujärv (Teater " Vanemuine ") ja Andrus Vaarik .
Lavastaja on Jüri Nael , kostüümikunstnik on Ene-Liis Semper (Teater NO99), lavakujunduse tegi Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater) ning valguskujunduse Palle Palmà Rootsist.
Kasutatud materjal
www.annaabi.com
www.vanemuine.ee
www.et.wikipedia.org
www.teater.ee
10