Eesti taasiseseisvumine: Loominguliste liitude ühispleenum, Interrinne, Gorbatšov jne (0)

Loominguliste liitude ühispleenum
Toimus 1. ja 2. aprill 1988 Toompea lossis.

• Ühispleenumi mõte pärineb lavastaja Kalju Komissarovilt, kes 30. sept 1987 esines vastava ettepanekuga Teatriliidu kongressil. Teatriliit ühines veebruaris 1988 Loomeliitude Kultuurinõukoguga (Loomeliite juhtis Ignar Fjuk). Samal kuul pöörduti EKP ideoloogiasekretäri Indrek Toome poole, et saada luba pleenumi korraldamiseks. (T.Made raamat)
  

Loomingulised liidud hakkasid aktiivselt kaasa rääkima/mõtlema ühiskonna uuenemisprotsessidele. (Haritlased lülitusid taasiseseisvumisprotsessi)

• Suurt tähelepanu pöörati rahvuskultuuri olukorrale; esitati rida nõudmisi keskvõimule ja avaldati rahulolematust ENSV juhtkonna tegevusele (eriti ENSV KP juhi Karl Vainole, Arnold Rüütlile ja Ministrite Nõukogu esimehele Bruno Saulile). Lai avalikkus toetas neid nõudmisi. (Eesti ajalugu 2. M. Laur ; T.Tanneberg; A. Pajur).
  

Pleenumist: Avakõne pidas ürituse initsiaator ja Teatriliidu esimees Mikk Mikiver, tema järel kõnelesid Ignar Fjuk ja Indrek Toome. Üritusele oli kutsutud kogu ENSV juhtkond , kuid tulemata jäid nii Karl Vaino, Bruno Saul kui ka Arnold Rüütel. Etteandjad ja nende ettekanded olid kooskõlastatud EKP Keskkomitees. Kritiseeriti nõukogude süsteemi tervikuna ja Riiklikku Julgeolekukomiteed protestiaktsioonide mahasurumisel. Protestiti rahvuskultuuri arengu takistamise vastu ja analüüsiti eesti keele kasutamise probleeme ja isoleeritse põhjuseid. (T. Made; lk 104)
19. üleliidulisele parteikonverentsile saadetud deklarasioon sisaldas seitse üldise sisuga punkti (konkreetseid nõudmisi oli 19), mis soovisid :

• teha muudatusi NSV Liidu konstitutsioonis,
  
• töötada välja föderatsiooniseadus,
  
• muuta valimissüsteemi,
  
• uuendada juhtivat kaadrit,
  
• loobuda salatsemisest,
  
• anda hinnang stalinlikele repressioonidele,
  
• detsentraliseerida majandust,
  
• parandada Nõukogude Liidu rahvusvahelisi suhteid. (T. Made; lk 105)
  

Loomeliidud olid esimesed, kes oma ühise ettevõtmisega midagi tulemuseks realiseerisid.
Üritus tekitas parteis ja valitsuses närvilise õhkkonna ja süvendas "peataolekut"; partei juhtiv roll hakkas pärast pleenumit silmnähtavalt kahanema ; suuresti just loomeliitude pleenumil esile tulnud kodanikujulgusest õhutatuna tõi EMS aprillis välja sinimustvalge lipu; Rahvarinde loomine.

• Vaid Sirp ja Vasar ning Harju Elu refereerisid ettekanded ja avaldasid deklaratsiooni teksti, sest tollasel meedial puudus julgus vastu astuda EKP keskkomitee käskudele.
  

Pärast Rahvarinde edukat tegutsemist hakkas Loomeliitude Kultuurinõukogu tegevus hääbuma. Suur osa tähtsatest persoonidest liitus Rahvarindega.
ENSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine (IL – Interliikumine , Interrinne )
Organiseerusid 1988. aastal, asutati 19. juuli 1988.
Interliikumise liidriks sai Jevgeni Kogan. 5. märtsil 1989 peeti Tallinnas Interliikumise I kongress . Kongressi 742 delegaadist oli eestlasi 11.
Impeeriumimeelsed jõud, kes pidasid Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. Nende jõudude status quo: kõik jäägu impeeriumis muutumatuks.
Pooldasid liidulepingu sõlmist, mis tähendanuks Eestile konföderatiivset staatust, mis oleks andnud Eesti NSV-le senisest rohkem vabadusi, kuid Eesti pidi siiski jääma "vennaliku liiduvabariigi" osaks.

• Esimesed taolised mõtete väljendused tuld Pärnust (ootamatult, sest sealne muulaste arv polnud teab kui suur). Ajaleht Pärnu Kommunist (nüüd Pärnu Postimees ) avaldas 27. mail 1988 Pärnu Metsakombinaadi inseneri Vladimir Dombrovski üleskutse (mida on nimetatud isegi deklaratsiooniks, manifestiks, programmiks) EKP Keskkomiteele ja Eesti NSV töötajatele, et tema taga on organisatsioon : "Internatsionaalse ühtsuse ja kõikide rahvaste vendluse kaitse keskus". Mõni nädal varem oli see Keskus saatnud oma deklaratsiooni laiali paljudele ajalehtedele, sh ka väljaspool Eestit. Üleskutse sai kõikjal negatiivset vastukaja, kuid oli ka venekeelseid asutusi, kes neid ideid oma tegevusjuhendiks võtsid. (T. Made raamat lk. 163)
  

Internatsionaalne Rinne ehk Interrinne (rahvas ja eestikeelne press võttis kohe kasutusele mõiste "internatsid" - uus liikumine, mis kutsus 12. juunil 1988 Tallinna Poliitharidusmaja (nüüd Sakala Keskus) juurde EKP keskkomitee hoone (nüüd Välisministeerium) lähedusse kokku töötajate miitingu (ürituse eestvedajaks oli üleliidulise alluvusega Dvigateli sõjatehas).
Väidetavalt oli kohal umbes 3000-4000 inimest, kes kuulasid kõnesid vendlusest ja aplodeerisid tormiliselt, kui selleks märku anti.
Interrinde ideoloogiliseks ning finantsiliseks baasiks sai 30. november 1988 loodud Töökollektiivide Ühendnõukogu ( juhiks sai Vladimir Jarovoi).
1988. aasta augustis korraldasid lendlehtede levitamise, mida jagati käest kätte ja kleebiti majaseintele. Kutsuti kõiki muulasi hävitama eestlasi kui natsionaliste.
Intrid ja TKÜN said NSV Liidu Rahvasaadikute kongressi 6 esindajat ehk 15% kogu Eesti delegatsioonist.
15. mail 1990 korraldas Interrinne Toompea ründamise. Valitses reaalne oht, et Ülemnõukogu hoone vallutatakse ning valitsus ja rahvaasemikud võetakse vahi alla.

• Ürituse üldine koordinaator oli Dvigateli peadirektor, nüüd juba NSV Liidu rahvasaadik Vladimir Jarovoi. Aktsioone vabas õhus Toompea lossi esisel väljakul juhtis sõjaväelise tasytaga üks Interrinde juhte Mihhail Lõssenko, kes oli moodustanud nõukogude võimu taastamiseks töölisrühmad. Mässajate tegevust Toompea lossi sees koordineerisid impeeriumimeelsed saadikud Vladimir Lebedev, Sergei Petinov, Ülemnõukogu „Võrdsete õiguste eest“ saadikurühma esimees Pavel Panfilov ja Aleksei Zõbin.
  

Valitsusjuht Edgar Savisaar ja suur osa eestlastest Ülemnõukogu saadikuid viibis lossis. Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel viibis samal ajal Kadriorus ning saabus Toompeale pärast internatside rünnaku lõppemist.
Meeleavaldajad hakkasid Toompeale kogunema pärastlõunal, kandes punalippe ja venekeelseid loosungeid a’ la „Sotsialistlik isamaa on ohus!“, karjudes impeeriumimeelseid hüüdlauseid ja nõuti Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli väljumist ja nimelt üksi, teadmata et teda seal ei olnud.
Ülemnõukogu liikmetest intrite aktivistid andsid Ülemnõukogu esimehele Ülo Nügisele üle ultimaatumi, milles nõuti Eesti NSV sümboolika kohest taastamist, kuid Lossi platsil märatsenutel ebaõnnestusid katsed vahetada Toompea lossi katusel lehviv sinimustvalge trikoloor punalipu vastu (8. mail 1990 oli ENSV Ülemnõukogu tunnistanud seadusega „Eesti sümboolikast“ kehtetuks nimetuse Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariik ja taaskehtestanud nimetuse Eesti Vabariik, samuti lõpetati Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamine – Interrinne protestis selle seaduse vastu).
Ülemnõukogu hoone värav oli lukus, kuid hiljem avas selle keegi lossis viibinud intrite toetaja. Lossi platsil olnud veoauto sõitis lossihoovi ja Mihhail Lõssenko püüdis innustada käratsevaid internatse lossi esimesele korrusele tungima . Lossi kaitsmist juhtisid siseminister Olev Laanjärv ja Rahvarinde turvateenistuse juht Andrus Öövel, hoonet turvasid Nõmme Miilitsakooli kursandid ilma arvestatavate relvadeta . Miilitsad, kes olid varjunud Nevski katedraali taha, keeldusid Vladimir Lebedevi õhutusel ründajaid takistamast ja ei soostunud lossi kaitsma.
Viimases hädas tuli Savisaarele mõte pöörduda raadio teel eesti rahva poole. Ülemnõukogu hoonest oli otseühendus Raadiomajaga ja võimalus otseülekandeks, siis sujus kõik ladusalt. Eetris olevad Eesti Raadio saated katkestati ja eetris kõlas valitsusjuhi üleskutse rahvale: „Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!“ Juba minutite jooksul hakkasid eestlased massiliselt Toompeale valguma.
Kuna ka sõjavägi jäi passiivseks, varises intrite kuraas kokku. Nad lahkusid Toompealt läbi eestlaste vilistava, mõnitava ja „Eesti! Eesti!“ skandeeriva spaleeri.
Interliikumise tegevuse keelustas Eesti Vabariigi Valitsus 25. augustil 1991.
EMS (Eesti Muinsuskaitse Selts)
EMSi loosung oli "Hoia isamaad ja emakeelt ".
Tõelise üldrahvaliku muinsuskaitseliikumise üheks algatajaks oli oli Raamatuühingu juurde asutatud klubi ”Tõru” (asut. 1974, esim. algusest tänaseni Trivimi Velliste), kelle initsiatiivil koostati esimene projekt muinsuskaitselise ühenduse loomiseks.
Üldrahvalikku muinsuskaitse-liikumist Eestis valmistas ette ka muinsuskaitsekuude organiseerimine. Muinsuskaitsekuu algab igal aastal rahvusvahelise muinsuskaitsepäevaga 18. aprillil ja lõpeb rahvusvahelisel muuseumipäeval 18. mail. Eestis ja Tallinnas viidi muinsuskaitsekuu esmakordselt läbi 1985. aastal.
16. oktoober 1986 moodustati Eesti Muinsuskaitse Nõukogu, 7. veebruar 1987 toimus teine kokkutulek Tallinna Kinomajas, kolmas kokkutulek aprillis 1987 Keilas, neljas kokkutulek pidi toimuma 1987 september Tarvastus.
Klubide Nõukogu palvel ja kirjanikkonna volitusel pöördus ENSV Kirjanike Liit (esimees Vladimir Beekman) ENSV Ministrite Nõukogu poole Seltsi asutamist toetava kirjaga, millele järgnes riikliku organiseerimiskomitee moodustamine. Keelati ära Tarvastu kokkutulek, mis pidi toimuma 5. september 1987, sest võimud pidasid seda Hirvepargi (23.08.1987) meeleavaldajatega tihedalt seotuks (kuna Tiit Madisson, üks Hirvepargi organisaatoreid, oli Pärnu Muinsuskaitse seltsi esimees). Põhjenduseks toodi „raske olukord põllutöödel“, mida kinnitati Ministrite Nõukogu korraldusega nr 362.
EMS loodi Tartus 12. detsember 1987 – samal ajal tõusis päevakorrale Vabadussõja mälestusmärkide taastamine ning Eesti ajaloo valgete laikude tõepärane käsitlemine.
Tegelik asutamine pidi toimuma 28. novembril 1987 Tartu ülikooli aulas, kuid kellelegi ENSV juhtkonnast meenus, et sel kuupäeval algas Eesti Vabadussõda ja nii avaldasidki Hirvepargi, Võru (21. oktoober 1987 – Võru kalmistul toimus Ain Saare juhtimisel Vabadussõjas langenute mälestusele pühendatud meeleavaldus, välja oli toodud ka sinimustvalge lipp ) ja Pärnu (7. november 1987 - Alevi kalmistul vabadussõjalaste kalmude juurde ja täitevkomitee ette kogunesid inimesed) meeleavaldustest kohkunud juhtivad isikud survet EMSi asutamise edasilükkamiseks.
Liikumise eestvedaja ja initsiaator Trivimi Velliste valiti esimeheks, aseesimehed olid Jaan Tamm ja Henno Sarv. Oli ka 37-liikmeline volikogu . Volikogu liikmetest valiti 15-liikmeline juhatus. Auesimeheks valiti mainekas kunstiajaloolane Villem Raam.
EMS oli demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon, tänu millele hakkasid eestlaste rahvuslikud tunded pead tõstma.
EMSi eesmärgiks oli:

• tagada eesti kultuuri järjepidevus
  
• säilitada rahva ajalooline kokkuhoiutunne
  
• tagada väikerahvale hädavajalik kompaktne kultuurisõbralik elukeskkond
  

Muinsuskaitsjad pöörasid tähelepanu ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele, organiseerisid koos ERSP-ga Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamise. Muinsuskaitsjad nõudsid tagasi ajaloolisi kohanimesid, korrastasid kalmistuid, astusid välja murdekeelte ja rahvuslike tavade kaitseks.
EMS kuulutas 22. veebruar 1988 välja mälestuste suurkogumise.
Muinsuskaitsepäevadel 7. veebruar 1988 toodi esimest korda telesaatesse sinimustvalge lipp Vahur Kersna intervjuus Mati Talvikuga, kuid hiljem kästi see siiski välja monteerida. EMS pooldas omariikluse taastamist. Muinsuskaitseseltsi logo oli trikoloori värvides.
2. juunil 1988 toimunud EMS volikogu istungil võeti vastu radikaalne deklaratsioon sinimustvalge kui rahvusvärvide kohta. Dokument saadeti ENSV Ülemnõukogule ja Loomeliitude Kultuurinõukogule ning avaldati eesti ja vene keeles. Deklaratsioon mõjus, sest 14. juuni Rahva Hääles teatati Ülemnõukogu Presiidiumi istungist, kus rahvusvärvide küsimust arutati. Otsustati tunnistada ajalooliselt kujunenud värvikombinatsiooni ja loobuda ENSV punalipust. 17. juuni 1988 massiüritusel lehvis sinimustvalge juba täies hiilguses.
23. juuni 1988 avaldati tagantjärele Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, kus otsustavas osas on öeldud:

tunnistada ajalooliselt kujunenud sinimustvalge Eesti rahvussümboliks

tunnistada rukkilill ja suitsupääsuke eesti rahvussümboolikaks

pidada vajalikuks kehtestada rahvussümboolika kasutamise ja kaitse kord
Lisaks neile tegutses ka Välis-Eesti Muinsuskaitse Selts (VEMS), mis asutati 22. mail 1988. Selle esimeheks valiti Neeme Järvi, tegevesimeheks Lembit Soots . Tööd kohtadel ( Toronto , Montreal, Vancouver , New- York , Los- Angeles , Stockholm, Göteborg, Adelaid, Leicester , Bradford, London jm) aitasid organiseerida Rein Taagepera , Matti ja Enno Klaar, Rain-Robert ja Hain Rebas, Rein Grabi jt. 1988. aasta detsembris asutati Soomes senini tegutsev Eesti Muinsuskaitse Seltsi Tugi.
Suur osa seltsi liikmetest jätkas tööd Eesti Komitees ja Eesti Kongressi istungjärkudel. EMS oli üks Balti keti eestvedajatest (23.08.1989).
Muinsuskaitse seltsi panus laulvasse revolutsiooni: sinimustvalge taastamine eesti rahvus-värvideks ja rukkilill ja suitsupääsuke eesti rahvussümboliteks (23. juuni 1988)
Hirvepargi miiting
Hirvepargi miiting toimus 23. augustil 1987 (MRP allkirjastamise 48. aastapäeval), kaks aastat enne Balti ketti.
Eestvedaja: Molotovi-Ribbentroppi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), üritust juhtis Tiit Madisson. See oli esimene edukas poliitiline meeleavaldus ENSV's.
MRP-AEG grupp loodi Pärnu Muinsuskaitse Seltsi varjus 15. augustil 1987. Algsed 7 liiget olid: Heiki Ahonen, Jan Kõrb, Lagle Parek, Tiit Madisson, Mati Kiirend, Jüri Mikk, Ilse Heinsalu.
Põhilised teemad: MRP ja selle tagajärjed Baltikumile.
See miiting oli oluline alustala ülejäänud Eestis toimunud protestidele ja miitingutele. Üks põhjustest, miks see üritus toimuda sai, oli 32 USA senaatori kiri Gorbatšovile, kes omakorda "käskis" Balti vabariikide liidritel oma rahvas meelt avaldama panna. Esialgselt pidi üritus toimuma Raekoja platsil, kuid linnavõimud määrasid toimumiskohaks Hirvepargi. See tekitas alguses küll segadust , kuna välja reklaamitud toimumiskohaks oli ikkagi Raekoja plats , aga sealt Hirveparki suundunud loosungitega inimkolonn avaldas seda sügavamat muljet.
Üritusel osales 2000-5000 inimest, kuid MRP avalikustamise kirjalikule nõudele koguti küll vaid 584 allkirja. Üritus toimus organiseeritult ja läks ka rahumeelselt laiali. Peale üritust toimus laiaulatuslik vastukampaania.
Hirvepargi miiting oli oluliseks tähiseks ühiskonna edasisel organiseerumisel ja politiseerumisel, tegemist oli esimese koordineeritud ühistegevuse ilminguga. See protsess arenes oma korda mitmes suunas.
ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei)
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (lühend: ERSP) oli esimene EKP-st sõltumatu poliitiline erakond Eestis pärast Nõukogude okupatsiooni algust.
21. jaanuaril 1988 avalikustati üleskutse "Ettepanek Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomiseks", millele oli alla kirjutanud 14 isikut. Aprillis 1988 alustas tööd ERSP korraldav toimkond , mis valmistas ette partei põhikirja.
ERSP asutamiskongress toimus 20. augustil 1988 Pilistveres (kolm aastat enne Eesti taasiseseisvumist), esimeheks valiti Lagle Parek (oli sellel positsioonil 20.08.1988 - 18.07.1993). Parek hakkas varjamatult taotlema Eesti iseseisvust.
ERSP põhieesmärk oli tagada tingimused eestlaste püsimajäämiseks rahvusena oma ajaloolisel kodumaal. Selleks peeti vajalikuks taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Tolleaegset Eestit käsitles ERSP okupeeritud ja annekteeritud riigina.
ERSP algatas 24. veebruaril 1989 koos Eesti Muinsuskaitse Seltsiga ning Eesti Kristliku Liiduga Eesti kodanike komiteede liikumise, mis tipnes Eesti Kongressi valimistega 24. veebruarist 1. märtsini 1990 ning kokkukutsumisega 11.-12. märtsil 1990. Eesti Kongress oli Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu, mis nõudis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel, olles seega ERSP tähtsaima eesmärgi kandjaks ning deklareerijaks. Eesti Kongressi 465 saadikukohast kuulus ERSP-le 76 ja Eesti Komitees saadi 21 kohta (sama palju kui Rahvarinne ).
1992. aasta Riigikogu valimistel sai ERSP 10 saadikukohta ning moodustas valitsuskoalitsiooni koos Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa ning Mõõdukatega. ERSP-le kuulus uues valitsuses (Mart Laari esimene valitsus) siseministri (Lagle Parek, hiljem Heiki Arike), kaitseministri (Hain Rebas) ja kultuuriministri portfellid (Peeter Olesk).
ERSP programmiline eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine. Tegutses koos EMS-iga rahvuslikke tähtpäevade taastamise nimel.
Asutati MRP-AEG baasil.
Trivimi Velliste
EMS eestvedaja.
Töökohad:

• 1976–1987 nädalalehe Sirp ja Vasar publitsistikaosakonna vanemkorrespondent, tõlkija
  
• 1987–1991 Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees, valiti 12. detsember 1987
  
• 1992 Välisministeeriumi nõunik
  
• 1992–1994 välisminister, 1992 aseminister
  
• 1992–1994 VII Riigikogu liige
  

11. septembril 1988 („Eestimaa laul“) peetud kõne ajal astus Velliste välja üleskutsega astuda Nõukogude liidu koosseisust välja – see oli esimene avalik üleskutse omariikluse taastamiseks. See kutsus lauluväljakul esile vaimustustormi. Just Velliste kõne oli see, mis äratas rahvusvahelises pressis tähelepanu ning viis Lauluväljaku rahvakogunemise kui „laulva revolutsiooni“ kõrghetke rahvusvahelisse teadvusse.
Oli Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige. Kuulus Põhiseaduse Assambleesse.
Mihhail Gorbatšov
Töökäik:

• 1980-1991 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liige
  
• 1985-1991 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretär – valiti 11. märtsil 1985. Siis käivitusid sisuliselt Nõukogude Liidule hävingu kaasa toonud perestroika ja glasnost .
  
• 1988 Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimees (vana süsteemi järgi riigipea )
  
• 1989-1991 Nõukogude Liidu president - Nõukogude Liidu viimane riigipea
  

Külastas Eestit 19.-21. veebruar 1987 koos abikaasa Raissaga. Tema tegemised Eestis:

• külastas trikotaažitootmiskoondist Marat (pilt Made raamatus lk. 195)
  
• külastas Paide rajooni 9. mai kolhoosi, külastas ka ühe kolhoosi mehhanisaatori kodu
  
• Gorbatšov esines ELKNÜ (Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee) XX kongressi avamisel, kus ta ajas Eesti Lätiga segi, kuid õhtustest uudistest oli see lõik eemaldatud (diktatuuririigi tsensuur )
  
• kohtus Tallinna Raekojas punaveteranidega
  
• TPI-s kohtus peasekretär ENSV juhtivate tegelastega.
  

Gorbatšov jäi külaskäiguga rahule, talle näis, et perestroika ENSV-s edeneb, aga rõhutatult jahedalt suhtus ta Karl Vainosse (Karl Vaino EKP esimene sekretär 1978-1988, vahetati 16. juuni 1988 Vaino Väljase vastu).
Gorbatšov sündis Põhja- Kaukaasias vene- ukraina segaperekonda. Lõpetas 1955. õpingud Moskva Riiklikus Ülikoolis õigusteaduse erialal.
Viis läbi laiaulatuslikke reforme, alustas korruptsiooni- (oma ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil) ja alkoholivastast võitlemist. Käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (avalikustamis-poliitika ehk glasnost), üritas peatada võidurelvastamist. Paljud riigid andsid talle demokratiseerumiseks tohutuid laene .
Alustas perestroikapoliitikat, mille eesmärgiks oli nõukogude ühiskond majanduslikust ja välispoliitilisest ummikust väljatoomine säilitades sotsialistlikku ühiskonnakorda.
Suhted lääneriikidega (eelkõige USA-ga) hakkasid paranema pärast 1986.a Reykjavikis toimunud tippkohtumist Gorbatšovi ja USA presidendi Ronald Reagani vahel.
Tegevus presidendina
Mihhail Gorbatšov valiti 1989. aastal riigipeaks ja märtsis 1990 viieks aastaks laiendatud volitustega Nõukogude Liidu presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991 nimetas Gorbatšov partei vanameelse tiiva lepitamiseks võimupositsioonidele mõned konservatiivid .
Augustiputš
Kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, mis pidi rahuldama reformimeelseid. See plaan ärritas jäiga joone pooldajaid, kes ta 19. augustil 1991 ajutiselt võimult kõrvaldasid (augustiputš – GKTšP – NSV Liidu Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee ehk RESK). 19. augustil teatati, et Gorbatšov ei saa haiguse tõttu oma presidendikohustusi täita ja need kohustused läksid üle asepresidendile ja Riikliku Julgeolekukomitee liige Gennadi Janajev . Teatati, et kehtestatakse erakorraline olukord.
Riigipöördekatse nurjasid peamiselt GKTšP liidrite tegevuse omavaheline nõrk koordineeritus ning asjaolu, et riigipöörajad ei suutnud kehtestada erakorralise olukorra meetmeid õiges järjekoras ja õiges mahus – infokanalid ja infrastruktuur jäi nende kontrolli alt välja.
Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Boriss Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga poliitiline segadus riigis likvideeriti.
23. august 1991 keelati NLKP Jeltsini poolt ja Gorbatšov pidi peasekretäri kohast loobuma.
Gorbatšov astus 25. detsember 1991 olematu riigi presidendi ametist tagasi.