Üks Eesti omariikluse taastajatest (0)

Lähte Ühisgümnaasium PK
Üks Eesti omariikluse taastajatest
Autor: Kristiina Anton
Juhendaja : Viivi Rothla
Lähte
2013
Sisukord
Lk.
Sissejuhatus .........................................................................................3. Elulugu..................................................................................................4.
Maie Anton abikaasast ja Eve Anton isast.........................................5.
Rein Anton isast....................................................................................6.
Arvo Anton isast ja Arvi Anton vanaisast..........................................8.
Kristiina Anton vanaisast ja Kalev Kiisler sõbrast...........................9.
Heino Konstabi klubikaaslasest..........................................................11.
Heldur Peterson klubikaaslasest.........................................................13.
Uno Antonist ajakirjanduses...............................................................15.
20. Augusti klubist................................................................................17.
Klubi liikmed........................................................................................18.
kokkvõte................................................................................................19.
Foto........................................................................................................20.
Foto........................................................................................................21.
Kasutatud allikad.................................................................................22.
Sissejuhatus
Uno Anton (04.04.1942) oli oma kirju elu jooksul täiesti tavaline maainimene. Ta armastas maa lähedust ja raamatute ridu. Ta oli üks nendest , kellele läks Eesti taasiseseisvumine korda ja kes võitles selle eest oma sõna sekka öeldes.
Uurimuse autorile oli ta imetlusväärne vanaisa, kes omal moel erines paljuski teistest. Paari sõnaga õpetades oli ta väga hea vanaisa ja jääb meelde suure austuse ning tipuna, mille poole püüelda.
Uurimustöö kallale asus autor algselt lihtsalt tegemise pärast. Hiljem, uurides ja kirjutades leiti tegelik põhjus. Poleks uskunud, et aastate jooksul, mil lapselaps temaga koos oli ja rääkis ei teadnud ta vanaisast tegelikult mitte midagi. Selliste ettevõtmistega, st uurimistööga õpitakse inimest tundma põhjalikumalt. Nii õppis ka uurimuse autor. Lisaks on see suur kokkuvõte Uno Antoni elust, mida teistelegi talletada.
Töö käigus küsitles autor oma isa, onu, tädi ja vanaema, venda, teisi Uno Antoni lapselapsi. Lisaks kontakteeruti tema kauaaegse koolivenna, sõbra ja hiljem peretuttava Kalev Kiisleriga ning mõne 20. Augusti Klubi kaaslasega
Uurimustöö koosneb Uno Antoni lühikesest eluloost, sugulase ja sõprade meenutustest temast ning andmetest 20. Augusti Klubi kohta.
Seega uurimuse eesmärgiks on jäädvustada Uno Antoni elu ja tegemisi, tema osa Eesti omariikluse taastamise käigus ja edaspidi.
Uno Anton. Erakogu
1. Elulugu
Uno Anton sündis 04. aprillil 1942 Suislepas kuuelapselise pere viienda lapsena. Isa suri varakult, ema kasvatas lapsi üksi. Uno õppis Suislepa algkoolis, Mustla Keskkoolis ja Paide Tööstustehnikumis. Peale Paide kooli töötas ekskavaatorijuhina, samal ajal lõpetas kaugõppes keskkooli. Peale seda astus Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, mille lõpetas 1971 .a. EPA ajal ja ka peale seda tegeles tõsiselt spordiga- pikamaajooksu ja sangpommi tõstmisega.
Peale EPA- t asus Uno Anton tööle Vambola kolhoosi osakonnajuhatajaks, hiljem töötas Tarvastu kolhoosis osakonnajuhatajana . 1973. a. määrati ta Kärstna kolhoosi peaagronoomiks. 1976-1981 töötas ta Kärstna kolhoosi esimehena, misjärel viidi ta üle Tarvastu kolhoosi esimeheks, kellena töötas 1990. aastani.
1990. a valiti Uno Anton ENSV Ülemnõukogu saadikuks. Saadikuvolituste lõppemisel 1992. a asus tööle Tarvastu metskonda, kust jäi 2000. a pensionile.
Uno Anton on olnud Tarvastu külanõukogu ja Tarvastu vallavolikogu liige.
Oma kodu ehitamist alustas ta 1982. aastal.
2002 pälvis Uno Anton Riigivapi V klassi teenetemärgi ja 2006 Riigivapi III klassi teenetemärgi. Tema teeneks on peetud seda, et Tarvastu kolhoosi esimehena ei lubanud ta suurte maaparandusobjektide rajamise käigus maatasa lükata vanu (tühjaks küüditatud) talukohti, vaid kolhoos hakkas hoopis neid tasapisi taastama ja inimestele kodudeks välja jagama ja nende juurde teid tegema. Pidevalt rõhutas ta mõtet, et kuni küla elab, elab Eesti ka. Ta oli kurb kui 20 aastat tagasi kolhoosikord kiirelt lagunes ja uut süsteemi veel ei olnud. Ta mõistis väga hästi, et vana kolhoosikord kestma ei jää, kuid nägi kogu protsessis „vanasse kaevu sülitamist enne kui uus on valmis“. 14. septembril 1996 oli raadios (ERR) eetris Toivo Maki intervjuu temaga, kus ta sellest kõigest räägib.
Uno Antonil oli 2 poega ja tütar, ühe poja poolt 3 lapselast ja tütre pool 2 lapselast.
Uno Antoni teenetemärgid. Erakogu
2. Abikaasa, lapsed ja lapselapsed Uno Antonist
2.1. Abikaasa Maie Anton
Olime abielus pea 42 aastat (augustis 2012 oleks saanud 42).
Abiellusime EPA koolis ( pragune Eesti Maaülikool ) õppimise ajal 1970. aastal, tööle suunati meid Vambola kolhoosi.
Uno oli väga kohusetundlik ja töökas, tööpäevad olid pikad, koju jõudis ta alles hilisõhtul, mina natuke varem. Kuna meil oli ahiküttega korter ja ka vesi tuli ämbriga tuua kaevust , hoolitses ta ikka, et puid oleks toas ja ämbrid täis.
Ta oli spordiarmastaja: tegi pikamaajooksu ja sangpommi tõstmist.
Kui meil olid juba lapsed suuremad ja käisid koolis, käis ta koos nendega ümber Viljandi järve jooksmas, samuti osaleti valla spordimängudel ja käidi suusatamas.
Uno armastas vabadel hetkedel palju lugeda. Teda huvitas ajalugu, poliitika, põllumajandus- ja spordialane kirjandus. Meil on kodus palju raamatuid, teatmeteoseid.
Kui ta sai neljakümneseks, ütles ta, et kaua me ikka korteris elame, hakkame oma kodu rajama. Elamu ja mõned kõrvalhooned said valmis kolme aastaga tänu tema visadusele ja töökatele kätele. Ta töötas ise väga palju ja suunas ka lapsi tegema neile jõukohaseid töid.
Uno oli nõudlik, lohakalt tehtud tööd ta ei sallinud.
Kui ehitused said valmis, oli tal plaan kodu ligidal olevale madalikule paisjärv rajada (seda läbiv oja üles paisutada). See sai teoks koos naabrimeeste abiga.
Uno jõudis oma elu jooksul pidada mitmeid ameteid - kolhoosi osakonna juhatajast ja peaagronoomist kahe kolhoosi esimehe ja riigikogu liikmeni.
Ta oli jahimees , talle meeldis ka niisama metsas marjul ja seenel käia. Kuni pensionile jäämiseni ta töötaski metsatöölisena, metsavahina.
Pensionärina meeldis talle sellesama järve ääres, mille ta oli rajanud, kala püüda, niisama istuda. Kui tal tervis juba halvemaks läks, püüdis ta ikka iga päev korra järve ääres käia, see oli talle väga tähtis. Hiljem tubaseks jäädes luges ta niipalju kui vähegi suutis.
(Intervjuu Maie Antoniga 12. 12 2012)
2.2. Uno tütar Eve Anton
Minu isa, Uno Antoni lapsepõlv möödus keerulisel ajal – sõda oli äsja lõppenud, maal loodi kolhoose ja sovhoose ehk ühismajandeid. Isa oli pärit suurest perest – lisaks talle oli peres veel neli venda ja õde. Ja kuna nende isa ehk siis minu vanaisa suri 1949. aastal, kui mu isa oli 7-aastane, siis tuli lastel ema aidata ja tööd teha. TÖÖ ongi üks märksõna, mis mulle seoses isaga meenub.
Vaatamata majanduslikule kitsikusele suutis vanaema Marie minu isa ja ka tema õde Hillet ülikoolis (tollases Eesti Põllumajanduse Akadeemias ) koolitada. Tänu sealt saadud agronoomiharidusele oli isa alguses kolhoosis agronoom , siis peaagronoom ja lõpuks kolhoosiesimees. 1990. aastal valiti ta ENSV Ülemnõukogusse, mis taastas Eesti Vabariigi iseseisvuse.
Ta oli selle üle väga uhke, et ta oli selle ajaloolise sündmuse juures. Ent see, mis järgnes, tegi talle minu arust suurt meelehärmi. Isa oli läbi ja lõhki maamees, maaelu areng oli tema jaoks väga tähtis. Ta oli kolhoosis erinevatel ametitel töötades püüdnud elu maal edendada nii palju kui see tol ajal võimalik oli. Eesti Vabariigi taastamine aga tõi kaasa kolhooside kadumise ja talude taastamise ning vabaturumajanduse. Eesti väikesed talud ei suutnud täieliku vabaturutingimustes oma toodanguga võistelda Lääne-Euroopast tuleva doteeritud toiduga ja paljud suurest entusiasmist taastatud talud lõpetasid pikapeale tootmistegevuse. Maa hakkas inimestest tühjaks jooksma ja see muutis isa Eesti Vabariigi suhtes väga kriitiliseks. Tema meelest oleksid erinevad valitsused pidanud maaelu rohkem toetama ja kohalikku turgu kaitsma.
Isa nägi erinevaid riigikordi, tema noorusaeg möödus nn kolhoosikorra ajal ENSVs. Pensioniiga möödus Eesti Vabariigis, mille taastamise juures ta ise oli, ent mis tõi talle kaasa pettumuse, kuna ta nägi selle maaelu hääbumist, mille loomise juures ta ise oli olnud.
(Intervjuu Eve Antoniga 28. 11 2012)
2.3. Uno vanem poeg Rein Anton
Mul on oma lapsepõlvest ning isast meeles mõned kindlad olukorrad. Kirjutangi just nende seikade kaupa.
Ükskord väiksena võttis isa mind kaasa sügisesele pardijahile. Olime täpselt meie praeguse järve kohal- siis oli see veel süvendamata ja võsastunud. Ta käskis hästi tasa olla ja vaikselt edasi liikuda . Äkki pani ta käe mulle õlale- täpselt minu ees mätta peal oli rästik, ma oleksin sellele peaaegu peale astunud. Seda mäletan ka, et mingitel aastatel käis ta väga usinalt pardijahil.
Maja ehitamise ajal olin ma tihti nii-öelda noortraktorist. Näiteks kõrvalhoonete vundamendi tegemiseks oli palju kive vaja ja neid korjati põllult. Mina tigukäiguga siis põkaga sõitsin ja ema-isa loopisid kive kasti.
Traktoritööd olen üldse palju teinud ning isa soosis seda alati. Keskkooli aastatel ja veel hiljemgi olid pooled Kärstna küla kartulivaod minu aetud ja nii sain endale taskuraha . Talviti tuli metsas palke trossiga välja sikutada, samuti olid masinad suuresti minu hooldada . Talus oli suur ja kiire töö alati heinategu. Lastena tuli küünis heina kinni tallata, hiljem juba traktoriga heina pressida ja vedada.
Masinatega seoses meenub üks külamees Helmut kes oli vist isegi isa kõige parem sõber. Ta elas Kärstnas paneelmajas ja käis meil palju aastaid laupäeviti saunas . Ametilt oli ta kolhoosis varustaja ja tema õpetaski mulle kõige rohkem tehnikat . Saunas räägiti meestejuttu ka- Helmutil oli väga lahe huumorisoon ja nii nad isaga seal maailmaasju lobisesid. Ja mina kuulasin.
Isa ongi meelde jäänud kõva töömehena- käis ju maja ehitus ka pikkade õhtu- ja öötundide arvelt. Täna on natuke kurb see, et suured ülesehitatud hooned on ilma selge peremeheta. Võib-olla on see aja märk kuna ka tema kolhoosiesimehe aastatel Kärstnas ja Tarvastus ehitatud hoonetest on mitmed laudad/ laod tühjad. Ühiskond ongi tervikuna nii oluliselt ja kiiresti viimase 20 aasta jooksul muutunud, et seda ei osanud keegi tegelikult ette näha. Isa osales nendes muutustes ise ka väga otseselt- ta valiti viimase Ülemnõukogu (või siis esimese Riigikogu) liikmeks ning tema oli üks kuuekümne üheksast saadikust kes taastasid Eesti riikliku iseseisvuse 1992.aasta augustis. Tol ajal oli Lõuna-Eestist pärit saadikutele Tallinnas elamiseks hotell Raadiomaja vastas. Aga augustiputši ajal saadikud 3 päeva Toompealt välja all-linna hotelli ei läinud kuna kardeti, et äkki ei saada hääletamiseks vajalikku kvoorumit kiiresti kokku sest Nõukogude Liidu meelsed võivad saadikuid rünnata või takistada. Mäletan, et ta korra päevas helistas ja rääkis mis seis hetkel on.
Lapsevanema või kasvatamise mõistes ta klassikaline isa väga ei olnud. Ma ei tea kas teadlikult või kogemata aga temalt olen tarkust saanud pigem kas koos töötades või siis teda jälgides. Samas julgustas ta alati uusi asju proovima - näiteks tema aitas mind 1992.aastal Saksamaale talupraktikale, ka hiljem ei öelnud ta mitte kunagi mulle et ära seda või toda asja tee.
Sporti tegi ka kõvasti. Mäletan, et veel Tarvastu kolhoosi esimehena oli ta kolhoosi esinduses Võrtsjärve mängudel sangpommi viskamas. Vanust oli tal siis juba üle 45 aasta.
Ta ise põhjendas seda lapsepõlves saadud suure elu- ja töökogemusega. Oma lapsepõlvekodus Järvekülas (seal elab praegu isa õde) tuli teha igasuguseid talutöid, lisaks on ta rääkinud, et sõitis talviti suuskadega hommikuti 5 kilomeetrit Suisleppa kooli. Ükskord oli isegi sõitnud rattaga Paidesse kutsekooli. Arvestades tolleaja rattaid ja teid on see kõva sõna. EPA ajal oli teinud 2 korda päevas kergejõustiku trenni , tavaliselt jooksis. Igal kevadel käis ümber Viljandi järve jooksul, ma ei teagi kui palju kordi tal kogunes . Igatahes parim aeg on tal nii hea, et pojapoeg Arvil on veel 10 minutit selle tulemuseni jõudmisega. Endast ma parem ei räägigi…
Nii et kokkuvõttes mõneti vastuoluline mees - üsna konkreetne ja loomult ehk kinnine , samas töökas ja ettevõtlik. Mulle on mõned inimesed peale tema surmagi veel öelnud, et vot Uno oli kõva mees. Ta luges väga palju, eriti ajaloos ja sõjaajaloost ning oli kohaliku raamatukogu püsilugeja. Sünnipäevaks või jõuludeks tasus talle alati raamat kinkida .
Selline oli minu isa.
(Kirjalikud mälestused, Rein Anton, detsember 2012)
2.4. Uno noorem poeg Arvo Anton
,,Kõige noorema lapsena ei mäleta palju. Ta oli kunagi kõva mees- töömees kolhoosis, aga mina seda aega ei mäleta. Sellel ajal, kui ma asju mäletama hakkasin, oli ta Tallinnas Ülemnõukogus. Ja mina toona aru ei saanud, mis ta teeb seal. Tean ainult, et teda ei olnud.
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli ta tagasi Kärstnas, aga siis olid tema parimad aastad juba möödas. Metsatööd ta tegi kõvasti ja mind sunniti ka metsa. Olin siis põhikoolis ja käisin talvel abis oksi põletamas jne. Mäletan, et kui ma ei suutnud olla piisavalt kiire või tubli , siis isa oli ikka kuri“
(Arvo Antoni kirjalikud mälestused, 2013 jaanuar).
Autor:
Viimase ja kõige noorema lapsena ei mäleta Arvo isast palju. Vanaisal tuli viimaks pisike viinaviga mistõttu ta palju magas või siis luges. Tänu nendele teguritele on Arvol kõige vähem mälestusi oma isast. Lisaks polnud tema jaoks isa siis kui vaja oli ka seetõttu ongi ta alati öelnud, et minu isa ja tema kõige vanem vend Rein on olnud talle nii-öelda isa eest.
2.5. Pojapoeg Arvi Anton
Vanaisast on meeles mul paar eredat seika. Ükskord suvel, ma olin umbes kaheksa aastane, siis kuskilt tuli idee, sõita vanaisaga võidu umber männiku, ehk ühe väikse metsatuka. Arvatavasti ma sõitsin palju rattaga ringi suvel ja kuna ka tema kasutas jalgratast üsna tihti külavahel liikumiseks, siis sealt see mõte tuligi. Ma olin üpris kindel, et siit tuleb mulle kindel võit, sest vanaisa on ju küllaltki vana juba ja tema varasematest sportlikest saavutustest ei teadnud ma väga midagi. Raja pikkus võib olla kokku 250 m ja ma arvan, et kaotasin 50 meetriga vähemalt. Nii palju siis vana inimest, vastupidavust oli tal ikka kõvasti.
Kuna olen ise tegelenud spordiga väga pikalt ja teades nüüd üsna hästi vanaisa tegemisi spordis , siis see on andnud aina enam motivatsiooni endalgi trenni teha. Maratoni aeg 02.43.05 on ikka väga kõva jooks ja eesmärgiks ongi mul seatud see kunagi ületada. See nõuab aga väga järjepidevat tööd, mida tegi omal ajal ka minu vanaisa ja see on tõstnud tema minu silmis väga kõrgele kohale. Teades, et sel ajal oli trenni teha palju raskem, siis see on üsna uskumatu, et tema suutis seda teha nii järjepidevalt ja kõvasti.
( Intervjuu Arvi Antoniga, veebruar 2013)
2.6. Pojatütar Kristiina Anton
Minul on veel vähem mälestusi oma vanaisast kui seda on Arvil või Arvol. Olin ju põhimõtteliselt kõige noorem lastelastest kuni tema surmani, kes temaga veel midagi koos jõudis teha. Nüüd on minust nooremad Uno Antoni lapselapsed Linda -Marie, Marten ja Mihkel.
Tegelikult tuleb meelde üks kord, kui pidin vanaisaga mustikale minema. Oli mingi asi, millega sai paremini marju kätte aga mul seda polnud, pidin siis ühekaupa neid noppima . Vanaisal hakkas kahju ja andis mulle enda oma, et minul kergem oleks ja temal raskem. Veel tuleb meelde vaarikate korjamine , kuidas ta õpetas mind, et kergem oleks.
Eredamad mälestused ongi marjapõõsastega seotud või sellest, kuidas talle meeldis mulle ajaloost rääkida. Midagi väga ei mäleta, olin ju nii pisike.
5 aastat tagasi kolisin ma ära Tartumaale, mistõttu suhtlemine jäi veel kaugemaks, kui see varem oli. Eks ma ikka käisin vanaemal ja vanaisal külas, aga rääkida ma temaga ei jõudnud. Ühel aprillikuu päeval olin vene keele tunnis ja kuulsin, et tuli telefonisse sõnum. Seda ma vaadata ei saanud ja ootasin vahetundi. Süda puperdas tavalisest rohkem ja sõnumit lugedes oli minu hästi alanud päev lõppenud. Samuti mu vanaisa elu.
( Kirja pandud märtsis 2013)
3. Sõbrad Uno Antonist
3.1. Kalev Kiisler
On kaks tähtsat ajalooliselt väljakujunenud kriteeriumi, mis määratlevad sõpruse tegeliku ulatuse ja olemasolu. Need on: esimeseks puuda soola koostarbimine ja teiseks usalduslikkus koos luurele minekuks . Meie puhul ( Uno A. ja Kalle K.) on need kindlalt täidetud. Olime aastatel 1966-1971 kursusekaaslased, rühmakaaslased ja toakaaslased ja edaspidi kolleegid -peretuttavad- mõttekaaslased.
Kuigi enam kui pool sajandit on kustutanud mälust detailsed üksikasjad, püüan naasta nostalgiaradadele. Esimest loengut ma loomulikult ei mäleta, aga edaspidi olime ikka ka pinginaabrid. Olime sõjaväekarastusega ja vanemad paljudest kursusekaaslastest, võtsime õpinguid suht tõsisemalt kui noored tudengid. Põhjuseta ja kergemeelselt Uno loenguid ega praktikume vahele ei jätnud. Seda kergem ja rahulikum oli eksamiperioodidel. Saime lubade eksamite eel ka kaardimängu. Eksamipäeval reeglina läksime eksamile esimestena. Pabistamine eksamiruumi ukse taga ja pärimine kuidas läks? mida küsiti? jäigi Unol vist proovimata. Õpingutulemuste poolest oli Uno kindlalt esikolmikus. Meenub teadusliku kommunismi (võin ka eksida aga igal juhul mingi poliitaine) eksam . Eksamineerijaks TRÜ õppejõud ja Uno vastanud eksamipileti küsimused oli lisaküsimustele vastamisega üpris hädas. Korraga ütleb Uno „ peab vist uuesti teine kord tulema . “ Ei-ei hindan teie teadmisi täitsa rahuldavaks ja kirjutas selle ka matriklisse. See oligi Uno eksamilehel ehk ainus (või üks vähestest) rahuldav hinne.
Uno oli ka kange spordimees. Lemmikalaks pikamaajooks, süsteemikindlalt- kaks, kolm korda nädalas jooksis Tallinna maanteed kuni Kärevere sillani ja tagasi. Kord oli maanteeääres olevast õues palunud luba kaevust värskendavat vett juua. Eakas vanaproua, kes parajasti puid lõhkus läks toast kruusi tooma , Uno võttis kirve ja aitas vanakesel kõik puud ära lõhkuda. Tänulik perenaine oli väga mures, kuidas tasuda, sest Uno pakutud 10 rublast viisakalt keeldus. Oota pojake, ma toon Sulle midagi tarest. Toodud kilekotikese selle millegagi võttis tänuga vastu. Hiljem selgus et kotikeses olid värsked kanamunad , mis ühiselamusse jõudes meenutasid midagi enamat . Aga rõõmsam pool oli asjal ka. Meie igaõhtune „firmaroog“ praekartul sai maitsva lisandi munapudru toel.
Veel on meeles tööpraktikad ja tollele ajale iseloomulikud leninlikud laupäevakud. Ega eriti keegi Unoga punti minna tahtnud, sest ei jõudnud temaga töös sammu pidada. Hästi on meeles botaanika praktikum Valgamaal Laatre sovhoosi Korva luhas. Nimelt tuli meil seal koguda herbaariumi jaoks erinevaid heintaimi. Uno oli just eelnevalt välja väänanud parema jala hüppeliigese. Teistele see sobis, ilmselt ainus kord kui tundsime end temaga võrdselt. Mida rohkem me seal luhas edasi liikusime, seda enam hakkas Uno lonkama. Kaastundest tegime ettepaneku puhata ja pikutada. Uno oli ettepanekuga päri ainult tingimusel, et Maie lubaks tal pea oma rinnale asetada. Taimed said korjatud-kuivatatud, herbaarium komplekteeritud ja kaitstud. Aitäh, Maie!
(Kalev Kiisleri kirjalikud mälestused, jaanuar 2013)
Agronoomid omavahel. Erakogu
4. 20. Augusti Klubi kaaslased Uno Antonist
4.1. Heino Konstabi
Mäletan Unot kui ausat, töökat ja visa põllumeest, kes püüdis esindada meie maarahva huve ja muresid tookordses Ülemnõukogus. Tööalaselt ma Unoga enne Ülemnõukogus töötamist kokku puutunud ei olnud, kuna minu tookordsed töökohad olid Orava ja Veriora sovhoosis, Eesti äärealal. Uno aga tegutses Kesk-Eestis. Kuid probleemid, mis tookord põllumajanduses eriti teravalt esile kerkisid ja lahendust vajasid, olid samad. Kuid meid ei valitud tookord Ülemnõukogusse mitte ainult põllumajanduse ja maaelu kitsaskohti seadusandlikult lahendama , vaid meie esmane eesmärk oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Ja selle ülesande täitmine meil õnnestus. Selles protsessis osales aktiivselt ka Lugupeetud minu endine kolleeg Uno Anton. Meil kõigil põllumajandusest tulnuil ei olnud ju seadusandliku tegevuse valdkonnas kogemusi. Need kogemused tuli meil omandada töö käigus. Ka võõrkeelte oskus jättis meil soovida . Mäletan, et ka Uno oli end registreerinud saksa keele kursustele, kust ka mina osa võtsin. Kui analüüsida meie tookordsete Ülemnõukogu saadikute osavõttu plenaaristungitest, siis siin paistab Uno silma väga hea osavõtu poolest. Seda kinnitab ka allpooltoodud tabel:
Ülemnõukogu saadikute osavõtt istungitest (valik saadikutest)
Puudutud päevi
Saadik
1990.a.
II kv.
III kv.
IV kv.
1991.a.
I.kv.
II kv.
Kokku
Edgar Savisaar
5
14
28
21
27
95
Arnold Rüütel
7
6
20
24
20
77
Marju Lauristin
3
5
11
12
6
37
Ants Paju
1
2
16
3
13
35
Indrek Toome
1
3
10
11
10
35
Tiit Käbin
2
2
13
8
9
34
Mart Laar
2
5
10
8
9
34
Mikk Titma
2
6
8
8
10
34
Villu Jürjo
0
7
8
2
16
33
Teet Kallas
0
1
15
9
7
32
Ivar Raig
0
5
11
6
8
30
Vaino Väljas
2
3
14
3
3
25
Ülo Uluots
1
1
9
6
5
22
Andres Ammas
5
1
7
3
6
22
Anatoli Novohatski
0
1
6
8
6
21
Ignar Fjuk
1
7
5
2
5
20
Jaak Allik
1
6
5
2
6
20
Enn Põldroos
2
4
3
3
8
20
Andres Tarand
0
3
9
2
5
19
Sergei Sovetnikov
0
0
7
4
8
19
Mai Kolossova
0
4
8
2
5
19
Koit Raud
0
7
6
2
4
19
Tiit Made
0
3
6
5
4
18
Illar Hallaste
4
8
4
2
0
18
Kaido Kama
3
1
8
5
1
18
Enn Tupp
0
1
4
7
5
17
Enn Leisson
1
5
6
3
2
17
Liia Hänni
2
0
11
2
2
17
Jüri Põld
0
5
1
9
1
16
Aldo Tamm
1
0
6
4
5
16
Ülo Nugis
1
2
7
2
4
16
Rein Järlik
0
0
5
7
4
16
Ants Veetõusme
2
4
5
3
2
16
Ants Käärma
0
0
4
3
7
15
Küllo Arjakas
0
2
0
11
2
15
Peeter Lutt
2
0
7
3
3
15
Jaak Jõerüüt
0
2
6
4
1
13
Arvo Sirendi
0
3
4
4
1
12
Uno Ugandi
0
0
2
0
10
12
Arvo Junti
1
1
5
1
4
12
Ülle Aaskivi
0
1
5
0
6
12
Ain Tähiste
2
0
7
0
2
11
Tõnu Saarman
2
3
5
1
0
11
Hanno Schotter
0
3
3
5
0
11
Hillar Kalda
3
0
0
6
2
11
Heinz Valk
1
3
2
1
4
11
Andrus Ristkok
0
1
4
1
4
10
Priidu Priks
0
0
3
5
2
10
Peet Kask
0
0
5
0
5
10
Tõnu Anton
1
0
5
0
4
10
Andrei Prii
1
0
0
7
1
9
Jüri Kork
1
6
1
1
0
9
Rein Veidemann
0
6
0
1
2
9
Kalju Koha
0
0
1
6
2
9
Heldur Peterson
0
2
4
0
3
9
Heino Kostabi
5
3
8
Jüri Rätsep
0
1
1
1
4
7
Hillar Eller
1
2
2
1
0
6
Aavo Mölder
0
0
2
1
3
6
Jüri Liim
0
0
1
3
1
5
Kaljo Ellik
3
0
2
0
0
5
Eldur Parder
0
2
1
1
1
5
Uno Anton
0
0
1
2
2
5
Lehte Sööt ( Hainsalu )
0
0
2
1
1
4
Juhan Telgmaa
1
0
1
0
1
3
Tõnis Mets
0
0
1
0
0
1
Ants Järvesaar
0
0
1
0
0
1
Jaan Lippmaa
0
0
0
0
0
0
Kokku
135
335
772
567
613
2422
Istungeid kvartalis
16
21
36
36
36
145
“Rahva Hääl”, 25. oktoober 1991.
Kuidas Uno Anton tähtsate seaduseelnõude poolt hääletas, seda saate vaadata minu poolt koostatud ja äsja internetis avaldatud digiraamatust ”Vundamendi taastamine iseseisvale riigile”. Seda raamatut saate lugeda tasuta aadressil
http://www.digiraamat.ee/product/Vundamendi-taastamine-iseseisvale-riigile--Eesti-Vabariigi-Ulemnoukogu-tegevusest-aastatel-1990-1992-761
Samuti on internetis Riigikogu leheküljel võimalik tutvuda EV Ülemnõukogu istungite stenogrammidega. Ka sealt võib leida Uno sõnavõtte.
(Heino Kostabi kirjalikud mälestused, jaanuar 2013)
4.2. Heldur Peterson
  Olin Uno Antoni matusepäeval seotud mitte põhitöö ülesannetega, õppetööd saab isegi stats . üliõpilastega ära jätta või ümber paigutada. Helistasin  võimalikele matuseleminejatele Ants Käärmale, Avo Mölderile, Tõnu Saarmanile ja Ants Veetõusmele. Neist kaks esimest olid Teie vanaisaga isegi ühes Indrek Toome Vaba Eesti-  Sõltumatute Demokraatide saadikurühmas. Saadikurühmades toimuski esimene osa tööst- nn parteilise kuuluvuse või  maailmavaate alusel. Kuna mina olin Rahvarinde saadikurühmas siis ma Unoga sellel tasandil kokku ei puutunud.
Teine osa toimus komisjonides- meil nimelt Maaelu komisjonis, mille eesotsas olin alguses mina, valituna Rahvarindest. Minu põhiliseks ülesandeks oli veel Kadriorus ÜN Presiidiumi- tolleaegse kollektiivse riigipea kõige noorima liikmena istungitest osavõtt. Kuna tihtilugu toimusid ÜN Presiidiumid poole ööni või  samal ajal Maaelu komisjoni istungitega - siis juhtisid paljudel kordadel Maaelu komisjoni aseesimees Ants Käärma või sekretär Tõnu Saarman. Hiljem tulid poliitiliste parteide poolt määratud ÜN Presiidiumi liikmed ja komisjonide esimehed. Maaelukomisjoni etteotsa sai siis Juhan Telgmaa, minu lisaülesandeks jäi nn ajutise omandi –ja maareformi komisjoni töö.
  Kolmas kokkupuutetasand Teie vanaisaga oli suures istungitesaalis. Istusin samuti Tartumaalt valitud Liia Hänni ja Valgamaalt Mai Kolossova vahel, edasi järgnesid Valgamaalt Jüri Kork ja Eldur Parder. Kohe minu ja Liia Hänni taga olidki Viljandimaalt Ülle Aaskivi, Uno Anton Jaak Allik ja Jüri Rätsep.
Mäletan Unot hästi rahuliku ja tasakaaluka mehena . Enamik Sõltumatuid Demokraate Uluotsa juhtimisel olid endised majandijuhid või ettevõtete direktorid. Kuna tollase rahvasaadiku palk oli erinevalt praegusest tüki väiksem kui ettevõtte juhi või isegi peaspetsialisti oma – siis mitmed neist ei võtnud majanditööst lahti ja lootsid peale riigi taastamist oma põhitööle tagasi minna. Majandijuhid omasid juhtimiskogemust ja (ise)majandamise teadmisi. Seega ei süttinud nad populistlikest ja kergetest ideedest või loosungitest. Mitmed nendest olid Rahvarinde või selle valitsusjuhi Savisaarega kohati kuni teravas opositsioonis ja ütlesid selle välja, mõnikord isegi üleolevalt või ülbelt Uno Anton selline ei olnud, vaid vahest oli seljatagant kuulda vaikset ütelust- no küll lähevad rappa. Kuigi ka Uno Anton oli endine kolhoosiesimees – tundus ta tollal niisuguse lihtsa töörügaja moodi. Ta ei ehtinud ennast  erinevate lipsukeste vm sellisega. Käis lihtsas ja tagasihoidlikus pintsakus. Oli näha ja tunda, et see mees oli saavutanud oma ameti mitte pugemise- vaid igapäevatööga. Ka tema käed olid mitte kontorimehe aga pigem enda majapidamises „kõike tegija “ moodi karedad. Kuna mul oli ka endal talu taastamine käsil –siis oli mul üle pingirea Unoga   juttu mingitest traktoritöödest. Täpselt sisu ei mäleta – aga tunda oli, et ta oli seda noores põlves teinud ja ka siis nädalavahetustel võis teha.
Erinevalt nüüdisaegsest,  tollal ei allunud erinevate saadikurühmade ja parteide liikmed alati ja kõiges nn parteilisele distsipliinile. Lähtuti erialastest teadmistest, elukogemusest jms. Kuigi maasaadikud olid mitmetes rühmades ja parteides – hääletasid nad otsustavatel momentidel sarnaselt maaelu, põllumajanduse või isegi omandi -ja maksupoliitika küsimustes. Kõigepealt hoiti kokku üldriiklike huvide juures – muidu oleks kõige vajalikum jäänudki saamata. 
Mul oli Unole matusepäevaks üks mulgi luuletaja ja kunstniku värsilugu. Vabandan kui selles on mälu või kirjavigu: 
Inemese jagava puid ja maid
Üle ilma kostab kära
Ja siis kõrrage seisad Sia kääpaveeren ja
Ennäe imet kik mahuve ära
Äi mingit kära
 Iis ja perenimi
Sünni ja surma –aig
 (h)avvakirä omma kige ausampe kirä.
 Vabandan, olen vaid üks kaheksandik verd mulk.
(Heldur Petersoni kirjalikud mälestused, veebruar 2013)
5. Uno Antonist ajakirjanduses
Ajaleht “Sakala” 10. märtsil 1990.
Eesti Riigiarhiivis asuvad Maaelukomisjoni koosolekute protokollid , kus on kindlasti ka Uno ettepanekuid ja seisukohti kirja pandud, kuid need protokollid asuvad Tallinnas Madara tänaval Riigiarhiivis ja nendega saab kohapeal tutvuda.
Uno Anton
Olen sündinud 1942.a. Suislepas talupidajate perekonnas viienda pojana . Pärast sõda vanemad represseeriti ja talu võõrandati. Isa suri 1949.aastal.
Pärast alghariduse omandamist ja kutsekooli lõpetamist töötasin aastail 1961 – 1963 Viljandi EPT-s ekskavaatorijuhina. Samal ajal õppisin Viljandi Kaugõppekeskkoolis. Pärast sõjaväeteenistust 1966.a. asusin õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemias, mille lõpetasin agronoomina. Tööle suunati mind “Vambola” kolhoosi osakonnajuhatajaks. 1973.a.- 1976.a. töötasin Kärstna kolhoosis peaagronoomina ja kuni 1981.aastani esimehena. Seejärel suunati mind Tarvastu kolhoosi ja viimased üheksa aastat olen töötanud seal majandi esimehena. Elan oma perekonnaga seniajani Kärstnas, kuhu hävinud talu asemele ehitasin oma perega uued hooned. Abikaasa on Kärstnas agronoomi ametis. Meie perekonnas on kaks poega ja tütar, kes on õpilased.
Oma ametis põllumajandusspetsialisti ja majandusjuhina olen alati seisnud maainimeste huvide ja heaolu eest. Viimastel aastatel on sellele lisandunud sõna tõsises mõttes võitlus eesti küla taastamise eest.
Tänapäeval oleme oma linnad loovutanud muulastele. Olen veendunud, et ka nüüd hakkab võitluses iseseisvuse eest otsustavat osa kandma taas elule ärkav eesti küla. Olen selle nimel töötanud seniajani ja loodan oma võimete kohaselt seda teha edaspidigi.
Paistu kolhoos seadis oma koosolekul ENSV Ülemnõukogu saadikukandidaadiks üles Tarvastu kolhoosi esimehe Uno Antoni. Miks olid lõpuks siiski nõus kandideerima?
Minu vastuseisu suutsid lõpuks murda majandusjuhid: kolhoosiesimehed ja sovhoosidirektorid ning ka ametikaaslased. Nad olid mures, et meie vabariigi kõrgeimas riigivõimuorganis jäävad Viljandimaa põllumeeste sõna ja kaalukauss liialt kergeks. Mind julgustasid ja toetasid Maaliit ning agrotööstuskoondise nõukogu.
Praegu on majandijuhtide ja spetsialistide põlvkonna vahetus. Arvati, et olen piisavalt kaua olnud majandijuht, mul on põllumajanduses kogemusi, oskan suhelda rahvaga ja jääda tasakaalukaks ägedates, keerulistes olukordades . Ka ei tunne ma end veel vanana.
Kui mind valiti Kärstna kolhoosi esimeheks, ei olnud seal asjad ja finantsseis roosilised. Rahva töö ja spetsialistide arukusega suutsime olukorda parandada. Paigalsammuja oli ka Tarvastu kolhoos. Üheksa aastaga, mil sealse rahvaga olen koos tegutsenud, on nüüd asjad paremaks muutunud.
Mida arvad meie vabariigi põllumajandusest?
Näen, et see on madalseisus ja meie ise peame selle raskest olukorrast välja tooma. Meie riigi praeguses majanduspoliitikas on kriis vältimatu. Tööstustoodangu hinnad on väga kõrged ja põllumajandust teenindavad ettevõtted nõuavad väga kallist tasu.
Et riigi reservid on äärmiselt napid ja lisaressursse ei tule, siis peab põllumees lootma ainult enda tööle ja arukusele. Suurtootmise senised organisatsioonilised vormid on väga ebaefektiivsed. Kriisist väljumise põhitee on põllumajandusorganisatsiooni kapitaalne uuendamine.
Tarvastu kolhoosis saab töötaja ligi poole oma sissetulekutest lepingu alusel müüdavatest põllu- ja karjasaadustest. Leian, et me oleme õigel teel, sest väiketootmises on ressursside kasutamine tunduvalt efektiivsem kui suurtootmises.
Mida arvad talumajandusest?
Elujõulisteks muutuvad esialgu ainult need talud, millel olid juba enne alused olemas. Muidugi ka siis, kui inimene või kogu perekond töötas suurmajandis ja rajas talu majandi kaasabil. Kõige tähtsam ja vajalikum on see, kui majand saab kujundada küla vastuvõetavaks elamispaigaks normaalsele keskmisele eesti perele.
Kui talupidamise õiguslikud alused lõplikult selguvad ja laheneb talude varustamine masinate ja põllutööriistadega, siis hoogustub ka talumajapidamiste taastamine.
Kui sind valitakse Ülemnõukogu saadikuks, mida siis arvad linna probleemidest?
Viljandi oli minu nooruses südamelähedane kena koolilinn. Usun, et ta peab tagasi võitma oma kunagise maine nii puhkuse- kui ka turismilinnana. Tööstusettevõtted peaksid saama iseseisvaks ja alluma maavolikogule. Mulgimaa tingimustes ei saa linna ja maad teineteisele vastandada, vaid nad peavad üksteist täiendama ning koos tegutsema.
Mida arvad Tarvastu kolhoosi saatusest?
Ta on suurmajand ja mitmed temasarnased on juba lagunenud. Suurmajandite jagunemine väiksemateks on loomulik protsess. Väiksemas majandis on võimalus säästlikumalt ressursse kasutada. Varem või hiljem seisab ees ka Tarvastu vähenemine. Juba eelmistel aastatel oleme püüdnud iga osakonda välja ehitada ja kujundada, et tulevikus võiksid nendest tekkida iseseisvad majandid või ka osaühistud.
Arvan, et talude taasloomine võib aega võtta ühe inimpõlve, kuid väikemajandid suudame taastada 3-5 aastaga. Need protsessid ei tohi toimuda suurte kirgede ja emotsioonidega, nagu sageli on juhtunud. Enne peab tehtud olema igakülgne selgitustöö ja majanduslik analüüs.
Kui lubad, siis üks puhtisiklik küsimus? 3. ja 4. märtsil peeti järjekordsed Võrtsjärve talimängud , mis õnnestus võita Tarvastu kolhoosil. Kuulusid majandi võidukasse meeskonda sangpommi rebimises. Kuu aja pärast täitub sul aga 48 aastat. Kuidas suudad noorte meestega nii edukalt rinda pista?
Varajases nooruses tuli teha rohkesti maatööd. Seepärast on jäänud füüsiline tegevus mulle meelepäraseks tänapäevani. Armeeteenistuses ja tudengipäevil tegelesin veel agaramalt spordiga. Olen osalenud Eesti NSV meistrivõistlustel maratonijooksus ja teinud tonditosin korda kaasa ümber Viljandi järve jooksu. Jõudumööda püüan kaasa lüüa teistelgi spordivõistlustel.
“Sakala”, 10. märts 1990. Vestles Henn Kaldma
Uno Anton oli valitud Ülemnõukokku Viljandi valimisringkonnast. Kuulus Sõltumatute Demokraatide saadikurühma ning Maaelu komisjoni.
6. 20. Augusti klubist
20. Augusti Klubi on mittetulundusühinguna registreeritud organisatsioon , mis koondab 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt hääletanuid.
Idee klubi tekitada tekkis pärast Eesti Vabariigi Ülemnõukogu volituse lõppemist septembris 1992 aastal.
Klubi asutati Pühajärve Puhkekodus sinna kogunenud kolmekümne kuue (üheksakümne kuuest) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme poolt, kes olid hääletanud ajaloolise Eesti iseseisvuse taastamise otsuse poolt. Klubi põhikiri võeti vastu 1995. aastal Tartus ja see registreeriti 8. oktoobril 1996. aastal siseminister Märt Raski käskkirjaga. Esimeseks klubi presidendiks valiti Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ning asepresidentideks Rein Järlik ja Lehte Sööt-Hainsalu. Kuni 1997. aastani toimusid üldkoosolekud Pühajärvel, siis hakati neid korraldama Tallinnas, väljasõiduistungeid aga mujal Eestis. Klubi tegevuse eesmärgiks põhikirja järgi on aidata kaasa Eesti riikluse tugevnemisele ning demokraatliku ühiskonna kujunemisele, osaledes nõuandvalt Eesti jaoks oluliste küsimuste otsustamisel. Klubi ei ole poliitiline ühendus ning ei seo oma tegevust hinnangu andmisega Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või teiste riiklike institutsioonide tegevusele. Klubi korraldab Eesti ühiskonnas aset leidvate protsesside uurimist ja analüüsi, hindab nende mõju Eesti ühiskonna ja riigi arengule, kogub Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ajaloolist materjali ning selgitab selle tõepärasust, korraldab sellealast uurimistööd ning vastavaid näitusi, väljapanekuid, konverentse, seminare, teavitab üldsust klubi poolt läbiviidud uurimuste tulemustest, esitab riiklikele ja ühiskondlikele institutsioonidele ettepanekuid Eesti ühiskonna ja riikluse arengu olulisemate arengusuundade realiseerimiseks, toetab reforme taasiseseisvunud Eestis õigusriigi loomiseks ning riikliku iseseisvuse edasiarendamiseks.
Klubi tegevust juhtiv ja otsuseid langetav kõrgeim organ on üldkoosolek, mis kutsutakse korraliselt kokku vähemalt kord aastas – 20. augustil. Üldkoosolekute vahelisel ajal korraldab klubi tegevust 5-liikmeline juhatus eesotsas presidendiga. Klubi presidendid on olnud Ülo Nugis (1994–1997), Rein Järlik (1997–2007) ja Ants Veetõusme (alates 2007). 14. oktoobril 2011 valiti klubi juhatusse president Ants Veetõusme kõrval Indrek Toome (esimene asepresident), Enn Tupp (asepresident), Rein Veidemann (sekretär) ja Andrus Ristkok (laekur).
Klubi on asutatud määramata ajaks ja lõpetab automaatselt oma eksisteerimise, kui manalateele lahkub selle viimane liige.
Klubi liikmed:
2013. aasta 1. veebruari seisuga kuuluvad Klubi liikmeskonda Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Lembit Arro , Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Liia Hänni,Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass , Kalju Koha,  Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid ja Vaino Väljas.
Nendest 69-st rahvasaadikut pole siiamaani klubiga liitunud Andres Ammas, Valeri Kois ja Jüri Põld. Klubi liikmetest on manalateele lahkunud Ülle Aaskivi, Hillar Eller, Tiit Käbin, Enn Leisson, Ants Paju, Eldur Parder, Ülo Uluots, Ülo Nugis, Uno Anton ja Illar Hallaste.
( http://et.wikipedia.org/wiki/20._Augusti_Klub i, 5. 02 2013)
Priiuse põlistamise päeva pidulikul tähistamisel külastasid meie kooli ja esinesid huvitavate faktidega Eesti iseseisvuse taastamise ajast 20. Augusti Klubi president Ants Veetõusme ja Kalju Koha.
Kokkuvõte
Uurimus Uno Antonist andis autorile hea ülevaate vanaisa Uno Antoni elukäigust, tema sünnikodust, kooliaastaist, õpingutest kõrgkoolis ja töömehe aastaist enne Eesti taasiseseisvumist. Kõige huvitavam osa uurimuses on tema tegevus Eesti taasiseseisvumise ajal.
Kõigi vastanute arvates oli Uno Anton tubli töömees, aga eelkõige hingega maamees, kes püüdis maaelu edendada. Kuna ta oli maaeluga väga hästi kursis, siis teadis ta ka seda, kuidas oleks pidanud pärast kolhooside ja sovhooside kaotamist põllumajandust ümber korraldama. Seetõttu oli ta ka kriitiline uue valitsuse suhtes.
Lapselapsed ja lapsed, keda küsitleti, ütlesid, et Uno Anton oli neile eeskujuks nii töösse suhtumise kui ka sporti tehes. Ta on sporti tegema innustanud oma pojapojadki.
Kindlasti ei saa maininata jätta asjaolu, et Uno Anton rajas oma perele kena kodu.
Kaasvõitlejad Eesti iseseisvuse taastamise ajast on Uno Antonit iseloomustanud ausa ja sirgjoonelise inimesena ning sõbrana.
Uurimistöö autori arvates võiks tööd kindlasti jätkata. Uurimuse koostamine andis väga hea kogemuse edasiseks uurimistööks gümnaasiumiosas.
Kursuseõhtu. Erakogu
Sõpradega. Erakogu
Sõpradega. Erakogu
Sõpradega. Erakogu
Kasutatud allikad
Kirjalikud Mälestused:
Maie Anton 12.12.12
Eve Anton 28.11.12
Rein Anton 12.12
Arvo Anton 01.12
Arvi Anton 02.13
Kalev Kiisler 01.13
Heino Konstabi 01.13
Heldur Peterson 02.13
Ajaleht ''Sakala'' 10.03.1009 kasutatud veebruar 2013
20.Augusti klubist ( http://et.wikipedia.org/wiki/20._Augusti_Klub i, 5. 02 2013)
22