Vanaema mälestused Siberist (0)

Mälestused Siberist
Minu vanaema on sündinud 4. aprillil 1932 a. teise lapsena. tema isa Karl Liivak areteeriti 1945a.
Kevadel 25.märtsil , siis areteeriti ta külast palju mehi, vist 14-15 meest. Hiljem sai ta isa neile saata kirja , et talle mõisteti 16a. sunnitööd Siberis. Ta oli Arhangelsis, neli km Valge merest.
Et peeti talu Rakke vallas, Liigvallas, siis jäi ta ema ( Anette -Therese Liivak, sündinud Kesküla) üksi talu pidama . Sel ajal olid ju suured maksud taludel peal ja ka vilja-kartuli-liha- ja piima normid. Ta õde Aino sünd. 1930 a. 30. juunil , oli Väike-Maarhas Keskkoolis , aga ta talus oli abi vaja , siis pidi tema koolist ära tulema .Vanaema ja tema vend Uno, (sünd. 23.märts 1934) õppisid siis Liigvalla Mittetäielikus Keskoolis. See oli 7.kl koolis, nad pidid ju selle kooli lõpetama. Vanaema lõpetas selle 1947.a. Aga edasi ei saanud ta õppima minna , talus oli abi vaja. Ka Liigvalla kool jäi 4.klassiliseks ja Uno pidi hakkama Varangu koolis käima , sinna oli umbes 7-8 km. Ta käis seal mõne kuu ja tuli koju appi töödele talus.
1948.a sügisel tehti Liigvallas kolhoos “Tulevik” , ka ta ema andis avalduse kolhoosi astumiseks ja Aino. Kokku moodustati kolhoos kümnest talust. Aino saadeti Paide brigaadi kursustele, ta ei mäeleta, kas ta need lõpetas enne, kui neid 1949.a. küüditati. Ka vanaema astus kolhoosi 1949.a. veebruaris , aga seal töötada ei saanud.
24. märtsi õhtul pani vanaema pesu likku , et järgmisel päeva ära pesta. Vanavanaema pidi järgmisel päeval leiba tegema. 1949.a 24. märtsil sai vanaema õde Aino(ta oli konsomol) kutse ilmuda vallamajja õhtul oma (kellaaega ta ei mäleta). Aga ta oli Aos veskil(oli viljajahvatamise järjekord) ja kuna ta tuli sealt nii hilja koju, siis jäi tal vallamajja minek ära.
Järgmisel hommikul , see oli 25-ndal mätsil, pani ta jälle hobuse ette ja läks Rakke turule. Aga varsti tuli ta tagasi ja ütles, et on küüditamine. Ta oli näinud ka autosid, kus olid inimesed peal ja ka sõdur püssiga. Nad arvasid kohe, et eks ka neid viiakse ära. Aino ütles, et Uno võik Kiltsi nende onu juurde minna, sinna oli 9km. Uno ütles, et kui viiakse neid ka, siis sealhulgas on ka tema.
Vanaema väänas pesu leost välja, sai kaks ämbritäit, siis hakkas ta sokki kuduma. Üks oli ennem valmis kootud . Varsti tulidki kaks sõjaväeriietes meest ja üks nende küla naine Elga (ta oli parteilane). Vanaema sai sokid valmis ja pani kohe jalga. Vanavanaema käest võeti andmed nende varanduse kohta ja ta pidi ka alkirja andma sellele aktile.
Uno ja üks sõjaväelane läksid hobust ette panema ja vanaema Ainoga hakkasid riideid kottidesse panema. Elga aitas neid. Tema käskis sae ja kirve kaasa võtta, ka toidunõud:tähendab nuge, kahvleid, lusikaid ja ka anlumiinium taldrikuid, sest need ei lähe katki. Ka liha pandi kotti ja pool kotti jahu sai võetud.
Vanaema oli tänulik Elgale, temata poleks nad osanud midagi kaasa võtta. Ka õmblusmaisin võeti kaasa. Lõunapaiku lahkusid nad kodunt ja ei teadnud , kas veel kunagi saavad tagasi.Naabrinaine oli olnud õues ja hüüdnud:,, Kas teil leiba on?”, ja tõi neile ühe taluleiva. Veel mitmes talust küsiti, kas neil ikka leiba on kaasas.
Oli lumesulamis aeg, tee oli pehme ja aga nad jõudist suure tee äärde, umbes 3,5km nende õuest. Siis tuli veoauto , kus olid juba inimesed peal, ka neid mahutati koos kompsudega peale ja viidi Rakke vallamaja juurde, seal oli palju autosid. Peale lõunat hakkas autode voor liikuma Järv-Jaani poole. Autosid oli 12 või 13.
Aga enne videvikku peeti ühel metsavahel voor kinni ja neid lubati metsa minna. Nad käisid muidugi ära ja ronisid jälle auto peale. Tee ääres oli ühe naise venna talu, ta tahtis enda viie aastase poja venna juurde viia, aga ei lubatud. Pimedas hakkasid nad jälle liikuma Tapa raudteejaama poole.
Auto sõitis loomavaguni juurde ja neil tuli oma pambud vagunisse vedada. Vagunis olid kahel pool otsas kahekordsed narid. Nemad said koha ülemisel naril, pambud jäid alla. Vanaema ei mäleta, aga vist järgmisel päeval hakkas sõit Siberi poole. Nende vagunis oli üle 20 inimese. Kui rong liikuma hakkas oli pisaraid palju. Üks naine, kes oli tahtnud poja venna juurde jätta vandus hirmsasti, aga ei nutnud.
Kui nad üle Narva piiri sõitsid, siis terve rongitäis rahvast laulis meie Eesti hümni, paljudel oli ka pill kaasas, mida ka mängiti. Nende vagunil olid küll aknaaugud, aga klaase ees ei olnud ja tihti hommikuti ärgates olid tekid akna all magajal härmas.
Vanaema ei mäleta enam, aga kui rong tegi peatuse, siis said nad endale vett ja puid tuua ja ka suppi ning leiba anti, aga kui tihti neid peatusi oli, ta ei mäleta. Nad olid teel kaks nädalat. Kui neid siis ükskord Abakani jaamas vagunist välja käsutati koos pampudega. Siis ei teadnud keegi, kuhu neid viiakse. Aga varsti hakkasid autod tulema, jälle istusid nad autokasti, aga kuhu edasi, olid ikka nad ootuses , et saaks kord juba kohale. Neid viidi üle Jenissei jõe, aga jää see olid suured augud, neid aeti autodelt maha ja nad läksid jala üle jää, oma kompsudele järele. Jälle autodele ja sõit läks edasi ja neid viidi Krasnoturanskisse, see oli rajooni keskus.seal oli kõrge planguga piiratud aias, käsutati kõik sauna, riided kuumutati läbi. Ööseks oli võimalus ka majasse minna, aga rahvast oli palju, nad said kordamööda mõne tunni magada põrandal, sest kegi pidi ka nende pampusi valvama. Teisel päeval hakati nimepidi välja hüüdma ja autodele ning sõit läks siis nende uue ,, kodusse”. Kui kohale nad said , oli kergem tunne , see oli siis 9. aprillil 1949. Majas kus elama nad hakkasid oli ühes otsas pood, seal , seal küll suurt midagi müüa polnud, aga suhkrut ja suitsu ja oli ka olnud sokke. Ta ei mäletagi.
Tuba kus nad elama hakkasid oli väike seal oli suur Vene ahi ja pliit . Aga neid oli kokku neli perekonda see oli kaksteist inimest. Õhtul kui magama heitsid nad , oli põrand inimesi täis, kel oli öösel välja minna, oli päris tegu olnud , et teiste jalgu mitte ära tallata.
Kolmandal päeva hakati neid ka tööle määrama. Teisel päeval pidid nad kõik komandandi juures käima allkirja andmas ja öeldi , et luba küsimata ei tohi külast lahkuda .
Algul käisid nad keldris kartuleid sorteerimas, siis käisid härjarakendiga naaberkohovsist kartuleid toomas. Peale mai püha läksid nad äestama hobustega, aga hakkas lund sadama ja said lõunaks koju.
Uno pandi traktoristile appi, ta oli haakia. Siis olid ainult lint traktorid. Heinaajal aga oli vanaema hobureha peael riisumas, Aino oli heinu kuhja tõstmas suure puuhanguga. Nende brigaad oli: Koigi vallast üks mees, Aino ja üks saksa mees. Riisumas oli neli kohalikku tüdrukut, nemad riisusid heina vaaludesse. Neli härjapaari oli lohistajatega heina vaahedest kuhja juurde vedamas. Nende härgade ajajad olid väikesed 8-9. aastased poisid ja tüdrukud. Nende brigaadis oli kaks Eesti poissi. Vanaema oli järelriisuja ja pidi pärast kuhja ümbruse ilusti korda tegema. Töö algas juba hommikul vara, nii et neid ei lubatud heinamaalt koju, ka õhtul tehti tööd seni , kui kaste maha tuli. Laupäeval said nad koju , et saunas käia. Süüa tehti heinamaal, seal pandi ka lauad ja pingid kohale ja oli ühine sõõmine. Ka toidunõud olid alumiiniumist ja sovhoosi omad. Tehti ka laupäevakuid ja pühapäevakuid , siis oli söök tasuta muidu võeti toiduraha palgast maha. Sügisel kui ka vili koristati,(siis olid juba kombainid) peeti oktoobri pühades pidu. Oli muidugi igal ühel osamaks ja selle raha eest anti igale ühele 300g viina ja hunnik leivakesi või nagu seal öeldi kalatsikuid. Need olid olnud väga head, pehmed.
Kohalikus poes oli leiba väga vähe harva muugil ja kui toodi , siis anti igale töölise kohta pool kilo päevas. Vanavanaemal oli tervis vilets, tema leiba ei saanud. Kevade poole suve oli neil oma jahu , vanavanaema küpsetas ise leiba.
Peale oktoobri pühi pandi vanaema vasikatalitajaks. Grupis oli 25 vasikat ja kui need kasvatada kuni kuu vanuseks, siis anti 150 rbl. preemiat. Ja ka heinatöö eest anti vanaemale 50rbl. Preemiat , Aino oli heinatõstja, tema sai 150rbl.
Vanaema oli siis vasikajootja kuni 1954. aastani , kui abiellus Ilmar Bachmanniga. Tema toodi Athangelskist oma ema juurde 1953. a. sügisel. Ilmar oli areteeritud 1945. a.
1954. a juunis sündis poeg Anton ja 1955. a 1.detsembril tütar Elvi .
Siis oli elu juba olnud parem, poes oli saada väga mitmesugust kaupa. Vanaema oli ostnud endale vedrumadratsi. Ka riiet oli väga suures valikus. Elektri jaam oli ehitatud ja seal töötas eestlane. Küla säras elektrivalguses. Lehmi lüpsti lüpsimasinatega.
Juba hakkasid eestlased kodumaale sõitma. Ka nemad tegid avaldse ja 1956 a. sügisel oli neil luba käes. Ilmarit ei tahetud lubada, kohaliku sovhoosi direktor oli teda ikka igati mõjutanud, aga ega keelata ei saanud.
Nii siis algustasid nad sõitu 25. jaanuaril 1957 ja olid Tartus 2. veebruaril. Terve küla oli neid saatmas, olnud isegi kahju oli neil olnud lahkuda.
Kiltsi jaamas oli onu neil vastas, nad elasid 2-nädalat onu-onunaise juures, siis sai Ilmar tööle Kadila puidutööstusesse tisleriks. Seal elasid nad kuni juuli lõpuni ja siis said nad tulla Ilmari isakoju Põikvale. Siis oli see Pikmetsa küla.
Siberis oli nende aadress: Krasnojarski krai rajoon , Tubinski sovhoos .
1PM: Ats Bachman