Eesti taasiseseisvumine (0)

Kool
Eesti taasiseseisvumine
Klass
Nimi
Õpetaja:
Koht
UUE ÄRKAMISAJA ALGUS
1985. aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul, kui avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga (nn. fosforiidikampaania ) ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma .
1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Selleks korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23. augustil Tallinna Hirvepargis poliitiline meeleavaldus.
LAULEV REVOLUTSIOON
Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel Lauluväljakul järjekordne massiüritus “Eestimaa laul”, millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse omariikluse taastamiseks. Jätkus rahva ajaloomälu taastamine. Selles etendas olulist osa tsensuuri kammitsatest vabanev ajakirjandus ja televisioon , kes aitasid rahvani tuua minevikusündmuste tõepärasemat käsitlust.
SUVERÄÄNSUSDEKLARATSIOON
1988. aasta lõpuks oli Eesti poliitilisel maastikul välja kujunenud kolm arvestatavat suunda. Rahvuslike jõudude (ERSP, EMS) kandvaks ideeks oli omariikluse taastamine, mida aga impeeriumimeelsed jõud täielikult välistasid. Nende arvates pidi kõik jääma muutumatuks. Kolmanda suuna moodustasid Rahvarinne ja rahvuskommunistlik osa EKP-st. Nemad pooldasid liidulepingut, millega loodeti saavutada Eestile suuremat iseotsustamisõigust ja konföderaadi staatust Nõukogude Liidu koosseisus . Moskvas aga ei tahetud liidulepingust tollal midagi kuulda. Esmatähtsaks peeti impeeriumi säilitamist ning püüti sel eesmärgil muuta ka kehtivat üleliidulist põhiseadust.
16. novembril 988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Nõukogud Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi omavaheliste suhete aluseks pidi saama liiduleping. Nii oli esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatatud Eesti riikluse küsimus.
Suhetes keskvõimuga muutus järjest olulisemaks Molotovi-Ribbentropi paktile õigusliku hinnangu andmine. Moskvale surve avaldamiseks korraldasid Baltikumi rahvarinded 23. augustil 1989. aastal enneolematu protestiaktsiooni: moodustati katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni. Balti kett (660 km, 2 miljonit inimest) aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvajelisel areenil. 1989. aasta lõpul tunnistati Moskvas lõpuks 1939. aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti need õigustühiseks.
BALTI KETT
Balti kett demonstreeris Nõukogude Liidule ja kogu maailmale Eesti, Läti ja Leedu rahva vabadustahet, solidaarsust ja otsustavust võidelda kätte kaotatud iseseisvus. See äratas maailmas suurt tähelepanu ja aitas kaasa Balti riikide vabanemispüüdluste teadvustamisele.
Balti keti algatasid ja korraldasid Leedu Sąjūdis, Läti Tautas Fronte ja Eesti Rahvarinne. Eestis aitas organiseerimisel oluliselt kaasa Eesti Muinsuskaitse Selts. Ametlik otsus inimketi korraldamiseks võeti vastu Pärnus 15. juulil 1989 Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete koordinatsiooniorgani Balti Nõukogu esimesel koosolekul. Inimketi sõnumi otsingul otsustati jääda sõna "Vabadus!" (läti "Brīvība!", leedu "Laisve!") juurde ja aktsiooni nimetuseks määrata "Balti tee". Kolme Baltimaad hõlmanud massimeeleavaldusega loodeti ühtlasi raputada NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi MRP-komisjoni, mille tegevus oli seni kulgenud loiult.
26. augustil 1989 tegi NLKP Keskkomitee avalduse "Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides", mis loeti ette päeva kokkuvõtvas televisiooni uudistesaates "Vremja". Selles kritiseeriti toimunut ähvardaval toonil. Muuhulgas öeldi: "23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolu üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Asi on läinud kaugele, Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestub oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised: nende eluvõimelisus ise võib sattuda küsimärgi alla."
24. detsembril 1989 oli NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress sunnitud tunnistama Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle juurde kuulunud salaprotokollid allakirjutamise hetkest kehtetuks ja õigustühiseks.
KODANIKE KOMIITEEDE LIIKUMINE
1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus , millega eesti keelele anti riigikeele staatus. Mõne aja möödudes kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks. Pika Hermanni tornis heisati sinimustvalge rahvuslipp. Sisepoliitilises elus aga tähistas 1989. aasta erinevate poliitiliste jõudude erimeelsuste süvenemist. Iseloomulikuks jooneks oli rahvuslike jõudude tugevnemine. Taastatud iseseisvuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. Kõiki Eesti Vabariigi kodanikke kutsuti üles end registreerima , et valida hiljem esindusorgan – Eesti Kongress. Valimised toimusid 1990. aasta veebruaris ning nendel osalesid ka väliseestlased ning 34 000 Eestis elavate teiste rahvuste esindajat. Esialgu kodanike komiteede liikumisse eitavalt suhtunud Rahvarinne ja EKP võtsid samuti valimistest osa. Eesti Kongressi esimene istung toimus 1990. aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada okupatsioon ning taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
ÜLEMINEKUPERIOOD
1990. aasta kevadel lõhenes EKP kaheks (rahvuskommunistid ja impeeriumimeelsed) ning kaotas lõplikult senise juhtrolli ühiskonnas. 1990. aasta märtsis toimusid ka esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse. Valimistel osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel, kes oli juba 1983. aastast olnud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Ametist lahkus senine valitsus eesotsas Indrek Toomega (ametis 1988-1990). Uueks valitsusjuhiks kinnitas Ülemnõukogu Edgar Savisaare. 30. märtsil 1990. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest . Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp , vapp) kasutamine. Eesti Vabariigis pidid kehtima üksnes vabariigi enda seadused. Kuid loodetud tegusat koostööd Eesti Komitee, Ülemnõukogu ja valitsuse vahel siiski ei kujunenud.
Samal ajal tugevnes impeeriumimeelsete jõudude surve. Moskvast ähvardati Eestit majandusblokaadiga ning kohalik Interliikumine organiseeris poliitilisi miitinguid ja streike. Keskvalitsus püüdis kolmele Balti riigile iga hinna eest liidulepingut peale suruda. 1991. aasta jaanuaris kasutati omariikluspüüdluste mahasurumiseks Vilniuses ja Riias sõjaväge ning rünnati mitmeid tsiviilobjekte, oli ka inimohvreid. Eestis suudeti verevalamist vältida.
Moskva ei loobunud oma eesmärkidest ning püüdis impeeriumi kooshoidmiseks korraldada referendumi. 1991. aasta märtsis korraldasid kolme Balti riigi juhid ennetava referendumi, mille tulemiustest selgus, et elanikkonna suurem osa pooldab iseseisvuse taastamist. Eestis toetas iseseisvumist ka ligikaudu ⅓ teiste rahvuste esindajatest. Referendumi tulemused välistasid liidulepingu, keskvõimuga läbirääkimiste eesmärgiks sai olla vaid iseseisvuse taastamine.
IME MAJANDUSPROGRAMM
Gorbatšovi võimuletulek tõi kaasa ka muudatused senises majanduspoliitikas. Kuid põhjalikku murrangut tsentraalses plaanimajanduses siiski ei toimunud. Eestis reformiti majandust üleliiduliste ümberkorralduste raames. Eesti eripäraks oli see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja töötama Isemajandava Eesti (IME) majandusprogrammi. IME aluseks oli 1987. aasta septembris ajakirjanduses avaldatud nelja mehe (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar , Mikk Titma ) ettepanek kogu Eesti viimisest täielikule isemajandamisele. IME kaugemaks sihiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, üleminek turumajandusele ning oma eelarve ja rahasüsteem. Ka IME leidis ühiskonnas laialdase heakskiidu ning pani aluse ulatuslikule majandusreformide kava koostamisele. Järk-järgult tunnistas isamajandamise põhimõtteid ka tollane Eesti NSV valitsus, osaliselt Moskva. Mitmed IME põhimõtted rakendati ellu.
Kokkuvõttes oli majandusuuenduste eesmärgiks käsumajanduse lammutamine ning erasektorile soodsamate majandustingimuste loomine. Kuid side liidulise majandussüsteemiga takistas põhjalikumate reformide teostamist. Senise majandusmudeli osaline lammutamine põhjustas majandusliku languse, millega kaasnesid hinnatõus ja inflatsioon . Ühiskonnas kasvasid sotsiaalsed pinged , mida süvendasid toidutalongid, ostutšekid, pikad järjekorrad ning väljamaksmata palgad ja pensionid.
ISESEISVUSE TAASTAMINE
Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.
HÄÄLETUS
Kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Ainsatena ei hääletanud Klavdia Sergij ja Kaido Kama , kes ei registreerinud end hääletamiseks ja lahkusid hääletamise ajaks demonstratiivselt saalist. Puudus 36 rahvasaadikut.
Otsuse poolt hääletasid: Ülle Aaskivi, Mati Ahven , Andres Ammas , Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro , Hillar Eller , Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask , Johannes Kass , Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork , Toomas Kork, Heino Kostabi , Ahti Kõo, Tiit Käbin , Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin , Enn Leisson, Jüri Liim , Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder , Ülo Nugis , Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson , Andrei Prii , Priidu Priks , Jüri E. Põld, Enn Põldroos , Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt , Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand , Indrek Toome, Enn Tupp , Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann , Helgi Viirelaid , Vaino Väljas. Iseseisvuse väljakuulutamise kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_taasiseseisvumine
http://et.wikipedia.org/wiki/Balti_kett
http://et.wikipedia.org/wiki/Laulev_revolutsioon
http://miksike.ee/docs/referaadid2005/ev_taasiseseisvumine_evelinviks1.ht m