SOFIE MAAILM (0)

SOFIE MAAILM
Sofie on 15 aastane koolitüdruk Norras. Ta elab oma emaga, kes on pikalt tööl iga päev. Tema isa on meremees ja viibib harva kodus. Sofie saab ühel päeval postkasti kirja, millel seisab küsimus „Kes sa oled?“. Ta on šokeeritud ja hakkab küsimuse üle mõtlema. Ta saab ka teise kirja, mis küsib „Kust sai alguse maailm?“. Sofie mõtleb selle üle, kuid ei suuda leida vastust, sest ei suuda mõista, kuidas mitte millestki sai alguse saada miski. Kolmas kiri sisaldab sünnipäevaõnnitlust kellelegi Hilde Moller Knagile isalt. Telefoniraamatus sellist inimest ei leidu. Järgmine kiri tutvustab filosoofiakursust, mis hakkab tulema kirjade vormis. Esimene õppetükk räägib, et inimesed elavad suure jänese peal, keda mustkunstnik tõstab universumi kübarast välja. Täiskasvanud on sügaval jänese karvas, sest ei tunne enam maailma vastu huvi, nende jaoks on maailm tavaline. Karvade tippudes on väiksed lapsed, kelle jaoks on maailm veel huvitav ja uudne. Filosoofid üritavad karva mööda üles ronida, sest nemad tahavad rohkem teada saada universumist. Sofie mõtleb, kuhu tema end paigutaks. Ta küsib oma emalt elu imelisuse kohta, kuid ema jääb külmaks. Järgmine kiri räägib Norra ja Kreeka mütoloogiast, tutvustab müüti viikingite jumalast Thorist ja hiiglastest. Seletatakse , et inimesed on aegade algusest üritanud mõista maailma end ümber, alguses tehti seda müütide kaudu, kus seletamatute nähtuste taga seisid jumalad ja üleloomulikud võimed. Filosoofid 700 aastat eKr hakkasid müüte kritiseerima ning välja mõtlema reaalseid lahendusi igapäevastele seletamatutele asjadele. Sofie mõistis, et inimesed üritasid seletada looduse käiku ja aastaaegu, ning tõdes, et ilma oma teadmisteta oleks ta samamoodi toiminud .
Uues valges kirjas on 3 küsimust: „Kas on olemas ühine aine, millest kõik asjad tehtud on?“, „Kas vett saab muuta veiniks?“ ning „Kuidas saab veest ja maast teha elusa konna?“. Pruuni ümbriku sees olev kiri räägib „naturaalsetest filosoofidest“, kes üritasid seletada loodust, nad panid aluse niimoodi teaduse arengule. Nad uurisid kõikeühendava aine olemasolu ja looduse muutumist.
Räägitakse Thalesest, kes oli pärit Miletusest. Ta arvutas Giza püramiidi täpse pikkuse ja arvas , et kõik elav on pärit veest. Anaximander arvas, et meie maailm on osa ühest suurest maailmast, mis on piiritu . Anaximenes arvas, et kõik asjad on pärit õhust.
500 a. eKr elas Parmenides, kes arvas, et kõik on igavene , sest muutust ei eksisteeri. Ta oli ratsionalist, kes usaldas oma põhjendusi rohkem kui meeli. Tema kaasaegne Herakleitos arvas, et maailm on kogu aeg muutumas. Ta arvas ka, et maailm koosneb vastanditest, mis on vajalikud eluks. Ei ole head ilma halvata. Empedokles oli mees, kes üritas neid kahte meest lepitada. Ta ütles, et üks kindel asi ei saa muutuda teiseks, seega nõustudes Parmenidesega. Samas ütles ta, et tuleb usaldada oma meeli, nõustudes Herakleitosega. Ta tõi välja nelja elemendi teooria – maailma koosneb neljast põhielemendist veest, õhust, tulest ja maast. Tekkis uus probleem – mis paneb need elemendid ühinema ja lagunema , et tekiksid asjad. Anaxagoras ütles, et kõik asjad koosnevad väiksematest asjadest, millel on ühised tunnused. Ta arvas ka, et Päike ei ole jumal, vaid suur kera.
Sofie saab uue valge kirja, kus seisab küsimus: „Miks on Lego kõige geniaalsem mänguasi maailmas?“ Pruun kiri räägib Demokritosest. Demokritos tõi välja aatomiteooria – kõik asjad koosnevad purustamatutest osakestest , mis on igavesed . Kõik aatomid on erinevad, muidu ei saaks neist moodustada lõpmatult palju erinevaid objekte. Demokritos ei uskunud jõududesse, seega ta oli materialist , kes uskus ainult materiaalsetesse asjadesse.
Uus valge kiri küsis: „Kas sa usud saatusesse?“, „Kas piinad on Jumalate karistus ?“ ning „Millised jõud valitsevad ajaloo kulgu ?“. Sofie kirjutas filosoofile kirja, kutsudes ta kohvile .
Sofie nägi ühte meest õhtul, kes tõi talle postkasti kirja. Kirjaga kaasas oli ka punane siidisall, kuhu peale oli kirjutatud Hilde nimi. Hommikul sai ta uue kirja oma peidupaigas. Kirjas tõdes filosoof , et peab keelduma neiu kutsest ja ta mainis ära ka oma nime - Alberto Knox. Uue kirja toob kohale koer Hermes .
Kirjas kirjutab filosoof sofistidest – mehed, kes õpetasid raha eest Ateenas inimesi. Nemad olid Sokratese kaasaegsed, kes samuti nagu naturaalfilosoofid, ei uskunud müütidesse.
Sokrates (470-399 eKr) ise ei kirjutanud midagi üles, seda tegi tema õpilane Platon . Seega ei saa me kindlad olla, kas Sokrates ise niimoodi mõtles ja ütles, sest Platon on pannud oma töödesse hulga omi mõtteid. Sokrates pidas kuuljatega dialooge , alustades küsimusega, seejärel lastes vastasel mõista oma argumentide nõrkust ja seepeale tõdeda, mis on õige ja mis on vale. Niimoodi lasi ta kuulajatel jõuda tõeni ise. 399 a eKr mõisteti Sokrates süüdi noortele vale tee näitamises ja ta pidi linnast lahkuma või surema. Mehe jaoks oli tõde tähtsam ja ta otsustas mürki võtta. Sokrates teadis, et ta ei tea midagi ning see häiris teda, seepärast hakkas ta filosoofiks. Sokrates otsis üldiseid tõdesid heast ja halvast, reegleid, mis kehtiksid igas olukorras.
Sofie saab ümbriku, kus see on videokassett. Kassetil näeb ta videot Albertost, kes jalutab mööda Ateenat ja tutvustab talle linna vaatamisväärsusi. Järsku muutub ümbruskond samasuguseks nagu see oli 2000 aastat tagasi. Ta kohtub Platoniga, kes esitab tüdrukule kolm küsimust ja sellega video lõppeb.
Platon (428-347 eKr) oli Sokratese õpilane. Platon kirjutas üles Sokratese õpetused ja ta lõi oma kooli, mille nimeks sai Academia. Akadeemias õpetati filosoofiat , matemaatikat ja gümnastikat – kõiki neid arutluste käigus. Platon uskus, et kõik asjad on muutuvad ja kaovad kunagi, ainult „vormid“, mille järgi nad tehtud on, on igavesed. Ta lõi ideede teooria – maailmas on olemas ideede maailm, mille järgi on kujundatud kõik asjad ja nähtused meie maailmas. Tema jaoks eksisteeris kaks maailma. Üks oli nähtav ja tuntav maailm, milles kõik on muutuv ja lõppev. Teine maailm on ideede maailm, milles olevad ideed on igavesed ja mõistetavad ainult mõistliku arutluse käigus. Ta uskus, et inimene koosneb hingest ja kehast, ning hing on igavene.
Hommikul läheb Sofie rada mööda metsa poole. Ta jõuab järveni ja aerutab paadiga üle kuni jõuab punase majani. Maja sees leiab ta imeliku peegli ning näeb oma peegelpilti silmi pilgutamas. Ta leiab veel isikuttõendava dokumendi Hilde Moller Knagi nimega. Sofie hakkab majast välja jooksma ning näeb laual valget ümbrikku oma nimega, mille ta kaasa võtab ja edasi jookseb . Ta näeb, et paat ulbib keset järve ja ta tunneb end süüdi, et filosoof koju ei saa, sest paat on keset järve. Kodus kirjutab Sofie filosoofile kirja, kus vabandab paadi pärast ja kokkuleppe rikkumise eest. Uus küsimus on: „Kumb tuli enne, kas „ideeline“ kana või päris kana?“ Sofie saab uue kirja, kus Alberto ütleb, et ta pole vihane ning Sofie on õnnelik.
Kiri räägib Aristotelesest. Aristoteles oli ka Platoni õpilane, vastupidiselt Platonile, uuris ta loodust, kasutades selleks oma meeli. Aristoteles uskus, et vorme, mille järgi kõik asjad on tehtud, reaalselt ei eksisteeri. Tema arvates on need vormid ainult ühised jooned, mis sama liiki asjad omavad. Ta uskus veel, et kõige reaalsem ongi see, mida me silmaga näeme, mitte see, mis meie hinges on. Kõik, mis on tulnud meie teadvusesse, on tulnud sinna läbi meelte. Aristoteles arvas, et kõikide asjadel on oma eesmärk. Näiteks, et apelsinide eesmärk on olla inimestele toiduks. Aristoteles hakkas asju jagama kategooriatesse. Ta jagas asjad elututeks ja elavateks, elavad elukateks ja taimedeks ning elukad inimesteks ja loomadeks.
Koolis kasutab Sofie filosoofiga õpitud teadmisi oma religioonifilosoofi kontrolltöös.
Uues kirjas kirjutab Alberto hellenismist- perioodist, kus Kreeka kultuur valitses maailma. Alexander Suur lõi suure riigi, mis ulatus Aasiast Lääne-Euroopani. Selles suures riigis hakkasid kultuurid ühte sulanduma. Inimesed hakkasid kahtlema enda kultuuri õigsuses, algas pessimistlik ja kahtlev aeg. Peamine idee oli mõelda välja, kuidas inimene saaks elada tõeliselt õnnelikult. Olid neli peamist mõttevoolu.
Küünikud, kellest tuntuim on Diogenes, olid inimesed, kes arvasid, et õnneks pole vaja materiaalset varandust. Nad arvasid ka, et inimene ei peaks kartma haigusi ega surma.
Stoikud, otsisid õige ja vale tõelist tähendust. Nad uskusid, et kõikidel inimestel on osa ühtsest mõtteviisist logosest, see tähendab, et inimeses on terve maailm ära peidetud, nii-öelda mikrokosmos. Nende meelest eksisteerib ühtne loomuõigus – põhinormid, mis vastavad inimese loomusele ning kehtivad kõigile. Tuntumad stoikud on Marcus Aurelius ja Cicero .
Epikuurlased pidasid naudingut kõrgeimaks elu eesmärgiks ja üritasid vältida valu. Nad ei kartnud surma, sest niikaua kui me elame ei ole me surnud ning kui ükskord sureme, siis me enam ei eksisteeri. Nende tunnuslauseks sai „Ela hetkes .“ Epikuurlased ei osalenud poliitikas.
Neoplatoonikud, kellest tuntuim on Plotinos, uskusid, et on olemas kõikehõlmav ja igavene Üks. Meie hing on Ühele lähemal, keha kaugel.
Müstitsism on üheks saamine Jumala, looduse või universumiga. Sa kaotad oma praeguse keha ja saad osa oma päris „minast“. See on uskumus , et „päris mina“ ongi kogu universum . Müstiline kogemus esineb pea kõikides religioonides.
Sofie ja Joanna lähevad matkama, ning lähevad õhtul tagasi punase majakese juurde. Maja sees leiavad nad karbi postkaartidega, mis on kõik adresseeritud Hildele ja saadetud Liibanonist Norra markidega. Viimane postkaart on samal päeval kirjutatud ja mainib nii Sofiet kui ka Joannat. Nad võtavad kaasa peegli ja lähevad tagasi telgi juurde. Järgmine päev on Norra rahvuslik püha.
Sofie saab telefonikõne Albertolt, mees palub neil kokku saada St. Mary kirikus hommikul kell 8. Sofie ööbib Joanna juures ja lahkub hommikul.
Alberto räägib keskajast – ajast, mis oli antiigi ja renessansi vahel. Aastast 400 alates toimus allakäik, rahvaarv kahanes tohutult ja majandus kukkus kokku. Rooma keisririik jagunes kolme kultuuri vahel: idas Bütsants ja kreekakatolik kirik , läänes ladinamõjutustega kristlik Rooma ning Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida islamimaad .
Alberto räägib Augustinusest, mehest, kes ühendas Platoni ideed kristlusega. Ta arvas, et mõistusega saab seletada vaid osa, kuid täielikuks elu mõistmiseks on vaja usku. Ta uskus, et kurjus on Jumala puudumine ja inimkonna vastuhakk . Augustinuse meelest eksisteerivad kaks riiki: jumalariik ja maailmariik, mis on iga inimese sees võitluses. Jumalariigi kaudu on võimalik õndsaks saada.
Kui araablaste ja hispaanlaste kaudu hakkasid Euroopas levima Aristotelese ideed, tõusis esile Aquino Thomas . Thomas uskus, et tõdedeni võib jõuda nii usu kui ka mõistuse kaudu. Mõlemad toetavad üksteist, et mõista täit tõde.
Kodus näeb Sofie unes tüdrukut, kelle isa tuleb koju. Ta mõistab, et tegu on Hilde ja tema isaga. Ärgates leiab ta padjalt kuldketi HMK tähisega. Hommikul näeb ta aias Hermest ja järgneb koerale. Linna teises otsas sisenevad nad majja, kus postkastide küljes on postkaart adresseeritud Hildele. Kirjas mainib isa keskaega ja renessansi ja Hilde sünnipäeva. Nad jõuavad katusekorterisse, kus elab Alberto. Tema elutoas on asju igast ajalooperioodist. Alberto hakkab rääkima renessansist .
Aquino Thomase ajal hakkas kristlikus kultuuris lõhesid tekkima . Mõisteti, et mõistusega ei saa Jumalana jõuda, sest Jumal on ettearvamatu . Teadus ja usk said seeläbi tihedamalt läbi käia. Algas renessanss ja reformatsioon .
Renessanss on rikkalik kultuuri areng, mis algas 14. Sajandil Põhja-Itaalias. Algas antiigi taassünd. Kompassi abil said inimesed maailma avastada , relvade abil saavutati võim Aasia ja Ameerika kultuuri üle ning trükkimise abil levisid humanistlikud ideed. Humanism seisnes inimesekultuses. Inimest hakati taas pidama lähtepunktiks kõigele. Arenes meditsiin , kultuur ja kunst , inimesed hakkasid rõõmu tundma liialdustest ja saavutustest. Hakati taastama keskaja käigus lagunenud Roomat. Renessansi ajal algasid ka nõiaprotsessid ja ebausk . Sai alguse empiiriline ehk kogemuslik meetod – inimese teadmised põhinevad asjadel, mida ta ise kogenud on. Koos teaduse arenguga sai alguse ka looduse reostamine , sest inimene tahtis omada kontrolli looduse üle. Kopernikus tõi välja heliotsentrilise maailmavaate, Galileo uuris Kuud ja Jupiteri. Newton sõnastas universaalse gravitatsiooni seaduse. Newton seletas planeetide ringjat liikumist kahe seadusega: inertsiseaduse ja gravitatsiooniseaduse kaudu. Kirik oli nende saavutuste vastu.
Algas reformatsioon. Martin Luther vaidles indulgentside müügi vastu, öeldes, et ei ole vaja neid osta, et saada Jumala heaolu osaliseks . Luther jõudis järeldusele, et inimene saab õndsuse osaliseks vaid usu kaudu, pole vaja selleks preestreid ja teisi kirikutegelasi. Luther ei olnud humanist, ta arvas, et inimkond ei ole enam sama, kui vanasti.
Alberto kutsub kogemata Sofiet Hildeks kaks korda. Sofie leiab maast 10 krooni, täpselt bussipileti raha, ning sõidab koju.
Uudistes räägitakse, et Norra ÜRO pataljonis Liibanonis on üks major hukkunud , Sofie kardab , et tegu on Hilde isaga. Ta räägib emale Albertost ja kirjadest ja Hermesest, kuid mitte Hildest. Koolis olles saab ta uue kirja Hilde isalt, mis on saadetud päev varem. Sofie teeb plaane jaanipäeval sünnipäevapeo pidamiseks, kuhu ta plaanib ka Alberto kutsuda. Õhtul Hermest jälle Alberto juurde viies leiab Sofie samast kohast, kust eelmine kord 10 krooni leidis, postkaardi .
Uus õppetund on barokkajastust, mis algas 17. sajandil. Barokkajastul levis mõtteviis, et tuleb elu nautida (carpe diem ), kuid samal ajal ei tohi unustada (memento mori), et üks päev saabub surm. Poeedid võrdlesid elu unenäoga ja teatriga, näiteks Shakespeare „Hamletis“ ja „Macbethis“.
Rene Descartes sündis 1596 aastal ja elas mitmetes erinevates linnades. Nagu Sokrates, oli ka tema ratsionalist, arvates, et ainult mõistuse abil saab jõuda teadmisteni. Descartes uuris kindlaid teadmisi ja jõudu, mis on looduslike protsesside taga. Ta uuris ka hinge ja keha seost. Ta kasutas oma filosoofia arendamisel matemaatikat, jagas kõik probleemid väikesteks osadeks , et omada kontrolli probleemi üle. Ta kahtles kõiges ega uskunud, mida eelnevad filosoofid on kirja pannud. Ta avastas, et mõttemaailm on reaalsem, kui materiaalne (cogito, ergo sum). Ta järeldas, et Jumal on olemas, sest ta suutis ette kujutada täiuslikku olendit ja seetõttu pidi see tema ettekujutusse saama läbi perfektse olendi ehk Jumala. Ta oli dualist – maailma jaguneb mõtte- ja materiaalseks maailmaks.
Alberto näitab Sofiele arvutiprogrammi Laila , mis oskab Sofiega rääkida. Seejärel näevad nad, et Hilde isa on arvutiviiruse kujul nende ees. Nad saavad teada isa nime – Albert Knag, mis on väga sarnane Alberto Knoxile.
Baruch Spinoza elas ka 17. sajandil. Ta arvas, et Piibel ei ole läbinisti Jumalast inspireeritud ja seetõttu oli ta väga vihatud kristliku ja judaistliku kiriku poolt. Spinoza oli panteist, ta uskus, et Jumal eksisteerib kõiges. Ta uskus, et on olemas Aine ehk Jumal, millest kõik koosneb. Inimene on teadlik kahest atribuudist – mõttest ja mateeriast , kuid neid võib olla lõputult palju. Nii astus ta vastu Descartese keha ja vaimu dualismile. Ta arvas, et Jumal juhib maailma läbi looduse. Inimene ei ole vaba olend , ta on kammitsetud loodusseaduste poolt sisemiselt ja välimiselt keskkonnast. Kui me mõistame, et kõik, mis juhtub on vajalik, siis saame me olla vabad ja õnnelikud. Rahuloluks on vajalik mõista, et kõik on üks.
Sofie hakkab banaani koorima ja näeb, et koore sees on kiri Hildele tindiga kirjutatud. Tema isa ütleb, et ta on kõikjal. Alberto kutsub Sofiet jälle Hildeks.
Sofie näitas oma emale videot Albertost Ateenas. Kaks nädalat ei kuule ta mehelt midagi. 14 juunil saabub Hermes ja nad lähevad vanalinna poole. Hermes jääb pargis seisma ja Sofie istub pingile. Hermes tahaks justkui haugatada, kuid hakkab hoopis rääkima. Ta soovib Hildele õnne sünnipäevaks.
Alberto räägib empirismist, filosoofiast, et teadmised pärinevad kogemusest ja, et kaasasündinud ideid ei eksisteeri.
Esimene empirist oli John Locke Inglismaalt. Ta arvas, et enne kogemusi on meie mõistus tabula rasa ehk puhas leht. Ta jagas ideed lihtideedeks ja liitideedeks. Asjadel on primaarsed (suurus, kuju liikumine) ja sekundaarsed omadused (värv, lõhn, maitse, heli). Sekundaarsed omadused näitavad reaalsuse mõju meie meeltelt, mitte asjade omadusi. Ta arvas, et on olemas universaalne õige ja vale, mis on igas ühes samasugune . Jumal on Locke arvates meie mõistuses ja seega eksisteerib.
David Hume arvates eksisteerivad muljed ja ideedest, mis on muljete kahvatud koopiad . Mõistuses on valed ideed, mis koosnevad reaalselt olemas olevate asjade tükkidest. Näiteks inglid koosnevad inimesest ja tiibadest, mis mõlemad on eraldi olemas, kuid koos moodustavad vale idee, mille peab kaotama. Kõik tükid on meie mõistusesse tulnud läbi muljete. Inimese iseloom koosneb samuti osadest, mis järgnevad üksteisele ja vahetuvad kiiresti, seega iseloom ei ole püsiv vaid kogu aeg muutuv. Hume oli agnostik , uskus, et Jumala olemasolu ei saa kinnitada ega ümber lükata. Käitumine põhineb tunnetel mitte mõistusel.
George Bishop oli Iiri piiskop ja empirist. Tema arvates on kõik asjad mida me tunneme ja kõik tunded meie sees Jumalast pärit. Meie eksisteerime ainult Jumala sees.
Järsku taipavad Alberto ja Sofie, et Albert on nende Jumal, kelle mõjuväljas nad on. Alberto nimetab Sofiet jällegi Hildeks. Sofie jookseb vihma käes koju ja teel näeb oma ema, kes on samuti hirmul.
Hilde Moller Knag ärkab hommikul üles. Ta elab järve kaldal . Käes on Hilde sünnipäev. Ta vaatab end peeglist ja mõtleb oma juustest ja silmadest. Tema isa on talle rääkinud, et kui vaadata suurde messingpeeglisse, saad mõlema silmaga korraga pilgutada ja seda näha. Hilde oli proovinud, kuid see ei õnnestunud kunagi. Hilde näeb laual suurt sinist karpi , mis on sünnipäevakink tema isalt. Isa oli kaardil kirjutanud, et see kink kasvab iga hetkega suuremaks ja seda saab jagada teiste inimestega. Hilde leiab karbist mapi, kus vahel on mõned trükitud lehed. Esimesel lehel seisab pealkiri „Sofie maailm“. Hilde hakkab lugema ja mõtleb, kui raskestimõistetav on kõik see kaartide saatmine Sofie jaoks. Lehtedelt loeb Hilde ka kõike, mis Sofie tegi, kui sai kirju filosoofilt. Hilde ema tuleb talle õnne soovima ja kingib talle kullast käeketi. Hilde leob edasi filosoofidest ja Sofiest, temas kasvab tahtmine tüdrukuga kohtuda ja talle kõik ära rääkida. Kõik asjad, mis Sofie leidnud on, on Hilde kaotanud – Hilde usub, et Sofie on rohkem kui paber ja tint, ta on päriselt olemas.
Sofie ärkab oma sünnipäeval üles ja mõtleb eelmisele päevale. Sofie ema läheb tööle ja tüdruk saab kõne Albertolt. Alberto mõtleb välja plaani, kuidas nad saaksid tegutseda nii nagu nad ise soovivad. Selleks on vaja otsustada ja tegutseda just siis kui Albert otsustab midagi nende eest korda saata. Sofie saab kaks kaarti , ühe iseendale ja teise Hildele. Tema enda kaardis õnnitleb Albert teda sünnipäeva puhul.
Alberto hakkas rääkima valgustusasjastust. Prantsusmaal oli kõige olulisemas Montesquieu, Rousseau ja Voltaire. Valgustusajastul oli oluline võimule vastuhakk, mõistusekultus, hariduse areng, usupuhastus , isikuvabadus.
Järsku näevad Alberto ja Sofie järves koletist, mis kaob sama ruttu kui ilmub. Nad lähevad majja, kus leiavad deviisi „Vabadus, võrdsus, vendlus“. Laual seisab ümbrik, milles peituv kiri on kirjutatud Hildele ja Sofiele. Kirjas ütleb Albert, et seesama deviis peaks praegu maailma ühendama samamoodi nagu see tegi Prantsusmaal.
Hilde loeb raamatut edasi, kui ta ema kutsub teda alla filmi vaatama. Hilde otsib entsüklopeediast Olympe de Gouge’i, naist, kes üllitas naiste õiguste deklaratsiooni ja kes hukati sellepärast. Hilde isa helistab talle enne keskööd ja küsib raamatu kohta.
Immanuel Kant sündis 1724 aastal Köningsbergis. Kant oli esimene filosoof, kes õpetas ülikoolis. Kant uskus, et aeg ja ruum on kõige esimesed aspektid, mille abil me asju tajume. Inimese mõistus tunneb kõike, mis juhtub, põhjuse ja tagajärje tõttu. Ta jagas asjad kaheks : „asjad iseeneses“ ja „asjad meie jaoks“. Me ei saa tunda asju iseeneses, me saame tunda ainult asju meie jaoks. Tema järgi on kaks elementi, mis annavad kokku inimese teadmised. Ühed on asjad, mida me ei tea enne kui neid meeltega tunneme. Teised on inimesesisesed asjad, näiteks asjade tunnetamine aegruumis ja põhjuste otsimine. Kant arvas, et suurtele küsimustele vastuste otsimine on inimese loomuses, kuid me ei sa akunagi ammendavad vastust, sest me ei saa teada kõike suurest tervikust, sest me oleme vaid väike osa sellest. Nii on igal küsimusel kaks poolt, mis on võrdselt võimalikud. Kant arvas, et Jumala olemasolusse uskumine on moraalne vajadus. Kant arvas ka, et moraalsed tõekspidamised on kõigil ühised ja kaasasündinud. Kantil oli põhimõte: tee nii nagu sa tahaks, et kõik inimesed samas olukorras teeksid. Meie vaba tahe seisneb moraaliseaduse alusel tegutsemises.
Sofie hakkab koju minema ja metsas näeb ta Karupoeg Puhhi, kes annab talle kirja Hildele viimiseks . Kirjas kirjutab Hilde isa, et Kanti üheks eesmärgiks oli luua riikide ühendus, millest kunagi sai alguse ÜRO.
Sofie läheb koju ja talle tuleb külla Joanna oma vanematega. Joannaga kirjutab ta valmis kutsed oma filosoofiateemalisele sünnipäevapeole.
Romantismiajastu algas 18. sajandi lõpus ja kestis kuni 19. sajandi keskpaigani. Romantismiajal valitses tunnetekultus. Romantistid uskusid, et kunst toob inimest lähemale mõistmatule „asjale iseendas“. Nad ihalesid müstilise ja tumeda poole, huvitusid kaugetest kultuuridest. Loodus on osa maailma hingest.
Schelling soovis ühendada hinge ja mateeria , uskudes, et kõik loodus on ühe maailma hinge väljendus. Ta uskus ka, et loodus on pidevalt arenev, justkui lill, mis avab oma õienuppu.
Teine pool romantismist oli rahvusromantism , mis keskendus rahva ajaloole, kultuurile ja keelele. Algas rahvakunsti kogumine, folkloori põimimine kunsti.
Alberto räägib, et võib-olla on tema Sofiega ainult osa Albert Knagi hingest. Või on nad kõik hoopis ühe teise raamatu sees, mis räägib, kuidas Alberto saadab Sofiele kirju filosoofiakursuse näol. Hilde tunneb, et ta peab isaga rääkima, et mees on varjumängudes liiga kaugele läinud.
Hegel arvas, et kõik teadmised on inimeste teadmised, et ei ole olemas kättesaamatut tõde. Universaalset tõde ei eksisteeri, ainuke punkt, millele filosoofia toetuda võib, on ajalugu. Ei saa väita, et ühe filosoofi arusaam maailmast on vale või õige, sest sellel ajal oli see sobiv. Mõistus on ajas muutuv, teadmised suurenevad kogu aeg. Maailm liigub iga hetkega enesemõistmise poole. Igale väitele on olemas vastuväide, et nende kohtumisel tekib süntees. Ta uskus, et indiviid on osa ühiskonnast, mis on tähtsam, kui üksikisik. Maailma hing saab eneseteadlikuks kolmes staadiumis – esiteks tajub ta, et on indiviid; teiseks, et ta on osa ühiskonnast ning kolmandaks , et ta on osa absoluutsest hingest, näiteks kunstist. Me oleme oma aja lapsed.
Kierkegaard oli individualist, tema jaoks oli tähtis leida tõde inimese jaoks, mitte universaalne tõde. On kolm staadiumit elus. Esimene on esteetiline , kui inimene otsib võimalusi meelelahutuseks ning elab tunnetemaailmas. Teine on eetiline, kus elatakse moraali ja kohustuste järgi. Kolmas on religioosne, milles elatakse usu järgi.
Sofie läheb Albertoga kokku saama ja näeb tee peal rikast ärimeest ning vaest tüdrukut. Kui Sofie nõuab, et mees annaks oma raha tüdrukule, siis mees keeldub ja tüdruk süütab rohu. Tegelased kaovad ja Sofie kustutab tule.
Karl Marx oli materialist. Öeldakse, et temast endast sai marksist alles 40dates eluaastates. Ta vastandas oma vaated Hegelile, öeldes, et materiaalne maailm põhjustab muutuseid, mitte hingeline . Ühiskond toetub kolmele astmele . Esimene on kättesaadavad ressursid, teine on ressursside kasutamise võimalused, kolmas on, kellele kuuluvad produktsiooniks vajalikud vahendid. Läbi aegade on ühiskonnas valitsenud vaen kahe klassi vahel. Koos Engelsiga kirjutas ta kommunismi manifesti, mis pidi ühendama kogu maailma proletariaati. Tema jaoks oli hea ühiskond, milles kehtib põhimõte „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele vastavalt vajadusele“. Pärast Marxi jagunes sotsialistlik liikumine kaheks: sotsiaaldemokraatiaks ja leninismiks.
Charles Darwin oli inglasest bioloog ja naturalist. Ta läks ümbermaailmareisile, millel kogus materjali evolutsiooniteooria loomiseks. Tema teooriad olid, et kõik taimsed ja loomsed olendid on arenenud varasematest primitiivsematest olenditest ning, et evolutsioon on loodusliku valiku tagajärg. Galapagose saartel avastas ta, et igal saarel on linnud erineva nokaehitusega, mis olenes nende peamisest toiduallikast. Ta arvas, et on toimunud evolutsioon, mis põhines tugevamate isendite ellujäämisel. Neodarvinistid arvasid, et vanematest erinevad järglased tekivad mutatsioonid tagajärjel. Rakkude jagunemine tagab sama liiki järglaste saamise, kuid muutused rakkudes toovad esile mutatsioonid. Darwin arvas, et elu algas ühest väiksest kuumast veekogust, kus olid olemas kõik elemendid ja loodusjõud, millede koostööl sünteesiti valguühend, millest hakkas arenema rakk . Seal ei tohtinud olla hapnikku ja pidi olema kosmiline kiirgus.
Sigmund Freud sündis 1856 Austrias. Ta töötas välja oma psühhoanalüüsi, kus käsitleb alateadvust ja mõttemaailma toimimist. Inimest viivad edasi ratsionaalsete mõtete kõrval ka looduslikud tungid. Freud arendas välja teraapia, mis uurib inimese minevikku , et leida põhjuseid psühholoogilistele haigustele. Id tahab kohest naudingut ja toimib naudinguprintsiibi alusel. Ego on ratsionaalne mõtlemine, naudingut edasilükkav. Superego on sisemine moraalsus, mis teeb vahet lubatu ja lubamatu vahel. Superego hoiab tagasi moraalselt valed mõtted ja impulsid meie alateadvuses. Need mõtted tungivad tagasi meie teadvusesse ja vahest juhtub, et pääsevad välja kõneledes või kirjutades. Tee alateadvuseni peitub unenägudes. Unenäol on kaks kihti – kiht, mis on kohe mõistetav ja peegeldab eelmist päeva, ning teine kiht, milles peituvad meie soovid. Freudi teooriate kohaselt säilitab mõistus kõik mida kogenud oleme ning neid mälestusi saab taas valguse kätte tuua. Freudi uuringud ja tõekspidamised inspireerisid kunsti – tekkis sürrealism.
Järgmine päev kutsub Alberto Sofie kohvikusse, kuid ise ei ilmu kohale. Sofie vaatleb inimesi ja mõtleb neist. Lõpuks saabub Alberto, kes ütleb, et jäi meelega hiljaks .
Jean-Paul Sartre oli eksistentsialist . Ta ütles, et elamine ei ole eksisteerimine . Inimene peab end ise looma, sest meile ei ole antud kindlat loomust. Me ei ole vabad, sest me oleme siia loodud kellegi teise poolt ja peame oma eluga midagi peale hakkama. Me elame, et oma elule mõtet luua. Me näeme seda, mis meie jaoks on oluline.
Sofie ja Alberto jalutavad linnas. Lõpuks lähevad nad raamatupoodi, kus filosoofia vahekäigus on raamat nimega „Sofie maailm“. Alberto ostab selle Sofiele. Algab Sofie sünnipäevapidu, külalised saabuvad. Saabub Alberto ja kõik on üllatunud. Alberto peab filosoofilise kõne, milles ütleb, et nad on vaid tegelased Hilde raamatus ja majori mõtetes. Ta ütleb, et Sofie ja tema lahkuvad kohe, sest nad põgenevad Alberti mõtetest. Aed on segamini ja üks poistest sõidab autoga vastu puud. Alberto ja Sofie saavad põgenema ja leiavad end Oslost. Nad on nähtamatud teistele inimestele. Nad võtavad tänavalt auto ja sõidavad Lillesandi poole.
Samal ajal jõuab Albert Knag Kopenhaagenisse. Lennujaamas on talle ümbrik kirjaga, kus seisab Hilde õnnitlus kojujõudmise puhul. Poe uksel seisab uus kiri, kus Hilde palub tal osta paar asja. Albert tunneb, et teda jälgitakse.
Alberto ja Sofie lähevad kohvikusse, et kohvi osta, kuid nad ei saa seda kätte. Üks tädi kutsub nad enda juurde, kus toimub jaanituli. Seal on palju tegelasi kõiksugu lugudest ja raamatutest.
Kjeviki lennujaamas ootavad majorit Hilde klassikaaslased siltidega. Üks neist sõidutab Alberti koju. Alberto ja Sofie jõuavad ka Bjerkelysse. Sofie üritab Hildega rääkida, kuid tüdruk ei kuule teda. Hilde kohtub oma isaga. Sofie on kade ja kurb, sest Hilde on päris inimene aga tema ei ole. Alberto lohutab teda, öeldes, et nemad on see-eest igavesed.
Albert räägib Hildele astronoomiast, tähtedest ja planeetidest ning ajast. Universum laieneb, kuid kui Suure Paugu jõud väheneb aastate pärast, hakkab toimuma kitsenemine ja universum saab taas üheks väikseks osaks. Kõik kordub uuesti.
Hilde tunnetab Sofiet enda juures. Sofie ja Alberto üritavad paati lahti saada ning see õnnestub neil.