" Taeva palge all " - August Mälk (30)

Taeva palge all
August Mälk
Romaan algab sellega, kui Tuisu Jüri oma pojale Kustasele linna bussi vastu tuleb. Kustas on viimased 6 aastat merel olnud ja otsustas nüüd koju tulla. Koduteel juba üsna küla lähedal tuleb neile vastu Hilde . Hilde ja Kustase vahel oli kogu aeg midagi olnud ning nüüd oli ta esimene inimene, keda Kustas kodukülas nägi. Tervitasid üksteist ja lubasid veel kohtuda . Lõpuks jõudsid Kustas ja Jüri Tuisu tallu . Seal tervitasid Kustast pisarsilmil ema, vend Kaarel, Kaarli naine Viia (suure kondiga tugev naine) ja nende kolmeaastane poeg Heino. Kustas päris noorima venna Lui kohta, see oli läinud laeva peale raha teenima . Kustas küsis kohe isa käest, miks tema enam laeva peal ei ole, kuid isa ainult ühmas midagi vastu, sest ta ei tahtnud esialgu tunnistada, et talle olevat laevakapteni kohale asendaja leitud ja sedagi sai ta teada küla pealt. Kaarlilt sai Kustas teada, et isal on mõte oma paat ehitada. Õhtul mängis Kustas oma laeva pealt ostetud pilli - bajaani.
Ühel päeval tulid Läti kalamehed Sõrve kalameestele külla. Õhtul korraldati suur pidu ja Kustas kutsuti oma uhket pilli mängima. Kustas läkski, aga ilma pillita. Tal oli aega terve suvi seda mängida. Kohal, korgiti viinad lahti ja tantsiti. Kustas otsis rahvahulga seast Hildet. Lõpuks leides viis ta Hilde ringi tantsima. Kustas tahtis muudkui eemale jalutama minna ja lõpuks Hilöde nõustus vana lepa all kohtuma , kus nad vanastigi olid käinud. Seal tükkis Kustas Hildele aina lähemale ja lähemale, kui Hilde tõrjus ta minema ja ütles, et ta on juba kolm aastat Veere talus , Veere Alleksi naine ja neil on kaheaastane tütar. Nüüd Kustas mõistis. Nad läksid eraldi minema, et keegi neid ei näeks. Tagasi pidulist juurde minnes oli Kustas tusane. Noor tütarlaps jooksis temast mööda ja järgmisel hetkel oli ta Kustase käte vahel. Tüdrukule see ei meeldinud ning andis Kustasele laksu vastu nägu, palus andeks ja jooksis tantsijate juurde.Nüüd oli Kustas päris tusane ja sõprade juurde jõudes küsis kohe viina järele.
Ja nii möödusid kõik Kustase pühapäevaõhtud – purjuspäi külavahel lärmates, kuid ometi elust rõõmugi tundes.
Saabus heinategemise aeg. Kustas käis pühapäevaõhtuti all Võrke tuuliku juures oma bajaani mängimas ja seal tantsiti. Vahel tuli sinna Hildegi koos teiste suvileskedega (mehed olid merel). Kuid Kustas ei kohtunud temaga enam rannal . Mõnikord juhtusid vaid külavahel kokku või peol koos tantsima. Vahepeal oli Lui koduranda jõudnud. Nad viisid kahekesi Pärnusse kive, mis polnud küll väga tulus töö, kuid raha sai ikkagi. Ühel õhtul peale kivide viimist ei saanud Lui und ja Kustas küsis mis lahti on. Lui vastas, et ta saab varsti ühe tüdrukuga (Ohtja Tooniga, 18) lapse ja ta ei tea mida teha. Kustas soovitas tal abielluda ja seda Lui tegigi. Pulmapeo ajaks tuli kohale ka õde Juta , kes muidu õpib linnas. Pulmapeo eelõhtul tuli Tooni Tuisule, et järgmisel hommikul koos kirikusse minna ja kogu selle aja oli ta väga vaikne ja tagasihoidlik, samas kui Lui üritas valjusti kõnelda, et julgem tunduda. Kustas aga tundis Toonis ära sellesama tüdruku, kelle ta oli lätlaste külaskäigu ajal endale haaranud ja kes talle laksu oli andnud. Järgmisel hommikul tuligi buss , et pidulised kirikusse viia.
Õhtul oli Tuisu maja täis külalisi, niiet kõigile ei jätkunud sööginõusidki. Hommikul laulsid külanaised noorpaari üles ja järgnesid muud pulmatraditsioonid . Õhtul toimus jälle väike pidu, Kustas mängis bajaani, Tooni aitas kitarriga kaasa. Kui Kustast ringmängu kutsuti läks ta ära hämarasse kotta. Temast läks mööda koju minev Hilde. Kustas saatis teda Võrke tuulikuni ja seal küsis Hilde ta käest, et miks ta ometi ei kirjutanud (nagu oleks sellest olenenud, kas ta oleks Alleksile naiseks läinud või mitte).
Aegamisi jõudis kätte sügis. Jüril mõlkusid ikka oma paadimõtted peas ja osad puudki juba ära ostetud, kuid ema arvas , et ta saab enne otsa, kui seda uut paati näeb. Siiski oli asi rahades. Kustas hakkas kahetsema, et oli ise laeval olles ostnud uhke pilli. Nüüd oleks selle raha eest saanud aidata isal paati ehitada. Samuti mõtles Kustas aina Veere Hildest. Järgmisel päeval angerjamõrra vaiu üles kiskudes nägigi ta Veere Alleksit, kes pabeross suus Tallinnast tagasi oli tulnud ja sellel ööl oli ta voodis nagu veel enam nõgeseid. Samas läks Tooni kõht aja möödudes ikka suuremaks ja suuremaks.
Jõudsid kätte jõulud. Kaarel jupjas korstna ära, isa lubjatas seest, Tooni pesi tuhaveega põrandaid. Lui ja Kustas käisid metsas puid lõikamas ja märkisid ära ka jõulukuuse. Varsti tuli Tursa Simmu, kes aitas perel alati õlut tähtpäevadeks valmistada. Järgmise päeva õhtul saigi oasupi kõrvale õlut juua. Mõne päeva pärast hakati Jutat koju ootama ja Viia ei saanud märkimata jätta, et küllap Juta läks uut kohta üle vaatama, vihjates selgesti sellele, et koolmeister Tammise ja Juta vahel midagi toimumas on. Juta tuli alles pühadelaupäeval ja hakkas kohe majas talitama. Kustas tõi sisse masinapahna ja laotas selle esiseina äärde. Õhtul pärast sauna toodi söögid ja õlu lauale. See oli lihtne, pidulik tund – jõuluõhtu vanas põlises talus. Varsti süütas isa küünlad, Heino laulis heleda häälega ja kõikide südamed olid härdad. Peale seda viis veel ema loomadele leiba, et nemad ka jõule tunneksid. Kui kõik olid oma kambritesse läinud, jäi Kustas üksi jõulupuu juurde ja mõtles, et ta jääb nüüd koju.
Järgmisel hommikul läks osa rahvast kirikusse, nooremad mehed/poisid aga käisid salkadena küla peal ringi teistel külas. Tuisul käis Kalamaja Priidu , Hüdjape Juhan, Võrke Villem . Nad kutsusid Kustast kaasa küla peale ja nii nad neljakesti läksidki. Õhtul oli Mäekülas tants, teisel pühal Hüdjapel. Siis mängis Kustas oma pilli ja inimesed tantsisid, Veere Hilde nende hulgas. Kustas aga tüdines pillimängust, jättis pooleli ja võttis õlut. Teised alustasid ringmängu. Hilde jooksis palavusest õue ja Kustas, veendudes, et teised on ringmänguga hõivatud, järgnes talle. Kustas suudles Hildet ja koos suunduti pimedas detsembriöös kobamisi Hüdjape sauna poole. Hilde ei tahtnud siseneda, kuid juba oli Kustas ta sisse tõmmanud. Seal võisid nad ennast vabalt tunda, üksteist sülelda ja suudelda. Väljudes pani Hilde ette, et Kustas läheb enne ja Hilde hiilib köögiuksest sisse. Kustas hakkas sees jälle pilli mängima ja mõtles, et Alleks ja Hilde peaksid lahutama . Varsti läksid teised Mäeküla poole ja Villem viis pilli ära. Hommikul leidis Kustas ennast võõra talu pahnalademelt. Peremees pakkus õlut ja tütarlapsed itsitasid. Kustas ei jäänud kauaks ja hakkas kodu poole minema, kuid ei peatunud kodutänavas vaid läks Võrkele, kus Peeter teda tervitas. Varsti istusidki Villem ja Kustas pahnal, õllekruus ja suitsukala kahevahel. Villem rääkis, et tahab varsti minna hülgeid jääle küttima, sest hülgepoegade nahad on kallid ja rasv maksab ka. Varsti jõudis tagasi Võrke Leena , kes oli läinud kohe pärast Kustase tulekut Tuisule ja oli kaasa toonud Kaarli, Lui, Tooni ja Juta koos kitarriga. Ka Villem häälestas oma mandoliini ja ka Kustas aitas oma bajaaniga kaasa.
Uus aasta tuli külm ja selge. Kustas jõudis just öösel Mäekülast joobununa tagasi ja imestas, miks kõik veel jalul olid, kui teised seletasid, et Tooni sünnitab. Kustas läks aga magama. Hommikul ärkas ta murelike rääkimiste peale. Lui tormas uksest välja arsti järele, sest Toonil polnud hea olla. Ta läks Võrkele ja nägi sealt aknast kuidas Lui ämmaemandaga kohale jõudis. Hiljem koju jõudes Tooni ja ta väike tütar juba magasid . Kustas käis teda vaatamas ja õnnitles. Varsti aga tõid Kaarel ja Lui külast paar tamme ja jämedamat puud – isa laeva jaoks. Kustasel aga näis joomine muutuvat ikka enam igapäevasemaks. Tooni kutsus teda vahest korrale, et ta ei lärmaks, kui laps magab. Ükspäev kuulis Kustas püssilaske. See oli Villem, kes püssilaskmist harjutas. Ta jooksis alla jääle Villemile seltsi. Naljatasid üksteise laskmisoskuste kohta. Villem õpetas Kustast, et kui nad jääle lähevad, siis suurtele hallidele viruta kuidas tahad , aga mustudele peab ninna laskma , muidu kaovad vee alla. Sellele harjutuspäevale järgnes rida teisi ja Kustas rääkis juba koduski, et läheb jääle ja keegi seda mõtet maha ei laitnud, sest Kustas oli üsna osav.
Küünlakuu lõpul hakati ennast jääle minekuks valmis seadma. Jääle läksid Kalamaja Priidu, Tuisu Kustas, Võrke Villem ja Tursa Simmu. Viimase pärast oli palju vaidlust, kas nii vanal on jääle asja, kui Simmu lubas oma vanaduse korvata kogemustega. Kui ilm jäi vaikseks ja puhus pealttuul, et polnud karta jää pragunemist, seati väike kelk -paat valmis. Varahommikul söödi sooja sööki ja Kustas ristiti esimese jäälkäigu puhul viinaga. Simmu kõneles veel püügist ja kui ta oma jutu lõpetas oli ka viin pudelist kadunud. Teed alustati varahämarikul, liiguti mööda jääd edasi. Varsti seati üles jäälaager ja mehed lahkusid üksteisest, et jääauke otsida. Natukese aja pärast leidiski kustas väikese hingamisaugu ja peagi oli tal pärast väikest maadlust vana hüljes käes. Hiljem tabas ta väikest poega . Hämaruse saabudes läksid mehed tagasi jäälaagrisse koos saagiga. Selle päeva saak oli neli poega ja kaks vana hüljest. Priidu oli jäänud üldse ilma saagita. Siis lõigati hülged lahti, vanadel eemaldati rasvakiht, nahk ja lihapind, poegadel väärtuslik nahk. Korjused visati tagasi vette. Järgmist varahommikut alustati kohviga ja Simmu alustas seda viinaga, et ennast käima saada. Sellel päeval sai ainult Priidu saagi – hülgepoja. Uus päev algas Villemi vettekukkumisega. Õnneks sai sealt välja ja teised nägid teda vaid edasi-tagasi jooksmas (et sooja saada). Kustas ruttas hüljes turjal laagri poole. Villemi riided väänati kuivaks , Simmu andis talle oma viimase viinatilga ja ütles, et ta saab selle veetilga ära kanda küll, ainult peab ringi liikuma. See päev oli neil saagi poolest parim üle aastate. Simmu muretses aga järgmise päeva pärast, sest tõusmas oli põhjatuul, mis võis vabalr mõne jääkamaka lahti murda. Järgmisel hommikul alustatigi teekonda paarikümne kilomeetri kaugusel asuvale kaldale. Kaldal oli Kaarel neile Jüri saatmise peale süüdanud suure märgutule, et jahimehed tormis ära ei eksiks. Õnnelikult jõuti kaldale.
Väsinute uni oli hommikul pikk. Peale hilist hommikusööki tuli Tuisule Veere Alleksi ema, tundis muret, kas ta poeg, kes oli läinud teistega jääle, veel tagasi tuleb. Jüri lohutas, et küll tulevad, kuid Alleksi ema ütles, et Hüdjape koer oli üksi jäält tagasi tulnud, samal ajal ikka rohkem nuuksudes. Siis läks Jüri koos Kaarliga alla randa vaatama, ega kedagi näha pole ja saatis Lui Sääre majakasse, et sealt ka otsitaks kadunuid . Kui toas hakkasid rääkima, et Veere Hilde võib nüüd leseks jääda hakkas Kustas tahes-tahtmata mõtlema, et see oleks ta võimalus Hildega koos olla. Kustas läks ka randa, kuid oma õue kaudu, et vältida Hildega kohtumist. Rannas peeti juba igasuguseid plaane ja haliseti kadunuid taga, kui äkki nähti kahte valges kasukas kogu tulemas – Veere Alleksit ja Hüdjape Juhanit, kes nagu muuseas koduranna poole sammusid. Rääkisid siis mehed, et eksisid Kaavi randa ära ja olid sugulaste pool ööd. Nüüd pidi Kustas pealt vaatama, kuidas Alleks ja Hilde taasühinesid. Jüri saatis ta aga Luid majakasse tagasi helistama, et mehed on koju jõudnud.
Paastukuu algul peeti Tuisul joote (ristiti Tooni ja Lui tütar Ehte). Juta oli jälle koolmeistriga koos. Kustas pidas Simmuga plaani jälle hülgejahile minna ja andis pool 200st kroonist eelmisest hülgejahi rahast isale . Jüri oli rõõmus. Hülgepüük läks aga nurja. Läksid küll jääle, kuid said ainult kaks poega ja ühe vana.
Aprilli alguses oli viimane võimalus hülgepüügiks. Seekord läksid mehed sõudepaadiga ja Kalamaja Priidu asemele võeti Lui, sest ta oli endale käsivarde raiunud ja see vajas veel paranemist. Toitu ja muud kraami võeti kaasa nii palju, et ära saaks olla kuu aega. Asutigi teele veel ohtlikumale jahile, kui eelmine kord. Esimesed jahipäevad olid vaiksed ja ilusad. Ühel päeval märkas Lui hommikul kohvi keetes praktiliselt nende kõrval olevaid umbes tosinat hüljest ja mõnda poega. Sel päeval oli hea saak, kuid ilm muutus ikka tuulisemaks. Järgmistel päevadel polnud jahilootust ja lootused lõppesid murega mitte hüljeste vaid endi pärast. Suur jääväli liikus koos meeste ja paadiga suunaga Kura kurgust välja ja hakati pidama plaani, kuidas saaks paati jääväljalt maha, et mitte avamerele sattuda. Muredele lisaks hakkas nõrga tervisega Lui taas haigeks jääma. Öösel tuli külm koos tuulega vastu võtta merel. Lained loopisid vett üle paadiservade, käepäraste vahenditega visati seda tagasi, kuid osa jäi ikkagi paadiservadele ja –põhja ning see muutus jääks tehes paadi raskemaks ja raskemaks. Ka Lui olukord ei paranenud . Mehed sõudsid vahetustega kõigest väest, et kaldale jõuda. Kurss võeti Läti poole, sest tolle kallas oli kõige lähemal. Lui minestas ja ta asetati jäätunud laevapõhja õlgedele ja teki alla. Sõudjate jõud hakkas kustuma, käenahad hõõrdusid verele. Villem hakkas närve kaotama ja oli murdumise äärel paanikas. Simmu aga käskis tal vett välja visata . Villem plõksutas oma elektrilambiga ka SOS tähti, kuid vihane meri jäi tühjaks ja pimedaks . Villem hakkas korraga kisendama, hüüdis valjusti appi, ise olles nii meeleheitel kui saab. Kustas tahtis Villemi peale karjuda, kuid Simmu hoidis teda tagasi, ootas kuini Villem oma karjumised ära karjus ja andis talle aeru pihku. Villemil libises aga aer käest ja ta sattus veel suuremasse ahastusse. Paanikahoos pani ta ette Lui üle parda visata, mispeale Kustas läks talle kätega kõri kallale. Villem langes nuuksatades kokku ja jätkas Kustase kõrval sõudmist. Saabus uus hommik. Paat hulpis suure jääkuubikuna vees. Simmu hakkas jääd ära peksma ja vett välja loopima. Aerutati aegamisi, et jõudu hoida. Villem halises ikka edasi. Siis ütles simmu Kustasele, et ta võiks lahtiseid asju paadist välja visata. Nii läksid paadi kergendamiseks üle parda ankur , leivakotid, magamisriided, laternad, katel , priimus, hülgerasv. Hülgepoegade väärtuslikke nahku ei lasknud Simmu Kustasel üle parda visata. Seejärel otsustati Lui panna laeva järgi sõitvale jullale, kuid seda paadi poole tõmmates libastus Villemi jalg ja ta kadus paadiserva taha. Temast jäi järgi hulpima vaid jänesenahkne müts. Aer langetati mütsi kohale, kuid laintest ei tulnud kätt. Villem oli läinud. Ka julla jäätunud nöör murdus ja see kadus lainte taha. Kohe peale seda märkas Kustas maad. Nad Simmuga hakkasid kohe sõudma. Iga tõmbega ähvardasid väsinud kehad kokku vajuda, kuid maa oli ju nii lähedal. Õhtuks jõudsid mehed kaldale. Koos aidati Lui paadist kaldale. Kustas ja Lui jäid kaldale nagu rondid puhkama, Simmu läks inimesi otsima . Metsatuka tagant leidiski ta küla ja vankriga tuldi sealt teistele järele.
Hommikul ärkas Kustas võõras all-Läti talus. Lui oli ära viidud haigemajasse. Simmu purssis oma vigast läti keelt ja vahendas Kustase ja pererahva vestlust. Rannatalus veedeti 2 päeva. Seejärel võeti oma 11 hülgepoja nahka ja 3 püssi ning mindi Riiga . Sealt kirjutas Kustas Luile, kes oli Vindavi haiglas , kirja. Peale sööki ja linna peal käiku sõideti rongiga Tallinnasse, kus müüdi hülgepoegade nahad. Osteti saia, vorsti ja viina. Teise rongiga sõideti õhtul Virtsu poole, järgmisel päeval bussiga juba kodukohta. Poe juures tulid kohe kaupmees ja naised-mehed suud küsimusi täis. Mööda maanteed läbi Mäeküla kõndisid Simmu ja Kustas kodu poole. Võrke tänava juures mõeldi, kuidas Villemi surmast ta vanematele kõnelda. Otsustati enne Jüriga rääkida ja mindigi Tuisu tallu, kus ema neid pisarsilmil vastu võttis koos ülejäänud perega . Tooni ütles, et ta oli nende eest kõvasti palvetanud. Siis räägiti ka sellest, et Kustas peaks minema Võrkele Villemi surmast rääkima, kuigi seal sellest juba teati ja Võrke Leena oli uudist kuuldes poolsurnuna põrandale langenud. Kustasega läks kaasa ka Jüri. Seal rääkis Kustas kogu loo, kuidas nad merel ekslesid ja lisas , et Villem läks valutult. Poole tee peal koju tahtis minna tagasi, et anda Peetrile poja teenitud raha nahkade eest, kuid Jüri soovitas selle mõne päeva pärast Peetrile vaikselt pihku anda, sest sellist raha oli raske vastu võtta. Õhtul vaatas Jüri oma laevapuid.
Tulid vaiksed ja soojad päevad. Jüri ja Kustas läksid ööseks võrke vette panema. Rannas nägid nad eemalt Võrke Leenat, kes väga hädiselt ja õnnetult ämbriga toimetas. Kodus oli ema just väikse Ehte magama pannud , kuna Tooni oli jälle palvetunnis. Tooni saabus alles, kui kõik peale Kustase magasid, kellega Tooni ka natuke juttu ajas. Hommikul läks Kustas isaga võrke välja võtma. Saaki oli vähem, kui loodeti. Õhtupoole saabus koju ka Lui, keda soojalt vastu võeti, Toonil silmad märjad. Kustas mängis veel pilli. Öösel käis Kustas Sohvi juures Hüdjapel, hommikul oli ta tagasi omas voodis. Öine vihm oli olnud tugev. Kaarel narritas Kustast öise ’’kalalkäigu’’ pärast. Kaarel mõtles merele võrke tühjendama minna ja kohtas teel Hildet. Hilde ütles, et Alleks läks ära Tallinnasse tööle ja lubas Kustast Veere küüni juures oodata, kui Kustas õhtul merelt tagasi jõuab.
Veelgi soojemate ilmade saabudes lõigati sauna jaoks juba uusi vihaoksi, aga paat oli ikka Läti rannas. Sellele läksid järgi Kustas, Kalamaja Priidu ja Tursa Simmu. Tagasi jõudsid alles kolme päeva pärast. Tagasi jõudes nägi Kustas jälle pidevalt isa puudevirna juures, kuhu pidi uuel kevadel tõusma uus laev. Siis tuli Simmu ja kutsus Kustase viina jooma. Nendega ühinesid ka Kalamaja Priidu ja Hüdjape Juhan. Sõid kuivatatud lesta, jõid ja seletasid maailma asju. Taheti minna kusagile pidu tegema, aga lõpuks läksid ikka Simmu tuppa tagasi. Kustas aga hiilis minema Veere Hilde akna taha. Koputas sellele, Hilde sundis teda vaikusele, et mitte meheema üles ajada ning veidi aja pärast tuli õue. Koos mindi juba tuttava küüni juurde ja sisse. Koiduajal rääkisid, mis sellest asjast siis saab, kuid Kustas surus Hilde ainult tugevamini enda vastu. Lahku läksid nad jälle eri suundades. Kustas läks randa, sealt edasi koju, kuid ei suutnud uinuda, sest Lui toast vaikset rääkimist kuulda oli. Tooni käest sai Kustas teada, et Lui on tõsiselt haigeks jäänud. Kustas käis teda julgustamas, et küll ta terveks saab, kuid esimese niitmise nädala lõppedes sülitas Lui juba mäda kurgust välja. Otsustati kutsuda tohter. See kuulas haiget ja vangutas muudkui pead. Siis ütles, et Luil on gangreen , kopsu vasak pool on läbi ja süda pole ka terve. Järgmisel päeval plaaniti Lui viia linna arsti juurde, et äkki saab operatsiooniga asja paremaks teha, kuid Lui ei elanud ööd üle ja hommikul oli lapsehälli kõrval surnu. Varsti tuli Juta koos sama bussiga, mille katusel veeti Lui tammist kirstu. Tooni ja Juta lohutasid üksteis. Matus oli vaikne, isegi Kustasel olid silmad märjad.
Uuel päeval tegi Tuisu pere jälle heina. Kustas ja Tooni töötasid koos heinaküünis ja rääkisid. Tooni oli ise ka leinast nõrk ja ema soovitas tal rohkem piima juua ja vähem tööd teha ja lapsi valvata. Õhtul läks Tooni jälle palvetundi. Kustas läks aga randa ja kohtas seal Simmut. Tagasi koju jõudes ei tahtnud veel magama minna. Võttis kuuri alt Lui ratta ja sõitis palvemaja poole. Seisis uksepeal ja silmas ka Toonit, kuid taandus varju, kui viimane laulmiseks üles tõusis, sest ta ei tahtnud, et Tooni teda näeks. Siis sõitis ta tagasi ja peatus Veere värava najal , kus süütas paberossi. Mõtles Hilde akna alla minna, kuid läks ikkagi koju. Tooni polnud veel tagasi tulnud. Varsti saabus temagi, rääkisid natuke Kustasega ja siis uinusid mõlemad. Hommikul ärkas Kustas Kalamaja Priidu jutu peale. Priidu kutsus Kustast oma pilliga õhtuks Teederistide kiige juurde peole. Õhtul sõitiski Kustas rattaga sinna. Silmas Hildet, koos veedeti aega metsatiheduses, kuid hoolimata Hilde erilisest hellusest sellel õhtul, tundis Kustas ennast siiski tühjalt ja rahutult. Läks koju ja uinus. Hommikul läksid Kaarliga randa, kus kohtusid Võrke Peetriga. Peeter kurtis, et teised pojad ei taha koju tulla linnast ja nüüd jäävad kõik majad ja püügivarustus lagunema . Peeter kutsus Kustast Võrkele külla ka. Kustas läks peale rannaskäiku koju, nägi aias Toonit ja rääkis temaga juttu. Rääkisid kirikust, palvetamisest ja elust. Õhtupoole läks Kustas Võrkele. Seal arutasid Peeter ja Leena, et kuna neil majas poega ei ole, siis võiks Kustas sinna tulla ja selle majapidamise ka üle võtta. Kustasele see mõte tegelikult meeldis, kuid ütles, et peab selle üle veel mõtlema.
Enne lõikust oli veel paar vaba päeva ja siis koguti lammastele talveks lehti. Isa oli jälleo ma laevapuude juures ja Kustas kasutas seda võimalus, et temaga omavahel Võrke pere pakkumisest rääkida. Isa arvates oli see hea mõte, sest Kustas oleks siis ju ainult üle tee – praktiliselt kodus. Hoiatas aga, et talu pidamine ei ole mingi kerge ja lühike töö. Lubas anda Kaasa maariba Võrke juures, mis tegelikult Tuisule kuulus. Juba samal õhtul läks Kustas hea uudisega Võrkele, kus see ka heameelega ja pisarsilmil vastu võeti. Kustas naljatas, et ta võib juba toosama õhtu Võrkele ära kolida, kuid Peeter ei lasknud sellest ütlemisest enam lahti ja tahtis, et Kustase voodi ära toodaks. Ja nii tõidki Kustas ja Kaarel ema abiga Kustase asjad Võrkele. Üle poole maakonna levis jutt, et Tuisu Kustas on oma pea ikke alla pannud ja nüüd mõeldi, kas ta selle kõigega ikka hakkama saab, kuid Kustas oli oma uue kodu õues juba järgmisel hommikul töödega ametis. Ka Peeter aitas, kuidas sai ja ütles, et vaja veel linnas käia ja talu Kustase nimele kirjutada. Linnas tahtsid seda asja tähistada ja mõtlesid, et lähevad Jutale pansionaati külla. Sealt aga öeldi, et Jutat pole – läks koos noormehega ära abielluma. Üllatunud mehed läksid siis teise kohta sööma ja sealt edasi bussi peale. Koju jõudes tuli Jüri vaatama, kuidas Kustasel läheb ja rääkis ka ühtlasi Juta saadetud kirjast, et tema ja koolmeister abielluvad. Kustas kirjutas talle Jüri palvel ka vastu, et äkki tuleks ikka Tuisule ja abiellus kirikus, kuid Juta vastas teise kirjaga, et nad registreerivad ennast linnas ära ja lähevad oma elu peale, sest nad abielluvad ainult endi jaoks, kuid lubasid ennast ikka Tuisule ka näitama tulla. Septembri keskpaigus tulidki koolmeister ema ja õega ning Juta. Tuisul oli mõnikümmend inimest tulnud noorpaari elu tähistama. Peale sööki tahtis koolmeistri õde Aino maad näha ja Kustas näitaski neile kõigile. Hiljem lahkusid külalised ja nende seas ka Juta.
Saabusid sügisesed ilmad ja Kaarel ning Kustas viisid kumbki oma võrgud vette. Kuigi erinevate talude võrgud, sõudsid nad ühes paadis ja rääkisid isa laevaehitusplaanidest ja mis sellest välja lõpuks tuleb. Õhtupimeduses jõudis Kustas Võrke värava juurde, kus teda sosinal hüüdis Hilde. Kustas ja Hilde olid suvel päris tihti kokku saanud. Seekord läksid nad rannaäärsesse heinamaavõssa. Hilde ei tahtnud enam äsja koju jõudnud Alleksiga elada ja Kustas rääkis, et ta ei ole enam vaba – ta on ju nüüd Võrkel. Hilde aga rääkis, et ta võib nende suvel koosveedetud ajast rase olla, et ta pole selles veel kindel. Kustas ärritus selle peale ja lõpuks läks Hilde vaikselt, pea maas Veerele tagasi. Oli juba sügav pimedus, kui Kustas koju jõudis. Leena oli talle suppi soojas hoidnud. Järgmisel hommikul tõid Kustas ja Kaarel merest tühjad võrgud. Kaarel arvas, et on aeg lasta vette kallid mõrrad (bottengarnid) rändangerjate püüdmiseks. Võrkelt pan Kustas esialgu merre ühe kahest bottengarnist . Ja varsti tõmmati välja kümmekond angerjat, millest paar anti Simmule. Siis panid Kustas ja Peeter ka teise merre ja selle sügavamale. Järgmisel päeval peale marust ööd tühjendati enne Tuisu mõrrad, kust saadi hea saak ja see viidi sumpadesse hoiule. Siis mindi Võrke omasid tühjendama. Vanemast saadi vaid kümne ringis , kuid uuest voolasid paati sajad rammusad angerjad. Mõeldi mõrdade veest väljavõtmisele, sest tuul tõusis, kuid seda ei tehtud, sest sellise ilmaga oligi kõige rohkem angerjaid. Ainult Võrke võttis osa oma vanast mõrrast ära, kuid uue jättis sisse. Alles paari päeva pärast pääses merele, kui torm veidi järele andis. Võrke mõrrad olid lõhutud, kuid neid andis parandada ja neis oli hulk angerjaidki. Kustas oli angerjatest saadud rahadega rahul. Ühel sügisesel päeval läks Kustas üle tänava isa poole, samas kui Peeter jäi Võrkele uue bottengarni kallal nosima . Kustas leidis isa jällegi laevapuude juurest. Ta habe oli kasvanud pikemaks ja näis hallim. Rääkisid angerjasaakidest ja nendest saadud rahadest ja siis surus Kustas isale kätte tuhat krooni laeva jaoks ja ütles, et isa ikka teda ka laeva osanikuks võtaks. Isa muutus kohe elavaks ja lubas Kustasele osa laevast .
Vesi hakkas jäätuma ja vahest tuli lumelörtsigi. Jõulukuu algul hakkasid külmad ja kuuskede toomise ajal oli sulavet ainult kaugel kaugel merel. Kustas oli hoidunud Hildega kokkusaamistest, ta ei otsinud neid. Päevad möödusid rannas ja Võrkel ning ka Tuisul laevapuudega abis olles. Varsti olidki käes jõulud. Võrkele Kustas jõulupuud ei toonud. Peeter ütles, et mis ta neist tuledest ikka. Jõuluõhtul sõi ja jõi Kustas natuke Võrkel ja siis läks Tuisule, või nagu ta oma südames mõtles – koju. Seal mõtles ta jõulupuud vaadates ikka Luile ja vaatas kaastundliku pilguga Toonit. Siis võttis Tooni kitarri ja laulis. Õhtupoole läks Kustas koju. Esimese püha päeval tuli talle külla Kalamaja Priidu. Kustas ja Priidu läksid küla poole, Kustasel pill kaenlas. Neile tuli järgi ka Tursa Simmu ja koos mindi paar väravat edasi ja algas jõulupidu. Kustas otsis silmadega Hildet ja meenutas, kuidas Hilde oli talle öelnud, et igatseb teda ja ei jõua ära oodata, kui Alleks kevadel tööle läheb. Teisel pühal toetas Kustas Võrke väravale ja tegi suitsu, kui nägi Veere õuest Hildet tänavast alla jooksmas. Ta tõmbus varju ja ootas, kuni Hilde möödus, kuid talle järgnes kohe Alleks, kes kohe Kustasele teada andis, et ta teab mis vahepeal siin toimunud suvel oli. Mehed oleksid kaklemagi läinud, kuid siis tuli ukse pealt Peeter ja kutsus Alleksit sisse, mispeale viimane vastas, et tal pole aega ja läks alla ranna poole. Kustasel jäi nendest pühadest mõru maitse suhu ja ootas uusi tööpäevi, et juhtumit unustada. Ja tööpäevad tulidki, sest Tuisu Jüri korraldas talgud laevapuude kokkuvedamiseks. Talgulisi tuli palju ja hobuseid üle kahekümne. Pärast pakuti talgusuppi (herned, klimbid ja lambaliha). Õhtul mängis Kustas pilli ja kõik tantsisid. Ta läks Tooni käest küsima, ega lärm teda ja last ei sega ja kutsus teda ka tantsima, kuid Tooni ei tulnud. Külalised lahkusid alles hilisööl. Kui kõik olid läinud, kutsus Jüri Kustase tagakambrisse ja rääkis, et ta peaks endale naise võtma ja mitte teiste abielunaistega jändama (selge vihje Hildele) ja et see vaigistaks ka külajutud. Siis pani ema Kustasele Võrkele viimiseks kaasa pool sepikut ja teel Võrkele mõtles Kustas, et ta peab Hildega tõsiselt rääkima, et ta ei saa teda Võrkele tuua. Ka Hilde arvamus rasedusest osutus valeks, niiet kohustusi Kustasel polnud.
Küünlakuus mindi jälle hülgejääle. Seekord tuli Kustasele jahikaaslaseks lisaks Kalamaja Priidula ja Tursa Simmule veel Kaarel ja mindi sama paadiga, mis kord mehed Läti randa viis. Jälle tehti jäälaager, kuid hülgeid oli see talv vähem. Ühel pimedal hommikupoole ööd ajal ärkasid mehed mürina peale. See oli jää murdumise hääl ja nüüd hakkas kõigil kiire. Mehed hakkasid kiiresti jullaga allatuult jooksma, kuid Kustas üritas veel oma püssi paadist päästa. Sellel hetkel vajus raske jääkamakas ta peale. Teised hüüdsid teda ja lähemale minnes leidis Kaarel Kustase elusana. Ta haaras Kustasel hõlmast ja nüüd jooksid kõik allatuult maa poole nii kuis jalad võtsid, jälgimata mis jää nende taga teeb. Siis ei jõudnud Kustas enam joosta. Jääkamakas oli ta käeluu katki teinud, mida Simmu nüüd tuleleegi valgusel vaatas. Käksist tehti Kustase käele lahas, pandi ta jullasse istuma ning teised vedasid ta randa, kuhu jõuti enne talvist keskpäeva. Kustas läks Kaarliga koos Tuisule. Sealt kutsuti talle linnast auto järgi. Ka Tooni tundis käe pärast muret. Kustas käis enne auto saabumist ka Võrkel oma õnnetusest rääkimas ja jõudis just lõpule, kui auto saabus ja ta linna viis.
Linnas ei andnud arstid talle just palju lootust ja vihjasid, et ta võib käest ilma jääda. Kustas mõtles, et kui tal käsi ära võetaks saaks see lugu Hildega ometi lõpu, sest Hilde polnud selline nagu näiteks Tooni, kes ei vaata vigadele. Palatis ajas ta ’’kollase’’ mehega juttu, kellel oli maohaigus. Lõpuks lõigati tal üks sõrm ära, käele anti veel lootust. Ja käsi paraneski, kuigi sõrmi oleks pidanud kohendama, kuid Kustas ei lasknud. Kaarel helistas ka haiglasse ja küsis kuidas Kustasel on. Palatis aga vahetusid ühed haiged teiste vastu ja kätte hakkas jõudma kevad. Kustasel oli haiglas igav, vahel luges . Siis helistas talle Juta, see tegi Kustase päeva kohe helgemaks. Ühel päeval saabus aga kiri Hildelt, kus oli kirjas, et ta läks Veerelt ära tagasi Rannaväljale, sest Alleksi ema kaudu on külast kuulujutte tulnud ja Alleks joob ja vahel lööb ka. Veel oli kirjas, et Hilde andis sisse lahutuspaberid ja et ta on kogu loo emale ära rääkinud ja ema on Hildega nõus. Nüüd oli Kustasel paljust mõelda. Päris kevade saabudes tuli Kustasele ootamatu külaline – Tooni. Nad rääkisid Kustase käest, tervisest ja Tooni andis Kustasele kaks õuna, mis ta ema oli Ehtele toonud ja lahkus. Siis tuli läbi ka Kaarel, kellega koos Tooni oli tulnudki. Ja nagu välja tuli, polnud Tooni Kaarlile öelnud, et ta Kustast vaatamas käis. Haiglast kirjutas Kustas Hildele kirja, millega ta nende suhted lõpetas. Varsti pärast seda sai ta haiglast välja, arst kutsus vahepeal tagasi, et kätt jälgida. Õhtul oli Võrkel viinavõtmine, kuid Jüri ei võtnud, sest ta süda oli närgaks jäänud. Mõni päev hiljem tulid Tuisule laevmeister ja kaks töömeest. Ka Kustas aitas niipalju kui sai. Äkki läks Jüri näost halliks ja külm higi tekkis otsaette, kuid ta sai sellest ruttu üle ja kinnitas, et kõik on korras. Ühel päeval ehitusplatsi juures aga, kui Jüri oma vana laeva, kus ta kunagi kapten oli, minema saatis tabas teda rinnakorvis suur valu. Ta pidi istuma, et mitte kukkuda . Seal tammepakul niimoodi istudes ta surigi. Mööda läks Kaarel, kes esialgu aru ei saanud, kuid lähemale astudes ehmus ja jooksis kohe koju teatama. Siis läks tagasi ehitusplatsi juurde ja tõi isa süles koju. Ema tuli talle poole tee peale vastu ja Viia tuli Võrkelt Kustasega. Tooni hoidist ust lahti, kuni kõik olid sees ja kõik oli vaikne. Polnud möödunud aastatki Lui surmast, kui Tuisu Jüri lebas samas kohas võrguaidas oma kirstus, kus aegu varem Luigi . Kaarel ja Kustas rääkisid sealsamas üle isa kirstu laevast, et see tuleks teha sumplaevaks, millega saaki vedada.
Emale mõjus Jüri surm kõige rängemini. Kustas veetis nüüd rohkem aega Tuisul, sest oli vaja arutada päranduseasju. Kustas ei tahtnud muud, kui natuke maad juurde Võrkele, et saaks hobust pidada. Pool paadist oli nagunii tema oma. Kustas ja Kaarel läksidki õue ja panid toigastega piirid paika. Peale paaripäevast seisakut hakati jälle laeva ehitama. Ühel laupäeva lõuna ajal kohtas ta õunaaias Toonit lapsega. Tooni ütles, et ta peaks oma ema juurde tagasi minema, et kellele teda siin Tuisul vaja on. Kustas aga vaidles vastu ja ütles, et kasvõi temal on Toonit vaja. Kustas ütles ka Toonile, et ta pole selline nagu varem (vihjas suhtele Hildega). Siis läks Tooni lapsega tuppa ja Kustas läks vilistades Võrkele ja aitas Leenal saunavett vedada. Simmu ja Peeter viisid võrgud vette ja tagasitulles rääkis saunas Kustas Peetrile, et ta tahab Võrkele uut perenaist võtta. Peeter arvas kohe, et jutt käib Hildest, aga Kustase mõtted olid perenaise kohapealt Hildest kaugel. Kustas mõtles hoopis Tooni peale, kuid ei öelnud seda veel Peetrile. Hommikul nägi Kustas Hildet ja Hilde kurtis, et ta elu on nüüd segi. Kustas suhtus sellesse üsna külmalt ja Hilde lahkus täpselt sama külmalt. Siis läks kustas pilli mängima, sõi ja istus siis trepile pilli mängima. Nägi, et Tuisu väravast tuli Tooni ja Kustas hüüdis teda. Tooni oli teel palvemajja, kuid Kustas kutsus teda alla randa rääkima ja Tooni järgnes talle. Nad sõitsid paadiga rannast natukene eemale. Seal tunnistas Tooni talle, et sellest ajast peale, kui ta Tuisule tuli on ta Kustasest rohkem mõelnud, kui Luist ja Kustas ei uskunud, et ta on nii pime olnud ja sellisest varandusest kogu aeg mööda kõndinud. Kustas suudles Toonit ja viimane oli endalegi märkamatult Kustasele käed ümber pannud. Nad võtsid suuna tagasi ranna poole.
’’Tooni tõstis Kustase vigastatud käe sõrmed oma põse vastu. Kustas vaikis ja laskis paadi aeglases käigus joosta kalda poole. Kalda ja uue elu poole, mis seisis avatuna nende ees. Ja kui sinna peaksid lööma sisse tormidki – need suudaksid seda muuta üsna vähe.’’