Ennosaare Ain (0)

ENNOSAARE AIN
Elisabeth Aspe
Pärnu linnast 2 versta õhtupoole seisab Sauga jõe ääres Sauga mõis ja tema ümber laialine Sauga vald. Mõis oli lihtne kiviehitis, seisab ilusal kohal kõrgel jõekaldal, kesk väikest puiestikku ja viljapuuaedu. paar versta jõge üles minnes seisid esimesed valla talud teine teisel pool jõe kallast. Ühe nimi, mis mõisa poolt tulles paremalt kätt jäi oli Ennosaare ja teisel pool oli pajusaare talu. Lisad Enno ja Paju o saadud esiisade kaudu. Talud mõlemad olid pealtnäha kehvavõitu nagu enamasti sel ajal kõik hoonedki õlgkatusega, suitsunud, ilma korstnata ja paar väikest akent . Paremal pool jõe kallast Ennosaare talus oli peremeheks Ain Enno, Peedi poeg ta oli suurt kasvu ja tugevate laiade õlgadega mees ning alles noorepärane 35-40 aasta vanune. Oma peremehe seisuse kõrval pidas ta peremeheseisuse kõrval ka mõisa kupja ametit. Aga kümne aasta eest ta naine suri kelle ta teiselt poole Pajusaare talust oli toonud . Vana Ennossaare Peedi teine naine , praeguse peremehe võõrasema, kes alles elas ja vanaemana majas valitses ja talutütart miniaks soovinud. Õndsal perenaisel oli 6 aastane poeg Peet järele jäänud, selle võttis vanaema oma hoole alla ega sallinud uut noort ema. Ta pidas väikest poissi oma pojaks. Kellest keegi muu ei hoolinud ja hiljem kui veel teine väike poiss, keda isa järgi Ainiks nimetati Ennosaare majaliste hulka asus, ütles ta noorele emale, et mõlemad hoolitsevad oma lapse eest ja kummalgi pole teine-teise lapsega tegemist. Naised pidasid sõna mõlemad kaitsesid oma last nagu oleks teisel kuri tõbi küljes. Kuigi emad ei saanud üksteisega läbis, see eest laste keskel kasvas armastus. Väike Peet tegi vennakesele peergudest väravaid ja muid mänguasju. Väike Ain ei söönud iial oma saia ega õuna, mis ema talle linnast tulles tõi, enne kui ta salaja üht jagu oma varandusest Peedile ei olnud pihku pistnud. Nii läksid aastad mööda ja väikeset Peedist sai suur 17. a priske poiss, kes sügisel lugema pidi minema ja kodus töö juures hästi isa aset täitis ja kupjaameti pärast mõisas pidi käima. Väike Ain oli ka juba asjaajaja ja karjaskäija. Ta oli õrna näoga, nõrga kasvuga 10. a poisike, kes mitte maikugi Ennosaare meeste moodi ega laadi polnud ei näost ega teost.
Ilus heinailm oli õues. Tuli kuum päike kõrvetas pea kohal ja mõnigi silma vaatas arglikult taeva poole. Mõisas oli suur loog maas ja kõik valla teovaimud väljas teda koristamas. Talu heinamaal aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha. Ka Ennosaare rahvas oli heinamaal. Väike Ain oli loa saanud loomi, kes palavuse käes ei söönud koju ajada ja siis pidi ta kapsaste vahelt umbrohtu kitkuma. Sama ajal kui Ain, kes kodutalus teiselpool jõge kapsaste latvade vahel põlvitas ja umbrohtu kitkus kuulis vee sulpsatust ja tõusis imestunult püsti, veel enam pani ta imeks rumba kummuli vees ujuvat. Üks mõisa heinalistest oli härra ise kupja asemele tööliste juurde jäänud ja ometi oli ta mahti leidnud palavast tööst pisut puhata ja kupjate järele vaadata. Ta oli näinud teda rumpa astuvat ja siis teda äkitselt kaduvat. Kohkunult silmitses ta teravamalt seda kohta ja kuulutas ta oma nägemist ka teistele, kes ligemal töötasid. Ehmatusega kuuldi ja üteldi see lugu edasi ja korraga vaatasid kõik jõe poole. Aus härra kostis üks kel kõige rohkem julgust oli ta vastas, et kui muud pole, siis ta tuleb sealt ise ilma teie vahtimatagi ka välja, viimaks vastati talle et vist ei tule sest kukkumisest on tükk aega möödas. Nii saadetigi Hans jõe äärde teda vaatama ja teised jätkasid oma tööd. Hans nägi teiselpool kallast noort Aini ja küsis ega ta isa üle jõe ei näinud tulevat. Ain vastas et ei näinud. Hans vaatas taevasse ja nägi, et vihma hakkab sadama ja lausus et kas tal paremat aega polnud millal uppuda ? Sest nüüd tuleb vihm ja teeb meie heinad mustaks. Surnukeha saadi peagi kätte ilma suurema vaevata. Järgmisel päeval olid matused. Peale seda tuli peedi juurde väike Ain ja küsis, kas nüüd mil isa on surnud tõesti tahad meid ära ajada ja kui me ei lähe siis enam suutäitki leiba ei anna. Peet vastas see peale et kes seda sulle rääkis. Noorema vastas Ain ta ütles et teie vanaema ilmas ei sallinud meid ja koht sinule peab jääma. Peet küll ütles vennale, et ei lase kuidagi viisi talle liiga teha ega aja teda ära aga siiski noorel emal olid juba asjad pakitud ja valmis ära minema. Nii nad läksidki.
Sulaste maja kus nad endale korteri said elas mitu perekonda ühe katuse all ja polnud puudust Aini vanustest lastest. Kuid Ain ei passinud kunagi nende sekka, nad olid vallatud, kiusasid ja karjusid, et üksikus talus kasvanud lapsel kõrvad huugama jäid ja ta kartlikult oma väiksesse tuppa puges. Seal oli ainus ajaviide katekismus ja lauluraamat. Ennosaarele vend Peedi juurde, kus ta mõtted ja palav lapse igatsus viibis ei tohtinud ta minna, selle oli ema tal rangelt ära keelanud. Natukese aja pärast kui Ain oli lugenud läks ta õueukse ette kus ta nägi väikest tüdrukut, kes sõidutas iseenese suurust nukku, kuid vankril tuli ratas alt ära. Ain ruttas talle appi, vähe umbusklikult vaatas tüdruk poisile otsa ja lubas tal käru korda teha. Mööda läinud Junkru- Olga aga hakkas väikese Hilde ja Aini käest pärima mis siin toimub ja uuris Aini käest kust ta elab. Ain vastas, et ta elab suures valges majas ja näitas sulastehoone poole. Ainile vastati selle peale et mine nüüd ära, me ei tohi sinuga mängida, sest sa oled sulaste laps. Nii Ain läkski. See järele hüüdis talle Hilde järele et Ain võib ta nukuga mängida ja teda sõidutada. Sest päevast saati läks Ain ja ta ema Karja- Maie elu lõbusamaks, sest Ain sai endale sõbrad ja ei olnud enam nii üksik. Aga suvi läks mööda ja tuli talv. Nüüd pidi Ain kooli minema. Tänu sellele et Ain koolis sai käija nägi ta hoolimata keelust oma venda Peeti.
Kuid ka talv sai läbi ja nad pidid hüvasti jätma. Kevadel jäeti kool seisma ja kõik lapsed rändasid karjaga haljastele aasadele. Ainult Ain oli kurb sest ta sai viimast korda oma vennaga mõisa sillani kõndida. Vahepeal läksid ilmad ilusamaks ja Junkru-Olga jalutas nukuga väljas. Ja muidugi ei puudunud ka Ain sellest seltsist. Kuid ükskord sai Ain kokku Helene noorema venna Adelberdiga, kes hakkas Aini käest iga suguseid küsimusi küsima kust ta elab , kes ta isa on ja kes ema ja mis tal Olgaga asja on? Lõpetuseks küsis ta Aini käest kas ta lugeda oskab Ain ütles et oskab aga seda kirja mida Adelberg tal lugeda käskis seda ta ei osanud. Seepeale küsis Adelberg kas ta tahab seda õppida. Ain oli sellega nõus ja ta ema ka. Sest saadik käis poiss iga päev mõne tunni linna elementaar koolis kuid kevadel ühel ilusal päeval jäi Aini ema haigeks ja suri. Ain jäi vaeslapseks. Adelberg võttis ta enda hoole alla.
Aastad läksid mööda. Väikesest arast talupojast sai aegamööda peenike noorhärra. Peet jäi samaks talupojaks. Antonil nõnda kõlab Aini peenem nimi vahepeal oli möödunud mardipäev ja Hilde kutsus Aini saksamaale. Ain aga ei olnud sellega nõus ja tahtis kodumaale jääda. Kahenädala pärast olid suvistepühad. Esimese püha hommikul olid kõik kaugemad teed kägisevaid puuvankreid täis, mis kirikulisi linna viisid. Lähemal asuv rahvas läks jala. Teise püha lõunaks mindi aga kõrtsi ka Ennosaare peremees ole teiste rõõmsamate hulgas ja otsis sealt oma venda Aini kelle ta lõpuks leidis ja juttu ajama hakkas. Ai oli küll natuke kurb sest Hilde oli juba ära sõitnud. Aga kõrtsis käis pidu edasi. Paljud laulsid ja rääkisid niisama juttu. Kätte jõudis sügis. Mõlemal pool mõisaid võeti kartuleid . Aegamööda jõudsid kartulivõtjad teele lähemale, korraga läks üks läikiv tõld mööda edasi, teine ja komas ja veel mitu kõik sõitsid mõisa või pöörasid sealt tagasi linna. No miss eal täna ometi on küsis üks tööline teiselt. Täna on ju preili pulmad vastati talle. Ah pulmad, kui ruttu preili saksamaalt peiu leidis ütles üks töötaja. Nii nad arutasid veel tükk aega pulmadest ja pulma külalistest. Varsti tulid kaks tõlda. Nende ees vilets hobune ja taga puust talu vanker . Mõne aja pärast tuli neile vastu veel üks vanker ja nad põrkusid tee pealt välja. Vankris olevad Jaan ja Kadri aga läksid mõisa poole jalgsi tagasi lõpuks nad jõudsidki kohale. Õu ja aed oli väga ilusasti kaunistatud. Pruut Hilde oli pika valge kleidiga ja rohelise pärjaga. Aga kui oli aeg alustada pulma registreerimisega sai Hilde kirja, milles oli kirjas et ta peigmees pidi ruttu rutulise talitluse pärast Riiga sõitma. Teenrite kära, sõidumürin ja hobuste hirnumine, mis pidulikku õue täitma hakkas äratas pingil istuva Aini oma unistustest üles. Ta uuris natuke ilma ja läks üles Hilda juurde. Hilda ütles talle kohe et Ainil pole mingit lootust sest Ain on ta isa koerapoiss ja Karja-Maie poeg. > PRINDITUD
Jõuludeni oli aega veel 6 nädalat. Ennosaare perenaine tuli õuest ja oli väsinud ja päev päeval kasinamaks jäänud. Ta hakkas Peediga rääkima, et tal läheks miniat vaja ja et tulevane perenaine peab olema viisakas, mõistlik, osav ja töökas. Ja ta soovitas Peedil naiseks võtta Ann. Peet aga vaidles vastu et Ann ei taha teda nagu nii ja Peet ise tahtis kosija võtta Pajusaare talust aga sellega polnud vanaema nõus. Nädalad läksid mööda. Pühad olid juba ukse ees. Ennosaare eide mõtted tuleva minia kohta polnud sõrmeküüne võrdki muutunud. Nutuga pooleks tegi vanaema iga päev tööd et Ann, kellele ta Peedist püüdis kõneleda, ei astunud ta nõusse. Ann oli vanaema sugulane. Ühel päeval vanaeit saigi lõpuks Annega jutule aga siis Ann vastas talle, et Peet ei taha teda. Vanaeit seepeale solvus mõneajapärast tuli Peet oma kosijaga koju, et Paljusaate tädi kasutütre Eeduga abiellu astuda. Ta teavitas ka vanaeite aga ta selle peale hüüdis, et ta tema armu ja abi iialgi ei taha ja ei võta heaga sarnast kerjakotti minimaks ja ust põrinal oma taga kinni pannes jooksis vanaeit nuuksudes välja. Eedu hakkas see peale kibedalt nutma ja läks koju. Ann käis vanaeite lohutamas aga see ei aidanud. Vanaeit mõtles endamisi mida ta teinud on et temaga nii juhtus.
Kätte jõudis pühapäev peale jõule väljas oli raksuv külm, aga selge ja ilus ilm. Ennosaarel ja Paljusaarel olid pulmad. Vanaemagi oli selle abieluga leppinud. Kui kõik valmis oli astusid nad linna poole teele. Mõisa alla jõudes lasi Peet hobusel tasemini käia, sest ta nägi seal kalda ääres puude juures ühte meest. See oli Ain. Peet ja Ain rääkisid paar sõna juttu, et kas Ain ei tahaks pulma tulla Ain vastas see peale ei taha ja Peet sõitis edasi. Ja pidas kenasti oma pulmad ära.
Kätte jõudis kevad. Sauga mõisas oli jõgi veel jää all. Igal hommikul ja õhtul käis Ennosaare Ain mõisast tulles jõe ääres et vaadata kas jää juba sulab. Ühel ilusal hommikul aga tõusis Ain üles ja läks töö juurde ja kuulis kahte töömeest rääkivat et Ennosaare all on jää sulama hakanud. Mõttes vaatas Ain kaldal seistes seda igakevadist looduse mängu pealt ja kibedalt naeratades võrdles ta jääminekut oma saatusega. Sest mineval kevadel oli ta siinsamas paigas rõõmus olnud ja tulevikku kõikumata kindlaks arvanud ja tõotanud enam oma jalga sündimisepaiga lähedalegi viia, aga nüüd saatuse tahtel pidi ta käsu järele siin viibima ja tööd tegema. Ilma et koidutäht veel siin oleks või temast midagi teada oleks tahtnud. Õnnetus pöördus veel sinna paika mitmekordselt tagasi kus talle kord tee oli lahti tehtud, sest mitte üksi armastusest vaid ka heldest kasuisast ja muretust tulevikust oli Ain ilma jäänud.
Mõne aja pärast oli kätte jõudmas Adelberdi testamendi lugemine, kus oli kirjas , et ta ei jätnud kellelegi mitte midagi isegi Ain jäi varandusest ilma ja ta oli käskinud kõik maha müüa. Peale seda kui proua Helene seda kuulis, et isegi Ain ei saanud midagi ei saanud hakkas tal Ainist kahju ja tahtis talle raha anda aga Ain ei võtnud seda talt vastu, sest ta oli liiga uhke. Heasüdamline naisterahvas ei jäänud ometi sellega rahule ja maksis raha ühe kadunud tuttava õpilase kätte ja palus tal naabrimehe eest hoolitseda. Enne aga kui ta midagi teha nõudis härra Habermann Aini oma teenistusse. Ain pidi selle käsu täitma. Talle anti elamiseks alumise korruse tühi kirjutajate kamber. Ain pidi seal pidama kirjutajaametit kuni kevadeni, sest siis pidi Habermann endale uue kirjutaja leidma. Saabus vaheaeg ja talve valjem valitsus lõppes. Ainile läks külla härra M. kellega proua Helene oli rääkinud ja andis Ainile nõu edasi minna õppima Tartusse . Ain ei olnud sellega nõus. Aga lõpuks laskis härra M. Aini enda juurde kutsuda ja seekord oli tal koht soovitada kaugel Moskva linnas ja Aini rõõmuks ühe täheteadlase juures, kes kirjatoimetajat vajas. Ain võttis selle kohe vastu. Aga siis laskis ta pea kurvalt norgu, sest ta ei teadnus kust ta raha saab. Jälle läksid nädalad mööda ja jüripäeval tuli uus kirjutaja mõisa ja Ainile anti luba minna kuhu ta soovis ja nii ta läkski kõikidega jumalaga jätma.
Mõnepäeva pärast jõudis Ain venemaale. Ain venemaale kohale jõudnud seal võttis teda vastu suur linna liikumine ja tuhathääleline kisa ja kära. Lõpuks jõudis ta ka kohale sihtmärki pikka kahekordsesse lampkatusega puumajja. Seal majas elas professorihärra, kes oli vana, hallihabemega, peenikese näoga venelane . Esimene päev mööduski üksteisega tutvumisega .
Teisel päeval võttis Ain uue teenistuse käsile. Tal oli vaja ainult kirjutada kirju, mis teadusmehed väljauurimise varal otsustasid ja välja rehkendasid. Tal jäi samuti palju aega võõra linnaga tundma õppimiseks. Pea leidis ta ka sealt sõpru, kelle keskel tal ei olnud võimalik halba seltskonda sattuda. Koju ta sõnakestki ei kirjutanud ega ka ei uurinud mis seal toimub. Hoolega tarvitas ta oma rohket aega õppimiseks. Vana lahke professor, kelle teenistuses ta seisis , andis aega ja ka rahalist abi ülikooli ettelugemisest osa võtta. Ain sai hea tunnistuse. Tal läks kõik aeg hästi kuni talle meenus Eestimaa ja vend Peet ja tal hakkas järsku häbi sest ta ei olnud hoolitsenud iialgi oma venna Peedi eest ja ei õpetanud talle mingit teadust ja nüüd ta kirjutas talle pika kirja vabanduseks. Vastus ei jäänud kaua tulemata. Enam kui 10 aastat oli ju mööda veerenud. Saadikki oli kodupinnalt lahkunud. Kaua oli juba Peet venna käest kirju oodanud ja kui need ometi kohale jõudsid magas Peet juba nädalate kaupa jõekaldal vaikse kalmu all viimast und. Pisarad , valusamad kui ta enne iialgi nutnud tungisid Aini silmist ja nüüd alles jõudis talle kõik kohale, et enne mis ta kõik armsaks oli pidanud oli ta nüüd laotanud. Peale Peedi surma läksid veel aastakümned mööda, ikka veel viibis Ennosaare Ain tsaaride linnas ja oli seal aastate jooksul koguni tuttavaks saanud. Aini nägu oli kitsaks muutunud ja kortsus ja kandis toasistuja jumet ka keha näis noorpõlve kärme liikumise südiduse poolteed unustanud ja kaalus tähelepanematuil silmapilkudel märksamalt ettepoole . Nagu vana veider onu Adelbert armastas ka Ain üle kõige taevatähti, pidas noorpõlve armastust ehk see oli kurbust ja alandust toonud. Kord oli Ainil nõu Peedi poega Moskvasse oma juurde tuua aga Eedu ei olnud sellega nõus ja nii lasi Ain venna lesele raha saata, et poiss koolis käiks. Mõne aja pärast võttis Ain mõttesse kodumaale saabuda ja ta saigi professorilt loa nii istus ta mõni päev hiljem raudteevagunisse ja tuule kiirusel kodu poole saabus.
Kätte jõudis sügis päevad läksid lühemaks ööd vilumaks ja puude lehed kolletasid ja Ain oli juba pikemalt aega ringi reisinud ennem kui ta Pärnusse jõudis. Seal ta otsis üles oma venna lese ja ta poja. Ain(Peedi poeg) aga, kes onu eeskujul ka oma nime oli muutnud ja end meistril ja teistel purssidel Antoniks laskis hüüda ei meeldinud Ennosaar Ainile eriti, sest ta ei olnud üldse kadunud isa moodi ja ei olnud ka küllalt peenike ja viisakas. Kui Ennosaare Ain oli mõni aeg juba oma venna lese ja ta pojaga juttu rääkinud läks edasi, et vaadata mis linnast ja kodukülast oli saanud. Kui tal oli linna peal kõnnitud istus ta mitmeid päevi akna peal, et välja vaadata, kuid ühel päeval sõitis mööda matuserong ja jäi Aini maja juures seisma et küsida ega Ain ei taha matustele tulla. Ain läks uudishimust kaasa, et teada saada kes surnud on. Lõpuks küsis ta ühe naise käest, et teada saada keda siin maetakse talle vastati, et leske obersti prouat N. Aini jaoks oli see nimi võõras. Nii üritas ta haua lähedale saada, et näha mis haua mis haua plaadil kirjas on. Järsku jäi ta ühte kohta tarretunult seisma ja vahtima sest ta nägi haua kõrval olevat risti kus oli kirjas Helene von Habermann ja nagu üks jääkülm sõrm pikalt ja valusalt sõnumi ta südamesse kirjutanud teadis ta korraga, et lesk obersti proua N keegi mu ei olnud kui proua Helene ainus tütar Hilde. Väriseval käel võttis ta kübara peast ja heitis sõrmed risti. Ka siin oli ta hiljaks jäänud ja ainult selle teekonna lõpetamisele jõudnud. Kuni haud valmis tehti lilledega kaeti ja matuselised minema hakkasi toetas end Ain eemale ühepuu najal ja vaatles edasi-tagasi voolavat inimestehulka. Alles kui kõik valmis oli ja viimanegi saatja ära läinud, tuli ta jälle lähedale ja istus proua Helene haua jalg otsas seisvale raudsohvale. Seal olid nad kõik , kes endisel ajal vastu armsad ja lahked olid : onu Adelbert, proua Helene ja Hilde. Ja see järel hakkas ta ennast painama et ta oleks võinud varem tulla lõpuks saabus õhtu kuni surnuaia uksi lukustades ta sealt ära aeti. Järgmisel päeval tahtis Ain jälle end Venemaa reisile valmistuma hakata, sest nüüd ei olnud tal ju enam mõtet seal kauem viibida. Teisel hommikul aga Ain mõtles ümber ja läks taas haudade juurde seal oli ka Olga kellega ta alles mõne aja pärast rääkima hakkas. Nad rääkisid sellest miks Ain varema tagasi ei tulnud ja kui kauaks Ain kavatseb üldse jääda. Ain aga vastas Olgale suure ülbusega ja see järel mõlemad vabandasid ja nad leppisid kokku ajad millal keegi haua juures käib. Olga lahkus. Ja nii nad ei sattunudki enam koos haudadejuurde.
Saabus talv kätte olid jõudmas pühad ja peeti jõululaata. Ka Ain ostis kingitusi Eedule , noorele Ainile ja Olgale. Ta jagas kõik kingitused kätte kuid ainult Olgale ei andnud, sest teda ei olnud enam kuskil näha. Ain arvas juba et äkki on ta ära sõitnud või väga raskelt haigeks jäänud. Terve talv Olgat ei nähtud kuni alles ükskord kevadel taas kord nad kohtusid kevadel haua platiside juures. Ja nad hakkasid vestlema tuli välja et Olga oligi terve talv otsa haige olnud. Nad rääkisid veel pikka aega juttu kuni Olga pidi lahkuma Ain saatis ta koju. Olga korter oli Pärnu linna lõuna poolses servas ühes vana lese emanda puumajas ta oli seal endale pärast Hilde surma paar tuba üürinud. Viimasel ajal hakkas Ain ja Olgal suhteliselt tihti külas käima ühel korral õhtusöögiajal Ain ütles Olgale, et ta on talle juba ammu öelda tahtnud et ta läheb venemaale tagasi ja ta tahaks et Olga läheks temaga kaasa aga nagu abikaasa. Olga punastas see peale ja ei osanud midagi vastata. Järgmisel päeval tahtis Ain uba ära sõita ta käis ka haua juures ära ja ta kohtas seal Olgat kellega ta rääkis eilsest küsimusest Olga vastas talle jaatavalt aga tal oli ka nõudmisi üks neist oli et ta võiks teda Ainiks hüüda mitte Antoniks Ain oli sellega nõus ja nii nad lahkusidki surnuaialt käsikäes.
5