Peaaju koore keskused (0)

b>Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (27.09.2013)
Peaaju koore keskused (jätk)
Motoorsed keskused – juhivad liigutusi :
* Somatomotoorne keskus ( soma – keha) – keskus, mis juhib tahtelisi liigutusi
See keskus asub otsmikusagarates, eesmises tsentraalkäärus (pildil punane ala)
Sealt juhitakse lihaste tahtelisi liigututusi; vasakult ajupoolkeralt paremale poole, paremalt
ajupoolkeralt juhitakse liigutusi vasakule poole. Vahet tehakse nendel kahel käärul tsentraal -
vaoga, mis lahutab üksteisest otsimikusagarat ( somatosensoorne keskus) ja kiirusagarat
(somatosensoorne keskus). Eesmisest tsentraalkäärus tööjaotus neuronite vahel. Osad need, mis
juhivad keele liigutusi. Ebaproportsionaalne neuronite kogus näol ja labakäel – tänu arvukale
närvirakkude hulgale saab labakäsi sooritada mitmesuguseid liigutusi ja töid. Näo mitmekesine
miimika on võimalik tänu suure närvirakkude esindatusele. Labajalal samuti ebaproportsionaal-
selt palju neuroneid . Kui käsi on külma saanud, siis tundlikkus väheneb. Pärast hambaarsti
juures tuimestit saades on kõne häiritud, kuna suu limaskest on tundlikkust kaotanud.
* Kõnekeskus – koosneb kolmest osast – osad seotud tundlikkuse vastuvõtmisega.
1) motoorne kõnekeskus ehk broca keskus/ala. See paikneb otsmikusagara tagumises alaoas.
Ta on vahetult selle eesmise tsentraalkääru piirkonna ees/ naabruses , mis juhib näolihaste
talitlust. Selle piirkonna kahjustusel tekib häire, mida kutsutakse motoorseks afaasiaks
(võimetus rääkida) – inimene saab aru kõnest, mida talle räägitakse, aga ise kõnega vastata ei
suuda (tekib ajuinsuldi tagajärjel). 1861. aastal broca näitas, et aju piirkonna kahjustusel
ei suuda inimesed kõnelda - motoorne afaasia . Võrreldes kahjustusekohta ja kliinilisi
tunnuseid, tehti kindlaks, kus kohas ajus vastavat funktsiooni juhitakse.
Ajukaardi töötasid välja Penfield, Rasmussen, Fasper.
Homunkulus – inimesekene.
2) Sensoorne kõnekeskus ehk Wernicke – Wernicke näitas, et oimusagaras asub
piirkond, milla kahjustusel ei saada kõnest aru, aga rääkida suudetakse. Sensoorne afaasia!
Kõne on spontaanne. Paikneb kuulmiskeskuse vahetus naabruses.
3) Sekundaarne ehk teisane motoorne ala (kutsutakse ka kõne vokaliseerimise piirkonnaks ).
Ta paikneb eesmises tsentraalkäärus. Seal, kus juhitakse keele motoorikat kõnelemisel.
Kõne on organismi liitfunktsioon, mis koosneb Fonatsioonist ehk hääle moodustamisest ja
artikulatsioonist ehk häälikute ja nende kombinatsiooni moodustamisest. Fonatsioon toimub
kõrilihaste osavõtul ja õhusurve muutmise teel (kui liigub läbi häälepaelte). Osalevad keel,
suulae lihased, mälumise lihased. Nende lihaste talitlused juhitakse teisasest motoorsest
keskusest . Selle piirkonna kahjustusel tekib motoorne afaasia, aga vaid mõneks nädalaks. Kui
broca ala on kahjustamata, siis on afaasia ajutine.
Ajupiirkonnad, mis on kõne kujundamisega seotud:
* nurkkäär ehk gyrus angularis ( Brodmani 39. väli) – kukla - ja oimusagara vahelisel alal
* kaarkilp ehk fasciculus arcuatus – kaarkilp kujutab endast närvikogumikkude kimpu, mis ühendab
endast nurkkääru broca alaga. Võimaldab (nt silma poolt) vastuvõetud informatsiooni viia broca
alasse.
Kõne kujundamisel tuleks eelistada kahte varianti :
1) kõne kujundamine kuuldud sõnale – Mõtteline kõne annab stiimuleid, mis osalevad reaalse
kõne kujundamisel. Kuuldud sõna edastatakse mööda kõrva ja kuulmisjuhteteid oimusagarasse,
kuulmiskeskusesse (väljad 41 ja 42). Sealt edasi naabruses olevale Wernicke alale . Toimub sõnast
ja kõnest arusaamine. See info omakorda antakse kaarkimbu närvikiudude kaudu broca alasse.
Broca alas formeerub vastuse neuraalne mudel. Neuraalse mudeli info edastatakse naabruses
olevasse teisasesse motoorsesse alasse, seal paiknevatele närvikiududele (eesmises
tsentraalkäärus) . Sealt juhitakse närviimpulsid keelelihastele, suulae lihastele, kõrilihastele,
häälepeaeltele – nende osavõtul toimub vastava vastuse kujundamine, sõnade kombinatsiooni
esitamine.
2) kõne kujundamine kirjasõnale – Silma võrkkestalt vastuvõetud info edastatakse mööda
nägemisjuhteteid nägemiskeskusese kuklasagaras. Kõigepealt 17. väli ja siis 18. ja 19. väljale.
Nägemisväljadelt antakse informatsioon edasi nurkkäärdu. Informatsioon ei pea tingimata
vernicke alale minema. Nurkkäärult antakse mööda kaarkimbu kiude broca alasse, seal
formeerub taas vastuse neuraalne mudel. Keelele, kõrile, häälepaeltele, suulae lihastele,
mälumislihastele. Broca alasse jõudes on informatsioon juba ühesugune. Aju talitluse uurimise
meetodiks aju vereinge uurimine erinevate vaimsete protsesside all
positronemissioontomograafia (PET) – põhineb aju vereringe muutuste uurimisel teatud
vaimsete/füüsiliste tegevuste korral. Lugedes jälgitakse aju vereringet ja jälgitakse, kus kohas
ajus toimuvad kõige suuremad muutused – nii ainevahetuses kui ka aju vereringes. Võimaldab
teha järeldusi aju eri piirkondade funktsioonide kohta eri tegevuste korral.
Häired, mis on seotud kõnekeskusega:
* aleksia – lugemise häire -rohkem seotud Wernicke piirkonna talitluse häirega – sensoorse
afaasiaga
* agraafia – kirjutamise häire – motoorse afaasiaga seotud ja ka broca ala kahjustusega
* acalculia – arvutamise häire
Elektroentsefalograafia (EEG) – meetod aju biovoolude registreerimiseks. Registreerimine toimub nende biovoolude üleskirjutamise teel. Aparaati , mille abil registreeritakse, kutsutakse elektroentsefalograafiks. Pealaele asetatakse eletroot, nendel eletrootidelt lähevad juhtmed aparaati. Aparaat võimendab biovoolu ning kirjutab üles liikuvale paberile (või ekraanile ). Üleskirjutist nimetatakse elektroentsefalogrammiks. Elektroentsefalogrammil on näha erineva kuju ja sagedusega laineid. Sarnased lained esinevad rühmiti. Neid sarnaseid lainete rühmi kutsutakse rütmideks.
Eristatakse nelja rütmi:
1) alfa – koosneb tsinusoidaalse kujuga korrapärastest lainetest. Nende amplituud , mis väljendub laine kõrguses, on 50-100 mikrowolti mW, sagedus 8-13Hz. Alfalained domineerivad aju kukla piirkonnas ja iseloomustavad puhkeseisundit. Neid saab silmade kinnipanemisega esile kutsuda. Kui silmad lahti teha, siis alfalained kaovad ja asenduvad beetalainetega. Alfarütme iseloomustavad ka orientatsioonirefleksid. Orientatsioonirefleks seisneb vastuses olukorra muutusele (nt vaatad ruumi sisenevat inimest).
2) beeta – ebakorrapärase kujuga, madala amplituudiga. Nende sagedus on 14-30 Hz. Beetalained iseloomustavad ajukoore aktiivset seisundit . Alfarütmi depressioon – alfarütmi asendumine beetarütmiga (silmade avamisega).
3) teeta – ebakorrapärase kujuga, suure amplituudiga (üle 100 mW lainetest), sagedusega 4-7 Hz. Teetarütm täiskasvanul iseloomustab ajukoore pidurdust, mis on tingitud keemilistest ainetest. Teda esineb täiskasvanul une ajal (mitte kogu aeg – une ajal esineb teisi laineid ka). Teetarütm esineb ka narkoosiga. Lastele on teetarühm une ajal iseloomulik.
4) delta – veelgi suurema amplituudiga kui teetarütm; ebakorrapärase kujuga, sagedus 0,5-3,5 Hz. Täiskasvanul iseloomustab deltarütm ajukoore sügavat pidurdusseisundit (sügavas joobes, narkoosis). Lastel võib esineda ka normaalselt sügava une korral (pole kogu aeg; näitab samuti pidurdusseisundit). Mida sügavam pidurdus, seda aeglasemad lained.
EEG-d kasutatakse:
1) neurofüsioloogilistes uuringutes (kui objektiivne ajukoore seisundite näitaja)
2) neurofarmakoloogilistes uuringutes – mõjutamiseks kasutatakse ravimeid (keemilisi aineid)
3) uneuuringutes -
4) diagnostilisel eesmärgil kliinilistes uuringutes
Milliseid haigusi EEG näitab?

1) epilepsia ehk langetõbi – haigus, kus peaajus koorealustes piirkondades on põsiv erutuskolle. Erutus väga tugev ja vastavalt sellele, kuhu ta ajus liigub, tekivad erinevad reaktsioonid. Tavalisimaks on lihaskrambid. Alguses võib leivda hoopis haistmis-, nägemis- ja kuulmispiirkonda ja tekitada seal kergemaid häireid – tunneme lõhnu, näeme ja kuuleme pisut moonutatult. Järgnevad siiski lihaskrambid. Epileptiline erutuskolle tekib tavaliselt sünnitrauma tõttu (mingi aju osa kahjustunud ), alkoholismist samuti. Elektroentsefalogramm ei tarvitse midagi näidata, kuna lained ei pruugi olla pidevalt nii tugevad, et oleks näha. Kui aga näha on, siis on epilepsiakoldele viitavad lained suure amplituudiga ja teravad (kutsutakse spike'ideks ehk ogadeks). Kui selliseid laineid leitakse ja eelnevalt on teada kogetud krampidest, siis on diagnoos üsna kindel.Kui Eeg midagi ei nöita, siis tehakse kordusuuringuid provokatsiooniga – püütakse epilepsiale iseloomulikke muutusi välja kutsuda – heli- ja valgusärritus.
2) ajukasvaja – kasvajate korral kasvajakude ehituselt/struktuurilt kui normaalne põhikude. Biovoolud selles kasvaja piirkonnas erinevad normaalsetest biovooludes.Võib näidata ka armistunud insulti. Lained suurema amplituudiga ja harvemad, ebakorrapärased. (Parem meetod ajukasvaja diagnoosimiseks on kompuutertomograafia)
Vegetatiivne närvisüsteem, selle ehitus ja funktsioonid:
Vegetatiivne NS on närvisüsteemi see osa, mis innerveerib siseelundeid ja veresooni.
Kaks alaosa: 1) sümpaatiline NS; 2) parasümpaatiline NS
Vegetatiinvse NS-i närvid kesknärvisüsteemis vastavale elundile kulgevad kahe närvina:
1) eferentne
2) aferentne
Esimese närvi keha asub kesknärvisüsteemis kas peaajus või seljaajus. Preganglionaarne närv – kesknärvisüsteemist väljuv närv. Ganglionis saab alguse teise ehk postganglionaalse neuroni keha, mille jätked lõpevad innerveeritaval elundil. Osa ganglione (lülisamba vahetus naabruses asuvad) moodustavad ülalt alla sümpaatilise piirvääte (?????). Teise neuroni keha on sümpaatilises NS-is. Osa ganglione aga asuvad kõhuõõnes. Paaritud ganglionid: 1) päikesepõimik; 2) ülemine mesenteriaal- ehk kinnistipõimik; 3) alumine mesenteriaal- ehk kinnistipõimik.
Erutuse ülekanne vegetatiivses NS-is toimub sarnaselt tsereoprospinaalsega sünapsite kaudu. Ülekande aineid nimetatakse mediaadiks (v mediaator ?). Sümpaatilises NS-is on ülekandeaineks atsetüülkoliin (ACH), ülekandeaineks efektorile on noradrenaliin ja osalt ka adrenaliin . Parasümpaatilises NS-is ganglionis ülekandeaineks samuti atsetüülkoliin. Parasümpaatilises NS-is postganglionaarsele efektorile ülekandeaineks samuti atsetüülkoliin.
Erutuse ülekannet saab mõjutada. Ravimid on just sellised, mis mõjutavad erutuse ülekannet kas ganglionis ühelt närvirakult teisele või mõjutavad erutuse ülekannet efektorile.
Vegetatiivset NS-i aktiveerib:
1) Sümpaatilist NS-i aktiveerivad füüsiline ja emotsionaalne pinge (hädaoht, võistlus, intensiivne töö, rõõm , hirm, püsiv pingeseisund ehk stressiseisund ).
2) Parasümpaatilist NS-i aktiveerib puhkeseisund (eriti uni, aga ka pikaliheitmine pärast tööd), söömine (söömine ise ja söömisjärgne periood). Lühiajaline ärritaja on külm – läheb ruttu mööda.
Toimeefektid:
1) Sümpaatilise NS-i mõju:
* mõju südamele: südametöö kiireneb, kokkutõmbed tugevnevad ja erutuse juhtivus
südamelihases paraneb - sümpaatilisel NS-il on südamele STIMULEERIV mõju
* mõju veresoontele: erinevatele veresoontele erisugune. Kui veresoon laieneb, siis verevarustus
paraneb kui aheneb, siis verevarustus nõrgeneb. Erutusel laienevad skeletilihaste ja aju
veresooned , suuremalt jaolt ka südame pärgarterid (süda saab nende kaudu ise verd) ehk
koronaalveresooned (korona – pärg, kroon). Erutusel henevad aga siseeelundite ja naha
veresooned.
* mõju hingamisele: hingamine kiireneb ja bronhide silelihased lõõgastuvad, mille tulemusel
paraneb kopsude ventilatsioon (kopsudesse jõuab rohkem hapnikku) – seetõttu paraneb ka
kudede hapnikuvarustus. Sümpaatilisel NS-il hingamisele positiivne mõju.
* mõju silmaavale ehk pupillile: silmaava ehk pupill laieneb – laiendajalihas tõmbub kokku ja
teeb silmaava suuremaks .
* mõju karvapüstitajalihastele: karvapüsitajalihased tõmbuvad kokku ja karvad tõmbuvad püsti
( hundil , koeral, kassil turjakarvad, inimestel „kananahk“).
* mõju ainevahetusele: stimuleeriv: maksas suureneb glükogeeni lammutamine ja
intensiivistub glükoneogenees - süsivesikute teke püruvaadist (viinamarjahape), laktaadist
(piimhape), animohapetest (valgud), glütseroolist (triglütseriidide lammutamisel tekkinud
varuprodukt). Glükogenolüüs – glükogeenist glükoosi teke. Tulemuseks glükoositaseme tõus.
Mõju ka lipiidide ainevahetusele stimuleeriv. Glükolüüsi tagajäjel triglütseroolidest (?) tekivad
rasvhapped ja glütserool.
* mõju vere hüübimisele: kiireneb – ollakse valmis olukorraks, kus saadakse vigastus.
* mõju kusepõiele: soodustav , just põie täitumise faasis. Põie seinalihased lõtvunud, sulgur -
lihased kokkutõmbunud. Kui põis täis saab, siis sümpaatikumi toonus asendub parasüpaatikumi
toonusega.
* mõju emakale: raseduse korral sümpaatikuse mõju emaka sidelihase kokkutõmbel stimuleeriv,
aga muul ajal (kui rasedusega tegemist ei ole) sõltub mõju emakale sellest, kas ta avaldub
alfaadenoretseptorite või beetaadenoretseptorite kaudu.
* mõju suguelunditele : meestel sümpaatikuse mõju ejakulatsiooni stimuleeriv. Peenise ehk
suguti erektsioonile on aga sümpaatikuse mõju pidurdav – põhjustab orgaskeha veresoonte
ahenemist – pinge takistuseks. ( erektsiooni stimuleerib hoopis parasümpaatikum)
* seedeelundite talitlus pidurdub, seedenäärmete produktsioon väheneb, seedeelundite motoorika
nõrgeneb
2) Parasümpaatilise NS-i mõju:
* mõju südamele: südamtetegevus aeglustub, kontraktsioonid nõrgenevad – külm aeglustab
südant ja võib selle isegi seiskada- Parasümpaatiline närv, mis südant mõjutab, on uitnärv.
Tugev uitnärvi ärritus võib põhjustada südame seiskumise, äkksurma. Enne külma vette
hüppamist tasuks end enne kasta. Stenokardia – valu südames, mis on põhjustatud südame
puudulikust verevarustusest; südamelihasesse kogunenud piimhappes; südamearterid ahenenud
– sellest ka valu.
* mõju veresoontele: osa veresooni (südamepärgarterid) ahenevad , seedeelundite ja naha
veresooned laienevad.
* mõju hingamisele: hingamissagedus aeglustub, bronhid mõnevõrra ahenevad ( külma vette
hüpates jääb hing kinni)
* seedenäärmete talitlus intensiivistub, seedeelundite motoorika tugevneb
* mõju silmaavale ehk pupillile: aheneb
* mõju kusepõiele: parasümpaatikuse erutus domineerib kusepõie üle põie tühjenemise faasis:
põie seinalihased tõmbuvad kokku ja sisemine sulgurlihas lõtvub. Kui põis just ülimalt täis pole,
siis pole
erutusest kasu, sest saame seda tahtlikult kontrollida. Kui aga seljaaju ühendus peaajuga on
ristluu piirkonnas katkenud, siis pole tahteline kontroll võimalik ja toimub iseeneslik põie
tühjenemine.
* mõju suguelunditele: parasüpaatiline NS kontrollib erektsiooni (ka kliitorisel) Parasümpaatilise
mõjul laienevad orgaskeha veresooned (paikevad peenise orgaskeha seintes). Laienemise
tagajärjel orgaskeha täitub verega. On olemas potentsi suurendavad ravimid, mida kasutatakse
potentsi häirete phul. Nende toime seotud parasümpaatikuse toime mõjutamisega: mõjutamine
on aga mitmeastmeline . Nt viagra (sildenofiil) – pärssiv mõju fosfodiesteraasile, tsükliline GMP
jääb lammutamata ja erektsioon kestab.
Koliiniretseptorid jagunevad: 1) nikotiinitundlikud (stimuleerib tubakas oletav nikotiin);
2) muskariinitundlikud (kärbse : stimuleerib vegetatiivse NS-i retseptoreid
Kohvi stimuleeriv mõju organismile:
Rakusisene virgatsaine: tsükliline AMP (adenosiinmonofosfaat); teisane virgats raku sees. Esmane virgats nt mediaator, mis käivitab mingi protsessi. Kofeiin blokeerib ära fosfodiestaraasi, mis peaks lammutama AMP-i, ja AMP jääb närvirakkudesse ja lihasrakkudesse kauem kestma. Erutus kestab. Maohappe sekretsioon tõuseb. Kohv ei ole kahjulik, kui teda kasutada mõõdukalt (keskmine annus ööpäevas 5-6 tassi 150ml). Kohv ei tõsta ka kuigivõrd vererõhku, aga tasuks tarbida keskmisest vähem.
IV VERI
1. Vere ülesaanded - ISESEISVALT
2. Vere hulk ja koostis
Veri koosneb plasmast ja vormelementidest. Plasma on vedel osa, vormeelemendid on rakulised moodustised vedela osa – plasma – sees. Plasma ja vormelementide suhet nimetatakse hematokritiks. Plasmat on rohkem (55-60%), vormelemendid üldisest veremahust moodustavad ülejäänud 45-50%. Täiskasvanud inimesel on verd umbes 5 liitrit (plasmat 3l, vereelemente 2l). Kui hematokrit nihkub vormelementide kasuks (vormelemente rohkem kui plasmat), siis on veri muutunud paksemaks (viskoosseks) – tema liikumine veresoontes on raskendatud – hõõrdumine vastu veresoonte seinu suurenenud.
Kui hemoblobiini sisaldus on kõrge, siis peab olema ka punaliblede sisaldus kõrge – selle saavutamiseks kasutatakse dopinguainet. Sel põhjusel kontrollitakse sportlasi ja kõrge hemoglobiiniga starti ei lasta (kõrge hemoglobiinitasemega on ka koormus südamele suurem). Vaja on füsioloogilist tõestust, et hemoglobiin on loomulikult nii kõrge.
Plasma sisaldab vett, vees sisalduvaid ioone (Na, K, Ca jne), orgaanilisi aineid (glükoos, aminohapped, vereplasma valgud - algumiinid ja globuliinid,
Vereplasma valkudest tingitud osmootne rõhk – onkootne rõhk.
Vormelemente on kolm rühma:
1) punalibled ehk elektrotsüütdid
2) valgelibled ehk leukotsüüdid;
3) vereliistakud ehk trombotsüüdid
Tuumaga rakke võib verest leida siis, kui on toimunud verekaotud või vereloomehaigus (punaliblesid tekib palju, ränga pingutuse tagajärjel)
Punaliblede funktsioon – hapniku transport, teevad seda tänu punaliblades sisalduvale valgule – hemoglobiinile. Hemoglobiin seondub hapnikuga punalibles ja tekib ühend Hb + O2 -> HbO2
(oksühemoglobiin). Hemoglobiin seob enesega kudedes CO2-e , CO2 transporditakse kopsu:
Hb + CO2 -> HbCO2 (karbohemoglobiin).
Vingukaasi sattumisel organismi: HbCO (karboksühemoglobiin), see enam ei lagune – vähem tekib hapnikuga seondatud ühendit HbO2-te ja veres tekib hapnikupuudus.
Valgeliblede funktsioon – kaitsefunktsioon; lähevad käiku siis, kui mikroobid organismi satuvad (võõrkehade fagotsüteerimine – rakkude õgimine); Osa valgekehadest töötavad välja antikehi (antikeha – kaitsekeha mikroobide suhtes, neutraliseerivad mikroobid ära).
Mis laadi erinevaid vorme valgelibledel on?
Kranolütsiidid:
1) neutrofiilsed leukotsüüdid – reageerivad neutraalsetele värvainetele
2) eosinofiilsed – happeliste ainetega
3) basofiilsed – aluseliste ainetega, sinakad
Lümfotsiidid kuuluvad akranolütsiidi hulka: plasma ei sisalda terakesi, tuum suur ja ümaramat laadi
Laboratoorne määramine võimaldab saada korralikku informatsiooni erinevate haiguste kohta
Leukotsütaarne valem – näitab erinevate valgeliblede koostis protsentides
Eosinofiilsete sialdus suureneb allergiliste põletike korral
Hüptsüüdid ja monotsüüdid võimaldavad something -something
Leukoos – vormelementide sisaldus tohutult suur
Lümnfogranulunatoos
Hemolüüs ja selle põhjused
Hemolüüs – olukord, kus elektrotsüütide kestad purunevad ja hemoglobiin väljub vereplasmasse. Kui muidu on veri punane ja hägune, siis hemolüüsunud veri on läbipaistev.
Põhjused:
1) osmootne hemolüüs – tekib hüpotoonilises keskkonnas (nt vett organismis liiga palju) – kui kaseklaasis lisatakse verele vett (vesi tungib punalibledesse ja kestad purunevad).
2) keemiline hemolüüs – rakumembraani lahustumine keemiliste ainete mõjul – ogaanilised rasvlahustid nagu eeter, atsetoon , bensiin, petroolium. Rakumembraani koostises on palju lipiide , mis lahustatakse ära, ja selle tagajärjel kest puruneb.
3) bioloogiline hemolüüs – madude mürkide toimel kesta lagunemine
4) füüsikaline hemolüüs – vere külmumine – jääkristallid suruvad kestad lõhki
5) mehhaaniline hemolüüs – punaliblede intensiivne hõõrdumine üksteise vastu (vere loksutamine,
pikad jalgsirännakud
Vere reaktsioon , pH ja selle püsimise võimalused – ISESEISVALT