ÕPPENÕUSTAMISKESKUS JA/VÕI KOOLIS TÖÖTAV SOTSIAALPEDAGOOG (0)

Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö Instituut
Mari-Liis Mölder
ÕPPENÕUSTAMISKESKUS JA/VÕI KOOLIS TÖÖTAV SOTSIAALPEDAGOOG
Referaat
Juhendaja : Mare Leino
Tallinn 2015

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.ÕPPENÕUSTAMISKESKUS 4
2.KOOLIS TÖÖTAV SOTSIAALPEDAGOOG 6
3.NÕUSTAMISE VAJALIKKUS 8
4.KODU, PERE JA KOOLI ÜHINE ROLL 10
5.KOOSTÖÖ OLULISUS 12
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD ALLIKATE LOETELU 16
SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.ÕPPENÕUSTAMISKESKUS 4
2.KOOLIS TÖÖTAV SOTSIAALPEDAGOOG 6
3.NÕUSTAMISE VAJALIKKUS 8
4.KODU, PERE JA KOOLI ÜHINE ROLL 10
5.KOOSTÖÖ OLULISUS 12
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD ALLIKATE LOETELU 16

SISSEJUHATUS

Kõik inimesed tahavad, et nende elus oleks kõik hästi. Iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat, iga õpetaja tahab, et tema õpilastel läheks koolis hästi, iga eriala spetsialist tahab, et tema tööd hinnataks ja väärtustataks. Kõigil on soovid ja unistused, kuid elus tuleb osata taluda ka tagasilööke ja pettumusi. Kui palju me ka ei sooviks, prooviks on elus nii tõusu kui mõõna perioode. Ei saa elada vaid naeratus näol, kui silmis on pisarad, me kõik oleme omamoodi elus saanud tunda raskeid hetki, probleeme, raskus tunnet hinges ja muid negatiivseid emotsioone. Kuid kõik oleneb inimesest, kes neid tundeid kogeb . On tugevaid, on nõrgemaid, täpselt nii palju, kui on maailmas inimesi on ka erinevaid isiksusi. Mõned toibuvad kergesti ja ei vaja nõu ega tuge, mõne jaoks võib mõni mure olla aga selline, millest ülesaamine võtab kaua aega ja vajab abistavat sekkumist. Meil on Eestis palju asutusi , keskusi, organisatsioone, ametnikke ja spetsialiste, kes saavad inimesi erinevatel elu hetkedel aidata, toetada nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Küsimus on aga, kas kõik inimesed on nendest olemasolevatest võimalustest teadlikud ja oskavad, julgevad vajadusel abi küsida?
Antud ainetöö teema valisin, kuna tundsin huvi end rohkem arendada ja viia kurssi õppenõustamiskeskuste ja koolis töötava sotsiaalpedagoogi tööga. See tuleneb sellest, et oma praeguse erialase töökogemuse juures ei ole eelpool nimetatud valdkonnaga ma kuidagi seotud ja esialgu sellepeale mõeldes, tundsin et need valdkonnad on väga eraldiseisvad ja ei puutu minu tööga kokku. Teemasse süvenenumalt vaadates mõistsin mitmeidki sarnasusi ja vajadust end antud teemaga rohkem kurssi viia. See annab eelduse kogutud infot ise edasi analüüsida ja seda noortega , kellega igapäevaselt töötan jagada. Ei saa ju väita et noorsoopolitseinik poleks seotud kooli või noore perekonnaga. Igati seotud on omavahel kõikvõimalikud ametkonnad ja asutused vähemal ja suuremal määral. Seega otsustasin antud referaadis käsitleda õppenõustamiskeskuste, sotsiaalpedagoogi temaatikat, tuues mõningal hulgal sisse ka oma erialast praktikat. Käsitlen nõustamise vajalikkust , kodu ja kooli rolli ja kindlasti ametkondade vahelist koostööd. Lõpuks püüan kokku võtta kogu käsitletud teema ja tuua välja mis on meil hästi ja kus on vajaka jäämisi. Kõik ei saa olla kunagi nii hästi, et enam paremini ei saaks ja edasi arenemist ei toimuks . Millised on aga Eesti mõistes meie võimalused ja kas midagi tuleks muuta, on küsimus millele püüan referaadi lõpuks vastuse leida.

ÕPPENÕUSTAMISKESKUS

Erinevatel eluetappidel langetavad inimesed kaalukaid otsuseid – mida õppida, kelleks saada, millist töökohta valida ning kuidas hoida oma teadmised ja oskused värsketena. Mõistetakse, et noorena saadud hea haridus ja langetatud valikud laovad vundamendi hilisemale elukvaliteedile. Eesti koolis ja kodudes väärtustatakse head õppimist ning edasijõudmist. Lapse õpi- ja käitumisprobleemide ilmnemisel ei taju paljud lapsevanemad ning vahel ka osa õpetajaid neid sellistena, mis vajaksid spetsialisti sekkumist või eraldi tegelemist. (Õppenõustamis...) Lapsevanemad ei taha tunnistada, et kuskil ees on probleem, millega tuleb tegeleda. Arvatakse, et probleem laheneb aja möödudes ja tihti ei taheta ka tunnistada, et laps on hariduslike erivajadustega. Tahetakse teha otsused rutem , arvates et tehtud valik on parim ja ollakse kindad oma valikutes. Pigem ei räägita oma mõtetest, on ju teadagi tõsiasi, et eks need eestlased üks hall mass ole, üritavad hakkama saada oma oskuste ja võimete piires. Küll aga tuleks just noori rohkem suunata ja nendega tegeleda, et nende otsused ei tuleks ülepea kaela, ise neid hiljem kahetsedes. Selleks et noori varakult märgata ja neid aidata on olemas hulk oma eriala spetsialiste, kelle poole oleks võimalus noorel pöörduda. Aga kas me teame neid võimalusi ja kuidas nendeni jõuda?
Õppenõustamiskeskus on piirkondlik tugikeskus, mille ülesanne on toetada laste arenguliste ja hariduslike erivajaduste varajast märkamist ning individuaalset arengut. Õppenõustamiskeskus pakub eripedagoogilist, logopeedilist, psühholoogilist ja sotsiaalpedagoogilist nõustamist lastele, lastevanematele, haridusasutuste töötajatele ja ametnikele. (Õppenõustamis...) See on vägagi toetav üksus, mida võib vajada nii mõnigi noor ja tema vanem. Probleem on aga minu arvamuse kohaselt info kättesaadavus ja selliste keskuste olemasolust teadmine. Põhjus võib olla ka inimeste pelglikus ja suutmatus tunnistada oma abitut seisundit, pöördumaks antud keskustesse. Nõustamisega tegelevad spetsialistid, kes suudavad tagada hea, efektiivse töö abivajajatega. Nende ülesanne on abistada ja toetada, et inimesel oleks kergem edasi minna ja parem edasises elus toime tulla. Õppenõustamise kõrvalt saab omakorda oluliseks ka karjäärinõustamine, mis ei seisa esimesest lahus, kuna varem või hiljem inimene peale õpinguid alustab tööd ja hakkab tegema karjääri. Paljudele oleks vaja seda vähest abigi , mis neid õigele teele suunaks ja vajadusel toetaks.
Olen kindel, et varajasel märkamisel ja inimese murega tegeledes on vastulööke ning abitustunnet elus vähem. Noore inimese jaoks on selline abi vägagi vajalik. Kui noorel on koolis varajases eas probleeme ja ajaga need üha enam kasvavad, võib murest õigel ajal rääkimata jätmine oluliselt spetsalistidele tööd raskendada. Selliste nõustamisteenuste näol ennetatakse aga igasuguseid raskusi edasises elus, mis noort võivad ümbritseda, nagu koolist välja langemine , probleemid õppimises, õigusvastased teod jne. Õppenõustamisteenuste roll on tagada, et noorele jääks võimalikult palju uksi tulevikus avatuks, millele omakorda tarku karjääriotsuseid rajada. Noorte puhul peab õppenõustamine toimuma tihedas koostöös õpilase, lapsevanema, erialaspetsialistide, ja õpetajate vahel. Eesti noortest nii mõnigi vajab koolis tavapärasest erinevat ja individuaalset lähenemist ehk õppenõustamist. Samuti eri uuringute järgi on kuni 25 protsenti lastest hariduslike erivajadustega. See tähendab, et nad vajaksid kas individuaalset õppekava , üks ühele õpet, õpiabirühma, võimalust õppida väikeses klassis vms ( Sommer -Kalda: 09.10.13).
2011 aasta statistikast nähtus, et kooliealiste lastega seotud juhtumite arv Tallinna Õppenõustamiskeskuses oli üpriski suur: eripedagoogiline nõustamine – 401 logopeediline nõustamine – 47 psühholoogiline nõustamine – 229 ja sotsiaalpedagoogiline nõustamine – 43 juhul ( Raudsepp ...). Enam vajalik nagu statistika ka näitas on just eripedagoogiline nõustamine. Kindlasti on siin palju erinevaid põhjuseid, kuid oma töö praktikast julgen väita, et algelisi põhjusi tuleb otsida juba varajases eas ja see saab olla tingitud perekonnast. Siinkohal ei räägi ma vaimse ega füüsilise puudega noortest. Lisaks oli rohkem läbiviidud ka psühholoogilisi nõustamisi, mistõttu võib eeldada, et miski noore käitumises ja arengus oli sekkumist vajav. Omaltpoolt pakun ka asjaolu, et psühholoogilist nõustamist vajavad liiga endasse tõmbunud või hüperaktiivsed lapsed. Loomulikult ei saa väita, et perekonnas, kus on kõik hästi ei ole probleemseid noori, kuid vanemate huvi ja lapsega tegelemine mängib siiski suurt rolli. Uuringust nähtus, et enamik nõustamise sihtrühmaks olid lapsevanemad - 921, 838 - õpilast ja 300 – pedagoogi (Raudsepp...). Järelikult on vanematel muresid , millega nõustamisse pöördutakse ja suurel määral õpilasi, kes nõustamist vajavad. Enamik nõustatavatest individuaalses nõustamises olid poisid.

KOOLIS TÖÖTAV SOTSIAALPEDAGOOG

Sotsiaalpedagoogi töö eesmärk on isikute sotsiaalsete oskuste õpetamine, parendamine , erinevate sotsiaalsete ja toimetulekuprobleemide ennetamine ning leevendamine, tegutsemisvõime ja toimetuleku toetamine nii individuaal kui võrgustikutöös pedagoogiliste vahenditega. ( Kutsestandard ...)
Sotsiaalpedagoogi  poolt tehtavat kooli sotsiaaltööd võiks võrrelda psühholoogi  ametiga, kuna sotsiaalpedagoogi töö eeldab suhtlemist ja suhete loomist nii koolis kui ka koolist väljaspool ning igat sorti probleemide lahendamist või võimaliku lahenduse pakkumist.  Koolis tuleb tegelda kõige rohkem õpilaste probleemidega. Neile tuleb leida lahendusi, lisaks tuleb välja töötada koos vastava sotsiaalvõrgustikuga meetmeid, mis aitaksid  ennetada noorte probleeme, nagu koolikohustuse eiramist ja muid sellega kaasnevaid muresid.
Koolisisesed suhted jagunevad järgmiselt on õpilaste omavahelised , õpetaja ja õpilaste või õpetajate omavahelised suhted. Koolivälised suhted  on aga koostöö  korraldamine kohaliku omavalitsusorganitega, lastekaitse , politsei jne erinevate asutustega. Siia kuulub kindlasti ka perega suhtlemine . Koolis on sotsiaalpedagoog tugiisikuks/psühholoogiks/nõustajaks  õpilastele, kuid sageli ka lapsevanematele ja õpetajatele. Nagu eelpool mainitud võib kooli sotsiaalpedagoogi amet olla psühholoogiaga  väga tihedalt seotud. Õpilased ning nende vanemad käivad sageli  psühholoogilist abi ja tuge saamas just sotsiaalpedagoogi käest, mis võib tuleneda vajadusest pöörduda pedagoogi poole oma isiklike muredega. Kuna maakohtades ei ole koolipsühholoogi teenuseid eraldi koolil võimalik kasutada, teeb seal selle töö ära kooli sotsiaalpedagoog.
Sotsiaalpedagoogil on koolis ka julgustaja roll. Pedagoog püüab õpilasi, õpetajaid ja  lapsevanemaid suunata positiivsemale ellusuhtumisele ning efektiivsemale koostööle kodu ja kooli vahel. Lisaks innustab õpilasi koolielus osalema, millega on võimalik tõsta kooli sisekliimat. Noortele peaks jääma võimalus tajuda end loojana ja otsustajana. Anda võimalus noorel ürituse korraldamisel abiks olla ja luua noortele keskkond, kus nad saavad ennast proovile panna, aega veeta ja end mugavalt tunda. Nii tunneb noor, et seda kõike tehakse nende jaoks ja nende huvidest lähtuvalt. Loomulikult kõik noorte kaasamised peavad olema noore jaoks vabatahtlikud ja andma võimaluse noorel endal otsustada. Ei ole õige midagi peale suruda ja sundida . See näitab omakorda suhtluses noorega, kui usaldusväärne ja oluline on ametnik /spetsialist selle noore inimese jaoks. Nii võib vähendada konflikte ja parjääre noorte ja kooli personali vahel ja tekkivad probleemid saaksid õigel ajal ennetatud või  lahendatud. 
Enam ei ole selline aeg, kus kõik koolija õpilase probleemid pidi ära lahendama klassijuhataja. Õpetaja küll näeb, kui õpilasel läheb halvemini, kuid tal ei ole aega ega võimalust probleemile kohe reageerida ning hakata lapsega isiklikult tegelema. Aga just isiklik lähenemine on see, mida on vaja, et nn murelaps ei jääks elu hammasrataste vahele. Ka lapsevanemale ei saa kogu vastutust panna, sest tihti vajavad nemadki tuge ja nõu, seetõttu on võimalik paluda abi kooli sotsiaalpedagoogilt, kellel on võimalus süvenenumalt õpilastega tegeleda.
Ametlikult võttes selgitab sotsiaalpedagoog klassijuhatajate ning aineõpetajate abiga välja probleemsed lapsed ja pered, tegeleb nende nõustamise, sotsiaalse tegutsemisvõime ja toimetuleku toetamise ning ilmnevate sotsiaalsete probleemide ennetamise ja lahendamisega. Ta teeb koostööd erinevate ametiasutustega ning suunab lapse vajadusel koolivälise spetsialisti juurde.
Sotsiaalpedagoog on koolis kõigile ja kõigele vahendajaks, suhtekorraldaja kooli, kodu ja õpilase vahel. Usaldusisik, kelle poole võivad nii õpilased, õpetajad kui lapsevanemad alati pöörduda oma mure või probleemiga ning kellega võib turvaliselt rääkida asjadest, mida muidu koolis või kodus rääkida ei julge. Olgu see seotud kooli, pere või sõpradega. Õpilane, võib pöörduda sotsiaalpedagoogi poole, kui tal endal on mure või kui õpilane teab kedagi, kellel on mure ja kes võiks abi vajada. Lapsevanem saavad pöörduda nõu küsimiseks ja info saamiseks, palju on vanemaid, kes ei tea oma lapsest midagi, kuna laps ei räägi ega aruta kodus koolis toimuvat. Vanem võib tunda end jõuetuna lapse kasvatusküsimustes ka puudub paljudel vanematel oskus kasutada igapäevaseid meetodeid kodustes tingimustes. Õpetajad pöörduvad sotsiaalpedagoogi poole, kui nad teavad last, kellega oleks vaja töötada või vajab õpetaja ise konsultatsiooni. Konsultatsiooni võivad kõige enam vajada vanema generatsiooni inimesed, kuna nende baaskoolitus omal ajal ei pruukinud hõlmata tänapäeval noorte seas esilekerkivaid probleeme.

NÕUSTAMISE VAJALIKKUS

Nõustamine on oma olemuselt abistaja ja abi vajaja vaheline toetav vestlus, milles keskendutakse abivajaja probleemile ning abistaja kasutab oma erialaseid teadmisi ja oskusi. Sageli on see seotud psühholoogilise abistamisega või ka perenõustamisega. Nõustamist võib käsitleda väga kitsalt ja spetsiifiliselt, samas on nõustamistegevused oluliseks osaks väga paljudes elukutsetes. ( Haamer ...2010) Siin ongi väga oluline oskus inimestele abistavaks olla. Usun, et nõustamist peaksid kasutama enamus koolis töötavad õpetajad ja muud spetsialistid. Vajalik on pakkuda tuge ja olla inimeste jaoks olemas ning usun, et määravaks ei ole siinkohal eelnev haridus. Seda peaksid paljud erinevatel ametikohtadel töötavad inimesed oskama, kindlasti kuuluvad siia pedagoogid , psühholoogid, sotsiaaltöötajad , noorsootöötajad, politseinikud jne. Ametnikud, kes pidevalt inimestega suhtlevad.
Õppenõustamiskeskustes teostavad nõustamist ühel või teisel moel kõik seal tegutsevad spetsialistid, kellel samuti on olemas oskused nõustamaks abivajajaid. Nõustaja peab kindlasti omama vastavaid teadmisi ja tuginema oma praktikale (Haamer...2010). Oluline on olla teadlik oma kompetentsi piiridest. Kui nõustataval on probleem, mis ületab nõustaja kompetentsi, on vajalik soovitada teist, kompetentsemat spetsialisti. Õppenõustamiskeskuse rikkuseks on just erinevate spetsialistide olemasolu meeskonnas: abivajaja suunamine teise spetsialisti juurde on lihtne.
Usalduslik suhe on abistamise eeldus. Seetõttu tuleb nõustajal usalduslik nõustamissuhe kujundada. Tegemist on keerulise ülesandega nõustaja jaoks, kuna usalduslik suhe tuleb välja teenida ja see usaldus tuleb endale võita. Oma töö praktikast võin tuua välja, et politseinikuna on raske tekitada noores usaldust, kui keegi on eelnevalt selle temalt juba ära võtnud . Antud juhul on ametnikuna see üks suuremaid väljakutseid meile, kes me üritame noores uusi lootusi tekitada ja teda suunata. Lisaks erialasele haridusele on vaja end pidevalt edasi koolitada ja silmringi laiendada, sest noored muutuvad ajaga ja samuti meie suhtlus nendega. Usaldusliku suhte loomisel on olulisel kohal võrdväärne suhtlemine, abistatavat ei tohi suruda madalamale positsioonile, see võib usalduse täielikult kaotada.
Hea on suhelda inimestega, kes meile meeldivad. Veelgi parem on suhelda inimestega, kellele me ise meeldime. Oma tööd tehes tuleb aga suhelda ka väga raskete klientidega. Rasked kliendid panevad suhtlemisoskused tõsiselt proovile, aga suutes edukalt toime tulla, kasvab enesekindlus ja motivatsioon ning suureneb rahuolu töös. Üks raskemaid, kellega suhelda, on kindlasti ärritunud klient . Selline klient on vihane või pettunud asutuse ning tihti ka isiklikult teda ära kuulava ametniku/spetsialisti peale. Ta tunneb end tavaliselt ohvrina, kellele on liiga tehtud ning näitab oma pahameelt valjuhäälselt välja. Siinkohal võib tekkida küsimus, kas sellist klienti on üldse vaja hästi kohelda. Kindlasti on! See näitab kindlasti ametniku professionaalsust, tulla toime ka kõige raskemate inimtüüpidega. Väga oluline on, et kliendi probleem või mure tõesti huvitab ametnikku. Tuleb vältida vaidlemist või pahameele välja näitamist hoidmaks ära inimese pettumust. Suur oskus on olla empaatiline . Ametnik peab väljendama oma empaatiat andes edasi signaali, et ta mõistab ja saab probleemist aru (asetab end mõtteliselt kliendi olukorda). Seejuures tuleb vältida empaatia muutumist haletsuseks. Minu töös tuleb selliseid rakseid noori väga tihti ette, kuid võin julgelt väita, et olen sellised olukorrad edukalt üle elanud ja sealt hoopis uusi kogemusi ammutanud. Kindlasti inimese enda kogemused toetavad empaatiat; näiteks
juhul, kui nõustaja on ise samalaadset olukorda kogenud ja seda jagab . Isiklik kogemus aitab olla tähelepanelikum teatavate teemade suhtes. Samas pole see alati võimalik ega vajalik. Selleks, et empaatiline olla, ei pea olema tingimata kõike kogenud. Tähtis on keskenduda abistatava kogemusele, enda poolt läbielatu liigse esiletoomise korral on suur ülekanderisk, mis nõuab omakorda enesevalitsust, et hoida lahus enda ja kliendi kogemus.
Väga oluline on austus ja aktsepteerimine inimese suhtes. Kui inimene tunneb, et teda aktsepteeritakse sellisena, nagu ta on, siis ei pea ta ennast õigustama, tõestama . See annab võimaluse vabalt väljenduda, suunata oma tähelepanu probleemile ning mõelda selle üle, kuidas ta ise soovib muutuda, areneda. Aktsepteerimine ei ole sama, mis nõustumine või heakskiit . Kliendi arusaama on võimalik aktsepteerida ja mõista ka sellega nõustumata või seda toetamata. Teemad, mida nõustamisel käsitletakse, on tihti seotud tugevate tunnetega – süü, häbi , piinlikkus. Nende tõttu on väga raske inimesel ennast avada – avamine vajab usaldust, turvalisust. Kindasti tuleb olla nõustades inimesele toeks ja mitte uut liigset pinget tekitada. See omakorda eeldab mingis mõttes tööd endaga ja kuulamiseks head ettevalmistamist. (Haamer...2010)

KODU, PERE JA KOOLI ÜHINE ROLL

Lapse üleskasvatamise ja arendamise esmane vastutus on tema vanematel. Riigi ülesanne on pakkuda selleks abi mitmesuguste teenuste ja toetustega (Laste heaolu: 2013). Just nimelt riigi ülesanne on pakkuda abi, mitte üksi pere rolli ära täita. Peamine ülesanne erinevatel ametnikel ja spetsialistidel on seista noorte kõrval, olla toeks. Meie ülesanne ei ole kasvatada teistest inimestest enesesarnast, vaid inimest, kes on enesest teadlik ja usub endasse, mõistab oma tegude tagajärgi ja vastutab nende eest. Keegi ei peaks olema noorele vanemate eest ning ei saagi seda olla. Seega on väga oluline ja peakski olema väljatöötatud väga tugev ning kindlalt toimiv võrgustik vanemate- kooli- ja erinevate asutuste vahel.
Kui lapsevanem märkab oma lapse puhul käitumis- või suhtlemisprobleeme ning ei oska olukorda lahendada on võimalik alati nõu pidada kooli sotsiaalpedagoogiga. Vanemad ei saagi ise kõiki võimalusi teada ja seetõttu on vaja ka vanemaid suunata. Ei ole vaja keskenduda sellele, kuidas last muuta, vaid pigem sellele, kuidas temaga kontakti saada. Iga laps saab oma esimesed õpikogemused oma perekonnast. Lapse isiksuse areng sõltub sellest, kuivõrd turvaliselt on ta kiindunud temale olulistesse täiskasvanutesse. Kasvamiseks vajavad lapsed oma vanemate tingimusteta armastust, hoolivust ning kindlustunnet. Lapse eneseväärikusetunne ja eneseusaldus tekivad läbi kogemuse, et oled armastatud. 
Lapse isiksus areneb lapse võimekuse ja ümbruskonna suhtumise kaudu temasse. Kui aga last ümbritsev kasvukeskkond ei võimalda tal oma elujõudu rakendada, võib see esile kutsuda halba enesetunnet, agressiivsust, eemaletõmbumist. Kui lapse käitumine on häiritud ja sotsiaalsed oskused nõrgad, tuleb suuremat tähelepanu pöörata tema tundeelu ja emotsionaalse arengu kujundamisele. Kui lapsevanem märkab oma lapse käitumises tunnuseid, mis viitavad käitumis- ja /või suhtlemisprobleemidele ning kui lapsevanem on jõuetu/abitu olukorda lahendama, siis tuleb juba abi otsida ja lasta ennast ja oma perekonda aidata. Professionaalse nõustaja abiga leitakse üheskoos olukorrale lahendus.
Iga lapsevanema kohus on anda oma lapsele teada, et ta on kallis ning tema heaolu on lapsevanemale tähtis, iga vanem peaks tunnustama oma laste edusamme ning märkama muret, säilitama tasakaalu keerulistes olukordades ning uskuma, et lapsed suudavad õppida käituma ka keerulistes olukordades. Sest tihti peegeldavad nad just täiskasvanute käitumist ning seda, kuidas on nendega käitutud.
Sarnaselt muu Euroopaga on kool Eestis muutumas pelgalt haridusasutusest üha enam sotsiaalasutuseks. Väga suur osa kooliprobleemidest on oma olemuselt või põhjuselt sotsiaalset laadi . Kuigi õpilaste probleemidega tuleks tegeleda kohe nende ilmnemisel, jäävad muutused käitumises tihti märkamata ja reageeritakse alles siis, kui käitumine on muutunud absoluutselt talumatuks. Probleemse käitumise taustaks olevate põhjusteni on õpetajatel sageli keeruline ja vaevarikas jõuda. Siin peaksid appi tulema tugispetsialistid, kuid vahel on lapse käitumist selleks ajaks juba raske muuta. Kindlasti peab süüvima lapse probleemi põhjusesse, mitte aga kedagi süüdistama. Kui on vaja tuleb kaaluda ka teistsuguseid õppemeetodeid, luues teistsugune õhkkond noore ümber, mis oleks tava klassiõppest erinev. Kool ei peaks olema olemuselt ainult hariduse andmise koht, vaid õpilane peab ka end seal turvaliselt tundma ja teadma, et kui tekib probleem, saab ta abi.  (Pors: 29.10.10)
Õpetajal on raske rääkida vanematele, et neil on probleemne laps. Paljud lapsevanemad ei usu, mida õpetaja räägib ja ei ole edasistest vestlustest huvitatud. Vanemad peaksid teadvustama, et kuna kool on koht, kus laps veedab enamus oma ajast, siis saab olla õpetaja ja pedagoog koolis, kes kõike rohkem näeb. Samuti peaksid olema õpetajad piisavalt aktiivsed, et infot vanematega jagada ja suhteid headena hoida. Mõjutada, kasvatada ja aidata saab last kooli kaudu. Ja samamoodi kaudselt ka vanemaid.

KOOSTÖÖ OLULISUS

Koostöö on mitme subjekti tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks. Koostöö all mõeldakse enamasti koos töötamise protsessi, mille tegutsemise viis arvestab erinevate osapoolete huve. Oluline on poolte vaheline mõistev suhtumine. Pooled peavad aru saama, et nad töötavad ühise eesmärgi nimel. (Vikipeedia)
Pean eriti oluliseks koostööd erinevate ametkondade vahel, vajadusel nende kaasamist ja nende poolset aktiivset osavõttu. Oluline on, et ametnikud ja spetsialistid leiaks viisi ja oskaks probleemidega ühiselt tegeleda. Kahjuks olen oma töös pidanud kokku puutuma paljude perekondade, koolide ja asutustega, kes miskipärast seda koostööd teha ei taha. Nii kaua, kui inimesed vajadust ühiselt tegutseda ei näe, ei saa ka üksi keegi midagi ära teha. Vajalik valdkondadeülene koostöö ning mõjus poliitika eesmärkide saavutamine ei tule iseenesest. Selleks on vaja läbimõeldud strateegiat ja osapoolte pühendumust, s.o aktiivset panust elluviimisel ja pidevat mõjude hindamist, et teada, kas tegutsemine ikka noortele ning ühiskonnale tõepoolest kasu loob ( Noorsootöö õpik: 2013). Lihtsalt niisama midagi, millegi pärast tegema ei pea. Oluline on mõista, miks me midagi üldse tegema peame ja mida see endaga kaasa toob. Loomulikult loob koostöö tugevama vundamendi ja erivaldkondade teadmiste koosluse, mida oma igapäeva töös on võimalik kasutada aitamaks meil professionaalsemaid otsuseid teha.
Üldine trend on, et kõige olulisemaks peetakse koostööd samal ametikohal või asutuses töötavate inimestega. Jah kindlasti ei ole see vähem olulisem, kuid üks asutus ei pruugi suuta kõikidele probleemidele lahendusi leida ja võib tekkida vajadus kaasata ka mõnda muud organisatsiooni või asutust. Võib oletada, et mida tihedam on koostöö, seda kiiremini ja paremini jõutakse teenuseid osutavate asutuste poolt inimese jaoks parima lahenduseni. Väga sageli vajab klient mitme spetsialisti abi. Ühe näitena võin tuua olukorra, kus nooruk tarvitab pidevalt narkootikume ( kanepit ). Oma tööst tulenevalt tahtsin noorele öelda, et narkootikumid on tema tervist kahjustavad, kuid seda on talle korduvalt öeldud ja noor ei näe mingit põhjust neist loobumiseks. Proovimisest saab tarvitamine ja sellest omakorda kuritarvitamine ja sõltuvus . Ükski noor ei usu iseenda jäämist sõltuvusse, kuid osa paratamatult jäävad. Noor vajab pikemaajalist tuge, et oma elu muuta. Ükskord välja öeldu ei muuda selle inimese käitumist, ega paranda seda olukorda, kus ta hetkel asub. Paraku ei puutu noorsoopolitsei nende noortega nii palju kokku, et saaks neid pikemalt aidata, kuigi võiks. Sellisel juhul tulebki juba kõne alla asutuste ja organisatsioonide vaheline mõjusam koostöö, mille tulemusena on võimalik probleeme kiiremini ja edukamalt lahendada.
Selleks, et taolisi abistamisi rohkem oleks on vaja pöörata rohkem tähelepanu koostöö kokkusaamistele, ümarlaudadele, kus on võimalik erinevatest võimalustest rääkida. Üksi organisatsioon ega asutus ei tea kõike väljastpoolt pakutavaid võimalusi/teenuseid ja see tuleb ise ametnikul välja uurida. Sellist infopuudust tuleb ette ka minu igapäeva töös, kui küsitakse inimeste abistamise võimaluste kohta.
Koostöös loome turvalisust. Igasugune üksteise abistamine ja õla alla panek aitab ühel või teisel määral tagada paremad võimalused inimesi aitamaks. Tuleb koostöös leida parimad lahendused tekkinud probleemidele. Ei saa öelda, et pole enam kuhugi areneda. Läbi pidevate õpingute ja erinevate koolituste saab inimene juurde uut ja vajalikku, mida mingil määral on võimalik kasutada ükskõik millises eluvaldkonnas, saamaks isiksuseks kelle üle võib inimene ise ja ka teised uhkust tunda.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtvalt võiksin öelda, et nii õppenõustamiskeskus, kui koolis töötav sotsiaalpedagoog on oma töö laadilt väga sarnased, olulisel kohal on teadlikud spetsialistid, kes teeksid oma tööd südamega. Mõlema puhul on olulisel kohal erialane ettevalmistus ja vastavad teadmised. Mõlemad teevad koostööd noore ja tema perega. Peamiseks probleemide lahendamise meetod on suhtlemine, nõustamine ja juhendamine. Ühe erisusena võiksin tuua aga välja selle, et koolis töötav sotsiaalpedagoog on siiski koolipere liige ja on seotud kogu kooli elu ja probleemidega üldiselt. Nõustamiskeskus aga omakorda tegeleb konkreetsemate nõustamistega. Siit võib järeldada ka seda, et kool on vaheastmeks nõustamiskeskusele. Kui ilmneb probleem, püüab seda esialgu lahendada pedagoog ise, probleemi eskaleerumisel on võimalik juba kaasata teisi spetsialiste ja ka nõustamiskeskust.
Kõige alustalaks on terve ja hooliv perekond noore inimese/lapse ümber. Füüsilise, vaimse (emotsionaalse) ning sotsiaalse tugevuse alus rajatakse kodus, kus naine võtab endale ema- ning mees isarolli. Iga laps saab õppida ja kogeda kõige rohkem kodust. Lapsed on koduse olukorra peegliteks ja täpseteks jäljendajateks. Kui noorel on probleemid tuleb suhelda ka vanematega, et sealt vastuseid otsida. Olen veendunud, et paljuski mõjutavad noort perekond ja sõpruskond selle noore ümber, samuti ühe või teise teguri puudumine. Kui kodus on probleeme sõltuvusainetega, võib olla tulevikus probleeme ka sealt perest sirguval noorel, kui puudu jääb armastusest ja hoolivusest on ka noor rohkem endasse tõmbunud ja püüab ise enda elu paika seada. Ehk keskkond meie ümber kujundab meie käitumist. Peredega tuleb teha tihedalt koostööd, vajalik on perenõustamine ja varajane probleemi märkamine. Meil on ka selliseid perekondi, kus ei osata, ega teata kuidas lapsi kasvatada. On vanemaid, kellel puuduvad vajalikud ja elementaarsed teadmised laste arenguetappidest, elementaarsed suhtlemisoskused oma lapsega pluss ümbritseva keskkonnaga. Oluline oleks juba algusest peale pere juures olla ja anda juhiseid, mis aitaks hakkama saada. Eestis on aga väga levinud mentaliteet , et tuleb ise perekeskselt hakkama saada, mistõttu on kergemad tulema stress ja pinged, mis kanduvad lastele edasi ja elu mida elatakse ei ole pingevaba . Leian, et rohkem tuleb ka riigisiseselt suuremas plaanis liikuda vanemluse toetamise süsteemile lähemale ja tasuta nõustamistele, koolitamistele. Oluline oleks, et keegi ei peaks elama infosulus, toetavad organid ja asutused oleks kõigile teada ja kättesaadavad.
Ei saa välja jätta kooli, kus lapsed ja noored veedavad enamuse oma ajast. Kui juhtub ka, et pere on mingil põhjusel võimetu probleemi märkama ja abi küsima , siis saab kool sekkuda. Kooli üheks põhi eesmärgiks on teadmiste edasi andmine, et kõik inimesed suudaksid ühiskonnas toime tulla ja edasises elus hakkama saada. Siiski on koolil ka kasvatuslik roll, moraali ja eetika normide õppimise roll, sotsiaalsuse arendamine ja koostöö õppimine. Kool on koht kus saab noort suunata ja esimeste probleemide ilmnemisel aidata. Loomulikult tuleb koostööd teha ka lapsevanematega ja ka neid vajadusel nõustama. Kindel on, et noor inimene vajab enda kõrvale mõistvaid ja toetavaid ning eeskujuks olevaid täiskasvanuid.
Väga olulisel kohal on ka minu arvates erinevate asutuste vaheline koostöö ja selle loomine. Just nimel loomine, kuna see on jätkuvalt probleem meie sotsiaalses süsteemis, kus on abistatavaid rohkem kui üks. Kuna abivajajaid on igapäevaga juurde tulemas ja abi palumas, siis on vaja panustada ka paremale kvaliteedile. Tugeva koostöövõrgustiku loomine on minu teada olnud alati suureks komistuskiviks ja selle tulemusena kannatab ka infovahetus erinevate ametkondade vahel. Selle parandamiseks oleks vaja igal maa – ja linnavalitsusel läbi viia vähemalt kvartaalselt oma piirkonna eri spetsialistide ja koostöö organisatsioonidega ümarlaudu. Selle tulemusena väldiksime neid olukordi , kus abivajajatele ei osata leida vajalikku ja eesmärgipärast tuge. Veel üks võimalike lahendusi on korraldada suuremahulisi koostöökoolitusi.
Lõpetuseks võib öelda, et oleme oma väikeses Eestis suutnud teha ära hea töö ja meil on palju võimalusi aidata ja toetada inimesi, kellel mingisugust abi vaja on. Kõik eeldused paremaks koostööks ja selle loomiseks on meil samuti olemas. Meil on omajagu väga häid ja enda tööd armastavaid pedagooge, nõustajaid, spetsialiste ja ametnike kes tahavad ja on võimelised süsteemi paremaks loomisse panustama. Meil ei ole kohe kõige jaoks olemas ideaalseid lahendusi – võlujooki, mis saaks meie elu hetkega paremaks muuta, küll on aga meil tahe ja soov midagi ära teha. Minul isiklikult on see soov alati olnud. Oma tööd olen teinud ja teen ma kogu hinge ja südamega ja leian et muud moodi seda polegi võimalik teha. Kõik vajakajäämised saab kindasti üheskoos likvideerida ja muuta elu paremaks. Laiemal vaatlusel on meil kõigil, kes seda rasket tööd teevad üks eesmärk - kaitsa ja pakkuda inimesele tuge ja abi, oma ametis olevate ressursside piires, tagamaks inimeste rahulolu ühiskonnas.

KASUTATUD ALLIKATE LOETELU

Haamer, Jakobson , Karton, Kadajas, Neare, Tropp , 2010. Tartu Ülikool, Nõustamise alused, Abimaterjal , alla laetud internetist 06.01.15
Kutsestandard, Sotsiaalpedagoog tase 6, alla laetud internetist 06.01.15, http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10499791/pdf/sotsiaalpedagoog-tase-6.1.et.pdf
Laste heaolu. Statistikaamet , Tallinn 2013
Noorsootöö õpik. Sihtasutuse Archimedes Euroopa Noored, 2013, alla laetud internetist 23.12.14
Pors, 29.10.10. Postimees , Eesti Uudised, alla laetud 06.01.15 http://www.postimees.ee/334169/sotsiaalpedagoog-muredega-tuleb-tegeleda-enne-kui-on-hilja
Raudsepp, Tallinna õppenõustamiskeskuse roll, Tallinna Haridusamet, alla laetud internetist 06.01.15
Sommer-Kalda, 09.10.13. Õpiraskused nõuavad kohest märkamist, alla laetud internetist 06.01.15, http://pr.pohjarannik.ee/?p=8783
Vikipeedia, Koostöö, alla laetud 07.01.15, http://et.wikipedia.org/wiki/Koost%C3%B6%C3%B6
Õppenõustamisteenused, alla laetud internetist 06.01.15, http://www.innove.ee/et/haridustugiteenused/oppenoustamisteenused
16