Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö Instituut
Mari-Liis Mölder
ÕPPENÕUSTAMISKESKUS JA/VÕI
KOOLIS TÖÖTAV SOTSIAALPEDAGOOG
Referaat
Juhendaja : Mare Leino
Tallinn 2015
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 16 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-02-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
26 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
mmolder
Õppematerjali autor
analüüsida sotsiaalpedagoogika teoreetilist ja praktilist olemust. Referaadis antakse ülevaade sotsiaalpedagoogika mõiste sisust ja valdkonnast mida see hõlmab. Lisaks kirjeldatakse ja analüüsitakse erinevaid sotsiaalseid probleeme, mis tuleb ette laste ja noorte asutuses. Lisaks koolis ette tulevatele probleemidele, kirjeldatakse ka lasteaias ning noorte- ja huvikeskustes ette tulevaid sotsiaalseid probleeme. Referaat sisaldab autori arusaamasid rollidest mida täidab sotsiaalpedagoog laste ja noorte asutustes toetudes oma senisele töökogemusele ja kasutatud materjalile. Referaadi autor omab 4-aastast töökogemust noorsootöötajana ja kirjeldab pedagoogilisi meetodeid, tuues näiteks erinevad juhtumid, mis on tulnud ette laste ja noortega noortekeskuses viibides. 3 Mis on sotsiaalpedagoogika? Sotsiaalpedagoogika kohta ei ole üht, kõigile ühtviisi vastuvõetavat tõlgendust (Hämäläinen 2001,11)
Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut Kristine Niit HEV KOORDINAATORI ROLL Referaat Tallinn 2014 1 Sissejuhatus Igas koolis ja klassis on väga erinevaid lapsi mõni on nutikam ja teine vähem, mõni on kiirem ja teine aeglasem, mõne lapse pere toetab õppimist ja teise lapse pere pigem takistab. Lähtuvalt kaasava hariduse ideoloogiast ei ole tänapäeval kvaliteetse haridus andmist enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. 2010. aasta septembrist kehtima hakanud põhikooli ja gümnaasiumiseadusega on koolides kohustuslikus korras määratud inimene,
J. Pestalozzi pedagoogika oli üldise sotsiaalprogrammi osa, mis koosnes erinevatest teraapiatest. Sotsiaalpedagoogi poolt tehtavat kooli sotsiaaltööd võiks võrrelda suhtekorraldaja ametiga, kuna sotsiaalpedagoogi töö eeldab suhtlemist ja suhete loomist õpilastega ja õpetajatega koolis, väljaspool kooli lastevanematega ja erinevate organisatsioonidega ja ametitega. Peamised põhjused, millega sotsiaalpedagoogi poole pöördutakse, on õpilase koolikohustuse eiramine või käitumine koolis ja väljaspool kooli. Vahest õpilased ja lapsevanemad pöörduvad sotsiaalpedagoogi poole isiklike muredega, mis üldjuhul puudutavad laste ja lastevanemate suhtlemisprobleeme. Sotsiaalpedagoog peab olema piisavalt pädev ja vastutab kooli õpilaste harimise eest sellistes valdkondades nagu seksuaalkasvatus, kuritegevus, narkomaania, suitsetamine jne. Tema pädevusse kuulub koostöö asutustega ja inimestega, kes saavad selliseid koolitusi läbi viia.
sekretäridest, laotöölistest, autojuhtidest, ei saagi nad ennast hästi tunda. Ometi on tegemist absoluutselt vajalike ja väärikate ametitega. Sotsiaalse õppimise alus on modelleerimine, mille kohaselt õpivad lapsed käitumist täiskasvanud inimeste jäljendamise ja imiteerimise kaudu. Nad imiteerivad, mida täiskasvanud teevad, mitte seda, mida nad räägivad, ning kiitus ja karistus on tähtsusetumad, kui konkreetsed teod (Tuulik, 2002). Viimase aja probleem lastel, millega koolis kokku puututakse, on motivatsioonipuudus. Õpilased ei tea miks nad õpivad. Motivatsioonipuudus võib olla seotud mingil määral sellega, et õpilased ei adu hästi oma kohta ühiskonnas. Sellega on seotud kindlasti tööpuudus ja see, et tööturg ei võta ilma vastava erialalise ja samas ka sotsiaalsete kogemuseta noori vastu. Kui vanematel on raha ja soov, siis nad võivad omi lapsi üliõpilasperioodil toetada nende õpingutel, kuid suurem osa
õpilast märkama ja tema arengut toetama, siis kogemus, mis selle essee kirjutamisel kasuks tuleb, mul kahjuks puudub. Seetõttu ei saa ma toetuda kindlatele näidetele ja kuidas ma probleemidele lahenduse leian, vaid ainult oletustele- mida ma teeks, kui sellega kokku puutuks. See aga ei pruugi olla sama adekvaatne, sest tegelikkuses ei toetuta vaid õpitule ja raamatutarkustele. Kuna mina, kui tulevane tavakooliõpetaja puutun arvatavasti kokku rohkem õpilastega, kellel on õpiraskused või mingitel muudel põhjustel raskusi õpikeskkonnaga kohanemisel, siis ei puuduta oma oma essees puudega laste erivajadusi ja minu toimetulekut nendega. Hariduslike erivajadustega õpilane on ka õpilane, kelle eriline andekus, õpi- või käitumisraskused, terviserikked, keelelis-kultuuriline taust, või pikemaaegne õpikeskkonnast eemal viibimine, mis põhjustab olulisi raskusi töötada oma klassikaaslastega samal ajal samas ruumis või vastavale klassile koostatud töökava alusel.
kleindile. Teoreetiliselt orienteeritud SP mõisted: marginaliseerimine, eksklusioon, elutingimused, grupid, ühiskond, uurimused. Praktika: suhted, individuaalsus, isiksuse areng, kaasatus, tegevus, toetus, kasvatus. Alguseks on teooria ja see pole piisav et defineerida SP praktiliselt aluselt. SP praktika: pedagoogiliselt orienteeritud praktika on professionaalse hindamise ja tegevuse aluseks, mis on suunatud lastele ja noortele, kes vajavad abi või situatsioonidele, kus abi vajadus on preventatiivne või peredele, võrgustikele ja vahetule keskkonnale. Töö eesmärgiks on kaasamine, integratsioon ühiskonnas. Sekkmisel lähtuvad väärtustest ja teooriast. Kas ennetamine või sekkumine. Praktilise tegevuse aluseks on pedagoogika: kasvatus, sotsiaalne õpetamine, sotsialiseerumine. SP praktiline tegevus on treening, osalus ja sotsiaalse elu mõistmine, mitte terapeutilistes teminites, vaid oskuste
elus hakkama saada. Olen veendunud, et piirkonniti ja paikkonniti on koolil erinev roll. Siinkohal lähtun kirjutises oma elukoha lähedasest koolist, mis asub maapiirkonnas ja milles ma ise töötan. Väikeses maakoolis on koolile seatud suured ootused ja ülesanded, sest kool peab tegelema nii õpilaste ja täiskasvanute sh noorte õpetamisega/koolitamisega, kultuurialaste teemadega kui ka sotsiaalprobleemidega. Tänases koolis on kooli õppekavad, mis teadaolevalt on reguleeritud riigi tasandilt, üle koormatud. Paljudele õpilastele pole seega ka programmilised teadmised jõukohased. Õpilased on erineva intelligentsuse tüübi, omandamisviisi, õppimisvõime, omandamise kiiruse, lugemisoskuse, huvide, motiivide ja kalduvustega. Sageli jääb õpetuse sisu lapsele elukaugeks ja on liialt akadeemiline. Kooli asub õppima üha sagedamini erinevate probleemidega õpilasi: tähelepanuhäire, hüperaktiivsus
emotsionaalse ja vaimse poolega. Riskikäitumise puhul on suur tõenäosus saada kahjustatud. Selline käitumine on vabatahtlik, seega kooskõlas inimese identiteediga (vajaduste ja hoiakutega). Kahjustus võib haarata erinevaid eluaspekte - füüsilist tervist, psüühilist tervist, sotsiaalset positsiooni ja kindlasti ka üldist tulevikuperspektiivi. (Eik, Riskikäitumisega noor) Olen veendunud, et paljuski mõjutavad noort tegurid nagu perekond ja sõpruskond selle noore ümber, samuti ühe või teise teguri puudumine. Tooksin siia juurde näite ühe juhtumi põhjal. Politseilise tegevuse käigus puutusime kokku alaealise noorukiga, kes oli tarvitanud alkoholi ja kellel ilmnesid narkojoobe tunnused. Tegeledes noorega nägime esmalt sõpru tema ümber, kes osalt olid noored osalt täiskasvanud, kõik või valdav enamus alkoholi ja narkootikume tarvitanud (joobed olid kohapeal tuvastatud). Hiljem politseijaoskonda jõudes tahtsime lapse vanematele
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid