HEV koordinaatori roll (0)

Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö Instituut
Kristine Niit
HEV KOORDINAATORI ROLL
Referaat
Tallinn 2014

Sissejuhatus

Igas koolis ja klassis on väga erinevaid lapsi – mõni on nutikam ja teine vähem, mõni on kiirem ja teine aeglasem , mõne lapse pere toetab õppimist ja teise lapse pere pigem takistab. Lähtuvalt kaasava hariduse ideoloogiast ei ole tänapäeval kvaliteetse haridus andmist enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. 2010. aasta septembrist kehtima hakanud põhikooli –ja gümnaasiumiseadusega on koolides kohustuslikus korras määratud inimene, kelle ülesandeks on koordineerida hariduslike erivajadustega õpilaste õpet - HEV koordinaator. Põhjus, miks sellise nimetusega ülesannete täitja peaks eksisteerima peitub ilmselt selles, et üha sagedamini ilmneb õpilastel erinevaid hariduslikke erivajadusi ning on tekkinud ka haridusministeeriumil seisukoht, et erikoole vähendada ning erivajadustega õpilased tuua üle tavakooli. „ Kaasav haridus ei tähenda ainult kõige raskemate, puuetega laste õpetamist tavaklassi tingimustes, vaid hariduslikku erivajadust laias mõistes. Et kõik lapsed, kes on haridusest kõrvalejäämise ohus, oleksid kaasatud õppetegevusse.“ (Pärismaa, 2013, 2.)
HEV õppe koordineerimine on õpetajale lisaülesandeks või lisatööks, millega riigi poolt ei kaasne õpetajate palgafondi suurenemist, pigem peab koolijuht ise leidma võimalusi, et õpetajat, kes sellist ülesannet täidab, motiveerida. HEV koordinaatori roll koolis on kooliti kindlasti väga erinev. Arvan, et suure õpilastearvuga koolides selline koordineerija on ka vajalik ning kindlasti on sellistes koolides ka koordineerimist rohkem kui mõnes väga väikeses koolis, kus tööd ka kindlasti tunduvalt vähem.
Meie koolis on HEV koordinaatoriks kvalifitseeritud eripedagoog , kelle esmaseks ülesandeks on teha koostööd kooli erinevate huvigruppidega: aineõpetajad, klassijuhatajad, õpiabirühma õpetajad, õpilased, lapsevanemad, kooli juhtkond , kohalik omavalitsus , maakonna õppenõustamiskeskus.

Hariduslikud erivajadused

„ Haridusliku erivajadusega õpilane on õpilane, kelle andekus , õpiraskused, terviseseisund, puue , käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus , õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel , sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega õpetajad), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas.“ (RT I 2010, 41, 240.) Niisiis nende õpilaste hulka kuuluvad nii eriandekusega kui õpiraskustega lapsed, samuti puudega lapsed ning tundeelu - ja käitumishäiretega lapsed. Erivajadusega laps vajab tavalise õppekava omandamiseks tavakoolis lisatuge. Selleks võib olla logopeed , psühholoog, eripedagoog, sotsiaalpedagoog . Mõni õpilane peab saama õppida kas õpiabirühmas, toimetuleku– või õpiraskustega klassis, või jääma hoopis koduõppele. Uuendustena on loodud koolides väikeklasse ning kasutatakse ka üksühele õpet. Vajadusel tuleb õpilase jaoks muuta õppekava.
Tõenäoliselt ongi õpetajatele igapäevaseks väljakutseks just õpilaste käitumine tunnis. Õpilastel võib esineda korrarikkumisi, raskusi õppetööle keskendumisega, aga samuti võib tekkida konflikte vahetundides kaaslastega.
Üldiselt ilmnevad õpilastel emotsionaal -või käitumishäired. Nendel lastel on raskem toime tulla oma emotsioonidega, mis annavad koheselt endast märku käitumise kaudu. Emotsionaal- või käitumisraskused jagunevad kaheks – eksternaliseeritud ja internaliseeritud käitumisprobleemid. ( Tropp , 2010, 158).
Eksternaliseeritud käitumisprobleemi (ehk väljapoole suunatud käitumisprobleemi) puhul on tegemist rohkem antisotsiaalse, korda rikkuva või agressiivse käitumisega. Üldjuhul on sellist käitumist täheldatud poistel. Siia paigutuvad aktiivsus-ja tähelepanuhäiretega lapsed. Internaliseeritud ehk sissepoole suunatud käitumisprobleem tähendab sageli eemaletõmbumist, soovimatust suhelda, sotsiaalsete kontaktide vältimist, rahutust, pelglikkust. Sellist käitumist esineb põhiliselt tüdrukutel. Sellise käitumisega õpilastel avaldub sageli ärevushäire, erinevad hirmud, samuti võib kalduvus olla depressioonile. ( Kikas 2010, 158). Igapäeva elus neid termineid tavaliselt me ei kasuta. Küll aga tuleb ette selliste käitumisprobleemidega juhtumeid ja lahendusi leida ei ole kerge. Aitamas ja toetamas peaksid olema õpilasi kindlasti kooli psühholoog, sotsiaalpedagoog ning eripedagoog. Kui aga koolis vastavaid tugispetsialiste ei ole, siis kooli HEV koordinaatori abiga on võimalik maakonna nõustamiskeskusest spetsialist kooli kutsuda.
Enim hakkavad ka meie koolis silma halva käitumisega just poisid. Oluline on juba märgata algklassiõpilaste hulgas käitumishäiretega õpilasi ja koheselt osutada abi. Kooli 7. klassis on meil väga sagedasti käitumisprobleeme poistel, osaliselt võib põhjus olla ka murdeeas, kuid juba algklassides oli nendel noormeestel käitumisega probleeme. Mäletan, et siis sai ühendust võtta ka lapsevanematega, toimus mitmeid koosolekuid ning asjad ka paranesid, kuid nüüdseks on olukord muutunud taas väga keeruliseks. Keeruline ja raske on ka nende noormeeste kodune elu, kus pered on läinud lahku ja emad kasvatavad üksi poisse . Tähelepanu püüavad nad saada oma negatiivse käitumisega.
Paraku on probleemsel käitumisel ka tagajärjed ning esmalt võivad need ilmneda just õpiraskustes õpilasel.
Iga aastaga tuleb kooli üha enam õpilasi, kellel on õpiraskused. Mahajäämus klassikaaslastest tekitab trotsi, stressi ja süvendab mahajäämust veelgi. Sellistele õpilastele oleks vaja läheneda individuaalselt. Ei saa väita, et tavakooli programm käib neile ülejõu, kuid tõenäoliselt vajavad nad eriõpetust või teatud toetatud tegevust nende arengus. Sageli neid õpilasi „veetakse“ klassist klassi, kuid see pole kindlasti lahendus lapse jaoks, kui tema arengut ei toetata ega arendata vajalikul moel, mis hiljem võib osutuda takistuseks elus hakkama saamisel. Koolides on palju lapsi, kes ei jõua klassiga samas tempos õppekavanõuetele vastavalt edasi. Teatavasti on iga õpilase õppimise viis ja tempo väga erinev. Nii nagu iga õpilane erineb teisest, nii samuti õpib iga õpilane isemoodi. Sõltuvalt erinevustest isikuomadustes, sotsiaalses taustas ning võimetes, õpib ja jätab iga õpilane meelde seda, mis sageli ühtivad tema enda isiklike kogemustega. Seega on põhjendamatu nõuda õpilastelt ühtesid ja samu asju. Tulemuseks on suure hulga laste mahajäämus õppetöös ja klassikursuse kordamine. Pidevale ebaedule järgneb õpihuvi kadumine ja koolistress , konfliktid, koolikohustuse mittetäitmine ja lõpuks õpingute katkestamine. Sellega seoses suureneb üha noorte hulk, kes pärast põhikooli lõppu ei leia endale rakendust.
„Õppimisprobleemidele tähelepanu pööramine on väga oluline lapse üldise arenguseisukohalt mitte ainult õpitavate teadmiste ja oskuste omandamise tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et õppimishäiretest saavad sageli alguse paljud sotsiaalsed, emotsionaalsed ja motivatsiooniprobleemid“ (Tropp, 2010, 189).
Erivajadustega lapsed võivad õppida traditsioonilise klassi tingimustes oma elukohajärgses koolis. Neil kõigil on õigus tasuta haridusele, aga antava abi ulatus ja eripära varieerub sõltuvalt nende probleemide tõsidusest. Kui lapsel on hariduslikud või arengulised erivajadused, on lapsevanema olukord üsna keeruline. Kust leida abi ja infot, keda usaldada ? Eelkõige peab seda julgema küsida koolist.
Õpiraskuste diagnoosimine on küllaltki emotsionaalne ja tundlik teema ning lapsevanemad on alati kahevahel – ühest küljest tahaksid nad teada, mis lapsega toimub, et teda paremini aidata, kuid teisest küljest on neil kartus lapsele „silti külge saada“. Kui selgub , et laps vajab põhjalikumaid uuringuid tema hariduslike erivajaduste väljaselgitamiseks, võib õpetaja kohata vanemate vastuseisu (Tropp, 2010, 196). Siinkohal tuleb eripedagoogil või kooli HEV koordinaatoril selgitada lapsevanemale , et õige diagnoosimine toob kaasa ka õige abi saamise ning kindlustada tuleb, et laps tunneb ka edaspidi end võrdväärsena teiste kaaslaste hulgas.
Kirjeldan juhtumit, kus mitmed püüdlused õpilast aidata ning lapsevanemale selgitusi ja soovitusi jagada ei õnnestunud mitmel aastal ning hetkeseisuga jääb see 9. kl tüdruk tõenäoliselt klassikursust kordama. Tema õpivõimed on väga nõrgad, õpetajad on teinud palju individuaalset tööd temaga, teatud õppeainetes on teda õpetatud ainepõhise individuaalse õppekava järgi, kuid tulemused on ikkagi nõrgad. Oleme kasutanud ka õppenõustamiskeskusest spetsialistide abi. Keeruliseks teebki selle olukorra just see, et koostöö lapsevanematega üldse ei suju. Nii ema kui ka lapse isa hoiavad eemale, tõrjuvad klassijuhataja püüdlusi kokkulepetele jõudmiseks, ei tule kokkulepitud kohtumistele. Õpilane jättis tulemata ka kokkulepitud järelaitamistundidesse. Kool pöördus abi saamiseks juba valla sotsiaaltöötaja poole, kes püüaks ise perega kontakteeruda. Pidasime vajalikuks õpilasele nõustamiskomisjoni suunamist, sest ka spetsialistidelt saime arvamusi , et õpilasele võiks sobida lihtsustatud õppekava või vähemalt eriarsti soovitus viia kogu õpe üle individuaalsele õppekavale. Vajalik dokumentatsioon sai kooli poolt kokku pandud, kuid lapsevanem jäi seisukohale, et tema lapsele pole seda vaja. Siinkohal ei saa lapsevanem aru, et ta tegelikult teeb oma lapse elu raskemaks. Kõik jätkub praeguseni vanamoodi, õpetajad küll õpetavad teda individuaalselt, kuid peagi tuleb tal hakata põhikooli lõpetamiseks sooritama eksameid, paraku lõpueksamite sooritamisel ei saa arvestada tema individuaalsust, küll aga oleks saanud kool ise koostada eksami vastavalt õpilase võimetele, kui õpilane oleks õppinud lihtsustatud õppekava järgi. Kahju on sellest, et oluliselt vähem teistest lastest on ta kooliaastate jooksul saanud tunda õppimises eduelamusi. Kuna tema vanus on praegustest klassikaaslastest aasta võrra vanem, sest 5. klassis on ta klassikursust korranud, siis on päris raske arvata, mis temast saab ja kas ta jätkab sügisel uuesti lõpuklassis. Paraku ilma põhikooli lõputunnistuseta ei ole võimalust õpinguid jätkata. Kuigi on jäänud veel üks võimalus – nimelt täiendav või pikendatud õppetöö, mis saab ajaliselt kesta juunis ning augusti lõpuni.
Nüüdseks on saanud ka lapsevanem aru, et asjad ei lähe päris nii, nagu tema lootis (et õpetajad kirjutavad lihtsalt kolmed ära) ning on hakanud muret tundma edasise pärast. Praeguseks on HEV koordinaatorilt välja pakutud lapsevanemale ja õpetajatele järgmine plaan: õpilane osaleb kõigis järeleaitamistundides kuni õppeaasta lõpuni, seejärel sooritab eksamid. Negatiivsete eksamitulemustega tuleb sooritada järeleksamid ning samal ajal ka sooritada täiendavat õppetööd. Toetamas on õpiabirühma töö ja logopeediline tegevus.
Julgen arvata, et meie üldharidussüsteem ei tunne piisavalt laste erivajadusi ja sageli jäävad eriabi vajavad lapsed koolis abita . Suund on võetud sellele, et tugisüsteemide korraldusega koolides peab tegelema kohalik omavalitsus liiatigi ilma riigipoolsete rahaliste abivahenditeta. Kui koolides olidki juba töötanud sisse tugiteenuste süsteem ning tööle võeti erialaspetsialiste, siis nüüdseks on kujunenud olukord, et spetsialistide poolt teostavateks tugiteenusteks õpilastele tuleb koolijuhil ja omavalitsusel leida ise, kuidas hakkama saada. Tõenäoliselt, kui raha ei leita, siis tuleb inimesed töölt vabastada, kuid põhikooli- ja gümnaasiumi seadus nõuab endiselt kohustuslikku tugiteenuste pakkumist õpilastele.
Eesti Vabariigi üldhariduskool on ühtluskool, s.t. igaühel peab olema võimalus saada haridust vastavalt võimetele. Igal lapsel on probleeme ja vajadusi, mis on ainuomased temale. Meie õppekavad näevad aga ette, et omandada tuleb kindel hulk akadeemilisi teadmisi ja oskusi ning õpilasi peetakse sedavõrd harituiks, kuivõrd nad seda suudavad.

Õpilase märkamine

Üldjuhul õpib haridusliku erivajadusega õpilane tavaklassis ning koolis kehtestatud õppekava alusel. Mõned probleemid saavad alguse juba väga varajases eas. Kuna sageli ei ole koolides psühholooge, sotsiaalpedagooge või teisi tugispetsialiste, siis jäävad need sageli tähelepanuta . Erivajadustega laps saab tavakoolis negatiivse hinnangu osaliseks. Sageli on edutuse süvenemise põhjuseks nõrga õpilase põhjendamatu üleviimine järgmisse klassi, arvestamata, et selline laps ei ole edaspidiseks õppekava omandamiseks piisavalt ettevalmistatud. Lüngad lapse teadmistes järjest süvenevad ja neid iseseisvalt ta ületada ei suuda ning kaldub veel enam koolinõuetest kõrvale.
Mida pikem on probleemi ajalugu, seda kauem võtab aega ka selle lahendamine. Kiiresti jaole saadud probleemid leiavad enamasti ka kergema lahenduse. Näiteks toon juhtumi, kus 3. klassis ilmnesid poisil keskendumisprobleemid tunnis ning käitumishäired vahetundides. Klassiõpetaja sai temaga kuidagi moodi hakkama ja samas ei pidanud õpetaja vajalikuks mujalt abi otsida, sest üldjuhul poiss temale allus ning peale tunde istudes said koolitööd ka tehtud. Vahetundide ajal oli poiss aga agressiivne, teiste õpetajate korraldustele ta ei allunud, sattudes tihti pahandustesse. Kodune olukord oli ka poisil suhteliselt keeruline: üksiklaps, vanemad elasid lahus, reeglid olid paigast ära, sest isa püüdis korvata enda puudumist sellega, et ostis poisile kõike, mida laps tahtis ning see tekitas olukorra, kus laps ei saanud õppida teistega arvestamist, ema aga ühel hetkel ei saanud poisist lihtsalt jagu. Eriti raskeks muutus olukord, kui poiss jõudis 5. klassi, vahetus klassiõpetaja ja õppetöö läks üle nn ainepõhisele õppele, kus õpetajad vahetusid. Probleemid aina süvenesid, sest igal õpetajal olid omad nõudmised ning päädis olukord sellega, et laps tuli saata koos vanematega psühholoogile, peale selle vajas ta ka ühe õppeaasta individuaalset õppekava matemaatikas. Olukord oli muutunud ikka väga keeruliseks. Hiljem olukorda analüüsides, jõudsime õpetajatega koolis järeldusele, et õpetajal oleks tulnud koheselt reageerida, kui ilmnesid esimesed signaalid probleemidest. Siinkohal jäi puudu õpetaja poolt teavitamisest , sest abi saamiseks oleks olnud mitmeid teisi lisavõimalusi, näiteks lapsevanemaga tihedam koostöö või kohene pöördumine mõne spetsialisti poole. Kindlasti saanuks paljusid järgnevaid situatsioone ja probleeme ära hoida ning last hoopis aidata ja toetada tema arengus.
Õigeaegse sekkumisega saab ennetada mitmeid erinevaid probleemide tekkimisi. Mida varem lapse erivajadusi märgatakse, kirjeldatakse ja probleemi lahendamisega alustatakse, seda paremad on lapse võimalused toime tulla igapäevaelus ja koolis. Samas ei tohiks erivajadustega laste individuaalne abistamine takistada teiste laste tööd. Üldjuhul saab varajasest märkamisest rääkida just lapse perekonna, lasteaia ja kooli taustal. Kui probleemi on õigel ajal märgatud, siis saab kindlasti ka tulemuslikult sekkuda. Probleemkäitumise peamised põhjused tulenevad just probleemidest kodus, koolis ja sõpruskonnas. Vanemad on sageli liialt hõivatud, et lapse muredesse süveneda. Kui laps oma probleemidega üksi jätta, siis üldjuhul need süvenevad ning allakäik on lihtne – tekivad arusaamatused koolis teiste õpilastega käitumises, halveneb õppeedukus, on suur võimalus, et hakatakse sõltuvusaineid tarvitama , tuleb ette juhtumeid, kus pannakse toime erinevaid õigusrikkumisi ning lõpuks jõutakse alaealiste komisjoni. Kui vanemad lapse abistamisega ise hakkama ei saa, peab sekkuma kool või kohalik omavalitsus. Põhjuste välja selgitamisel tuleb koostööd teha mitme ala spetsialistidega: arstid, psühholoogid, psühhiaatrid, logopeedid , pedagoogid, sotsiaaltöötajad/ lastekaitse ning vajadusel ka muud lapsega seotud isikud. Muidugi võib siin hakata segama konfidentsiaalsus. Näiteks arst ei tohi oma ametivande tõttu avaldada vajalikke andmeid ning ka psühholoog vaikib ja jätab mainimata informatsiooni, mille põhjal saaks otsustada lapse arengukäigu üle. Samuti pelgavad lapsevanemad tunnistada, et lapsel on teatud erivajadus , millega kaasneksid erinevad uuringud ja diagnoosimine ning laps võiks vajada kas siis lihtsustatud õpet või individuaalset õppekava. Varajane märkamine muudab kindlasti lapse tulevikku.

Tugisüsteemid koolis

„Ideaalis terendub tulevikupilt, kus me ei pea õpilasi märgistama kategooriate alusel hariduslike erivajadustega ja nn tavaõpilasteks, vaid kõik õpilased moodustavad haridussüsteemis terviku ning vajadusel saavad kõik need, kel õppimises mingid takistused või probleemid, vajalikku abi ja tuge õpetajatelt või koolis töötavatelt tugispetsialistidelt“ (Kivirand, 2014, 4). Tõepoolest , parima lahenduse saavutamiseks tuleb õpetajatel ja kooli tugispetsialistidel teha koostööd. Küsimus või probleem võib tekkida vaid selline – milliseid tugispetsialistid koolis töötavad ja kas nad katavad tekkinud vajadused?
Järgnevalt lähtun oma kooli HEV õpilase õppe korraldusest ning püüan analüüsida väikese maakooli võimalusi tugisüsteemide võimalustest. HEV-õpilase toetamise ja õppe korraldamise põhimõtted tuleb koolidel kirjeldada oma kooli õppekavas ning see eeldab teadlikkust, süsteemset lähenemist, tugimeetmete korralduse läbimõtlemist ja koostööd erinevate tasandite vahel.
Alustada tuleks tegelikult juba lasteaiast. Meie kohalikus omavalitsuses on võimalus kõigil lastel saada vähemalt aasta enne kooli astumist käia lasteaias, st, et kui peaks tekkima olukord, et lasteaia kohti napib, siis eelistatud on need (ja tavaliselt „kohustuslik“, kui nad ei ole eelnevalt lasteaias käinud), kes asuvad järgmisel aastal õppima kooli. Koostöö lasteaiaga on hea, kooli eripedagoog viib lasteaias läbi logopeedi -kõneravi tunde, kus ta tegeleb juba tekkinud ja ilmnenud probleemidega. Lapsed, kes sellist teenust vajavad on välja selgitanud sügisel maakonna õppenõustamiskeskusest kohal käinud spetsialist – logopeed, kes nö kontrollib üle kõik lapsed, loomulikult kuulab ta ära ja saab informatsiooni ka lasteaiaõpetajatelt. Pärast sellist väljaselgitamist annab ta juhtnöörid kooli eripedagoogile, kes jätkab lastega tööd. Kevadel kutsume logopeedi tagasi ja siis juba vaadatakse tulemusi, analüüsitakse ning saame hinnangu lapse arenemise kohta ning kuidas tuleks jätkata. Tavaliselt vaatab logopeed üle ka kooli minevad lapsed, et anda hinnang, mis kajastub lapse koolivalmiduskaardil.
Koolis pakutavad tugiteenused on:

• Süstemaatiline järeleaitamisetund/ konsultatsioon aineõpetaja poolt.
  

See on selline tund, kus õpilane saab küsida õpetajalt selle kohta, millest ta tunnis aru ei saanud. Õpilane võib vajada individuaalset juhendamist õpetaja poolt, et osata mõista seda, millest tunnis mingil põhjusel jäi midagi arusaamatuks. Tavaliselt on sellises tunnis vähe õpilasi ning õpetajal on rohkem võimalusi selgitusteks ning on päris mitmeid lapsi meil, kes vajavadki just individuaalset juhendamist. Oluline on aga see, et see tund ei ole järelevastamiseks, st mitterahuldavate õpitulemustena saadud kontrolltööde või muude taoliste tööde vastamiseks või tegemata tööde vastamiseks, kui õpilane puudus koolist. Selliseks puhuks lepitakse juba õpetajaga mõni teine aeg kokku.

• Pikapäevarühm – on mõeldud neile õpilastele, kes vajavad järelevalvet ja abi koduste tööde lahendamisel. Üldjuhul on selles rühmas 1.-5. kl õpilased ning kindlasti ka bussitransporditeenust kasutavad õpilased. Kindlasti ei tähtsustaks ma vähem sellise rühma tegevust ning kindlasti ei ole ainus eesmärk valvata lapsi, kui lapsevanemad veel tööl või kui koolibuss ei ole veel väljunud. Samuti kuulub mängimine algkoolieas lapse kasvamise juurde, sest õppetunnis areneb ta ühtviisi, mängus teistmoodi. Nii õpib laps suhtlema, kaaslastega arvestama ning arendab oma mõttemaailma. Olen arvamusel, et algklassilaps ei pea pikapäevarühmas üksnes õppima, ta tahab ka omaette või kaaslastega mängida. Selleks on koolil olemas lauamängud, puzzled jm. huvitavat meisterdamist, peale selle nuputamisülesannetega töölehed või lihtsalt tahab laps puhata ja vaadata mõnda ilusat raamatut või põnevat ajakirja. Väga oluline on ka kehaline aktiivsus ning üldjuhul püüab õpetaja organiseerida kehalist tegevust just kohe pärast tundide lõppemist, et lapse mõtlemistegevus puhkaks enne, kui ta hakkab valmistuma järgmiseks päevaks õppides.
  
• Eripedagoogiline - logopeediline abi – see on mõeldud õpilastele, kes vajavad õpiabi kirjutamis - ja lugemisraskuste puhul ning lastele ja õpilastele, kes vajavad kõneravi. Meie koolis ei ole võimalik kasutada logopeedi teenust igapäevaselt. Kõneravi tunde annab kooli eripedagoog, kes on saanud vastava ettevalmistuse. Korra õppeaastas kasutame maakonna õppenõustamiskeskuse logopeedi teenust, et saada kinnitust spetsialistilt, kas tegevus on õige ning milliste tulemusteni tuleks õppeaasta lõpuks jõuda. Sellised eesmärgid seatakse juba sügisel. Tunnid toimuvad üldjuhul õppetöö ajal, st, et kokkulepe on eesti keele õpetajaga, kelle tunnist õpilane saab minna logopeedi juurde. Siin toimib tõesti väga hästi kahe õpetajavaheline koostöö, mille eesmärgiks on aidata last.
  
• Õpiabirühm – see on abiks õpiraskustega õpilastele. Meie koolis on igas klassis õpilasi, kes osalevad õpiabi rühma töös ja sinna on nad asunud üldjuhul aineõpetajate soovitusel, sest ilmnenud on probleeme õppimisel, mis avalduvad halbades hinnetes tunnistusel. Ettepaneku õpilase rühma suunamiseks teeb kooli direktorile HEV õpilaste õppe koordinaator, õpiabitundi suunamisel anname sellest teavet ka lapsevanemale ning küsime tema nõusolekut. Kui alles mõni aasta tagasi tuli seadusest tulenevalt õpiabirühma nimekiri kinnitada õppenõukogus, kus osalevad ju kõik aineõpetajad, siis nüüdseks seda pädevust enam õppenõukogu koosolekul ei ole. Siin on jällegi „käärid“, sest ometigi peaksid ju kõikide ainete õpetajad oskama arvestada õpilaste erisustega.
  

Tunde annavad parandusõppe õpetajaks koolitunud õpetajad ja üks õpetaja on erialaselt eripedagoog. Õpilasele on avatud individuaalse arengu jälgimise kaart, mida täiendavad nii aineõpetajad kui ka õpiabiõpetajad ja eripedagoog. Üldjuhul on õpilase jaoks 1 tund nädalas sellist õpiabi, mida on ilmselgelt vähe. Põhjused on mitmeid: palgafond ja õpetajate ülekoormus ei võimalda, õpetajaid võiks olla rohkem, siit edasi on tunde raske paigutada ka tunniplaani, sest sel juhul oleks päev õpilasele liialt pikk. Õpiabi on mõeldud laste vaimsete võimete ja õpioskuste arendamiseks, et õpilane saaks põhiainetes paremini hakkama. Olen külastanud õpiabi tunde, tundides tavaliselt arendatakse õpilastel taju, tähelepanu, mälu, psühhomotoorikat, mõtlemist, kõne ja suhtlemist. Tundides arendatakse suulist ja kirjalikku kõne lähtuvalt õpilase kõne erivajaduse olemusest, arendatakse kognitiivseid oskusi ning kujundatakse ja arendatakse eripedagoogiliste võtete abil õpioskusi ja -vilumusi. Paljuski käib selline tegevus läbi erinevate mänguliste tegevuste, seda just algklassides. Rühm, mis moodustatakse on pisike, kuni 6 õpilast. Üldjuhul on neid õpilasi meie kooli õpiabirühmades 3-4. Siiani olen märganud ja jälginud, et õpilased lähevad tundi heameelega ja tunnist osavõtt on aktiivne. Samas on olukord aga selline, et lapsel on tekkinud raskused, tegemata on tervislikud uuringud, ei tea ka õpetaja, kuidas oleks õigem ja parem seda last õpetada, milline on konkreetne diagnoos või kas üldse on, sest lapsevanemal puudub huvi oma lapse arengut toetada. Ka siin selles valdkonnas tuleb lapsevanemat toetada, jagada selgitusi ning vajadusel ka nõustada.
Alates möödunud aastast ei võimaldata HTM määrusega enam õpiabirühma õpilastel sooritada lõpueksameid nõrgemate tulemustega. 45% asemel võisid õpiabirühmas osalevad õpilased positiivse tulemuse saamiseks sooritada eksami 35%-ga. Minu arvates on see väga vale ja ebaõiglane otsus, sest selge on see, et niisama ükski õpilane selles töös ei osale, ikka selleks, et on ilmnenud raskused matemaatiliselt loogilisel mõtlemisel või on nõrgemad keelelised oskused.

• Individuaalse õppekava (IÕK) alusel toimuv õpe
  

IÕK koostamine on lubatud mis tahes kooliastmes ja mis tahes riikliku õppekava järgi õppivale õpilasele, kelle eriline andekus, õpi- ja käitumisraskused, terviserikked, puuded või pikemaaegne õppetööst eemalviibimine põhjustab olulisi raskusi töötada klassikaaslastega samal ajal samas ruumis või vastavale klassile koostatud töökava alusel. Samas võib IÕK määrata ka pikemat aega puudunud õpilasele ühes või mitmes aines lühemaks või pikemaks perioodiks . Väga kergekäeliselt meie koolis IÕK koostamise otsust vastu ei võeta. Põhjuseks, et õpetajale on see väga suur lisakoormus ning alati on vaja eelnevalt spetsialistiga konsulteerida ja saada temalt kinnitust, millele tuleb rõhku pöörata, et laps areneks temale sobivas arengutempos. Tavaliselt tuleb IÕK koostamise ja vajalikkuse otsus spetsialistilt (psühholoog või psühhiaater) või nõustamiskomisjonilt. Samas olen veendunud, et sellisest õppekavast võiks abi olla kergema juhtumi puhul. Hiljuti tuli meile kooli õpilane välisriigist – Rootsist. Õnneks tema kodune keel oli küll eesti keel ja ta õppis ka minu meelest eesti koolis, kuid raskeks osutus just eesti keele tundides keeleõpetuse osa. Nii saigi teda õpetatud ühe õppeaasta individuaalse õppekava järgi, mille koostas aineõpetaja. Uuel õppeaastal individuaalset õppekava eesti keele grammatikas enam vaja ei läinud ning samuti paranesid õpitulemused ka teistes ainetes.
Peale eelpool nimetatu on veel lisaks järgmised õpilase arengut toetavad tugiteenused meie koolis:

• Arenguvestlused (õpilane + lapsevanem + klassijuhataja).
  

Arenguvestlus koolis ei ole kohustuslik olnud, kuid samas näevad õpetajad ise, et sellest on kasu ning vestlused toimuvad kevadeti. Kindlasti viiakse vestlusi läbi just nende õpilaste ja vanematega, kellel on õppeaasta jooksul märgatud muutusi ( halvemuse poole).

• Täiendav õppetöö (pärast õppeperioodi lõppu). Ka siin on tegemist üldjuhul individuaalse juhendamisega ja nõrgemini omandatud teadmiste õppimisega.
  
• Psühholoogi konsultatsioon.
  

Üldjuhul on õpetajaid ja vanemaid teavitatud, et psühholoogiteenust on võimalik kasutada ja psühholoog kooli kutsuda, kuid pigem on lapsevanem avaldanud soovi lapsega minna ise psühholoogi juurde. Kui peres on majanduslikud probleemid sõidu organiseerimisel, siis koostöös kohaliku omavalitsusega on saanud ka need asjad lahendatud ning pere on saanud abi.
Samuti toetab õpilast tasuta kooli poolt pakutavad huvi-ja sporditegevused . Arvan, et sellistel tegevustel on väga suur roll õpilase arengu toetmisel. Igasugune huvitegevus , kus laps saab oma võimeid ja oskusi näidata, peale selle tegeleda just temale huvipakkuva ja meelistegevusega on igati arengut soodustav . Valiku osalemisel teatud huviringis teeb ju õpilane üldjuhul ise. Samas ei saa talle ka pahaks panna, kui huvi on suur, kuid asjad päris hästi ei õnnestu, siis peab õpetajal olema kannatust, et mitte trampida maha õpilase poolset soovi ja huvi. Siinkohal saan öelda, et oma koolis on meil väga tugev näiteringi-, rahvatantsuringi- ja kunstiringitegevus. Julgen küll väita, et näiteringis ja rahvatantsuringis osalevad kõik algklasside õpilased ja julgust esinemiseks ning eneseväljendamiseks on saanud väga palju, mis aitab just vaiksemat ja tagaishoidlikumat õpilast.
Kõike eelpool nimetatud tugiteenuseid saab koolis koordineerida HEV koordinaator. Ta saab jälgida, et tegevus toimuks regulaarselt, tekkinud probleemidest peaks ta informeerima koolijuhti (õppealajuhataja ametikoht koolis puudub) ning tegema pidevalt koostööd aineõpetajatega ning klassijuhatajatega, et saada teavet selle kohta, mida on õpetaja märganud õpilase arengu muutustes. Aeg-ajalt on HEV koordinaatorit, kes meie koolis on eripedagoog kaasatud ka õpilase arenguvestlusele, kus spetsialistina oskab ta anda lapsevanemale soovitusi lapse arenguks. Kuna meie kool on väike, siis tegelikult HEV koordinaatori osa selliselt nagu võiks eeldada on üsna väike, sest igapäevases tavapärases suhtlemises ei vaja me sellist pidevat koordineerimist, vaid kõik toimubki sujuvalt ja üsnagi ladusalt ning suhtlemine toimub peamiselt nõustamise ja soovituste andmise tasandil HEV koordinaatori poolt.
Tavaliselt toimub iga õppeveerandi lõpul õppenõukogu koosolek, millele järgneb juba väike ümarlaud, kus arutletakse nende õpilaste arengu üle, kellele on määratud tugiteenuseid. Seal toimub ka arutelu, kuidas veelgi tõhusamaks muuta õpilaste arengu toetamist. Sageli kurdavad õpetajad, et puudu on sobivatest õppevahenditest ja õppekirjandusest. See on probleem, millega oleme püüdnud tegeleda. Õpetajad käivad koolitustel, et end täiendada, peale selle on koolitustel just olnud võimalus saada teavet uue sobiva õppekirjanduse kohta või lausa kohapeal seda ka müüdud.
Kuna meil on koolis väga vähe õpilasi, siis võiks arvata, et probleemide ilmnemisel neid kohe märgatakse ning probleemiga hakatakse koheselt tegelema. Paraku tuleb ette ka meil juhtumeid, kus hiljem oleme nõutud, et ei osanud märgata või arvati, et situatsioon on ühekordne ja mööduv. Samas tuleb tunnistada, et oluliselt vähem saavad tähelepanu ja erisuunamist andekad õpilased. Pigem tegeletakse nendega siis, kui on lähenemas mõni aineolümpiaad või konkurss. Ka see on teema, mis on olnud aruteluks ja millele püüame senisest enam pöörata tähelepanu.

HEV koordinaator – pigem küsimärk

Tegelikult on minu jaoks ikkagi arusaamatu, mis alustel peaks koolis töötama HEV koordinaator, sest see ei ole eraldi riigipoolt tasustatud ametikoht, vaid lihtsalt lisaülesannete andmine ühele õpetajale koolis. Pealegi ei ole kirjeldatud, millised peaksid olema kvalifikatsiooninõuded HEV koordinaatoril või kas neid üldse peaks olema. Teiste tugispetsialistide (eripedagoog, sh logopeed, koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog) kvalifikatsiooninõuded on seadusega reguleeritud.
HEV koordinaatorilt eeldatakse, et ta toetab ja juhendab õpetajat haridusliku erivajaduse väljaselgitamisel ning teeb õpetajale, vanemale ja direktorile ettepanekuid edaspidiseks pedagoogiliseks tööks, koolis pakutavate õpilase arengut toetavate meetmete rakendamiseks või täiendavate uuringute läbiviimiseks, tehes selleks koostööd õpetajate ja tugispetsialistidega (RT I 2010, 41, 240).
Kuna HEV koordinaator peab juhendama ka õpetajaid, siis võiks ju eeldada, et tal oleks kindlasti eripedagoogiline kõrgem (magistrikraadiga) haridus. Väga olulised on sealjuures tema isiksuslikud omadused: hea ja meeldiv suhtleja ning koostöövõime, empaatilisus, organiseerimisoskus, täpsus, järjekindlus, tolerantsus ja vastutustunne. HEV koordinaatori ülesannetes on väga oluline, kuid samas väga aega nõudev erinevate dokumentatsioonide täitmine, kus tuleb olla väga tähelepanelik ja täpne. Seda eelkõige juhtumite korral, kus õpilane saadetakse nõustamiskomisjoni, samuti on minu arvates üsna töömahukaks muutunud õpilaste individuaalse arengu jälgimise kaartide täitmine. Väga täpne tuleb olla sõnavara kasutamisel , et seda õigesti tõlgendataks, seegi eeldaks eripedagoogilist ettevalmistust. Samas ei ole HEV koordinaator koolis nn „imeinimene“, kes suudab ja oskab lahendada kõiki õpilaste arenguteemadega tekkinud probleeme. Häid tulemusi võib saavutada üksnes õpetajate ühises koostöös ja eesmärgistatud tegevusega . Usun, et hoopis enim puudust tunnevad just algklassiõpetajad abiõpetajast tunnis, kes reaalselt aitaks nii õpetajat kui ka õpilasi, seda enam, et klasside õpilaste arvud suurtes koolides on hirmutavad. Aeg- ajalt tundub mulle, et HEV koordinaator võtab üle õppealajuhataja tööülesandeid, kes samuti koordineerib õppetööd ja õppekorraldust koolis, jälgib, et tunniplaan oleks vastavuses õpilaste arenguga, paigutab tunniplaani tugisüsteemi tunnid, organiseerib samuti huvi-ja spordiringide töö paindlikkust seoses õpilase tunniplaaniga ning osaleb kooli võrgustikutöös. Ma kindlasti ei arva, et HEV koordinaator ei oleks kooli vajalik, kuid jään kahtlevale seisukohale tema kohustuslikus määramises kehtivate seadusandlustega, põhjuseks erinevused kooliti õpilaste arvudes ja seoses sellega tingitud erinevates vajadustes ja töökorraldustes.
On väga tähtis, et hariduslikud erivajadused õpilastel selgitatakse välja võimalikult varakult ning koheselt tuleb alustada sekkumistegevustega. HEV koordinaatoril on täita oluline roll nõustajana ja toetajana töös hariduslike erivajadustega õpilastega.
Kasutatud kirjandus
Kivirand, T. (2014, jaanuar 31). Hariduslikest erivajadustest: mõistetest, statistikast ja tuelvikusuundumustest. Õpetajate Leht, 4.
Pärismaa, S. (2013, november 29). Kus on kaasamise piir? Õpetajate Leht, 2.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (2010). Riigi Teataja I 2010, 41, 240.
Tropp, K. (2010). Hariduslike erivajadustega õpilased. Kogumikus E. Kikas (Toim.) Õppimine ja õpetamine I kooliastmes 153-212. Tallinn: EDUKO, EV Haridus –ja Teadusministeerium.
15