Õpetaja kui juht ja nõustaja (0)

Terviseteaduste ja Spordi Instituut
Õpetaja kui juht ja nõustaja
Essee
Ants Ivask

Tallinn 2014
Meie ühiskonnas on paraku aktsepteeritud ikka rohkem edukad ja toimetulevad õpilased ning see võib olla üks põhjusest, miks paljud tavakooli õpilased ennast seal kindlalt ei tunne: nende vanemad on ju ikkagi eelkõige tavalised inimesed, kes teevad tavalist tööd ja seni kuni ühiskonna tasandil ei aktsepteerita ega kirjutata edulugusid müüjatest, õpetajatest, sekretäridest, laotöölistest, autojuhtidest, ei saagi nad ennast hästi tunda. Ometi on tegemist absoluutselt vajalike ja väärikate ametitega . Sotsiaalse õppimise alus on modelleerimine , mille kohaselt õpivad lapsed käitumist täiskasvanud inimeste jäljendamise ja imiteerimise kaudu. Nad imiteerivad, mida täiskasvanud teevad, mitte seda, mida nad räägivad, ning kiitus ja karistus on tähtsusetumad, kui konkreetsed teod ( Tuulik , 2002). Viimase aja probleem lastel, millega koolis kokku puututakse, on motivatsioonipuudus . Õpilased ei tea miks nad õpivad. Motivatsioonipuudus võib olla seotud mingil määral sellega, et õpilased ei adu hästi oma kohta ühiskonnas. Sellega on seotud kindlasti tööpuudus ja see, et tööturg ei võta ilma vastava erialalise ja samas ka sotsiaalsete kogemuseta noori vastu. Kui vanematel on raha ja soov, siis nad võivad omi lapsi üliõpilasperioodil toetada nende õpingutel, kuid suurem osa peab ise plaani koostama, kuhu minna ning kuidas peale keskkooli hakkama saada. Mida suurem on eeskuju, seda suurem on jäljendatava mõju. Mõju on seda suurem, mida kindlam on usaldus- ja armastussuhe osapoolte vahel (Tuulik, 2002), seega on vanematel kodus kui usaldusisikul koolis suur võimalus olla uue norm käitumise loojateks. Mingil määral võib see olla seotud ka lootusetusega, kui õpilased näevad, et äkki neil ei olegi võimalust marjamaale pääseda, sest paljud neist otsivad kompromisse juba gümnaasiumis töö ja õpingute vahel ning kui ei ole konkreetset nägemust, mis suunas liikuda , siis on raske ka eesmärke seada.
„Samas koosneb ühiskond inimestest, kellel kõigil on soov olla õnnelik. Õiglane ühiskond on õnnelikkuse eeldus või tingimus. Riigi ülesanne on luua võimalused, kus inimene võiks elada õnnelikult. Riik saab seda teha õiglaste ühiselureeglitega. Kui seadused ei juhi ühise hea- õnnelikkuse – juurde, ei ole nad seadused sisuliselt, vaid ainult nimeliselt. Õiglus ja seaduslikkus on kattuvad mõisted“(Tuulik, 2002).
Meie, õpetajate, täiskasvanute, eesmärgiks on luua igale lapsele tema arengut toetav ja tema eripära arvestav kasvukeskkond . Selleks, et lapse arengu käiku kasvatamise ja õpetamise protsessis soodsalt mõjutada, vajame teadmisi normaalse arengu seaduspärasuste ja seda protsessi mõjutavate tegurite kohta.
Arengu all mõistame- kvalitatiivseid muutusi selle või teise psüühilise funktsiooni või isiksuse omadustes, teatud uusmoodustiste teket. Arengu käigus toimuvad muutused mitte üksnes üksikute funktsioonide, vaid kogu psüühika kui süsteemi tasandil- erinevatel arenguetappidel omandavad erinevad funktsioonid olulise või juhtpositsiooni.
On väga oluline silmas pidada, et indiviidid erinevad oluliselt üksteisest oma psüühilises arengus. Esmalt väljenduvad need erinevused arengutempodes. Samas kultuurikontekstis on lastel üldiselt kindlad keskmised ealiste kriiside tekke ajad, kuid üksikutel lastel võivad viimased esineda märgatavalt varem või hiljem. Veel suuremad erinevused esinevad erinevate tegevusviiside, psüühiliste protsesside ja omaduste kujunemisel, huvides, iseloomuomadustes, võimetes. Vaieldamatult erinevad lapsed oma looduslikelt eeldustelt.
Miks on oluline jälgida lapse arengut? Lihtne vastus oleks : lapse enda huvides. Kui lapse areng olulisel määral erineb antud eale tüüpilisest, siis võib tegu olla arenguprobleemiga, mille puhul laps vajab kas eriabi või varasemast erinevat mõistmist. Eesmärgipüstitus kõlab seega : diagnostiline, mitte selektiivne hindamine, ehk teisisõnu - lapse arengu jälgimine on oluline selleks, et mõista lapse isikupära, selgitada välja tema erivajadused ja neile paindlikult reageerida. Diagnostilise hindamine peaks tagama, et laste erivajadused määratletaks võimalikult vara, et laps saaks vajalikku professionaalset abi ja et tema koolitee algaks talle sobivates tingimustes. Teisalt , ka normaalse, probleemideta arengu puhul on õpetajal-kasvatajal- lapsevanemal oluline olla teadlik lapse aktuaalsest arengutasemest ( nendest oskustest, teadmistest, omadustest, mida ta juba omab), selleks et liikuda „lähima arengu tsoonis“ ( Võgotski 1972), ehk teisisõnu- pakkuda talle tema poolt saavutatud tasemest veidi keerukamaid ülesandeid, mida ta küll iseseisvalt veel lahendada ei suuda, kuid mille lahendamiseks on ta juba võimeline ühises tegevuses täiskasvanu või suurema lapsega või neid jäljendades. Sellised ülesanded pakuvad lapsele huvi ja pinget, esitades talle väljakutse , kuid on samas tema õppimisvõime piirides. Nii kasutatakse ära lapse loomulik õppimisvõime ja luuakse parimad eeldused tema arenguks.
Antud teema seondub otseselt minu praktilise tegevusega koolisüsteemis õpetajana ja varasemas pikaajalises töös haldusjuhina. Puutun nõustamise ja konsulteerimisega kokku igapäevaselt, kas siis lasele, lastevanematele kolleegidele või küsjatele nõu jagamisega oma rikkalike kogemuste ja teadmiste piirides ning konstruktiivse tagasiside saamisega, mis aitab mõtteid avardada ja erinevaid olukordi hinnata. Samas olen seda meelt , et kõiki asju ei pea ise teadama ja oluline on omada enda ümber spetsialistide võrku, koolisüsteemis tugiteenuseid, kellega konsulteerides ja mõtteid vahetades on võimalik parimad lahendused probleemidele leida.
Nõustaja põhitegevuseks on rääkimine ja kuulamine. Informeerimise tasandil, mis nõuab vähimat oskust, kuulab nõustaja ära nõustatava küsimuse ja annab seejärel täpset infot esitatud küsimuse piirides. Nõustaja vastutab info õigsuse ja selguse eest.
Konsulteerimise tasandil pöördub nõustatav nõustaja poole nõu pidamise või nõu saamise eesmärgil. Sellel tasandil on nõustaja ülesandeks jääda oma kompetentsuse piiridesse ja vajadusel täpsustada, kas nõustatav vajab konkreetset nõu või tahab temaga koos probleemi üle arutleda. Konkreetse nõuande puhul jääb nõustaja ülesandeks nõu anda või suunata nõu küsija kompetentsema isiku poole, nõu pidamise korral on oluline lasta nõu küsijal endal oma arvamused välja öelda, st võtta endale kuulaja roll. Probleemist valjusti rääkides võib nõustatav ise oma probleemis selgusele jõuda. Konsulteerimise korral räägib nõustaja alles siis, kui nõustatav temalt uuesti konkreetsemat nõu küsib.
Nõustamise tasand eeldab nõustajalt lisaks pedagoogilisele kompetentsusele ka kommunikatsioonioskusi (näiteks head kuulamisoskust), usaldussuhte loomist, teadlikkust, avatust, oma piiride ja tasakaalu hoidmist, tolerantsust, kontakti jms. Nõustamine on kahe isiku vaheline teadmiste ja hoiakute erinevuste teadvustatud võrdsustamise protsess suhtlemise abil, mille käigus nõustaja aitab nõustataval isiksuse ja /või professionaalina areneda, näiteks muuta oma hoiakut, käitumist, mõtlemisviisi vms.
Enamik suunatud tegevusi nõustamise ja konsulteerimise toimub peamiselt lastevanemate tasandil Eesmärgiks aidata lapsevanemal leida teid probleemi lahendamiseks ning tulevikuks oskust analoogilisi probleeme ennetada ja lahendada. Vanemale tuleb anda seda, mis tal senini on puudu jäänud soovituste kohale jõudmiseks, on eelnevalt vaja vanemaga identifitseeruda, et teda mõista Oluline on üles leida lapsevanema tugevad küljed, millelt edasi liikuda. Uusi mõtteid tuleb edastada lapsevanema mõtetest lähtudes, neid edasi arendades ja ei tohi kahtluse alla seada tema kogemust lapsevanemana ning arvestada, et lapsevanem on proovinud oma last igati aidata
Nõustamisel ja konsulteerimisel tuleb kindlasti arvestada laste ja noorukite nõustamise eripäraga Noorukid on oma peredest vähem sõltuvad kui lapsed, nende sotsiaalne süsteem on rohkem seotud eakaaslastega. Vahel peab nõustaja olema nagu advokaat , et noorukit abistada läbirääkimistel oma perega . Noorukitel on kognitiivsed võimed palju arenenumad kui lastel, nõustaja saab valida keerulisemaid sekkumistehnikaid. Nõustamissuhe nõuab austavat suhtumist noore arengulistesse vajadustesse. Noorukil peab olema õigus teha ise otsuseid, mis on seotud nõustamisprotsessiga.
Täiskasvanute nõustamise eelduseks on nende isiku autonoomsus ja iseseisvate otsuste tegemise õigus, noorukid ei ole oma otsustes nii vabad, sõltuvad ikkagi täiskasvanutest, noorukite ja täiskasvanute peamine erinevus seisneb nende erinevas arengufaasis. Noorukid on otsingute ja kahtluste teel, täiskasvanud vajavad elus stabiilsust Paljudel noortel nõustamine seotud stigmaga, kardetakse seotust vaimuhaigusega jms. Eneseavamine võib samuti tekitada hirmu, nõustajad peavad olema teadlikud teemadest, (näit.seksuaalne orientatsiooni probleem),mis võivad tekitada noortel kahtluse konfidentsiaalsusest (kas usaldatud saladust hoitakse). Nooruki motivatsioon võib kergesti kaduda. Nõustaja peab olema aktiivsem, motiveerivam.
Sageli räägitakse, et kool ongi koht, kus ei pea mugav olema. Et kool on paik, kus ühiskonna probleemid võimenduvad ja kus inimestest kujunevad isiksused "See kõik on õige, aga meil on 21. sajand ning eelmise sajandi meetodid enam ei loe. Me toome välja inimeste omadusi, mis aitaksid neil jääda paremini ellu aastal 2015, kuid kas me ikka oskame näha ette seda, mis sünnib 20, 30 või 40 aasta pärast. Asjakohane on siinkohal hariduseksperdi, sir Ken Robinsoni üks idee, mida ta ütles välja TED nimelisel konverentsil, et meie koolid peaksid noori valmistama ette eluks aastal 2030, kuid kummastav on see, et me ei kujuta ette, mis toimub aastal 2030, rääkimata sellest, et haridustöötajad, kes valmistavad meid selleks ette, on oma teadmised omandanud eelmise sajandi lõpul või selle sajandi alguses." (Kuustik, 2014 )
Õpetajate konsulteerimine on sisuliselt nõustamine kuid ta asub teraapiast kaugemal. Koolipõhine konsulteerimin peaks olema koolide tugiteenuste tulevik. Koolis konsulteerivad koolispetsialistid ja lisaks on loodud kompetentsikeskused (õppenõustamiskeskused). Kui kohapealsest nõus jääb väheks, läheb spetsialist keskusest koolikeskkonda ja seal abistab. Tallinnas on 2009-2014 tegutsenud õppenõustamiskeskust, seda tööd jätkab Rajaleidja keskus. Õpetaja nõustamine sisaldab ka " empowerment "-i: jõustamine, kannustamine, võimestamine, et anda õpetajale jõudu, võimsust, väge. Selle eesmärk on, et õpetaja suudaks ja julgeks ise tegutseda, fookuses on ikkagi abivajav laps. Jõustamise põhimõtteks on võimaluse pakkumine õpetajale ja see on vabatahtlik ning erapooletu nagu nõustamised ikka.
Nõustamine laieneb ka vaimse tervise, käitumise, sotsiaalkognitiivse, organisatsiooni ja süsteemi jne teemani. Ta võib olemuselt olla adleriaanlik, instruktiivne, efektiivsuse arendamise põhine konsulteerimine, individuaalne või grupiviisiline, põhineda ühel juhtumil, mis leidis aset ühel korral ühe inimesega või korduval mustril, mis toimub pidevalt paljude inimestega. Konsulteerimist oma koolis ja oma tööajal häirivad välised tegurid (kuidas?), aeg, kooli võimetus märgata probleeme ja võtta abi vastu, kooli negatiivsed hoiakud juhtkonna tasandil (näiteks soovitakse, et õpilane vahetaks õppeasutust ja survestatakse niimoodi õpetajaid), konfidentsiaalsuse ja erapooletuse küsimused.
Millised sisemised tegurid takistavad konsulteerimist spetsialistiga? Õpetajate puhul on need tavaliselt seotud motivatsiooniga (mis ma rabelen, niikuinii ei muutu midagi...), enesetõhususega (usuga enda võimetesse - kas ma ikka suudan olla nt nõustamises võrdväärne partner?), isiklike põhjustega (kui lugu on isiklikult liiga haavav, tekivad eetilised küsimused jne). Kes siis peaks õpetaja toetamisega tegelema? Kindlasti koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, õppealajuhataja, mentorõpetajad kooli tasandil, vastava ala spetsialistid õppenõustamiskeskustes ja haridusjuhid haridusametis eriküsimustes.
Mina olen üsna ühesel seisukohal, et iga õpetaja peab tänapäeval olema kursis lastekaitse ja sotsiaaltööga ning jälgima pidevaid arenguid ja muutusi selles valdkonnas, rääkimata haridusjuhtidest. Elame muutuvas maailmas, tehnoloogia ajastus kus inimese roll taandub pidevalt. Ainult tulevik näitab, kas inimene hääbub lõpuks ainult virtuaalmaailma tasandile. Meil ei ole paraku võimalik väga toetuda varasemale kogemusele, kuna seda lihtsalt ei ole. Olen seda meelt, et võti edukalt toimetamiseks on õpetaja oskus näha, avastada muutusi koolilaste olekus ja nendega tasakaalukalt, hoolivalt ning järjepidevalt tegeleda, võimalikult parima tulemuse saavutamiseni.
Ise pean nõustajana, enda tugevuseks oskust ja tahet kuulata, olla alustuseks lihtsalt laste jaoks olemas ja vastavalt olukorrale tegutseda lähtuvalt teoreetilisest ja praktilisest pagasist, mis olen töö käigus omandanud ja ülikoolis sotsiaalttöö valdkonnas õppinud. Klassijuhatajana olles mängis olukord kätte üsna mitmeid variante alustades lapse leinast, koolikiusamisest, erinevatest käitumis ja õpiraskustest, aspergeri sündroomist ning lõpetades õpilase enesevigastamiseni. Nende kogemuste põhjal olen alati kaalutlev ja ei kiirusta hinnanguid andma, enne kui olen konsulteerinud spetsialistidega ning ise üsna kindel kuidas antud olukorras käituda.
Tsitaadid, mis peegeldavad minu jaoks olulist:
Tööta sellega, mis sinuni tagasi jõuab. - Insoo Kim Berg
Tõde on see, mis töötab. - William James
Meie küsimused kujundavad meie klientide vastused. - Yvonne Dolan
Me peame õppima küsima õigeid küsimusi ning seejärel peame me neid tihti küsima. - Garry Kasparov (edukaim malemängija eales!)
Näidake sõrmega lahenduse poole, mitte üksteise poole. - Jeffrey Pfeffer & Bob Sutton
Allikaid mida kasutasin selles töös ja kasutan iseenda nõustamisoskuste arendamisel:
Lister , T Lihtne ja praktiline koolipsühholoogia, AS Atlex 2012
Rgers, B. Käitumine klassiruumis : tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat, Archimedes 2012
Lastekaitse kõrvalained, Tallinna Ülikool 2013-2014: Lastekaitse õiguslikud alused; Sotsiaaltöö riskilaste ja peredega; Lapse psühhopataloogia; Laps ja kriis; Erivajadustega laps ja hälbiv käitumine; Ülevaade sotsiaaltööst.
Tuulik, M. Eetika ja moraal . Tallinn: AS Kirjastus Ilo 2002