NOORSOOTÖÖ RISKIRÜHMA KUULUVATE NOORTEGA (0)

Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö Instituut
Mari-Liis Mölder
NOORSOOTÖÖ RISKIRÜHMA KUULUVATE NOORTEGA
Ainetöö
Juhendaja : Ilona – Evelyn Rannala
Tallinn 2014
Töötan igapäevaselt noorsoopolitseinikuna ja seetõttu paelus mind artikkel „ Noorsootöö riskirühma kuuluvate noortega“, mida oleks oma tööga seonduvalt huvitav edasi uurida ja analüüsida. Olen enne noorsootööd 4 aastat töötanud patrullpolitseinikuna, kust sain kaasa suurte teadmiste pagasi, mida nüüd oma igapäevatööd tehes väga väärtustan. Sain palju teadmisi ja oskusi, mida poleks tööle asudes osanud oodatagi. Nähes elu pahupoolt, negatiivsust, vägivalda, mõistsin, kui palju on meie ümber probleeme ja probleemseid perekondi. Probleemide ja probleemsete alla liigitaksin ka riskirühma kuuluvad noored, kellega nüüd praktiliselt igapäevaselt tegelen ja eelnevat tööd tehes pidevalt kokku puutusin. Ammu oli soov midagi ära teha, otsida neile abi, neid aidata, aga tihti jäin mõttesse – kuidas? Nüüd juba noorsoopolitseinikuna tunnen , et noored on sihtgrupp , kellega tuleb palju tegeleda. Noored on meie tulevik ja selliseks , milliseks me kasvatame oma noored, kujuneb meie ühiskond. Noortega töö pole üldse mitte lihtne kuna noortel alles kujuneb välja isiksus. Nendega tuleb osata suhelda ja nende probleemidele lahendusi leida. Olulised on siinkohal ametnikud, kes peavad oma käitumisega ja isiksuseomadustega olema eeskujuks noortele ja neid vajadusel õigele teele suunama.
Enda tööst lähtudes julgen väita, et riskinoored võrduvad sõnadega probleemsed noored. Noorel , kes kuulub riskirühma on alatasa erinevat sorti probleeme. Sealt tulevad koolikohustuse mitte täitmine, kodust ära jooksmine, õigusvastased teod, kokkupuude politseiga jne. Sinna võib liigitada noored, kellel on nii majanduslikud raskused, sõltuvus probleemid, samas ka raskustega emotsionaalse ja vaimse poolega. Riskikäitumise puhul on suur tõenäosus saada kahjustatud. Selline käitumine on vabatahtlik, seega kooskõlas inimese identiteediga (vajaduste ja hoiakutega). Kahjustus võib haarata erinevaid eluaspekte - füüsilist tervist, psüühilist tervist, sotsiaalset positsiooni ja kindlasti ka üldist tulevikuperspektiivi. (Eik, Riskikäitumisega noor) Olen veendunud, et paljuski mõjutavad noort tegurid nagu perekond ja sõpruskond selle noore ümber, samuti ühe või teise teguri puudumine. Tooksin siia juurde näite ühe juhtumi põhjal. Politseilise tegevuse käigus puutusime kokku alaealise noorukiga, kes oli tarvitanud alkoholi ja kellel ilmnesid narkojoobe tunnused. Tegeledes noorega nägime esmalt sõpru tema ümber, kes osalt olid noored osalt täiskasvanud, kõik või valdav enamus alkoholi ja narkootikume tarvitanud (joobed olid kohapeal tuvastatud). Hiljem politseijaoskonda jõudes tahtsime lapse vanematele üle anda, järgi tuli noorele tugevas alkoholijoobes isa. Selline käitumine on näide sellest, milline on keskkond meie ümber ja milliseks võime kujuneda ka meie. Tehes noorsootööd mõistan antud ütlust üha enam. Loomulikult on probleeme ka täiesti korralikus perekonnas kasvnud noortel kuid erand kinnitab reeglit.
Oma töö algus aastatel ei suutnud ma mõista, kuidas raskete noortega koostööd teha. Nüüd üha enam olen hakanud mõistma, et kõige tähtsam üldse on jõuda nooreni. Vaja oleks, et noor laseks endale kedagi ligi, et noorsootöötaja võidaks usalduse, et meil endil oleks olemas teadmised kuidas seda kõike teha ja sealjuures igati abi vajavat noort toetada. Lugedes MIHUS artiklit jäin mõtistklema seal öeldu üle – noorele ei ole vaja üha uuesti öelda, et nende seaduserikkumised tingivad suuremaid karistusi või et narkootikumid on nende tervist kahjustavad, neile on seda korduvalt öeldud ja nad ei näe mingit põhjust neist loobumiseks. Tegin seda ise korduvalt kuna oli soov aidata noorel neist probleemidest välja saada aga kas sellel öeldul oli tegelikult mõtet? Seda küsimust jäin endalt korduvalt küsima . Oma tööst lähuvalt ei saa ma selliseid noore tegevusi takka kiita, aga ilmselgelt pole need noored peale minu loengut oma käitumist parandanud. Proovimisest saab tarvitamine ja sellest omakorda kuritarvitamine ja sõltuvus. Ükski noor ei usu iseenda jäämist sõltuvusse, kuid osa paratamatult jäävad. Regulaarse uimastitarvitamise tulemus on ebastabiilne psüühika, alanenud töövõime ja raske toimetulek oma edasise eluga (Eik, Riskikäitumisega noor). Seega ei saa ka väita, et noorele pole vaja öelda, et uimastid on kahjulikud, kuid ma mõistan, et noor vajab pikemaajalist tuge, et oma elu muuta. Ükskord välja öeldu ei muuda selle inimese käitumist, ega paranda seda olukorda, kus ta hetkel asub. Paraku ei puutu noorsoopolitsei nende noortega nii palju kokku, et saaks neid pikemalt aidata, kuigi võiks. Sellisel juhiul tuleks juba kõne alla asutuste ja organisatsioonide vaheline mõjusam koostöö. Noorel peab olema teadmine, et politseil ei ole vajadus teha trahvi , vaid seda noort mõjutada ja valelt teelt kõrvale juhtida. Üksi seda noort ükski asutus ei muuda.
Lapse üleskasvatamise ja arendamise esmane vastutus on tema vanematel. Riigi ülesanne on pakkuda selleks abi mitmesuguste teenuste ja toetustega (Laste heaolu). Just nimelt riigi ülesanne on pakkuda abi, mitte üksi pere rolli ära täita. Noorsootöö peamine ülesanne on seista noorte kõrval nagu artiklis oli välja toodud, ühe käega õlale patsutama ja teisega vajadusel tagumikule laksu andma. Noorsootöötaja peab nii hoolitsema, kui ka vajadusel mõjutama. Noorsootöötaja ei pea kasvatama teistest inimestest enesesarnast, vaid inimest, kes on enesest teadlik ja usub endasse, mõistab oma tegude tagajärgi ja vastutab nende eest (Noorsootöö õpik). Noorsootöötaja ei peaks olema noorele vanemate eest ning ei saagi seda olla. Seega on väga oluline ja peakski olema väljatöötatud väga tugev ning kindlalt toimiv võrgustik vanemate- kooli- noorsootöötaja- noorsoopolitseiniku- psühholoogi ja sotsiaaltöötaja vahel (NOVO noortestrateegia...). Sellise tugeva võrgustikuga koostööd tehes on palju efektiivsem ka noore aitamine . Kahjuks olen kokku puutunud paljude perekondade , koolide ja asutustega, kes miskipärast seda koostööd teha ei taha. Nii kaua, kui inimesed vajadust ühiselt tegutseda ei näe, ei saa ka üksi keegi ühte noort ümber kasvatada ega teda ümber suunata. Vajalik valdkondadeülene koostöö ning mõjus poliitika eesmärkide saavutamine ei tule iseenesest. Selleks on vaja läbimõeldud strateegiat ja osapoolte pühendumust, s.o aktiivset panust elluviimisel ja pidevat mõjude hindamist, et teada, kas tegutsemine ikka noortele ning ühiskonnale tõepoolest kasu loob (Noorsootöö õpik). Lihtsalt niisama midagi, millegi pärast tegema ei pea. Oluline on mõista, miks me midagi üldse tegema peame ja mida see endaga kaasa toob. Loomulikult loob koostöö tugevama vundamendi ja erivaldkondade teadmiste koosluse, mida töös noorega on võimalik kasutada aitamaks meil professionaalsemaid otsuseid teha.
Väga oluline on töös noortega välja mõelda märgatavalt mitmekesisemaid, paindlikumaid ja põnevamaid vaba aja sisustamise võimalusi. Vaba aja teema osa noore inimese elus ei saa alahinnata (Rannala, Dialoogi...). Noorel on vaja kohta, kus olla ja millegi temale huvitavaga tegeleda. Saab küll väita, et neid võimalusi on juba üpris palju, kuid siiski leiab osa noortest end tänaval alkoholi tarbimas või muid tegevusi harrastamas, mis suures plaanis ei ole sellele noorele kasulikud ( nö sõpradega hängimine). Noor inimene vajab enda kõrvale siiski mõistvaid ja toetavaid ning eeskujuks olevaid täiskasvanuid. Neid on võimalik leida just vabaaja sisustamiseks loodud ühingutest, keskustest, kuhu noor saab tulla ühelt poolt vaba aega veetma, kui ka abi ja nõu saama. Väga meeldis artikli kommentaaris välja toodud lause, et noortekeskused peaksid jääma eelkõige kohtadeks, kust noor abi saab, mitte kohaks, kus tasuta mänge mängida. Tihti just sellepärast noor sinna lähebki, kuna kodus sellised võimalused puuduvad.
Olulisel kohal on noorsootöös ennetuslikud tegevused. Noorsoopolitseinikuna kaasame noori erinevatesse politseilistesse projektidesse, kus enamus lapsi on nõus kõike kaasa tegema, sest seal nad saavad kaasa mõelda, ise otsustada ja olla nemad ise, millest ilmselt kodus või ümbritsevas keskkonnas vajaka jääb. Politseilised projektid on just selleks, et riskinoori õigele teele suunata ja tänavatelt eemale tõmmata. Riskinoorte jaoks on see täpselt nagu artiklis oli välja toodud, nende mugavast tsoonist välja tõmbamine ja tegevusse kaasamine. Kindlasti tuleb panustada rohkem ennetustööle nii, et riskinoor ei paneks toime uusi süütegusid. Juhul kui noor ka eksib, võetakse kasutusele seadusega määratud meetmed, mis iga juhtumi puhul oleks indiviidile sobivaim meede (olgu see siis hästi läbimõeldud šokiteraapia, rehabilitatsiooni programm või muud) (NOVO noortestrateegia...). Noortele peaks jääma võimalus tajuda end loojana ja otsustajana. Anda võimalus noorel ürituse korraldamisel abiks olla ja luua noortele keskkond, kus nad saavad ennast proovile panna, aega veeta ja end mugavalt tunda (Noorsootöö õpik). Nii tunneb noor, et seda kõike tehakse nende jaoks ja nende huvidest lähtuvalt. Loomulikult kõik noorte kaasamised peavad olema noore jaoks vabatahtlikud ja andma võimaluse noorel endal otsustada. Ei ole õige midagi peale suruda ja sundida . See näitab omakorda suhtluses noorega, kui usaldusväärne ja oluline on ametnik /spetsialist selle noore inimese jaoks.
Noorsootöö riskirühma kuuluvate noortega vajab pidevat enese arendamist. See pole minu kui noorsoopolitseiniku vaatenurgast lihtne. Kuna lisaks erialasele haridusele on vaja end pidevalt edasi koolitada ja silmringi laiendada. Noored muutuvad ajaga ja samuti meie suhtlus nendega. Politseinikuna on raske tekitada noores usaldust, kuna keegi on eelnevalt selle temalt juba ära võtnud . Antud juhul on ametnikuna see üks suuremaid väljakutseid meile, kes me üritame noores uusi lootusi tekitada ja teda suunata. Ei ole olemas ideaalseid lahendusi ja nagu artiklis öeldud – võlujooki, mis saaks noore inimese elu täielikult muuta. Kõik oleneb noorte endi olekust ja loomulikult vanusest . Mida vanemad, seda tõsisemaks lähevad nende probleemid. Seega on oluline hinnata noori ja olukordi erinevalt, et omakorda igale sihtgrupile lähedale jõuda.
Tegemist oli väga huvitava artikliga ja antud teemasse süvenemine avas uusi väljavaateid ja mõtisklusi edasises töös. Seda just seetõttu, et tehes midagi päevast päeva, ei mõtle igakord tehtut ja öeldut nii põhjalikult läbi. Pean oluliseks koostööd erinevate ametkondade vahel ja noorte kaasamist neid puudutavatesse otsustesse. Oluline on, et noorsootöötaja, lastekaitsetöötaja või politseinik leiaks viisi ja oskaks noorega suhelda, et mitte süvendada tekkinud kriisi ja lõhet noort ümbritseva maailma vahele, milles ta nagunii juba arvatavalt pettunud on. Kindel on see, et noor tahab, et temaga tegeldaks. Oluline teadmine on täpselt see, millal gaasi juurde anda ja millal hoogu maha võtta. Ei ole olemas valet käitumist ja eksimine on inimlik ka ametnike puhul, kes seda rasket tööd noortega teevad ( eriti riskinoortega ). Hullem oleks tegemata jätmine ja noore eemale tõukamine. Tean ja tunnen, et meil on neid ametnikke, kes teevad oma tööd südamega ja annavad oma panuse noorte heaolu tagamiseks nii olevikus kui loodetavasti ka tulevikus.
KASUTATUD ALLIKAD
E.Eik, Riskikäitumisega noor - tema probleemide taust ja mõistmine esitlus. Lääne - Tallinna Keskhaigla Sõltuvusravikekus, alla laetud internetist 23.11.14
Laste heaolu. Statistikaamet , Tallinn 2013
I.E Rannala, Dialoogi olulisusest töös riskikäitumisega noortega. Alaealiste komisjonide näitel. Tallinna Ülikooli magistritöö , alla laetud internetist 23.11.14
Noorsootöö õpik. Sihtasutuse Archimedes Euroopa Noored, 2013, alla laetud internetist 23.11.14
NOVO noortestrateegia konverents kokkuvõte. Eesti Noorteühenduste Liit, alla laetud internetist 23.11.14