KUIDAS ENNETADA KOOLIST VÄLJALANGEMIST? (0)

Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö Instituut
Kristine Niit
KUIDAS ENNETADA KOOLIST VÄLJALANGEMIST?
Iseseisev töö
Tallinn 2014
Koolile on seaduslike regulatsioonidega pandud kaks olulist ülesannet: harida ja kasvatada, mis teisisõnu tähendab teadmiste andmist ning noore inimese ettevalmistust hiljem iseseisvas elus hakkama saada. Olen veendunud, et piirkonniti ja paikkonniti on koolil erinev roll. Siinkohal lähtun kirjutises oma elukoha lähedasest koolist, mis asub maapiirkonnas ja milles ma ise töötan. Väikeses maakoolis on koolile seatud suured ootused ja ülesanded, sest kool peab tegelema nii õpilaste ja täiskasvanute sh noorte õpetamisega/koolitamisega, kultuurialaste teemadega kui ka sotsiaalprobleemidega.
Tänases koolis on kooli õppekavad, mis teadaolevalt on reguleeritud riigi tasandilt, üle koormatud. Paljudele õpilastele pole seega ka programmilised teadmised jõukohased. Õpilased on erineva intelligentsuse tüübi, omandamisviisi, õppimisvõime, omandamise kiiruse, lugemisoskuse, huvide, motiivide ja kalduvustega. Sageli jääb õpetuse sisu lapsele elukaugeks ja on liialt akadeemiline . Kooli asub õppima üha sagedamini erinevate probleemidega õpilasi: tähelepanuhäire, hüperaktiivsus ja muud õpiraskused .
Õpetatavat ja juba õpitut ei oska õpilane sageli seostada eluga, milleks üht või teist asja tal elus võiks vaja minna. Samas võib õpilasel tekkida ka küsimus, kas üldse läheb kõike praegu omandatavat elus vaja. On selgeks tehtud, et õpilane ei suuda pikemalt kui 15 minutit sooritada monotoonset ja ühetüübilist tegevust. Ta väsib, kaotab kontakti õpetajaga ja lülitab tahtmatult end õppetegevusest ja õppetööst välja. Kui õpetaja hakkab teda korrale kutsuma, siis võib see tekitada vastureaktsiooni ja ebasoovitavat käitumist õpilasel. Heal juhul annab see vaid ajutise tulemuse õpetaja jaoks. Sellepärast peab õpetaja kindlustama tundides piisava vaheldusrikkuse, et köita õpilaste tähelepanu, värskendama nende tööindu, motiveerida neid ka ebahuvitavatena tunduvate asjadega tegelema.
Oluline on märgata õpilase erisusi ja võimeid ning vastavalt sellele tuleks temalt ka nõuda. Kõik õpilased ei talu kindlasti ühesugust pinget ning nõrgemad on valmis kergemini alla andma. Koolis on abiks õpiabi tunnid , mis toetavad last tema keskendumisraskustes, nõrgemas tajus või tähelepanu koondamises. Kui on ilmnenud õpilasel käitumises probleeme, siis kindlasti peaksid sekkuma kooli tugispetsialistid, et varakult saaks õpilane abi. Abi vajab kindlasti ka lapsevanem , et ka kodustes tingimustes oma last toetada. Tugispetsialistidest on võimalik abi leida psühholoogilt, logopeedilt, eripedagoogilt ning ka sotsiaalpedagoogilt.
Üsnagi mõistmatu on minu jaoks olukord, kus üritatakse kaotada väiksemaid, kellegi arvates „vähem elujõulisemaid“ koole ja liita need suuremate ja „võimsamate“ koolidega, mille tulemuseks tekivad nn „mammutkoolid“, kus keegi ei tunne kedagi.Väikeses maakoolis tuleb selgelt välja see, et õpilane vajab individuaalset lähenemist, selleks ei pea õpilane olema erivajadusega, ta vajab inimlikku mõistmist, võimalust rääkida oma muredest -probleemidest, samuti rõõmuhetkedest. Arvan, et ei ole kaugel olukord, kus nendes samades suurtes koolides kogu õpe saab toimuma läbi uusimate infotehnoloogiliste vahendite ja nii võibki kaduda otsene suhtluskontakt õpetajaga, samuti kaaslastega. Loomulikult ka see on areng noore inimese jaoks IKT-tasandil, kuid seda ei saa ületähtsustada. Väikese maakooli võlu seisnebki selles, et ollakse nagu üks suur perekond, kus üksteist teatakse -tuntakse, suheldakse väga lähedalt üksteisega. Väiksem võimalus on sattuda koolikiusamise ohvriks, sest nii õpetajatel kui ka teistel koolitöötajatel on ülevaade õpilaste tegemistest ja käitumistest tundidest vabal ajal.
Oluline osa on väärtuskasvatusel, mis aitab kujundada noorel inimesel eluks väärtushinnanguid. Kui koolil ja kodul on sarnased väärtushinnangud ja kui mõlemat ümbritsevad vastastikku toetav keskkond ja head sotsiaalsed suhted, siis selliselt kujunevad hinnangud ka areneval lapsel ning probleeme tema kasvatuses on oluliselt vähem.
Tänapäeva sotsiaalselt keerulises elus on inimestel, samuti noortel erinevaid elulisi pingeid. Noor saab reaalselt aru, millistes sotsiaalsetes tingimustes elab tema pere – milline on pere eluase , sissetulekud, sõltuvalt ka sellest pere majanduslik olukord. Keerulisemates olukordades tuleb võib olla koolis õppival lapsel lisaks käia ka veel tööl, et pere suudaks ära elada. Ka see võib olla põhjuseks, miks tuleb kool pooleli jätta või ei suudeta lihtsalt õppida ning päevakorda tuleb koolist väljalangemine.
Koolist väljalangevuse vähendamiseks on välja töötatud mitmeid erinevaid programme ja alustatud uusi projekte, paraku probleem püsib. Koolist väljalangejad on enamasti kompleksprobleemidega õpilased, kes vajavad täiendavat abi ja toetust õppimises, suhteprobleemide lahendamisel, koolidistsipliini järgimisel jne. Iseseisvalt ei tule nad oma probleemidega toime, sageli ei ole ka nende vanematel piisavalt sotsiaalseid oskusi. ( Naarits -Linn, Pettai & Proos 2012, 5.)
Järgnevalt lisan koolist väljalangemise otsesed põhjused, mis on välja selgitatud projektiga “Koolist väljalangemise ennetamine õpilaste sotsiaalse toimetuleku tõstmise kaudu“. Projekt viidi läbi INNOVE ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) toetusel perioodil 01.09.2009 kuni 31.05.2012. (Naarits-Linn, et al., 2012, 5.)
Põhjusteks on:

• Koolist ja kooliskäimisest väsinud ning tüdinenud, eduelamuse puudumine
  
• Konfliktsed suhted eakaaslastega ja/ või õpetajatega, erinevad käitumisprobleemid
  
• Kõrge stressi tase
  
• Madal usk täiskasvanutesse, nende abisse ja iseendasse
  
• Halb õppeedukus
  
• Sagedane koolide vahetamine
  
• Põhjuseta puudumised
  
• Madal enesehinnang ja algatusvõime
  
• Nõustamisest eemale jäämine
  
• Õpilasel kaks erinevat kultuurilist tausta
  
• Õigusvastane käitumine, alkoholi- või narkoprobleemid
  

Siinkohal tuleb lisada, et esimesed neli tunnust esines kõigil fookusgruppi kuulunud õpilastel. (Naarits-Linn, et al., 2012, 10.)
Õpilased vajavad erinevate probleemide lahendamisel mitmekülgset abi. Peale õpiabi on neid vaja aidata ka konfliktolukordade lahendamisel, samuti tuleb aidata analüüsida tekkinud konflikte ja probleeme, pakkuda lahendusi, neil tuleb aidata õppida paremini suhtlema koolikaaslastega, õpetajatega, vanematega. Omal jõul kõigest sellest välja rabelemine ei pruugi õnnestuda ning antakse alla ja nii võib päevakorda tulla koolist välja langemine . (Pettai, 2011, 28.)
Eelpool nimetatud uuringust lähtuvalt toodi välja õpilase probleeme ennetavad meetmed:

• Probleemide varajane märkamine (juba lasteaias). Selleks tuleb hinnata lapse sotsiaalset toimetulekut enne kooli. Soovitav on luua sotsiaalpedagoogi ametikoht lasteaeda. Kohanemisriskiga laste vanematele võimaldada profülaktiline koolitus enne lapse kooliminekut.
  
• Õpilaste vanemate kaasamine. Vanemate aktiivne kaasamine on abiks kogu koolile, samuti kooli tugispetsialistidele.
  
• Erinevate koostöövõrgustike loomine, mis mõjutavad positiivselt õpilase toetamist: koolipersonalivaheline, eri koolide tugiisikutevaheline, kooliväliseid spetsialiste kaasav , probleemidega õpilaste edukogemuste jagamiseks kohtumisvõrgustik. Siinkohal on vajalik rahaliselt toetatud tugispetsialistide võrgustiku olemasolu (koolitusteks, supervisioonideks), et tagada nn võrgustiku väsimise vältimine .
  
• Riskiga probleemsete põhikooli õpilaste pikaajaline ja pidev nõustamist. Tugiisik peab probleemidega õpilasele „omaks” saama, usaldusväärseks muutuma , usaldus ei teki kiiresti.
  
• Süsteemne töötamine probleemsete õpilastega (kindlaid tehnikaid kasutades). (Naarits-Linn, et al., 2012, 34-35.)
  

Võib küll väita, et koolist langemine on vähenenud oluliselt, kuid selleks, et olukord püsiks ja väljalangemise protsent väheneks veelgi, tuleb õigesti hinnata probleemi tõsidust ning tugevdada ennetustööd.
Kasutatud kirjanduse loetelu
Naarits-Linn, Pettai & Proos (2012). Koolist väljalangemise ennetamine õpilase sotsiaalse toimetuleku tõstmise kaudu. Tallinn
Pettai, I (2011). Kuidas ennetada koolist välja langemist? MIHUS 8, lk 26-28.