Mina erivajadusliku erivajadusega õpilase õpetajana (0)

Mina haridusliku erivajadusega õpilase õpetajana
Haridus on oluline igapäevase toimetuleku kindlustamisel. Õnnneliku pereelu ja igakülgselt arenenud laste kasvatamiseks on tähtis nii inimeste igapäevane toimetulek kui ka oskus hakkama saada elus ettetulevate probleemidega. Seda kõike saab õpetada ja õppida. Tavakooli õpetajatel aga tihti puudub erivajadustega õpilastega töötamiseks vajalik ettevalmistus, napib sellealast täiendkoolitust. Õpetajatel, kes on osalenud erivajadustega laste probleeme käsitleval kursusel, on adekvaatsem arusaam erivajadusega õpilaste abistamisest, kui neil, kellel sellised teadmised puuduvad. Õnneks saan mina, kui tulevane õpetaja osaleda kursusel, kus õpitakse erivajadusega õpilast märkama ja tema arengut toetama , siis kogemus, mis selle essee kirjutamisel kasuks tuleb, mul kahjuks puudub. Seetõttu ei saa ma toetuda kindlatele näidetele ja kuidas ma probleemidele lahenduse leian, vaid ainult oletustele- mida ma teeks, kui sellega kokku puutuks. See aga ei pruugi olla sama adekvaatne, sest tegelikkuses ei toetuta vaid õpitule ja raamatutarkustele. Kuna mina, kui tulevane tavakooliõpetaja puutun arvatavasti kokku rohkem õpilastega, kellel on õpiraskused või mingitel muudel põhjustel raskusi õpikeskkonnaga kohanemisel, siis ei puuduta oma oma essees puudega laste erivajadusi ja minu toimetulekut nendega. Hariduslike erivajadustega õpilane on ka õpilane, kelle eriline andekus , õpi- või käitumisraskused, terviserikked, keelelis -kultuuriline taust, või pikemaaegne õpikeskkonnast eemal viibimine , mis põhjustab olulisi raskusi töötada oma klassikaaslastega samal ajal samas ruumis või vastavale klassile koostatud töökava alusel.
Kui kujutan, et olen juba õpetaja ja mul tuleb tegemist teha 24-36 õpilasega, kes kõik tulevad erineva taustaga perekonnast, neil on erinevad kultuurilised ja keelelised taustad , siis arvan, et kõige raskem on ära tunda last, kellel on hariduslikud erivajadused . Esmapilgul ei pruugi ära tunda erinevaid õpi-ja käitumisraskuseid, kuna ei tea, milline on nende olukord kodus ja millised on lapse võimed. Kõik algab ju kodust ning kui on märgata, et lapsel on raskusi koolis toime tulla, siis usun, et mina alustaksin probleemide otsimist kodust. Eelmine poolaasta kuulasin loengut Laste arengu tundmaõppimisest ja mõjutamisest. Õppejõud rääkis kümneid huvitavaid lugusid , kus enamik lapse käitumis- ja õpiprobleemidest olid pärit kodusest keskkonnast, kus last ei toetatud. Sel juhul tuleb rääkida lapsega, mitte kohe hakata vanemaid süüdistama. Kui laps kinnitab, et kodune keskkond on probleemne ja õppimisega toimetulemist raskendab asjaolu, et vanemad joovad ja laps ei suuda keskenduda ja isegi öösiti magada , siis pöörduksin koolinõustaja või sotsiaalpedagoogi poole, kes enamasti juba tänapäeval koolis olemas on. Nemad oskavad kõige paremini lapse probleemidega toime tulla ja teda nõustada. Oluline on, et kui laps ei saa toetuda koduste peale, siis on kool tema jaoks koht, kus ta tunneks turvaliselt ja mis motiveeriks teda. Samuti on kindlasti suur abi pikapäevarühmadest, kus laps saab õppida, kui kodune keskkond seda pärsib.
Kõige lihtsam on märgata õpiraskusi: düsleksia, düsgraafia ja düskalkuulia. Sellistel puhkudel teeksin kindlasti tööd logopeediga, kes puutub selliste raskustega igapäevaselt kokku ja oskab kõige paremini neid lapsi aidata. Õpetajana ei rõhuks ma nende vigadele ja ei küsiks näiteks lugemisraskusega õpilast järjepidavalt klassi ette lugema, vaid prooviksin esile tuua oskused, milles laps on tugev. Võib-olla on laps osav matemaatikas või kehalises kasvatuses, oskab hästi joonistada või on loodushuviline. Õpetaja töö üks osi ongi minu arvates eriti arendada neid valdkondi, mida laps oskab eriti hästi ning aidata omandada põhilised teadmised ainetes, milles laps nii tugev pole, selleks et laps tuleks edaspidi toime. Kindlasti kasutaksin tugiõppe võimalusi. Olen veendunud, et nii-öelda tugiõpe, mis toimub peale tundi ja muudab koolipäeva pikemaks, tihti end ei õigusta. Õpetajad õpetavad mitut klassi ning õpilased ei saa reaalset õpiabi, toimub vaid järelvastamine. Tihti on nii koos mitmete klasside lapsed ja õpetajal jääb väga vähe aega õpilase individuaalseks aitamiseks ja nõustamiseks. Seetõttu kasutaksin individuaal- ja parandusõpet, kus tegeleksin lapsele raskusi ja muret põhjustavate teemadega personaalselt.
Minu enda sugulane on düsleksik, kuid on läbinud nii põhikooli ja gümnaasiumi ning edasi asunud õppima kokaks. See, et tal on probleeme õigekirjaga, ei takista tal edasises elus toimetulemist ning edukas olemist.
Andekus on samuti hariduslik erivajadus. Mina arvan, et nende laste õpetamisel tehakse ka kõige rohkem vigu. Andekad on need lapsed, kes väljapaistvate võimete tõttu suudavad saavutada kõrgeid tulemusi. Need lapsed vajavad selleks, et realiseerida oma potentsiaali iseenda ja ühiskonna heaks, diferentseeritud kasvatusprogramme ja/või kohtlemist, mida ei suuda neile pakkuda traditsioonilised kooliprogrammid. Olen arvamusel, et Eesti haridussüsteemis ei ole pööratud kaugeltki nii palju tähelepanu kui teiste erivajadustega lastele. Mõnes mõttes on see riigi probleem, kes ei rahasta andekate laste edasi arendamist , õpetajad teevad peale tunde tasuta tööd, et lapsi olümpiaadidele saata, mistõttu on nad vähese motivatsiooni ja tahtega. Aastal 2009 tegid Tallinna eliitkoolide juhid ettepaneku täpsustada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses andekate laste hariduslikud erivajadused ja neid ka eraldi rahastada. Andekuse kriteeriumiks pakkusid eliitkoolide juhid maakondlikel olümpiaadidel heade tulemuste saavutamise. See aga ei leidnud haridusministri Tõnis Lukase toetust.
Paar nädalat tagasi osalesin loengul, kus õppejõud rääkis samuti andekatest lastest ja nende oskuste arendamisest, tuues näiteks iseeenda. Ta on pärit kakskeelsest perest ning oskas suurepäraselt vene keelt, kuna rääkis emaga ainult selles keeles. Kui aga hakati koolis õppima vene keelt algtasemel, siis temal oli tunnis alati väga igav. Õpetaja saatis ta õpipäevikut teistest klassidest tooma ja näiteks kriidivarusid täiendama. Ta ei pööranud tähelepanu õpilase eelisele ja andekusele teiste õpilaste ees ja saatis õpilase lihtsalt minema. Selle tulemuseks polnud aga mitte midagi head: õpilane ei oska vene keeles korrektselt kirjutada- anne läks kaduma. Koolis, kus mina käisin, leidis aset samasugune juhtum, kuid lõpptulemus oli positiivne. Samuti kakskeelsest perest pärit tüdruk leidis õpetaja toetuse ja tähelepanu, lahendas tunnis ülesandeid edasijõudnutele, käis peale tunde oma keeleoskust õpetaja juures arendamas ning tulemuseks suurepärased tulemused nii maakondlikel ja riiklikel olümpiaadidel. Mina, kui tulevane õpetaja, sooviks kindlasti rakendada viimast varianti ning võimalikult tõhusalt tegeleda lapse andekusega. Kui näen, et laps on keskmisest andekam ning lahendab talle antud ülesanded ilma mingisuguste probleemideta ning tal on tunnis igav, siis annaksin talle tunnis raskemaid ülesandeid lahendada ning õpilase soovi korral tegeleksin temaga individuaalse ettevalmistusega. Loodan, et kunagi leiab see ka riigi poolt suuremat tähelepanu ja rahastamist või näiteks kool leiab võimaluse andekatega tegelemiseks . Minu arvates jääb praegu asi suuresti õpetaja alamotiveerituse taha, kuna enamasti teevad õpetajad seda tööd oma vabal ajal ning tasuta.
On olemas kümneid võimalusi, kuidas haridusliku erivajadusega last toetada ja aidata. Moodustada tugigrupid, kuhu kuuluvad näiteks direktor , logopeed, psühholoog, sotsiaalpedagoog ja ka kooliarst. Koostatakse tegevusplaan , mille toimimist jälgitakse ja vajadusel korrigeeritakse. Samuti psühholoogiline abi õpiraskustega lastele; sotsiaalpedagoogiline nõustamine; logopeediline abi; meditsiiniline abi kroonilisi haigusi põdevatele lastele; parandusõpe; koduõpe lastele, kellel ei ole võimalik haiguse tõttu koolis käia. Samuti on võimalik koostada individuaalne õppekava, et luua lapsele tingimused tema võimetele vastavaks õppimiseks ja arenemiseks; pikapäevarühmad, mis kindlustab õpilasele abi ja toe õppetöövälise aja sisustamisel ning koduste õppeülesannete täitmisel. Kõige olulisem on aga pidev koostöö lapsevanemaga. Lapsevanemaid kaasatakse vajadusel tugigrupi töösse. Korraldatakse nõupidamisi, et arutada konkreetse õpilase esilekerkinud probleemi lapsevanema, õpetajate, direktsiooni, ka erialaspetsialistide kohalolekul. Sotsiaalpedagoog on tihedas kontaktis koolikohustust mittetäitvate laste vanematega, vanemad käivad konsulteerimas psühholoogi, logopeedi , füsioterapeudi ja psühhiaatriga. Kindlasti üritan oma tulevases õpetajatöös olla lapsele igas olukorras toeks , nõustada ja aidata teda probleemides ja tunnustada õpilast, kui ta on saanud hakkama millegi positiivsega. Üritan hoida oma silmad lahti, märgata last ja tema probleeme ja teha kõik, mis minu võimuses, et laps saaks võimalikult hea hariduse hoolimata oma hariduslikest erivajadustest. Mida aeg edasi, on ka koolidel järjest rohkem võimalusi haridusliku erivajadustega laste õpetamiseks, loodan, et selleks ajaks, kui mina saan klassi ette astuda, on olukord veelgi paremaks läinud.
Märka last ja tema hariduslike erivajadusi ning anna endast laste õpetamisel ja abistamisel parim- see on eduka õpetaja kärjääri alustalaks!