analüüsida sotsiaalpedagoogika teoreetilist ja praktilist olemust. Referaadis antakse ülevaade sotsiaalpedagoogika mõiste sisust ja valdkonnast mida see hõlmab. Lisaks kirjeldatakse ja analüüsitakse erinevaid sotsiaalseid probleeme, mis tuleb ette laste ja noorte asutuses. Lisaks koolis ette tulevatele probleemidele, kirjeldatakse ka lasteaias ning noorte- ja huvikeskustes ette tulevaid sotsiaalseid probleeme. Referaat sisaldab autori arusaamasid rollidest mida täidab sotsiaalpedagoog laste ja noorte asutustes toetudes oma senisele töökogemusele ja kasutatud materjalile. Referaadi autor omab 4-aastast töökogemust noorsootöötajana ja kirjeldab pedagoogilisi meetodeid, tuues näiteks erinevad juhtumid, mis on tulnud ette laste ja noortega noortekeskuses viibides. 3 Mis on sotsiaalpedagoogika? Sotsiaalpedagoogika kohta ei ole üht, kõigile ühtviisi vastuvõetavat tõlgendust (Hämäläinen 2001,11)
Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut Kristine Niit HEV KOORDINAATORI ROLL Referaat Tallinn 2014 1 Sissejuhatus Igas koolis ja klassis on väga erinevaid lapsi mõni on nutikam ja teine vähem, mõni on kiirem ja teine aeglasem, mõne lapse pere toetab õppimist ja teise lapse pere pigem takistab. Lähtuvalt kaasava hariduse ideoloogiast ei ole tänapäeval kvaliteetse haridus andmist enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. 2010. aasta septembrist kehtima hakanud põhikooli ja gümnaasiumiseadusega on koolides kohustuslikus korras määratud inimene, kelle ülesandeks on koordineerida hariduslike erivajadustega õpilaste õpet - HEV koordinaator. Põhjus, miks sellise nimetusega ülesannete täitja peaks eksisteerima peitub ilmselt selles, et üha sagedamini ilmneb õpilastel erinevaid hariduslikke erivajadusi ning on
J. Pestalozzi(1746-1827) käsitles kasvatust ühiskondliku ehk sotsiaalse kasvatusena, mis peab aitama ka kehvematel end ise ära elatada, ja kus keegi ei tohiks oma saatuse suhtes passiivseks jääda. „Olud kujundavad inimest, aga ka inimene võib ise oma olusid kujundada“. J. Pestalozzi pedagoogika oli üldise sotsiaalprogrammi osa, mis koosnes erinevatest teraapiatest. Sotsiaalpedagoogi poolt tehtavat kooli sotsiaaltööd võiks võrrelda suhtekorraldaja ametiga, kuna sotsiaalpedagoogi töö eeldab suhtlemist ja suhete loomist õpilastega ja õpetajatega koolis, väljaspool kooli lastevanematega ja erinevate organisatsioonidega ja ametitega. Peamised põhjused, millega sotsiaalpedagoogi poole pöördutakse, on õpilase koolikohustuse eiramine või käitumine koolis ja väljaspool kooli. Vahest õpilased ja lapsevanemad pöörduvad sotsiaalpedagoogi poole isiklike muredega, mis üldjuhul puudutavad laste ja lastevanemate suhtlemisprobleeme
Probleemist valjusti rääkides võib nõustatav ise oma probleemis selgusele jõuda. Konsulteerimise korral räägib nõustaja alles siis, kui nõustatav temalt uuesti konkreetsemat nõu küsib. Nõustamise tasand eeldab nõustajalt lisaks pedagoogilisele kompetentsusele ka kommunikatsioonioskusi (näiteks head kuulamisoskust), usaldussuhte loomist, teadlikkust, avatust, oma piiride ja tasakaalu hoidmist, tolerantsust, kontakti jms. Nõustamine on kahe isiku vaheline teadmiste ja hoiakute erinevuste teadvustatud võrdsustamise protsess suhtlemise abil, mille käigus nõustaja aitab nõustataval isiksuse ja /või professionaalina areneda, näiteks muuta oma hoiakut, käitumist, mõtlemisviisi vms. Enamik suunatud tegevusi nõustamise ja konsulteerimise toimub peamiselt lastevanemate tasandil Eesmärgiks aidata lapsevanemal leida teid probleemi lahendamiseks ning tulevikuks oskust analoogilisi probleeme ennetada ja lahendada
tundmaõppimisest ja mõjutamisest. Õppejõud rääkis kümneid huvitavaid lugusid, kus enamik lapse käitumis- ja õpiprobleemidest olid pärit kodusest keskkonnast, kus last ei toetatud. Sel juhul tuleb rääkida lapsega, mitte kohe hakata vanemaid süüdistama. Kui laps kinnitab, et kodune keskkond on probleemne ja õppimisega toimetulemist raskendab asjaolu, et vanemad joovad ja laps ei suuda keskenduda ja isegi öösiti magada, siis pöörduksin koolinõustaja või sotsiaalpedagoogi poole, kes enamasti juba tänapäeval koolis olemas on. Nemad oskavad kõige paremini lapse probleemidega toime tulla ja teda nõustada. Oluline on, et kui laps ei saa toetuda koduste peale, siis on kool tema jaoks koht, kus ta tunneks turvaliselt ja mis motiveeriks teda. Samuti on kindlasti suur abi pikapäevarühmadest, kus laps saab õppida, kui kodune keskkond seda pärsib. Kõige lihtsam on märgata õpiraskusi: düsleksia, düsgraafia ja düskalkuulia. Sellistel puhkudel
3. Puudujäägid psühho-sotsiaalses arengus: antisotsiaalne käitumine, hirmud, õnnetu olek.. 4. Ebatervislik eluviis: söömisprobleemid, alkohol, tubakatooted.. SP koolis: 1. Hoolitsus ja heaolu (tervis, sotsiaalne hoolitsus, ohutus, turvalisus) 2. Kaasamine (seotud kooliga, isoleeritus, tõrjutus) 3. Sotsialiseerumine (väärtused, hoiakud, reeglid, normid, ootused) 4. Akadeemiline toetus 5. Sotsiaalne haridus Sotsiaalpedagoogika teooria ja praktika Sotsiaalpedagoogika teooriast praktikasse? VÕI Sotsiaalpedagoogika praktikast teooriasse? Kuidas teooria ja praktika seostub? Teooria: seadused, administreerimine, juhtumitöö, hariduspoliitika... Praktika on muutustele orienteeritud: ennetus ja sekkumine. Selged meetodid, normid?? palju on laenatud teistest teadustest, seega meetodid pole nii selged kui nt psühholoogias. Ka arusaam erinevata
Oluline on märgata õpilase erisusi ja võimeid ning vastavalt sellele tuleks temalt ka nõuda. Kõik õpilased ei talu kindlasti ühesugust pinget ning nõrgemad on valmis kergemini alla andma. Koolis on abiks õpiabi tunnid, mis toetavad last tema keskendumisraskustes, nõrgemas tajus või tähelepanu koondamises. Kui on ilmnenud õpilasel käitumises probleeme, siis kindlasti peaksid sekkuma kooli tugispetsialistid, et varakult saaks õpilane abi. Abi vajab kindlasti ka lapsevanem, et ka kodustes tingimustes oma last toetada. Tugispetsialistidest on võimalik abi leida psühholoogilt, logopeedilt, eripedagoogilt ning ka sotsiaalpedagoogilt. Üsnagi mõistmatu on minu jaoks olukord, kus üritatakse kaotada väiksemaid, kellegi arvates „vähem elujõulisemaid“ koole ja liita need suuremate ja „võimsamate“ koolidega, mille tulemuseks tekivad nn „mammutkoolid“, kus keegi ei tunne kedagi.Väikeses maakoolis tuleb
Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut Mari-Liis Mölder NOORSOOTÖÖ RISKIRÜHMA KUULUVATE NOORTEGA Ainetöö Juhendaja: Ilona – Evelyn Rannala Tallinn 2014 Töötan igapäevaselt noorsoopolitseinikuna ja seetõttu paelus mind artikkel „Noorsootöö riskirühma kuuluvate noortega“, mida oleks oma tööga seonduvalt huvitav edasi uurida ja analüüsida. Olen enne noorsootööd 4 aastat töötanud patrullpolitseinikuna, kust sain kaasa suurte teadmiste pagasi, mida nüüd oma igapäevatööd tehes väga väärtustan. Sain palju teadmisi ja oskusi, mida poleks tööle asudes osanud oodatagi. Nähes elu pahupoolt, negatiivsust, vägivalda, mõistsin, kui palju on meie ümber probleeme ja probleemseid perekondi. Probleemide ja probleemsete alla liigitaksin ka riskirühma kuuluvad noored, kellega nüüd praktiliselt igapäevaselt tegelen ja eelnevat tööd tehes
isikud. Ühiskond või indiviid? Karl Mager uuris individuaal-, kollektiiv- ja sotsiaalpedagoogika vahelisi suhteid. Sotsiaalpedagoogika tähendas eelkõige alternatiivi individuaalpedagoogikale. Erinevad lähenemised: SOTSIAALPEDAGOOGIKA: Sotsiaalpedagoogika olemus on üldpedagoogiline sotsiaalpedagoogika on eraldi ja on vajalik selleks, et üldpedagoogikat toetada. Sotsiaalpedagoog aitab õpetajal õpetada. Toetab üldpedagoogikat. On kasvatamine hariduse jaoks. 2 ÜLDPEDAGOOGIKA: Üldpedagoogika olemus on sotsiaalpedagoogiline. Sotsiaalpedagoogika on üldpedagoogika osa. Sotsiaalpedagoogika ja üldpedagoogika Oluline on sihtrühma küsimus, et mis on fookuses. Sotsiaalpedagoogilist mõtlemist võib
lisatingimused (spetsialistid, teenused, abivahendid) ja sisuliselt erineva rõhuasetusega arendustegevus. Varajase sekkumise planeerimisel ja elluviimisel tuleb arvestada järgmisi üldpõhimõtteid: • arendustegevuse alustamine niipea, kui selle vajadust on märgatud, • individuaalne lähenemine vastavalt lapse arengulistele erivajadustele ja keskkonna võimalustele, • perekonna ja spetsialistide kaasamine, meeskonna- ja võrgustikutöö, • lapse perekonna nõustamine ja juhendamine tegevusteks oma lapsega, • lapse ja perekonna iseseisvuse toetamine nii palju, kui see võimalik on, • ühest kasvukeskkonnast teise ülemineku toetamine (Shonkoff , Meisels 1990). Riigi tasandil puutuvad erivajadustega laste arengu toetamisel enam kokku sotsiaalministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi haldusalad. Nii koostavad rehabilitatsioonimeeskonnad üle Eesti erivajadustega lastele isiklikke rehabilitatsiooniplaane.
.......................................................... 4 1.2. Õigussüsteem ............................................................................................................... 5 1.3. Hariduslike erivajaduste märkamine ........................................................................... 6 2. TEENUSTE SUUNATUS JA STRUKTUUR .................................................................... 9 3. KASUTATAVAD SPETSIALISTID ............................................................................... 12 4. VANEMATE KAASAMINE ........................................................................................... 15 KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 18 ALLIKAD ................................................................................................................................ 19
Koostaja:Annett Randpere Juhendaja:Tiia Tamm Tallinn 2008 SISUKORD SISSEJUHATUS.....................................................................................3 KOOLISOTSIAALTÖÖ AJALUGU.....................................................4-5 KOOLISOTSIAALTÖÖ EESTIS..........................................................6-7 KOOLISOTSIAALTÖÖTSJS JA SOTSIAALPEDAGOOGI ERINEVUSED........................................................................................7 KOKKUVÕTE.................................................................................8 LISA.............................................................................................9 2 Sissejuhtaus Selle teema valisin sellepärast,et see teema on mind alati huvitanud ja tahtsin sellega
Hoolitsemine ja heaolu Kaasamine palju seotud erivajadustega õpilastega, tegelikkuses termini taust laiem kõik lapsed on võrdsed, peavad olema kaasatud, tundma, et kuuluvad kuskile Sotsialiseerimine et indiviid saaks hakkama teiste seas; sellega aitab lapsel mõista seda, kuidas õigesti käituda Akadeemiline toetamine kui koolis eripedagoog v nt HEV kordinaator, siis see jääks nende valdkonda. Sotsiaalpedagoog aga arvestab nt puudumisel ka kooliväliseid põhjusi. Sotsiaalpedagoogikat on defineeritud ka kui õpetamissuhet, milles täiskasvanu (sotsiaalpedagoog) võtab vanemale sarnase rolli. Kasvatamine, sotsiliseerimine, hoolitsemine. Ühiskond või indiviid? Karl Mager (1810-1858) uuris individuaal-, kollektiiv- ja sotsiaalpedagoogika vahelisi suhteid. - Sotsiaalpedagoogika tähendas eelkõige alternatiivi individuaalpedagoogikale.
Vaatamata terminoloogilistele erinevustele ja erinevustele mõistete konteksti osas, ollakse ühel meelel selles, et koolisotsiaaltöö täidab seni puudunud vahelüli ülesannet koolide ja kooliväliste sotsiaaltöö teenuste vahel (Wulfers, 2002, viidatud Kadajas vahendusel). Kooli võib käsitleda kogukonnana, mida iseloomustab liikmete heaolu tase ja sotsiaalne kliima (Cowen, 2000, viidatud Ruus & Veisson & Leino & Ots & Pallas & Sarv & Veisson, 2007). Sotsiaalpedagoogi poolt tehtavat tööd koolis võiks võrrelda suhtekorraldaja ametiga, kuna see eeldab suhtlemist ja suhete loomist õpilastega ja õpetajatega koolis, väljaspool kooli lastevanematega ja erinevate organisatsioonidega ning ametitega. Sotsiaalpedagoogil kooli kontekstis on väga tähtis amet, sest koolist alguse saanud ja lahendamata jäänud probleemid saadavad inimest kogu elu. Seetõttu võibki sotsiaalpedagoogi koolis pidada probleemikeskse abistamistöö tegijaks ja koostöö eestvedajaks
kompetentsi taset vastavuses isiklike, kodaniku, ühiskonna ja/või tööturu huvidega. 4 eesmärki EL dokumentides: enesearendamine aktiivse kodanikkonna kujunemine/kujundamine sotsiaalse tõrjutuse vähendamine konkurentsivõime suurendamine ja kohanemine muudatustega tööjõuturul. Prioriteedid: õppimise väärtustamine informatsioon, juhendamine ja nõustamine aja ja raha investeerimine õppimisse õppijate ja õppimisvõimaluste kokkuviimine uued põhioskused – lugemisoskus, arvutioskus, võõrkeeled innovatiivne/uuenev pedagoogika – aktiivõppemeetodite kasutamine Õpetajakoolituse kriitika Fookus on õpetaja suhteliselt lühiajalisele ettevalmistusele ülikooli põhiõppes, mitte aga õppimisel kogu tööalase karjääri jooksul.
et selle kaudu tõsta oma madalat enesehinnangut. (Vaiksoo, 2010) 4 Kiusamine ei ole selline probleem, millest lihtsalt välja kasvatakse ning see ei tohiks olla osaks suurekssaamise juures. Kui kiusamine juba esile kerkib, siis tuleb sellega ka kindlasti tegeleda. Selleks on vaja luua ja kasutada strateegiaid, ning nende loomine on täiskasvanute teha. Kes siis veel, kui mitte lapsevanem või koolitöötaja peaks õpilasele abiks ja toeks olema. Olgu selleks õpilaseks siis kiusaja, ohver või kõrvalseisja. (Vaiksoo, 2010) Kiusamisprobleemide sagedus ja suurus on kindlaks indikaatoriks, et laps(ed) ei tule üksi nende suhete sasipundardega toime. Samuti ei peaks see, kooli seisukohalt, lasuma ainult õpetaja õlul, vaid minema korda kõigile kooliga kokku puutuvatele inimestele. Kooli hea
Need kaks vastandlikku suhtumist lapsesse ilmnevad järgnevalt: Laps on pidevalt üksi; Lapse eest ei hoolitseta korralikult; Mitte keegi ei tunne huvi tema heaolu pärast; Lapsevanemad ei tea, kus nende laps asub; Laps peab oma asjadega ise hakkama saama (probleemid jne) Laps on pideva valve all; Lapsel pole lubatud mitte midagi iseseisvalt teha; Alati peab küsima vanema nõusolekut; Last hoitakse eemal eelseisvatest ohtudest ja kogemustest. Tartu Laste Tugikeskuse spetsialistid (Soonets, 1997, 92) märgivad , et lapsele suunatud vägivallateod jagunevad järgmisteks vormideks: Emotsionaalne; (vt peatükk 1.2) Füüsiline; (vt peatükk 1.3) Psühholoogiline; (vt peatükk 1.2) Seksuaalne. (vt peatükk 1.4) (vt. Lisa 2- näiteid) 1.1. Lapse väärkohtlemise teoreetilised mudelid Lapse väärkohtlemise põhjuseid käsitlevad mudelid on teinud koos teaduse arenguga läbi märgatava muutuse. 1960-ndate aastate alguses arvati, et
võimetele. Alusharidus pole kohustuslik (aga ka kohti pole piisavalt). Kooliharidus poeaks olema kohustulik(põhihariuds), aga millegi pärast osa lapsi langeb välja, otsustavad, et enam kooli ei lähe. (just 5, 6, 7, 8 klass võivad lapsed (eriti posisid) koolist välja jääda). Kõigi laste erivajadused ei ole koolis arvestatud (kõigi võimeid ja vajadusi ja iseärasusi). Seaduses kirjas, et kõigil on lubatud (just isikupärasusi arvestades) haridus. Aga ei öelda, mida selleks teha tuleks. SAMAS õppekavad ütlevad siis seda. Need on riiklkult ette antud. Pg 24 et lapse tase tuleb kindlaks teha, siis saab otsustada mida ja kuidas teha, et see haakuks lapse tasemega. Oluline on, et KÕIGI laste arenfut tuled jälgida ja hinnata! ET oleks kõigi laste puhul nende tase teada. Pg 5(4) kognitiivsed protsessid on siinkohal välja toodud, mida tuleks iga lapse juures arvsetada, mis tasemel ta on.
Teises ja kolmandas kooliastmes lisandub õppekavva palju aineid, aineõpetajatel on rohkesti uusi õpilasi ja neid uusi on tal võimatu kohe mitmekülgselt tundma õppida, sh nende annetes orienteeruda. Varjatud anne jääb mõnikord avastamata ka seetõttu, et ei õpita tundma õpilase n-ö lage, vaid piirdutakse sellega, et laps sooritab ainekavas nõutud ja kõigile ühesugused ülesanded hästi ja nii õpetaja kui ka lapsevanem on rahul. Jääb aga teadmata, milleks laps veel võimeline on, ehk suudab ta lahendada hoopis keerukamaid ja raskemaid ülesandeid (ibid). Niisugune olukord on sagedane esimestes klassides ning eriti tüüpiline matemaatiliste annetega laste puhul. Õpetajal on palju tegemist lastega, kes kooli tulles ei tunne 11 numbreidki, ning nad ei tule selle peale, et keegi lastest valdab juba esimeste klasside ainekava
* enesearendamine * aktiivse kodanikkonna kujunemine/kujundamine * sotsiaalse tõrjutuse vähendamine * konkurentsivõime suurendamine ja kohanemine muudatustega tööjõuturul Lissaboni strateegia üldeesmärgid hariduses. 1.tõsta hariduse kvaliteeti(õpetajahariduse parandamine). 2.Lihtsustada õppimisele ligipääsu(kaasata õppimise laiem elanikkond ja muuta õppimine atraktiivsemaks). 3.Teadmusõhiskonnas vajalike baasoskuste määratlemine(eelkõige IKT ja isikuomaduste osas). 4.Avada haridus nii lokaalselt (vanemad, ettevõtted...) kui globaalselt (võõrkeeleõpe ja koostöö välismaiste institutsioonidega). 5.Suurendada ressursside (sh inimressursside) kasutamise efektiivsust (kvaliteedikindlustus). Eesti hariduse viis väljakutset 2012-2020 · liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse poole · õpetaja positsiooni ja maine tõus · õppes osalemise kasv · hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovatsioonilise majandusega
õpilase depressiooni ja/või frustratsiooni. Tulemus: milleks pingutada, kui niikuinii ei jõua; apaatsus, käega löömise tunne. Kuidas osa noori sellist patoloogiat ravivad: õpetajale öelda ei julge, vanematel pole aega kuulata -- siis jäävad paremad või halvemad sõbrad. Halvad sõbrad, halb nõu -- lähme jooma, kuniks elu- ja koolimured ununenud; tõmbame rahupiipu ehk narkotsi. Olen kuulnud õpilastelt, et vahest klaasike veini võtab lapsevanem lapsega koos, et stressi maandada -- peaasi, et küla peale "kummutama" ei lähe. Väsimuse vastu ei aita ka kahepäevane tantsu vihtumine ja tantsusaalist intiimsfääri nihkumine. Lohutatakse end sellega, et selleks korraks sai "puhatud", et mittepuhanuna esmaspäeva hommikul kooli tulla. Kaaspedagoogid, haridustöötajad, pedagoogikateadlased, koolijuhid -- kas me märkame väsinud lapsi -- väiksematel lastel on iga teine sõna "suva" või "savi".
Ta küll teab, mida ta peab tegema, aga motivatsiooni ei ole. Võimalik, et aitab kui inimene ütleb endale või teisele välja, et on vaja muutust. Rääkima panemine mõjutab aju. Surmadest tuleb rääkida. Kui tuntakse, et on liiga hilja. Uriko kasutab mäemetafoori. Esmalt tuleb inimesed mäe juurde saada. Aeg on subjektiivne käsitlus ja seda saab muuta. Tihti öeldakse, et lihtsalt ei viitsi. Energiat on vähe või seda jaotatakse valesti. Mõtlemiseks: kas nõustamine võiks olla sama vana kui inimkond? Algselt oli teadmiste ja oskuste edasi andmine. Ellujäämine on alati olnud oluline, kuid seda on üha enam hakatud seostama psühholoogiliste faktoritega. Nõustaja on tänapäeval ka pihiisa eest. Nõustamispsühholoogia kui psühholoogiasuuna vanus Alates u 20. sajandi teisest poolest on nõustamisp eraldi suund. Kasvas välja psühhoteraapiast (oli peamiselt kliiniliste häirete raviks). Lisandus juurde probleeme, mis ei jäänud psühhoteraapia otsese
praktiliste õpiväljundite osakaal õppekavast. Lisaks tasub endalt valiku langetamisel küsida, milliseid võimalusi pakub omandatav eriala pärast lõpetamist tööturul. Vastasel juhul ei pruugi võõrsil kogutud teadmised ja kogemused leida rakendust kodumaal. Esmatähtis on teada, kas ühe riigi õppeasutuse diplom on tunnustatud ja aksepteeritav ka teis(t)es. Ka tasuta haridus tähendab kulusid Välismaal õppimisel võivad otsustavaks saada rahalised kulud. Kuigi mitmetes välisriikides nagu näiteks Taanis on haridus suures osas tasuta, tuleb arvestada võõrsil kaasnevate elamis- ja lisakuludega (nt ülikooli sisseastumise tasu, vajalike dokumentide vormistamine ning olme- ja toidukulud). Näiteks Kopenhaagenis on Euroopa Liidu liikmesriikide tudengitele õppimine tasuta, kuid Taani pealinnas võib ühe toa üür küündida ligi 400 euroni kuus (allikas: www.eures
Nõustamispsühholoogia Nõustamise mõistet kasutatakse erinevates valdkondades: juriidikas, ettevõtluses, meditsiin jne. Nõustamine on kahe inimese vaheline suhtlus. Tegemist on koguaeg inimesega ja koguaeg lisanduvad mingid psühholoogia aspektid. Psühholoogiline nõustamine on pidev. Kus lõpeb psühholoogiline nõustamine või kus algab? Koguaeg toimub psühholoogiline nõustamine näiteks motiveerimine jne. Sõna psühholoogia seal ees müüb! Arvatakse et see professionaalsem etc, aga võib ka ära ehmatada. Müüb vähemalt tähelepanu osas. Eestis on psühholoogiline nõustamise reglement puudub. Teoreetiliselt ei tohi ilma magistrikraadita teha, tuleb end täiendada jne, siiski on see üsna hägune. Vaja oleks ülesehitada.
koguni haigus. Kuigi ta pole veel mõistma diabeeti sellisena nagu täiskasvanud, peab talle tema haigusest põhjalikumalt ja rohkem rääkima. Ta saab aru, mis põhjustab hüpoglükeemiat ja kuidas seda vältida, aga ta ei saa aru diabeedi hilistüsistustest ja nende vältimise vajadusest. Lapsed on erinevas eas, kui nad on valmis võtma enda peale vastutuse diabeedi kontrollimiseks (süstid, vereproovid), kuid nad ei saa hakkama ilma toeta. Üks lapsevanem kirjutab: ,,Mul poiss haigestus lasteaia lõpul, 6-aastaselt. Kohe haiglas õpetati teda ennast ise süstima ja ka suhkrut ise mõõtma. Mina polegi talle ise ühtegi süsti teinud. Nüüd 10-aastaselt oskab ka päris hästi arvutada kui palju tuleb kiiretoimelist insuliini süstida, jälgides suhkrunäitu, söödavat toitu ja ka planeeritavat liikumist.". See on ideaalvariant ja ega sellelgi lapsel alati kõik nii hästi ei lähe. Vastutus, mida need lapsed peavad endale võtma koormab
jonnist on suhteliselt raske kindlaks teha, kui valu põhjus on tõsine (haav) „Vaba inimene tahab ainult seda, mida ta võib, ja teeb seda mis temale meeldib.“(lk128) Oma noorema tütre valikute pealt võin väita, et alati ikka ei tea küll. Noor inimene on oma valikus nii elevil, et unustab lisaks plussidele miinused kokku lugeda. Hiljem ta oma valikus pettub, kahetseb ja muudab neid. Leian, et lapsevanem võiks olla suunavaks ja selgitavaks jõuks mõningatel juhtudel, et vältida valesid valikuid. Seda on raske teha aga alati võib proovida. Minu vanem tütar ütles kunagi mulle – „Ma tahan ise oma vigadest õppida!“ Mina kui lapsevanem olin ilmselt liiga jõuliselt püüdnud teda valikute tegemisel vigadest eemal hoida. Ausust hindan oma laste kasvatuse juures kõige rohkem, see on väga tähtis usalduslik alus. Russeau ei usu, et laps võiks ära õppida kaks keelt kuni 12a
Nõustamise põhialused I loeng 8.09.14 Mis on nõustamine? Tegemist on interaktiivse õppimis-protsessiga. Oluline, et mõlemad osapooled (nõustaja ja klient) on aktiivsed, ilma milleta nõustamist toimuda ei saa. Seega nõustamine on nõustaja ja kliendi(ntide) vaheline kooskõlastatud interaktiivne õppimis-protsess. Nõustamise peaeesmärk on aidata klientidel leida võimalusi tegutsemiseks nende endi valitud viisidel, et elada enam rahulduspakkuval ja rikkamal viisil nii indiviidi kui ühiskonna liikmena. Nõustamine on ka toetamine. Kliendile õpetatakse midagi, nt kuidas kuulata, suhelda, kuidas olla vaikuses jne. Oluline, et inimene ise tunneks, et ta vajab nõustamist, lähtealus on ka probleemi tunnistamine.
number üks. Ma oskan hinnata seda ja inimesed kes on mulle lähedaseks saanud oskavad samuti seda hinnata. Minu elus ei oma absoluutselt tähtus need nii öelda väljamõeldud lood, kõige paremad lood mida jagada on ju siiski elust enesest ja kui inimene oskab huvitavalt elada on tal ka igapäevaselt väga huvitavad lood. Raamatut hakkasin ma lugema oletusega, et ma saan sealt väga palju uut ja huvitavat elutarkust juurde, mis annab mulle isiklikult kindlasti väga palju juurde, kuna nõustamine ja teiste inimeste kuulamine on mulle alati meeldinud ja teeksin seda ka tulevikus suurima heameelega. Minu ettekujutus nõustamisest on selline, et nõustaja on isik kelle tähtsaim omadus on osata kuulata teist inimest, panna tähele seda millised on tema soovid ja kuidas ta neid väljendab. Nõustama peab olema väga avatud meelega ja tolerantne kõige ja kõigi suhtes. Ma leian, et nõustamine on elus väga
Mina olen ka õpilastelt tagasisidet küsinud, näiteks ülemöödunud aastal oli kiusamisjuhtum, nüüd ma ikka küsin, et kuidas on, ja olen saanud vastuseks, et enam ei kiusata. Tähtis on abi küsida. Põhiline kiusamisviis on tõrjumine, ja mõnel lapsel ei ole sõpru. See on kurb. Maret Aardam Orissaare gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Mind see arv väga ei üllatanud, ma arvan, et tänapäeva laps on hästi tundlik ja hästi haavatav. Varem nad lihtsalt ehk ei rääkinud nendest asjadest. Aga kui on selline anonüümne küsitlus, siis nad panevad tunde järgi kirja. Milles see kiusamine tegelikult seisneb, on tegelikult sõnad, halvad sõnad, mida õpetaja ei pruugigi märgata. Aga kui laste seas ringi käid, siis saad aru, et nad suhtlevad väga inetult üksteisega. Nad ütlevad nii pahasti
Väljaõppega seondub üks oluline asi, nimelt ametlik õigus kasutada mingit kindlat vahendit. Enamasti puudutab see teste, mille kasutamine eeldab litsentsi olemasolu ja see saadaksegi vastava koolituse läbinuna. Võimaluste all mõeldakse siinkohal õpetajatööst tulenevaid võimalusi - õpetajad veedavad koos lapsega suure osa päevast ja neil on seega väga head võimalused last vaadelda. Teised hindamises osalevad spetsialistid nii heas olukorras ei ole. Samuti saavad õpetajad kasutada mitteformaalseid hindamisprotseduure ning ka küsitlusmeetodit. Kui küsida, millise hindamistüübiga on õpetajad kõige enam seotud, siis selles osas on nad ilmselt heas positsioonis kompleksseks hindamiseks ja sõeluuringuteks, aga ka progressi hindamiseks. Laste uurimise vahendid ja võimalused. Laste arengu hindamisel saab kasutada erinevaid meetodeid, mille abil infot koguda: vaatlust,
Tiitelleht Karjääriteenused Pärnumaal Järvamaa kutsehariduskeskus AT11 Kristjan Madisson 11.10.2012 Sisukord 1. Tutvustus. 2. Mõned valtkonnad karjääriteenustest. 3. Radu on tuhandeid valida tueb üks. 4. Väike näide. 5. Õpinkute rahastamine. 6. ÕNK-Pärnu õppenõustuskeskus. 7. Manused. Karjääri teenused Pärnumaal 1. Tutvustus. Pakutakse palju loenguid ja nõustamisi, saad palgata eraldi karjäärinõustaja. 2. Mõned valtkonnad karjääri teenustest. · IT seminar noortele. · Videokonkurss ,,Meistrid teevad tulevikku!" · Mis vahet on õppimisel gümnaasiumis, kutsekoolis või kõrgkoolis? · Kutse konsultatsioonile Euroopa kõrgkoolides õppimisest · Eesti otsib noori Häid Eeskujusid! · Estonian-Revelia Academic Fund'i Harald Raudsepa stipendiumid 2012/2013 · Kõrgem Sõjakool kutsub lahtiste uste päevale!
Kõigepealt hindavad lapse võimeid ja vajadusi tema lähedased, need, kes lapsega kõige enam aega koos veedavad. On vaja märgata, et lapse areng kulgeb eakaaslaste omast veidi erinevalt. Kui tarvis, tuleb sekkuda arengusse, mida varem, seda parem lapsele, sest laps peab kokkuvõttes iseseisvalt endaga tulevikus hakkama saama. Vajadusel tuleb luua lapsele sobiv keskkond, õppimistingimused, -õppevahendid jm vajalik, mis toetaks ja suunaks õppimist, kasvamist ja arenemist. Kui lapsevanem ise ei märka või ei soovi märgata lapse erisusi, siis peaksid sellele tähelepanu juhtima perearst või lasteaia õpetaja. Riigi tasandil puutuvad erivajadustega laste arengu toetamisel enam kokku sotsiaalministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi haldusalad. Tänapäev sotsiaal- ja meditsiinisüsteem on teenustepõhine, kuid areneb üha suurema indiviidikeskuse suunas. Nii koostavad rehabilitatsioonimeeskonnad üle Eesti erivajadustega lastele isiklikke rehabilitatsiooniplaane.
poolalasti fotot. Modelle aga ei otsita tavaliselt suhtlusportaalidest," manitseb Baum neide mõistlikkusele. Poistehimuline kurjategija mängib Baumi sõnul tihti ohvri huvidele esinetakse samaealise ja samasoolisena, tihti ei varjatagi oma identiteeti. Ohvriks valitud poisile mängitakse ühiste huvidega sõpra, kellega soovitakse kuhugi koos minna või kaarte- mänge vahetada. Mida vanem peaks märkama? Anni Vaher ja Anu Baum rõhutavad, et kui lapsevanem märkab võsukese käitumises muutusi, ei tohi sellesse kergelt suhtuda. Õigel ajal vestlemine võib kõige hullemast päästa. "Närviline ja ebakindel olek, huvi langus ümbritseva vastu, võõrandumine sõpradest- hobidest. Üheks märgiks võib olla, kui alaealine üritab iga hinna eest varjata arvutiekraani pilti. Näiteks suletakse brauseriaken kiiresti, kui keegi juhuslikult arvutist möödub ja küsimustele reageeritakse agressiivselt," loetleb Baum ohumärke.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
