Ökoloogia keskonnakaitse ja evolutsioon (1)

Ökoloogilised tegurid:
*biootilised-seotud elusorganismidega(liigikaaslased,vaenlased,parasiidid,toiduobjektid)
*abiootilised-temperatuur,valgus,niiskus,kekkond,õhuliikumine(kõik eluta tegurid)
*antropogeensed-seotud inimesega( saastus ,soode kuivatamine ,metsaraie,liikide häirimine,võõrliikide sissetoomine)
*valguse mõju:
*kõige rohkem rohelisi taimi,sest valguse toimel toimub fotosüntees.
*loomad oriendeeruvad valguse abil.
*fotoperiodism-organismide elurütmid vastavalt valgustingimuste muutumisele(öö ja päeva pikkus)
Nt:lindude ränne,talvepuhkuse valmistamine loomadel,lühipäevataim alla12h ja pikapäevataim üle 12h.
*temperatuuri mõju:
Kõigusoojastele rohkem mõju(temp. Sõltub keha keskkonnast)
*eluaktiivsuse sõltumine( kohastumine erinevatele temp.)
*ränded või talvine puhkuseperiood
*optimum-kõige sobivama teguri väärtus ,kus on organismil hea elada.Mõlemale poole jääb taluvuspiir,sellest väljaspool enam elamiseks ei sobi.
*Ökoloogiline amplituut - vahemik ,milles organism saab elada.8see või olla kitsas ja lai) on teguri
Organismidevahelised suhted
vastastikku kasulikud:
*sümbioos-kahe eri liiki suhe,mis on kasulik mõlemale( mügarbakterid ja liblikõielised)
*ektosümbioos-organismid elavad koos aga teineteisest eraldi(siplegas ja lehetäi)
*endosümbioos-üks organism elab teise sees,kasu peavad saama mõlemad.(mügarbakter ja hernes)
kasulik- neutraalne :
*kommensalismon-kooseluvorm, mis on ühele kasulik ja teisele neutraalne( sitasitikas ja hobune ,inimene ja tema soolestikus elavad bakterid )
kasulik ja kahjulik:
*parasitism( solge ja inimene,)
* kisklus - kiskja ja saaklooma suhe(hunt ja metskits, mutt ja vihmauss ,ämblik ja kärbes)
*taimetoidulisus-taimetoidulise looma ja taime vahel(rohttaimed,võrsed,oksad ja põder)
vastastikku kahjulik:
* konkurents -vastastikku piirav kooselu vorm,võitlus toidu või elupaiga pärast(tihedalt koos kasvavad puud)
Ökosüsteem
* Populatsioon - ühel ajal ühes paigas elavat ühte liiki isendite rühma. Igal liigil on oma levila ehk areaal . Looduslikud takistused on sageli leviku piiriks ja üks liik moodustab palju erinevaid populatsioone . Ühe populatsiooni isendid saavad omavahel vabalt ristuda ja on osaliselt või täielikult isoleeritud teistest sama liigi populatsioonidest.
Populatsiooni iseloomustavad isendite arvukus, asutustihedus ning konkurents.
Kasvava populatsiooni puhul on sündimus suurem kui suremus (rotid)
Kahaneva populatsiooni puhul on suremus suurem kui sündimus (euroopa naarits )
Stabiilse populatsiooni puhul on sündimus ja suremus tasakaalus (ahvenad). Populatsioon on isereguleeruv süsteem.
*Populatsioonilained on populatsiooni arvukuse muutused periooditi (ajas). Kiskja ja saaklooma arvukus on teineteisest sõltuvuses (saaklooma arvukuse suurenedes kasvab mõne aja pärast toidu külluse tõttu ka kiskja arvukus).
*Ökosüsteem on pidevalt muutuv isereguleeruv süsteem, milles aine- ja energiavahetuse kaudu on seotud organismid ning eluta keskkond. Ökosüsteemil on kindlad ruumilised mõõtmed, ta reageerib välismõjutustele kui üks tervik ning nende vahel on eristatavad üleminekud. Kõik ökosüsteemid saavad eksisteerida tänu energiaallikale (Päikesele).
*Ökosüsteemi iseloomustavad
Liigiline koosseis, liigirikkus , dominant (sageli üks olulisim tegur toiduahelas), biomass ning produktsioon (kogu orgaanilise aine juurdekasv aastas). Jaguneb elukoosluseks (taimed, loomad, seened, mikroorganismid) ja ökotoobiks (eluta osa; vee-, muld - ja õhkkeskond).
*Ökosüsteem püsib tasakaalus siis, kui toitumissuhted tema liikmete vahel on tasakaalus, kui ei toimu ühe liigi paljunemist teise arvel. Kui ökosüsteem on tasakaalust väljas toimub teatud aja jooksul ühe koosluse asendumine teisega, mida nimetatakse suktsessiooniks. Ökosüsteemi kuuluvate populatsioonide omavahelised suhted avalduvad toitumisseostena. Toitumissuhete alusel reastatud organismid moodustavad toitumisahela (näitab kes keda sööb). Ühe ökosüsteemi hargnevad ja põimuvad toiduahelad moodustavad toiduvõrgu.
* Toiduahel võib olla kiskahel , nugiahel ( parasiitide puhul) või laguahel . Toiduahelas on kaks kuni viis lüli.
Iga toiduahela lüli ehk troofiline tase reguleerib eelneva lüli arvukust ja sõsõltub sellest. *Esimese troofilise taseme moodustavad produtsendid ehk orgaaniliste ainete tootjad (rohelised taimed, mõned autotroofsed bakterid), kes fotosünteesivad päikesevalguses orgaanilisi aineid, kasutades selleks süsihappegaasi, vett ja mineraalsoolasid.
*Teisel troofilisel tasemel on konsumenddid ehk tarbija, kes kasutavad toiduks orgaanilist ainet (loomad, seened).Tarbijad jaotatakse vastavalt toiduobjektile esimese astme tarbijateks ehk rohusööjateks, teise astme tarbijateks ehk kõigesööjateks ning kolmanda astme tarbijateks ehk lihasööjateks ehk kiskjateks.
*Kolmanda troofilise taseme moodustavad destruendid ehk lagundajad, kes tarbivad kõigi eelnevate tasemete surnud orgaanilist ainet, lagundades need taas mineraalseteks (selgrootud, bakterid, seened). Tekkinud ained on eelduseks järgnevate produtsentide elutegevusele. Toitumissuhted koos destruentidega moodustavad ökosüsteemis tsükli ehk aineringe .
Toiduahelates toimub aine ja energia muundumine . Üleminekul ühelt lülilt teisele hajub 90% energiast, organismidesse salvestub 10%.
*Ökoloogiline püramiid on toiduahela graafiline kujutis.
*Püramiidid võivad olla biomassi püramiid (kg, t), arvukuse püramiid (isendite arv), energia püramiid (kJ) jm.
***Reegel*** ütleb, et biomass (ühel troofilisel tasemel olevate organismide kogumass) ja energia vähenevad ökoloogilises püramiidis kõrgemate toitumistasandite suunas. Produktiivsus ehk biomassi juurdekasv ajaühikus väheneb samuti kõrgematel tasemetel . Iga järgneva troofilise taseme biomass on ligikaudu 10% eelneva taseme biomassist. Ökosüsteemi funktsioneerimise aluseks on aineringed.
*Aineringe on keemiliste elementide või ühendite pidev riglus, mis hõlmab atmosfääri, hüdrosfääri, litosfääri ja biosfääri. Aine liigub ökosüsteemis tsükliliselt, energia ühesuunaliselt. Elemendid läbivad muundudes toidu- ja laguahela.
*Süsinikuringe on CO2 ning mulla, kivimite ja veekogude karbonaatide süsiniku tsükliline muundumine orgaaniliste ühendite redutseerunud süsinikuks ja tagasi.
*Lämmastikuringe
* Veeringe
*Biosfääriks nimetatakse Maa osa, mida asustavad organismid. On kõikide ökosüsteemide summa. Biosfääris toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine. Biosfäär hõlmab atmosfääri alumist osa (kuni 25 km kõrguseni, osoonikihini; Päikese ultraviolettkiirgus ei lase organismidel atmosfääris kõrgemale levida; õhkkeskkonda kasutatakse ainult liikumisel või toiduotsingutel), kogu hüdrosfääri (kuni 11 km sügavuseni; organismid elavad veekogudes eri sügavustes ja erineva soolsusega keskkonnas vastavalt oma nõudlusele ja kohandumusele) ning litosfääri (maakoore pindmine kiht kuni 3 km; mida sügavam, seda vähem organisme). *Biosfääri iseloomustab organismide kogumass ehk biomass (2,4*1012 tonni). Kuigi elusaine moodustab biosfääri kõige väiksema osa, tingib ta kõige rohkem muutusi biosfääris tervikuna .
*Biosfäär jaguneb bioomideks (ühetüübilised ökosüsteemid kogu Maal, iseloomustavad ühesugused tingimused ja elustik ; rohtlabioom, kõrbebioom, tundrabioom
Ökoloogilised globaalprobleemid
1.ökolggkiline kriis-inimpopulastioon kasvab kiiremini kui populatsiooni kindlustavad ressursid (suremus vähenenud ja sündimus samal tasemel),osades piirkomdades väheneb maa elanikkond ja suundub linna(linnastumine),arengumaades põllumaa välja kurnamine8Kõrbestumis prob .),erosiooni oht-viljaka mulla ärakandumine( vee ja tuule abil)
2.Globaalne soojenemine- kasvuhooneefekt tuleneb õhku paisatavatestkasvuhoonegaasidest(co2,CH4,N2O, freoonid )Kasvuhooneeefekt on infrapunase kiirguse hajumise takistamine atmosfäärist kosmosesse ja peegelduvad maale tagasi.
3. Osooniaugud -tekitavad peamiselt freoonid,NO2.külmikud ei tohiks toota freoone,vähendada aerosoolide kasutamist.
4.Happesademed-tekivad peamiselt fosiilsete kütuste põletamise tagajärjel õhku paiskuvatest happelistest osiididest(kasutama biogaasi,maagaasi)
5. Eutrofeerumine -veekogude rikastumine liigste toitainetega
Eesti ökoloogilised kitsaskohad on põlevkivi kavandamine,seoses kaevandamisega on Kirde Eestis kasutuskõlbmatuks muudetut ligikaudu 30 tuhat hektarit põllumaad.Praegu saadakse põlekivi põletamisel üle 95% Eestis toodetavast elektrienergiast.
Liikide hävimine ja looduskaitse
Hävimisohus on eelkõige madala arvukuse ja väikese areaaliga liigid.Mõned on kohastunud elavad haruldastel kohtadel(kindlatel saartel)ning koosnevad mõnest populatsioonist.ohustatud on ka suured kiskjad ,kes vajavad ulatuslikke jahiterritooriume.Vähesuses on süüdi loomade palju küttimine.
Pemiseks ohuteguriks on inimtegevus. Inimasustus on enamjaolt koondunud maakera piirkondadesse,kus kliima on mõõdukalt soe. Rahvastiku kiire kasvamine toob kaasa paratamatult paljude liikide elupaikade vähenemise.
Looduskaitse-üldiseks eesmärgiks on loodusliku mitmekesisuse säilitamine
Keskkonnakaitse-ühiskondlike,riiklike ning rahvusvaheliste abi nõude süsteem looduse üksikobjektide ja organismide elupaikade kaitseks,looduse tasakaalu säilitamiseks,loodusvarade säästlikuse kasutamise korraladamiseks
Igaüheõigus-igalühel on õigus viibida looduses ja kultuurmaastikul,seda õigust ei reguleeri sedaus vaid peamikselt ainult inimkonna teadlikkusel ning eetika .ja moraalinormidel.
Seadus määrab kindlaks nii kaitstavad loodusobjektid kui ka nenede kaitsmis viisid.
Loodusobjektide hulka kuuluvad kaitsealad ,kaitsealusedliigid ja üksikobjektid.
Kaitsealad jagatakse rahvusparkideks,loodus- ja maastikukqaitsealadesk.Kõigi nende ülesandeks on sealse looduse kaitsmine,taastamine, uurimine ja tutvustamine.Rahvuspargide puhul lisandub maastike ja kultuuripärandi kaitse ning tasakaalustatud kekkonnakasutuse säilitamine.
Kaitsetavad liigid on jagatud kolme kategooriasse:
1. Haruldased ja otseses hävinemisohus liigid.(ei tohi tappa ja korjata)
2.väheneva arvukusega ohutatud liik või liigid. (ei tohi tappa ja korjata)
3.arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine .
Säästev areng ja keskkonnapoliitika
Säästva arengu põhimõte on tihedas seoses keskkonnariskide kontrollimise kaasaegse kontseptsiooniga ning on aluseks mitmete keskkonnaõiguse põhiprintsiipide tõlgendamisel. Mõistet säästev areng ei rakendata üksnes keskkonnaõiguses. Tänapäeval viidatakse säästvale arengule sageli ka majandus- ja sotsiaalteaduslikes uurimustes, kus seda vastandatakse veel kümme aastat tagasi valitsenud piiramatut ja üha kiirenevat majanduslikku kasvu propageerivatele ideedele. Säästva arengu kontseptsiooni kujunemine on kahtlemata olnud üheks määravamaks teguriks kaasaegse keskkonnapoliitika ja -õiguse arenguloos.
Säästev areng - arengutee , mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Säästva arengu õiguse üheks koostisosaks peetakse rahvusvahelist tervishoiuõigust, mis toetub kolmele alusele- ettevaatusprintsiibile, põlvkondadevahelisele võrdsusele ja õigusele tervise kaitsele.
Agenda 21 – on ülemaailme XXI sajandi säästva arengu programm, mis on kõigi riikide tegevuskavade koostamise aluseks. Seetõttu tähtsustab Agenda 21 keskkonnasõbraliku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut, et sellega tagada põhiliste vajaduste rahuldamine.
Keskkonnapoliitika eesmärgid:
* käsitada keskkonda rahva ühise ressursina
* arvestada looduskeskkonna kui ühtse terviku huve
* mõjutada majanduse arengut keskkonda säästvas suunas, rakendada keskkonnahoidlikke tehnoloogiaid, toota ja tarbida energiat efektiivsemalt, kasutada rohkem taastuvaid energiaallikaid
* vältida keskkonnakahjustusi, jälgida majandustegevuses keskkonnanõude põhimõtete „saastaja maksab“.
* arvestada keskkonnanõudeid kõigi elu- ja majandusvaldkondades ning loodusvarade kasutamisel ja kaitsel
* vähendada jäätmete teket, arendada jäätmekäsitlust ning likvideerida jääkreostust
* edendada traditsioonilist looduskaitset
* arendada keskkonnateadlikust looduse väärtustamise ja keskkonnahoidliku tarbimise suunas
* muuta tehiskeskkond inim- ja loodussõbralikumaks
* arendada riikidevahelist koostööd globaalsete ja piirkondlike keskkonnaprobleemide lahendamisel
* tõkestada riigipiire ületava saaste levikut
* jälgida loodusvarade ja keskkonna kasutamisel ning kaitsel rahvusvahelist kokkulepetest tulenevaid kohustusi, põhimõtteid ja suundumusi.
Natura 2000 – ülemaailmne kaitsealade võrgustik. Natura 2000 on üle-euroopaline kaitstavate alade võrgustik, mille eesmärk on tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse. Natura alad jagunevad linnu- ja loodushoiualadeks.
Säästev Eesti 21 (SE21) – Riigikogu poolt 2005. aastal heakskiidetud dokument, mis määrab kindlaks riigi ja ühiskonna säästva arengu strateegia aastani 2030. Ökoloogilise tasakaalu eesmärk koos selle erinevate komponentidega on osa kõikides senikoostatud strateegiates, heaolu kasv ja ühiskonna sidusus on osaks paljude riikide ( Suurbritannia , Saksamaa, Austria, Holland jt) strateegiates. Kultuuriruumi püsivuse kui eraldi eesmärgi osas on SE21 seevastu suhteliselt eriline, ei ole teada sellist eesmärgipüstitust üheski senikoostatud strateegias.
Evolutsioon
Evolutsioon – on igasugune ajalooline areng, kuhu alla kuulub universumi ja ka organismide areng. Evolutsioon, kitsamas mõttes, elusorganismide teke ja ajalooline areng.
Evolutsioonivormid :

füüsikaline evolutsioon – ebapüsivatest elementaarosakestest aatomite ja molekulideni (tähtede välja kujunemine)

keemiline evolutsioon – aatomite ühinemine molekulideks ning lihtsatest anorgaanilistest molekulidest keerukamate ja polümeersete orgaaniliste ühendite teke.

Bioloogiline evolutsioon – elu areng Maal esimestest elusolenditest tänapäevaste eluvormideni. Toimub pidevalt edasi.

Sotsiaalne evolutsioon – inimühiskonna areng
Evolutsiooniteooria
Teadlane
Liikide tekkimine
Kuidas toimub täiustamine
Tähtsus
Georges Cuvier
Loodud liigid nii nagu on
Liigid on muutumatud; eitas arengut
Hakkas uurima kivistisi , paleontoloogia rajaja
Jean Baptisti Lamarck
Elu Maal tekkis isetärkamise teel, pidev areng
Esimestest algelistest olestest arenesid aste astmelt järjest täiuslikumad organismitüübid. Kõikidest tüüpidest arenes aja jooksul erisuguseid liike. Harjutamine või mitteharjutamine; organismide sisemine soov täiustuda
Esimene terviklik evolutsiooni käsitlus „Zooloogia filosoofia“
Charles Darwin
Olemasolevad liigid põlvnevad varem elanud liikidest nende muutumise läbi
Liikide muutmise põhjus – looduslik valik; pärilikud muutused
Leidis liigitekkele lihtsa ja arusaadava mehhanismi – loodusliku valiku; evolutsiooni hakati tunnistama kui üldist loodusnähtust; ei mõistnud pärilikkuse olemust. Esimene teaduslikult põhjendatud teooria – sellel teoorial põhineb tänapäevane.
Evolutsiooni uurimismeetodid ja tõendid:

Paleontoloogia – kivististe uurimine, maakoorest väljakaevamisega; annavad infot väljasurnud loomade kohta. Tõendiks on kivistised (taimedel – seemned , tolmuterad, lehe jäljendid; loomadel – luustike osad, jäljendid). Millised organismid kunagi olid ja millal nad umbes Maal elasid (kasutatakse radioaktiivsete isotoopide meetodi abil).

Võrdlev anatoomia – võrreldakse omavahel praegu elavaid organisme (saab andmeid suguluse ja põlvnevuse kohta). Näiteks homoloogilised elundid (ühise päritoluga elundid) näitavad omavahelist sugulusastet (kolju, jäsemed). Analoogilised elundid (sama otstarbega, aga erineva päritoluga) kohastumist elukeskkonnaga (linnu ja liblika tiivad); rudimentsed elundid (taandarenenud, oma otstarbe kaotanud elundid organismil) näitavad sugulust ja põlvnevust (inimesel kõrvalihased, olemas silmalaug , silmahammas).

Võrdlev embrüoloogia – võrreldakse loodete arengut, loodete arengus moodustatakse eelaste loodete arenguetappe

Biokeemiline meetod – uuritakse organismide DNAd ja valke (organismi omased ained), nende erinevust ja sarnasust ning see näitab evolutsiooni kohta omavahelist põlvnemist (mida rohkem sarnane, seda lähedasemad sugulased)

Tõu ja sordi aretus – missugused on olnud evolutsiooni tegurid (pärilikud muutused ja valik)

Taime- ja loomageograafia – praegu elavate organismide paiknemist maakera.
Elu päritolu:
Bakterid tekivad üksnes olemasolevatest bakteritest. Nii kujunes arusaam, et kõik elus pärineb elusast.
Füüsikaline evolutsioon – universumis viis keemiliste elementide mitmekesisuse tekkeni, galaktikate, tähtede ja planeedisüsteemide arenguni. Füüsikalised ja keemilised tegurid kujundasid Maa atmosfääri.
Keemilise evolutsiooni - käigus ühinesid aatomid molekulideks ning lihtsatest anorgaanilistest ja orgaanilistest molekulidest tekkisid keerukamad ühendid. Elu tekkeni viinud keemiline evolutsioon pidi olema pikaajaline ja mitmeastmeline protsess: 1) aste: bioloogiliste monomeeride teke (aminohapped, lämmastikalused, monosahhariidid, nukleotiidid ). 2) aste: bioloogilise polümeeride teke (polünukleotiidid, polüpeptiidid jm.). 3) aste: polümeermolekulide organiseerumine rakutaolisteks süsteemideks. Viimane aste on üleminek keemiliselt evolutsioonilt bioloogilisele.
Elu areng Maal:
Eluvormid
Eelised
Prokarüoodid ( 3 miljardit aastat tagasi)
Esmased heterotraafid said energia orgaanilistest ühenditest; fotosüntees ja aeroobne hingamine
Eukarüoodid (2 miljardit aastat tagasi) tuum tekkis lähteraku membraani „ neelamisel “. Suur rakk neelas väikse. Mitokondrid , plastiidid tekkisid endosümbioosi teel
Tekkisid organellid , kujunes rakusisene tööjaotus; pärilikkusaine kogunes kromosoomidesse; arenesid välja raku jagunemisviisid; tekkis suguline paljunemine, suureneb geneetiline muutlikus (uued võimalused evolutsioonis).
Hulkraksus (1 miljard aastat tagasi) kujunemine kloonialiste vormide kaudu.
Rakkude eristumine kudedeks , organiteks. Kujunes organismisisene tööjaotus; püsiv sisekeskkond ; arenesid regulatsioonisüsteemid; uute organismitüüpide areng.
Elu areng ürgajast tänaseni:
Aegkond
Ajastu
Taimed
Loomad
Ürgeoon
Prokariootsete organismide teke
Prokariootsete organismide teke
Agueoon
Eukarüootsete organismide teke, sisesed hulkraksed
Eukarüootsete organismide teke, sisesed hulkraksed
Vanaaegkond
Kambrium
Ordoviitsium
Silur
Devon
Karbon
Pern
Merevetikad
Esimesed maismaataimed
Sõnajalg taimed ja
Kollad , sõnajalad, puukujulised osjad
Esimesed paljasseemetaimed
Mereselgrootud, esimesed selgroogsed
Peajalgsed ja lülijalgsed
Esimesed kalad
Putukad ja kahepaiksed
Esimesed roomajad
Keskaegkond
Triias
Juura
Kriit
Esimesed õistaimed
Katteseemnetaimede ilmumine
Esimesed ürgimetajad
Hiidroomajad, esimesed linnud
Esimesed pärisimetajad
Uusaegkond
Paleogeen
Neogeen
Kvaternaar
Õistaimede mitmekesistumine
Loomarühmade mitmekesistumine
Inimese ilmumine
Inimühiskonna kujunemine
Elu areng Maal ja selle järeldused:

elu Maal on alguse saanud lihtsa ehituse ja elutegevusega organismidest

aja jooksul on nendest arenenud järjest keerukamad ja täiuslikumad organismid

kõrvuti uute liikide tekkimisega on paljud liigid välja surnud.
Evolutsiooni mehhanismid ja protsessid:
Populatsiooni genofond - Populatsiooni isendite kõigi geenide ja nende alleelide ning genoomi mittekodeerivate osade kogumit nimetatakse populatsiooni genofondiks.
Geneetiline struktuur - eri alleelide ja genotüüpide arvulist suhet (suhtelist sagedust) nimetatakse populatsiooni geneetiliseks struktuuriks antud geeni suhtes.
Teatud tingimuste kehtimise korral läheb populatsioon kiiresti tasakaaluseisundisse, kus genotüüpide sagedus on määratud alleelide sagedusega ja need jäävad põlvkonniti muutumatuks. Seadus kehtiv aga ainult järgnevatel tingimustel:

populatsioon on väga suur (st selles on väga palju sigivaid isendeid)

kõik ristumised on vabad ehk juhuslikud, st nad sõltuvad ainult genotüüpide sagedusest

mutagenees puudub – populatsioonis ei teki märgatava sagedusega uusi mutatsioone

populatsioon on isoleeritud – puudub geenivool teistest populatsioonidest

puudub looduslik valik, st kõik genotüübid on võrdsed kohasusega ehk valikuväärtusega.
* mutatsiooniline muutlikus – tekib harva ; kõik ei avaldu (nt geenmutatsioonid); enamus avalduvaid on kahjulikud või letaalsed (ei pärandu); osa neutraalsed; vähesed kasulikud (ainult need evolutsiooni materjaliks ), võib lisanduda uusi alleele.
* kombinatiivne muutlikus – olulise tähtsusega; suurim osa geneetilisest muutlikkusest; ristsiire ; alleelide kombineerimine sugulisel paljunemisel, tekivad erisugused genotüübid
* geenisiire – erinevate samaliigiliste populatsioonide ristumine , nn geneetilise materjali liikumise tulemus; võivad lisanduda uued alleelid või geenid
* geneetiline triiv – juhusliku alleeli sageduse muutus; paljunemises ei osale kõik isendid; arvukuse järsk langus, puudub kindel suund, suurem mõju väikestes populatsioonides.
Looduslik valik
Looduslik valik on organismide eelispaljunemine . Looduslik valik seisneb populatsiooni isendite valikusese ellujäämises ja ebavõrdses paljunemisese, mis on tingitud nende geneetilistest erinevustest ja elutingimuste piiravast toimest. Individuaalsetest geneetilistest iseärasustest tulenev erinev edukus olelusvõitluses ongi looduslik valik. Isendite edukuse hindamine toimub nende fenotüübi järgi. Sõltuvalt valiku tingimustest ja populatsiooni genofondist võib looduslik valik avalduda kolmel viisil. Need on loodusliku valiku vormid ehk tüübid: stabiliseeriv, suunav ja lõhestav valik:
Valiku vormid
Keskkonna tingimused
Tagajärg
Stabiliseeriv valik (inimesel kahel jalal käimine)
Suhteliselt püsivad
Kõrvaldatakse erandid, keskmiste tunnustega isendite eelispaljunemine
Suunav valik ( ajumaht inimesel)
Tingimuste kindlasuunaline muutmine, asumine uude elupaika
Teatud suunas erinevate tunnustega isendite eelispaljunemine; liik muutub kindlas suunas
Lõhestav valik (nahavärv inimesel)
Levilas erinevate tingimustega piirkonnad
Kahe või enama keskmisest erinevate tunnustega isendirühmade eelispaljunemine
Kohastumine
Kohastumused on loodusliku valiku tulemuseks.
Kohanemine – üks organism võib harjuda elukeskkonnaga. Kohastumine – aeglane, pikaajaline ja toimub organismi rühmas.
Kohastumused – kasulikud omadused antud keskkonnas (need on suhtelised).
Loomadel:

• vajevärvus – ümbruskonnaga ühte värvi; lehtedel rohelised, puudel putukad pruunimad (lehetäi).
  
• Varjekuju või –poos – lehekujuline või oksa raagu meenutav ( raagritsikas ).
  
• Hoiatusvärvus – erksad värvid, mis annavad märku mürgisusest või mittesöömise suhtes ( lepatriinu )
  
• Ehmatusefekt
  
• Mimikri – kaitsevahenditeta liik sarnaneb loomaga kellel on kaitse vahendid olemas (sirelased sarnanevad herilastega)
  
• Mereloomadel veesliikumiseks loivad
  
• Toitumiseks – erinevad hambad, nt kiskjatel teravad
  

Taimedel:

• tolmnemine – putuktolmlejad , värv, lõhn, nektar, tolmukas õie sisemuses. Tuule käes tolmnevad, õisikutesse koondunud, õied väikesed
  
• kasvukoht – veetaim – vartes pole tugikude , õhukanalid, kõrbetaimedel väikesed lehed või ei ole üldse või on hoopis paksud, et saaks sinna vett koguda, vaha kaitseb auramise eest.
  
• Mimikri – õied sarnanevad putukatele (kärbesõis).
  

Kohastumine on suhteline – ühel juhul on kasulik, aga teises kahjulik (kasulik seal kus kujunevad). Nt talvel pole jänesel valgest karvkattest kasu. Mesilastel mürgiastel. Kaktused saavad veevaeses kohas hakkama, aga veerikkas kohas mitte.
Liikide tekkimine
Liik – sarnaste isendite rühm, kes võivad omavahel järglasi anda ja kellel on alati olemas oma kindel areaal ehk leviala . Liikidekriteeriumid, mis teevad neid sarnaseks. Erinevaid liike eristab ristumisbarjäär.

pärimus – välis- ja siseehituse sarnasus. N. tutt -tihane ja rasvatihane – liike eristab välimuse järgi. Väliselt võivad sarnased olla, aga sisemuselt kromosoome erinev arv.

Füsioloogiline – paljunemise iseärasused, nt on aeg erinev paljunemisel

Keemiline koostis erinev

Ökoloogilised erinevused

Geograafiline
Ühest liigist rääkides peab enamus kriteeriumeid kokku langema, aga mitte alati kõik.
Liigi tekke teed on: (algüksuseks on populatsioon ja peab olema eraldatus):

geograafiline – ruumiline isolatsioon . Nt suur vahemaa (eriti taimede puhul); mäestike teke, saarte tekkimine.

Bioloogiline isolatsioon – füüsiliselt puutuvad kokku, aga eraldatus tekib paljunemise iseärasusest (esineb sagedamini taimeliikides).
Tekkimise viisid, kus vorm jääb püsima:

ristumisbarjäär

oma levila

piisav arvukus
Makroevolutsioon
Makroevolutsioon- klasside teke. Taimedel on näitajateks koed ja organid (vetikatel polnud nüüd on). Näiteks tuumaga rakkude teke või hulkraksete teke. Maismaa taimedel tõeliste juute teke, täi– liigist kõrgemate organismirühmade teke.
Evolutsiooniline progress – areng kõrgemale tasemele. Selle kaudu on toimunud suurte hõimkondade usliku juhtkoe teke; seemnete teke (algselt seemned, siis paljasseemne taimed ja katteseemne taimed). Organismidel sümmeetria teke ja sealt edasi kahekülgne sümmeetria; südame ehituse ja vereringe täiustamine pidevalt; samuti on progressi aju arengus (kurrustumine). Kehasisese toese teke.
Mitmekesistumine – samal tasandil konkreetsete tingimustega kohastumine (muutused vastavalt keskkonnale). Tekkisid erinevad seltsid ja sugukonnad.

lahknemine ehk divergentsi – ühe algse rühma lahknemine uuteks (putukad)

konvergents – erinevate arengutasemetega organismide sarnastumine vastavalt elukeskkonna tingimustega (jõehobu-konn-krokodill – jalad kohendunud ujumiseks ). Kala-vaal – voolujooneline keha, kalade uimed ja vaaladel loivad, mõlemal sabauim liikumiseks.
Evolutsiooniline regress – organismi taandareng, lihtsustumine ( ei põhjusta väljasuremist). Näiteks parasiitidel – mõned elundkonnad taanduvad, pole enam vaja. Paeluss ei vaja seedeelundkonda jm. Parasiit taimedel arenenud õis ja ei vaja lehti (seenlill). Mõnedel lindudel pole vaja kellegi eest põgeneda ja lennata pole vaja, seega lennuvõime kaotanud (jaanalinnud).
Väljasuremine – pikaajaline progress, teised vormid tõrjutakse kõrvale. Oletatavad põhjused:

• kliima muutused
  
• liiga suured kehamõõtmed või üks osa liiga suur
  
• kosmilised tegurid ( meteoriidid )
  
• ebasoodsad tingimused ja teiste liikide pealesurumine
  
• toidu nappus
  
• liigne küttimine
  

Inimese põlvnemine
Evolutsiooni tegurid:

Bioloogilised tegurid: pärilik muutlikkus ja looduslik valik.

Sotsiaalsed tegurid: ühiskonnana elamine (kõne areng) ja töö.
Põhisuunad:

• püstine kehaasend
  
• aju areng (sinna käib ka mõtlemise ja kõne areng)
  
• käe areng
  

Arengu etapid:
I australopiteek – lõuna-ahv ( inimahvi sarnane). Väike ajumaht, ette ulatuvad lõuad, oskasid kasutada käepäraseid vahendeid, elasid suurtes karjades, suhtlesid häälitsedes.
II osav inimene – suhteliselt väike ajumaht, ette ulatuvad lõuad endiselt, oskasid valmistada algelisi tööriistu (kasutasid kivi), käsi kasutasid aeg-ajalt ka liikumise juures, elasid looduslikes koobastes, karvkatte hõrenemine.
III püstine inimene – aju suurenes, lõualuud muutusid väiksemaks (õppis kasutama tuld ), liikusid kahel jalal, paremini kaitstud, sest käed vabad, valmistasid mitmesugustest materjalidest tööriistu (kivi, puit, luu), õppisid rajama eluasemeid ja valmistama riideid , suhtlemine toimus siiski häälitsemise teel.
IV tark inimene – ajukolju sama suur kui praeguse aja inimesel, lõualuu sama suur, käsi arenes osavaks (täiuslik töövahend), kaunistasid tööriistu peremärkidega, elasid perekondades (mitte päris nagu praegu), kujunes välja religioon , kujunes artikuleeritud kõne suhtlemiseks, kultuuriline areng.
Targainimese alaliik on tänapäevane inimene. Arenenud sotsiaalne ja kultuuriline pool kõrgelt. Inimlased on eksisteerinud kaks miljonit aastat.
Inimese ja inimahvi võrdlus:
Sarnasus:

• kehaehitus
  
• füsioloogia
  
• käitumine
  
• haigused
  
• kromosoomides ja geenides
  

Erinevused:
Inimene:

• mõtlemis- ja kõnevõime
  
• Püstine, kahel jalal
  
• S- kujuline selgroog
  
• Karvkate taandarenenud
  
• Abstraktne mõtlemine
  
• Töövõime
  
• Võimeline õppima
  

Inimahv :

• neljal jalal liigub
  
• rikkalik karvkate
  
• suhtleb häälitsedes, žestid
  
• konkreetne mõtlemine
  
• puudub töövõime
  
• kohanenud puudel ronimiseks
  

Sarnasused:

• valgud ja nukleiinhapped
  
• emotsioonide väljendamine miimika abil
  
• järglaste eest hoolitsemine
  
• parasiidid, haigused (täid, Aids)
  
• põhiosas luustik sarnane
  
• silmad paiknevad kõrvuti – ruumiline nägemine
  
• õppimisvõime