Evolutsioon ja evolutsiooniteooria (0)

Evolutsioon  
Elu areng maal 
Maa vanus u 4.5 milj a. Elu teke 4-3.5milj a tagasi. Vanimad organismid ​ainuraksed – tuumata  arhed  
ja  bakterid  – eeltuumsed.  Anaeroobsed  heterotroofid. Arenes fotosüntees ja aeroobne  hingamine .  
---  Esimesed  ​ hulkraksed   (käsnad)  ilmusid  enne  Kambriumi  ajastu  algust.  ​Kambriumi   plahvatus   – 
tormiline  hulkraksete  loomade  ehitustüüpide  areng  –  kõigi  tänapäeval  tuntud  hõimkondade 
varaseimad  esindajad.  Kujunes välja organismi ehitusplaani määravate regulatoorgeenide süsteem , 
mille  mitmekesistumise  võimalused  käivitasidki  vaadeldava ’plahvatuse’.  Piiritleti ehitustüübid – nt 
ainuõõssed,  ussid , limused, lülijalgsed, keelikloomad. Ajastu lõpul surid enamus lülijalgsetest. 
---  ​Ordoviitsiumi  ajastul  elustiku  mitmekesisuse  taastumine  uute lülijalgsetega. Esimesed maismaal 
levivad vetikad ja taimed. Suur surm taaskord – kliimajahenemine. 
---​ Siluri​ ajastul korallriffide moodustumine, esimesed  kalad . Sõnajalgtaimed, lülijalgsed maal.  
--- ​ Devoni ​ ajastul rüükalad ja kilpkalad. Esimesed kahepaiksed. Suur surm ☺. 
---  ​ Karbon   soe  ja  niiske  kliima.   Mitmekesine   taimestik  – osjad ,  kollad,  sõnajalad.  ​Kivisöelademed​. 
Kasvab kanepi ja lülijalgsete  mitmekesisus . ​Roomajad​.  
--- ​ Perm ​ ajastu lõpul suurim surm maailmas.  
---  ​Keskaegkonna   elustik   erines  Vanaaegkonna  omast.  Kasvab  kalade  mitmekesisus,  roomajad 
suuremad, hiidsisalike  valitsemisaeg . ​Imetajad  permi  ajastu lõpust, ööloomad.  ​ Juura  ​ajastul ​ linnud ​. 
Õistaimed.​ Mitmekesistusid putukad.  
---   Kriidi   lõpus  suur  väljasuremine  –   meteoriit   Mehhiko  lahes.  Surid  dinod  ja  igast   merelised  
loomarühmad.  
---  ​Uusaegkonnas  imetajate  kiire  evolutsioon.  Uusaegkonna  lõpus,  ​ neogeeni   ajastul  kliima  ja 
loomastik sarnased tänapäevastega.   
Evolutsiooni  mehhanismid  ja protsessid 
Ei  evolutsioneeru  mitte  üksikindiviidid,  vaid  indiviidide  rühmad  –  populatsioonid  ja  liigid. 
POPULATSIOONI  GENOFOND  –  ​populatsiooni  isendite  kõigi  geenide  ja  nende  alleelide  ning 
genoomi  mittekodeerivate  osade  kogum​.  Populatsiooni  genofondis  võib  geenil  olla  1,2  või  mitu 
alleeli.  Igas  gameedis  ( sugurakk )  igal  geenil  tavaliselt  üks   alleel   (haploidsus).  Võimalik genotüüpide 
arv populatsioonis iga geeni kohta sõltub geeni alleelide arvust: k(k+1)/2, kus k on alleelide arv. Kuna 
alleelide sagedus erinev, siis ka eri genotüüpide sagedus erinev. 
Eri  alleelide  ja  genotüüpide  arvulist  suhet  (suhtelist  sagedust)  nimetatakse  populatsiooni 
geneetiliseks struktuuriks antud geeni suhtes.  UK  matemaatika  Godfrey  Harold   Hardy  ja saksa a
  rst 
Wilhelm  Weinberg tõestasid, et pärandumisseadused populatsiooni geneetilist struktuuri ei muuda. 
St  et  teatud  tingimuste   kehtimise   korral  ​läheb   populatsioon   kiiresti  tasakaaluseisundisse,  kus 
genotüüpide sagedus on määratud alleelide sagedusega ja need jäävad põlvkonniti muutumatuks​. 
Kehtib  kui:  1)   Populatsioon   on  väga  suur  2)  ristumised  on  vabad  3) mutagenees   puudub 
4)populatsioon  on  isoleeritud  –  puudub   geenivool   teistest  populatsioonidest  5)  puudub  looduslik 
valik – kõik genotüübid on võrdse ​kohasusega​ e valikuväärtusega. 
Populatsioonide geneetiline struktuur võib muutuda:  1)geenide ja kromosoomide struktuur ning arv 
2) olemasolevate alleelide ja seega genotüüpide sagedus  
Populatsiooni  geneetilise  struktuuri  püsiva  suunaga  muutusi  nimetatakse  ​mikroevolutsiooniks​. 
Hardy-Weinbergi seaduse järgi saab hinnata mikroevolutsiooni tegurite toime suunda ja intensiivsust 
populatsioonides. Nendeks  teguriteks  on mutagenees, geenivool, geneetiline  triiv  ja looduslik valik. 
Esmane 
põhjus: 
​ mutatsioonid   –geenmutatsioonid  tekitavad  uusi  geene  ja  alleele. 
Kromosoommutatsioonid  põhjustavad  muutusi  geenide  paiknemises  ja  kordsuses  –  võib  muuta 
geenide  avaldumist  ja  ühtlasi  põhjustada  uute  geenide  teket  (kordistunud   geenid   võivad  eristuda 
erineva  funktsiooniga  geenideks).  Genoommutatsioonide  tagajärjel  muutub  kromosoomide  ja 
nendes asuvate geenide kordsus ning sellega kaasneb ka uute geenide eristumise võimalus.  
Mutatsioon   on  kas   neutraalne ,  kahjulik  või  kasulik.  Kui  pole dominantselt  letaalne  (surmav :D), siis 
pärandub  ja  moodustab  teiste  mutatsioonidega  populatsiooni  ​mutatsioonilise  muutlikkuse  varu​. 
Kasulikke kõige vähem. Suhteline, olude  muutudes  võib kahjulik olla kasulik. 
Suguliselt paljunevate organismide puhul oluline sama geeni ja teiste geenide alleelide omavaheline 
kombineerumine  –  ​ kombinatiivne   muutlikkus​.  Selle  muutlikkuse  potentsiaal  suur  aga   kalduvus  
minna tasakaaluasendisse ja evolutsioonilisi muutusi ta ei põhjusta (hah!). 
Teises  populatsioonis  tekkinud  mutatsioonid  siirduvad  sisserände  tagajärjel  vaadeldavasse 
populatsiooni,  võib  muuta  olemasolevate  alleelide  sagedust  –  ​geenivool  (geenisiire).  Peamine 
tagajärg soodsate alleelide levimine ja liigi ühtlustumine.  
Geneetiline  triiv  –  puhtstatistilistel  põhjustel  võib  alleelide  (ja  seetõttu ka genotüüpide) sagedus 
põlvest  põlve  juhuslikus  suunas  muutuda​.  Olulisem,  mida  väiksem  on  populatsioon.  Puudutab 
eelkõige mittekodeerivaid ja fenotüübis mitteavalduvaid osi. (geenivahemikud, pseudogeenid). 
1)  Vähendab  geneetilist muutlikkust väikestes populatsioonides. St üks variant võib kaduma minna 
ulatusliku kõikumise tagajärjel. 2) Suurendab geneetilisi erinevusi liigi populatsioonide vahel. 
Intensiivsust võib suurendada nt. katastroof. Kui pop.  taastub , siis on teistsuguse gen. struktuuriga – 
pudelikaelaefekt​. Kui väike hulk isendeid alustab uue populatsiooni, siis ​ rajajaefekt  ​e ​asutajaefekt​.  
Mõni  tavaline  alleel  võib  muutuda  haruldaseks  või  hoopis  kaduda,  samas  kui  mõni   haruldane  
geneetiline element võib juhuslikult tavaliseks saada. 
Looduslik valik 
… on ainus evolutsioonitegur, mis võib pikemat aega toimida kindlas suunas, luues populatsiooni v
  õi 
kogu liigi isendite ehituse ja talitluse ​kooskõla elukeskkonna tingimustega – kohastumuse​.  
Looduslik valik seisneb populatsiooni isendite valikulises ellujäämises ja ebavõrdses paljunemises, 
mis  on  tingitud  nende  geneetilistest  erinevustest  ja  elutingimuste  piiravast  toimest​.  Keskkonna 
piiravad  tegurid  nii  biootilised  kui   abiootilised .  Organismide  sõltuvust  neist  tingimustest  nimetas 
Darwin   ​olelusvõitluseks​. 
Ehksiis  ​individuaalsetest  geneetilistest  iseärasustest  tulenev  erinev 
edukus olelusvõitluses ongi looduslik valik​. Mõju populatsiooni geneetilisele struktuurile on kaudne. 
Isendite edukuse hindamine toimub nende fenotüübi järgi.  
 
​Suguline  valik  –  kujundab  sugupooltevahelisi  erinevusi.  Võimalikult  soodsa  genotüübiga 
sugupartneri  valik   mingite   vastassugupoolele  omaste  tunnuste  järgi.  Muus  mõttes  ebaolulised 
tunnused võivad areneda äärmuseni, tihti välistab ristumise võõra liigi isenditega.  
Sõltuvalt  valiku  tingimustest  ja populatsiooni genofondist võib looduslik valik avalduda kolmel viisil. 
Need on loodusliku valiku vormid ehk tüübid: stabiliseeriv, suunav ja lõhestav valik. 
Stabiliseeriv valik – kinnistab ja kaitseb väljakujunenud kohastumusi​. Populatsiooni kohastumuslike 
tunnuste  kinnistamine. 
Kohastumusi  kahjustavate  mutatsioonide  kõrvaldamine,  tunnuseid 
stabiliseerivate  regulatoorsete  geenide  toetus.  Peamine  valikuvorm.  Võib  kujuneda  ka  püsiv 
mitmekesisus,  kui  säilivad  mingi  geeni  2  või  enamgi  alleeli,  millest  igaüks  annab  eelise  mingi  ühe 
teguri suhtes.  
Suunav  valik  –  seisneb   tavalisest   vormist  mingil  viisil  erinevate  isendite  eelispaljunemises​.  Kas 
kvalitatiivne  (teistsugune  tunnusevariant)  või  kvantitatiivne  (suurus,  kiirus,  vastupidavus,  taiplikkus 
jms).  Siis  kui  elutingimuste kindlasuunaline muutumine või populatsiooni  asumine  uude keskkonda. 
Tingimuste püsimisel geno- ja fenotüüp asenduvad uutega, tekivad uued  kohastumused . S
  isalikud j a 
vaalad vette, tumedad  liblikad  tööstuspiirkondades.  
Lõhestav  valik  –  ​kahe  keskmisest  erinevate  tunnustega  isendirühma   eelispaljunemine   võrreldes 
nende  hübriididega​.  Siis  kui  populatsiooni  asuala jaotub elutingimustelt erinevateks piirkondadeks. 
Neis piirkondades kujunenud erisugused olelusvõitluse suhted teiste l iikidega ja mõnevõrra erinevad 
kohastumused. Hübriidid vähenenud kohasusega mõlema piirkonna tingimuste suhtes. Võib eristuda 
uus liik. Teguriks võivad olla ka sesoonsed muutused elutingimustes (nt. paaritumise  aastaaeg ). 
Kohastumine  
Populatsiooni  ja  liigi  isenditele  ühiseid  pärilikke  omadusi  ja  tunnuseid,  mis  soodustavad  nende 
eluvõimet  ja  paljunemist,  nimetatakse  ​kohastumusteks  e  ​adaptatsioonideks​.  ​Kohustumusi  loob, 
muudab  ja  säilitab  looduslik  valik​.  Päriliku  muutlikkuse  mitmekesisusest  kujundab  valik 
populatsioonile  omased  kasulikud tunnused kooskõlas elukeskkonna tingimustega – ​kohastumiseks​. 
Kohastumine  toimub  põlvkondade  vahetumise  käigus,  viib  kindlasuunaliste  pöördumatute 
muutusteni genofondis.  
Iga  indiviid  võib  elu  kestel  sobituda  elutingimuste  muutustega  päriliku  reaktsiooninormi  piires  – 
kohanemine ​.  Naha  pigmentatsiooni  muutumine,  pupillide  avardumine  ja  ahenemine,  lihasmassi 
suuruse muutumine.  
Kohastumine ​on  bioevolutsiooni  peamine protsess​. Eriti ä
  ärmuslikud näited bakteritel, kes elavad nii 
ookeanide süvikutes kui kõrgmäestikes. ​Kohastumused avalduvad o
  rganismide sise- ja välisehituses, 
füsioloogias,  käitumises,  paljunemises  ja  muudes  organismidele  omastes  eluavaldustes.  Võib 
eristada  kohastumusi  keskkonna   biootiliste   ja  abiootiliste  teguritega.  Suurem  osa  kohastumusi 
omased  paljudele  liikidele – kas päritud ühistelt eellastelt või iseseisva kohastumisega.  
NÄITED:  ​Kõrbetaimedel  ​sügav   juurestik   vee  hankimiseks,  lihakad  lehed  või  varred   veevarude  
kogumiseks  või  vastupidi,  vee  aurumist  piiravad   kitsad   ja  nahkjad  lehed  ning  vahajad  kattekoed. 
Päeval õhulõhed suletud, CO2 kogutakse öösel.  
--Liblikõielistel  ​lämmastikutarvet  rahuldava  kohastumusena  kujunenud  sümbioos  lämmastikku 
siduvate  mügarbakteritega.  ​Lindudel  eesjäsemete  areng   tiibadeks ,  kerged   toruluud ,  sulestik, 
kahekordne  hingamine.  Öölindudel  suured  ja   valgustundlikud   silmad,  veelindudel  ujulestad, 
veekindel  sulestik.  ​Imetajatel  ​kohastumused   loodete   organismisiseseks  arenguks  ja  toitmiseks 
piimaga . ​Inimesel ​mitmeid iseärasusi püstikäimisele kohastumisest. Paljudel loomadel on ​varjevärvus  
või    varjekuju​,  mis  muudab  nad  keskkonna  taustal  märkamatuks.  Aastaajaline   karv /sulgkatte värvi 
muutus.  Selle  vastand  on ​hoiatusvärvus (herilane,  lepatriinu ). ​Mimikri – sarnasus teise  liigiga  (kägu 
raudkulli sarnane).  
Loomade  ​käitumiskohastumuste  ​näidetest  kiskjate  saagitabamisviisid,  lindude  ränne,  järglashoole, 
tedremäng (käitumiskohastumus, mis võimaldab emastel parimaid isaseid valida). 
--Kohastumused  ei  ole  täiuslikud.  1)  Loodusliku  valiku  materjaliks  on  juhusliku   iseloomuga  
mutatsioonid  ja  nende  kombinatsioonid.  2)  Keskkonnas  mitmesuguseid,  tihti  vastandliku  toimega 
ökoloogilisi  tegureid. Kompromisslahendus. NT kaelkirjakul halb kohastumus  joomiseks , isashirvedel 
sarved   kakluseks  3)   Keskkonnatingimused   pole  püsivad,  muutuvad  tihti  ebaregulaarselt  NT   soojal  
talvel süüakse valge kasukaga jänes kohe ära  
--Osa  kohastumusi  on  ​kasulikud  isendirühmale  (perele,  karjale  jms), kuid ohustavad üksikisendeid. 
NT  mesilased  surevad  torke  tagajärjel. 
Lisaks  organismidevahelistest  suhetest  ​vastastikuse 
kohastumise    vajadus.  Kui  saaklooma-  või  peremeeslik  omandab  mingi  kaitsekohastumuse,  võib 
kiskja või  parasiit  selle omapoolse kohastumusega üle trumbata. „kohastumisvõidujooks“ 
Liigiteke  
Liik  on  bioloogilise  mitmekesisuse  põhiüksus.   Liigiteke   on  kohastumise  kõrval  teine  oluline 
evolutsiooniline  
protsess. 
Liigiteket 
käsitatakse 
ka 
​üleminekuna  mikroevolutsioonilt 
makroevolutsioonile​.  
--- ​Liik on looduslike populatsioonide r
  ühm, m
  ille isendid kas  tegelikult või  potentsiaalselt  ristuvad 
omavahel​. See on nn ​bioloogiline liigimääratlus​. Ainult suguliselt  sigivatel  organismidel j a mitte alati. 
Sugutult  sigivate  jaoks  ​ morfoloogiline   ​e  ​tüpoloogiline  liigimääratlus  –  ​liik  on  populatsioon  või 
populatsioonide  rühm,  mis  oluliste  anatoomiliste  tunnuste  poolest  erineb  teistest 
populatsioonidest. 
Kui  erinevad  peavad  tunnused  olema  on  süstemaatiku  maitse  küsimus. 
Otsustamise  teeb  raskeks  liikidesisene  individuaalne  ja populatsiooniline muutlikkus. Liigi levila ehk 
areaal ​ on tavaliselt ühtne kuid mitte alati. Liigi kõik populatsioonid pärinevad ühisest  eellasest .  
---  Kui  levilad  on  üksteisest  ruumiliselt  eraldatud  kas  suure  vahemaaga  või  mingite  ökoloogiliste 
tõketega  (mäestik,veekogu,maismaa,kõrb),  siis  liigid  ei   satu   kokku  –  ​geograafiline   isolatsioon ​. 
Kattuvate või piirnevate l evilatega liikidel kohastumused, m
  is soodustavad ristumist liigikaaslastega ja 
takistavad  võõrastega  ristumist  või  on  hübriidid  eluvõimetud  või  sigimatud.  ​Ristumisbarjäär  ​e 
bioloogiline  isolatsioon  –  ​liigi  bioloogilised  iseärasused  (ökoloogilised,  käitumuslikud, 
biokeemilised, geneetilised), mis takistavad edukat  ristamist  teiste liikidega.  
---  …  avaldub  ​ökoloogilise  eraldatusena,  ​ajalise  isolatsioonina  ( sigimine   erinevatel   aegadel ), 
signaaltunnustena  ​(väliskuju,  värvusmuster,  lõhnaained)  ja  ​seksuaalkäitumisena  ​(sh  häälitsused, 
pulmatantsud ja -mängud). Vahel ka ​sugurakkude biokeemiline s
  obimatus​. Nt. õistaimedel võõra liigi 
tolmutera   idanemine  emakasuudmel  sageli  pärsitud.  Vahel  avaldub  alles  pärast  viljastumist  : 
hübriidid  on  eluvõimetud  või  viljatud​.  Tuleneb  genoomide  sobimatusest  –  nt kromosoomide arvu 
erinevus. 
---  Suguliselt  sigivate  organismide  puhul  peamine  liigitekke  tüüp  ​erimaine    e  ​allopatriline  e 
geograafiline ​liigiteke​. Populatsiooni sees ei saa tekkida uut l iiki. ​Liigiteke saab alata populatsioonide 
sattumisest geograafilisse isolatsiooni​. Geoloogilised või ökoloogilised muutused. 
---  Liigi  arvukuse  tõusu  korral  rändavad  osad  välja  ning  heidikud  moodustavad  ​isolaadi​.  Võivad  ka 
juhuslikult  sattuda  eraldatud  elupaika.  Uues  elupaigas  võivad  ökoloogilised  (biol.  ja  abioloogilised) 
erineda endistest. Kui eraldunud pop. väike, o
  n tema ​g
  eneetiline struktuur kohe alguses teistsugune 
ja  vaesem  juba ainuüksi geneetilise triivi tõttu​. Enamasti heidikud surevad ☺.  
--- Et heidikud ei sureks, peab ​olemasolev genofond j a lisanduvad mutatsioonid andma looduslikule 
valikule piisavalt materjali uute kohastumuste loomiseks​. Võidakse klassifitseerida uueks teisendiks 
või alamliigiks. Liigiteke on  slow  as hell – 10k a lahus olnud põhjapõdrad ikka alles  alamliik . 
--- Kui heidikud naasevad​tm ​siis k
  as 1) ​Alamliikide ​tasemele eristunud populatsioonid ristuvad e
  dukalt 
ja  sulavad  aja  jooksul  tavaliselt  kokku.  2)  On  tekkinud  ​ristumist  välistav  bioloogilise  isolatsiooni 
tegur​,  jätkavad   iseseisvate   liikidena  3)  ​Osaline  bioloogiline  isolatsioon​,  peamiselt  just 
viljastumisjärgne sobimatus​.  Ristumine  piiratud, hübriidid arengupuudega, alanenud viljakusega või 
steriilsed .  Ristuvate  isendite  geenid  lähevad  kaotsi,  toimib  ​lõhestav  valik​,  kujundades   kummalgi  
vormil  selliseid  geneetilisi  tunnuseid,  mis  ​väldivad  eri  liikide  isendite  ristumist​.  Nii  jõuab   liigiline  
eristumine lõpule. 
!!---  ​Erimaise  ​e  ​allopatrilise  liigitekke  teguriteks  on  populatsioonide  geograafiline  eraldatus, 
mutatsioonid, geneetiline triiv ja looduslik valik. Keskseks  protsessiks  on kohastumine ökoloogiliste 
tingimustega. 
---  Võimalik  ka  ​samamaine    e  ​sümpatriline  liigiteke.  Kui  liigi  levila  (e  areaal)  on  ökoloogiliselt 
liigendunud, võib konkurentsi  survel  tekkida kaks alampopulatsiooni (nt niidu- ja metsapopulatsioon), 
võivad  mutatsioonide  kinnistumise  ja  erisuunalise  kohastumise  tagajärjel  tekkida  ristumisbarjäär. 
Iseviljastuvatel  või  vegetatiivselt  paljunevatel  taimedel  on  uue,  suguliselt  isoleeritud  liigi  teke 
võimalik isegi üksikisendi genoommutatsioonist tingitud ​polüploidiseerumise​ tagajärjel. 
Makroevolutsioon 
Makroevolutsiooniks  ehk  suurevolutsiooniks  nimetatakse  liigist  kõrgemate   taksonite   teket  ja 
arengut.  ​3-2.5  miljardit  a  tagasi  eristus  kolm  haru  –  bakterid,  arhed,  eukarüoodid.  Viimane 
loomahõimkond – sammalloomad tekkis 480 m a tagasi, taimehõimkond – õistaimed 100 m a tagasi.  
Makroevolutsioon  seisneb  erinevate  organismitüüpide   tekkes   ja  nende  pikaajalises  eraldi 
evolutsioneerumises.  Eristatakse  3  protsessi:  1)  ​ mitmekesistumine   (tekivad)  ​2)  täiustumine 
(radiueeruvad) ​3) ​väljasuremine (kaovad)​. 
---​Mitmekesistumine  peamine  makroevolutsiooni  protsess.  Aluseks  kohastumine  üha  uute 
elupaikade  ja  ökoloogiliste  tingimustega.  Vanemliikide   hargnemine   uuteks,  üksteisest  üha 
erinevamateks  liikideks  nimetatakse  ​liigiliseks  mitmekesistumiseks  ​e  ​divergentsiks​.  Vahel võib üks 
lähteliik panna aluse mitmele uuele liigile kui uues elupaigas ökoloogilised tingimused  mitmekesised  
ning konkurentsi survel hõivavad eri pop eri ökonišše ja eristuvad iseseisvateks liikideks – ​adaptiivne 
radiatsioon​. Nt  Darwini  vindid.  
---  Mõnikord  võivad  liigitekke  käigus  uue  liigi  genofondis  kinnistuda  ​mutatsioonid,  mis  muudavad 
olulisel määral organismi ehitusplaani ja eluviisi ning avavad täiesti uut  laadi  kohastumisvõimalused. 
Selline  liik  võib  panna  aluse  uuele  evolutsioonisuunale  ja  olla  rajajaks  uuele  kõrgtaksonile  ​– 
sugukonnale, seltsile, klassile, hõimkonnale.  
---  ​Divergentsi  ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest ja 
organismi  anatoomilistest  võimalustest​.  Eukarüootidest  neli  riiki  ->  taimed,  loomad,   protistid , 
seened. Uute organismitüüpide teke ja nende d
  ivergeerumine loob ​uusi ökosüsteeme ning avab uusi 
kohastumisvõimalusi teistele organismidele.  
---  Ühtede  organismide  mitmekesistumise  ja  leviku  võib  teha võimalikuks teiste organismirühmade 
väljasuremine​. Mitmekesistumine võib mõnikord viia divergentsile n
  äiliselt vastupidistele muutustele 
– ​konvergentsile - > eri päritolu organismide  sarnastumine  kohastumisel ühesuguste e
  lutingimustega. 
Tavaliselt  piirdub  väliste  tunnustega  –  nt   delfiinid .  Organismide  kuju  või  organite   sarnasust ,  mille 
põhjuseks on ainult ühine funktsioon, nimetatakse ​analoogiliseks​, erinevalt ühisest eellastelt päritud 
ja  ehitusplaanilt  sarnastest,  ​homoloogilistest  elunditest​.   Viimased   võivad  vägagi  erinevaks 
divergeeruda.  
--- ​Evolutsiooniliseks  progressiks  ehk täiustumiseks nimetatakse uute, senisest keerukama ehituse 
ja   eluviisiga   organismitüüpide  teket  ja  edasist  arengut.  ​Prokarüootide   evolutsioonis   peamised 
geneetiline ja metaboolne täiustumine. Suurimad geneetilise koodi väljakujunemine, fotosünteesi ja 
aeroobse  metabolismi  teke.  Suureks  täiustumiseks  elu  evolutsioonis  oli  ​eukarüootse  rakutüübi 
kujunemine.  Geneetiline  kood  päriti  otse,  kuid  fotosüntees  ja  aeroobne  hingamine  kõrvalt 
„kodustades“ vastavad bakterid j a muutes need rakuorganellideks kloroplastide ja mitokondrite näol. 
Sellist  evolutsioonilist  täiustumist organismide  liitumise  teel nimetatakse ​sümbiogeneesiks​. Suureks 
täiustuseks  oli  hulkraksete  organismide  teke  ainuraksetest  eukarüootidest.  Järkjärgulise 
täiustumis- tendentsi   näited  :   peaaju   suurenemine,  käitumise  keerustumine  selgroogsete 
evolutsioonis.   Eriliseks  näiteks peetakse kahejalgse, mõtleva ja kõneleva inimese teket. 
---  ​Keerukama  ehitusega  organismitüüp  võimaldab  paremini  kasutada  keskkonda,  asustada  uusi 
elupaiku  ja  vähendada  sõltuvust  keskkonnatingimuste kõikumisest. ​Hulkraksed said maale minna, 
kestadega  ja  toiduvarudega  muna  võimaldas paljunemise sõltumata veekeskkonnast. Püsisoojasuse 
tõttu  sõltumatus  temperatuurist.  Imetajate  loote  arenemine  vähendas  hukkumisi,  muutis 
paljunemise  ökonoomsemaks.  Peaaju  areng  viis  mõtlemis-  ja kõnevõimega ning tehnoloogiat loova 
inimese kujunemiseni.  
---  ​Täiustumine  on  uutele  ökoloogilistele  tingimustele  kohastumise  kaasnähtus,  kuid  mitte 
paratamatu protsess. Ehitusplaani ja eluviisi keerustumise käsitamine evolutsioonilise täiustumisena 
inimkeskne.  Kui  võtta  standardiks  kohastumisvõime  ja  jätkusuutlikkus  muutlikus  keskkonnas,  siis 
bacteria  and  bugs  ftw! Vahel kohastumisel tehituse lihtsustumine e ​evolutsiooniline regress​. Näiteks 
parasiidid, kellel ainult  sigimiselundkond . 
---  ​Suured  evolutsioonilised  muutused  saavad  alguse  mõne  liigi  üksikisendite  geneetilisest 
muutumisest​. Mikroevolutsioonilised muutused seisnevad peamiselt uute alleelide tekkes ja levikus. 
Makroevolutsiooni aluseks on ​uute geenide teke ja olemasolevate  geenide aktiivsuse regulatsiooni 
muutmine​.  Võib  olla  seotud   kromosoom -  ja  genoommutatsioonidega.  Uute  geenide  teke  algab 
tavaliselt  geeni  kordistumisest  ->  mutatsiooni  tõttu  muutumine.  See  protsess  võib  aja  jooksul 
korduda.  
---   Struktuurgeenid   püsivamad,  sagedamini  muutused  regulatoorgeenides.  Üldine  ehitusplaan 
homeobox-geenides  ehk  HOX geenides, esineb kõigil, kuid arv evolutsioonis kasvanud. Ontegeneesi 
käik  sõltub  sellest,  ​millises  areneva  organismi  osas,  millal,  kui  kaua  ja  millise  intensiivsusega  eri 
geenid  avalduvad.  Kõik  need  geneetilised  muutused  läbivad  loomulikult  loodusliku  valiku  ja  on 
kohastumusliku tähendusega.  
---  ​Väljasuremine  on  evolutsiooniprotsessi  tähtis  osa​.  99%  kõigist  liikidest  välja  surnud.  Liigi 
keskmine  eluiga  2-10  miljonit  aastat.  Pidevalt  toimub  ​fooniline  väljasuremine ​– liik lihtsalt hääbub 
konkurentsis  teiste  liikidega  või  abiootiliste  tingimuste  muutumise  tõttu.  Toimunud  ka  ​massilisi 
väljasuremisi  –  lühikese  ajavahemiku  jooksul  on  kadunud  enamik  senistest  liikidest,   terved  
perekonnad, sugukonnad ja seltsid. Väiksemad, keskmised ja suured väljasuremised. 
---  Suurim,  Permi  ajastu  lõpus  –  50%  sugukondadest,  96%  liikidest.   Globaalsed   väljasuremised 
(15-20%  sugukondadest,  70-80%  liikidest)  Ordiviitsiumi,  Devoni,  Triiase  ja  Kriidi  lõpus.  Põhjusteks 
meteoriit  (Kriit),  globaalne  kliima  jahenemine  (Ordiviitsium)  ja  teised  tegurid,  mis  on  vaieldavad 
(hah). Ökosüsteemi liigirikkus taastub 5-15 m aasta jooksul.  
Eluslooduse süsteem 
Aristoteles jagas taimedeks ja loomadeks (loomad liikumisvõimelised ja „aistiv hing“ on neil).  
---  Teaduslik  ​süstemaatika  ​–  teadusharu,  mis  tegeleb  elusolendite  rühmitamise  ehk 
klassifitseerimisega – 17. sajandil. John Ray lõi ​loomuliku süsteemi​, mis kajastaks jumalikku korda – 
ehituslike  tunnuste  järgi  võrdlemine.  Ühe-  ja  kaheidulehelised  taimed.  ​Liigimääratlus  –  sarnase 
ehitusega  isendid,  kes  ei  erine  üksteisest  rohkem  kui  ühe  vanempaari  järglased.  Praegu 
mitmekesisem natuke.  
---  Põhivend  on  siiski  Karl  von  Linné  –  „Looduse  süsteem“.  Liigid  tulid  koondada  taksonitesse 
süsteemi  ülestikustes  järkudes  ehk  ​kategooriates​.  ​Takson  on  ühte  süstemaatika  kategooriasse 
kuuluvate organismide rühm, nt. mingi liik, selts, klass jm. See on ​ hierarhiline  süsteem​.  
Riik  –  hõimkond  –  klass  –  selts  –   sugukond   –  perekond  –  liik​.  Eesliited  ülem-,  alam-.  Liikide 
nimetamise jaoks ​ binaarne  nomenklatuur. ​Esimene sõna perekond, teine liik. ​Ladinakeelse liiginime 
perekonna-osa   kirjutatakse   alati  suure  tähega.  Tavaliselt  järgneb  esmakirjeldaja  nimi  või 
rahvusvaheliselt  tunnustatud  lühend.  L.  on  Linné.  Liigist  kõrgemate  taksonite  nimetused 
ühesõnalised. 
---  Paljudes  keeltes  tuntud  taksonitele  ​teaduslik  rahvakeelne  nimi​.  ​Animalia  ->  loomad​.  Kui   liigis  
eristatakse  alamliike,  kasutatakse  ​trinaarset  ​(kolmeosalist)  nomenklatuuri.  Ka  Linné  taotles 
loomulikku  süsteemi,  kuid  jäi  suuresti  ​kunstlikuks​.   Failis   vetikate,  samblate, samblike ,sõnajalgade, 
seente, käsnade, korallidega jne. Ikkagi kaks riiki, loomad ja taimed (nuub). 
---  19.sajandil  areng  1) mikroskoopia   täiustumine  2)   evolutsiooniteooria   juurdumine.  Loomuliku 
süsteemi  ideaaliks  sai  ​organismide  rühmitamine  põlvnemissuguluse  ehk  fülogeneetiliste  suhete 
järgi​.  Fülogenees – evolutsiooniline päritolu.  
--- Ernst  Haeckel  – protistid,  Herbert  Copeland – bakterid, Robert Whittaker – seened.  Carl Woese’i 
uurimused  rDNA  võrdluse  kohta  -> hüpotees, et elu arengu algperioodil toimus lahknemine kolme 
harru  ehk  ​domeeni​.  Bakterid  ja  arhed  säilitasid  prokarüootse  rakutüübi,  kolmas  arenes  aga 
sümbiogeneesi  kaudu  eukarüootseks.   Domeen   –  ​ülemriik  e   impeerium .  Kaks  prokarüootset  ja  neli 
eukarüootset  riiki.  Aga  protiste  tahetakse  veel  rohkematekski  riikideks  jagada  ( paras   tulevastele 
õpilaspõlvedele!!!!!!).  
Inimese põlvnemine 
Death   is   imminent   ☹.  IGATAHES,  Darwin  väitis,  et  ​inimene  põlvneb  vaheastmete  kaudu  Aafrika 
inimahvidega – šimpansi ja gorillaga – ühistest eellastest. Rohkelt paleontoloogilisi, biogeograafilisi 
ja geneetilisi tõendeid. 
---  Inimene  esikloomaliste  e  ​ primaatide   ​seltsis ülemsugukonda inimlaadsed. Inimlaste hulka kuulub 
terve  rida  väljasurnud  liike  ja  nüüdisinimene  ehk  ​arukas  inimene  ​(Homo  sapiens).  Sarnasus 
inimahvidega  avaldub  kehaehituses,  füsioloogias,  käitumises,  sigimises  ja  haigustes (vana hea HIV). 
Suur sarnasus kromosoomistikus ja geenides. Inimese ja šimpansi genoomi üldine nukleotiidijärjestus 
erineb ca 1,6%. Valkude aminohappeline järjestus erineb   ​kromanjoonlased  ,  40k  a  vanad.  50-40k  a  tagasi  nüüdisinimese  arengus 
kultuuriline muutus – ​hilispaleoliitikumi kultuurirevolutsioon​.  Hakkas ilmuma  kunst  ☺.  
---  Inimeste  evolutsiooni  tähtsaimad  muutused  on  seotud   kahejalgsuse   ja  omnivoorsuse 
kujunemisega  ning  sotsiaalsete  suhete  täiustumisega  mõistelise  infovahetuse  arengus 
(lõpptulemuseks  inimkeel  kõnes  ja  kirjas).  On  arvatud,  et  ​puieahvide  mõnede  populatsioonide 
kohastumine avamaastiku tingimustega viiski kahejalgsuse tekkeni.  ​Artikuleeritud kõne juba 500k a 
tagasi??! 
---  ​Sotsiaalne  evolutsioon  ​tähendab  inimühiskonna  ja  tema  kultuuride, tsivilisatsioonide, riikluse ja 
tehnoloogiate  ajaloolist  arengut ning selle käigus omandatud kogemuste ja teadmiste uuenduslikku 
kuhjumist  järglaspõlvkondades. 
Eellaspõlvkondades  omandatud  kogemuste,  teadmiste  ja 
tehnoloogiate  edasiandmist  järglaspõlvkondadele  ühiskondliku  kommunikatsiooni  vahenditega 
nimetatakse  ​ sotsiaalseks   ​e  kultuuriliseks  ​pärilikkuseks​.  =>  ajaloo  teke.  Info levik nii vertikaalne kui 
horisontaalne. 
---  Nüüdisaegne  inimese  evolutsioon  seisneb  peamiselt  inimkonna  ühtlustumises.  Geenivool 
inimpopulatsioonide vahel pole kunagi olnud nii vaba ja ulatuslik kui p
  raegu. K
  ui see  tendents  jätkub, 
kujuneb välja üleilmne inimtüüp, kellel puuduvad nii rassi- kui ka rahvustunnused.