Ökoloogia - ja keskkonnakaitsetehnoloogia 1. kontrolltöö (0)

Ökoloogia 1. osa kordamisküsimuste vastused

Mõisted

• Abiootilised faktorid - on eluta keskkonna füüsikalis-keemilised ja mehaanilised mõjud organismile.
  
• Adaptatsioon – organismide kohandumine elutingimustega/ on organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks, et see tagaks paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise.
  
• Aeroobne hingamine – ehk aeroobne glükolüüs on oksüdatsiooniprotsess, mille käigus on vajalik hapniku olemasolu.
  
• Akuutne toksilisus – (äge mürgilisus) tavaliselt on tegu ainete suurte doosidega, mis põhjustavad lühikese aja jooksul (max 24-48 h jooksul) muutusi organismi elutegevuses.
  
• Autotroofne organism – organism, kes suudab eluks vajalikud orgaanilised ained sünteesida lihtsatest anorgaanilistest ühenditest kehavälise energia ( valgusenergia ) kaasabil.
  
• Biogeotsönoos -  looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond.
  
• Biootiline kooslus - liikidevahelised seosed ning suhted, mis tekivad eri liiki isendite ühise asustusala tõttu ja nende liikide vaheliste kindlate toitumissuhete kehtestamisega.
  
• Bioloogiline liik - on väikseim organismirühm, mis teiste liikidega ristumisel ei anna viljakaid järglasi.
  
• Biosfäär – suurim bioloogiline süsteem, mis sisaldab kõiki Maa elusorganisme, mis on vastastikuses seoses Maa füüsilise keskkonnaga.
  
• Bioota – ehk elustik on mingi ala organismide kogum, elustik haarab nii fauna ja floora kui ka seenestiku ja mikrofloora.
  
• Biotroof – elusolend, kes saab vajalikud toitained teistest organismidest.
  
• Detriitahel – ehk lagunemisahel on ökosüsteemis funktsioneeriv toiduahel , mis baseerub detriidi ehk pudeme olemasolul ja ühtlasi algab sellest.
  
• Eutrofeerumine -  on tavaliselt veekogude, harvem maa, rikastumine taimede  toitainetega , peamiseltfosfori- ja lämmastikuühenditega.
  
• Happevihmad – fossiilkütuste põletamisel tekivad lämmastik- ja vääveloksiidid, nad lahustuvad vihmatilkades ning muudavad neid happelisteks. Happesademete ph tase on madalam võrreldes tavaliste sademetega. Sellest tulenevad happevihmad.
  
• Heterotroofne organism – organism, kes saab elutegevuseks vajaliku energia ja orgaanilised ained toidust saadud valmis orgaanilisi ühendeid lagundades.
  
• Hüdrosfäär – ehk vesikest on peamiselt veega seotud geosfäär.
  
• Kantserogeenne aine – aine, mis organismi sattudes võib põhjustada või soodustada kasvajate teket.
  
• Karjatusahel – toiduahela üks põhitüüp, mis algab rohelistest taimetest, edasi taimtoiduliste loomadeni ning edasi kiskjateni.
  
• Kasvuhooneefekt – nähtus, kus Maalt peegelduv pikalaineline soojuskiirgus ei pääse läbi atmosfääri või kasvuhoonegaaside ja peegeldub tagasi Maale, võimendades pinna soojenemist.
  
• Katabolism - on polümeeride biolagundamine fermentide toimel monomeerideni või lihtsate orgaaniliste aineteni.
  
• Kemosünteetiline bakter - bakter, kes biosünteesib orgaanilisi ühendeid anorgaaniliste ühendite oksüdeerumisel vabaneva energia varal .
  
• Kliimaks – ehk lõppkooslus on ökoloogias ökosüsteemide koosluste arengurea enam-vähem püsiv lõppjärk, kus koosluste vahetumist ei pruugi enam toimuda.
  
• Kommensalism – organismide kooseluvorm , mis on ühele osapoolele kasulik ja teisele kahjutu .
  
• Saprofaag - on loomad, kes toituvad loomse või taimse päritoluga lagunenud orgaanilisest ainest.
  
• Litosfäär – on maakoor paksusega kuni ca 35 km (süvameres kohati kuni 6 km), millel lebav õhuke kaitset vajav pinnasekiht pedosfäär vahendab materjaliringeid litosfääri ja ökosfääri vahel.
  
• LD50 - surmav annus toksilist ainet
  
• Magnetosfäär - maalähedane ala, mille füüsikalised omadused on määratud Maa magnetväljaga ning selle vastastikuse mõjuga laetud kosmiliste osakestega.
  
• Makrokonsument – ehk fagotroofid on heterotroofsed organismid (peamiselt loomad, mis söövad teisi organisme või orgaanilise aine osakesi);
  
• Mesosfäär – stratosfääri kohal olev kiht, mis ulatub ligi 80 km kõrgusele.
  
• Mikrokonsument – (peamiselt bakterid ja seened, mis toituvad surnud protoplasmast, imavad laguprodukte ning vabastavad anorgaanilisi toitaineid, mis sobivad kasutamiseks produtsentidele ning ka orgaanilisi aineid, mida võivad energia allikana kasutada ökosusteemi teised komponendid).
  
• Mutageenne aine – aine, mis hingamisteede või seedeelundite kaudu organism sattudes võib esile kutsuda pärilikke geneetilisi defekte või suurendada nende esinemissagedust.
  
• Mutualism (sünergism) - on kahe erinevat liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende ellujäämus), kusjuures see on neile obligatoorne – ehk üks ilma teise liigita ei saa elada.
  
• Nekrofaagid – organismid, kes toituvad loomkorjustest.
  
• Noosfäär - on süsteem, millesse kuuluvad tehnikaseadmed ja see osa loodusest, mida hõlmab inimese sihipärane tegevus.
  
• Ökoloogiline nišš (ökonišš) – näitab liigi rolli koosluses, mis kujuneb suhetes teiste liikidega ja keskkonnaga.
  
• Ökoloogiline püramiid - ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis: astmikpüramiid, mille astmed on troofilised tasemed .
  
• Ökoloogiline suktsessioon – ökosüsteemide areng, mis seisneb erinevate koosluste vahetumises ajas (samas kohas).
  
• Parasitism – on eri liiki orgamismide kooseluvorm, kus parasiit saab peremeesorganismist toitu ja elab tema sees või peal, tekitades talle kahju.
  
• Populatsioon – ehk asurkond on ühe liigi isendite kogum teatud territooriumil, mille piires on võimalik nende omavaheline ristumine.
  
• Populatsiooni tihedus – ehk asustustihedus näitab ühe liigi isendite arvu pinnaühikul.
  
• Primaarproduktsioon – algtoodang ehk esmatoodang , taimne bioproduktsioon , mis loob orgaanilist ainet anorgaanikast ja päikeseenergiast ning moodustab toiduahela esimese astme.
  
• Produtsent – ehk tootja on orgaanilist ainet sünteesivad rohelised taimed ja autotroofsed bakterid.
  
• Säästev areng – on looduslike ressursside ja säilitamise ning tehnoloogiliste ja institutsionaalsete muutuste suunamine sellisel viisil, et tagada nii tänaste kui ka homsete inimeste vajaduste saavutamine ja jätkuv rahuldamine.
  
• Sekundaarne suktsessioon – toimub aladel, kus eelnev kooslus on osaliselt hävinud (näiteks metapõlengu või lageraie tagajärjel).
  
• Stratosfäär – atmosfääri kiht, mis algab troposfääri lõpust ehk tropopausist ja ulatub umbes 45 km kõrgusele maapinnast .
  
• Toiduahel – on toitumissuhete alusel reastatud organismide jada, millesse kuuluvad produtsendid , konsumendid ja destruendid.
  
• Toiduvõrk - toitumissuhete võrk, omavahel põimunud toiduahelate kogum .
  
• Troofiline tase - organismi toitumisse puutuv või toidu ja toitainete hulka ja liikumist iseloomustav tase.
  
• Troposfäär – on atmosfääri alumine kiht, mis ulatub maapinnalt 10–16 km kõrgusele. sisaldab umbes nelja viiendikku kogu atmosfääri massist. Õhutemperatuur kõrgemale tõustes troposfääris üldiselt langeb.
  

Seletada pikemalt

• Millest koosneb ökosüsteem?
  

Ökosüsteem koosneb üksteist vastastikku mõjutavatest kooslustest ja nende keskkonnast, kus toimivad peamiselt suletud aineringlused ( kooslus ja selle ümbritsev keskkond moodustavad ökosüsteemi). Ökosüsteemi kuuluvad füüsikalised, keemilised ja bioloogilised komponendid, aine ja energia allikad ning organismide kooslused, kus igal organismil on oma nišš.

• taimekooslused
  
• seenekooslused
  
• loomakooslused
  
• mikroorganismide kooslus
  
• õhkkeskkond
  
• vesikeskkond
  
• muldkeskkond
  

• Anorgaanilised ained;
  
• Orgaanilised ained ( valgud , süsivesikud, rasvad , humiinained), mis ühendavad biootilise ja abiootilise ökosüsteemi osi;
  
• Kliimarežiim;
  
• Produtsendid – autotroofsed organismid (peamiselt rohelised taimed);
  
• Makrokonsumendid ehk fagotroofid - heterotroofsed organismid (peamiselt loomad, mis söövad teisi organisme või orgaanilise aine osakesi);
  
• Mikrokonsumendid või saprotroofid – peamiselt bakterid ja seened, söövad surnud orgaanilist ainet
  

• Mis on kasvuhooneefekt ning kuidas see tekib?
  

• Kasvuhooneefekt on nähtus, kus Maalt peegelduv pikalaineline soojuskiirgus ei pääse läbi atmosfääri või kasvuhoonegaaside ja peegeldub tagasi Maale, võimendades pinna soojenemist.
  
• Maapind neelab suure osa päikesekiirgusest, neeldunud päikesekiirgus muundub Maa infrapunaseks kiirguseks. Osa päikesekiirgusest peegeldub atmosfääri, osa neeldub pilvedesse ja atmosfääri, osa peegeldub maapinnalt. Maad ümbritsevad kasvuhoonegaasid (veeaur, CO2, 03, CH4), mis ei lase maalt peegelduvat infrapunakiirgust läbi , vaid peegeldavad tagasi Maale. Ainult väike osa infrapunakiirgusest pääseb läbi kasvuhoonegaaside.
  
• Tähtsamad kasvuhoonegaasid on: CO2, CH4, lämmastikoksiidid NOx, freoonid .
  

• Happevihmad, nende tekkimise põhjused ning mõju keskkonnale.
  

• Fossiilkütuste põletamisel tekivad lämmastik- ja vääveloksiidid, nad lahustuvad vihmatilkades ning muudavad neid happelisteks. Sellest tulenevad happevihmad.
  

• Vabrikute ja tööstushoonete korstnatest paiskuvad happelised oksiidid (väävli –ja lämmastikoksiidid) atmosfääri. Kokkupuutel vihmapiiskadega toimub happelise oksiidi ja vee vaheline keemiline reaktsioon , mis muudab vihmapiisad happelisteks. Seejärel sajavad need vihmana alla.
  
• Happevihmade tagajärjel muutuvad looduslikud veekogud ja muld happelisteks, mille tõttu taimede kasvutingimused halvenevad ja vees elavate organismide liigiline kooslus muutub. Paljud organismid hukkuvad. Happevihmad lagundavad ehitusmaterjale (marmor, paekivi jms) ning põhjustavad metallide korrosiooni.
  

• Atmosfääri saaste.
  

• Atmosfääriõhu saastet põhjustavad tolmuosakesed, vedeliku piisad ja gaasid. Õhu saaste mõjutab ilmastikku ja kliimat. Looduslik atmosfääri, täpsemalt troposfääri, “saaste” on seotud vulkaanide pursetega, magma degaseerimisega, pinnaste erosiooniga. Atmosfäärisaaste kõige otsesem mõju on nähtavuse vähenemine. Atmosfääriõhu saasteaineid liigitatakse keemilise koostise, agregaatoleku , kahjuliku toime ja päritolu järgi. Atropogeenne saaste on seotud erinevate kütuste põletamisega ning metallurgi ja keemiatööstusega. Aastas jõuab troposfääri 250 mln tonni tolmu ja 120 mln lendtuhka. Õhu saaste aerosoolidega väljendub sademete suurenemises ning udu tekke sagenemises, otsese päikesekiirguse ja UV-kiirguse vähenemises.
  

• Hüdrosfääri saaste.
  

• Hüdrosfääri võivad tehnosfäärist looduslike komponentide kõrval sattuda hulgaliselt saasteaineid ning saastena käsitlevat jääksoojust. Majapidamistest ja tööstustest veekogudesse sattuvad ained ja ühendid ohustavad inimese tervist ja mõjutavad ökosüsteemi.
  
• Päritolu, omaduste ja mõju poolest jagunevad nimetatud ained:
  
  • haigusi tekitavad mikroobid ja viirused
    
  • hapnikku kulutavad, oksüdeeruvad ained
    
  • taimede toitekomponendid
    
  • raskelt lagunevad sünteetilised ühendid
    
  • soolad ja mineraalid (Se, Ni, Cu, Fe)
    
  • radioaktiivsed elemendid, pinnase erosiooni sedimendid, muld
    
  • jääksoojus
    

Merevete saaste on tavaliselt seotud :
1. dampinguga (“ dumping ”),
2. naftasaastega
3. saastumisega õhu ning jõgede äravoolu kaudu;
4. puhastamata olme- ning tööstusreovete heidetega;
5. rannikuvete hapestumisega happevihmade mõjul.
Eriti aktuaalne on merevee saastumine aeglase veevahetusega merede puhul – Läänemeri, Must meri, Vahemeri, Aasovi meri.
Magevett saastavad:
1. Tööstuse-, majapidamis- ning põllumajandusreovete orgaanilised ained;
2. haigusi tekitavad mikroobid ja viirused;
3. toitained (N ja P);
4. anorgaanilised ained, eeskätt raskmetallid ;
5. naftasaadused, pestitsiidid , sünteenilised pesuained (detergendid), fenoolid jne;
6. põhjasetted;
7. termiline reostus - jääksoojus – soojuselektrijaamade ning tööstuse soojavete heide.

• Litosfääri saaste.
  

• Pinnasest satub väliskeskkonda 50 mln tonni mineraalväetist ning 3 mln tonni mürkkemikkaale( pestitsiide ,herbitsiide jm) aastas. Nendest 1/3 pesevad välja vihmaveed ning ülejäänud kadnuvad laiali tuulega .Umbes 25% materjalidest sisaldub infrastruktuurides ja 75% hajub tarbimise käigus keskkonnas tarbimisemissoonidena.
  

• Toksikoloogia : kuidas näeb välja doos -reageeringu kõver? Seletage .
  

Aine toksilisuse moju organismidele on seotud organismi suurusega,
ja seda moodetakse mg/kg. Testitakse 5 - 10 isendist koosnevaid
katseloomade gruppe ja leitakse erinevate annuste mojul surnud
isendite %. Toksilise aine annuse ja suremuse % alusel koostatud
soltuvus on iseloomulik Gaussi jaotusseadusele. Surmade sageduse
kover iseloomustab iga annuse juures surnud katseloomade %. Kover
naitab ka surnud isendite keskmist jaotust 50%, LD50 ehk surmavat
doosi (LD - lethal dose).
Doos reageeringu kõver näitab kuidas keha reageeb toksilisele ainele, kas positiivselt, mis tähendab et keha saab teatud kogusest ainest kasu kui kahju. Kui seda kogust suurendada, siis see mõjutab keha juba tunduvalt ja kui doosid on piisavalt suured siis lõppeb surmaga.

• Nimetage Maa sfäärid ning nende roll.
  

• Magnetosfäär –
  
• Atmosfäär –
  
• Hüdrosfäär –
  
• Biosfäär –
  
• Litosfäär -
  

• Vee unikaalsed omadused.
  

• Vesi on suurepärane lahusti, eluks vajalike toitainete ja ainevahetuse jääkide transportija;
  
• Vee dielektriline konstant on suur, keemilised ühendid ioniseeruvad vesilahustes;
  
• Vee suur pindpinevus on oluline tegur füsioloogias, piiskade ja tilkade pinnanähtustes;
  
• Vett läbiv nähtav ja UV-kiirgus on fotosünteesi üks tingimustest;
  
• Vee maksimaalne tihedus on +4°C juures, jää tekib pinnal ja veekihtide vahel puudub vertikaal -tsirkulatsioon;
  
• Suure aurumissoojuse tõttu on vesi soojuskandja veekogude ja atmosfääri vahel;
  
• Jää suure sulamissoojuse tõttu stabiliseerub vee temperatuur külmumise temperatuuril;
  
• Vee suure erisoojusmahtuvuse tõttu stabiliseerub temperatuur organismides ja erinevates geograafilistes piirkondades.
  

• Kirjeldage ja joonistage hüdroloogilist ringet.
  

• Vesi ringleb pidevalt maapinna ning atmosfääri vahel tsüklis. Seda nimetatakse hüdroloogiliseks ringeks. Reageerides päikese soojusele ja teistele mõjutustele, aurab vesi ookeanidest, jõgedest, järvedest, mullast ning taimestikust õhku ja muutub veeauruks. Veeaur tõuseb atmosfääri, jahtub ning muutub veetilkadeks või jääks, moodustades pilvi. Kui veepiisad vôi jääkristallid saavad küllalt suureks, langevad nad tagasi maa peale vihma või lumena. Maapinnale jôudnud veega võib juhtuda kaks asja. Osa vett imbub mulda ja imendub taimedesse või nõrgub allapoole põhjavee veehoidlasse. Ülejäänud vesi voolab ojadesse ja jõgedesse ning jõuab lõpuks ookeanidesse. Pindmine vesi aurustub ja alustab tsüklit uuesti. NB: joonis!!
  

• Toiduahelad ja energiaülekanne.
  

• Kõik organismid Maal on omavahel seotud, ning toiduahelatesse kuuluvad kõik taimed, loomad, ning ka lagundajad. Toiduahelaid on kahte tüüpi- karjatusahel, ahel näeb välja selline: rohelised taimed - taimetoidulised loomad - kiskjad; ning teine tüüp on laguahelad: surnud orgaanilised materjalid - mikroorganismid . Toiduahela mõistmiseks on välja mõeldud erinevad moodused, nt toiduahela püramiid jne.
  
• Energia läbib ökosüsteemi ühe korra ja väga palju energiat läheb kaduma troofiliste tasemete vahel liikudes. Energia ülekanne ühelt toiduahela tasemelt teisele on umbes 10% (kümne protsendi reegel). Seega, mida lühem on toiduahel, seda effektiivsem on summaarne energia ülekanne primaarprodutsentidelt toiduahela tippu. Pika toiduahela korral on summaarne energia ülekanne ebafektiivne.
  

• Arengumaade ning arenenud maade rahvastiku struktuur (joonistage ja seletage).
  

Arengumaade rahvastiku struktuur:

• Sündimus on suur, kuna naiste rolliks ühiskonnas peetaksegi laste sünnitamist ning rasestumisvastaseid vahendeid kasutatakse suhteliselt vähe. Samas on aga laste suremus kõrge. Inimeste keskmine eluiga on väga madal, kuna arengumaades on palju haigusi, kuid ravivõimalused peaaegu puuduvad.
  
• Arenenud maade rahvastiku struktuur: Sündimus on madal, kuna arenenud maades otsustavad paljud naised kõigepealt karjääri teha ja alles hiljem pere luua. Laste suremus on aga arenenud maades väga madal. Inimeste keskmine eluiga on kõrge, kuna arenenud maades on meditsiin kõrgelt arenenud.
  

NB: joonis!!

• Intensiivne- ja mahepõllumajandus (erinevused ja sarnasused).
  

• Intensiivne: Kaevandamine ja pinnase väetamine, suur keemiliste pestitsiidide kasutus, süsteemne niisutus ja produktide vedu.
  Mahe : looduslike kahjurite mõjutused, väike keemiliste ainete kasutus umbrohu vastu, vähene pestitsiidide kasutus, nigelam niisutus (erinevalt intensiivpõllumajandusest on põllud ebasümmeetrilised).
  

• Mis on fotosüntees ja selle pöördprotsess? Illustreerige võrranditega.
  

• Fotosüntees on protsess, mille käigus valgusenergia toimel moodustuvad lihtsatest keemilistest ühenditest orgaanilised ained. Selle pöördprotsessiks on aeroobne ja anaeroobne hingamine ja biolagunemine .
  

• Geoloogiline ringe . Nimetage ka põhilised protsessid.
  

• Looduses toimivad lisaks elementide ringetele geoloogiline ringe ja vastavad alamringet: tektooniline ringe, hüdroloogiline ringe, kivimite ringe ja biogeokeemiline ringe. Kivimite ringluses osalevad tard -(laava), sette- ja metamorfsed kivimid. Hüdroloogiline ringe seisneb vee ülekandes ookeanidest atmosfääri, kontinentidele ja tagasi ookeani. Hüdroloogilise tsükli liikumapanev jõud on päikese energia. Taimed ja mikroorganismid osalevad ökosüsteemi biogeokeemilistes aineringetes, nagu toitainete ringed (C, N), biomassi teke ja mineralisatsioon ehk bioloogiliselt seotud elementide muundumine anorgaanilisteks ühenditeks. Biokeemiliste ringete energiaallikas on päike. Keemiliste elementide ringete seas eristatakse viit suurt ringet: süsiniku, lämmastiku, väävli, fosfori ja nende kõigiga seostuvat hapnikuringet.
  

• Kirjeldage ja joonistage süsinikuringet.
  

Süsinikuringe on süsiniku liikumine ökosüsteemis erinevate ökosüsteemi komponentide vahel (atmosfäär, produtsendid, konsumendid, lagundajad, varis, huumus ). Süsiniku koguhulk tasakaalulises ökosüsteemis (ehk suletud süsinikuringe korral) seejuures ei muutu.
Süsinikuringe tähtsad protsessid on fotosüntees (mil anorgaaniline süsinik saab orgaaniliste ühendite koostisosaks) ja hingamine (mil orgaaniline süsinik vabaneb õhku või vette süsihappegaasina). Tasakaalulises ökosüsteemis on kogufotosüntees võrdne koguhingamisega.
Süsinikuringe toimub nii aeroobses kui ka anaeroobses keskkonnas.

• Aeroobsetes tingimustes vabaneb CO2orgaanilistest ainetestloomade, taimede, inimeste ja mikroorganismide hingamise tulemusena. CO2 arvel moodustavad orgaanilist ainet taimed, vetikad, tsüanobakterid ja kemolitotroofsed bakterid.
  
• Anaeroobsetes tingimustes vabaneb CO2 orgaanilistest ainetest kääritajate ja anaeroobsete hingajate vahendusel. CO2 arvel sünteesivad orgaanilist ainet fotosünteesivadpurpur- ja rohevetikad . Metaan moodustub anaeroobsetes tingimustes metanogeenide vahendusel.
  

Inimtegevus mõjustab süsinikuringet peamiselt kolme protsessi kaudu.

• Fossiilsete kütuste põletamisel tuuakse süsinikuringesse süsinikku juurde.
  
• Taimestunud alade vähendamise kaudu vähendatakse süsiniku fotosünteetilise assimilatsiooni voogu.
  
• Kuivendamise ja muldade õhustamise kaudu intensiivistatakse orgaanilise aine mineraliseerumist ja süsihappegaasi eraldumist atmosfääri.
  

Ökosüsteemi süsinikuringe on avatud ehk mittetasakaaluline, kui süsinikku lisandub aineringesse ringevälistest allikatest (näiteks fossiilsete kütuste põletamisel), või kui süsinikühendeid väljub aineringest organismidele kättesaamatusse vormi (nt. orgaaniliste setete või turba moodustumisel). NB: joonis!!

• Kirjeldage ja joonistage lämmastikuringet.
  

• Lämmastikuringe on lämmastiku ja tema ühendite tsükliline liikumine eluta ja eluslooduse elementide vahel ökosüsteemis.
  
• Ringes muutub lämmastiku oksüdatsiooniaste ning moodustuvad orgaanilised ühendid. Õhus on vaba N2 (lämmastik) kättesaadav vähestele bakteritele (näiteks mügarbakterid), kes on võimelised redutseerima lämmastikku ammooniumiks. Taimed ja suur osa mikroobe toitub mineraalseist lämmastikuühendeist (põhiliselt nitraatidest), orgaanilise aine lagunemisel vabanevaid ammoniaaki ja ammooniumiühendeid kasutavad taimed ja mikroorganismid. Seda orgaanilise aine lagundamise protsessi nimetatakse ammonifikatsiooniks. Suur osa orgaanilisi lämmastikuühendeid allub nitrifikatsioonile, oksüdeerudes nitraatideni, mis on kergesti taimede poolt omastatavad. Suure hulga korral nitraadid kuhjuvad ja võivad saada ohtlikuks loomorganismidele. NB: joonis!!
  

• Kirjeldage ja joonistage fosforiringet.
  

• Fosfor on tähtis endogeense ringega toitaine ökosüsteemis. Geosfääris on P vähelahustuvates apatiitides ja fosforiitides, biosfääris - geneetilise materjalina nukleiinhapetes. Taimedele on omastatavad veeslahustuvad fosforühendid (väetised). Biomassi mineralisatsioon toimub mikrobiaalselt. Antroposfääris töödeldakse geosfäärist ammutatud mineraalid vees lahustuvateks fosforväetisteks, organofosfaatideks jt ühenditeks.
  
• Fosforgaasid on keskkonnas ebapüsivad. Analoogselt väävliuhenditega on fosforühendid - insektitsiidid, sojagaasid jt eriti toksilised.
  

• Liigfosfor on tavaliselt eutrofeerumise põhjuseks. Toitainete hulga
  

suurenemine veekogus kutsub esile autotroofsete veeorganismide kiire
vohamise (selleks piisab 30-40 mg fosforist ja 300-400 mg lämmastikust
m3 vee kohta). Fütoplanktoni vohamisel (vee õitsemisel) halveneb vee
kvaliteet (vesi haiseb, omandab halva maitse). Eriti halveneb olukord
vegetatsiooniperioodi lõpul, mil vetikamass hakkab lagunema . Tekib
nn. sekundaarne reostus ning hapnikusisaldus väheneb järsult.
Kui õitsemist põhjustavad sinivetikad , siis tekivad vees toksilised
ühendid, hukkub elustik ja vesi muutub igas suhtes kõlbmatuks.
Erinevalt suurtest jõgedest ja järvedest ning veehoidlatest
täheldatakse väikestes jõgedes suurtaimede – makrofuutide – massilist
levikut.
Veekogu antropogeenne eutrofeerumine muudab suhteliselt kiiresti
tema troofsusseisundit. Troofsus ehk toitelisus on veekogu aine- ja
energiaringe tüüpi ja intensiivsust määravate mineraalsete ja
orgaaniliste (eriti fosfori- ja lämmastiku-)ühendite sisaldus vees ja
põhjasetetes ning nende akkumuleerumise intensiivsus.
NB: joonis!!

• Kirjeldage ja joonistage väävliringet.
  
• Väävliringe on väävli tsükliline liikumine elutust loodusest elusasse ja tagasi, kusjuures muutub väävli oksüdatsiooniaste. Väävliringes on olulised elusolendid, eriti bakterid. Väävel esineb looduses anorgaanilisel ja orgaanilisel kujul. Põhiosa väävlist paikneb maakeral kivimites. Mullas moodustab orgaaniliste ühendite väävel ~90% kogu väävlist ja anorg . väävli on osa väike. Anorg. väävel esineb keskkonnas sulfaadina ( SO42 -) või sulfiidina (S2-), harvem elementaarse väävlina (S0).
  
• Väävliringe olulisemad etapid:
  
• Orgaanilise väävli muutumine anorgaaniliseks ehk vesiniksulfiidiks (H2S).
  
• Sulfiidi, elementaarväävli (S) ja teiste väävliühendite oksüdeerumine sulfaatideni (SO42-).
  
• Sulfaatide redutseerimine sulfiidideks.
  
• Mikroobide kaasabil väävliühendite kontsentreerumine ja inkorporeerimine orgaaniliseks väävliks. NB: joonis!!
  

• Lagunemise roll aineringes. Põhilised lagunemisprotsessid keskkonnas.
  

Lagunemisel on tähtis osa aineringes kuna autotroofsed (produtsendid) organismid nagu bakterid ja taimed sünteesivad orgaanilist ainet anorgaanilistest ainetest, seejärel heterotroofid muundavad orgaanilise aine ja nii tekib süsinikuringlus. Orgaanilise aine teke ja lagunemine on tihedalt seotud teiste elementide ringetega, mis on eluks Maal vajalikud.

• Anaeroobne lagunemine- on vaba hapnikuta ehk anoksilises keskkonnas seal elavate mikroorganismide abil toimuv orgaanilise aine lagunemine
  
• Aeroobne lagunemine- õhu juuresolekul ja mikrooranismide osavõtul kulgev materjalide lagunemisprotsess .
  
• Hingamine- organismide hingamisel laguneb orgaaniline aine süsihappegaasiks ja veeks .
  

• Ökopüramiidid.
  

Ökoloogiline püramiid koosneb tavaliselt 4-6 tasemest, mille tippu pannakse kiskjad, keskel on erinevate astmete tarbijad ning alla enamasti tootjad. Üleminekud erinevatelt astmetelt on seotud suurte energiakadudega. Troofilise taseme orgaanilist ainet, mis läheb toiduks kõrgema taseme organismidele, kulutatakse mitmeti. Selline püramiid töötab Päikeselt pärineva primaarse energia arvel ja selle eri tasandeid ühendab keerukas suhtepundar. Ökoloogilist püramiidi kujutatakse üldjuhul astmepüramiidina. Iga ökoloogilise püramiidi aste kujutab üht troofilist taset – alt üles vastavalt primaarprodutsente (fotosünteesivaid organisme), I astme ehk primaarseid konsumente (fütofaage), II astme ehk sekundaarseid konsumente (karnivoore), III astme ehk tertsiaarseid konsumente (ülikiskjad).

• Ökoloogiline suktsessioon.
  

Ökosüsteemide arengut, mis seisneb erinevate koosluste vahetumises ajas (samas kohas) nimetatakse suktsessiooniks.
Primaarse suktsessiooniga on tegu siis, kui kooslus kujuneb varem asustamata alale – näiteks luidetele või kaljudele ja kohalejõudnud organismid vahetuvad vastavalt mulla kujunemisele.
Sekundaarne suktsessioon toimub aladel, kus eelnev kooslus on osaliselt hävinud (näiteks metsa põlemise või lageraie tagajärjel). Viimati nimetatud suktsessioon on kiirem, sest säilinud on osa viljakast mullast, taimede maa-alused osad, seemned, eosed jm.

• Keskkonnajuhtimine .
  

Efektiivse keskkonnajuhtimise eesmärk on kindlustada loodusvarade ratsionaalset kasutamist ning säästvat arengut erinevatel tasemetel .
Juhtimist võib teostada:

• Globaalsel tasemel
  
• Regionaalsel tasemel
  
• Munitsipaalsel tasemel
  
• Ettevõtte või ärifirma tasemel
  
• Individuaalse kodumajanduse tasemel
  

Keskkonna juhtimise põhiline eesmärk - minimiseerida mõju väliskeskkonnale, säästev looduskasutus, säästva arengu ülalhoidmine.
Keskkonnajuhtimise põhivahendid:

• Indikaatorite väljavalimine
  
• Seire (monitooring) ning mõõtmine
  
• Keskkonnamõju hindamine
  
• Keskkonnakaitse strateegia ettevõtetes ning organisatsioonides
  
• ≪Roheline≫ toodang
  
• Kaupade ja teenuste ökodisain
  
• Ökoloogilised märgised
  
• Elutsükli hindamine
  
• Keskkonna juhtimissüsteemide väljatöötamine ja rakendamine
  

Keskkonna juhtimise tähtsam osa on vastava seadusandlusbaasi olemasolu.
Püstitatud eesmärke võib saavutada:

• Vastavate seaduste rakendamisega
  
• Majanduslike meetoditega:
  
• Maksud ja lõivud (ressursside- ning saastemaksud)
  
• Maksusoodustused
  
• Rahalised toetused ehk subsiidiumid
  

Peamised andmed keskkonna juhtimiseks saadakse keskkonnaseirest.
Keskkonnaseire – tähtsamate keskkonna parameetrite korrapärane fikseerimine ning nende muutumise vaatlemine.