Makroökonoomika I 1. teema konspekt (0)

1. Makroökonoomika aine ja makroökonoomilised põhinäitajad
Makroökonoomika e makromajandusteadus, on majandusteaduse osa, mis analüüsib majandust kui terviksüsteemi
Agregaatnäitajad e. kogunäitajad –majanduse üldnäitajad, mille abil makroökonoomikas uuritakse majandust tervikuna
Nt: koguprodukt , üldine hinnatase ja selle muutus ehk inflatsioon või deflatsioon , töötus ja tööhõive , kogunõudlus ehk agregeeritud nõudlus AD, kogupakkumine ehk agregeeritud pakkumine AS , töötusemäär
Makroökonoomika analüüsib erinevalt mikroökonoomikast mitte majanduse üksikelementide, vaid kogutoodangu, tootmiskulude, hindade ja tööpuuduse lähtekohalt majanduse kui terviku seisundit.
Õige arvepidamine kogu rahvamajandusliku tegevuse üle on kõige aluseks, sest kuna ekslikud või ebakorrektsed arvestused moonutavad majandusnäitajaid ja sellega ka aluseid, mille põhjal võetakse vastu kogu ühiskonda puudutavaid rahvamajanduslikke juhtimisotsuseid.
Enamasti tegeleb MÖ probleemidega lähtudes majanduspoliitikast.
Nt: raha- ja fiskaal - ning valuutakursi, tulu- ja tööstuspoliitikat ning majanduskasvu küsimused
Keskseks probleemiks on majanduslike häirete, esmajoones konjunktuurikõikumiste analüüs.
Nt: töötus, inflatsioon, maksebilansi tasakaalu puudumine jne
Suure panuse kaasaegse makroökonoomika tekkesse ja arengusse andis John Maynard Keynes , kes ühendas reaalse ja monetaarse sfääri majandusteoorias ning selgitas oma kontseptsiooni kehtivust efektiivse (ehk rahaga tagatud) nõudluse kaudu. Ühendas Keynes säästmise (säästud S), kapitalimahutused ( investeeringud I ) ja tarbimise ( tarbimiskulutused C) suletud süsteemiks, mis tema arvates pidi tagama majanduse tasakaalu.
1.1. Makroökonoomika olemus ja peamised makromajanduslikud seosed ning näitajad
3 kõige olulisemat näitajad:

SKP

inflatsioonimäär

töötuse määr
Reaalne sisemajanduse koguprodukt (SKP) on inflatsiooniga korrigeeritud sisemajanduse koguprodukt (SKP) ehk SKP püsivhindades.
Per capita – sisemajanduse koguprodukt ühe inimese kohta
Võimaldab võrrelda erineva rahvaarvuga riikide parameetreid.
Kui SKP tõuseb, siis elutase tõuseb!!
Retsessioon – mõõdukas majanduslangus
Depressioon , surutis – sügav ning kestev kahanemine
Majanduskasv – reaalse SKP tõusmine võrreldes eelmise ajaperioodiga, mõõdetakse SKP juurdekasvutempoga või per capita kogutoodangu juurdekasvutempoga
Inflatsioonimäär - üldise hinnataseme muutus võrreldes mingi eelmise ajaperioodiga
Inflatsioon – üldise hinnataseme tõus ja raha ostujõu vähenemine. Mõõdetakse hinnaindeksitega, esmajoones tarbijahinnaindeksiga THI ja koguprodukti deflaatoriga ehk üldise hinnaindeksiga
Deflatsioon – üldise hinnataseme langus ja raha ostujõu suurenemine
Töötuse määr - töötute inimeste protsentuaalne osakaal majanduslikult aktiivses rahvastikus
Tööjõud – majanduslikult aktiivne rahvastik
SNA süsteem - on kokku lepitud, kuidas makronäitajaid arvutada; rahvamajanduse arvepidamise näitajad baseeruvad sellel
Rahvamajanduse arvepidamise süsteem (SNA(national), ESA(euroopa)) on rahvusvaheliselt ühilduv arvepidamise raamistik , mille abil kirjeldatakse süstemaatiliselt ja detailselt kogu majandust (kas regiooni, riiki või riikide rühma), tema komponente ja seoseid teiste kogumajandustega.
Eesmärk:
-erinevatest allikatest pärinevate andmete (statistika, uurimused ja vaatlused, registrid, ametkondlik informatsioon jne) koordineerimine ühtseks kompleksiks
-saada võimalikult objektiivne ülevaate riigi sise- ning rahvusliku majanduse arengust
-teha makromajanduse analüüsi
-koostada arenguprognoose.
Rahvamajanduse arvepidamise süsteemi peamine eesmärk on hinnata majanduse arengut riigi majandusterritooriumil
1.2. Majandusliku aktiivsuse väärtuseline mõõt – sisemajanduse koguprodukt SKP
Sisemajanduse koguprodukt SKP on antud riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt ühe aasta jooksul riigi majandusterritooriumil valmistatud lõpptoodangu (lõpptarbimiseks, akumulatsiooniks, ekspordiks kasutatavate toodete ja teenuste) kogusumma rahalises väljenduses.
Sisemajanduse koguprodukt SKP (ingl. GDP) mõõdab riigi majandusterritooriumil asuvate majandusagentide ( residentide ja mitteresidentide) majandustegevuse lõppresultaati teatud ajaperioodil.
EHK mõõdetakse lõpptoodangut (mis on valmistatud riigi majandusterritooriumil) mingil ajaperioodil (aasta või kvartal )
SKP - residentide toodetud lisandväärtuste summa kogurahvamajanduse ulatuses, millele on lisatud neto- tootemaksud
Riigi majandusterritoorium on riigi poolt hallatav geograafiline territoorium , kus isikud, kaubad ja kapital võivad vabalt liikuda. Sealhulgas riigi õhuruum, territoriaalveed ning rahvusvahelistes vetes asuv mandrilava ja riigi territoriaalsed enklaavid.
Riigi resident on institutsioon , millel on riigis majanduslikke huvisid
Majanduslik huvi - majanduslik seotus riigi majandusterritooriumiga vähemalt ühe aasta või pikema aja jooksul
Resident võib olla nii juriidiline kui ka füüsiline isik (ettevõte/firma või kodumajapidamine)
Firma on selle riigi resident, mille seaduste järgi ta loodi ja kus on registreeritud.
Kodumajapidamise liikmed-residendid on alaliselt riigi majandusterritooriumil elavad isikud, sealhulgas ka need, kes viibivad tihti välismaal (õppimine, puhku), rahvusvaheliste organisatsioonide töötajad, kes elavad ja töötavad selle organisatsiooni enklaavis antud riigis üle ühe aasta, samuti välismaa saatkondade, konsulaatide jne töötajad, kes on palgatud antud riigist
Rahvamajanduse koguprodukt RKP on mingi spetsiifilise ajaperioodi, tavaliselt ühe aasta jooksul riigi rahvusliku majanduse (residentide) poolt riigi majandusterritooriumil ja ka väljaspool toodetud lõpptoodangu väärtus turuhindades
RKP – lõpptoodang luuakse riigi residentide poolt (pole oluline kas asuvad riigi majandusterritooriumil või väljaspool)
RKP = SKP ± Yf
Yf – esmane netosissetulek välismaalt
Varumuutuja e. momentsuurus – nt kui palju õpilasi on prgusel hetkel klassis
Esmased netosissetulekud ehk netotulud välismaalt Yf on teistest riikidest saadud esmased tootmisteguritulud miinus teistele riikidele makstud esmased tootmisteguritulud.
Esmasteks tootmistegurite omanike netotuludeks (netosissetulekuteks) on
• palk koos sotsiaalkindlustusmaksudega,
• tootmise ja impordi maksude ja subsiidiumite vahe,
• omanditulud.
RKP ja SKP eripärad:
▪ jooksvad turuhinnadvõivad olla kõrgemad või madalamad hüviste tegelikust hinnast (ja omahinnast)
▪ RKP-s ja SKP-s arvestatakse ainult lõpptooteid ja –teenuseid;
▪ koguprodukti arvestusse ei kuulu tootmisprotsessis kasutatavate vahetoodete väärtus.
▪ RKP ja SKP mõõdavad ainult seaduslikke turutehinguid
▪ RKP ja SKP arvestus ei käsitle turuvälist mitterahalist majandust;
▪ koguprodukti näitaja on voomuutuja (flow variable), mis määratakse mõõtühikutes teatud ajaperioodi (aasta, kvartal) kohta;
▪ varumuutuja e momentsuurus (stock variable) on selline, mida saab mõõta teatud ajahetke seisuga
▪ eristada tuleb nominaalset ehk „ jooksev - e praegu kehtivates hindades" ning reaalset, tegelikku ehk „konstantsetes, püsivhindades", mingi baasaasta võrreldavates hindades koguprodukti näitajat;
▪ RKP ja SKP on majandustegevuse, mitte aga heaolu mõõdud;
▪ RKP/SKP arvestus ei kajasta toodete ja teenuste sotsiaalset hinda, ei tee vahet kasuliku ja kahjuliku majandustegevuse vahel
▪ koguprodukt on nii kogutoodangu kui ka tulude (sissetulekute) mõõt, kuid ei arvesta tulude jaotust erinevatesse majanduskihtidesse kuuluvate elanike gruppide osas (vt ka Lorenzi kõver ja Gini koefitsient);
▪ Puhas majanduslik heaolu MEW näitab inimeste rahulolu ja hõlmab lisaks ühiskonnas loodud koguproduktile ka vaba aja ning varimajanduse väärtust, samuti negatiivsete välismõjude arvestust (keskkonna saastatus, ühiskondlik ebastabiilsus jne)
▪ RKP ja SKP kajastavad loodusrikkuste kasutamist kui tulu, mitte aga kui kulu;
▪ RKP (ja SKP) võivad suureneda välislaenude võtmise arvel;
▪ riikidevahelisel koguprodukti võrdlusel tuleks kasutada per capita (ühe inimese kohta) näitajat
Nende ja veel mitmete teiste SKP ja RKP puuduste kõrvaldamiseks on püütud konstrueerida mitmeid agregaatnäitajaid, mis eristaksid tehinguid, mis vähendavad või suurendavad riigi tegelikku majandustaset.
▪ nn ( valuuta ) ostujõupariteet väljendab valuuta tegelikku ostujõudu ja erineb ametlikust valuuta vahetuskursist;
▪ tänu riigis tegutsevatele välisfirmadele (mitteresidendid) on arengumaade SKP reeglina suurem kui RKP, mis võib tekitada näilise, statistilise majandusbuumi illusiooni ;
▪ RKP ja SKP ei arvesta adekvaatselt toodete kvaliteedi muutumist kui seda ei kajasta kaupade turuhindade otsene muutumine;
Nominaalne SKP =
Reaalne SKP = x100
SKP deflaator = x100
Nominaalne sisemajanduse koguprodukt SKP on inflatsiooniga korrigeerimata ehk jooksevhindades koguprodukt.
Reaalne sisemajanduse koguprodukt SKP on inflatsiooniga korrigeeritud ehk püsivhindades SKP.
Püsivhind on kauba või teenuse väärtus võrdlusperioodi keskmistes hindades
Püsivhind on kaupade ja teenuste hinnaindeksiga deflateeritud jooksevhind
Referentsaasta on tinglik aasta, mida kasutatakse aheldatud näitajate esitamiseks . Indeksite seerias on selle aasta väärtus 100.
Sisemajanduse koguprodukti leitakse kolmel viisil:

Tootmismeetod e. lisandväärtuse meetod

Tarbimismeetod e. kulutuste meetod

Sissetulekumeetod e. saadud tulu meetod
1. Tootmismeetodil leitakse sisemajanduse koguprodukt otseselt riigi majandusterritooriumil tegutsevate tootjate lisandväärtuste summana, millest on lahutatud kaudselt mõõdetavad finantsvahendusteenused.
Pm lisandväärtuste arvutamine.
Tootmismeetod on arvepidamine, mille korral arvatakse kogutoodangust maha vahetarbimine
Vahetarbimine on kaupade ja teenuste tootmiseks kulunud ja tootmisprotsessi sisendina kasutatud kaupade ja turuteenuste väärtus, v.a põhikapital, mille tarbimine on kirjendatud kui põhivara kulum.
Majandusharude summaarne lisandväärtus VA peab olema võrdne lõpptoodangu väärtusega, mis moodustavadki koguprodukti
Koguprodukt (SKP) = VA
2. Tarbimismeetod - summeeritakse toodete ja teenuste lõpptarbimiskulutused ostjahindades, kodumaised investeeringud ning ekspordi ja impordi saldo ( netoeksport )
SKP = AE = C + I + G + (X‒M)
AE - kogukulutused
C - eratarbimiskulutused e (kodu)majapidamiste kulutused
I - eraettevõtete investeeringud (sisemaised koguerainvesteeringud), nt uued seadmed
G - avaliku sektori lõpptarbimiskulutused, nt keskvalitsuse ja omavalitsuse kulutused ( palgad , kaupade ostud )
X-M e NX – netoeksport, x – eksport , m – import
Puhas- e netoinvesteeringud väljendavad uute kapitalikaupade lisandumist, olles uued investeeringud, mis jäävad üle amortiseerunud tootmisvahendite korvamiseks kasutatud asendusinvesteeringutest
In = I – D
In - puhas- e netoinvesteeringud
I - koguinvesteeringud
D - amortisatsioon (asendus- ehk korvamisinvesteeringud)
Majandusteadlased kasutavad sageli ka sisemajanduse puhasprodukti e netoprodukti näitajat SPP (net domestic product NDP), mis arvestab SKP-st maha amortisatsiooni (põhivara kulumi ) ja on selliselt täpsem kogutoodangu mõõt.
SPP = SKP– D
SPP - sisemajanduse puhasprodukt
SKP - sisemajanduse koguprodukt
D - amortisatsioon (depreciation)
3. Sissetuleku- ehk saadud tulu meetodi puhul leitakse kogutoodangu väärtus kõikide antud riigis tegutsevate majandusagentide esmaste tootmisteguritulude summana, millele liidetakse veel kaudsed ärimaksud (TXi ) ja amortisatsioon (D).
SKP= esmased tootmisteguritulud + TXi + D
Txi - kaudsed (äri) maksud
D - amortisatsioon
esmased tootmisteguritulud = w + rt + r + corp ∏ + noncorp∏ = ( rahvatulu RT kui arvestatakse ainult residentide teguritulusid)
w - töötasu ja palk ning lisamaksed koos sotsiaalmaksuga
rt – renditulud
r – netointressitulud ( intressitulu - tulumaks )
corp∏ – korporatiivsete ettevõtete kasumid , sh dividendid , jaotamata kasumid, korporatsioonide kasumimaksud
noncorp∏ - mittekorporatiivsed kasumid (tulud e. omaniketulud)
Otsesed maksud on majapidamistele ja firmadele kehtestatud maksud, mida makstakse otseselt saadud tulude (tulumaks), omandi (kinnisvaramaks) või palgafondi pealt (sotsiaalmaks).
Kaudsed (äri)maksud on kaubale või tootmisele kehtestatud maksud ( käibemaks , aktsiisimaksud jms).
„Kaudne” tähendab maksumaksja (müüja) eristumist tegelikust maksukandjast (ostja) ehk teisisõnu on tegemist maksudega, mis kanduvad esmaselt maksumaksjalt üle teisesele maksumaksjale.
Rahvatulu RT on aasta jooksul kõigi ühiskonnaliikmete poolt kokku saadud tulude üldsumma, millest üks osa kulutatakse tarbimise eesmärgil, teine osa säästetakse ning muudetakse uueks kapitaliks.
Rahvatulu näitab, kui palju majanduses osalejad (majandusagendid) teenivad esmaseid tulusid
Rahvatulu RT = RKP (rahvamajanduse koguprodukt) – D (amortisatsioon) – TXi (kaudsed maksud)
Rahvatulu RT = RPP (rahvamajanduse puhasprodukt) – TXi (kaudsed maksud)
Lahutades rahvamajanduse koguproduktist RKP amortisatsiooni D (e põhivara kulumi), leiame rahvamajanduse puhasprodukti RPP
RKP ja RPP on rahvatulu RT näitajad, vastavalt kogu- ja netorahvatulu
RPP = RKP– D
RPP - rahvamajanduse puhasprodukt
RKP - rahvamajanduse koguprodukt
D - amortisatsioon
Yd = C + S = Y – (TX – TR)
Yd - kasutatav (isiklik) tulu
C - kodumajapidamiste (era)tarbimiskulutused
S - kodumajapidamiste säästud
Y - (kodu)majapidamissektori isiklik kogutulu (kogusissetulek)
TX - personaalsed maksud (TA üksikisiku tulumaks)
TR - avaliku sektori tulusiirded ehk transferdid KMP-le.
avaldist TX – TR nimetatakse ka netomaksud
Y (kodu)majapidamissektori isiklik kogutulu (kogusissetulek) moodustub:
Y = töötasu, palk ning lisamaksed (sh sotsiaalmaks) W + renditulud rt + netointressitulud (intressitulu - tulumaks) r + dividendid (aktsionäridele, osanikele) + mittekorporatiivsed kasumid (tulud e omanikutulu) noncorp∏
Isiklik (kogu)tulu sisaldab aga tulusid, mida saavad kodumajapidamised (KMP) ja mittekorporatiivne ettevõtlus.
3. Elukalliduse määramine tarbijahinnaindeksi THI abil
Inflatsioon on märgatav ja püsiv tõus kaupade ja teenuste keskmises hinnatasemes, so üldises (hüviste valiku kaalutud keskmises) hinnatasemes. Inflatsioonist saame rääkida vaid siis, kui ühe osa kaupade ja teenuste hindade tõusu ei korva teiste hüviste hindade langus. Teiste sõnadega, inflatsiooni korral tõuseb üldine hinnatase ehk mingi kaupade valimi (nn ostukorvi, turukorvi, tarbimiskorvi) hindade kaalutud keskmine.
Raha ostujõud väheneb, mis väljendub hindade tõusus.
Disinflatsioon on inflatsioonitempo langus, mis toimub ootamatult
Üldise hinnataseme määramise kõige enam kasutatud näitaja on tarbijahinnaindeks THI, mida mõnikord käsitletakse ka elukallidusindeksina, kuigi nende kahe näitaja arvutuse alused on erinevad.
Enamikel juhtudel on hinnaindeks mitme hinna kaalutud keskmine
Üldjuhul arvutatakse hinnaindeksid tüüpiliste ostukorvide konstrueerimise teel nii tarbijatele kui tootjatele või SKP (RKP) deflaatori puhul kõigi majanduses valminud ning lõpptoodangusse kuuluvate kaupade ja teenuste alusel
THI arvestusse Eestis kuuluvad nt toit ja mittalkohoolsed joogid, alkohoolsed joogid ja tubakas , riietus ja jalatsid , eluase, transport, vaba aeg
Kokku on valimis üle 600 ( esindus )toote ja –teenuse, mille alusel koostatakse nn hinnaindeksi arvutuste aluseks olev ostukorv
Tarbijahinnaindeks THI näitab „keskmise (tüüpilise) tarbija” ostukorvi kuuluvate fikseeritud kaaludega kaupade ja teenuste kaalutud keskmisena saadud ostukorvi maksumuse muutumist.
Tarbijahinnaindeks THI =
THI avaldatakse iga kuu vaadeldavale kuule järgneva kuu viiendal tööpäeval.
Hinnaindeksi muutus sõltub:
1)hinnast
2) kaalust !!
Lisaks tarbijahinnaindeksile arvutab Eesti SA veel teisigi hinnaindekseid. Näiteks:
• tööstustoodangu tootjahinnaindeks on indeks, mis iseloomustab Eestis valmistatud tööstustoodete hindade muutust. Tootjahinnaindeks hõlmab nii siseturule kui ka välisturule valmistatud tööstustooteid. Hinnad on ilma käibemaksu ja aktsiisita;
• ehitushinnaindeks on indeks, mis väljendab baasaastale iseloomuliku ehitustegevuse maksumuse muutust ehitusplatsi otsekulude tasemel. Otsekuludes arvestatavad ressursid hõlmavad kolme põhigruppi — tööjõud, ehitusmasinad ja –materjal;
• remondi- ja rekonstrueerimistööde hinnaindeks
• ekspordihinnaindeks on indeks, mis näitab eksporditud kaupade hindade arengut;
• impordihinnaindeks on indeks, mis näitab imporditud kaupade hindade arengut;
• eluaseme hinnaindeks
Inflatsioonimäär  väljendab tarbijahinnaindeksi protsentuaalset muutust ja on sellega üldise hinnataseme kasvutempo väljendaja.
inflatsioonimäär =
SKP deflaator ehk üldine hinnaindeks näitab nominaalse (jooksevhindades arvutatud) ja reaalse (püsivhindades arvutatud) KP-de suhet
SKP (või ka RKP) deflaator on üldine hinnaindeks, mis mõõdab sisemajanduse kogutoodangu komponentide keskmise hinna muutumist baasaasta suhtes
SKP deflaator ei erinegi väga THI-st (kui graafikutelt neid võrrelda), kuid selle arvutamine on keerukas ja mahukas ning seetõttu kasutatakse inflatsiooni mõõtmisel siiski THI-d
Laspeyre indeksid – fikseeritud ostukorvi alusel arvutatavad hinnaindeksid (THI)
Paasche indeksid – muutuva ostukorvi alusel arvutatavad hinnaindeksid (SKP deflaator)
4. Töörusemäär kui tööturgu iseloomustav põhinäitaja
SKP ja RT kasv -> riigi maj. tegevuse pos. näitajad
Töötus – potentsiaalselt võimalik, aga tegelikkuses mitteesinev majandustegevus
Töötuse määra kasv – maj. tingimuste halvenemine
Töötus ehk tööpuudus esineb ühiskonnas siis, kui inimesed, kes soovivad ja suudavad olemasoleva palgataseme juures tööd teha, ei ole võimelised leidma sobivat tööd
Tööealine rahvastik - tööturgude ja rahvastiku majandusliku aktiivsuse uurimisel aluseks võetavas vanusevahemikus rahvastik
Jaguneb:

Majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud - isikud, kes soovivad töötada ja on selleks võimelised (ehk need, kes töötavad ja need, kes ei tööta, kuid kes aktiivselt otsivad tööd)
Jaguneb:

Töötajad

Töötud

Majanduslikult passiivne rahvastik, mitteaktiivne rahvastik – isikud, kes ei soovi töötada või pole selleks võimelised
ILO klassifikatsiooni kohaselt on töötaja e hõivatu isik, kes uuritaval perioodil:
▪ töötas ja sai selle eest tasu kas palgatöötajana, ettevõtjana või vabakutselisena
▪ töötas otsese tasuta pereettevõttes või oma talus
▪ ajutiselt ei töötanud (kuid säilitas töösuhte, näiteks oli puhkusel, streikis, puudus ajutiselt töölt seoses haigusega jt)
▪ tööjõu-uuringu küsitluse nädalal töötas vähemalt 1 tunni
Põrandaalused töötajad – varimajanduses hõivatud. Ei loeta töötajateks ega töötuteks
Tööjõu hulka ei kuulu ja heitunud isikud – tööealised, kes on võimelised ja oleksid nõus kohe tööle asuma, aga on kaotanud lootuse tööd leida
Töötuks loetakse isik, kelle puhul on üheaegselt täidetud kolm tingimust:
• on ilma tööta (ei tööta hetkel mitte kusagil ega puudu ajutiselt töölt);
• on töö leidmisel valmis kohe (2 nädala jooksul) tööd alustama;
• otsib aktiivselt tööd.
Töötuse määr ehk tööpuuduse määr märgib mittetöötavat osa tööjõust ning arvutatakse töötute inimeste protsentuaalse osakaaluna tööjõust ehk majanduslikult aktiivsest elanikkonnast.
Tööjõus osalemise määr e aktiivsuse määr on protsent tööealisest rahvastikust, kes kuulub tööjõu hulka.
Mõned maj.teadlased arvavad , et tööturgu iseloomustab kõige paremini tööhõive suhtarv ehk tööhõive määr, mitte töötuse määr.
Tööhõive suhtarv e. tööhõive määr – protsent tööealisest rahvastikust, kes kuuluvad töötavate inimeste hulka.
5. Makroökononoomilised mudelid, eksogeensed ning endogeensed muutujad
Majandusteooriate aluseks on majandusmudelid.
Majandusmudel kujutab endast tegelikkuse (reaalsuse) ülevaatlikku, tugevasti lihtsustatud peegeldust, abstraktsiooni, väljendades esmajoones seoseid põhjustagajärg (ehk kausaalseid seoseid).
Seega majandusmudel on majandusprotsessi, kogu majanduse või majanduse uuritava osa lihtsustatud (vähendatud, suurendatud , abstraheeritud) kujutis, mis sisaldab endas vaid olulisi üksikasju ja seoseid ning jätab kõrvale asjasse mittepuutuvad detailid.
Majandusmudelites analüüsitavad muutujad võivad olla nii endogeensed kui eksogeensed:
• Endogeensed muutujad on sõltuvad ehk mingi nähtuse poolt põhjustatud muutujad, mida käsitletakse mudeli sisemiste muutujatena. Endogeenseid muutujaid püütakse mudeli abil selgitada.
• Eksogeensed muutujad on autonoomsed (sõltumatud) muutujad ehk mudeli välised muutujad. Eksogeensed muutujad võetakse mudelis etteantuna, fikseerituna.
Näiteks pitsaturu lihtne mudel sisaldab kahte eksogeenset muutujat, milledeks on tarbijate sissetulek Y ja pitsa valmistamiseks vajalike toormaterjalide hind Pm. Endogeenseteks muutujateks on aga pitsa ühikuhind P ning pitsa nõutavad ja pakutavad kogused mingi hinna juures.
Mudel näitab, kuidas muutused eksogeensetes muutujates mõjutavad endogeenseid muutujaid.
Varu on suurus, mis eksisteerib teatud ajamomendil, voog on aga mingi suuruse muutus teatud ajaperioodi (kuu, kvartal, aasta) jooksul.
Varumuutuja – momentsuurus (nt töötajate ja töötute arv, töötuse määr, valuutakurss)
Voomuutuja – jooksev suurus (nt inflatsioonimäär, sündide surmade arv, kogutoodang )
Majandusmudelite üks tähtsamaid eeldusi on see, kui kiiresti palgad ja hinnad reageerivad nõudluse ja pakkumise muutustele turul. See tähendab kui kiiresti saavutatakse uus tasakaal. Enamasti eeldatakse olukorda, et turud on tavaolekus tasakaalus, st tasakaaluhind ja kogus määratakse nõudlus- ja pakkumiskõverate lõikepunktiga. Taolist eeldust tuntakse nimetuse all turu tasakaal.
Turu tasakaalumudel eeldab, et hinnad ja palgad on paindlikud. Tegelikult on reaalses elus vähemalt osa hindadest ja palkadest jäigad, vähemalt lühiperioodil.
Paindlikud – pikemal perioodil
Jäigad - lühiperioodil