Majanduspoliitika (5)

Kontrolltööks
Sunday , March 28, 2010
11:18 PM
 
1. Majanduspoliitika teooria ja koht sotsiaalteaduste süsteemis
Maj poliitika kuulub maj teaduste hulka ja on sarnaselt teiste valdkondadega tihedalt seotud ühiskonnateadustega. Maj pol teooria uurimisobjektiks on praktiline majanduspoliitika st. suure hulga intsitutsioonide (valitsus, keskpank , parlament , rahvusvah org ja huvigrupid ) tegevus, et mõjutada majanduslikke protsesse ühiskonnas. Maj pol teooria põhieesmärgiks on kirjeldada nende institutsioonide tegevust, hinnata nende ajendeid ja ka tegevuse tagajärgi. Maj pol hõlmab maj pol eesmärkide, abinõude ja strat uurimist , samuti ka maj arengu prognoosi. Eesmärgiks on prakt maj pol tõhustamine, tehes eesmärgid selgepiirilisemaks, parandades otsustusprotsessi, konfl situatsioonide lahendamist jne.
 
2. Majanduspoliitika teooria ja praktika seosed
Maj pol teooria ülesandeks on maj teoreetiliste teadmiste alusel püstitada vajalikke rakenduslikke probleeme ja ülesandeid ning töötada välja abinõusid nende lahendamiseks.

• Milline on maj pol vajadus turumaj süsteemis?
  
• Milliseid maj pol eesmärke soovitakse saavutada?
  
• Millised instit on tegevad?
  
• Milliste vahendite ja abinõudega püstitatud eesmärgid saavutatakse ?
  
• Milline on riigi roll maj pol kavandamisel ja elluviimisel?
  

 
3. Majanduspoliitika elluviijad ( kandjad , subjektid)
Maj pol elluviijateks on instit ja isikud, kes on selleks saanud volitused ühiskonnalt - nt demokraatilike valimiste teel.

• Rahvusvah tasand
  
  • EL
    
  • Rahvusvah Valuutafond
    
  • WTO (maailma kaubandusorg)
    
• Siseriiklik tasand
  
  • Parlament
    
  • Valitsus
    
  • Kohus
    
• Ametkondlik tasand
  
  • Keskpank
    
  • Haigekassa
    
  • Tarbijakaiste
    
  • Konkurentisamet
    
• Kohalik tasand
  
  • Linna- ja vallavalitsused
    
• Erasektor
  
  • Ametiühingud
    
  • Tööandjate ühendused
    
  • Teised ühiskondlikud org-d
    

 
4. Majanduspoliitika piiratud vabaduse olemus
Maj pol on osa riigi üldisest poliitikast . Kõik inimesed on ühiskonna majandusliku ja poliitilise süsteemi osad, seetõttu on kõik maj süsteemis toimuvad protsessid ja ka süsteemi strukt mõjutataud vastastikusest sõltuvusest pol süsteemi, nt demokraatiaga (kordadevaheline sõltuvus). Maj pol elluviijad ei ole oma otsustes piiramatult vabad. Nende võimalusi piiravad nende endi pädevus, kehtiv pol kord ja huvigrupid. Ühiskondlike normide süsteemid ei võimalda maj pol otsuseid sõltumatult vastu võtta. Maj pol elluviijad sõltuvad turusüsteemist, demokraatiast, bürokraatiast ja mitmesuguste läbirääkimiste süsteemidest.
 
5. Otsustussüsteemid ja nende olemus ning probleemid

• Turg
  
  • Tsentraliseeritud planeerimise ja otsustamise puudumine. Koordineerimine leiab aset pärast otsuste tegemist. Toimiv konkurents ganateerib, et tooteid ja teenuseid toodetaks efektiivselt ja pakutaks turul odavaima võimaliku hinnaga.
    

Turg ei loo tingimusi, mida kõik osalised saaksid pidada rahuldavaks. Kui ühed muutuvad rikkakas ja teised vaesemaks, räägitakse sots ebaõiglusest. Välistegurite tulemusena võivad välja kujuneda kaupade ja teenuste pakkumise ja nõudluse sellised tasemed , mis erinevad sots optimaalsetest.
Nt rikkuse ümberjaotamine ühiskonnas, av hüviste tootmine ja keskkonakaitse.

• Demokraatia
  
  • Vaba hääletusmehhanism, enamusprintsiip, valitsuste ja parlamentide piiratud võimuperiood. Parteid üritavad valimistulemust maksimeerida, pakkudes oma poliitilisi, aga ka majanduslikke programme. Valijad saavad otsustada, milline programmidest vastab kõige rohkem nende eelistustele.
    

Logrolling - kui parlamendis on palju vähemusparteisid, suudavad nad oma huvisid läbi suruda häälte vahetamise teel.
Teiseks probleemiks on huvide asümmeetriline jaotus. Suure grupi liige investeerib grupi huvide eest seismisse suurel hulgal aega ja raha, vastu saab vaid väikese osa tulemusena saadud kasust. Indiviidil puudub mot grupis osalemiske.s Väiksemas grupis on idiviidi osa kasu jagamisel suurem. Vähemused saavad aga ühiskondlikke protsesse rohkem mõjutada kui enamused. Olson: Mida suurem on jaotuskanali koondumine, seda aeglasem on majanduskasv , vähendades uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ning ressursside paremat kasutamist.

• Bürokraatia
  
  • Võimaldab väikesel grupil sptsialistidel juhtida suuri struktuure - nii on võimalik kiiresti tegutseda (sõjavägi). Valitseb selge tööjaotus. Igal ametikohal kehtivad ametinõuded. Kogu tegevus dokumnteeritakse. Ametikohad on korraldatud hierarhiliselt.
    

Bürokraatia iseeneslik paisumine (kõik tunnevad end ülekorrmatuna). Bürokraatlik süsteem muutub nii ebaefektiivseks, et tekivad heaolukaod. Kui avalike hüviste tootmine pasuva bürokraatia tõttu kasvab, muutuvad kaod üha suuremaks . Bürokraatial on kalduvus paisuda ja muutuda ebaefektiivseks.

• Läbirääkimised
  
  • Eri sots gruppide läbirääkimised. (nt tööandjate ja töövõtjate esindajad teevad otsuseid läbi rääkides, mitte grupiti eraldi - tulemuseks on mõlemaid pooli rahuldav kompromiss ).
    

On võimalik, et sellise kompromissi kulud peavad jääma kellegi kanda.
 
7. Sotsiaalsed väärtused majanduspoliitika eesmärkidena
Maj pol peamiste eesmärkide leidmisel on lihtsaim moodus kasutada üldtunnustatud sots väärtusi, mida valdav enamus kodanikest omaks peab:

• Vabadus - igaühe vabadus määrata omale eesmärgid ja töötada nende saavutamiskes. Individuaalne vabadus värtusena lõpeb seal, kus ta hakkab piirama teiste vabadust
  
• Õiglus - ühiskondlikku rikkust tuleb jaotada ühiskondlikult õiglaselt. Aga ka õigus seaduse ees: kõigil ühiskonna liikmetel on võrdsed õigused ja kohustused (varade ümberjaotamise juures ei eksisteeri seesugust õigust)
  
• Turvalisus - rahu ühiskonnas ja paremad majanduslikud ja sots garnatiid. Näiteks minimaalne sissetulek, mida ühiskond on võimeline igale oma liikmele garanteerima.
  

Maj pol eesmärgid peavad olema võimalikult täpselt def. Kõik pol elluviijad peavad teadma, mida neil tuleb teha. On vajalik eesmärkide hierarhiline süsteem: allpool asuvad eesmärgid on samal ajal kõrgemate eesmärkide saavutamise vahendiks .
 
8. Majandussüsteemide kirjeldamise olulised aspektid
Süsteemi elemendid (tarbijad ja tootjad), elementide vah suhted (tootmis-, vahetus- ja jaotusportsessid), süsteemi kord (majanduslik kord, turumaj reeglid). Süsteemi kord määrab ära süsteemi motivaatorid (nt turuosaliste omavah suhtelises).
Omand
Planeerimisviis
Eraomand
Riiklik- või ühisomand
Detsentraalne planeerimine
(turg)
Kapitalistlik turumajandus
Sotsialistlik turumajandus
(lühiajaliselt)
Tsentraalne planeerimine
(riiklik plaan)
Kapitalistlik plaanimajandus
(lühiajaliselt)
Sotsialistlik plaanimajandus
 
9. Turumajanduse reaaltüübid
Vabale turumaj on omane riigi minimaalne sekkumine. Sots turumaj iseloomustavad kõrgemad maksud , sagedasemad turusiirded ja interventisoonid ja ka konkurentsivabaduse kindlustamine. Selle suuna äärmuslikuks näiteks on heaolumaj, kus pol ja administratiivsed jõud püüavad muuta turujõudude tegevust kolmes suunas:

• Garanteerida indiviididele ja peredele min vajalik sissetulek, mis ei sõltuks nende varade turuväärtusest
  
• Min sots ebakindlust, nt laialdaste sots garantiide süsteemi kaudu
  
• Kindlustada parimad võimalikud av teenuste standardid kõigile kodanikele, hoolimata nende staatusest või klassikuuluvusest.
  

Maailma maj arengut võib kirjeldada kui sotsialismi langust ja heaoluriikide teket.
 
10. Riigi sekkumise vajadus turumajanduses, turutõrgete mõiste.
Heaoluökon esimese põhiteoreemi kohaselt tekib konkurentsiturgudel teatud tingimustel ressursside jaotus, mille omaduseks on, et ressursse pole võimalik kuidagi ümber jaotada ega tootmist või tarbimist muuta ilma, et kellegi olukord paraneks ilma kellegi teise olukroda samaaegselt halvendamata. Sellist jaotust, mille korral kellegi olukorda ei saa parandada ilma teise olukorda halvendamata nim Pareto-optimaalseks jaotuseks.
Maj on Pareto-efektiivne vaid teatavatel tingimustel ning on olemas olukorrad, mille puhul turg ei ole Pareto-efektiivne. Neid nim turutõrgeteks ning need on valitsusele tegutsemisajenditeks: konkurentsitõrked, üldkasutatavad hüvised, välismõj tootmisest ja tarbimisest, puudulikud turud , infotõrked, tööpuudus koos inflatsiooni ja tasakaalutu majandusega.
 
11. Turutõrgete liigid, näited

• Välismõjud
  
  • Neg välismõjud - on tingitud sots ja erakulude erinevustest ja viivad pakkumise liigsele kasvule. Nt keskkonna saastamine (tootmistegevus toob endaga kaasa vee, õhu ja maapinna saastamise). Siinkohal kasutatakse lahenduseks nt korrigeerivat maksu.
    

• Pos välismõjud - nt tervishoiusüsteem (ühe indiviidi heat ervis vähendab ka teiste haigestumise tõenäosust) ja vaktsineerimine (vaktsineerimise sotsiaalne tulu on suurem kui vaktsineeritute eratulude summa).
  

• Avalikud hüvised - tarbimise piiramatus ja välistamatus. Av hüviste puhul on turul liiga vähe pakkumisi, optimumi saavutamiseks on vajalik riigi sekkumine. Nt tuletorn .
  

• Infotõrked - teadmatus(kaliteedi-, hinna-, kasu-), määramatus. Sellest tulenevad negatiivne valik ja moraalirisk (nt kindlustusturg). Vajalik min standardite ja tegevuslubade kehtest, koh kindlustus , garanatii sõltumata vigadest, infokohustus müüjale.
  

 
12. Konkurentsi mõiste, konkurentsiaspektid ja –vormid
Konkurents on subjektide püüdlemine eesmärgi (ühise ressursi) poole olukorras, kus ühe edu tähendab teise ebaedu .
Konkurentsiaspektid:

• Konkurentsil on tagajärjed, turutulemused
  
• Konkurents näitab ennast turuprotsessi kulgemises, osaliste turukäitumises
  
• Konkurents toimib sedavõrd, kuivõrd on olemas vajalikud ja piisavad konkurentsieelised (eelkõige turustruktuur )
  

Horisontaalne konkurents - tootekonkurents, hõlmab ettevõtteid, kes on ühe ja sama toote või teenuse pakkujateks.
Vertikaalne konkurents - seondub ettevtete äripartnerite majanduspositsiooniga
Konkurentsivormid:

• Markidevaheline ( interbrand )
  
• Margisisene (intrabrand)
  
• Firmasisene
  
• Firmadevaheline
  

 
13. Konkurentsi erinevad teoreetilised käsitlused ja nende lähtekohad

• Klassikaline liberalism . Käsitlus põhineb vabal konkurentsil, kus efektiivsus on peamiseks motiveerivaks, koordineerivaks ja kontrollivaks mehhanismiks. Võrdustatakse monarhi ja tema rahva jõukus ning heaolu. Maj pol peamiseks eesmärgiks oli maks heaolu võimalikult suurele hulgale inimestele. Peab jääma majapidamisele õiguso tsustada, kuidas sissetulekuid teenida ja kuidas neide hüviste tarbimiseks kasutada.
  
• Täielik konkurents
  
  • Ordo - liberaalne käsitlus. Nõutakse turukorraldusena täielikku konkurentsi, st turule sisenemine on vaba ja ilma tõketeta ning hinnad on fiks turuosaliste jaoks. Oletati, et nii on tulemuseks efektiivne tootmine, mis on orient tarbija nõudmistele. Katrellivastane seadusandlis, takistatakse ühinemisi.
    
  • Neoklassikaline lähenemine. Ei ole kohta uusi tooteid ja tootmistehnoloogiaid otsivale innovaatikale. Ettevõtted saavad oma toodangu eest hinna, mis vastab täpselt nende piirkuludele.
    
• Töötav konkurents. Turustruktuur mõjutab turukäitumist, mis omakorda mõjutab turutulemusi. Neid mõjutavad omakorda nii mikro - kui ka makrotasandi tegurid.
  
• Chicago koolkond. Kontseptsiooni kujunemine 1970ndatel kriitikast riikliku reguleerimise praktikale ja Harvardi koolkonna töötava konkurentsi käsitlusele. Järeldus, et praktikas langevad riiklikud regulaatorid reguleeritavate ettevõtete mõju alla. Omakasupüüdlikud bürokraadid kehtestavad uusi turutõkkeid.
  
• Klassikalis -evolutsiooniline lähenemine. Tuleb aksepteerida ajutisi, innovatsioonist tulenevate konkurentsieelistega monopole.
  
  • Schumpeteri dilemma - Sch arvas , et monopolid on tehnilise progressi tagamiseks vajalikud. Kumbki turustruktuur - ei konkurents ega monopol , ei ole eelistatav.
    
  • Puuduva dilemma väide - kui riik suudab kaitsta konkurentsivabadust, on monopolid lubatavad. Ühinemised on lubatud, kuid ainult juhul, kui nad ei kahjusta konkurentsivabandust ja jätavad alles turule sisenemise võimaluse.
    

 
14. Euroopa Liidu konkurentsipoliitika eesmärgid ja põhivaldkonnad

• Konkurentsi piiravate kokkulepete kõrvaldamine ja turguvalitseva seisundi kuritarvitamise lõpetamine
  
• Ettevõtete ühinemise kontroll
  
• Monopolistlike majandussektorite liberaliseerimine
  
• Riigiabi üle teostatav järevalve
  

 
15. Stabilisatsioonipoliitika erinevad kontseptsioonid

• Keynes ´i kontseptsioon . Põhihüpoteesiks majanduskõikumiste seletamisel on erasektori ebastabiilsus . Erasektori investeerimiskäitumise muutumine, erainvesteerija käitumise tsükliline iseloom. Eratarbimine põhjustab erasektori ebastabiilsust. Lühiajaline tsüklitevastane rahapoliitika tunnistamine.
  
• Monetarism . Kriitika keinsinismi kohta: monetaarfaktorid jäeti maj tsüklite analüüsis kõrvale, monetaar-ja fiskaalprotsessides ei arvestatud suhtelist hinnamuutust, inflatsiooniootusi ei arvestatud, domineeris makromuutujate lühiajaline analüüs.
  

Monetaristid eeldavad turumajanduse puhul erasektori olemuslikku stabiilsust.
 
16. Stabilisatsioonisihid ja nende tähtsus stabilisatsioonipoliitikas
Tõhusa stabilisatsioonipol teostamiseks on vaja selgelt def ja reaalselt rakendatavaid sihte. Sihtide saavutamine peab olema võimalikult selgesti jälgitav. Lääne-Euroopa riikides on stab pol peaeesmärkideks olnud hinnataseme stabiilsis, täielik tööhõive ja majanduskasv.
 
17. Stabilisatsioonipoliitika instrumendid
Stab pol peamisteks instrumentideks on riigi kulutused, maksud (mõjutavad ka erakulutusi) ning laenude tase. Keynes´i järgi peaks elavnemise perioodil raha säästma, et seda saaks kasutada madalseisu ajal. Stab pol toetamiseks kasutatakse tihti tulupoliitika instrumente - miinimumpalgad, palga- või hinnakülmutamine jne. Eesmärgiks on saavutada erasektori stabilisatsioonile orienteeritud nominaalne sissetulek, k.a. töötasud, intressimäärad ja kasumid . Informatsioonipoliitika ( infovahetus huvigruppidega), otsene hinnaregulatsioon ( min ja max hinnad, töötasud, intressimäärad) ning pol sekkumised, mis reguleerivad erasissetulekuid kaudselt .
 
18. Rahapoliitika peamised ülesanded
Rahapol peamiseks ülesandeks on rahapakkumise kujundamine, sest kasvav majandus vajab suuremat reaalset rahapakkumist. Riigi parlament vastutab rahasüsteemi eest ning keskpank koordineerib kodumaist rahapakkumist ning rahvusvah valuutasuhteid. Rahapakkumise optimeerimisele kui peaeesmärgile on lähedane raha väärtuse stabiilsuse eesmärk.
 
19. Rahapoliitika strateegiad ja instrumendid

• Rahamassi juhtimine
  
• Vahetuskursi juhtimine
  
• Inflatsiooni otsejuhtimine
  
• Intressimäärade sidumine
  

Rahapol instrumentideks on avaturuoperatsioonid (juhitakse lühiajalist intresside kujunemist), laenu ja hoiuse püsivõimalused, pankade kohustuslikud reservid keskpangas (eesmärgiks stabiliseerida rahaturu intressimäärad ja kontrollida likviidsust)
 
20. Ostujõu pariteedi teooria
Kindlate hindade vaadelduna peab valuuta ostujõud kõikides riikides olema sama.
P-hüviste koosluse hinnaindeks
e- vahetuskurss
P*-hüviste koosluse hinda välisvaluutas
e(reaalne)=1, kui eksisteerib võrdne ostujõud
Vahetuskurss:
 
21. Vahetuskurss poliitikainstrumendina
Kui vahetuskursid on vabalt kõikuvad, määrab nende taseme rug, mitte pol mõjud või keskpank.
Fikseeritud või juhtiud vahetuskurssidega rahasüsteemid: Bretton Woodsi süsteem, Euroopa Rahasüsteem (EMS) nind Eesti valuutakomitee .
 
22. Optimaalse valuutapiirkonna teooria; kesksed kriteeriumid valuutapiirkonna piiritlemiseks
Regioon, kus sisemised fiks vahetuskursid ning välised vabalt ujuvad vahetuskursid garanteerivad nimetatud majanduslike eesmärkide (hinnataseme stab, täieliku tööõive ning väliskaubanduse tasakaalu) optimaalse realiseerimise. Kesksed krit sellise territooriumi piiritlemiseks on ressursside mobiilsus , vahetuskursi muutlikkus ning maj avatuse ja mitmekesisuse aste.

• Optimaalne valuutapiirkond I (Mundell 1961)
  

Riigid peaksid looma ühise valuutaala piirkonnas, kus on olemas piisav mobiilsus. See garanteerib uue tasakaalu madalama tööhõivega sisemaal ning suurema tööhõivega välismaal. Ressursside liikuine asendab valuuta reaalvahetuskursi muutmise vajaduse.

• Optimaalne valuutapiirkond II (McKinnon 1963)
  

Toob esile avatuse astme. Sellistes maades, kus kaubeldavate toodete proportsioon on küllaldaselt suur, peaks fiks valuutakursside süsteemi rakendamne olema üsna sobiv. Väga avatud majandused, ertiti väikesed majandused peaksid ühinema rahaliitudesse.

• Optimaalne valuutapiirkond III (Kenen 1969)
  

Mida mitmekesisem on riigi tootmis- ja ekspordistruktuur, sedal ihtsam on ka rahaliiduga ühinemine. Mitmekes majandused ei ole niivõrd mõjutatud ülemaailmse nõudluse struktuuri ja taseme muutusest kui monostruktuursed majandused.

• Optimaalne valuutapiirkond IV (Vaubel 1988)
  

Reaalvahetuskursi muutlikkuse kasutamine optimaalse valuutapiirkonna määratlemise kriteeriumina. Suhteliselt stab reaalvahetuskursid on vajalikuks eelduseks rahaliitude loomisel ja pos arenguks, kuna siseriiklikku hinnataset ei saa stab reaalvahetuskursi korral.
Seetõttu ei ole võimalik mõõta rahaliidu kasusid ja kulusid . Ei ole võimalik ette näha,
kas ühise valuuta eelised (näiteks vähendatud kulud ja riskid ), on suuremad, kui selle
puudused (kõrgem inflatsioonimäär). Analüüs näitab, et edukalt rahaliiduga liituma
on võimelised need maad, milliste reaalvaluutakursid on suhteliselt stabiilsed. Ei ole
aga kindel see, kas optimaalne valuutapiirkond on kehtestatav poliitika tahtel.
Reaalsuses on võimalik seegi, et rahaliiduga liitub selleks sobimatu riik, samal ajal
kui selleks kõlblik riik seda poliitilistel põhjustel ei tee.
 
23. Rahaliidu olemus ja vajalikkus EMU näitel
Rahaliitude eesmärgid (riskide ja kulude vähendamine): vahetuskursside muutumise risk, vahetatavuse risk, vahetuskursside kaitsmise kulud, vahetuskursside ja vahetuspiirangute infokulud, valuutaop kulud.
Rahaliit aitab kontrollida inflatsiooni ja pidurdab intressimäärade tõusu, stabiliseerib rahaturge kaotades rahvusvaluutade kursside kõikumisest tulenevad neg mõjud, kaotab piirangud kapitali vabalt liikumiselt euroliidus ning vähendab piiranguid arveldustel kolmandate riikidega, kaotab lisakulutused ühe Euroopa valuuta vahetamisel teise vastu.
 
24. Rahaliitu ohustavad tegurid
Asümmeetriliste šokkide ületamise keerukus, liikmesriikide rahasüsteemide ja rahapoliitilise orientatsiooni erinevus, riikide majanduse erinev tase.