Koolieksami materjal (3)

Korvpall .
Korvpalli mängitakse tasasel kindlate mõõtmetega 15 x 28 m suurusel. Väljak on märgistatud selgelt nähtavate 5 cm laiuste joontega. Väljaku mõlemas otsas on 3,05 m kõrgusel asuv tagalaud (1,05 x 1,8 m), mille küljes on 45-sentimeetrise läbimõõduga korv (asub laua küljes horisontaalselt ) koos võrguga.
*24 sekundi reegel. Rünnaku aeg on 24 sekundit.
*8 sekundi reegel. Kaitsetsoonist peab ründemeeskond jõudma ründetsooni 8 sekundiga . Pärast ründetsooni jõudmist ei tohi mängija enam palli kaitsetsooni toimetada. See reegel kehtib igas olukorras, nii audist sisseviskel kui ka lauapallide hankimisel.
*5 sekundi reegel. Audist sisseviske ja vabaviske peab tegema mängija 5 sekundi jooksul pärast palli saamist. Vastasel juhul on see määruste rikkumine ning pall läheb vastastele.
*3 sekundi reegel. Ründaja ei tohi viibida rohkem kui kolm sekundit vastaste vabaviskealas.
*1 punkti vise - vabaviske joone tagant sisse saades
*2 punktivise-mänguolukorras sisse saades
*3 punktivise-kolme punkti joone tagant sisse saades
*Tagasimäng-
*Mäng kestab 40 minutit, 4veerandit iga neist 10 minutit.
Kaitsetaktika:
*mees mehe kaitse- igale mängijaile jagatakse üks vastane
*maa-ala kaitse- mängijal on vastav territoorium mida kaitsta teiste mängijate eest.
Tehnilised eksimused:
* rohkem kui kaks sammu palliga jooks
*kahekordne- kui põrgatades võtad palli kahte kätte ning hakkad edasi põrgatama, tegelikult peab siis söötma või korvi viskama .
*palli kandmine- õhku viskamine ja püüdmine
Võrkpall.
Võrkpall on sportlik pallimäng, kus kaks võistkonda võistlevad võrguga poolitatud väljakul. Võistlusmängu eesmärgiks on saata pall üle võrgu vastaspoole mängijate väljakule nii, et see maanduks vastase väljakupoolel, läheks vastasmängija puudutusest auti või vastasmängija eksiks reeglite vastu. Samas peab takistama palli maandumist oma väljakupoolel.
*Võistlus toimub tavaliselt siseväljakul, mille mõõtmed on 18×9 m.
*Väljaku eraldab kaheks keskjoon, millel on 9,5 pikkune ja 1 m laiune võrk.
Väljakul on mängu ajal korraga ühest võistkonnast 6 mängijat. Võistkonnal on õigus registreerida koos 12 mängijaga üks kaitsemängija, nn libero . Libero tohib mängida vaid tagaliinil, ta ei või teha ründelööke, pallida, sulustada ega olla kapten. Libero riietus erineb võistkonnakaaslaste riietusest.
*Naistel on võrgu kõrgus maast 2,24m
*Tavamängus mängitakse 25 punktini. Otsustavas mängus 15 punktini. Kindlasti peab olema 2 punktivahe.
*Mängus võib ühel meeskonnal korraga olla 3 puudet, blokeerija puudutus ei lähe arvesse.
*Antenni vastu löömine tähendab väljas aga joone pihta löömine ei tähenda et pall väljas oleks.
*Võrkpallimängu põhilised tehnilised võtted on:
• Liikumine (stardiasendid, liikumisviisid);
• Söödud (ülalt sööt, altsööt, ründesööt, söödud laskumisega seljale, küljele ja rinnale);
• Pallingud (altpallingud, nii alt-eest kui ka alt-küljelt; ülalt pallingud, nii ülalt-eest kui ka ülalt- küljelt ja hüppelt palling );
• Ründelöök (otselöök, pöördega löök, pettelöök, tagaliini löök, haaklöök);
• Sulustamine (ühe-, kahe- ja kolmeblokk)
Asukoha järgi väljakul jaotatakse mängijaid:
• eesliini mängijad (joonis 5), need on tsoonides 2, 3 ja 4;
• tagaliini mängijad, need on tsoonides 1, 6 ja 5, nad ei tohi rünnata hüppe pealt võrgust kõrgemal olevat palli
eesliinis, rünnakul peavad nad üles hüppama ründejoone tagant, maanduda võivad aga ründealasse.
Igal mängijal on kindel ülesanne.
Päris mängu algõpetuses on see ülesanne seotud selle tsooniga, kus mängija asub.
Näiteks ees keskel oleva mängija ülesanne on palli tõstmine ehk ründesööt, eesliini külgedel on mängijate ülesanne
aga palli üle võrgu mängimine ehk rünnak.
Edasijõudnutel on aga igal mängijal oma funktsioon ehk kindel ülesanne ja selle täitmiseks vahetavad mängijad
kohti nii ees- kui ka tagaliinis.
Funktsiooni järgi jaotatakse mängijaid:
• sidemängijad ehk tõstjad, kelle ülesanne on teise palli mängimine, tõstmine;
• ründemängijad ehk lööjad, kelle ülesanne on rünnakuga palli üle võrgu mängimine, ründelöökide sooritamine;
• kaitsemängija ehk libero, kelle ülesanne on pallingu vastuvõtt ja kaitsemäng.
SÖÖDUD
Palli täpsel söötmisel rajaneb kogu võrkpallimäng nii rünnakul kui ka kaitsel . Võrkpalluri meisterlikkuse üheks
näitajaks on kindlasti hea sööduoskus.
Mis on sööt?
Sööt – see on palli täpne suunamine kindlasse kohta või kindlale mängijale.
Sööta võib väga mitut moodi. Põhiliselt eristatakse kolme liiki söötusid: ülaltsööt, altsööt ja ründesööt.
Palli söötmine sõrmedega on ülaltsööt ja käsivartega altsööt.
Ründemängijale suunatud ülaltsööt on ründesööt, kõnekeeles tõste.
Millist söötu peab paremini oskama? Pole kahtlustki, et võrdselt hästi kõiki. Millal missugust söötu kasutada?
Üldjuhul ülaltsöötu aeglaste ja kõrge lennukaarega pallide söötmisel, altsöötu aga kiirete ja madala lennukaarega
pallide söötmisel, kavalate pettelöökide ja osavate ründelöökide vastuvõtmisel läheb vaja laskumisoskust.
Ründesöödul on väga oluline osa võrkpallimängu taktikas, sest see ühendab kaitse- ja ründemängu omavahel.
Söödud jagunevad omakorda ühe ja kahe käega söötudeks.
Söödusuuna järgi eristatakse:
• söödud ette,
• söödud seljataha .
Sooritamise viisi järgi esinevad:
• tavalised söödud,
• söödud hüppelt,
• söödud laskumisega.
Kokkuvõtvalt võib söötusid liigitada: ülaltsööt, ründesööt, altsööt, söödud laskumisega.
Palling ehk servimine.
Eristatakse mitmesuguseid pallinguviise.
Kehaasendi järgi võrgu suhtes esinevad:
• eestpallingud – mängija seisab näoga võrgu poole;
• küljeltpallingud – mängija seisab küljega võrgu poole.
Löögikäe asukoha järgi:
• altpallingud – mängija löögikäsi tabab palli all;
• ülaltpallingud – mängija löögikäsi tabab palli ülal.
Vetelpääste.
Ohutus vees. Inimese normaalne pulss on 170- vanus.
NB! Lapsed ja vesi!
 Lapsed võivad uppuda juba paari sentimeetri sügavuses vees. Väikesi lapsi ei tohi kunagi järelvalveta vee lähedusse jätta.
 Kui kodus on bassein, peaks see olema ümbritsetud vähemalt 150 sentimeetri kõrguse aiaga, kus on isesulguv ja –lukustuv värav. Või kontrolli alati, et basseinikate oleks kindlalt kinnitatud.
 Täispuhutavad ujumisvahendid või mänguasjad võivad kergesti eemale ujuda . Seepärast on vaja olla eriti tähelepanelik, kui lapsed on vees õhkmadratsite, ujumisrõngaste või mõne täispuhutud mänguasjaga.
 Lapsed ei tohiks mängida sukeldumismaski ja -toruga, kuna nende kopsumaht on liiga väike, et toru kaudu küllaldaselt õhku saada.
 Lapsele tuleb alati selga panna päästevest, kui ta on paadis või mõnes uppumisriski olukorras.
 Last tuleb õpetada ujuma nii varakult kui võimalik. Meeles pidada, et kogenud ujujaks saadakse aastate jooksul. Seepärast tuleb lapsi jälgida ka siis, kui nad juba oskavad ujuda.
Üldised põhitõed kõigile:
 Oska ja tea ohutusnõudeid enne, kui alustad tegevust veekogul ;
 Kontrolli enda ja oma grupi liikmete ujumisoskust enne veega seotud üritusi;
 Oska ujuda, tunne ohutust paadis ja esmaabi ning ole veendunud, et seda teavad kõik sinu grupi liikmed;
 Oska ja tea kuidas käituda veeõnnetuse korral;
 Vali veeskäimiseks ohutu koht;
 Tea potentsiaalseid ohte oma ujumiskohas;
 Tea kohalikke ilmastikuolusid;
 Ole teadlik ohutusnõuetest viibides veekogul.
Veepargid:
 Ära jäta lapsi sõltumata vanusest järelevalveta;
 Veeparkides on omad potentsiaalsed spetsiifilised ohud. Enne veepargi külastust tuleb veenduda, et ujumisala valvab vetelpäästja, enne kui sina ja sinu grupp siseneb vette; et järgitakse kõiki veepargi ja vetelpäästjate poolt esitatud ohutusnõudeid;
 Ära karda esitada küsimusi.
 Arvesta, et erinevate atraktsioonide juures kehtivad eri ohutusnõuded ning vee sügavus võib varieeruda, liumägedel kasuta õiget asendit, laskudes alati selili ja jalad ees;
 Tea kust kutsuda abi või kus asub telefon kutsumaks abi hädaabi telefonil 112.
Looduslikud veekogud: järved, tiigid, jõed, meri:
 Ära jäta lapsi sõltumata vanusest järelevalveta;
 Igasugune looduslik veekogu erineb tavapärasest;
 Värvuselt tume või tundmatu; Madal või sügav vesi;
 Puudub ohutust tagav personal või vetelpäästjad;
 Enne vetteminekut “tundmatus” kohas kontrolli alati olukorda vees- arvestada tuleb vee voolu ja hoovuseid, üleujutusi, meres murdlaineid; tuleb hoiduda piirkondadest kus vesi “kukub”; vältida tuleb veesolekut enne ja peale veetammi. Arvestama peab võimalike veealuste objektidega: vette tuleb siseneda alati kaldast ettevaatlikult jalad ees ja mitte kunagi hüpata pea ega jalad ees. Tea, et vee temperatuur võib olla muutlik ning veekogus võib olla veekasvusid;
 Tea kust kutsuda abi või kus asub telefon kutsumaks abi hädaabi telefonil 112.
Avalik supelrand:
 Ka avalikus supelrannas ära jäta lapsi sõltumata vanusest järelevalveta;
 Turvalisuse suurendamiseks tegutseb vetelpääste;
 Vetelpääste olemasolu ei kõrvalda potentsiaalseid ohte!
 Veekogu põhi on pidevalt kontrollitud;
 Ujumistsoon ja ohtlikud kohad on tähistatud;
 Inimesi on rohkem: suureneb võimalus õnnetust märgata;
 Olukord vees on tähistatud signaallippudega:
 Punane lipp : ujumine keelatud- ujumine on ohtlik kõigile, veekogu on tormine, suured lained, vesi on külm, muu oht;
 Kollane lipp: ujumine on ohutu vaid kogenutele- olukord vees on muutlik, lapsed, vanurid või nõrgad ujujad võivad sellises muutlikus olukorras mitte toime tulla;
 Roheline lipp: ujuda võivad kõik;
Ujumisel :
 Ära mine kunagi ujuma üksinda, kui lähed vette ütle seda oma kaaslasele ;
  Soovitav , et veetemperatuur on üle 18ºC; väldi alajahtumist.
 Ära uju ülekuumenenult;
 Ära uju täis kõhuga;
 Järgi kõiki ohutusnõudeid, personali, vetelpäästjate korraldusi;
 Vette ära hüppa, vaid mine rahulikult ;
 Uju tähistatud, kontrollitud ja valvatud ujumispiirkonnas;
 Uju piki kallast või kalda poole ja sellisel sügavusel, et jalad ulatuvad põhja;
 Tundes väsimust, tule viivitamatult veest välja;
 Tundes külma, tule viivitamatult veest välja;
 Ära mängi kunagi uppumist;
 Ära võistle hinge kinnipidamisega, vee all ujumisega;
 Ära suru ega tõmba kedagi vee alla.
Basseinis, sildadel , kaidel, purretel:
 Järgi kõiki ohutusnõudeid, personali, vetelpäästjate korraldusi;
 Ära jookse , tõukle ja proovi kedagi vette lükata;
 Ära hüppa vette pea ega jalad ees selleks mitte ettenähtud kohas või sügavusel;
 Ära uju sildade, kaide, purrete jms alla;
 Sillad ei ole mõeldud hüppetornideks.
Hüppetornis:
 Järgi kõiki ohutusnõudeid, personali, vetelpäästjate korraldusi
 Ära jookse, tõukle ja proovi kedagi vette lükata;
 Kui vetelpäästjat pole veendu enne hüppamist, et kedagi ei ole vees torni all;
 Vees uju kohe pinnale ja torni alt ära.
Paadisõidul:
 Veendu, et kogu päästevarustus on pardal ja töökorras ning päästevestid seljas ;
 Paati sisenedes või paadist väljudes liigu paadi keskosas;
 Paadis viibitakse istudes ;
 Ära kiiguta paati, tõukle ega proovi kedagi vette lükata;
 Kui on vajadus vahetada kohti, siis liigub üks inimene korraga;
 Koonda raskuskese paadi keskele ja hoia paati tasakaalus.
TEGUTSEMINE ÕNNETUSE KORRAL
Enesepäästmine vees:
 Hüüa appi
 Püüa mitte sattuda paanikasse- ole rahulik ja ära rabele;
 Vaata ringi ujuvate esemete järele;
 Proovi veepinnal püsida rahulikult hõljudes;
 Riided ja isegi saapad võivad sul aidata hõljuda veepinnal;
 Kui kallas on lähedal, uju kaldale.
Paadist vette kukkudes:
 Hüüa appi;
 Püüa mitte sattuda paanikasse;
 Proovi ronida paati ahtrist;
 Hoia kinni paadi reelingust, samal ajal kui teine kaldale sõuab;
 Kui paat läheb ümber hoia paadist kinni või roni sellele;
Teiste abistamine:
 Sa võid osata põhivõtteid õnnetusse sattunud inimese päästmiseks veest, kuid ära unusta- sinu enda turvalisus ennekõike;
 Kui tekib väikseimgi kahtlus , et sa ei suuda ise abi anda, kutsu professionaalne abi.
Abi kutsumine:
 Ära karda kutsuda abi;
 Tea kust ja keda appi kutsuda;
 Kui kardad ise tegutseda, juhi kellegi tähelepanu toimuvale;
 Basseinis, veepargis, avalikus supelrannas kutsu vetelpäästjad või saada keegi teine seda tegema;
 Kui abivajaja on vees- abista teda ja siis kutsu abi või saada kedagi samaaegselt abi järele või vastupidi.
KANNATANU ABISTAMINE
Kannatanu abistamine kaldalt :
 Ulata kannatanule mõni ese, näiteks tugev puuoks , aer, lauajupp vms., basseinides võib olla selleks spetsiaalne teivas ;
 Võid heita basseini äärele või kaile kõhuli ja ulatada abivajajale käe;
 Kui abivajaja on “käeulatuse” kaugusest väljas võid heita talle päästevahendi, näiteks päästerõnga, -poi, viskeliini vms. ja tõmmata kannatanu selle abil kaldale;
 Kui ei ole päästevahendid, viska ükskõik milline ujuv ese.
Kannatanu abistamine vees:
 Abista kannatanut vees, kui see on piisavalt madal ja sinu jalad ulatuvad põhja;
 Ära mine vette kui vool, hoovus, pehme põhi teevad kannatanu vedamise raskeks;
 Kannatanu ja sinu vahele peab jääma mingisugunegi ujuvvahend;
 Kui kannatanu on saanud ujuvvahendist kinni, vea teda;
 Kui kannatanu on teadvuseta, keera ta selili ja vea ta kaldale või basseini madalasse otsa;
 Kui kannatanu on madalas vees, jalad põhjas ning suudab seista, aseta kannatanu üks käsi ümber oma kaela ja üle õla, haara risti selle käelabast ning aita ta veest välja;
 Kui kannatanu on teadvuseta või väga raske, tuleb ta veest välja “lohistada”. Selleks seisa tema taha, haara kaenlaalustest, toetades samas ta pea käevartele; kui kannatanu libiseb ära, lukusta oma käed tema rinnal ning lohista ta kaldale.
ELUSTAMISEKS pannakse kannatanu kõvale pinnale. Tema hingamisteed vabastatakse, lõug tõmmatakse ette, pea kuklasse , suu tehakse puhtaks. Kui kaitsemaski pole, siis on abistaja otsustada, kas ta võtab endale riski võhivõõrale õhku suhu puhuma hakata.
Tänapäeval on soovitatav elustamise südamemassaaži rütm 90-120 korda minutis . Selleks tuleb südame piirkonnale pressida ligilähedaselt kaks korda sekundis. Rahvusvahelised soovitused muutusid aastatel perioodil 2006-2007 ja uute esmaabi soovituste kohaselt alustatakse elustamist ainult südamemassaažiga ning enam ei ole vajalik kunstlikku hingamist teha.  Uuenenud reeglite kohaselt on oluline, et abistaja teeks südamemassaaži nii hästi, et vereringe hakkab tõepoolest uuesti ringlema. Oluline on, et südamemassaažiga alustatakse võimalikult kiiresti pärast südame seiskumist ja seda tehakse väga oskuslikult kuni kiirabi saabumiseni.
Abistaja paneb oma käed kannatanu rindkere keskjoonele, luulise osa lõpust kahe-kolme sõrmelaiuse võrra ülespoole. See tähendab kohast, kus algab ülakõhu pehme osa ja lõpeb rindkere luuline osa, sealt ülespoole.
Tuleb jälgida, et käed ei libiseks roidekaartele, nii võivad roided murduda ja lisavigastusi tekitada.
Kui soovitakse siiski teha ka kunstlikku hingamist suult-suule, siis 30 kaudse südamemassaaži vajutuse järel teha kaks puhumist. 30 pumpamise järel tuleb kaks korda suhu õhku puhuda. Elustatava nina tuleb samal ajal kinni pigistada. Kui kannatanu suu on vigastatud , puhutakse õhku kannatanule ninna, beebidele ninasse ja suhu korraga. Hea oleks, kui seda protseduuri saaks läbi viia kahekesi: üks puhub , teine pumpab, üksinda elustades on efektiivsus väiksem ja abistaja väsib ära, arvab Peärnberg. Väga kõvasti puhudes võib kannatanu oksele hakata, siis vaadata, et okse ei lämmataks teda.
UPPUMINE
Rõhutagem taas enda ohutuse tähtsust, vette appi mineja peab oskama väga hästi ujuda. Uppujale tuleb läheneda selja tagant ja temast haarata. Eriti ettevaatlik tuleb abistajal olla siis, kui uppuja rabeleb.
Veest välja tirides püüda hoida kannatanu selgroogu sirgelt , eriti siis, kui uppumisohtu on satutud vettehüppamise tõttu, sest siis võib olla selgroog vigastatud.
Maale jõudes tuleb püüda võimalikult palju vett kannatanu ülemistest hingamisteedest ja maost välja saada, selleks keerata kannatanu kummuli ja suruda abaluude vahele. Küljele keerates tuleb jällegi selgroogu säästa. Siis keerata kanatanu selili, kontrollida tema hingamist, pulssi ja teadvust, vajaduse korral alustada elustamist ning loomulikult kutsuda kiirabi.
Kõik uppumisohus olnud tuleb 24 tunniks saata meditsiinilisele jälgimisele, sest on südame rütmihäirete tekke oht.
Silmapaistvad Eesti sportlased
olümpiamängudel.
Esimene eestlane kirjutas aga end medalivõitjana olümpiaajalukku juba 1912. a. Stockholmi olümpiamängudel. See oli Venemaa võistkonnas võistelnud Martin Klein , kes pälvis hõbemedali kreeka- rooma maadluses.
Alfred Neuland sai aastal 1920 esimese kulla Antwerpanis, alaks oli tõstmine(kergekaal)
*Antiikolümpiamängud. 776 eKr Olümpias
Esimestel olümpiamängudel oli kavas üks spordiala – staadionijooks (distantsi pikkus 1 staadion – 192,27 m), kuid aja jooksul lisandus muidki alasid. Esimeseks olümpiavõitjaks tuli Elisest pärit kokk Koroibos.
*Kaasaegsed olümpiamängud. 1896. aasta suveolümpiamängud olid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Need toimusid Ateenas 6.–15. aprillini (tollal Kreekas kehtinud Juliuse kalendri järgi 25. märtsist 3. aprillini).
Kaasaegsete olümpiamängude algataja oli Pierre de Coubertini
*Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) on olümpialiikumise kõrgeim organ.
ROK on rahvusvaheline, mitteriiklik, mittetulunduslik, piiramatu kestusega, juriidilise isiku staatusega assotsiatsioonivormis organisatsioon , millele kuulub kõrgeim võim olümpialiikumises.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee peakorter asub Šveitsis Lausanne'is.
ROK asutati Pariisis 23. juunil 1894. aastal Pierre de Coubertini algatusel. Algkooseis oli 14-liikmeline ja esindatud oli 12 riiki ( Suurbritannia , Argentina , Belgia, Ungari, Kreeka, Itaalia, Uus- Meremaa , Venemaa, USA, Prantsusmaa, Tšehhi ja Rootsi.

Reeglid

Iga isik või organisatsioon, kes kuulub ükskõik mil viisil olümpialiikumisse, on kohustatud täitma Olümpiaharta reegleid ning alluma ROK-i otsustele.
Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele kuuluvad kõik õigused olümpiasümbolite (olümpialipu, olümpiadeviisi ja olümpiahümni) kasutamise suhtes.

• ROK-i liikmeks saab olla vaid sellise maa esindaja, kus on olemas rahvuslik olümpiakomitee, kusjuures iga ROK-i liige on organisatsiooni esindaja oma kodumaal, mitte oma kodumaa esindaja ROK-is.
  

• ROK-i töövormiks on täiskogu istungjärgud, mis toimuvad vähemalt kord aastas.
  

• Istungjärkude vahel juhib olümpialiikumist ROK-i täitevkomitee.
  

• Täitevkomitee ning kogu ROK-i tegevust juhib ROK-i president .
  

• ROK-i töökeeled on prantsuse ja inglise keel. Nendes keeltes tekkivate tekstiliste erinevuste puhul saab eelistuse prantsuse keel, kui kirjalikult ja selgesõnaliselt ei ole sätestatud teisiti.
  

ROK-i ülesanne on juhtida olümpismi edendamist vastavalt Olümpiahartale.
ROK-i eesmärgid on:

Ergutada spordi ja spordivõistluste koordineerimist, organiseerimist ja arengut.

Teha koostööd kompetentsete riiklike või eraorganisatsioonide ning võimuorganitega, püüdes sporti suunata inimsuse teenistusse.

Kindlustada olümpiamängude regulaarne pühitsemine.

Osaleda rahu propageerivatel üritustel, tegutseda eesmärgiga kaitsta olümpialiikumises osalevate liikmete õigusi ja võidelda igasuguse olümpialiikumist kahjustava diskrimineerimise vastu.

Toetada sobivate vahenditega naiste osalemist spordi kõikidel tasanditel ja kõikides struktuurides, eriti rahvuslike ja rahvusvaheliste spordiorganisatsioonide juhtorganites, lähtudes naiste ja meeste vahelise võrdsuse printsiibist.

Toetada ja ergutada spordieetika esiletõstmist.

Pühendada oma jõupingutused selle tagamisele, et spordis valitseks ausa mängu vaim ja keelustataks vägivald.

Juhtida dopinguvastast võitlust spordis ja osaleda rahvusvahelises võitluses narkootikumide vastu.

Võtta meetmeid, mille eesmärk on vältida sportlaste tervise ohustamist.

Astuda vastu igasugusele spordi või sportlaste kuritarvitamisele poliitilistel või ärilistel eesmärkidel.

Julgustada spordiorganisatsioone ja riigivõime tagama sportlastele sotsiaalne ja professionaalne tulevik.

Toetada spordi arendamist kõigi jaoks, mis on tipptasemel spordi üks aluseid, tipptasemel sport annab omakorda panuse spordi arendamiseks kõikide jaoks.

Kanda hoolt, et olümpiamängud oleksid korraldatud tingimustes, mis demonstreerivad vastutustundlikku suhtumist keskkonnaprobleemidesse, ning õhutada olümpialiikumist näitama üles vastutustundlikkust keskkonda puudutavate teemade suhtes, võtta kasutusele meetmeid, et nimetatud suhtumine peegelduks ka tema tegevuses.

Toetada Rahvusvahelist Olümpiaakadeemiat (ROA, inglise keeles IOA).

Toetada teisi institutsioone, kes on pühendunud olümpiakasvatusele.
Alfred Neuland
1920
Antwerpenis
tõstmine(kergekaa)
Eduard Pütsep
1924
Pariisis
kreeka- rooma maadlus (kärbeskal)
Voldemar Väli
1928
Amsterdamis
kreeka-rooma maadlus (sulgkaal)
Osvald Käpp
1928
Amsterdamis
vabamaadlus (kergekaal)
Kristjan Palusalu
1936
Berliin
kreeka-rooma maadlus
( raskekaal )
Johannes Kotkas
1936
Berliin
kreeka-rooma maadlus(raskekaal)
Ants Antson
1964
Innsbruck
kiiruisutamine (1500m)
Svetlana Tširkova
1968
México
naiskondlik florett
Jaan Talts
1972
Münchenis
Tõstmine(raskekaa)
Jüri Tarmak
1972
München
kergejõustik (kõrgushüpe)
Aavo Pikkuus
1976
Montréal
meeskondlik maanteesõit
Mait Riisman
1980
veepall
Viljar Loor
1980
Moskva
võrkpall
Jaak Uudmäe
1980
Moskva
kolmikhüpe
Ivar Stukolkin
1980
Moskva
ujumine (4× 200m vabalt teade)
Tiit Sokk
1988
Seoul
korvpall
Erika Salumäe
1988
Calgary
trekisõit ( sprint )
Erika Salumäe
1992
Calgary
trekisõit (sprint)
Erki Nool
2000
Sydney
kümnevõistlus
Andrus Veerpalu
2002
Salt Lake City
suusatamine
(15 km klassika )
Andrus Veerpalu
2006
Torino
suusatamine
(15 km klassika)
Kristina Šmigun
2006
Torino
suusatamine
(7,5 km + 7,5 km)
Kristina Šmigun
2006
Torino
suusatamine
(10 km klassika)
Gerd Kanter
2008
Peking
kettaheide
Kristjan Palusalu
1936
Kuld
Vabamaadluse raskekaal
1936
Kuld
Kreeka-Rooma maadluse raskekaal
Erika Salumäe
1988 Seoulis
Kuld
trekisprint
1992 Barcelonas
Kuld
trekisprint
Andrus Veerpalu
2002 Salt Lake Citys
Kuld
15 km klassika
2006 Torinos
Kuld
15 km klassika
Kristina Šmigun
2006 Torinos
Kuld
7,5 +7,5 km
2006
Torinos
Kuld
10 km klassika
Tervisesport .
Liikumine aitab igas eas südame tervena hoida.
Süda on lihas. See tähendab, et teda peab treenima, et ta tugev oleks. Sellest sõltub kogu organismi tervis. Tugev süda ja treenitud südameveresoonestik annavad võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Vähetreenitud süda seab elutempole aga piirid.
Kõige paremini mõjub südamele ja südameveresoonkonnale kestvustreening. Oluline on liikuda järjest vähemalt 30 minutit ja anda tööd suurtele lihasgruppidele. See annab südamele paraja koormuse.
Siiski tuleb eriti vanemas eas olla ka ettevaatlik ja treenides oma enesetunnet hoolega jälgida. Kerge hingeldamine on hea, kuid see ei tohi minna üle lõõtsutamiseks. Südamele on kasulik, kui koormus jääb 50–85% piiridesse südame maksimaalsest löögisagedusest. Maksimaalse südamelöökide sageduse saate kindla valemi järgi: 220 – vanus aastates. Arvust, mille saate, ei tohi pulsilöökide arv üle minna.
Käimine on lihtsaim võimalus iga päev tervislikult liikuda. Jalgsi võib minna igale poole: kooli, tööle, poodi jne. Käies on ka väga lihtne koormust suurendada. Tuleb lihtsalt tempot lisada ja käsi hoogsalt liigutada. Et süda saaks piisavalt koormust, peaks iga päev käima vähemalt 8000 –10 000 sammu. Kellele käimine ei sobi, võib sõita jalgrattaga või näiteks ujuda.
Hea tulemuse annab, kui liigute regulaarselt. See aitab hoida normi piirides vererõhu, veresuhkru ja reguleerib vererasvade ainevahetust. Loomulikult on liikumine kasulik ka lihaste ja luustiku tugevdamiseks. Tervisespordiga muutuvad liigesed liikuvamaks, paraneb tasakaal ja koordinatsioon.
Tervisespordi eesmärk on hea enesetunne. Esmatähtis on positiivne emotsioon liikumisest .
Tervisesport on inimese elus väga tähtsal kohal. Regulaarselt sportides me tõstame oma füüsilist võimekus, oleme vähem haiged, tervemad ning energilisemad. Regulaarne liikumisharrastus parandab oluliselt meie meeleolu, oleme sagedamini heas tujus ja harvem stressis. Iga aastaga muutub tervisesport järjest populaarsemaks ja kasutatakse isegi taastusraviks.
Tervise spordiga alustades ei tohiks alguses üle pingutada, muidu ei ole sellest kasu. Üle treenides tekib hoopis väsimus ja jõuetustunne ning lihastesse koguneb piimhape . Eriti ettevaatlikud peaksid olema ülekaalulised, kes peaksid alustama sportimist ettevaatlikult ja väiksemate koormustega, soovitav isegi konsulteerida asjatundjatega. Ülekaalulistel on suur oht liiga suurel koormusel sportides teha endale hoopis viga mitte head. Ülekaalulistel on eriti suur oht haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse. Kehakaalu suurenemine 10 kg võrra üle normaalkaalu suurendab 10 ühiku võrra ülemist ja alumist vererõhku. Sellest tuleneb kolesterooli hulga ehk vere rasvade sisalduse suurenemine, mis omakorda viib veresoonte lupjumiseni ning südame- või ajuinfarktini.
Sporti tehes tuleks kindlasti jälgida toitumist. Ei tohiks süüa rohkem kui energiat kulutad ja vältida tihedat rasvarikka toidu tarbimist. Rasvast toitu süües ei kaasne ainult kehakaal vaid on ka suur risk südame – vereringehaiguste, vigastuste, ainevahetushäirete, vähi tekkeks, rääkimata psüühikahäiretest. Keha rasvasisalduse ülempiir on naistel 25 - 27% ja meestel 18 – 20%. Hommikune söögikord on kõige tähtsam sest see paneb päeva käima. Hommikusööki ei tohiks kindlasti vahele jätte sellepärast, et organism vajab päeva alustamiseks energiat. Lõunasöök peaks ka olema korralik mis peaks koosnema supist ja magustoidust või praest ja magustoidust, rohke salatiga. Paaril korral nädalas tuleks süüa lõhe näiteks täisriisi ja rohke salatiga. Õhtul kiputakse just kõige rohkem sööma sest siis ollakse just väsinud ja kurnatud . Õhtul ei tohi palju süüa vaid täpselt niipalju kui organism energiat vajab ja süüa tuleks midagi kergemat ja vähem rasvast. Toidukordi päevas võiks olla viis. Põhikordade vahele tuleks süüa midagi kerget näiteks jogurtit.
Tervisesport on väga tähtis igas eas inimestele. Kui me tahame, et me oleksime normaal kaalus, terved , reipad ja energilised. Inimesed peaksid sportimisel arvestama oma vanust ja võimeid, et üle ei pingutaks. Tervisesporti peab harrastama parajal koormusel, liiga vähe või liiga palju sportides pole erilist kasu. Tervisespordi alasi on tohutult palju ja iga inimene peaks endale leidma sobiva.