VÕRKPALL (0)

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
VIIMISTLEJA
VÕRKPALL
Referaat
Juhendaja : Mihkel Lembit
Pärnu 2011

SISUKORD

SISUKORD 2
VÕRKPALLIMÄNG 4
VÕRKPALLI AJALUGU 4
VÕRKPALLI ISELOOMUSTUS 5
Pall 6
Väljak 6
Mängijad 6
Varustus 6
VÕRKPALLI TEHNIKA 7
LIIKUMISE TEHNIKA 7
Stardi- ja lähteasendid 7
Liikumisviisid 8
SÖÖDUD 9
Ülaltsööt 9
Ründesööt 10
Altsööt 10
Söödud laskumisega 11
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD KIRJANDUS 13
Võrkpall on sportlik pallimäng, kus kaks võistkonda võistlevad võrguga poolitatud väljakul. Võistlusmängu eesmärgiks on saata pall üle võrgu vastaspoole mängijate väljakule nii, et see maanduks vastase väljakupoolel, läheks vastasmängija puudutusest auti või vastasmängija eksiks reeglite vastu. Samas peab takistama palli maandumist oma väljakupoolel.
Töö käigus on eesmärk teada saada mängu iseloomustus, mängu tehnika ning mis söödud on mängul olemas ja mismoodi need välja näevad.
Töö põhimaterjal on saadaval võrkpalliõpikus ning internetis, lisaks saab kasutada ka võrkpalliõpikut algajatele .

VÕRKPALLIMÄNG

VÕRKPALLI AJALUGU

Võrkpall tekkis Ameerikas 1895 aastal, mille mõtles välja William Morgan . Morgan mõtles mängu välja ärimeeste ühingute kehalise tegevuse käigus. Ta tahtis mängu mis poleks nii jõulised kui pesapall , korvpall ning jalgpall, mis olid tol ajal Ameerikas ainsad kohalikud mängud. Nüüdseks on võrkpall (volleyball) mänguna püsinud maailmas juba üle 100 aasta.
Riigid mida võrkpalliajalugu on mõjutanud:

• USA
  
• Venemaa
  
• Jaapan
  
• Itaalia
  
• Eesti
  

VÕRKPALLI ISELOOMUSTUS

Mängul on vaatamata teistele pallimängudele ainulaadseid iseärasusi.

• 12 mängijat asuvad suht. Väikesel maaalal, 6 mängijat mõlemal poolel.
  
• Mängijad mängivad kõikides tsoonides , igas tsoonis on erinevad tehnilised ja taktikalised nõuded.
  
• Võrkpall on spordiala , kus mängijal tuleb oma max jõudu kasutada ilma toetuspinnata, st õhus.
  
• Mängu iseloomustab suure eergia kulutamise perioodi vaheldumine puhkehetkedega.
  
• Kontakt lendava palliga on hetkeline, mis muudab oluliseks täpse liikumise enne kokkupuudet. Tähtis on palli ja mängija koostöö arvestamine nii ühel kui ka teisel pool võrku.
  
• Kogu võrkpallimängu omapära seisneb lendava palli õigeaegses tabamises, oskuses pallile jõudu rakendada, seda suunata, ning arvestada palli lennu ja põrke iseärasusi.
  

Pall

Võrkpalli pallid on kirjud , mitme värviga. Võivad olla nii nahast kui ka sünteetilisest materjalist. Palle toodavad mitmeid firmasid, sealhulgas on pallil siis ka vastava firma märk, arvud, tähed- mis näitavad palli liiki.
L-nahk
S- sünteetika
Numbrid näitavad kvaliteeti.
Ametlikel võistlustel on kohe määratud kindel palliliik.
Pall kaalub 260-280g ning ümbermõõt on 65-67cm

Väljak

Väljak on ristkülikukujuline, mille mõõtmed on 18x9m. Väljak on jagatud joontega aladeks. Väljakul olevad jooned on keskjoon, ründejoon, otsajoon. Väljak on jaotatud visuaalselt 6 osaks(tsooniks) millel on ka oma number olemas.

Mängijad

Korraga on väljakul 12 mängijat, mõlemal väljakupoolel 6 mängijat, kellel on oma kindel asukoht. Väljakul jaotatakse mängijad eesliini mängijad ning tagaliini mängijad. Igal mängijal on oma kindel ülesanne.
Edasijõudnutel aga jaotatakse mängijad funktsiooni järgi : sidemängijad(tõstjad), ründemängijad(lööjad), kaitsemängijad( liberod ).-

Varustus

Varustus on odav ning kättesaadav kõigile. Algajad ning harrastajad võivad mängida niisama sportlikes riietes . Septsiaalse varustuse juurde kuuluvad, aga põlvekaitsed ja võrpallijalanõud.

VÕRKPALLI TEHNIKA

LIIKUMISE TEHNIKA

Võrkpalli mängitakse suhteliselt väiksesel maa-alal. Mängija peab pidevalt valmis olema lühikese aja jooksul eri suundadesse startima. Võrkpallur peab olema valmis kiireks liikumiseks. Liikumistehnika hõlmab stardi- ja lähteasendeid ning liikumisviise koos peatumisoskusega.

Stardi- ja lähteasendid

Asendiks nimetatakse mängija kehahoiakut, mille ta võtab enne mingi tegevuse alustamist. Kõige olulisem on põhiasend ehk valmisasend.
Põhiasend:

• Põlvedest kõverdatud jalad on õlgadelaiuses harkseisus ja labajalad paralleelselt või üks jalg veidi eespool , kannad maas
  
• Keharaskus on viidud päkkadele võrdelt mõlemal jalal.
  
• Küünarliigesest kõverdatud käed on vöökõrgusel
  
• Ülakeha on kallutatud ette ja vaade on pallil
  

Enne liikuma hakkamist võtab mängija stardiasendi, mis peab tagama täieliku valmisoleku
Iga eelneva tehnilise elemendi sooritamist võtab mängija lähteasendi.
Stardiasendeid liigitatakse:

• Kõrguse järgi –põlveliigese nurk
  
• Toetuspinna järgi:
  

• Püsiv asend- keharaskus võrdselt mõlemal jalal
  
• Mittepüsiv asend- keharaskus päkkadel
  

Liikumisviisid

Võrkpallis on olukordi erinevaid ning pallini liikuda tuleb pallini väga mitmel moel. Liikumine peaks olema ratsionaalne ning mõtestatud.
Kiire tasakaalustatud liikumine väljaku erinevatesse kohtadesse toimub sammudega.

• Jooksusammud- pikema maa läbimisel
  
• Rist -, juurdevõtu- ja väljaastesammud- lõhema maa läbimisel
  
• Hüppesammud- liikumise lõpetamisel
  

Peatumine- sellega lõpeb liikumine ehk pidurdushüppesamm.

SÖÖDUD

Võrkpall rajaneb rünnakul ning palli täpses söötmises. Oskaja võrkpalluril peab olema kindlasti hea sööduoskus.
Sööt- Palli täpne suunamine plaanitud paika.
Eristatakse kolme sööduliiki: ülalt-, alt- ja ründesööt (tõste).
Ning kokkuvõtvalt jagunevad söödud:

• Ülaltsöödud
  
• Altsöödud
  
• Ründesöödud
  
• Söödud laskumisega.
  

Ülaltsööt

Tehnika: stardiasend -> liikumine ->peatumine söödu lähteasendisse ->söödu sooritamine ->üleminek uuele tegevusele.
Ülaltsöödu lähteasend- on püsiv ning tasakaalustatud. Õlgade laiune harkseis, üks jalg veidi eespool, raskus ees oleval jalal, jalad põlvist veidi kõverdatud, ülakeha kergelt ette kallutatud, küünarliigesest kõverdatud käed silmade kohal otsmiku ees.
Iseloomulik on faasilisus:

Ettevalmistav faas- käte liikumine pallile vastu.

Põhi-ehk tööfaas- palli ja sõrmede kokkupuude , palli liikumishoo pidurdamine ning pallile uue liikumishoo pidurdamine ja suuna andmine.

Palli saatmine kätega, minnakse üle uuele tegevusele.
Tehnika:

• Randmed- on söödu sooritamisel amortisaatorid ja regulaatorid . Peatatakse palli hoogu ning antakse nõrgale pallile hoogu juurde.
  
• Küünarliiges- söödu sooritamise peamine vahend.
  
• Ülaltsööt enda kohale- analoogne ettesööduga
  
• Ülaltsööt selja taha- lähteasendis on käed pea kohal, kui tabatakse palli
  
• Hüppelt sööt- hüpe analoogne ründelöögiga. Olulisim on söödu õige ajastamine . (hüpe, siis sööt)
  

Ründesööt

Ründesööt erineb ülaltsöödust, käte töö ja trajektoorist. Rõndesööt suunatakse ründajale, kes hüppab üles ega saa enam oma kohta muuta, sellepärast peab see ka olema järsult langeva trajektooriga. Palli tabamine toimub hüppe kõrgpunktis, mis sõltub ründaja hüppevõimest ja käe ulatusest.
Tehnika: ründesöödu erinevus ülaltsöödust on jalgade töös ja palli tabamises. Ründesöödu sooritamisel ei tohi palli sõrmedega saata. Sööt lõpetatakse sirgete sõrmede ja randme rotatsiooniga.
Ründesöödud võivad jaguneda:

• Kõrguse järgi- kõrged, tavalised , madalad
  
• Pikkuse järgi- pikad, keskmised, lühikesed
  
• Söödusuuna järgi sidemängija suhtes- ette, seljataha
  
• Sooritamise viisi järgi- tavalised, hüppelt, laskumisega
  
• Palli lennukiiruse järgi
  
• Palli kauguse järgi võrgust
  

Altsööt

Kasutatakse: ründelöökide, pettelöökide ja pallingute vastuvõtmisel.
Faasidena on tegevus selline:

Ettevalmistav faas- liikumine pallile alla nii, et pall oleks otse keha ees

Tööfaas- palli tabamine ja liikumishoo amortiseerimine käsivartega.

Lõpetav faas- söödu lõpetamine koostöös kogu keha lihastega, üleminek uuele tegevusele.
Tehnika:

• Altsööt aeglase lennuga pallide vastuvõtmisel- küünarliigesest pingutatud, sirged ja välja pööratud, vaade on pallil
  
• Altsööt kiirete ja tugevate pallide vastuvõtmisel- palli liikumishoo peatamine, jalad töötavad nagu vedrud , käed aitavad palli hoogu pidurdada, randmete suunamine alla.
  

Söödud laskumisega

Laskumisel mängitakse palli nii ülelat- kui altsööduga. Kiireid ning tugevaid sööte ei ole võimalik vastu võtta ilma laskumiseta. Laskumist kasutatakse madala lennukaarega palliga mängimisel, pettelöökide vastuvõtmisel ning mängijast kaugele jääva palli mängimisel.
Kõige üldisemalt eristatakse laskumisi:

• Seljale
  
• Küljele
  
• Rinnale
  

Kasutatakse:

• Ülaltsöötu
  
• Altsöötu kahe käega
  
• Altsöötu ühe käega
  

Erinevusi on ka poiste ning tüdrukute laskumistehnikas. Tüdrukud kasutavad rohkem küljele ja seljale laskumist, poisid aga maandumisega rinnale.
Tehnika:

• Laskumine seljale
  

Kahe köega ülaltsööt laskumisega seljale.
Laskumisega ülatsööt on vähekasutusel. Seda kasutavad peamiselt sidemängijad madala lennukaarega pallide söötmisel ehk tõstmisel.

• Laskumine seljale
  

Kahe käega altsööt laskumisega küljele.
Võimalusel mängitakse kahe käega, sest siis on pall täpsem.
Asendiks on madalaasend, ning liikumine lõpeb pika madala väljaastega, mis on kiire hüppesamm. Keha raskus viiakse madalale tugijalale, ning teine jalg on sirge, sisekülg põranda poole.
Palli tabatakse analoogselt altsöödule ja mängitakse võinalikult madalalt.

• Laskumine rinnale
  

Sobib meestele ja noormeestele raskete ja kaugete pallide söötmisel, sest see nõuab tugevat õlavööd ja head kehalist ettevalmistust, kasutatakse kaugete ja ootamatute pallide puhul.
Palli mängitakse sirge käe rusika või käeseljaga, kuid võib ka kahe käega.

KOKKUVÕTE

Referaadi käigus sai välja uuritud võrkpalli ajaloo kohta. Põhiline info on võrkpalli tehnika ning söötude kohta.
Ülaltoodud söödud ja tehnika on minimaalselt välja toodud, kuigi neid on olemas palju rohkem ning iga inimene kasutab omasele mugavamaid tehnikaid ja söötusid. Samas on ka poiste ja tüdrukute mänguviisid erinevad.

KASUTATUD KIRJANDUS

• „Võrkpalliõpik“ Ellen Liik