Kõne koostamine ja esitamine (7)

Koht - TSG
Õppeaine - Väitluskunst ja õiguse alused
Periood – 2006/2007 õppeaasta
3. KÕNE KOOSTAMINE JA ESITAMINE
On ju teadupärast sootuks kaks iseasja - esiteks omada mingisuguseid mõtteid ja teiseks väljendada neid nii, et teised neid mõtteid mõistaksid. Jaan Rummo
Kõnelemine on suhtlus kahe või enama inimese vahel sõnalise, aga ka sõnatu keele (nt kehakeele ) vahendusel. Infot saab edastada ka kirjalikus vormis, mistõttu tuleb kaaluda, kas kõne pidamine on just selle info edastamiseks parim viis.
Enne kui teha otsus mingil teemal avalikult üles astuda, tuleb endale selgeks teha, kas kuulajatele on midagi uut öelda. Edukas suhtlus toimub ainult siis, kui kõneleja suudab arvestada kuulajatega, kohandada kõne nende ootustele ja vajadustele ning väärtustab tagasisidet.
Et oma mõtteid teistele arusaadavalt ja huvitavalt esitada, on tarvis teha palju eeltööd, tunda kõnekunsti reegleid ning arvestada nendega.
Millest ja kuidas kõneleda, sõltub eelkõige kõne eesmärgist. Edukas kõne pakub vajalikku informatsiooni ning täiendab inimese senist maailmapilti. Auditooriumile peetud kõne eesmärgiks võib olla ka kuulajais mõtete, kujutelmade ja tunnete äratamine.
Kõne eesmärk võib olla ka teiste veenmine . Sõnavabaduse tingimustes on maailm avatud erinevatele ideedele ning sõnaosavamatel on eelised oma ideede tutvustamisel. Inimesed levitavad oma sõnumit, et propageerida erinevaid ideid.
Heale kõnele reageerib kuulajaskond elavalt ning lahkub rahulolevana. Meeldejäävalt esitatud kõnel võib olla sügav mõju nii üksikisikule kui ka kogu ühiskonnale.
Kes suudab oma mõtteid mõjuvõimsalt esitada, see suudab ka oma ideid tutvustada ning levitada.
Heaks kõnelejaks saab järjekindla harjutamisega. Paljud ajaloost tuntud kõnemehed (nt. Demosthenes, Cicero ) on tõestanud, et meisterlikkuseni jõuab suure visaduse, tahtejõu ja tööga.
3.1. Kõnede liigid
Haarav ja huvitav kõne jääb meelde, ebaõnnestunud kõne muudab kuulajad rahulolematuks. Selleks, et kõne õnnestuks, tuleb põhjalikult valmistuda. Kõneleja peab eelkõige lähtuma kõne eesmärgist. Pidulike ehk olmekõnede puhul on esmatähtis meeleolu loomine, veenmiskõnede sihiks on kuulajate hoiakute ja seisukohtade muutmine, informeeriva kõne eesmärk on edastada teavet.
Alati ei pruugi kõneliikide piir olla selge, näiteks võib veenmiskõne sisaldada infot või pidupaevakõne veenmist. On täiesti loomulik, et üht liiki kõnedes võib kasutada teiste liikide elemente, kuid nii kõne ülesehitus, tonaalsus, kujundite valik kui ka esineja riietus lähtuvad ikkagi peaeesmargist Olenevalt kõne eesmärgist võib kasutada kuulajate informeerimiseks või veenmiseks kas argumente või hoopis loo jutustamist .
Pidulikud kõned ehk olmekõned
Olmekõned võivad olla tervitus -, õnnitlus-, sünnipäeva-, tänu-, mälestuskõned, ka mitmesugused tähtpaevakõned.
Piduliku kõne eesmärk on ühendada koosviibijaid, luua pidulik või harras meeleolu, rõhutada mõne sündmuse tähtsust või austada mõnd inimest tema tähtpäeval.
Olmekõnedes kasutatakse rohkesti mitmesuguseid retootilisi võtteid ja kujundlikku keelt. Esinejalt nõuavad sellised kõned suurt meisterlikkust ja head sõnaseadmisoskust. Ilus kujund üllatab ja jääb meelde, retooriliste võtetega liialdamine aga võib soovitud tulemuse asemel tekitada müra, mis kuulajaid häirib ning nende tähelepanu oluliselt kõrvale juhib.
Seltskonnakõne ainevalikut mõjutab kõneleja isikupära- see võib olla keerukam, aga ka üsna lihtne, näiteks meenutus ühiselt läbielatud sündmusest või pöördumine kellegi poole. Hea olmekõne on liigutav, tekitab uudseid mõtteid, ülevaid tundeid. Kõneleja peaks vältima enesekesksust, oma isiku liigset rõhutamist ning keskenduma rohkem kuulajaskonnale.
Olmekõne esitamisel väiksema publiku ees on kõne sõnasonaline mahalugemine paberilt liiga ametlik. Seevastu aktusel pikema kõne ettekandmisel on märksõnade kasutamine, aga ka kõne ettelugemine põhjendatud. Rohkearvulise auditooriumi ees kõneledes on ärevus ja erutus paratamatud. Ka hoolega päheopitud kõne voib sellises olukorras kergesti ununeda või segamini minna. Seetõttu on mõistetav, kui kooli lõpuaktusel on esineja kõne eelnevalt valmis kirjutanud ning loeb selle ette. See on parem kui kõnet peast esitades või ainult märksõnu kasutades vigu voi ülipikki pause teha.
Kõnet peast esitades on oht muutuda lihtsakoelisemaks või takerduda varem puudlikult lihvitud sõnastusse - nii jääb loodetud tulemus saavutamata. Kui kõneleja on eelnevalt otsinud huvitavaid ja kauneid kujundeid, sättinud need täiuslikesse lausetesse, lihvinud stiili, siis peab ta sellise kõne paratamatult ette lugema, muidu läheb osa tekstist kaduma. Samas tuleb arvestada seda, et etteloetud teksti on keerulisem jälgida ning kontakt publikuga nõrgeneb oluliselt.
Eriti pidulike sündmuste (näiteks ava- voi lõpuaktused) puhul tuleb silmas pidada, et kõne oleks traditsiooniline, kuid mitte liiga pikk, vastaks kuulajate ootustele ning rõhutaks päeva erilisust . Sellises olukorras pole otstarbekas riskida ebatavalise stiili voi sõnumi esitamisega. Arvestada tuleb, et kuulajate seas on väga erineva vanuse, elukogemuse ja ellusuhtumisega inimesi.
Kui kuulajaskond on elevil ja kärsitu (näiteks enne pidulikku õhtusööki), ei maksa neid kaua kinni pidada. Niisugustes olukordades eelistavad kuulajad keerukale argumentatsioonile pigem vaimukust ja heatahtlikku nalja .
Mälestuskõne eesmärk on eelkõige inimeste lepitamine olukorraga, mitte nende tunnetel mängimine. Seetõttu olgu mälestuskõne toon rahulik, toetav ning lohutav.
Piduliku ehk olmekõne eesmärgiks on inimeste emotsionaalne mõjutamine.
Veenmiskõned
Üksikisikud, mitmesugused inimgrupid, erakonnad, äriuhingud tahavad ühiskonnas oma ideid tutvustada ja propageerida. Toimub ju ühiskonnas erinevate ideoloogiate võitlus ning eelise saab see, kes oma ideid häälekamalt, veenvamalt ning mõjuvõimsamalt tutvustada ning levitada suudab. Veenmis- ehk propagandistlik kõne on näiteks poliitiline kõne, kihutuskõne, tootetutvustus , aga ka parlamendikõne, kohtus süüdistus- või kaitsekõne. Selliseid kõnesid esitatakse erakonna kongressil, koosolekul või istungil . Veenmiskõne eesmärgiks võib olla ka inimeste liikluskäitumise või toitumisharjumuste muutmine, alkoholi ja suitsetamise või narkootiliste ainete vastu võitlemine.
Veenmiskõne eesmärk on muuta inimeste suhtumist või käitumist.
Veenmisel kasutatakse ühepoolseid argumente, s.t vastavalt vajadusele kas siis ainult poolt- või vastuargumente eesmärgiga häälestada kuulajaid millegi poolt või vastu. Kõneleja esitab argumendid, mis toetavad tema või tema huvigrupi seisukohti, teiste huvigruppide seisukohad jäetakse kajastamata.
Sageli ei kasutatagi veenmisel argumente, tuginetakse eelkõige kõneleja mainele ja emotsionaalsusele. Tuntud võte on ka hämamine ehk demagoogia - kuulajate eksiteele viimine tõe moonutamise ja pettelubadustega. Demagoog ei esita oma väidete tõestamiseks argumente, vaid mängib kuulaja tunnetel. Sõltub kuulaja ettevalmistusest ning kriitilisest meelest, kas ta jääb kõnelejat uskuma või mitte. (Veenmiseks kasutatavaid mõjutamisvõtteid tutvustatakse põhjalikumalt "Veenmiskunsti" õpikus.)
Veenmiskõne ülesehitus
* Huvi äratamine
Inimesed ei taha ennast muuta ja oma senistest hoiakutest ning veendumustest taganeda , seetõttu suhtuvad nad uute ideede propageerijatesse eelarvamusega. Et leida kuulajatega kontakti, tuleb väljendada huvi nende probleemide vastu. Selleks on sobiv kasutada meie-vormi ja alustada näiteks nii: „Kõik me soovime , et maailm oleks turvalisem...", „Kes meist ei ole olnud olukorras, kus..."
* Vajaduse tekitamine
Enesega rahulolev inimene ei soovi muutusi. Rahulolematust ja seega ka motivatsiooni tegutsemiseks, uut moodi käitumiseks luuakse probleemide võimendamise ja täpse sõnastamisega. Kuulajate poole võib pöörduda näiteks nii: ,,Selleks, et vabaneda oma hirmudest ...", „Kui te tahate tõsta oma elatustaset...", ,Selleks, et saada ihaldatud välimus...", „Kas soovite tunda end...".
* Lahenduste pakkumine
Probleemi sõnastamise ja kirjeldamise järel pakutakse kiireid ja mugavaid lahendusi: „Selleks, et teha lõpp korralagedusele...", „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem...", „Teie probleemile on kiire ja lihtne lahendus..." vms.
* Kasulikkuse selgitamine
Kuulajate veenmiseks oma idee või toote headuses selgitatakse (kui võimalik, näidatakse), miks see on kasulik: „Et võiksite veenduda...", „Selleks, et saaksite võrrelda...", „Et saada kinnitust...", „Et vabastada teid kahtlustest, demonstreerime.. ."
* Kuulajate kaasamine
Kõhklejaid innustatakse tegutsema. Neile sisendatakse, et tehtud investeering (raha, aeg, energia) on kasulik ja seda ei tule kahetseda: „Nüüd, kus te olete veendunud, et ... ning teate ka sellele lahendusi...", „See on parim valik, mida te võisite teha..." vms.
Veenmiskõne puhul võib kasutada nii argumenteerimist kui ka emotsionaalseid lugusid.
Informeerivad kõned
Loengud ja ettekanded on informeerivad kõned, mille eesmärk on teabe edastamine . Nii akadeemilised, õppe- kui ka aimeloengud käsitlevad suulise süstemaatilise mõttearendusena mingit probleemi või probleemideringi.
Informeeriv kõne on erapooletu ega propageeri kellegi huve.
Informeeriva kõne puhul käsitletakse probleemi kogu selle keerukuses. Esitada tuleb nii poolt- kui ka vastuargumente, sest muidu on tegemist veenmisega, ja pakkuda kuulajatele võimalikult mitmekülgset teavet. Sobiv on ka tutvustada ning võrrelda erinevaid lähenemisviise probleemile. Kõneleja enda seisukoht probleemi suhtes jääb tagaplaanile.
Võttes sõna mingi ühiskondliku probleemi teemal, nt kergemate narkootiIcumide legaliseerimise küsimuses, räägib informeeriva kõne esitaja nii legaliseerimise plussidest kui ka miinustest, aga veenmiskõne esitaja valib ühe kindla positsiooni ning esitab oma argumendid ainult selle kaitseks, rünnates vastuargumente.
Kuulajatelt nõuab informeeriva kõne jälgimine vaimset pingutust. Esineja peab seetottu arvestama, et edasta- - tav teabehulk ei oleks liiga suur, sest muidu publik väsib.
Kõne ettevalmistamisel ja esitamisel võiks silmas pidada järgnevat.
* Süsteemsus - teave tuleb esitada struktureeritult ning mõelda, kuidas ka kuulajad saaksid sellest tuge uue info vastuvõtmisel.
* Kontsentreeritus - keskendumine kõige olulisemale, sest see hõlbustab mõistmist.
* Ea- ja jõukohasus - kuulajate vanuse ja eelneva kogemuse arvestamine , info edastamine tõusujoones, s.t kergemalt raskemale.
* Näitlikustamise - näidete, pildimaterjali vm kasutamine arusaamise hõlbustamiseks, lisa- ja jaotmaterjalide jagamine.
* Rakendamine - uue teabe rakendusvõimaluste tutvustamine.
* Kordamine - olulise, ka keeruka teabe rõhutamine, kordamine ning ümbersõnastamine.
• Osalemine - kuulajate kaasamine käsitletava probleemi arutellu (küsimuste esitamine, tagasiside), nende individuaalsuse arvestamine.
* Aja kasutamine - intensiivse teabeedastuse vahel puhkepauside tegemine, et kuulajad saaksid infot mõtestada ning lõdvestuda.
Informeeriva kõne puhul keskendutakse teate edastamisele ja selgitamisele.
3.2. Kõne osad
Nii nagu kirjalik tekst, koosneb ka suuliselt esitatud kõne kindlatest osadest. Selgelt liigendatud kõne aitab kuulajatel tajuda selle ülesehitust ning seetõttu ka kõne sisu paremini mõista. Alljärgnevalt on kõne jaotatud kolme ossa , juttu tuleb kõne sissejuhatusest ehk alustamisest, teema arendusest ning lõppsõnast. Igal kõne osal on oma eesmark, mida tuleb kõne koostamisel silmas pidada.
Kõne alustamine
Julge pealehakkamine on pool võitu. Eesti vanasõna
Meeldejaava algusega võidab kõneleja kuulaja usalduse. On mitmeid võimalusi saavutada auditooriumiga hea kontakt, kuid ükskõik millist meetodit kõneleja ka ei kasutaks, on peaasi , et ta mõjuks kuulajatele loomulikult. Kui kõneleja seda ei suuda, tunnevad kuulajad end ebamugavalt ega soovi teda kuulata.
Selleks, et kõne algus õnnestuks, on kasulik arvestada
* kõneleja isikupära,
* kõneolukorda,
* kuulajaskonda.
Kõne esimesed minutid on väga olulised kuulajatega kontakti loomisel ning teema vastu huvi tekitamisel. Alustatakse viisaka pöördumisega kuulajate poole ehk kõnetusega. Ebaviisakas oleks kedagi välja jätta, näiteks kui kooli lõpuaktusel pöördutakse ainult lõpetajate ja õpetajate, mitte aga vanemate ning teiste külaliste poole.
Võõrale auditooriumile tuleb end ka esitleda ja selgitada, miks kõneleja seda teemat käsitleb.
Õnnestunud sissejuhatusest sõltub, kas kõne vastu üldse huvi tuntakse.
Kone sissejuhatuses võib
* sõnastada auditooriumi meeleolu, ootused;
* võtta kõne põhisisu kokku mõne lausega;
* esitada üllatavaid fakte;
* tsiteerida kedagi, kes on selle teema kohta midagi olulist voi tabavat öelnud;
* soovida kuulajatele midagi head;
* tutvustada kõne struktuuri ehk selgitada, millistest peamistest osadest kõne koosneb;
* jutustada mõne (lõbusa) loo, mis kuulajaid häälestaks;
* huvi äratamiseks esitada küsimuse, millele kõne jooksul vastus antakse jne.
Lennart Meri alustas 1996. aastal Bertelsmanni foorumil peetud konet „Milleks Euroopa?" küsimusega: „Kuidas defineerib Euroopa iseennast ?".
Kõne alguses tuleb äratada kuulajates uudishimu.
Vaevalt et keegi kuulajatest jääb ükskõikseks, kui alustada nt sõnadega: „Te võite saada miljonäriks, ostmata loteriipiletit!"
Kuulaja tähelepanu tõstmisel tuleb kasuks aktuaalsus.
Sellised repliigid nagu „kuulsin äsja uudistest", „tänastes ajalehtedes on huvitavalt analüüsitud..." muudavad kuulajad uudishimulikuks.
Tähelepanu äratamiseks ei pea kasutama ainult sõna jõudu, appi võib võtta ka mitmesuguseid üllatavaid vahendeid.
Näitelcs juhatas lektor , kellel oli kavas rääkida aja planeerimisest, loengu sisse sellega, et keris lahti kahemeetrise punase lindi, pöördus publiku poole ja küsis, milline on kuulajate keskmine vanus. Kui leiti, et see on 35 aastat, järeldas lektor, et pool kuulajate elust on möödas ning lõikas lindi pooleks. Kuna kolmandik elust kulub magamisele ja teine kolmandik töölkaimisele, jäi lindist järele kõigest 33 cm.
Sissejuhatuses peab kuulaja teada saama, miks talle kõne kuulamine võib kasulikuks osutuda.
Hea kõne algus
* sobib kõneolukorraga;
* köidab kuulajate tähelepanu;
* sobib kõneleja isikuga ;
* esitab kõne peamise mõtte, põhiprobleemi.
Ebaõnnestumisel võivad olla erinevad põhjused. Sissejuhatus on
* igav ja pikaleveninud,
* liiga keeruline,
* laialivalguv ning juhib kuulajate mõtted teemast kõrvale.
Kõneleja hakkab vabandama,
* et ta pole korralikult valmistunud;
* et tegelikult pole ta mingi kõnemees, aga tal paluti esineda.
Kõneleja ei saavuta kuulajatega head kontakti, kui ta teeb kuulajatele etteheiteid. See on ka põhjus, miks lektorid ei taha hilinejatele või segajatele kohe alguses märkusi teha.
3.3. Teemaarendus
Öelda saab lühidalt, hoopis rohkem kulub sõnu varjamaks seda, et sul pole midagi öelda. Arvo Valton
Kõneleja peamine eesmärk on olla mõistetav, seega peab kõne olema sisukas , aga samal ajal lihtne ja arusaadav, emotsionaalne ning piisavalt tihe.
* Sisukas kõnes on palju olulist informatsiooni. Kõneleja on kompetentne valdkonnas, millest ta räägib.
* Emotsionaalne kõne on vaheldusrikas ja kujundlik , seda on huvitav jälgida. Lektor toob põnevaid näiteid, tal on isikupärane väljenduslaad.
* Lihtne kõne on arusaadav, loogiline, oluline eristub selgelt vähemolulisest, on esitatud meeldejaavalt. Lihtsas kõnes pole keerukaid lauseid ja arusaamatuid sõnu. Kuulaja mõistab kõne struktuuri.
* Tihedus näitab seda, kas kõne pikkus ja sisu on vastavuses. Kui kõneleja esitab lühikese ajaga liiga palju keerulist materjali või pika kõne jooksul liiga vähe informatsiooni, segab see kõne jälgimist.
Kõneleja peab arvestama sellega, et kuulaja suudab keskmiselt jälgida üht põhi- ja kolme kõrvalteemat. Lühike, ühele peateemale keskenduv kõne on edukam kui pikk ja laialivalguv.
Teemaarenduse eesmark on teabe või seisukohtade esitamine. Kui kõneleja tahab vältida demagoogiat, peab ta oma väiteid ka põhjendada oskama. Argumente võib esitada nil ühe- kui ka kahepoolselt.
* Esimese võimaluse puhul esitatakse argumendid kas millegi poolt või millegi vastu. Ühepoolseid argumente eelistatakse, kui tahetakse esitada üleskutset konkreetseks tegevuseks. Valimis- ja reklaamikampaaniate puhul kasutatakse just seda taktikat. Ka noorema publiku puhul on see eelistatud.
* Poolt- ja vastuargumentide esitamine on otstarbekas publiku informeerimisel, sest siis näitab kõneleja, et ta mõtestab teema lahti, vältides sedasi propagandistlikku lähenemisviisi.
Tekst ei tohi olla liiga inforohke ega kõik laused kanda olulist tähendust.
Sellisel juhul oleks infomüra liialt suur. Igal juhul teeb kuulaja mingi valiku, mida meelde jätta.
* Olulised mõtted peavad vahelduma vähemolulistega.
* Kui kõneleja on esitanud mingi väite, võib ta seda illustreerida mõne näitega või tõmmata paralleele samase nähtuse või probleemiga, teha vahekokkuvõtteid, korrata olulisi mõtteid uues sõnastuses jne. Sellist lisamaterjali nimetatakse redundantsiks ehk liiasuseks.
Teemaarenduses peab kõneleja
* liikuma lihtsamalt materjalilt keerukamale,
* seostama uut infot juba tuttavaga materjaliga.
Kasulik on ettekanne selgelt liigendada. Kõne tuleb esitada nii, et ühe mõttearenduse lõpu ja teise alguse vahel oleks selge piir. Alateemade järjestus peab olema loogiline, uute ja vanade mõtete vahele tuleb luua seoseid .
Kuulajatel on lihtsam jälgida ning aru saada, kui nad tajuvad kõne struktuuri.
Kõne eri osi saab välja tuua
* pausidega,
* alateemade nummerdamisega („esiteks", „teiseks", „ kolmandaks "),
* teksti tutvustamisega vaatevahendite abil (valgustahvel vms).
Lõik on kasulik üles ehitada nii, et see toetaks kogu teksti mõistmist. Nii nagu kirjalikus tekstis, võib ka kõnes lõigud jagada sisu- ja sidelõikudeks.
* Sisulõigud annavad edasi peamist mõtet ja olulisi argumente.
* Sidelõigu ülesanne on siduda ettekanne loogiliseks tervikuks, nil et ühelt mõttelt või argumendilt siirdutakse sujuvalt teisele. Sidelõiguga saab esile tuua kõne struktuuri ja kõne rütmi.
Koneleja peab lõike viimistlema nii, et need üksteisega haakuksid ja sisulise terviku moodustaksid. .
Kui kuulaja mõistab lõikudevahelisi seoseid, on tal hõlpsam kõneleja mõttekäike jälgida. Kõne avalõik tutvustab teemat ja/või kõne ülesehitust. Järgnevate lõikude vahel luuakse seosed nil, et ühe lõigu lõpp juhatab järgmise lõigu algusse. Siis on üleminekud selgelt tajutavad ning moodustub mõtteline tervik.
Olulisi mõtteid tekstis tuleb korrata, et need kinnistuksid.
Teemaarenduse peamised osad on esitatud alljärgnevas tabelis. Silmas on peetud eelkõige informeerivat ja veenvat kõnet.
Tcemaarendus
Sõnastus
Seisukohtade, väidete esitamine, pooltargumentide järjestamine
Oma seisukoha toetuseks esitan kolm argumenti.
Esiteks väidan, et ...
Poolt- ja vastuargumentide esitamine
Ühelt poolt tähendab see ..., teiseltpoolt aga ...
Selle idee pooldajad väidavad ..., vastased esitavad aga järgmise argumendi ...
Näidete, tõestusmaterjali esitamine
Oma väidete toetuseks toon ma järgmise näite ...
Oma seisukoha toetuseks esitan ma ...
Järeldamine
Järelikult ...
Seetõttu julgen väita ...
Seega näitas uurimistöö, et ...
Olulise rõhutamine, kordamine
On väga oluline, ...
Tahan eelkõige rõhutada mõtet, ...
Üleminek järgmise alateema või uue argumendi juurde
Minnes siit edasi, …
Kui minu eelmine argument oli.. ., siis järgmine ...
Kõnelda tuleb niikaua , kuni kuulajad on võimelised kõnet tähelepanuga jälgima. Kui on märgata väsimust või tüdimust, tuleb pakkuda kuulajatele vaheldust: demonstreerida pildimaterjali, teha rühmatood vms.
Hea ettekande tunnuseks on tema selgus ja lühidus. Kõnelda tuleb olulisest, vältides ülearust. Väidete tõestamiseks tuleb tuua piisavalt näiteid.
3.4. Kõne lõpetamine.
Mõistad alata - mõista ka lõpetada. Eesti vanasõna
Kõne lõpp oma sama oluline kui algus. Inimesed mäletavad kauem seda, mida nad kuulsid viimasena. Ebaõnnestunud lõpp võib rikkuda kogu kõne mõju, õnnestunud lõpp võib aga päästa keskpärasegi kõne. Kõne meeldejaav lõpp mõjub nagu magustoit, jättes pikaks ajaks meeldiva tunde.
Kõne lõppu sobivad samad võtted mis kõne algusesse : võib rääkida nalju, jutustada anekdoote, üllatada kuulajaid, peamine on aga see, et kõne lõpp toetaks peamõtet ja tooks välja tähtsaima sõnumi.
Kõne lõpus jõutakse tagasi algusesse:
* pakutakse sissejuhatuses esitatud probleemile lahendusi,
* vastatakse sissejuhatuses esitatud küsimusele.
Kõne meeldejääv lõpetamine on oluline ka sellepärast, et enne lõppu muutub kuulaja taas tähelepanelikumaks.
Lõpetamisviise on mitmeid:
* lõpetatakse kokkuvoõtega eespool kõneldust, korratakse olulisemaid mõtteid;
* lõpetatakse nalja, retoorilise küsimuse või efektse tsitaadiga;
* veenmiskõne puhul lõpetatakse üleskutsega tegutseda, muuta suhtumist voi hoiakuid.
Lennart Meri kõne lõpp Balti Assamblee 7. istungjärgu avamisel Tallinnas 1. detsembril 1995: „Väikesed rahvad moodustavad ju maailma elanikkonna enamiku. Aga nende hääl ei kõla veel küllalt valjusti, nad ei võta veel vajalikul määral osa maailma saatuse otsustamisest. See globaalne paradoks on omal moel ka Balti ühistöö paradoks. Aga maailm ilma paradoksideta oleks igav. Soovin teie 7. istungjärgule viljakat ja huvitavat tööd."
Kõne lõpus rõhutatakse olulisemat .
3.5. Lõppsõna
Lõppsõna peab eelnevalt kindlasti läbi mõtlema ning kirja panema , sest sisaldab see ju kõige olulisemat mõtet ning peab seetõttu olema sõnastatud meeldejäävalt ja kõlavalt.
Lauri Vahtre lõpetas ühe oma kõne järgmiselt: „Ja meie loosung oleks valmiskujul järgmine: KORD MAJJA, LAPS HÄLLI JA KEEL SUHU ! Kõige sellega peame me tegelema mitte homme , vaid täna, sest TULEVIK TEHAKSE TÄNA."
Võimalikud vead:
* kõne lõpp saabub kuulajatele ootamatult, s.t et lõppsona tegelikult puudus;
* kasutatakse stampväljendeid, näiteks „lõpetuseks tahaksin teile öelda...";
* kõnelejale tundub, et tema etteaste pole piisavalt mõju avaldanud, ning ta otsustab veel midagi rääkida;
* kuulajate tähelepanu köitmiseks annab kõneleja märku, et hakkab lõpetama, aga tegelikult hoiab kuulajaid veel pikalt kinni;
* esineja hakkab lõpus vabandama, et ta tegi vigu;
* lõppsona pole kõnega seotud.
Hea esineja lõpetab oma ettekande nii, et publik soovib teda edasi kuulata. Juba Aristoteles juhtis tähelepanu sellele, et ainult lühike kõne saab olla sädelev.
4. Küsimused ja nendele vastamine
Küsija suu pihta ei lööda. Eesti vanasõna
Informeeriva ja veenmiskõnega kaasnevad kuulajate küsimused, mis võimaldavad saada kiiret tagasisidet. Kuulajate kaasamine arutlusse aktiveerib neid, annab neile võimaluse esitada oma seisukohti. Samas võivad küsimused hakata loengut segama või tekitada ebamugavaid olukordi .
Küsimuste esitamine on otstarbekas, kui
* küsimused on hästi ajastatud ega sega liialt kõnet,
* küsimuste vooru juhib asjalikult kõneleja või ürituse korraldaja,
* küsimustele järgnevad ka asjakohased vastused.
Kõne alguses tuleb kokku leppida, kas küsitakse
* kõne jooksul,
* pärast kõnet.
Aeg
Plussid
Miinused
Küsimusi esitatakse kõne jooksul.

• Kõneleja saab kiire tagasiside, kas kuulajad saavad aru ning mis kuulajaid kõige rohkem huvitab.
  
• Kiire võimalus reageerida, hiljem võib küsimus kaotada aktuaalsuse.
  
• Kuulajad on aktiivsemad.
  

• Katkestab kõne.
  
• Annab võimaluse segama hakata, mõnel kuulajal tähelepanu endale tõmmata.
  
• Kõneleja võib ajahätta jääda.
  

Küsimusi esitatakse pärast kõnet.

• Kõnelejat ei katkestata kõne ajal.
  

• Aega jääb väheks.
  
• Kuulajad võivad küsimused unustada või küsimuste aktuaalsus väheneb.
  
• Kui kõneleja jääb vastamisel hätta, rikub see ka kõne üldmulje.
  

Küsimusi võib esitatada ka alateemade vahel. Kui kõneleja tunneb ennast ebakindlalt ning võib vastamisega hätta jääda, on parem jätta küsimuste voor lõppu.
Kuidas ebamugavate küsimustega toime tulla?
* Kohatule küsimusele ei pea vastama, küll aga tuleb keeldumist selgitada.
* Keeruliste küsimuste üle võib algatada üldise diskussiooni.
* Küsimuse võib suunata kellelegi auditooriumist.
* Kui vastust ei teata, tuleb lubada see välja selgitada ning kui võimalik, hiljem teada anda.
* Keerulise küsimuse võib suunata ekspertide kolleegiumile jne.
* Aja kokkuhoiuga põhjendades võib vastuse anda pärast kõne lõppu eravestluse käigus.
Kuidas toime tulla ebamugavate küsijatega?
Küsija tüüp
Lahendus
Vaidleja
Eksija
Domineerija
Vaenlane
Kontrollija
Vajab ilmselt tunnustust. “Teil on väga huvitavad tähelepanekud. Arendaksin seda teemat Teiega veidi hiljem."
Küsija ei reageeri adekvaatselt, aga ei suuda seda mõista. Kindlasti ei tohi teda halvustada, vaid olukorda tuleb pigem mahendada: „Ilmselt on võimalik probleemile ka sellisest vaatenurgast laheneda, aga jääksin siiski enda seisukoha juurde ja kordaksin selle üle."
Ei tohi lasta tal juhtimist üle võtta, vaid tuleb ise asjade käiku suunata ja juhtida, katkestades sõnadega: „Palun sõnastage oma küsimus!"
Ei tohi vastata samaga ega jääda ka passiivseks. Kui vaenulik küsija jätkab, tuleb ülejaanud kuulajad enda poole võita: „Ilmselt ei suuda ma teile rahuldavat vastust anda, võib-olla räägime sellest omavahel hiljem, aga selleks, et mitte asjatult teiste aega kulutada, läheks järgmise küsimuse juurde."
Tahab kontrollida kõneleja teadmisi, ühtlasi demonstreerida omi. Tuleb jääda ausaks ning tunnistada teadmatust, pakkuda võimalust vastata hiljem.
Keeruliste küsimustega toimetulekuks
* tuleb jääda rahulikuks;
* olla küsijate suhtes viisakas;
* vastata lühidalt;
* ei pea igale küsimusele vastama, sest küsimusi on võimalik suunata;
* tuleb tunnistada, kui vastust ei teata.
Vastaja ei pea ilmtingimata vabandama selle pärast, et ta vastust ei tea. Ükski inimene ei saa teada kõike. Mõni kõneleja hakkab sellises olukorras ebakohast juttu rääkima, soovides nii varjata oma teadmatust. Tähelepanelik kuulaja näeb selle aga läbi.
Ausus ja otsekohesus vastamisel on tõhusaimad vahendid nii ebamugavate küsimuste kui ka küsijate vastu.
5. KÕNEKS ETTEVALMISTUMINE
5.1. Kõneks valmistumine
Eduka kõne eelduseks on põhjalik ettevalmistus, mis algab eesmärkide sõnastamisest. Kuna sobivate materjalide leidmine on ajamahukas tegevus, tuleb nende valikul lähtuda sellest, kas nad toetavad seatud eesmarki. Liigses materjalis on raske orienteeruda nii kõne koostajal kui ka kuulajatel. Ettevalmistuse hulka kuulub kindlasti ka näit- ja tehniliste vahendite valik.
Kõneks valmistumisel tuleb silmas pidada järgmist.
* Kuulajakesksus - kuulaja huvide, vajaduste, ootuste, vanuse ning haridustasemega arvestamine.
* Olukorrast lähtumine-esinemine, käitumine ja riietus sõltuvad olukorrast, kus kõnet peetakse.
* Paindlikkus - olukorraga kohanemine: ootamatustest jagusaamine, materjali kohandamine vastavalt kuulajate huvidele.
* Isikupära - kõneleja jääb igas olukorras iseendaks, käitub loomulikult, ei püüa kedagi jäljendada ning suudab tunnistada ka oma vigu.
Kuna kõnede koostamine on töömahukas ja vastutusrikas töö, kasutatakse logograafide ehk kõnekoostajate abi. Spetsialistide poole pöörduvad eelkoige tipp-poliitikud. Kõnekoostajate töö on sõnastatada poliitiline sõnum arusaadavalt, meeldejäävalt ning mõjusalt. Avalikkus tavaliselt logograafe (kelleks võivad olla kirjanikud , ajakirjanikud, õppejõud jt) ei tunne, kuulajaskond peab kõne koostajaks ikka selle ettekandjat.
Logograaf David Frum sai Valge Maja kõnekirjutusbüroolt ülesande leida õigustus Iraagi sõjale. Nii ilmus president Bushi kõnesse väljend „kurjuse telg ", mida ta kasutas esimest korda oma traditsioonilises aastakõnes ,,Olukorrast riigis" 29. jaanuaril 2002.
Eesmärkide, sõnumi ja teema sõnastamine
Enne kui võtta vastu otsus kõnelda, tuleb kaaluda, kas
* edastatav sõnum on kuulajale oluline,
* kõnelejal on piisavalt teadmisi käsitletava teema kohta,
* on piisavalt aega kõne korralikuks ettevalmistamiseks,
* vajalik materjal on kättesaadav.
Kõneks valmistumine algab kõne eesmärkide seadmisest.
Kõne eesmärk võib olla kuulajaid millestki informeerida, veenda või luua meeleolu. Kõneleja peab eelkõige silmas pidama oma kõne eesmarki ja soovitud tulemust. Kõneks valmistumisel tuleb lähtuda sellest,
* kes kuulab,
* miks kuulatakse,
* milline on kõneolukord,
* millise tulemuseni tahab kõneleja jõuda.
Seejärel tuleb sõnastada peamine idee ehk sõnum ning valida sobiv strateegia selle edastamiseks. Tihtipeale keskendub kõneks valmistuja teemale , mitte sõnumile. Kui kõnelejal aga pole kuulajatele olulist sõnumit, ei päästa ka hästi valitud ning sõnastatud teema. Kõnet ette valmistades tuleb endale täpselt selgeks teha, millise sõnumi edastamiseni peab kõne lopus jõudma.
Teema sõnastamisel tuleb silmas pidada, et kõne saab õnnestuda ainult siis, kui see osutub kuulajatele oluliseks. Teema tuleb kindlasti huvitavalt ja efektselt sõnastada, et publikut eelnevalt positiivselt häälestada. Samas ei tohi teema sõnastusega kuulajates ka liigseid ootusi tekitada, vastasel korral tunneb kuulajaskond end petetuna.
Kõneleja peaks valima ainult need teemad, milles ta hästi orienteerub, ja kõnelema ainult sellisel juhul, kui tal ka tegelikult on midagi teistele öelda.
Näiteks plaanib kõneleja rääkida suitsetamise kahjulikkusest. Tema eesmärk on veenda kuulajaid, et nad loobuksid suitsetamisest. koneleja sõnum kuulajatele on, milline on suitsetamise mõju organismile ning grupikäitumise mõju suitsetamisharjumuste väljakujunemisele. Et hääestada kuulajaid propagandistlikku loengut kuulama , sõnastab ta teema „Kas üks sigaret tapab hobuse?".
Kõnelejal on kasulik pakkuda oma kõnes
* uudset lähenemisnurka,
* värsket informatsiooni,
* huvitavat teemakäsitlust.
5.2. Materjali kogumine
Materjali kogumine on kõneks valmistumise oluline osa. Vastavalt kõne tüübile on tarvis otsida kas tõestusmaterjale väidetele (veenmiskõne), erinevaid käsitlusi mõne probleemi lahendamiseks (informeeriv kõne) või sobivaid tsitaate ning kujundeid (olmekõne).
Hea lähtematerjal, mida ettevalmistusel kasutada, peab olema aktuaalne , kasutajale mõistetav ning pärit korrektsetest allikatest.
Lähtematerjal tuleb kriitiliselt üle vaadata ning vähemoluline kohe kõrvale jätta, sest kõnepuldist igavlevaid kuulajaid nähes on juba tunduvalt raskem ümber orienteeruda. Kõneks valmistumisel on kasulik materjali hinnata ka selle pilguga, mis tuleb kindlasti vaatluse alla võtta ning mille võib ajanappusel kõrvale jätta. Hea kõneleja peab teadma, mida kõnest välja saab jätta. Kuulajatele tuleb esitada ainult see tõestusmaterjal ning need faktid, mis sõnumit toetavad.
Kõneleja ei pea rääkima mitte kõigest, mida ta teab, vaid ainult sellest, mis toetab tema kõne peamist ideed ja eesmarki.
Enne materjalide kogumist on otstarbekas teha märkmeid olemasolevate teadmiste kohta ning välja selgitada teemavaldkonnad, milles vajatakse lisateadmisi. Hästi labimõeldud isikupäraste seisukohtade esitamine koos uute faktidega annab kindlasti tulemuse, mis suurendab kõneleja autoriteeti kuulajate silmis . Asjatundlikkus on alati rohkem hinnatud kui võõraste mõtete esitamine.
Kogutud ja süstematiseeritud material tuleb kõnesituatsiooniks kohandada: näiteks kui kasutatakse tehnilisi vahendeid, kirjutatakse põhiteesid lüümikutele jne. Kui kõneleja otsustab oma kõne ette lugeda, on hea laused lühemaks ja lihtsamaks muuta, et need vastaksid rohkem suulise kõne ülesehitusele.
Hea kõne peab mõne aja „laagerduma". Otstarbekas on kõne valmis kirjutada vähemalt kaks nädalat enne selle esitamist . Siis on võimalik teha parandusi ja lisandusi, kirjapandu veel kord läbi mõelda, et esinemise ajal end kindlamana tunda.
Põhjalik ettevalmistus annab ka esinemiseks rohkem enesekindlust.
Juba esimeses eestikeelses kõneopikus juhiti tähelepanu sellele, et kõneleja peab ennast hoolega ette valmistama: „Väga põlastav on, kui kõneleja kõnes kinni jääb ehk alaliste mõtete ja üteluste järele piab angeldama, endisi ütlusi korrates, ümisedes ehk „heakene küll" üteldes. Niisugune kõne on kuulajate kõrvadele piinaks, kõnelejale enesele aga vaevaks ja häbiks. Seepärast enne kui räägitakse, teatatagu ikka, mis ja kuidas rääkida tahetakse." (,,Pidu kõned ja laulud ning muud tähendused pidu kohta" 1886 )
5.3. Kuulajate tähelenanu võitmine ja hoidmine
Kõnelejaks ei sünnita, vaid saadakse.
Cicero
Mida rohkem vastab kõne kuulajate vajadustele ja ootustele, seda edukamaks see kujuneb. Pole mõtet suuliselt ette kanda väga keerukat materjali. Kõneleja ülesanne on esitada ka raske materjal selgelt ja lihtsalt, siis suudavad kuulajad teda tähelepanelikult jälgida ja sõnumi vastu võtta.
Kui kõneleja esitab väga keerulist materjali, mida kuulajad jälgida ei suuda, on ta oma kuulajate suhtes ükskoikne või demagoog, kes tahab iga hinna eest kuulajatele oma tarkust näidata.
Kõneleja ülesanne on keskenduda kuulajatele.
Tuleb vältida olukordi, kus esitatakse liiga vähe või liiga palju informatsiooni. Kui infot on liiga vähe, kaotab kuulaja huvi, kui liiga palju, ei suudeta seda vastu võtta. On ju suhtluse üks eesmärke jõukohase teabehulga vahetamine, vältides müra ja info moondumist.
Artikuleeritud kõne mõjub kuulmismeelele, mis väsib ühelaadilise ärritaja mõjul ja kuulaja hakkab reageerima muudele ärritajatele, nagu nälg, väsimus, müra jms.
Kui kujutada pikemat monotoonset ettekannet graafiliselt, oleks see aeglaselt, kuid järjekindlalt langev kõver, millel on kaks tõusu: üks loengu alguses ja teine lõpus. Seetõttu tuleks kõne alguses kasutada kuulajate tähelepanu kontakti loomiseks ning lõppsonas olulisema kordamiseks.
Kõne ajal on otstarbekas varieerida kõne tempot, intonatsiooni ja hääle tugevust.
Kuulajad suudavad esinejat keskendunult jälgida 10-15 minutit, siis nende tähelepanu hajub. Tähelepanu koondamiseks tuleb esinemisse vaheldust tuua. Sobivad võimalused on küsimuste esitamine, rühmatoo, jaotmaterjalide jagamine, väiksed pausid jm.
Kuulaja seisukohalt on väga oluline, kas kõne esitatakse peast, kasutatakse märksonu või loetakse sõna-sõnalt ette.
* Kui kõne esitada peast, on kerge kuulajatega kontakti saavutada ja isikupärasena mõjuda. Kuna aga paljudel kõnelejatel tekib esinemisärevus, võib sellist moodust soovitada siiski vaid lühemate kõnede puhul. Kui midagi ununeb või tekib mõttekramp, pole abimaterjali, millele toetuda.
* Kui kõneleja kasutab märksonu, toetab teda kindel struktuur ja alles jääb ka kontakt kuulajatega. Tuleb jälgida, et üleminek kirjutatud tekstilt vabale esinemisele oleks sujuv .
* Valmiskirjutatud kõne ettelugemine on põhjendatud olukordades, kus esmatähtsad on täpsus ning konkreetsus (näiteks akadeemilised ettekanded, ametlikud kõned, diplomaatilised sõnavõtud). Tuleb arvestada, et sellist kõnet on raskem jälgida.
Kõnelejal tuleb loobuda kõigest, mis segab kuulajatega kontakti saavutamist. Enne esinemist on oluline kasutatav material korrastada ja süstematiseerida. Nii etteloetav tekst kui ka märksõnad on otstarbekas trükkida suuremas kirjas (tähesuurus 14) ja teemalõigud eristada. Kui materjal on korrastamata, tekitab see esinejas ebakindlust ning annab kuulajatele märku pealiskaudsest ettevalmistusest.
Pauside pidamine kõnes aitab rõhutada olulist ning annab kuulajatele võimaluse kaasa mõelda. Kõne mõju sõltub sageli just sellest, kus ja kui pikki pause tehakse. Kiirustav kõneleja mõjub närviliselt, teda on raske jälgida ja niisugune esinemine ei veena .
Kõne peamine idee on kasulik sõnastada meeldejäävaks fraasiks, korrata seda kõne jooksul või vähemalt kõne lõpus. Kuulajad mäletavad hiljem 10% kogu kõnest- seetõttu tuleb olulisem selgelt välja tuua.
On otstarbekas arvestada järgnevate suhtluse mõjujõudu suurendavate teguritega.
* Elulisus - inimelu kesksete teemadega (näiteks elu, surm, lapsed, tervis jms.) seotud probleemid pälvivad alati kuulajate tähelepanu.
* Konkreetsus - selget ja täpset teavet on kergem vastu võtta. Selleks nimetatakse näiteks sündmuse täpne aeg ja koht, kasutatakse detailseid kirjeldusi jne.
* Reaalsus - tegelikkuses olemasolev ja lähedane paelub rohkem kui võimalik või kujutuslik.
* Põnevus - ootamatu ja intrigeeriv teave muudab kuulajad tähelepanelikumaks.
* Konfliktsus- vastandamine , võitlus, konkurents jms. köidavad kuulajate tähelepanu.
* Omasus - harjumuspärane on omane ja turvaline ning sellele pööratakse alati tähelepanu. Kõneleja võib näiteks öelda, et võttis isiklikult osa kirjeldatud sündmusest, või vähendada mõnel muul viisil distantsi kõneleja ja kuulaja vahel. Kutsealalt, elukohalt, rahvuslikult kuuluvuselt lähedane köidab enam kui kaugemad nähtused.
* Huumor - heale naljale reageeritakse alati.
Kõne ebaõnnestumise korral võib alati kuulajaid süüdistada, aga nurjunud esinemist see ei paranda. Ebapiisavat ettevalmistust püütakse sageli peita tüüpvabanduste taha:
* kuulajad käitusid kohutavalt;
* kedagi ei huvitanud see, millest esineja rääkis;
* kuulajad olid kriitiliselt meelestatud, sest nad ei jaganud esineja seisukohti;
* esinejale ei antud piisavalt aega;
* kõneks valmistumise aeg jäi napiks.
5.4. Kirjaliku ja suulise teksti erinevused
Suulist ja kirjalikku teksti võtab kuulaja vastu erinevalt. Suuline kõne on ajaliselt pöördumatu, samal ajal kui kirjutatud teksti saab vajaduse korral üle lugeda. Seetõttu tuleb raskemini jälgitavat materjali kõnes esitada vaheldumisi lihtsama ja emotsionaalsemaga, olulised mõtted peavad vahelduma vähemolulistega. Olulisi mõtteid tuleb korrata.
Suuline kõne on infoga vähem koormatud kui kirjutatud tekst.
Kuna kuulaja ei näe kõne ülesehitust, tuleb talle seda esinemise alguses tutvustada - see hõlbustab arusaamist. Sissejuhatuses on hea tutvustada oma kõne struktuuri, öeldes, millistest peamistest alalõikudest ettekanne koosneb. Jälgimist kergendavad ka esineja teksti struktureerivaid märguanded (näiteks „esiteks", „teiseks", „järgmiseks") või pausid. Pikema ettekande puhul võib teksti struktuuri näidata valgustahvlil või jagada see kätte jaotmaterjalina.
Kuulajal on teksti kergem jälgida, kui ta tajub selle ülesehitust.
Lugemiseks mõeldud teksti ettekandmine ei ole otstarbekas, sest see on kuulamiseks liiga inforohke ( keerukad laused, abstraktsed mõttekäigud jms). Küll on tavaks ette lugeda ilukirjanduslikke tekste , aga võrreldes näiteks
argumenteerivate tekstidega, pole need nii inforohked.
Inforikkuse kõrval iseloomustab teksti ka infoliiasus ehk redundants. Inforikas tekst sisaldab ainult olulist. Redundants on selline teave, millel otsest informatsioonilist väärtust ei ole ja mis seetõttu võib välja jääda. Liiasus on näited, analoogiad, vahepalad, mõttekordused. Redundants on tegelikult vältimatu osa tekstist. Liiga tihe, kordusteta tekst muutub raskesti jälgitavaks. Paras infoliiasus teates toimib sõnumi vastuvõttu soodustavalt ja suhtlust hõlbustavalt.
Harilikus kõnes ulatub infoliiasus 50%ni, telefonivestlustes koguni 65%ni.
Liiasus korvab kanali puudusi, näiteks müra. Kui kuulaja ei kuule või ei mõista kõiki sõnu, suudab ta tänu teksti liiasusele ikkagi peamisest aru saada. Samuti ei suuda keegi teksti nii tähelepanelikult jälgida, et kogu oluline info meelde jääks. Ka suure ja eripalgelise auditooriumi ees on liiasus tarvilik. Kui kuulajad on asjatundjad, võib sõnum olla inforikkam.
Suuline kõne nõuab rohkem liiasust kui kirjalik tekst, mida saab üle lugeda.
Seega on kuulaja seisukohast kõige efektiivsem, kui kõneleja esitab kõne peast, toetudes vaid märksõnadele, sest sellises olukorras kasutab kõneleja kuulajale kõige arusaadavamat ja kergemini jälgitavat keelt.
Kuulajal on kergem jälgida sellist kõnet, mis ei ole väga inforohke ja sisaldab ka liiasust.
5.5. Audiovisuaalsed vahendid
Inimesed usuvad rohkem silmi kui kõrvu. Seneca
Audiovisuaalseid vahendeid ehk kuulde- ja vaatevahendeid kasutatakse eelkõige loengu korral: mida rohkem meeli on kaasatud, seda suurem on loengu kasutegur. Kuuldust jääb meelde 20%, nähtust aga 50%.
Inimese viiest meelest on
* nägemismeele osatähtsus õppimisprotsessis 82%,
* kuulmismeele osatähtsus vaid 11 %.
Informeeriva materjali esitamisel aitab kuulde- ja vaatevahendite kasutamine oluliselt kaasa info omandamisele ning samas lihtsustab ka kõneleja tööd.
Vahendid aitavad kõnelejal oma sõnumit edastada, aga nad võivad ka segadust tekitada, häirida ja rikkuda esinemisest saadud muljet. Kõneleja peab vahendi kasutamisega hästi kursis olema. Kindlasti on oluline, et kasutaja tehnikat oskuslikult käsitseb. Ka selleks tuleb valmis olla, et tehnilise vahendiga võib äpardus juhtuda. Pole mõtet kasutada vahendit ainult sellepärast, et see on muljetavaldav.
Kuulde- ja vaatevahendid peavad mõjuma esinemise loomuliku osana .
Kasutatav näitematerjal peab olema kvaliteetne ning korrektselt vormistatud:
* nõuetekohaselt kujundatud,
* loetav ,
* tasakaalustatud.
Visuaalsete vahendite peamine puudus on pildi halb loetavus .
Kui visuaalse vahendiga demonstreeritav material on väga erinevalt kujundatud, hakkab see silma häirima: kogu material peaks olema ühtmoodi vormistatud, kasutatud ühtset kirja ja värvivalikut. Visuaalsete materjalide kasutamisel tuleb jääda mõõdukaks. Oluline on silmas pidada seda, et näidatav material kergendaks arusaadavust , mitte ei koormaks kuulajaid liigse infoga. Kui materjalide esitamine on hästi läbi mõeldud, pole kõnelejal vaja lisapabereid ja märksõnu ning välistatud on see, et midagi olulist kahe silma vahele jääb.
Enne esinemist tuleb veenduda, et kasutatav tehnika on töökorras ning esitletav materjal kõigile nähtav.
Tahvel on lihtne ja mugav abivahend , mis on avaliku esinemise jaoks mõeldud ruumides tavaliselt olemas. Kindlasti tuleb veenduda, et kirjutusvahendid on töökorras.
On kahetsusväärne, kui alles ettekande käigus selgub , et kirjutusvahendid puuduvad või pole töökorras. See mõjub ebaprofessionaalselt ning muudab kuulajad närviliseks.
Valgustahvel ehk grafoprojektor võimaldab näidata küllalt mitmekülgset lisamaterjali: skeeme, tabeleid, pilte, eelnevalt kujundatud teksti. Lüümikutele ehk kiledele saab kohapeal töö käigus kirjutada, neid saab ka üksteise peale paigutada, teha paberkoopiad ja vastupidi. Raamatutest ja ettekannetest lehekülgede kopeerimine ei ole sobiv.
Valgustahvli kujutist on kergem jälgida, kui
* kirja suurus on 22 või enam;
* reavahe on 1,5 kuni 2 kirja kõrgust;
* tekst ei ole infoga üle koormatud (märksonu on kergem jälgida kui pikki lauseid);
* kujutis on ekraani keskel, selge ja terav ning kõigile nähtav;
* kõneleja ei seisa vaatajate ja ekraani vahel.
Slaidide abil saab demonstreerida eelkõige pildimaterjali.
* Slaidiprojektori kasutamine nõuab hämarust ja see raskendab märkmete tegemist.
* Kõik slaidid on kasulik eelnevalt nummerdada.
Video abil saab näidata väga mitmesugust lisamaterjali. Enne filmi vaatamist on kasulik tutvustada lühidalt selle sisu või pöörata tähelepanu olulisele, seetõttu peab filmi näitaja ise filmiga hästi kursis olema. Kui pärast video vaatamist on plaanis algatada diskussioon, tuleks eelnevalt vaatajate tähelepanu probleemile juhtida.
Esinejal tuleb arvestada, et videolõigu vaatamise ajal tema osatahtsus loengus väheneb.
* Videot võib kasutada ainult juhul, kui kujutis on kõigile nähtav.
* Eelnevalt tuleb selgitada, kuidas aparaati käivitada ja kes seda teeb.
* Kindlasti tuleb filmilint enne kerida õigesse kohta.
* Korraga tuleb näidata lühikesi lõike.
Plaadimängija ja magnetofon on mugavad ja käeparased näitvahendid. Nende abil saab kõnesse vaheldust tuua, esitada nii heliteoseid kui ka sõnaloomingut.
LCD- projektor on üks ekraani- ehk arvutiprojektorite liike. Ta on mitmekülgne abivahend. Õppematerjali on võimalik jagada väljatrükina või ka elektroonilisel kujul. Projektori puudusteks peetakse selle nõrka valgusjõudu ning tülikaid lisaseadmeid.
* Enne tuleb välja selgitada, kas loenguruumis on olemas vajalik tehnika.
* Kasulik on kontrollida ka projektori ja arvuti korrasolekut.
* Materjal tuleb kujundada pigem tagasihoidliku kui liiga kirjuna.
Keerulist tehnikat on otstarbekas kasutada ainult juhul, kui kõik võtted on selged.
Jaotmaterjal toetab oluliselt loengut, vähendab konspekteerimisele kuluvat energiat ja aega. Seda on võimalik kasutada ka hiljem, et kuuldut meelde tuletada. Keerulise loengu puhul on kuulajad tunduvalt rahulikumad ja enesekindlamad, kui neile antakse jaotmaterjali. Kui kuulaja ei saa kõigest aru, ei mõista kõne struktuuri, ei kuule mingil põhjusel piisavalt hästi, aitab materjal puudujääke tasandada.
Kuulde- ja vaatevahendite plussid:
* tutvustavad loengu ülesehitust,
* muudavad loengu vaheldusrikkamaks,
* esitatavad tõestus- ja näitmaterjali,
* rõhutavad olulist,
* kinnistavad kuuldut.
Kuulde- ja vaatevahendite miinused:
* ei osata kasutada,
* tehnika võib alt vedada,
* neist ei ole kasu, kui materjalid on ebaprofessionaalselt ette valmistatud,
* võivad muutuda eesmärgiks omaette ,
* pimedas ruumis jääb kõneleja tagaplaanile.
5.6. Kõneks harjutamine
Tavaliselt võtab mul hea spontaanse kõne ettevalmistamine rohkem kui kolm nädalat.
Mark Twain
Kui enne kõnelemist piisavalt harjutada , annab see esinemiskindlust ning võimaluse kõne ajal oma tähelepanu kuulajatele suunata.
Harjutamisel tulevad välja kõne nõrgad kohad.
* Kõne võib olla liiga pikk ja lohisev ega mahu etteantud aja raamidesse - järelikult tuleb seda lühendada, et olulisim esile tõuseks.
* Kõne sõnastus on suuliseks ettekandmiseks liiga keeruline ja seetõttu väheveenev- järelikult tuleb seda lihtsamaks teha.
* Kõnes on kohti, kus kõneleja korduvalt takerdub -järelikult on otstarbekas sõnastust muuta.
Ainult harjutamine annab enesekindluse ning tagab kõneolukorras edu.
* Kõnet on vaja esitada mitu korda, kandes seda ette kõva häälega.
* Kõne pikkust tuleb eelnevalt kindlasti mõõta, vajadusel saab seda korrigeerida.
* Kasulik on selga panna samad riided, milles plaanitakse esineda. Kui nendes on ebamugav, saab proovida teisi.
* Võimaluse korral tuleks paluda , et keegi kõnet kuulaks ning kritiseeriks.
* Kõnelejal on kasulik harjutada esinemisruumis, kasutades ka tehnilisi vahendeid.
5.7. Keskkonna kujundamine
Kõne õnnestumises mängib keskkond olulist rolli. Näiteks hämar, kitsas ja umbne ruum ei soodusta kuidagi kaasamõtlemist. Enne esinemise algust tuleb ruumi õhutada, paigutada mööbel vastavalt plaanitavale tegevusele ning veenduda, et kõik vajalik on käepärast.
Kujundatud keskkond sõltub eelkõige kõne eesmärgist ja peab toetama igati edastatavat sõnumit.
* Pidulike kõnede korral on ruum sobivalt kujundatud, toolid paiknevad ridades või inimesed seisavad püsti.
* Informeeriva kõne puhul valitakse ruum, kus oleksid lauad, et saaks teha märkmeid. Kui eesmärk on ka kuulajaid aktiveerida, tekitada diskussiooni, tuleb traditsioonilisest ruumikujundusest loobuda ja eelistada kergesti teisaldatavat mööblit.
* Veenmiskõne puhul mõeldakse, kuidas näitvahendite või reklaamplakatite abil kuulajaid mõjustada. Inimesed istuvad ridades, sest nii keskenduvad nad kõnelejale, mitte omavahelisele suhtlusele ja diskussioonile.
5.8. Ruumi korraldamine
Mööbli paigutus
Plussid
Miinuscd
Toolide ja/või laudade read
Ruumi mahub rohkem inimesi.
Kõik näevad lektorit ja esitletavaid materjale.
Osalejatel pole üksteisega silmsidet . Rühmatoo keeruline, ei soodusta diskussiooni.
Kõneleja ei saa osalejate vahel ringi liikuda
U-kujuliselt paigutatud lauad-toolid
Kõneleja saab osalejate vahel ringi liikuda.
Kõneleja saab kõigiga silmsidet hoida.
Soodustab diskussioni.
Ruumi mahub vähem rahvast.
Rühmatöö raskendatud.
Konverentsilaud
Kuulajatel on üksteisega silmside .
Soodustab diskussiooni.
Laua ümber mahub vähe osalejaid.
Rühmatöö raskendatud.
Toolide ring või poolring
Kõneleja ei distantseeru rühma liikmetest.
Lihtne korraldada rühmatööd.
Märkmeid raske teha.
Sobib väikese rühmaga töötamiseks.
5.9. Esinemishirm ja selle vältimine
Ettekartmine on parem kui takkakahetsemine.
Eesti vanasõna
Enne avalikku esinemist on kõneleja tavaliselt pingeolukorras. Kuulajate reageeringut ei suuda ka kogenud kõnelejad päris täpselt ennustada ning ebaõnnestumise eest ei ole keegi kaitstud. Väike pinge enne kõne algust on normaalne ning see tuleb enese kasuks pöörata, kuna stress tähendab organismi kõrgendatud valmisolekut keerulistes olukordades toime tulla. „Harjutamine on parim õpetaja," on öelnud kuulus Vana- Rooma kõnemees Cicero.
On vaja arvestada ka tugeva stressiolukorra ja närvipingega ning kindlustada end võimaliku ebaõnnestumise vastu.
* Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõne algusele. See peaks olema nii selge, et kõneleja ei väärataks ka väga tugeva hirmutunde korral. Kui esimesed laused õnnestuvad, siis pinge langeb, kõneleja saab julgust omaenese häälest ja loodetavasti ka tähelepanelikult kuulama asunud publikust. Siis saab jätkata juba tunduvalt enesekindlamalt.
* Algajal kõnelejal pole seetõttu mõtet kõne algusesse erilisi ekstravagantsusi või efekte paigutada, kuna tal ei pruugi nende esitamine pinge tõttu välja tulla ja ebaõnnestumine kõne alguses lööks ta hoopis rivist valja.
* Kõnelemishirmu vältimiseks on kasulik kaasa võtta paber märksõnade, kesksete mõistete või olulisemate lausetega, millele saab vajaduse korral toetuda. Abimaterjal peab olema piisavalt täpne, et seda kriitilises olukorras kasutada. Fikseeritud peaksid olema ka kõne pöördekohad, siis kõneleja teab, kuhu ta peab jõudma või kust jätkama, kui kõnes tuleb takistus. Paberile on hea märkida, kus ja milliseid abimaterjale kasutatakse.
* Kui kõneleja võtab kaasa terve teksti, tuleb markeerida märksõnad, olulisemad mõtted. Sellise teksti kirjasuurus võiks olla 14 või enam.
Esinemishirmu vastu aitab kõige rohkem hea ettevalmistus.
Kõneks valmistumisel tuleb harjutada, pidades silmas eesseisvat kõneolukorda.
* Kõnet peaks ette kandma kõva häälega, võimaluse korral paluma kellelgi seda kuulata. Nii tulevad välja kõne nõrgad kohad: nt liiga keerulised lausekonstruktsioonid, milles kõneleja takerdub ja mida on kuulajatel liiga raske jälgida. Sellisel peaproovil võib selguda ka, et kõne on kuulamiseks liiga pikk ja lohisev jms.
• Pingeid aitab maha võtta tutvumine esinemisruumiga, võimalus harjutada selles ruumis, kasutades ka tehnilisi vahendeid.
* Vahetult enne kõne algust on hea leida hetk üksiolemiseks, oma mõtete koondamiseks ning lõdvestumiseks. Tuleb endale sisendada, et kõne on põhjalikult ette valmistatud ja sellega loodud kõik tingimused õnnestumiseks.
* Kindlustunde saamiseks on hea enne kõnelemist peegli eest läbi astuda, veendumaks, et välimus on korrektne. Muidu võib juhtuda, et närviline kõneleja heitub juba esimesest naeratusest, arvates, et tema välimusega on midagi korrast ara.
Publiku ees kõneldes on toetav luua silmside nende inimestega, kes huviga kuulavad, ja vältida nende inimeste pilke , kes suhtuvad kõnelejasse vaenulikult või üleolevalt. Sellised kuulajad on paratamatud - ükski kõneleja ei suuda kõigile meeldida, seda ei peakski eesmärgiks seadma. Kõige olulisem on jääda iseendaks, ka kuulajad oskavad seda hinnata.
Kõige kindlam soovitus kõnelejale on aurea mediocritas (ld k kuldne kesktee ) ehk mõõdukus.
5.10. Kuulajaskond
Kõnele annavad tähenduse tema kuulajad. Avalikul esinemisel tuleb arvestada sellega, et kõneletakse arvukale kuulajaskonnale ehk publikule. Kui kõne ei vasta kuulajaskonna ootustele, ei aita raudne argumentatsioon ega säravad kujundid .
Kõnelda tuleb publikule, mitte publiku juuresolekul.
Et publikuga arvestada, tuleb tähelepanu pöörata järgmistele küsimustele.
* Kui palju on kuulajaid?
* Kui vanad nad on?
* Milline on nende haridustase ja teemakohane ettevalmistus?
* Mis soost nad on?
* Kas nad kogunesid ainult selleks korraks või on tegemist vanade tuttavate ja väljakujunenud grupisuhetega?
* Kas grupis on väljakujunenud liidreid?
* Kas kuulajad kogunesid vabal tahtel, neil paluti osaleda või neid sunniti?
* Kas kuulajatel on teema või kõneleja suhtes eelarvamusi?
* Milline on kuulajate kultuuritaust?
* Millised on kuulajate väärtushinnangud, veendumused?
Ühiskonnas on erinevaid gruppe, mis moodustuvad rahvusliku, religioosse, geograafilise kuuluvuse , poliitiliste vaadete põhjal või näiteks ka sissetuleku ja sotsiaalse staatuse alusel. Olulist rolli mängivad kooslused , mis kujunevad huvide ja vaadete põhjal, aidates tugevdada inimese jaoks tema identiteeti.
Inimese vaateid ja hoiakuid kujundab kõige rohkem sotsiaalne keskkond: pere ja sõpruskond, töö- või koolikaaslased. Kuulaja hoiak võib muutuda ka vastavalt sellele, millise grupi liikmena ta kõnet kuulab. Näiteks võib õpilane samale sõnumile reageerida ühtmoodi sõprade seltskonnas ning teistmoodi perekonna noorima liikmena.
Kogu see ümbritsev suhtlusvõrgustik kujundab inimese hoiakuid ja käitumist. On väga oluline, kuidas kõneleja suudab reageerida erinevate gruppide ootustele, ning ülioluline on ka see, kas kõneleja sõnum toetab erinevate huvigruppide identiteeti.
Kõne sisu ja esitusstiili valikul on otstarbekas silmas pidada publikut.
Kõneleja peab silmas pidama ka seda, millist mõju tahab ta oma kõnega pikemas perspektiivis saavutada. Kuigi parlamendi liige pöördub spiikri poole, peab ta tegelikult silmas eelkõige teisi parlamendiliikmeid, aga ka laiemat avalikkust. Kuigi intervjueeritav kõneleb ajakirjanikuga, peab ta silmas eelkõige lehe lugejaskonda.
Enne esinemist on oluline teada kuulajate arvu. See aitab valida
* sobiva esinemisstiili,
* tehnilised vahendid.
Väiksemale kuulajaskonnale võib esineda keerulisema kõnega. Mida rohkem on kuulajaid, seda lihtsam ja emotsionaalsem peab kõne olema.
Silmas tuleb pidada nn keskmist kuulajat ning rääkida sellisele kuulajale arusaadavalt. Kuulajate tähelepanu võib kiiresti hajuda ja suures rahvahulgas on väga lihtne kõnelejat segama hakata. Seetõttu ongi õigustatud ava- ja lõpuaktuste kõnede emotsionaalne ja lihtne sõnum, sest kuulajaid on palju, nad on erineva vanuse ja elukogemusega.
Mida nooremad kuulajad, seda ootamatumalt võivad nad käituda: naerda näiteks sobimatult ebaoluliste vahejuhtumite peale vms. Harituma publiku käitumist on lihtsam ette ennustada, saab arvestada ka nende taktitunde ja kasvatusega.
Loomulikult peab kõne kuulajale alati jõukohane olema, teisest küljest võib teda väga pahandada lihtsustatud ja naiivsevõitu esitusviis - siis võib kuulaja arvata, et kõneleja tahab näidata oma üleolekut. Kui tuleb esineda väga erineva haridustasemega kuulajate ees, on keeruline tabada nn keskmise kuulaja suutlikkust sõnumit vastu võtta.
Kõnelejal ei sobi pidada oma kuulajaid endast rumalamaks ega targemaks.
Kõnelejal on kasulik teada,
* kes esinevad enne teda,
* millest nad tõenaoliselt räägivad,
* milliseid näitlikke vahendeid nad kasutavad,
* millise meeleolu loovad.
Kõnelejal tuleb arvestada sellega, et eelkõneleja mõjutab ka tema kõnet.
* Väga hea eelkõneleja puhul tuleb rohkem pingutada, et kuulajatel ei kujuneks negatiivset võrdlusmomenti. Siinjuures on oht, et hakatakse eelmist kõnelejat jäljendama, see ei tule aga kindlasti kasuks. Oluline on meeles pidada, et hea esineja jääb alati iseendaks.
* Ebaõnnestunud eelkõneleja järel tuleb võita publiku usaldus ning püüda ka pingeid maha võtta, ilma et seejuures eelkõneleja isikut naeruvääristataks.
Valmis tuleb olla ka selleks, et keegi hakkab ettekannet segama. Kui segaja teeb seda lihtsalt soovist teiste kuulajate tähelepanu endale tõmmata, on lihtne lahendus ka talle sõna anda, küsides tema arvamust või lastes tal küsimustele vastata.
Kui korrarikkuja aga vaatab pärast segavat sõnavõttu vilksamisi kellegi poole, otsides tunnustust või kontrollides reageeringut, siis tahab segaja oma positsiooni grupis kõneleja arvelt tugevdada, demonstreerides oma julgust või jultumust kõnelejat segada, ning ootab liidri tunnustust. Sellisel juhul võib osutuda oluliseks hoopis liidriga kokkuleppele jõudmine, sest tema suunab grupis toimuvaid protsesse. Rühma liidri tunneb ära ka selle järgi, et ta eelistab istuda kohal, kus ollakse ise nähtav ja kust on hea ka teisi jälgida.
Kui ruumis viibijad hoiavad üksteisega distantsi, näitab see, et nad on võõrad või üksteise suhtes reserveeritud. Üksteise lähedal istuvad omavahel rohkem seotud inimesed. Tugeva grupikuuluvusega inimesed kujundavad kõneleja suhtes kiiremini ühishoiaku. Sellist gruppi on kõnelejal raskem mõjutada kui neid, kes on üksteisele võõrad. Võib juhtuda, et kõneleja pannakse proovile.
Kindlasti tuleb aga nii hääle kui ka kehakeelega kuulajatele näidata seda, et kõneleja ei heitu esimestest rünnakutest ja kavatseb ennast kõnelejana kehtestada. Selleks ei peaks kaua laua taga istuma, vaid pikema ettekande puhul minema pigem segajatele lähemale ja neile julgelt silma vaatama. Kui kõneleja esines seni istudes , aitab püstitõusmine ennast maksma panna.
Naeratavasse näkku noolt ei sihita, ütleb vanasona. Ärritumine ja solvumine oleksid ainult vesi segajate veskile. Vaenuliku auditooriumi ees rahulikuks jäädes on alati võimalik ebamugavast olukorrast välja tulla.
Igaühele peab jääma võimalus oma arvamus välja öelda, kuulajatel pole mingit kohustust kõneleja vaadetega nõus olla.
Seda oleks kasulik ka kõnelejal rõhutada. Samas tuleb kõneolukorda selliselt ohjata, et vahelesegajad ei saa hakata domineerima ning sedasi kogu üritust nurjata. Vahelehüüdjatele tuleb teatada , et neile antakse sõna pärast esinejat, sest iga alateema üle vaieldes jääb kõneleja ajahätta vms.
Kui kõneleja kaotab publikuga kontakti ebakompetentsuse voi eksimuse tõttu, on sobilik enese üle nalja heita, mitte kuulajate suhtes agressiivsust üles näidata. Siirus on alati hea abimees .
Kui kõneleja tunnetab, et kuulajad on negatiivselt häälestatud, tuleb keskenduda kõne eesmärgile, mitte enese isikule.
Kõneleja ei pea ilmtingimata ennast süüdistama, kui kuulajad on negatiivselt häälestatud. See võib johtuda eelnevast esinejast, kuulajate eelhäälestusest või väsimusest. Seetõttu ei pea kõneleja alustama vabandustega - siin aitab pigem publiku hulgas tajutava pinge sõnastamine, et seda veidi maha võtta, võib alustada näiteks sõnadega: „Ma mõistan teie pahameelt ..."
Esinejale tuleb kasuks, kui ta on avatud ka ründavatele või intrigeerivatele küsimustele ning tagasisidele, jäädes seejuures publiku suhtes heatahtlikuks ja rahulikuks, näitamata välja solvumist.
Kui kõnelejal esinemine õnnestub, saab ta kuulajatelt uut lisaenergiat, kui see aga luhta läheb, võtavad nad temalt viimsegi jõuvaru. Ka selle riskiga peab kõnepidaja arvestama.
Kõneleja sõltub olulisel määral oma publikust, kuna just kuulajad annavad öeldud sõnadele tähenduse.
Kui kuulajad ei väärtusta või ei mõista öeldut, kaotab sõnum oma tähenduse. Seetõttu peab kõneleja olema mitte
enese-, vaid sõnumikeskne, suunama oma sõnumi auditooriumile.
Väga oluline on kõneleja empaatiavõime: teise inimese mõistmine tema sisemaailma tunnetades. Kõnekunstis tähendab see eelkõige võimet mõista,
* millal hakkavad kuulajad väsima või tüdima,
* milline esitusviis ning millised teemad ei valmista kuulajatele huvi või on neile keerulised.
Paindlik kõneleja teeb oma esinemises korrektiive, et hoida kuulaja tähelepanu ja huvi.
Kunagi ei maksa loota , et iga esinemine õnnestub. Vahel ei sõltu ebaõnnestumine kõnelejast, see võib johtuda ka välistest asjaoludest. Isegi Cicerol ebaõnnestusid mõned väga olulised kõned.
Äärmuslik on ka olukord, mil publik kõnelejast vaimustub. See on ohtlik, sest siis võib kõnelejal kaduda kriitikameel ning ta asub näiteks edvistama, kõrvalistest või ebaolulistest asjadest lobisema või endast rääkima, muutub familiaarseks.
Kuidas jääda iseendaks nii vaimustunud kui ka põlglikele kuulajatele esinedes - see on kõnekunsti olulisemaid ja keerulisemaid küsimusi.
Grupi ees esinedes tuleb silmas pidada, et grupis
* üksikisiku vastutustunne väheneb, seega võib mõni kuulaja grupi mõjul väljakutsuvalt või jultunult käituda;
* võib üksikisiku kriitikameel väheneda, inimene võib kujundada oma hoiaku grupi survel ;
* võib üksikindiviid allutada oma huvid grupi huvidele, minna kaasa üldise meeleoluga, et teistest mitte erineda;
* on tunded lihtsustatud: nii sümpaatia kui ka antipaatia võimenduvad, seega võib juhtuda, et nii sümpaatsesse kui ka ebasümpaatsesse kõnelejasse suhtutakse ebaõiglaselt.
Grupi ees esinedes tuleb kõnelejal arvestada sellega, et grupp hakkab mõjutama üksikliikmeid, surudes peale ühtset hoiakut voi kujundades üksikliikmete arvamust. See on ka üks põhjus, miks veenmisel kasutatakse meelsasti just grupi kaudu mõjutamist.
28