RETOORIKA AJALOOST (0)

TARTU ÜLIKOOL
SOTSIAALTEADUSTE VALDKOND
NARVA KOLLEDŽ
ÕPPEKAVA „NOORSOOTÖÖ“
Nikita Anissin
RETOORIKA AjALOOST
Referaat
Juhendaja lektor Jelena Rootamm-Valter
NARVA 2018
SISUKORD

SISSEJUHATUS……………………………………….........3
I. RETOORIKA AJALUGU………………………………….4
Antiik Kreeka……………………………………………....4
Vana- Rooma ………………………………………………..5
Retoorika kesajal……………………………………………6
Renessanss , reformatsioon ja Martin Luther………………7
Eestikeelse kõnekunsti areng……………………………….8
II. TEGELASED…………………………………………...9
1. Sokrates ………………………………………………….9
2. Platon ……………………………………………………9
3. Aristoteles ……………………………………………….9
4. Demosthenese…………………………………………..10
5. Cicero …………………………………………………..10
7. Quintilianus …………………………………………….10
KOKKUVÕTE……………………………………………12
KIRJANDUS……………………………………………..13
SISSEJUHATUS
Oskus avalikult esinema on alati olnud kasulik. Paljud inimesed tahavad õppida rääkima hästi ja õigesti - nii et tema kõne on iseenda ja kuulajate jaoks mõnus. Kui parem on see oskus arenenud, nii edukam on ta enda elus. Need, kes suudavad hästi rääkida, on ühiskonna jaoks nõudlikud ja alati saavad tööd leida. Selliseid inimesi on vähe, kuid on nad tihti erinevatel aladel silma paistavad. Nad on edukad poliitikud , juhid, ärimehed, õpetajad. Paljudes kutsealades, retoorika roll on otsustav. Kaasaegne inimene suhtleb palju, ta peab oskama rääkima suure publiku ees. Tema ülesanne on muuta oma kõne huvitavaks, veenvaks, erksaks, selleks et kuulajad said aru ja oleksid haaratud.
Kõnekunst on sama vana kui keel. Retoorika algeid tunti juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Alates iidsetest aegadest on inimesed püüdnud mõista sõna mõju. Selles valdkonnas on tehtud palju avastusi. Vanaaegsed teadlased tegid suur töö ja selle töövilja kasutatakse ja rakendatakse ka tänapäeval. Aristotelel andis järgmise näite. Mõnes linnas vajatakse arsti ja rahvas valib kõneleja ja eduka arsti vahel. Inimesed võivad lükata kõiki arsti meditsiinilised teadmised tagasi ja valida selle positsiooni kõneleja, tal peab olema selleks ainult soov. Tänapäeval olukord ei muutunud.
I. RETOORIKA AJALUGU
Retoorika Vana-Kreekas
Retoorika algeid tunti juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Vana-Kreeka orjandusliku demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähtsuse, see omakorda tagas ka kõnekunsti õitsengu. Kõnekunst, tolle aja olulisemaid massisuhtlusvahendeid, aitas aristokraatidel kõige mõjusamalt saavutada avalikku lugupidamist ja poliitilist edu. Poliitik pidi hästi kõnelema rahvakoosolekul, väejuht pidi suutma oma kõnedega innustada sõdureid, kodanik pidi suutma kõnelda kohtus, aga ka pidulikel üritustel, seltskondlikel koosviibimisel. Healt kõnemehelt nõuti erakodset mõistust, seaduste ja inimeste tundmist ning sõnaseadmisoskust oma kodumaa huvides. Seetõttu pidasid kreeklased kõnekunsti üheks töhtsamaks kunstiliigiks , nimetades seda kunstide kuningannaks. ( Aava 2003: 9)
Kuna kõikidel peamistel eluvaldkondadel olio ma eestkostja, siis olid ka oraatoritel oma jumalad, kelle poole pöörduti. Veenmisjõu, ag aka võrgutamisjunsti jumalanna oli Peitho. Kõnekunsti seisukohalt oli oluline ka jumalate käskjalg Hermes , kes oskas igast olukorrast välja tulla. Paljude muude tähtsate ülesannete kõrval oli ta kõnekunsti ja mõtlemise jumal ning seetõttu ka koolide kaitsja. (Aava 2003: 9)
Vana-Kreeka esimesed tasulised vaidlus- ja kõnekunsti õpetajad olid 5.-4. Sajandil eKr tegutsend sofistid (kr k Sophia - tarkus; sophistes –tark). Kreekakeelse sõna sophistes tähendus mutus aja jooksul . Kõigepealt tähendas see tarka, mingite teadmiste või oskustega silma paistvat inimest, hiljem raha eest töötavat tarkuseõpetajat ning lõpuks petturit. (Aava 2003: 10)
Sofistide tegevus langes Ateena demokraatia õitseaega, mil nii sise- kui ka välipoliitilisi küsimusi arutati kõnekoosolekutel. Millise otsuse rahvahult tegi,v sõltus suuresti sellset, kui veenvalt oraatorid üht või teistseisukohta esitasid. Seetõttu pidasid sofistid oma põhiülesandeks retoorika ja eristika õpetamist. Professionaalsed sofistid rändasid mööda linna Kreeka linnu ning õpetasid inimestele, kuidas vaidlustes oma seisukohti tulemuslikult kaitsta. (Aava 2003: 10)
Kuulsaim sofits oli Protagoras (u 480-410 eKr), kes professionaalse retoorika]petajana hakkas oma õpetuse eest ka raha võtma.Teda vpib pidada esimeseks väitlusõpetajaks, kuna ta pani oma õpilasi mingi teema poolt ja ka vastu väitlema. Protagoras koostas ühel ja samal teemal nii kiidu -kui ka laidukõnesid, sest pidas kõnekunstis kõige olulisemaks oskust mingit nähtust ülistada ja samas see maha teha. (Aava 2003: 10)
Sofistid kuulutasi kõrgeimaks väärtuseks inimese vabaduse, sest kõik normed on suhtelised ja muutlikud. Kõikide seaduste taga on inimene, kes lähtub eelkõige kasust, mistõttu on ka seadusi palju ning need on vastuolulised. Softid arvasid, et õige on see mida inimene õigeks peab.Millisena asjad meile näivad, sellised nad meie jaoks ongi. (Aava 2003: 10)
Retoorika Vana-Roomas
Roomlased võtsid üle kreeka kõnekunsti saavutused ja kohandasid neid oma oludele. Nad hindasid kõrgelt elava sõnu ilu, väljenduse täpsust, stiili lihvitust ning esineja meisterlikkust. Roomas peeti kõrgema hariduse kõige tähtsamaks koostiosaks retoorikat. See tagas edu rahvakoosolekul , senatis ja kohtus. Iga roomlane , kes tahtis teha poliitilist karjääri, pidi valdama kõnekunsti. Vabariigi ajal püüdsid saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efesose, Pergamoni või Aleksandra vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2.saj eKr. Vabariigi viimastel aastakümnetel elas Rooma kõnekunst üle oma kõrgeperioodi, mil sõnakunstist sai poliitilise võitluse vahend. Keisririigi aegu mandus künekunst ilutsevate ülistuskõnede pidamiseks. On iseloomulik, et silmapaistvad Rooma oraatorid olid ühtlasi ka poliitikategelased , näiteks Brutus, Caesar ning eelkõike Cicero.(Aava 2003:21)
Varasemast ajast sai kõnemehena kuulsaks väljapaistev riigimees ja kirjanik Marcus Porcius Cato (hüüdnimega Cato Vanem , 234-149 eKr). Ta taotles vanade rooma kommete säilitamist ning võitles innukalt , kuid lõppkokkuvõttes edutult kreeka mõjude vastu. Rahvuslikult meelestatud roomlased osutasid Kreekast pärit kõnekunstile vastupanu- neile tundus sünade ilus vormvarjutavat selle sisu.Vastuseisu juhtiski CatoVanem, kes oli varase vabariigi tähtsaim kõnemees. Oma poja jaoks koostas ta ise õpperaamatud retoorikast, arsti-ja õigusteadusest, põllumajandusest ja sõjandusest. (Aava 2003:21)
Antiikaja retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Fabius Quintilianus, kuulus kõnemees, kes oli esimene Rooma palgaline retoorikaõpetaja. Tema töödest on säilinud 12 raamatust koosnev “Institutio oratoria” , kus ta esitab ülevaate nii rooma kui ka kreeka autoritest. Quintilianus rõhutas oma töödes imiteerimise vajalikkust.Ta soovitas jäljendada vanu kuulsaid kreeka autoreid , sest neilt õppides on võimalik saada heaks kõnekoostajaks. (Aava 2003: 24)
Quintilianuse arvates on kõneleja seisukohalt kõige väärtuslikum oskus rääkida eksprompt (ld k expromtus-ettevalmistamata). See demontreerib parimat õpitulemust ning on kõrgeim autasu harjutamise eest. Et ekspromptesinemine ]nnestuks, peab kõnelejal olema selge ettekujutus kõne ülesehitusest ning ta peab täpselt välja tooma selle, mis on tema kõnes esmatähtis, mis teisejärguline. (Aava 2003: 24)
Täisulik kõnemees on Quintilianuse arvates aumees, just vooruslikkus ja arukus on kõnemehe kõige hinnatavamad omadused. Tema keel ja stiil olid nii head, et humanismide seas tekkis vaidlus, kumb lugeda suuremaks meistriks, kas Quntilianus või Cicero. ( Aava 2003: 24)
Retoorika keskajal
Retoorika mõju jätkas ka keskaja ladina koolides , kus see oli üks peamisi õppeaineid. Koolide eesmark oli välja õpetada haritud preestreid ja munki. Kogu keskaegne õpetus jäi endiselt keeleõpetusekeskseks, hariduse ja teaduse keeleks Euroopas oli ladina keel.. Õpetus jagunes antiigi eeskujul seitsmeks vabaks kunstiks – septem artes liberaales. Alumise astme triiviumi ained olid retoorika , grammatika ja dialektika, vabale mehele vajalikuks peetud ülemastme ained oli aritmeetika, geomeetria, astronoomiaja muusika .(Aava 2003: 25)
Keskajal suurenes nõudlus haritud inimeste järele , kuna kirik vajas õpetlasi , kes suudaksid teda kaitsta ketserlike vaadate eest, samuti vajati seadusetundteaduskonda. Kunstide teaduskonnas õpetati seitset vaba kunsti. Kui need selged olid, võis õpinguid jätkata õigus-, arsti,- või usuteaduskonnas.(Aava 2003: 25)
Ülikoolides peeti loenguid ja dispuute. Loeng tähendas seda, et õppejõud luges raamatut ette ja üliõpilased kirjutasid selle üles. Dispuutidel arutati loengus kuuldut ja vaieldi esilekerkinud probleemide üle.( Aava 2003: 25)
Keskaja inimese jaoks olid tähtsad teadmised, mis lähtusid jumalast, ning selle kohta sai informatsiooni peamiselt piiblist. Teiseks allikaks, kust keskaegsed teadlased informatsiooni hankisid, olid kreeka ja rooma autorite tööd. Neid kahte õpetust üritati omavahel ka kokku sobitada.( Aava 2003:25)
Skolastikud, keskaja filosoofid , sidusid avalikud väitlused filosoofiliste ja teoloogiliste probleemidega. Skolastikud uurisid hoolega nii piiblit kui ka Vana-Kreeka õpetlaste teoseid. Eriti kõrgelt hindasid nad Aristotelest, kuna ta oli loogiline ja mõistuspärane. Kreeka filosoofide vaated ja piibli tõekspidamised aga ei langenud kokku.(Aava 2003:25)
Kuulsam skolastik on Pariisi ülikooli professor Aquino Thomas leidis ,et piibli ja kreeka filosoofide vaated polegi õieti vastuolus , sest üks räägib usutõdedest ja teised väljendavad teaduslikke tõdesid. Kuna usutõed seisavad teaduslikest kõrgemal, pole neid vaja põhjendada.( Aava 2003: 26)
Dispuudid olid väga olulisel kohal nii keskaja kui ka renessansiajastu ülikoolides. Oxfordi dispuute moraalifilosoofia, tsiviilõiguse ja loodusteaduste teemadel käis kuulamas ka näiteks Elisabeth 1. Alates renessansist hakati väitlusi korraldama Oxfordi ja Cambridge ülikooli vahel. (Aava 2003: 26)
Ristiusumaades jätkus retoorikatraditsioon jutlusena. Teolloogia haru, mis käsitleb jutluse üleseehitust ja ettekandmist, nimetatakse homileetikasks (kr k homilia- kõne, suhtlemine , läbikäimine). Homileetika sai mõjutusi nii judaismist, kus sünagoogoteenistusel loeti ja seletati pühakirja, kui kas kreeka klassikalisest retoorikast. Näiteks 4.-5. Sajandi matusekõnedes on selged jäljed kreeka retoorikast.(Aava 2003:26)
Renessanss, reformatsioon ja Martin Luther
Trükikunsti leiutamine Gutenbergi poolt 1445. Aastal avas enne olematud võimalused informatsiooni levitamiseks, samasalgas kohe ka inimeste mõjutamine kirjalike tekstide vahendusel. Üheks näiteks ongi reformatsioon.( Aava 2003: 29)
16. saj kasvas vastuseis katoliku kirikule. Sõdadeks , mida paavstid oma kiriku riigi pärast pidasid, kuid ka pillava õukonna ülapidamiseks oli paavstidel pidevalt raha vaja, mistõttu laiendati keskaja lõpul patukustutuskirjade müüki. Kiriklikud ametikohad kujunesid müügiobjektideks. Usuline vagadus jäi pinnapealseks, kuna seda sai saavutada ka väliste vahenditega. Kõige selle vastu astus välja Martin Luther.(Aava 2003: 29)
1517.aastal vaidlustas Luther mitmed katoliku kiriku õpetuslaused, sealhulgas kiriku ilmeksimatuse. Kuna trükikunst oli võidukäigul , levisid Lutheri ideed kiiresti üle Saksamaa ning peatselt sealt kaugemalegi.( Aava 2003: 29)
Üks tolle aja olulisemaid väitlusi peeti 1519.aastal Leipzigis frantsiskaanide ja Wittenbergi usuteaduskonna esindajate vahel.Vaieldi paavsti võimupiiride üle. Tugevamad disputeerijad olid doktor Eck franstsiskaanslastepoolt ning Luther ja Karlstadt Wittenbergi ülikoolist. ( Aava 2003: 29)
Lutheri kõnekunst oli mõeldud nii südamele kui ka mõistusele. Ta oli üsna emotsionaalne ning teda süüdistati madala keeöe kasutamises. Lutheri pärandisse kuuluvad ka lauakõned- ülestähendused tema sõnavõttudest peolauas ja kodusemas ringis .(Aava 2003: 30)
Eestikeelse kõnekunsti areng
Esimesed kuulsad eestikeelsed poliitilised kõned olid pärit 19. sajandist. 1860. Aastate rahvuslikul ärkamisajal kerkis esile silmatorkavaid kõnemehi.( Aava 2003: 36)
1868. ja 1870 aastal pidas Vanemuises oma kõige kuulsamad kõned- kolm isamaa kõnet-Carl Robert Jakobson . Ta pakkus oma kõnes välja uue Eesti ajaloo kontseptsiooni . Vastupidiselt baltisakslaste omale, kus eestlasi nähti barbaritena, kellele ristirüütlid tõid usu ja euroopaliku kultuuri ,idealiseeris ta muistset priiuseaega kui valgust ka kirjeldas sakslaste võimutsemist kui pimedust . Tõstmaks eestlaste rahvuslikku eneseväärikust, moonutas Jakobson ideoloogilistel kaalutlustel üsna tugevasti ajaloosündmusi. Karismaatilise kõnelejana oli Jakobsonil kuulajatele väga tugev mõjujõud, teda kuulati meelsasti ning talle eneselegi meeldis esineda, seepärast pidas ta tolleaegsetes seltsides palju kõnesid.( Aava 2003: 36)
Teine väga oluline ärkamisaegne kõnemees oli kirikuõpetaja Jakob Hurt .1869. aastal toimunud 1üldlaulupeol pidas Hurt programmilise kõne, kus esitas rahvusliku liikumise põhisuunad järgnevaks kümnendiks.. Ta kutsus üles jääma truuks oma rahvusele ning selle heaks töötama ,õhutas asutama seltse, raamatukogusid ,aga erilist tähelepanu pööras ta Aleksandrikooli loomisele. ( Aava 2003: 36)
Hoolega ettevalmistatud kõnest sai Hurt ette kanda küll ainult kolmandiku, kõne põhiteesid. Sest tugeva vihmasaju tõttu oli ta sunnitud kõne katkesta. Hoolimata sellest oli kõne mõju kuulajatele väga tugev. ( Aava 2003: 36)
Carl Robert Jakobsoni ideearendus kolmes isamaa kõnes kaldus subjektiivsusesse- ta hindas üle oma rahva võimeid ja alavääristas vastaseid. See mõjus efektselt, nagu demagoogilisele sõnumile omane. Hurda arusaam rahvaste üheõiguslusest oli hoopis reaalsematel alustel ja sobis eriti väikerahvaste enesekaitseks. Samas süüdistas Jakobson Hurta liigses leplikkuses baltisakslastesuhtes.( Aava 2003: 36)
Kõnekoosolekud Eesti Kirjameeste Seltsis ning põllumeeste seltsides harjutasid tolleaegseid kõnelejaid ja kuulajaid populaarteaduslike loengutega , vaidlused Eesti Aleksandrikooli komiteedes arendasid aga vaidluskultuuri. Nii pandi alus eesti retootikatranditsioonidele.( Aava 2003: 37)
II. TEGELASED
1. Protagoras
Protagoras (480-410 eKr) oli üks esimesest välistusõpetajast. Ta oli professionaalne retoorikaõpetaja ja esimesena hakkas võtma raha oma tundi eest, kus Protagoras pani oma õpilasi teema poolt ja vastu väitlema. Aga nagu kõik sofistid ta vahetas ümber objektiivsust ja subjektiivsust. Samuti ta avalikult teatas, et tõde pole. Seetõttu kõik mida keegi näib on tõsi.
2. Sokrates
Sokrates (469-399 eKr) usus, et elumõte seisneb tõde otsmiseks, kõik muu ei ole tähtis. Isegi tema elulaad kinnitas seda seisukoht. Teda ei huvitanud raha ja auhinnad . Sokrates veetis suurema osa oma ajast tänavatel kus ta rääkis ja arutas inimestega. Pidevalt kivistades oma keha pikkade jalutuskäikude ja harjutustega. Sofistide ilukõnele vastandas Sokrates tõelise ilukõne, mis on seotud tõe tunnetamisega ja seetõttu kättesaadav vaid filosoofile . Filosoofia eesmärki nägi Sokrates inimese täiustumises. Õige toimimine tuleneb õigest teadmisest. Järelikult on üldine voorus tunnetatav. Õige teadmise eeldus on aga enesetunnetus . Eriti tähtis on teada oma teadmatuse taset. ( Prits 2002: 8)
Sokratese dialoogi skeem kui õppimise õpetamise viis on kasutusel ka tänapäeval mitmetes vormides . ( Krips 2010: 164)
3. Platon
Platon (427-347 eKr) on suurim Kreeka filosoof , filosoofia idealistliku suuna asutaja . Tema õpetajaks oli Sokrates. Platoni filosoofia, andis suure panuse retoorika arengusse. See mees oli suurepärane mõtleja, ning õpetaja, kes suutis oma õpilastel luua teadmisi. Palju tema teosed on kirjutanud dialoogi vormis. Platoni seisukoht on, et vaid läbi asjade olemuse tunnetamise jõuab inimene õigele arvamusele. Rääkides esinemise veenvusest, usub Platon, et alles siis, kui inimene suudab tunnetada inimhinge olemust, suudab ta ka tõeliselt teisi veenda. (Krips 2010: 164)
Platoni oluliseks teeneks retoorika õpetamisel on tema kolm avaliku esinemise peamist printsiipi , mis on vajalikud veenvuse saavutamiseks ja mis täna-päevani pole oma tähtsust kaotanud. Need printsiibid , millest avalikul esinemisel tuleb lähtuda, on logos (sisukus), pathos (emotsionaalne mõju) ja ethos (kõneleja usaldusväärsus).
4. Aristoteles
Aristoteles (484-322 eKr) on Platoni õppija ja Aleksandri Makedonski õpetaja. Aristoteles arvas et kõige tähtsam kõne eesmark on veenduvusi kujundamine. Ta kirjutas üks tundumatuim teo „Retoorika“, mis on jagatud 3 osadele. Esimeses raamatus vaadeldakse retoorika väga teemat, selle üldisi eesmärke, kõneviise, veenmise põhimõtteid.
Keskuse teises raamatus - kõneleja isiksus, argumendid meeleolu, moraali ja inimeste kirete kohta, kuidas kõneleja peaks neid mõistma ja kuidas ta peaks mõjutama kuulajate tundeid oma kõnes. Kolmandas raamatus uurib Aristotelel mõtteviisi stiili ja verbaalse kujundusega seotud küsimusi, kõne kujundamise reegleid, mille kaudu selgust, ligipääsetavust, pehmust ja elegantsust avaldub. Stiilil on vajalikud omadused, kui see vastab asjade tegelikule olukorrale: on võimatu rääkida olulistest asjadest kergelt, kuid pidulikult pisematest. (Nechunaeva 1999: 11-12)
5. Demosthenese
Demosthenese (384-322 eKr) kõnesid on säilinud 60 ringis, nende karmi ja asjalikku stiili iseloomustab varjatud jõud ning kirglikkus. Erilist huvi pakuvad tänapäevalgi Demosthenese kolm teravat poliitilist süüdistuskõnet Makedoonia kuninga Philippos II ekspansioonitaotluste vastu. Hiljem hakati neid kõnesid nimetama filipikateks. Demosthenes kutsus nendes kõnedes kreeklasi ühinema, meenutas Ateena kuulsat minevikku ja vabadusearmastust ning kõneles sügava pettumusega tolleaegse demokraatia müüdavusest. Kõnedel oli Ateena rahvale väga suur mõju. Seda tunnistas ka Philippos ise. (Prits 2002: 9-10)
6. Cicero
Cicero (106-43 eKr) on tuntud tänapäeval eelkõige kõnemehena, kuid vaadeldes tema poolt kirjutatud traktaatide mõju läbi aegade, on tehtud järeldusi tema mõjust ka mitmetele hilisematele filosoofidele. Nii näiteks on traktaat, mille ta Caesari ainuvõimu ajal 44. aastal loob ja mis kannab nime "Kohustustest" (De officiis), üsna kuulsaks saanud. (Krips 2010: 165)
Tema kõne elavus on saadud rahvaühise keele kasutamise kaudu. Kreeka sõnade ta kasutas harva. Mõnikord koosneb tema kõne lühikestest lihtsatest lausetest, mõnikord asendatakse need hüüumärkidega ja retooriliste küsimustega. Cicero tihti järgis Demosthenesit.
Parim kõnemees on Cicero arvates see, kes rääkides kuulajate vaimu nii harib , lõbustab kui ka sügavalt liigutab. Harimiseks vajatakse vahedaid, rõõmustamiseks vaimukaid ja meeleliigutuseks kaalukaid väljendeid. Ent sõnadel on teatud kindel järjekord, mis taotleb kahte eesmärki: rütmi ja viimistletust; samuti on esitusel oma ülesehitus ja vastavalt käsitletavale teemale kohane järjekord. Kõigele sellele on vundamendiks mälu, valgustuseks aga ettekanne. (Prits 2002: 10)
7. Quintilianus
Mark Fabius Quintilian (35-96 eKr). Ta imetles Ciceroni autoriteeti, kuid tema retoorilised ideed erinevad õpetaja retoorilistest ideedest. Neil on pedagoogiline fookus: "Koolituste käsiraamatus" on Quintilian oma 2 aastase retoorika õpetamise kogemust kokku võtnud.
Teave "Juhend" on mõeldud õpetajale. Kvintiliin räägib tulevase kõneleja haridusest, filosoofia, grammatika, kunsti, õiguse uurimisest. Analüüsib eeskujulikke tekste, räägib harjutuste süsteemist, esseede eelistest teatud teemadel, lugemise tähenduse kohta. Quintilian räägib küsimustest: millest vanusest on vaja alustada õppima retoorika omandamist? Kas parem on õpetada lapsi kodus või saatma neid koolidele? Millised on oratori esimesed harjutused? Milline on oraatorite õpetamise süsteem? Ta usub, et kõneleja ei tohiks ära võtta võimalus iseseisvust näidata - seda tuleks õppida. Kõnelejat iseloomustab kõne elegantsus ja ilu, kuid nad peavad olema seotud kõne eesmärgiga ja on vaja võtta arvesse kuulajate reaktsioone. Quintilliani sõnade puudujääkidest märgib puudulikkust , monotoonsust, pikkust, vähendatud väljendite kasutamist. Quintiliani jaoks oskus rääkida ilma ettevalmistuseta, nõuab tohutut ettevalmistusi ja oskusi. (Nechunaeva 1999: 17)
KOKKUVÕTE
Oraatorid ja teoreetikud suutsid tungida sõna saladusi, laiendada oma teadmiste piire , esitama teoreetilised ja praktilised põhimõtted. Retoorika on kunst , mis jätkub muutuma ka tänapäeval. Retoorika saab mõjutada inimesi. Kõneoskuse õppimisel peab olla oluliseks eetiline aspekt. Samal ajal auditoorium peab olema ka kriitiline, selleks et saama aru kus on tõde. Kõnekunst on väga vajalik oskus igale inimesele.
KIRJANDUS
1. Aava, Katrin 2012. Retoorika ajalugu. Tallinn: Eesti Väitlusselts
http://www.debate.ee/vaitlusselts/ajalugu/retoorika-ajalugu (vaadati 27.01. 2019 ).
2. Mart Raudsaar . Retoorika abimaterjalid 2005.
http://etis2dev.finestmedia.ee/Portal/Publications/Display/430b0589-efa9-476a-9dc7-184fe669235a ( vaadati 27.01.2019)
3. McKey, Brett ; McKey Kate 2010. Classical Rethoric 101.
https://www.artofmanliness.com/articles/classical-rhetoric-101-an-introduction/
(vaadati 27.01.2019).
13