Kohtukõne (1)

1. Sissejuhatus
Iga avaliku kõnelemise keskmes on oskus kasutada sõnu teiste inimeste mõjutamiseks. Kõneleja püstitab endale eesmärgi mõjutada teist inimest, panna ta soovitud viisil tegutsema või viia teatud arusaamisele. Kõnepidamine nõuab spetsiaalseid oskusi. Kõneleja peab oma sõnumi ette valmistama, loogiliselt üles ehitama ja selle veenvalt esitama.
Kõnelejal tuleb esmalt endale küsimus esitada: milleks ma räägin? See on põhiküsimus. Mida ma tahan saavutada? Mis on minu kõnelemise eesmärk? Nii nagu hingamine elustab meie keha, nii elustab eesmärk meie kõne ja äratab tunded, olgu siis tegemist igapäevase- või kohtukõnega. Kõnelejal tuleb endalt küsida: mis juhtub siis, kui eesmärk ei täitu? Mis on kaalul ? Kui oluline on mulle, kõnelejale, konkreetse eesmärgi saavutamine?
Suurt rolli mängib kõnelemisel auditoorium st. kellele ma räägin. See, kellele ma räägin on ju kõige otsesemalt seotud eesmärgiga miks ma üldse räägin. Kõnelemine on tegelikult dialoog . Sellest pole midagi, et teine pool on vait, on kuulaja . See vaid tundub nõnda. Ka vaikimine on kõnelemine, ka kuulamine on kõnelemine. Tegelikult vaidleb kuulaja mõtteliselt meile vastu või on meiega nõus.
Mida peaks teadma ja oskama, et luua mõjukas esitus? Kuidas mõjuda usutavalt ja end kohtusaalis kuulama panna? Mis on oluline?
2. Hääle ja keha valitsemisoskus
Kõneleja ainuomased jooned aitavad öeldut rõhutada ja mõjule pääseda. Silmas tuleb pidada nelja aspekti: häält, miimikat, silmsidet ja hingamist. Keha ja hääl on lahutamatud. Hääl väljub kehast ning see, millisena ta väljub, sõltub sellest, kas keha on valmis. Kõige esimene asi töös häälega on avastada oma keha - tajuda, et lihased alluvad meie tahtele ja mitte vastupidi. Ka häälepaelad on mikrolihased ja võib juhtuda, et ülemäärase pinge olemasolu kehas väljendub kõlatus ja nõrgas hääles.
Öeldakse, et hääl annab 38% üldmuljest. Tuleb jälgida oma kõnetempot pingeolukorras. Kui kõne takerdub ,venib või muutub ülikiireks, võib seda enesejälgimisega muuta. Keskendudes häälele saab jälgida tempot ja kontrollida pause. Peale iga olulist mõtet on mõttekas teha väike paus , et lasta kuulajatel öeldut veidi seedida.
Väga oluline on leida toetuspunkt. Selle olemasolust sõltub kas me saame keskenduda meile vajalikule tegevusele so. kõnepidamisele. Toetuspunkti olemus seisneb maapinnaga ühenduse tundmises ja oma keha raskuskeskme leidmises. Tundmine , kuidas keharaskus on ühendatud maaga, vabastab keha pingetest. Pinged ühes või teises kehaosas on võimelised blokeerima meie mõtted ja lõikama ära ühenduse ümbritsevaga. Pinge teeb tuimaks ja nüristab meele.
Hoiak räägib palju! Sirget rühti tuleb ise kontrollida ja läbi keha kontrollime ka vaimu. Kui olla väga keskendunud sellele mida räägid võib juhtuda, et käed hakkavad elama oma elu: mängivad pastakaga, lähevad rinnale risti jne. Arukas käeliigutus mõjub veenvamalt kui ükskõik milline argument. Tuleb siiski meeles pidada, et žestid ja hoiak toetab öeldut seni , kuni ta mõjub loomulikult, sobib olukorraga.
Kindel ja sõbralik silmside on mulje jätmiseks väga oluline. Kõne ajal on kuulajad esinejaga nö. ühes paadis: kui kõneleja ei loo küll silmsidet, kuid on innustunud ja veendunud selles mida räägib, kandub see üle ka kuulajatele. Kõnelejat koheldakse vastavalt sellele kuidas ta mõjub. Veenvat kehakeelt ei saa siiski õppida kindlate liigutuste meeldejätmise abil vaid empaatiavõimet arendades.
Me võrdleme sageli olemist hingamisega. Hingamine on meie olemise alus. Kuidas me erinevates olukordades hingame? Miks juhtub vahel nii, et kõnetooli või lihtsalt tähelepanu keskmesse sattudes hoiame hinge kinni nagu vee all või muutume hingetuks selle sõna otseses tähenduses. Meie psühhofüüsiline seisund dikteerib meie hingamisviisi. Hingamise sügavus ja sagedus tuleb allutada kontrollile, sest ka sellest sõltub hääle kandvus ja kõla.
Täishingamine, ehk rinna -ja kõhuhingamine on kõige tervislikum hingamisviis. Rääkimisel ei tohi õhku kokku hoida - õhku tuleb kasutada võimalikult palju. Tuleb aga meeles pidada, et sissehingamisega mõtte keskel riskime mõtte katkestamisega. Täishingamine ei tohi olla ebamugav, ei tohi end täis puhuda nagu õhupall. Väljahingamine on nagu vabanemine ja peab toimuma ühtlaselt ja vabalt. Väljahingamisel moodustatakse kõik häälikud, sellest sõltub kõnelemise viis. Õppides valitsema oma häält ja kõnet, tuleb meil kõigepealt õppida valitsema oma hingamist.
3. Suhtlemisoskus
Suhtlemisoskus jaguneb tunnetusliku ehk verbaalse eneseväljenduse, kommunikatiivseks, ekspressiivseks ja mõjutamisoskuseks. Tunnetuslikke oskusi võib omakorda jagada neljaks .

Isikutaju ja inimesetundmise oskus. Siia kuulub võime eristada suhtluskaaslase akuutset psüühilist seisundit , anda inimesele nende käitumise põhjal tabav psühholoogiline kirjeldus, otsustada inimeste suhtlemisomaduste, arukuse, väärtushinnangute üle.

Situatsioonitaju ja käitumise ettenägemise oskus. Siia kuulub taip eristada ja ära tunda suhtlemise „siin ja praegu“ lavastuva mikrosituatsiooni põhiolemust ja mängureegleid. Oskus mõista rituaalse, sümboolse, mitmetähendusliku ja peidetu olemasolu inimkäitumises. Võime ära tunda manipuleerivat käitumist ja suhtlemismänge ning oskust ette aimata nende kulgu.

Enesetundmine . See on võime enese suhtlemisoskust realistlikult hinnata.

Sotsiaalpsühholoogiline tähelepanelikkus – oskus laias laastus ära tunda liidriks pürgimist, rivaalitsemist, matkimist ja konformismi, emotsionaalset nakatumist, rollikäitumist hõlbustavaid ja takistavaid asjaolusid, pinevuskollete teket ja muid grupipsühholoogilisi nähtusi.
Kommunikatiivsed oskused sisaldavad:

kuulamisoskust;

vestluse juhtimise oskust (võime häälestada vestluskaaslane ühele või teisele teemale , muuta jutuajamine usalduslikumaks ja tuumakamaks jne);

argumenteerimisoskust – võimet kõrvaldada eneseväljendusest segav mitmetähenduslikkus ja ebaloogilisus, oskus edastada oma mõtteid lühidalt, selgelt, põhjendatult;

verbaalse eneseväljendamise oskust;

mitteverbaalse eneseväljendamise oskust.
Ekspressiivsete oskuste hulka kuuluvad:

spontaanne ja vaba tundeedastamine, mis tähendab oskust viia oma tundeimpulss adekvaatsesse ja emotsionaalselt mahlakasse keelde;

enese kordumatute isiksusejoonte markeerimine, mis väljendub isikupärases stiilis, teatud ainuomaste arutlus-, lähenemis-, pöördumis- või vastusvariantide kasutamises ja värvikas imagos.
Mõjutamisoskus hõivab järgmised oskused:

partneri refleksiivjuhtimine, mis haarab endasse partneri mõtlemise, käitumise ja otsustuste langetamise juhtimise tema minakujundiga manipuleerimise (meelitamine, enesetunde ja tähtsuse tõstmine, psühholoogilise komfordi tekitamine või vastupidi) kaudu.

suhtlemistehnikate ja manipuleerimisvõtete valdamine, mis sisaldab partneri initsiatiivi ülevõtmist, tema mõju pareerimist, emotsionaalse loogika vahendeid, peeni käike partneri üle kontrolli kehtestamises, piitsa ja prääniku meetodit jms.

mikro -ja makrosituatsiooni võimaluste ja tingimuste ärakasutamine. Initsiatiivi saab haarata ning partneri üle kontrolli kehtestada ka oma vanust , staatust, välimust ja erudeeritust kasutades, oma positsioonile ja autoriteetidele viidates. Ka miljöö, kellaaeg , kõrvaliste isikute juuresolek või puudumine mängivad kaasa taotlusi soodustavate ja takistavate vahenditena.
4. Kõne veenvus
Olevast saab kõneleda mitmeti
Aristoteles
Kõne veenvust mõjutavad paljud tegurid. Kreeka retoorikud eristasid kolme mõjutamiskomponenti: logos , eetos ja paatos .
Logos (kr k logos – sõna, mõiste, üldine seaduspärasus) tähendab seda, et inimest veendakse sõna ja argumentide jõuga. Sealt on tulnud meie keelde sõnad „loogika“ ja „loogiline“. Logose peamisi komponente on loogika – teadus õige mõtlemise seadustest ja vormidest .
Eetos (kr k èthos – komme, harjumus, olemus, karakter , meelelaad) tähendab kõneleja mõju kuulajatele. Sealt on tulnud meie keelde sõnad „ eetika “ ja „eetiline“. Kõrge eetosega inimene suudab publikut veenda, tema sõnumit võetakse rohkem kuulda.
Paatos (kr k pathos – kannatus, läbielamus) tähendab mõjutamist, apelleerides kuulajate tunnetele. Sealt on tulnud meie keelde sõnad „pateetika“ ja „pateetiline“. Üks veenmisprotsessi oluline osa on teiste emotsionaalne mõjutamine.
Veenmisprotsessis peab arvestama kõigi kolme komponendiga: logose, eetose ja paatosega.
Ainult argumendi jõust veenmiseks ei piisa, kui kõneleja staatus on kuulajate silmis madal või kui esitus jätab kuulajad ükskõikseks. Teisest küljest peab ka autoriteetne ja huvitav esineja oma väiteid suutma põhjendada, kui soovib, et kuulajad teda usuksid. Kui kõneleja eesmärk on tõe välja selgitamine , ei piisa ainult kuulajate emotsionaalsest mõjutamisest, vaja on ka loogilist arutlust.
4.1. Argumenteerimine
Aegade jooksul on välja kujunenud mõtete korrektse esitamise reeglid ning selliste reeglite hulgas on kesksel kohal just argument. Kohtulike vaidluste- ja kõnede puhul on argumenteerimisoskus väga oluline, kuigi lõplikult ja ümberlükkamatult ei saa tõestada ühtki väidet.
Argument on kindla struktuuriga piisavalt põhjendatud korrektne seisukoht. Argumenteerimine on väite tõestamise viis.
Tõestamise eesmärgiks on väidet toetada, näidata väite paikapidavust. Tõestamine on mõtlemise loogiline vorm, mille tulemusena ühest või mitmest meile tuntud otsustusest saadakse uus otsustus e järeldus.
Argumenteerimine ehk tõestamine on ajas kulgev protsess. Kuidas jõuda väitelt järelduseni?
Argumenteerimise struktuur on järgmine:

• esitatakse väide;
  
• väidet selgitatakse, sõnastatakse eeldus, mis on tõestamise lähtepunkt;
  
• väidet toetatakse tõestusmaterjalidega;
  
• jõutakse järelduseni.
  

4.2. Kõneleja maine
Kõneleja maine on väga oluline. Kui kuulaja tajub kõnelejat eetilisena, suureneb kõneleja maine ja seeläbi ka tema sõnumi mõju. Kõrge mainega inimene suudab publikut veenda, tema sõnumit võetakse rohkem kuulda.
Kõne mõju tõstvad tegurid.

• Kompetentsus: kui kõnelejal on piisavalt teadmisi ning ta esitab oma väidete tõestuseks sobivaid argumente, kuulatakse teda tähelepanelikult ning huviga . Kõneleja maine tõuseb, kui ta suudab vastata ka kuulajate küsimusele.
  
• Eelnev tuntus: kui kõneleja on oma tegevusalal lugupeetud ja autoriteetne.
  
• Loomulik ja meeldiv olek, erapooletus : Isikupära ja lihtsus on kuulajatele meelepärasemad kui pingutatud käitumine, kunstlikud poosid või pealetükkiv sõbralikkus.
  

Kõne mõju saavutamisel on olulised inimese välimus, kehakeel ja riietus. Tuleks riietuda kohaselt. Silutud olek parandab usutavust. Ka talitsetud kehakeel ja meeldiv käitumine tulevad esineja mainele kasuks.
Kõnekunstis on väga oluline ka karisma (kr k jumalik and) – mõnele inimesele omane sarm, eriline säde, millega kuulajaid mõjutada.
4.3. Emotsionaalsus
Aristoteles arvas , et inimesi saab soovitud viisil mõtlema ja tegutsema panna just tundeid mõjutades. Emotsionaalselt mõjusat esinemist iseloomustavad kõrgelennuline väljendusviis ja tundehoogsus – paatos. Kuigi argumentidega veenmine on kõige otstarbekam viis soovitavate otsuste saavutamiseks, laseb inimene ennast mõjutada ka kõneleja mainest ja kõne emotsionaalsusest.
5. Kõne esitamine
Tavaliselt võtab mul hea spontaanse kõne ettevalmistamine rohkem kui kolm nädalat.
Mark Twain
Kuulaja seisukohalt on väga oluline, kas kõne esitatakse peast, kasutatakse märksõnu või loetakse sõna-sõnalt ette.

• Kui kõne esitada peast, on kerge kuulajatega kontakti saavutada ja isikupärasena mõjuda.
  
• Kui kõneleja kasutab märksõnu, toetab teda kindel struktuur ja alles jääb ka kontakt kuulajatega.
  
• Valmiskirjutatud kõne ettelugemisel on raskendatud kõneleja kontakt kuulajatega.
  

Kõnelejal tuleb loobuda kõigest, mis segab kuulajatega kontakti saavutamist. Enne kõnelema asumist on oluline kasutatav materjal korrastada ja süstematiseerida. Nii tekst kui ka märksõnad on otstarbekas trükkida suuremas kirjas ja teemalõigud eristada. Kui materjal on korrastamata tekitab see kõnelejas ebakindlust ja mõjub ka kuulajatele. Kõne peamine idee on kasulik sõnastada meeldejäävaks fraasiks, korrata seda kõne jooksul või vähemalt kõne lõpus. Kuulajad mäletavad hiljem 10% kogu kõnest – seetõttu tuleb olulisim selgelt välja tuua.
Kui enne kõnelemist piisavalt harjutada, annab see esinemiskindlust ning võimaluse kõne ajal oma tähelepanu kuulajatele suunata. Ainult harjutamine annab enesekindluse ning tagab kõneolukorras edu.
6. Lõppsõna
Keegi ei ole veatu . Keegi ei saa kunagi täiuslikuks. Ka oma kõnelemises. See aga ei tähenda seda, et ei oleks olemas hetki , kus ollakse veatud või vähemalt mõjutakse sellisena. Tuleb ja saab soovida ja tahta, et need hetked sageneksid. Soovimine ei pea kunagi lõppema, sest see tähendab huvi kadumist selle vastu, kas meid mõistetakse.
Kõnelemine ei ole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk on mõistmine. See on selgus ja vaikus. See ei pruugi kesta kuigi kaua, ometi just selle hetke pärast kõneldaksegi.
7. Kasutatud kirjandus
Aava , K.2003. Kõnekunst. Tallinn
Aava, K.2003. Veenmiskunst. Tallinn
Veinmann, M. 2001. Vajadus olla mõistetav. Tallinn
Kushner, M. 1999. Avalik esinemine. Tallinn
Auväärt, L. 2002. Suhtlemine õigusmenetluses. Tartu
13