Kõnekunst (1)

Kõnekunst
Retooriline kujutus - müüdis peituv oluline sõnum, mis koondab inimhulki. Luuakse ettekujutus maailmast, selle toimimise põhimõtetest ja tegutsemise eesmärkidest, sõnastatakse ka tulevikuvisioon.
Arhetüübid- müütide peategelased, kellel on äratuntavad omadused ja kes käituvad tuntud loogika kohaselt. n. Hamlet , Don Juan , Andres ja Pearu.
Kõnede liigid:
Pidulik ehk olmekõne – kõne, mille eesmärgiks on meeleolu loomine ja inimeste emotsionaalne mõjutamine.
Veenmiskõne- kuulajate hoiakute ja seisukohtade muutmine. Kasutatakse ühepoolseid argumente st. Oma vajadustest lähtuvalt kas poolt või vastuargumente. Tuntud võte on ka hämamine ehk demagoogia - kuulajate eksiteele viimine tõe moonutamise ja pettelubadustega.
Veenmiskõne ülesehitus:
Huvi äratamine- tuleb leida kontakt kuulajatega.
Vajaduse tekitamine- probleemide võimendamine ja täpne sõnastamine.
Lahenduste pakkumine- kiired ja mugavad
Kasulikkuse selgitamine
Kuulajate kaasamine- innustus tegutsema.
informeeriv kõne- teabe edastamine
Informeeriv kõne on erapooletu ega propageeri kellegi huve. Keskendutakse teate edastamisele ja selgitamisele.
Probleemi käistletakse kogu selle keerukuses ning esitatakse poolt ja vastuargumente, et pakkuda kuulajatele võimalikult mitmekülgset teavet. Kõneleja enda seisukoht jääb tagaplaanile.
Oluline on:
Süsteemsus- hea struktuur, et oleks lihtsam aru saada
Konsentreeritus- keskendumine kõige olulisemale
Ea-ja jõukohasus- info edastamine kergemalt raskemale, kuulajate vanuse ja eelneva kogemuse arvestamine .
Näitlikustamine- näidete, pildimaterjali vm kasutamine
Rakendamine- rakendusvõimaluste tutvustamine
Kordamine- olulise, ka keeruka teabe rõhutamine, kordamine ning ümbersõnastamine.
Osalemine- kuulajate kaasamine
Aja kasutamine- puhkepausid
Kõne osad:
Kõne alustamine-
kõnetus- viisakas pöördumine kuulajate poole.
Tuleb äratada kuulajates uudishimu.
Tähelepanu äratamisel tuleb abiks aktuaalsus.
Sissejuhatuses peab kuulaja teada saama, miks talle kõne kuulamine võib kasulikuks osutuda.
Teemaarendus-
Sisukas kõne- palju infot, kõneleja teab millest räägib.
Emotsionaalne kõne- vaheldusrikas, kujundlik . Näited, isikupära.
Lihtne kõne- arusaadav, loogiline, meeldejääv.
Tihedus- kui palju infot, kui pikk
Teemaarenduse eesmärk on teabe või seisukohtade esitamine.
Redundants ehk liiasus- väite illustreerimine lisamaterjaliga. Näited, paralleelide tõmbamine, vahekokkuvõtted, kordamine.
Sisulõigud- annavad edasi peamist mõtet ja olulisi argumente.
Sidelõigud- seovad ettekande loogiliseks tervikuks.
Kõne lõpetamine-
Kõne lõpus rõhutatakse olulisemat.
Küsimustele vastamine.
Kõneks valmistumine
Tuleb silmas pidada-
Kuulajakesksust- kuulaja huvide, vajaduste, vanuse jms arvestamine.
Olukorrast lähtumist- esinemine, käitumine ja sobilik riietus.
Paindlikkust- olukorraga kohanemine , ootamatustest jagusaamine, materjali kohandamine vastavalt kuulajate huvidele
Isikupära- loomulik käitumine, iseendaks jäämine.
Logograaf- kõnekoostaja
Kõneks valmistumine algab kõne eesmärkide seadmisest ja sõnumi sõnastamisest.
Materjali kogumine.
Tuleks arvestada suhtluse mõjujõudu suurendavate teguritega:
Elulisus- inimelu kesksed teemad
Konkreetsus- selge ja täpne teave.
Reaalsus - tegelikkuses olemasolev ja lähedane
Põnevus- ootamatu ja intrigeeriv teave.
Konfliktsus - vastandamine , võitlus jms
Omasus- harjumuspärane
Huumor- hea nali
Kõneleja stiil
Kolm põhistiili:
Madal ehk kerge stiil- kõnekaunistusteta ning mõeldud teadete edastamiseks ja õpetamiseks
Keskmine stiil- kujundirikkam, mõeldud meelelahutuseks , keskuteluks ja vestluseks.
Kõrge ehk suursugune stiil- nõuab kõnekaunistusi, on mõeldud kirgede õhutamiseks ja elamuste esilekutsumiseks.
Idiolekt - ühele inimesele omane keelekasutus.
Sünonüümid- teisendsõnad on tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad.
Fraselogismid- tähenduselt ühtesulanud sõnaühendid ,,leiba luusse laskma ´´,,keelt kandma´´
Kujundid
Kõnekujundid- moodustatakse sõnu ja väljendeid ebaharilikult suhestades, et kasutada neid ülekantud tähenduses.
Epiteet- kaunistav või kirjeldav täiend, mis väljendab põhisõna omadust, tunnust või kõneleja emotsionaalset suhtumist sellesse. ( armsad kaasmaalased)
Võrdlus- kõrvutamine mingi ühistunnuse alusel sidesõnade kui, nagu, otsekui abil.
Troobid- piltlikud väljendid, milles sõnu seostatakse ebatavaliselt, semantiliselt kaheplaaniliselt
Troobid:
Metafoor - ehk ülekanne on varjatud võrdlus, ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste ja tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda, et tekib uus kujutlus . n. Jänespüks, tähtis nina.
Metonüümia- ehk ümbernimetus on mingi asja või nähtuse nimetuse asendamine ajalise, ruumilise, põhjusliku vms suhte alusel ebatavalise piltliku nimetusega. Terviku väljendamiseks kasutatakse selle osa. Kuningas- kroonitud pea, Berliini müüri langemine - kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine .
Hüperbool- ehk kunstiline liialdus on kirjeldatava asja või nähtuse iseloomulike joonte võimatuseni suurendamine , mingi otsustuse, väite või tunnusega ülepakkumine. Eesmärgiks eriti tugevate tunnete väljendamine. Surmigav, hirmkallis, pole teda sada aastat näinud.
Litootes- ehk vähendus on hüperbooli vastand , kus eituse kaudu väljendatakse jaatust, rõhutatakse olulist vähendamise kaudu. Imepisikene, teosammul käima, alla meetri mees.
Allegooria - ehk mõistukõne esitab abstraktse mõiste piltlikul, asjastatud kujul.
Isikustamine- ehk personifikatsioon on mingi loodusnähtuse, eseme või abstraktse mõiste kujutamine hingestatuna, sellele isiku omaduste omistamine . Isikustamise kaudu saab tegelikkuse nähtusi kuulajale lähendada. Tuul ulub, ajalehed kirjutavad.
Sümbol- võrdkuju, pilt, märk või ese, millega tinglikult tähistatakse midagi abstraktset (ankur- lootuse , rist usu ja kannatuse sümbol), asendatakse mõnda mõistet, sõna või suhet.
Paradoks - vastuoluline ja ebaloogiline, isegi absurdne väide, lühike, tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele vastuolule vaatamata tõde. Tasa sõuad, kaugele jõuad.
Oksüümoron- ,,mõttekas mõttetus´´ stiilikujund, milles ühendatakse pealtnäha ühendamatud mõisted nii, et tuleks välja nähtuste paradoksaalne iseloom. Nt õpetatud loll , olla mittemidagiütlevalt paljulubav, hullult tark, hirmus ilus, karjuv vaikus .
Eufenism- pehmendav, ilustav või ümberütlev väljend ebasündsa või ebameeldiva asemel. Vanadus- auväärne iga
Lausekujundid -
Retooriline küsimus- küsimuse vormis esitatud kinnitava või eitava sisuga lause, milles sisaldub ka vastus.
Retooriline pöördumine- ehk poeetiline üte on tundeline pöördumine loodusnähtuste, eemalviibijate vms poole. Võib olla nii otsene kui metafoorne .
Retooriline hüüatus- hüüdlause vormis tunde- või suhtumisväljendus. ,,Tule taevas appi´´
Kordused- stiilivõte, kus korduvad ühesuguse sisu, rütmi või vormiga sõnad, sõnarühmad, laused või lõigud. Kordus aitab kaasa sõnastuse musikaalsusele.
Kliimaks - astmeline tõus, milles reastatakse intensiivsuselt üha tugevnevaid sõnu või väljendeid.
Antikliimaks- astmeline langus
Parallelism - mõtteriim, rööpväljend, milles ühte ja sama mõtet väljendatakse veidi teises sõnastuses.
Antitees - kahe vastandliku mõiste vastandamine. Noor või vana, kukk või kana , Olla või mitte olla?
Ellips - kergesti juurdemõeldava või väheolulise sõna või sõnade väljajätt lausest, ilma et tähendus muutuks.
Inversioon- ebatavaline sõnajärjestus lauses. Pööratakse tähelepanu sõnadele, mida tahetakse rõhutada.
Kõlakujundid-
Eufoonia- ilukõla
Kakofoonia- kõrvale ebameeldiv kõla.
Alliteratsioon - sama kaashääliku kordus kahe või enama sõna algul.
Assonants - sama täishääliku kordus kahe või enama sõna pearõhulises silbis .
Alliteratsioon ja assonants – algriim
Riim- sõna või sõnaosade reeglipärane kordamine, kahe või mitme väljendi kokkukõla või ühtesattuvus. Eelkõige lõppriim.