Keskajamuusika (1)

KESKAJA MUUSIKA (5.-13. saj.)
Vaimulik muusika (lk. 31-49)
1. Milline ajaloosündmus tähistab keskaja algust? Keskaja üldiseloomustus (lk. 31 + tabel)
Sündinud antiikmaailma varemetel. Keskaja alguseks loetakse Lääne- Rooma riigi hävitamist barbarite poolt 476 pKr. Sellele järgnes suur rahvasterändamine, formeerusid rahvused . Euroopas sai üldiseks normiks kristlus keskusega Roomas.
Keskaeg oli ajaloos segane aeg. Toimus rahvaste rändamine siiani kõige mõjukama riigi – Rooma keisririigi territooriumile, rändasid põhiliselt germaani hõimud, kes olid madalamal arengutasemel, neid nim. barbariteks , sest nad röövisid eesmärgitult kunstiesemeid. Tänu sellele, et ka nendeni ulatus ristiusu võim, mille järgi pidid kõik usklikud alluma jumalale, on ka meieni antiikkunsti säilinud. Nende poolt vallutatud aladele tekkisid barbarite riigid, tugevaim neist feodaalkorraga Frangi riik, kus õitses valitsejate järgi nime saanud merovingide ja karolingide kunst (5. -10.saj.), millel on edasisele kultuurile suur mõju – rajati koole ning tõusis vaimulikkonna ja aadli haritus . Arenesid kunstkäsitöö, raamatumaal e. miniatuur ja reljeefid .
2. Lääne kirikumuusika iseloomustus (lk. 31 I lõik)
Lääne kirikumuusikat võib näha kristliku muusika omaette haruna 4.sajandist alates. Pärast impeeriumi lagunemist kestis Ida-Rooma riik Bütsantsi näol veel umbes tuhat aastat, mille türklased alles 1453. aastaks lõplikult purustasid. Idas säilitas kiriklik traditsioon riigi toel tugeva ühtsuse. Samas, kui Lääne-Euroopas kujunes pilt palju kirevamaks ja sisult ühtse kiriku liturgia erines piirkonniti väga tugevalt. Mitme sajandi jooksul eksisteeris Läänes suur hulk erinevaid liturgia tüüpe oma erinevate tekstide ja lauludega.
Meie ajaarvamise algusega algab ka kristliku kiriku ajalugu. Religioon (siseteadlikkus, tundlikkus, kohusetruudus, õilsus, harduslik austus ) on põhisõna keskaja ja üldse kultuuriloo uurimisel. Kultuur sünnib totalitarismis, sureb demokraatias . Ka perekonnas ei saa olla võrdsust, siis see laguneb, keegi peab olema pea (türannia), siis ta säilib ja areneb.
Kuna ristiusu järgi on kõik inimesed jumala ees võrdsed, siis võib arvata, et valitsevale seltskonnale polnud see usk meeltmööda ning kristlus oli kolm esimest sajandit tagakiusatud, põrandaalune usk. Jumalateenistusi peeti maa- alustes matmispaikades e. katakombides , sest kirikuid polnud lubatud ehitada. Teenistuste sisuks olid vaimulikud rahvalaulud , mida esitati kreeka keeles, 4.saj. ladina keeles. Jumalat kujutati hea karjasena või sümbolites.
Aegade jooksul muutus ristiusk ning sundis inimesi kuulekusele ja alandlikkusele, mille eest tõotati palgaks paradiisi pääsemist. 313.a. legaliseeris Rooma keiser Constantinus ristiusu Milanos vastuvõetud ususallivuse ediktiga. Peale ristiusu kuulutamist riigiusuks 397.a. keiser Theodosiuse poolt, hakkas see kiiresti levima üle kogu Euroopa. 4.-5.saj. kerkib rida rahvuslike sugemetega kirikuid, jumalateenistusi peetakse oma suva järgi, improviseeritakse, lauldakse oma maa rahvalaule. Selliselt jätkus see kuni 1. aastatuhande lõpuni. Kristust hakati kujutama valitsejana, kuningana, kelle jalge ees maas on kogu inimkond .
3. Aurelius Ambrosius , Ambrosiuse hümni iseloomustus (lk. 31 II lõik)
Kuna 7. saj.-ni oli kiriklik keskvõim suhteliselt nõrk, kujunesid eri maades välja erinevad liturgia ehk jumalateenistuse tüübid, kus esitatav muusika oli mõjutatud kohalikust rahvamuusikast. Jumalateenistuste tarbeks hakati I aastatuhande algul kirjutama vaimuliku sisuga koorilaule ehk hümne.
4. saj.-l oli Milano Ülem-Itaalia tähtsaim kaubanduskeskus ning Rooma riigi keisrite residents. Selleks ajaks oli Rooma linn muutunud juba provintsiks, Milano aga elavaks kultuurielu keskuseks. Sealsel piiskopkonnal oli kristlikus maailmas väga suur autoriteet ning Ambrosius oli 4. sajandi mõjukamaid kirikupoliitikuid, kes valiti Milano piiskopiks veel enne, kui teda jõuti ristida . Sümboolselt seostataksegi lääne kirikumuusika sündi Püha Ambrosiusega (u340-397). Tema järgi sai nime ka kõige vanem lääne kirikulaul - Ambrosiuse hümn, mida iseloomustab vabalt voolav, sageli kaunistustega meloodia . Hümnide aluseks on reeglina värsstekst. Ambrosiuse seotus sellega on täpselt teadmata ja arvatavasti ta siiski ise laule ei kirjutanud, küll aga on tema loodud hulk hümni tekste , mis on käibel tänase päevani.
Seega oli Ambrosius üks esimesi kuulsamaid hümnide loojaid, kes pani aluse milano liturgiale koos sinna juurde kuuluva lauluvaraga, mis on vanim meieni säilinud muusikaline pärand.
 
4. Kristlik filosoof Augustinus (lk. 31 IV lõik)
Püha Augustinus (354-430) oli esimene keskaegne muusikat põhjalikult käsitlenud kristlik filosoof. Oma kuuest raamatust koosnevas teoses “De musica” (387-389) kirjutas ta küll muusikast Pythagorase ja Platoni eeskujul, ometi arutles rohkem muusika jumaliku päritolu üle, laulmise funktsiooni üle jumalateenistusel ja kristlikus kasvatuses. Tema teosest “De Musica”-st kasvas välja esimene keskaegne õpetus muusikast.
 5. L.-Euroopa kultuuri sünd seoses kloostrikorraldusega – püha Benedictus (lk. 32)
Keskaegse muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid kloostrid. L-Euroopa kultuurisünd on tihedalt seotud kloostrikorraldusega, millele pani 6.saj. algul (529) idapoolsete eeskujude järgi aluse Püha Benedictus (ca 480-543). Ta asutas benediktlaste ordu ning koostas kloostrireeglid, mis said eeskujuks kõigile hilisematele lääne kiriku ordudele. Nende ja nende eeskujul tekkinud teiste ordude panus liturgilise laulu kujunemisse ja säilimisse on väga oluline. Suurematest kloostritest ( Tours Prantsusmaal, St Gallen Šveitsis) said omalaadsed laulukoolid. 19.-20.sajandil taaselustasid benediktlased omaaegse laulutraditsiooni.
 
6. Gregorius I, kuidas oli ta seotud uut tüüpi kirikulaulu tekkimisega, Gregoriuse koraali iseloomustus, erinevad laulutüübid ja laulmisstiilid (lk. 31-32, 35, 43)

Kristlik kirikuvõim algas 333, kui Konstantinus Suur liitis usu riigiga. Muusika oli kiriku võimukindlustus atribuut, see eraldati tegelikust elust ja ülesanneteks anti – a) ülistada loojat,

b) alandada ennast põrmu, c) kahetseda patte, d) tänada kõigevägevamat tema lõputu armu eest.

Kristlane ei tohi rohkem otsida, kui lubatud on leida. Rahvamuusikas nähti ohtu kirikuvõimule. Enne VI saj oli suur osa kirikumuusikast üle võetud Bütsantsist ja Süüriast (psalmoodia – pühakirja lugemine vaimuliku poolt, hümnides domineeris muusika). Vaimulik talitus koos elukauge ühetoonilise muusikaga pidi veenma usklikke maapealse elu tühisuses ja avama nende hinge kiriklikkudele dogmadele ja tõotatud igavesele elule.
Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma, mille reaalne tähtsus kasvas eriti alates paavst Gregorius Suurest. Erinevad rahvuslikud arengusuunad keskaja liturgias ohustasid kiriku ühtsust ja mõjuvõimu. Paavst Gregorius I (Suur, 540-604, paavstiks 590) juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ühtlustati ka kogu liturgia.
Gregoriuse reform: luua kogu kristlikule kirikule ühine liturgia ja kirikulaul, et allutada kõik Rooma paavstile, võitlus rahvalaulu mõju vastu kirikumuusikas.
Kuigi roomakatoliku kiriku muusikat nimetatakse gregoriuse lauluks , Gregorius siiski laule ei kirjutanud. Küll aga on paljud tekstid just tema loodud või uuendatud.
Gregoriuse laul, nimetatud ka gregoriaan, gregoriuse koraal on roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline saateta laul. Tekst proosas (mõnes laulutüübis kasutatakse ka vahelduva rütmiga vabavärssi), ladina keeles, mis on lahutamatult ühtsed muusikaga. Muusika on perioodilise rütmikorralduseta ehk rütmiliselt taktimõõdu alla organiseerimata (jälgib teksti loomulikku kulgemist), rütm loid ja laialivalguv. Esitab üksik vaimulik, koorisolist, ansambel või koor, sageli kahes grupis .
Üldnimetuse „gregoriuse laul“ alla mahub rida erinevaid vorme, žanreid ja stiile.
Gregooriuse laulu tüübid:
Retsiteerimine — palvete ja pühakirjalõikude esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes, mõnetoonilised kõrvalekalded – meloodiavormelid
Psalmoodia — Psalmitekstide laulmine . Erineb retsiteerimisest vaba ehitusega värssteksti kasutamise poolest, seetõttu lõigud lühemad, vormelite vaheldumine korrapärasem. Peamine laulutüüp tunnipalvustel.
Antifon — refrääniliselt korduv vastulaul (tekst enamasti piiblist) psalmi tsiteerimisele, esitasid kaks koori või koor ja solist. Pühendatud kirikuaasta konkreetsele päevale, ka missade avalaulud.
Hümn — stroofilise värsstekstiga lihtne meeldejääv salmilaul , esimene poeet läänekirikus oli Püha Ambrosius, sai hiljem aluseks protestantliku jumalateenistuse lauludele.
Sekvents — levinuim vaimuliku luule vorm, ülesehituse eeskujuks rahvalikud tantsulaulud, pühendatud oma kloosri/linna kaitsepühakule, paikkonniti erinevad. Sarnasuse tõttu ilmaliku muusikaga enamik neist 16.sajandi keskpaigaks kaotati.
Responsoorium — algselt koorirefrääniga ekstaatiline soololaul , vaba iprovisatsioon, palju melisme. Missas kasutati kahte responsoorset laulu: graduale ja alleluia (hbr k hallelu Jah = kiitkem jumalat) – rafineeritud, rahvalaulukauged.
Kõik nimetatud laulutüübid liigituvad kolme laulmisstiili alla:
Süllaabiline (silbiline) stiil, kus igale silbile vastab üks noot – retsiteerimisel, hümnides, lihtsamates antifoonides
Neumaline (rühmaline) stiil, kus igale silbile vastab üks neuma ehk 1-4 noodist koosnev rühm – kõige levinum antifoonides
Melismaatiline (kaunistatud) stiil, kus tähtsamad silbid ja sõnalõpud on kaunistatud pikkade vokaliisidega – pidulikumad, tüüpiline responsooriumitele, missade alleluiad.
Võrreldes Ambrosiuse ja Gregoriuse laulu, on esimene oma meloodialt keerulisem ja rohkemate kaunistustega, teine aga ratsionaalsem ja “grammatilisem”.
7. Kristliku kirikulaulu kaks liturgia liiki (lk. 35)
Kloostripäev sisaldas: Officium – lihtne tunnipalvus, mida peetakse vähemalt 8 korda päevas ja Missa – igapäevane peamine jumalateenistus, mille ülesehitus on keerulisem ja seotud rituaalidega. Ta on nagu igahommikune korrastus, igapäev korduv sündmus.
Matutinum enne koitu
Laudes päikesetõusul
Prima 1.päevatunnil (üks tund pärast päikesetõusu)
Tertia 3.päevatunnil
MISSA päeva keskel peamine jumalateenistus
Sexta 6.päevatunnil
Nona 9.päevatunnil
Vesper päikeseloojangul
Completorium öö tulekul
 
Missa koosneb kahest osast - eelmissast (sissejuhatavad laulud ja sõnaliturgia) ja peamissast ( keskseks altarirituaal ja armulaud ). Suur osa tekstidest muutub igal päeval vastavalt kirikukalendrile, neid osi nimetatakse propriumiks. Nii tunnipalvuses kui missas on aga tekste, mis jäävad alati samaks ehk igal päeval korduvaid missaosi nim. ordinariumiks.
Missa ordinariumi osad:
Kyrie eleison - Issand , halasta
Gloria in excelsis Deo - Au olgu Jumalale kõrges
Credo in unum Deum - Mina usun ühte Jumalat
Sanctus/Benedictus - Püha/Kiidetud olgu
Agnus Dei [anjus] - Jumala tall
Kõik Missa osad on ladina keeles, v.a. Kyrie, mis on kreeka keeles.
8. Keskaegsed põhihelilaadid (lk. 43)
Keskajal oli kasutusel 4 põhi- e. autentset helilaadi ( dooria , früügia, lüüdia ja miksolüüdia) ning 4 tuletatud laadi . Neil on ühine finalis ( toonika ehk põhitoon), kuid erinev tenor (retsitatsioonitoon). Nimede kokkulangevus vanakreeka laadidega on juhuslik!
* Kus ja millal kujunesid välja tänapäeval kasutusel olevad duur (mažoor)- ja moll ( minoor ) helilaadid? (lk. 44 I lõik)
Tänapäeval kasutusel olevad duur ja moll kujunesid vararenessansi rahvalikus muusikas, muusikateoorias kasutusel alates 16.saj.-st.
9. Millal tekkis vajadus ühtse noodikirja järele ja miks? Noodikirja areng (lk. 44-46)
Põhiline osa, mis keskaegsest muusikast säilinud on, on vaimulik, s.t. kirikumuusika, sest kirjutamiseks kasutati pärgamenti, mis oli liiga kallis, et seda millegi muu, kui jumalaga seotu talletamiseks raisata.
Kuna puudus vajadus viiside üles märkimiseks (kõik olid peas), polnud vajadust ka noodikirja järele. Kuna laule anti edasi suuliselt, siis meloodiad muutusid pidevalt. Vajadus muusikat kirja panna tekkis 8-9. saj., sellest ajast pärit ka vanim säilinud noodikiri . Liturgilistesse käsikirjadesse hakati kirjutama märke, mis aitasid meloodiat meenutada. Selliseid märke nimetatakse neumadeks, kus iga märk võis tähendada 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumasid nimetati ka hironoomilisteks, s.t., et dirigent juhtis meloodia kulgu käemärkide abil. Algsed neumad kirjutati teksti kohale ning ei anna mingit ettekujutust helikõrgustest, üles märgiti vaid viisi liikumise suund. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust, laguneb muusika ja teksti algne ühtsus, algab muusika kui kunsti iseseisvumine.
10.saj. Hakati katsetama helikõrguste täpsemat üleskirjutamist. Selleks kirjutati neumasid noodijoontele, esialgu kõikus noodijoonte arv 2-st 10-ni.
11.saj. Uue, tänapäevase joontesüsteemi, kus helikõrgusi tähistavad nii jooned kui vahed , leiutajaks peetakse Arezzost pärit muusikateoreetikut Guido Arezzost. Temal oli 4 joont, iga joon ja vahe asusid üksteisest tertsi kaugusel. F-joon punane ja c-joon kollane. Guido arendas edasi ka noodilugemist, võttes kasutusele silpnimede süsteemi, mis on tuletatud lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni esimese salmi esimestest silpidest. – ut, re, mi, fa, sol, la, si. (hiljem asendus „ut“ tänapäevase „do“-ga).
12. saj.-l lisati neumadele kandilised noodipead ehk kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti täpselt (kvadraatkirjas ruudu-, saksa kirjas rombikujulised).
Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Vabalt muutuvast suulisest traditsioonist oli saanud kirjalik.
13.saj. 1260 lõi Kölni Franco uue notatsioonisüsteemi - neumadest loobuti, iga noot hakkas tähistama üht heli. Iga noot ja paus sai kindla vältuse, ka kindlad arvulised suhted:
maxima à longa à brevis à semibrevis à minima
10. Troop , liturgiline draama (lk. 46, 49)
9.-12.saj.-l võeti loomingumeetodina kasutusele troop — traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine vahelekiilutud kommentaaride abil ehk kirjasolevatele liturgiatekstidele ja meloodiale lisati vahele uusi improvisatsioonilisi, õpetlikke ja poeetilisi lõike. Üldiselt täideti selliste tekstilõikudega algselt vokaliisina kõlanud pikki kaunistusi, kuid täiesti võimalikud olid ka uued meloodiaosad. Troop muutus sedavõrd populaarseks ja laiendatuks, et neist tekkisid iseseisvad laulud. Kuulsaim on Lihavõttetroop Missa liturgia avalaulust introitusest, millest on 10.-saj.-l välja kasvanud liturgiline draama. Teatraalne piibliteemaline stseen jumalateenistuses, populaarne eriti suurte kirikupühade (jõulud, ülestõusmispühad) ajal, kus kanti ette selle püha juurde kuuluv piiblilõik. 10.-11.saj – kiriklikud etendused, aluseks Kristuse imeteod ja episoodid pühakute elust, tegelasteks vaimulikud, lauldi ühehäälselt. Laval kolm korrust – põrgu-maa-taevas.
Ilmalik muusika (lk. 50-61)
11. Kes olid goljaarid ehk vagandid ? Nende tuntuima luulekogu iseloomustus (lk. 50)
Kui vaimulikku muusikat kirjutati kloostrites üles, siis ilmalik laul jäi veel kauaks suuliseks traditsiooniks. Seepärast on keskaegne ilmalik laul võrreldes vaimulikuga vaeslapse osas, sest sellest teame me oluliselt vähem. Põhjuseks on see, et kallist „paberit“, mida õpiti valmistama alles 12.sajandil, ei raisatud ilmaliku muusika kirja panemiseks ja selle ainsaks levimise viisiks oli suuline tee, mis teatavasti sajandite taha jälge ei jäta. Kirja pandi eelkõige liturgilisi tekste ja laule.
Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid goljaarid e. vagandid — rändavad üliõpilased ja teenistuseta vaimulikud. Nende luule on põhiliselt ladinakeelne ja üpris siivutu sisuga, parodeerisid tihtipeale kiriklikke hümne. Suurim vagandiluule kogu on “Carmina burana ”, mis on kokku pandud 13.sajandi algul ja leitud Baierist Benediktbeuerni kloostrist.
* Kes 20.s. heliloojatest on kirjutanud samanimelise vokaal- instrumentaal suurteose?
Selle kogumiku põhjal on 20.sajandi helilooja Carl Orff (sündis 1865 Münchenis) kokku pannud mitu lavalist kantaati.
12. Kus ja millal sai alguse rüütlilaul? (lk. 50)
Tänaseni on kõige enam säilinud keskaegset õukondlikku luulet ehk rüütlilaulu. See traditsioon sai alguse 11.saj lõpul Provence´s Lõuna-Prantsusmaal, mauri ( araabia ) kultuuri mõjul.
13. Kuidas nimetati rüütlilaulikuid L.-Pr., P.-Pr., Saksamaal? (lk. 50)
Trubaduurid olid provansi keeles luuletanud laulikud Lõuna-Prantsusmaal, nende luule õitseaeg oli 12.sajand. Järgmise sajandi alguse sõdadega seoses trubaduuride kunst hääbus ning 13.sajandil andsid tooni Põhja-Prantsusmaa truväärid. Mõlemad nimetused tähendavad “leidma, leiutama ” ning on ka seotud verbiga “tropeerima, troope looma”. Saksamaal tärkas Prantsusmaa eeskujul 12.sajandil minnesingerite kunst. Rüütlilaulu värsid elasid esmalt vaid lauluna, luule ja muusika olid sellel ajal lahutamatud.
14. Kuidas nimetati ringirändavaid alamast seisusest muusikuid? (lk. 53)
Hulgaarid, žonglöörid, menestrelid , spielmannid.
15. Missugune seos on rändmuusikutel ja rüütlitel? (lk. 53)
Rüütlid lõid muusikat üksnes oma õukonna tarbeks, laiemalt levisid nende laulud tänu alamast soost
rändmuusikutele. Üldiselt olid rüütlilaulikud kõrgest seisusest, kuid särav anne võis laulikute hulka tuua ka madalamast seisusest inimesi. Parimad neist jõudsid rüütlite kaaskonda, kus nende ülesandeks oli rüütlit pillidel saata. Rändmuusikud olid vahendajateks rahvaliku ja õukondliku kunsti vahel.
16. Kuidas ja miks olid naised seotud rüütlimuusikaga? (lk. 53)
Teatakse ka naissoost rüütlilaulikuid — sõdade ajal oli õukonnaelu sageli lossidaami õlgadel.
17. Missugune oli rüütlilaulude temaatika? (lk. 53)
Tunti põhiliselt kaht tüüpi laule: armastuslaulud ja kangelaslaulud. Armastuslauludele oli iseloomulik oma südamedaami lausa religioosne jumaldamine, mis meenutab Jumalaema austamist keskaegses kirikumuusikas. Siiski oli rüütlilaul sisult ilmalik. Kangelaslaulud on vanimad säilinud rahvakeelsed ilmalikud laulud 11.sajandist.
18. Missuguseid muusikainstrumente kasutati keskajal? (lk. 58-61)
Enne 13.saj keskpaika kirja pandud muusika on kõik mõeldud laulmiseks. Kuid pille mängiti saateks kaasa pea alati. Kuigi säilinud nootides näeme ainult ühte häält, oli laul valdavalt pillidega saadetud, sageli mängiti laulule lihtsalt viisi kaasa või kaunistati seda, improviseeriti eel- ja järelmängud.
Enimkasutatud poogenpillid olid fiidel (lamedapõhjalise kõlakastiga), rebekk (pooliku pirni kujulise kõlakastiga), näppepillidest harf ja lauto (ümarapõhjaline). Keelpill on ka organistrum e. rataslüüra, mille keeled paneb kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas ja psalteerium , mida mängiti näppides, poognaga keeli tõmmates või keeltele lüües. Puhkpillidest kasutati erinevaid flööte ja šalmeid. Esimesed teated kirikuorelitest pärinevad 9.saj.-st. Suurte orelite kõrval kasutati ka teisaldatavaid pille, positiive ja ühekäeoreleid ehk portatiive.
19. Mis on estampii ? (lk. 58-59)
Pillidega on seotud ka tantsumuusika. Üks varasemaid vorme on 13.-14. saj. estampii, mis kujutab endast erinevate lõppudega korduvate viisikäänakute ja -lõikude ahelat .
Mitmehäälne muusika (lk. 63-70)
20. Lihtsa mitmehäälsuse kolm tüüpi ja nende lühiiseloomustus (lk. 63)
Arvatakse, et ühehäälne muusika kõlas väga harva ühehäälselt ja et sellega on sageli kaasnenud lihtsa mitmehäälsuse tüübid.
Burdoon – liikumatu ja pidev saatehääl, tavaliselt meloodiast madalam
Parafoonia – sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt või madalamalt
Heterofoonia – sama meloodia üheaegne kõlamine erinevates variantides.
21. Organum – sajand, liigid (lk. 64-65)
Mitmehäälsusest saab rääkida alles siis, kui mitme hääle kooskõla on teadlik kunstiline võte ja kui muusika on üles kirjutatud. Kirik oli mitmehäälsuse ja mitmejaolise taktimõõdu kauaaegne vastane. 9.saj.-st on teada käsikiri Musica enchiriadis, mis käsitles esimest korda mitmehäälset laulmist, mida nim. organumiks ja mis kujutas endast saatehäälte kaasalaulmist gregooriuse koraalile. Esimesed paralleelorganumid ei erinenud parafooniast. Gregoriuse koraalile lisati kiriku poolt „lubatud“ intervallides ( kvart , kvint, oktaav ) alumine hääl. 10. saj. alguseks alustati ja lõpetati iga stroof unisoonis. Vabaorganum – alates 11. saj.-st ei lisatud Gregoriuse koraalile uut häält enam alla, vaid peale ning kasutada võis eelnevate intervallide kõrval ka tertsi ja seksti). Kaunistatud organum – 12. sajandiks oli lisatud hääl muutunud algsest Gregoriuse laulust märksa liikuvamaks. Hetkel, mil ülemine hääl liigub, peab alumine hääl olema „lubatud“ intervallis.
22. Notre-Dame’i koolkond (lk. 65)
12. saj. algul tegutses palju sõltumatuid vaimulikke koole, mis sajandi lõpul ühinesid Pariisi Ülikooliks. 1163.a. alustati Pariisi Notre Dame`i Katedraali ehitamist (kestis 14. saj. lõpuni) ning tuntuimaks vaimulikuks kooliks sai Notre Dame`i katedraali kool, kuhu kogunes suur hulk produktiivseid eripärase stiiliga heliloojaid, kes määrasid muusikastiili suures osas Euroopast. Tänu sellele saame rääkida esimesest koolkonnast lääne muusikaajaloos – Notre Dame`i koolkonnast. Tavaliselt kannavad kunsti- ja muusikastiilid ajastute vältel sama nime, kuid siin need lahknevad – muusikas tunneme seda kui Notre Dame`i ajastut (1150- 1230 ) ja ars antiqua ajastut (1230-1325), kunstis nimetatakse seda aga gooti stiiliks, mis Prantsusmaalt edasi teistesse Lääne-Euroopa riikidesse levis. Gootika kestis umbes 5 sajandit, 12.-16. sajandini. Nime sai gootika germaani hõimu gootide järgi, kuigi sisulist seost nende vahel pole. Gootika oli esimene ulatuslikult levinud stiil, mis jõudis ka Eestisse - Tallinna Raekoda, Toomkirik , Niguliste, Oleviste ja Pühavaimu kirikud; Toompea linnus Pika Hermani torniga, Suurrannavärav, linnamüür ja Kiek in de Kök, elamurühm Kolm Õde Pikal tänaval. Ka Püha Nikolause kiriku peaaltar (Hermen Rode ) ja Pühavaimu peaaltar (Bernt Notke).
Notre Dame`i ajastul mainitakse esimest korda heliloojaid nimeliselt, mis märgib uue ajastu sündi, kus luuakse isikupäraseid teoseid. Need olid Leoninus (12. saj teine pool) ja Perotinus (12.-13. saj. vahetus). Leoninus kirjutas 2-häälseid organume , kus pikkades nootides liikuvale gregoriuse laulule lisatud teine hääl oli liikuv, kaunistuslik ja rütmistatud. Perotinus töötles Leoninuse palad 3-4-häälseteks, kus alumiseks hääleks on gregoriuse koraal juba ülipikkades (burdooni meenutavates) nootides ja ülemised on väga kaunistuslikud. Selleks ajaks oli Gregoriuse laul muutunud vaid tugiheliks. (loe lk. 68 I lõik peale noodinäidet)
23. Motett – sajand, iseloomustus, kiriku suhtumine motetižanrisse (lk. 68)
13. saj mitmehäälsuse tähtsaim vorm. Hääli loeti altpoolt üles. Viis oli alumises hääles (tenor) - laenatud meloodia, mis võis, aga ei pidanud tingimata olema Gregoriuse koraal. Seda häält võidi ka pillil mängida. Teiseks hääleks (duplum) ladina keelne vaimulik tekst. Kolmandaks hääleks (triplum) prantsuse keelne ilmalik tekst, mis oli tavaliselt meeleline.
13. saj. lõpul keelati moteti laulmine kirikutes – motett oli muutunud kompositsioonilt liiga keerukaks (topeltmotett), teksti raske jälgitavus, ilmaliku teksti sobimatus kirkusse – motett ei olnud enam liturgiline laul ja siitpeale muutus ta haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis motett aga taas kirikusse tagasi.
24. Muusikateooria keskajal – muusika osa keskaegses koolisüsteemis, muusika seosed teiste teadustega, muusika kolm suurt kategooriat (lk. 70)
Muusika oli koolisüsteemis, mis koosnes kahest õppeainete tsüklis. Ta oli üks seitsmest vabast kunstist ning samas ka tähtsaim teadus. Muusika kuulus loodusteaduste nelikusse koos aritmeetika, geomeetria ja astronoomiaga.
Muusika kategooriad keskajal:
Musica instrumentalis ehk kõlav (lauldav-mängitav) muusika.
Musica mundana ehk universumi muusika, käsitleb kõiksuse, makrokosmose harmooniat - planeetide liikumine, aastaaegade vaheldumine –> ühendteadus loodusõpetusest ja filosoofiast.
Musica humana ehk inimmuusika, käsitleb keha ja vaimu, mikrokosmose harmooniat –> ligikaudu tänapäevane psühholoogia.
Selle kolmikjaotuse juurutas rooma filosoof Boethius, kelle kirjutised on aluseks kogu keskaegsele muusikateooriale.