Keskajamuusika (1)

KESKAJA MUUSIKA (5.-13. saj.)
Vaimulik muusika (lk. 31-49)
1. Milline ajaloosündmus tähistab keskaja algust? Keskaja üldiseloomustus (lk. 31 + tabel)
Sündinud antiikmaailma varemetel. Keskaja alguseks loetakse Lääne- Rooma riigi hävitamist barbarite poolt 476 pKr. Sellele järgnes suur rahvasterändamine, formeerusid rahvused . Euroopas sai üldiseks normiks kristlus keskusega Roomas.
Keskaeg oli ajaloos segane aeg. Toimus rahvaste rändamine siiani kõige mõjukama riigi – Rooma keisririigi territooriumile, rändasid põhiliselt germaani hõimud, kes olid madalamal arengutasemel, neid nim. barbariteks , sest nad röövisid eesmärgitult kunstiesemeid. Tänu sellele, et ka nendeni ulatus ristiusu võim, mille järgi pidid kõik usklikud alluma jumalale, on ka meieni antiikkunsti säilinud. Nende poolt vallutatud aladele tekkisid barbarite riigid, tugevaim neist feodaalkorraga Frangi riik, kus õitses valitsejate järgi nime saanud merovingide ja karolingide kunst (5. -10.saj.), millel on edasisele kultuurile suur mõju – rajati koole ning tõusis vaimulikkonna ja aadli haritus . Arenesid kunstkäsitöö, raamatumaal e. miniatuur ja reljeefid .
2. Lääne kirikumuusika iseloomustus (lk. 31 I lõik)
Lääne kirikumuusikat võib näha kristliku muusika omaette haruna 4.sajandist alates. Pärast impeeriumi lagunemist kestis Ida-Rooma riik Bütsantsi näol veel umbes tuhat aastat, mille türklased alles 1453. aastaks lõplikult purustasid. Idas säilitas kiriklik traditsioon riigi toel tugeva ühtsuse. Samas, kui Lääne-Euroopas kujunes pilt palju kirevamaks ja sisult ühtse kiriku liturgia erines piirkonniti väga tugevalt. Mitme sajandi jooksul eksisteeris Läänes suur hulk erinevaid liturgia tüüpe oma erinevate tekstide ja lauludega.
Meie ajaarvamise algusega algab ka kristliku kiriku ajalugu. Religioon (siseteadlikkus, tundlikkus, kohusetruudus, õilsus, harduslik austus ) on põhisõna keskaja ja üldse kultuuriloo uurimisel. Kultuur sünnib totalitarismis, sureb demokraatias . Ka perekonnas ei saa olla võrdsust, siis see laguneb, keegi peab olema pea (türannia), siis ta säilib ja areneb.
Kuna ristiusu järgi on kõik inimesed jumala ees võrdsed, siis võib arvata, et valitsevale seltskonnale polnud see usk meeltmööda ning kristlus oli kolm esimest sajandit tagakiusatud, põrandaalune usk. Jumalateenistusi peeti maa- alustes matmispaikades e. katakombides , sest kirikuid polnud lubatud ehitada. Teenistuste sisuks olid vaimulikud rahvalaulud , mida esitati kreeka keeles, 4.saj. ladina keeles. Jumalat kujutati hea karjasena või sümbolites.
Aegade jooksul muutus ristiusk ning sundis inimesi kuulekusele ja alandlikkusele, mille eest tõotati palgaks paradiisi pääsemist. 313.a. legaliseeris Rooma keiser Constantinus ristiusu Milanos vastuvõetud ususallivuse ediktiga. Peale ristiusu kuulutamist riigiusuks 397.a. keiser Theodosiuse poolt, hakkas see kiiresti levima üle kogu Euroopa. 4.-5.saj. kerkib rida rahvuslike sugemetega kirikuid, jumalateenistusi peetakse oma suva järgi, improviseeritakse, lauldakse oma maa rahvalaule. Selliselt jätkus see kuni 1. aastatuhande lõpuni. Kristust hakati kujutama valitsejana, kuningana, kelle jalge ees maas on kogu inimkond .
3. Aurelius Ambrosius , Ambrosiuse hümni iseloomustus (lk. 31 II lõik)
Kuna 7. saj.-ni oli kiriklik keskvõim suhteliselt nõrk, kujunesid eri maades välja erinevad liturgia ehk jumalateenistuse tüübid, kus esitatav muusika oli mõjutatud kohalikust rahvamuusikast. Jumalateenistuste tarbeks hakati I aastatuhande algul kirjutama vaimuliku sisuga koorilaule ehk hümne.
4. saj.-l oli Milano Ülem-Itaalia tähtsaim kaubanduskeskus ning Rooma riigi keisrite residents. Selleks ajaks oli Rooma linn muutunud juba provintsiks, Milano aga elavaks kultuurielu keskuseks. Sealsel piiskopkonnal oli kristlikus maailmas väga suur autoriteet ning Ambrosius oli 4. sajandi mõjukamaid kirikupoliitikuid, kes valiti Milano piiskopiks veel enne, kui teda jõuti ristida . Sümboolselt seostataksegi lääne kirikumuusika sündi Püha Ambrosiusega (u340-397). Tema järgi sai nime ka kõige vanem lääne kirikulaul - Ambrosiuse hümn, mida iseloomustab vabalt voolav, sageli kaunistustega meloodia . Hümnide aluseks on reeglina värsstekst. Ambrosiuse seotus sellega on täpselt teadmata ja arvatavasti ta siiski ise laule ei kirjutanud, küll aga on tema loodud hulk hümni tekste , mis on käibel tänase päevani.
Seega oli Ambrosius üks esimesi kuulsamaid hümnide loojaid, kes pani aluse milano liturgiale koos sinna juurde kuuluva lauluvaraga, mis on vanim meieni säilinud muusikaline pärand.
 
4. Kristlik filosoof Augustinus (lk. 31 IV lõik)
Püha Augustinus (354-430) oli esimene keskaegne muusikat põhjalikult käsitlenud kristlik filosoof. Oma kuuest raamatust koosnevas teoses “De musica” (387-389) kirjutas ta küll muusikast Pythagorase ja Platoni eeskujul, ometi arutles rohkem muusika jumaliku päritolu üle, laulmise funktsiooni üle jumalateenistusel ja kristlikus kasvatuses. Tema teosest “De Musica”-st kasvas välja esimene keskaegne õpetus muusikast.
 5. L.-Euroopa kultuuri sünd seoses kloostrikorraldusega – püha Benedictus (lk. 32)
Keskaegse muusikakultuuri