Keskaja muusikakultuur/ muusikaajalugu, varakristlik muusika,gootiaegne muusika e. kirikumuusika, renessanssmuusika (0)

Rooma Riigi kokkuvarisemine (395.a.) on ajaloosündmus, millega tähistatakse keskaja algust.
Ristiusu teke ja levik mõjutas ka muusikat. Nii juhatab varakristliku muusika teke ja areng muusikas sisse uue ajastu, mida hiljem nimetatakse keskaja muusikaks.
Keskaja muusikakultuuris on kolm erinevat lõiku:

• kirikumuusika
  
• rahvamuusika ja kultuur
  
• rüütlite muusika
  

Keskaeg hõlmab 4. – 16. sajandit.
Keskaja muusikat periodiseeritakse mitmeti, kuid selgemalt võib välja tuua kolm perioodi:
1) varakristlik muusika 2) gootiaegne muusika e. kirikumuusika ( sageli kasutatakse varakristliku ja gootiaegse muusika puhul lihtsalt ühtset mõistet - kirikumuusika 3) renessanssmuusika ääne kirikumuusika sündi seostatakse Milano piiskopi e. püha Ambrosiusega (333-397), kes sai Milano piiskopiks 374. a. Ambrosius oli kõva laulumees ning lauluviiside innustatud korjaja ristikoguduse seas ja pani need viisid ka kirja.
Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma.
Keskaegse muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid kloostrid (näit. Tours Prantsusmaal, St. Gallen Šveitsis).
590. a. valiti Rooma paavstiks  Gregorius Suur (Gregorius I).
Ta jätkas Ambrosiuse poolt alustatut - kogus ja parandas leitud viise ning aitas kaasa nende levitamisele. Näit. lasi ta ühe lauluviiside raamatu Peetri kirikus pruukimise (kasutamise) tarvis kinni aheldada, et raamat kaotsi ei läheks.
Gregorius oskas ka helisid oktavitesse järjestada.
Gregorius juhtis ka läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ta ühtlustas ja uuendas liturgilisi tekste ja võttis kasutusele uue liturgia . Tema poolt uuendatud liturgilised tekstid said lääne kirikulaulu aluseks -  Gregooriuse laulu aluseks.
Gregorius Suur ei olnud muusik ega otseselt seotud laulmisega, vaid kirikulaulu koguja, arendaja ja propageerija. Tegemist oli vaimuliku laulu arenguga.
Pärast Ambrosiust ja Gregorius Suurt jäi kirikumuusika tükiks ajaks soiku, mis andis võimaluse ja tõuke ilmaliku laulu tekkeks.
Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. - 9. sajandist. 
Õhtumaine kultuur sündis antiikmaailma varemeil. Lääne-Rooma riigi lõplikku hävitamist barbarite poolt 476. a peetaksegi keskaja alguseks. Sellele järgnes Suur rahvasterändamine, otsiti varju sõdade eest. Formeerusid rahvused – frangid , saksid, goodid , keldid jt. Euroopas kinnitas kanda kristlus.
Läänekiriku keskuseks sai Rooma. Kerkisid suured sakraalehitised – algul lihtsamad basiilikad, hiljem võimsad gooti katedraalid. Liturgia (jumalateenistus) kujunes ühistest palvustest ja laulmistest, mida 8. – 9. sajandist toetas kirikuorel.
Erinevad rahvuslikud arengusuunad liturgias ohustasid kiriku ühtsust ja mõjuvõimu. Rooma paavsti Gregorius Suure läbi viidud kirikureformiga võeti kasutusele uus liturgia, mis juurdus kogu Lääne-Euroopas. Tema ühtlustas ja uuendas liturgilised tekstid, mis said lääne kirikulaulu – Gregooriuse laulu – aluseks. Gregooriuse laul on ühehäälne, taktimääduta, vabalt hõljuv rütm jälgib ladinakeelset proosateksti . Laulu esitajaks võib olla üks vaimulik, aga ka koorisolist, lauljate grupp või koor.
Tekkis missa – katoliku kiriku igapäevane tähtsaim liturgia, mille toiminguid hakati 4. - 5. sajandil lauludega saatma. Lõplikult kujunes see välja 11. sajandiks . Missa osad jagunevad ordinaariumiks ja propriumiks.
Ordinaariumi osad, millest koosnevad ka tänapäeval kontserdilavadel esitatavad missad:

Kyrie eleison ( Issand , halasta)

Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges)

Credo in unum Deum (Mina usun ühte Jumalat)

Sanctus (Püha)

Benedictus ( Kiidetud olgu)

Agnus Dei (Jumala tall)
Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. – 9. sajandist. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikud saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule.
Noodimärkideks olid neumad , mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost .  12. sajandil ilmusid neumadele noodipead – kvadraatneumad – ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida.
9. – 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop . Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst.
Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik žanr – liturgiline draama . Sellest teatraalsest piibli teemalisest stseenist sai üks jumalateenistuse osa.
Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev mitmehäälsuse tüüp on organum – saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile. Noodikirja kasutuselevõtt võimaldas esimest korda rääkida muusika autoritest, siiani olid heliloojad anonüümsed. Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on

Leoninus

Perotinus
13. sajandil tekkis olulisima mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett . Algselt oli motett kirikumuusika žanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem hakkasid ülemised hääled laulma prantsuskeelset ilmalikku teksti.
Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled järgmiselt:

Ülemine hääl

Keskmine hääl

Alumine hääl
13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus, kuna neid peeti nii muusikaliselt kui ka tekstidelt liiga keeruliseks.
Keskajal kujunes välja kooli korraldus tänapäevases tähenduses: tekkisid kloostrikoolid, ülikoolid ja konservatooriumid. Tähtis roll oli kloostritel: kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid, kloostrites kirjutati ja säilitati liturgilisi tekste ja laule ning suurematest kloostritest said laulukoolid.
Keskaegne ilmalik muusika jäi pikemaks ajaks suuliseks traditsiooniks. Esimesed laulud panid kirja rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Suurim kogu leiti 13. sajandi algul. Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades. Euroopa õukonnakapellid matkisid kunagisi Araabia õukonnakapelle. Rüütlikultuur esindas ilusa, peene elu kultust, tema kõrgaeg oli 12. sajand.
Rüütlilaulu peamised alaliigid olid

Armastuslaulud – südamedaamikultus, Neitsi Maarja teema

Kangelaslaulud – muinasrahvaste pärimuslike saagade ainetel
Rüütlilaulikuid nimetati

Trubaduurideks

Truväärideks

Minnesingriteks
Laulikud võisid olla erinevatest seisustest, töötada õukonna teenistuses või rännata ringi. Alates 13. sajandist koondusid rändlaulikud tsunftidesse ning said linnamuusikutena tööd ja leiba linnakapellides.
Lauldi enamasti Araabia päritolu pillide – fiidel , rebekk , harf , põikflööt, trompet , käsitrumm, tamburiin – saatel. Pillid mängisid ka tantsumuusikat, üks varasem tantsuvorm oli estampii .
 
Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu ) ja esines väljaspool kirikut.
Esimesed ilmalike laulutekstide kirjapanijad olidgoljaarid e. vagandid , kelleks olid aktiivsed noored (üliõpilased) ja teenistuseta vaimulikud.
Suurim vagandilaulude kogu on " Carmina Burana " (Beuerni laulud) 13. saj.-st ja leitud Baierist ühest kloostrist. 
Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades.
  Mil ilmalik laul oli kaua suuline ja esines peamiselt rahvalauluna on need tihedalt seotud ränd- ja rüütellaulikutega, kes olid keskaja külades ja lossides rõõmutoojaks. Ränd- ja rüütellaulikute elulähedases kunstis põimus muusika sõnakunsti, näitlemise, tantsu, nalja kui ka aeroobika ja tsirkusetrikkidega.
Rändlaulikuid nimetati väga erinevate nimedega. Näiteks: huglaarid, žanglöörid, spielmannidjpm. Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende elurõõmus kunst ei sobinud kokku kristlike ideedega.l
Rändlaulikute temaatika oli väga lai. Lauldi kõigest.
12. sajandil lõi õitsele rüütlilaulikute  kunst , mis esindas ilusa, peene elu kultust.
Rüütlilaul e. keskaegne õukondlik luule.

• Teadaolevalt sai rüütlilaul alguse Lõuna-Prantsusmaal 11. saj. lõpul
  
• Tuntuim kangelaslaul on  Rolandi laul 11. saj. lõpust
  
• Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid.
  

Rüütlilaulude peamiseks teemaks on:

• armastus
  
• kangelased
  
• Neitsi Maarja teema
  

Rüütlilaulus on muusika ja luule lahutamatud, mida näitas ka see, et kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud.
Tuntumad rüütlilaulikud on:

• 12. saj. trubaduur - Bernart de Ventadorn
  
• 13. saj. truväär - Adam de la Halle
  
• Minnesinger - Walther von der Vogelweide
  

Kangelaslaulude peateemaks oli eepiline jutustus müütiliste kangelaste vägitegudest, mis oli kohati seotud armastusega.
Erinevalt rändlaulikuist, olid rüütlilaulikud erinevast seisusest ja vastavalt sellele nimetati neid eri piirkondades erinevalt:

• trubaduurid - Lõuna-Prantsusmaal
  
• truväärid - Põhja-Prantsusmaal
  
• minnesingerid - Saksamaal
  

Ränd- ja rüütlilaulikute ühiseks jooneks oli nende koondumine vennaskondadeks.
Mitmehäälsuse teke on seotud (kiriku)kooridega. Vihjeid mitmehäälsusele esineb juba 7. sajandistsäilinud ürikutes, kuid esimesed tänapäevani jõudnud noodinäited pärinevad 9. sajandist.
Oletatakse, et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkeks andis tõuke nii  oreli levik kui Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Oreliga on seotud ka mitmehäälsete vaimulike laulude nimetus.
8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna.
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda.
Esimene  noodijoon  tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned.
11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed .
13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust.
14. saj. esineb esmakordselt 5- jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.
Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.
Keskajal lauldi enamasti Araabia päritolu pillide - fiidel, rebekk, harf, põikflööt, käsitrumm, tamburiin - saatel, kuid keskajal said tuule tiibadesse mitmed tänapäeval tuntud ja armastatud muusikainstrumendid:  orel , flööt, viiul .
 
HELILOOJAD
Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on Leonius ja Perotinus.