Varakristlik muusika ja mitmehäälne muusika (0)

Varakristlik muusika
Sündis antiikmaailma varemetel (u. 476 aastal barbarite kultuur).
Liturgia- jumalateenistuse ülesehituse korrastus, mis kujunes ühistest palvustest ja laulmisest, mida alates 8./9. Saj. toetas kirikuorel. Erinevates riikides liturgiad erinevat moodi.
Gregorius Suur- leidis Lääne- Rooma paavstiks saanud, et katoliku kirikus peab olema ühtne laul ja jumalateenistus. Tema austuseks kutsuti Gregoriuse poolt seatud ühtset laulu. Alustas missade ning liturgiate ühtlustamist. Lõpptulemus saavutati 11. Sajandil.
Missa – katoliku kiriku igapäevaselt toimuv keskpäevane jumalateenistus.
Ülesehitus:
Algab introitusega, mis on missa sissejuhatav osa. Peale seda eelmissa lõpeb.
Peamissa jaguneb kaheks: ordinaarium- muutumatute tekstiosadega. Meloodia võib muutuda.
Propium - muutuvate laulu osadega, ka tekst varieerub.
Ordinaariumi ülesehitus:
I Kyrie - Issand halasta
II Gloria (in Excelensis deo)- Au (olgu Jumalale kõrges)- pikk, umbes 18 lõiku, psalmoodia karakteriga.
III Credo in unum deum - Mina usun Jeesusesse … - Mikaia usutunnistus, süllaabiline tekst( igale silbile vastab üks noot )
IV Sanctus /Benedictus- Püha/ Kiidetud olgu- Sanctus valmistab ette missa sisulist kõrgpunkti, meloodia kaunistatud. Täheldatakse läbi komponeeritud meloodiate.
V Agnus Dei- Jumala Tall- moodustab koos Kyriega raamistiku.
Propium- 1. Graduale- astmealaul, lauldakse pärast epistli lugemist.
2. Alleluia- laul, mida lauldakse väljaspool liturgiat. On aluseks ka vaimulike rahvalaulude tekkele. Palju melisme ning rändavaid meloodiaid.
Esimene ja teine osa valmistavad ette missa muusikalist kõrgpunkti. Mõlemad laulud juubeldavad.
3. Offertorium- armulaud (õnnistatakse Jeesuse verd ja ihu).
4. Communio – armulaua laul. Meloodias ebapüsiv tonaalsus (Sõltumine toonikast).
Gregooriuse laul- Levis algselt sajandeid suuliselt. Pärineb 8. ja 9. Sajandi vahetuselt. Tekkis kloostrites. Oli ladinakeelne .
Neumad - 1- kuni 4- heliline noodigrupp. Esialgselt näitasid meloodia liikumise suunda, mitte noote.
Kompaktne noodijoonte süsteem võeti kasutusele 11.sajandil ( 4 noodijoont). Kasutusele võttis Guido Arezzost . Võttis kasutusele ka nootide täht- ja silpnimetused. Silpide aluseks kaitsepühaku Johannese auks loodud esimese salmi silbid . - 12. Sajandil neumad kandiliste noodipeadega.
Gregooriuse koraal - oli ühehäälne, saateta kirikulaul . Laul põhimõtteliselt taktimõõduta, kuid esineda võivad juhuslikult 2- ja 3- osalised vormid. Rütm on vabalt hõljuv ning järgib ladinakeelset proosateksti . Ettekandmisviis- Ettekandmisviis retsitatiivselt (kõne ettelaulmine). Ettekandjaks vaimulik, koor või koorigrupp ( või koorisolist) NB! Kogudus ei laula.
Esitusviisid, žanrid, laulmisviisid
retsiteerimine- vaimulik laulab pikki proosatekste ühel noodil. Lihtsaim esitamise viis
Psalmoodia - sarnaneb eelmisega -> psalmitekstide laulmine . Erinevus tekstitüübis: psalmitekstid vaba ehitusega värssides.
antifoon -refrääniliselt korduv vastulaul psalmi retsiteerimisele. Ülesehitus tavaliselt 1 pikem või 2 lühemat lauset.
hümn- kuulub lihtsamate laulutüüpide hulka . Koosneb stroofilisest värsstekstist. Seostatakse Püha Ambrosiusega.
sekvents -oli üks keskajal levinumaid luulevorme. Ehituse eeskujuks olid rahvalikud tantsulaulud. Luulevorm oli pühendatud oma linna, kiriku või kloostri kaitsepühakule.
responsoorium- on keeruliselt kaunistatud laul, mis alguses olid koorirefrääniga ekstaatilised koorilaulud. Improvisatsioonis kujunenud stiil on säilinud kaunistusvokaliisides ehk melismides.
Laulmisstiilid
Silbiline (süllaabiline) – igale silbile vastab üks noot
Rühmaline (neumaline) – igale silbile vastab 1-4 nooti. Noodikirjas igale heligrupile üks noodimärk
Kaunistatud (melismaatiline) – tähtsamad silbid ja sõnalõpud on kaunistatud pikkade vokaliisidega
Retsiteerimisel, hümnides, lihtsamates antifoonides
Levinuim stiil, eriti antifoonides
Pidulikud responsooriumid, alleluia-laulud
Keskaegne ilmalik laul

• Levisid rohkem suulisel teel kui vaimulikud laulud -> vähem infot tänapäeval
  
• Goljaarid ehk vagandid – esimeste ilmalike laulude kirjapanijad; rändavad üliõpilased või vaimulikud (luule on ladinakeelne ja siivutu sisuga – armu - ja joomalaulud)
  
• „ Carmina Burana“ – suurim vagandilaulude kogumik, kokku pandud 13.sajandil
  
• Kangelaslaulud - pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest. Lauldi lihtsate meloodia-vormelitega, mis kordusid igas värsis. Kuulsaim „ Rolandi laul“, mis jutustab Karl Suure aegadest.
  
• Rüütlilaulud – keskaegne õukondlik luule. Esitajad – trubaduurid (Lõuna-Prantsusmaal; truväärid Põhja-osas, minnesingerid Saksamaal).
  
• Huglaar – alamast seisusest rändlaulikud
  
• Ristisõdade ajal pidid naised õukonnaelu üle võtma -> ka naislaulikud
  
• Kuulsad rüütlilaulikud: Bernart de Ventadorn Lõuna-Prantsusmaal, Richard I Lõvisüda, Adam de la Halle Põhja-Prantsusmaal, Walther von der Vogelweide Saksamaal.
  

Instrumendid :

• Rebekk – Pooliku pirni kujulise kõlakastiga poogenpill kreeka-rooma kultuurist
  
• Psalteerium – kandlesarnane kolm- või nelinurksele kõlakastile pingutatud keelpill . Mängiti näppides, poognaga või keeltele lüües. Tunti ainult keskajal. Klavessiinilaadsete eelkäija.
  
• Organistrum ehk rataslüüra – nahaga kaetud vändaga pööratava rattaga keelpill. Mängija teine käsi sõrmitseb klahve, millega muudetakse helikõrgusi.
  
• Flööt, millest hiljem arenesid pommer ja oboe.
  
• Trompet ja tromboon
  
• Fiidel – lamedapõhjalise kõlakastiga poogenpill
  
• Harf
  
• Lauto – ümarapõhjaline araabia päritolu keelpill
  

Mitmehäälne muusika

• Burdoon – liikumatu/lühikestes korduvates motiivides liikuv saatehääl. Mängitakse mõne lihtsa pilliga. Mõned pillid (torupill, rataslüüra, vanad poogenpillid) on ehitatud mängima ainult burdoonil.
  
• Parafoonia – sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt või madalamalt (häälte vahe on kvint või kvart ).
  
• Heterofoonia – ühe meloodia pisut erinevate variantide kooskõla. Koos grupis improviseerides on tulemuseks ühehäälsus.
  

• Organum – esimene mitmehäälne kirikulaul. Saatehäälte kaasalaulmine gregoriuse laulule . Jaguneb kaheks: paralleelorganum (hääled liiguvad paralleelselt) ja vaba organum (hääled liiguvad vabalt).
  
• Notre Dame’i koolkond. Leoninus – kahehäälsed organumid, kahe erineva pikkusega noodivältus, muusika sarnaneb pigem ilmaliku tantsulauluga. Perotinus – kolme- ja neljahäälsed organumid, gregoriuse laul jäänud väga aeglaseks.
  
• Motett – mitmehäälsuse vorm, mille aluseks on laenatud põhimeloodia (ei pea olema gregoriuse laulust). I hääl Tenor (vähe teksti, võidi mänguda ka pillidel), II hääl Duplum (ladinakeelne vaimulik tekst), III hääl Triplum (prantsuskeelne ilmalik tekst, sageli armastulaul). XIII sajandil keelati kirikutes motetid – komposit-siooni keerukus, arusaamatus tekstis.
  

Muusika kategooriad (pani aluse Boethius):

• Musica mundana – universumi muusika. Kõiksuse harmoonia . Sisaldab ka sfääride harmooniat – planeetide liikumisest tekkivat kuuldamatut muusikat.
  
• Musica humana – inimmuusika. Otsib kooskõla keha ja vaimu, tunnete ja mõistuse vahel.
  
• Musica instrumentalis – kõlav muusika, mida toovad kuuldavale inimhääl ja pillid, järgides eelmiste tasandite harmooniareegleid.