Inimese arendamine tehnoloogiat kasutades (0)

Referaat 2009
Inimese arendamine tehnoloogiat kasutades
TLÜ HAAPSALU KOLLEDŽ
Infotehnoloogia osakond
Kristi Metshein
INIMESE ARENDAMINE TEHNOLOOGIAT KASUTADES
Referaat
Juhendaja : Aimar Lints
Haapsalu 2009

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. GEENITEHNOLOOGIA 4
2. MIND UPLOAD 6
2.1. Vajalik tehnoloogia 7
3. AJU IMPLANTAADID 9
4. KUNSTLIK SEEMENDAMINE 10
5. IMPLANTAADI PRIMAARNE GENEETILINE SEISUND 12
6. KLOONIMINE 16
7. KÜLMSÄILITAMINE 18
7.1. Munarakkude külmutamine 18
8. FERTIILSUS RAVIMID 20
KOKKUVÕTE 21

SISSEJUHATUS

Kunagi süüdistas kirik nõidasid ühes ja teises. Telepaatias ehk siis mobiiltelefonides ja internetis; needmises ehk siis püsside omamises; ravitsemises ehk siis meditsiinis; teisitimõtlemises ehk siis loogikas. Tänapäeval on selge, et seda kõike on vaja.
Miks meile tehisintellekt inimese intellekti piiramatute võimaluste juures? Millal küll suunatakse sama palju ressurssi, et kasutada loodussõbralikku tehnoloogiat?
Milleks meile virtuaalreaalsuse unistused, kui on teada, et inimesel on suur kontroll oma unenägude üle?
Aga äkki…

1. GEENITEHNOLOOGIA

Teadlased on hetkel ametis terve inimese genoomi kaardistamisega. Kui ühel hetkel on teada, mis geenid on seotud milliste funktsioonidega meie kehas, siis teoreetiliselt on võimalik lõplikult ravida haigusi, geneetilisi defekte ja isegi parandada inimese kehalisi ja vaimseid võimeid.
Esimesed geeniteraapia katsed algasid 1990 aastal patsientidel, kellel oli SCID (raske kombineeritud immuun- puudulikkus). 2000 aastal oli ette näidata esimesed tulemused – patsientidel oli töötav immuunsüsteem. Hiljem ravi lõpetati kuna leiti, et kahel kümnest patsiendist ühes katses olid ilmnenud leukeemia. 2007 aastaks oli neljal kümnest patsiendist leukeemia. Hetkeseisuga on töö fokuseeritud sellele, et parandada viga, mis seda põhjustab.
Katsed SCID patsientide peal on tänapäevani ainukesed laialdase publikuni jõudnud geeniteraapia tulemused. 17 erinevaid versioone sellest tõvest põdenud lapsel on taastatud immuunsüsteem.
Teised võimalikud kasutusviisid geeniteraapiale on veel teoreetilised või seotud ulmega. Mõned drastilised tulemused on saavutatud katsetega hiirte ja muude loomade peal, aga inimkatsetest on asi veel kaugel. Erinevaid tulemusi on saadud eemaldades geneetilist materjali ühelt liigilt ja kandes seda üle teisele liigile.
Tänapäeval on praktilises kasutuses kaks vormi geenitehnoloogiast – negatiivne, mis peaks ravima geneetilisi haigusi ja positiivne, mis peaks võimendama olemasolevaid võimeid.
Selleks, et ravida geneetilisi defekte kasutatakse inertseid viiruseid , mis on võimelised kandma ja edasi andma mingil hulgal geneetilist materjali elava indiviidi süsteemi. Niiviisi muudetud rakud siis poolduvad ja näitavad omadust, mis enne katsealusel puudus. See vorm geeniteraapiast võib mingi aja pärast ravida haigusi nagu diabeet , cystic fibrosis ja teised geneetilised haigused.
Võimalus ravida geneetilisi haigusi seab aga küsimuse alla, mis täpselt on haigus. On olemas kontingent, kes näeb vananemist ja surma kui haigust ja just geenitehnoloogia võiks aidata sellest üle saada. Teoreetiliselt võiks geenitehnoloogia võimaldada tulevikus inimestel regenereerida kaotatud jäsemeid ja organeid, teha inimesi tugevamateks, kiiremateks ja targemateks. Mõte selle taga on selline, et kui kuskil maailmas leidub omadus, on teoreetiliselt võimalik seda üle kanda ka inimesele. Juba tänapäeval on tehtud katseid sellel alal lisades geene erinevatelt liikidelt bakteritele, et toota massilistes kogustes insuliini.

2. MIND UPLOAD

Mind uploading või mõistuse emuleerimine kujutab endast bioloogilise aju skänneerimist ja kaardistamist arvuti või mõne muu arvutussüsteemi, nii et see süsteem töötaks ja langetaks otsuseid identselt originaalile.
Inimese aju koosneb umbes 100 miljardist närvirakust, mida nimetatakse neuroniteks. Need rakud on omavahel seotud ühendustega, mida pidi informatsioon liigub. Hetkel on üleüldine arusaam, et inimese olemus on suures osas just selle neutraalse võrgustiku andmetöötlusviisi tulemus.
Näiteks Christof Koch ja Giulio Tonini on kirjutanud: “ Consciousness is part of the natural world. It depends, we believe, only on mathematics and logic and on the imperfectly known laws of physics, chemistry, and biology; it does not arise from some magical or otherworldly quality” ehk siis inimese eneseteadlikkus baseerub ainult matemaatikal ja loogikal ja füüsika keemia ja bioloogia seadustel, see ei tule mingist maagilisest ega teispoolsest väärtusest. Mõte või võimalus mõistus masinasse talletada toetub just sellele kontseptile. See eeldab, et masinintelligentsus ei ole mitte ainult võimalik, vaid olemuselt eristamatu bioloogilisest.
Paljud tuntud arvutiteadlased ja neuroteadlased on arvamusel, et arvuti on võimeline mõtlema või isegi olema intelligentne, mis oma olemuselt annabki aluse võimalusele talletada inimese olemus masinasse.
Olgugi, et see on teoreetiliselt võimalik, on raske ennustada kui palju mälu ja arvutusvõimsust oleks vaja, et emuleerida mõtlevat isiksust. Sellele vaatamata on palju teadlasi loonud bioloogilise aju mudeleid ja ennustanud ressursse, mis oleks vajalikud selle jooksutamiseks. Juhul kui Moore ’i ka tulevikus paika peab on riistvaraline võimekus paari aastakümne pärast käeulatuses.
Võimalus inimese mõistest niimoodi talletada toob esile palju küsimusi seoses isiksusega, individuaalsusega, hingega ja hulgaliselt eetilisi ja meditsiinilisi küsimusi.

• Võimalus kopeerida oma mõistus masinasse ja teoreetiliselt ka sealt edasi teise ajusse annaks meile võimaluse ületada oma surelikkuse.
  

• Võimalus kopeerida oma mõistus masinasse annab meile teoreetilise variandi jooksutada mitmeid koopiaid ühest ja samast olemusest. See annaks indiviidile võimaluse kogeda mitmeid asju samaaegselt.
  
• Olenemata tehnikast, mida selleks kasutada, inimese olemuse kopeerinime oleks eepiliste mõõtudega tegevus. Üheks peamiseks takistuseks on see, et bioloogiline neutraalvõrgustik on oma olemuselt paralleelne ja analoog aga tänapäeva arvutisüsteemid on lineaarsed ja digitaalsed. Lahenduseks sellele probleemile pakutakse quantumarvuti kontsepti, mis tooks ka vajalikud arvutusvõimsused käeulatusse.
  
• Veel üks võimalik komplikatsioon on see, et kas niimoodi kopeeritud olemus on ka tegelikult sama mis originaal või lihtsalt originaali mälestuste ja isiksuse täpne koopia. See on eriti keeruline kui originaal jääb selle protsessi käigus terveks, mis praktilises mõttes looks originaali koopia.
  

2.1. Vajalik tehnoloogia

• Serial sectioning – üks võimalikest vahenditest aju kopeerimiseks on selle külmutamine ja siis analüüsimine kihiti . Küsitav selle lähenemise juures on see, et kas tänapäeva mikroskoobitehnoloogiad pakuvad piisavat lahendust täpse koopia loomiseks. Tegu on väga suurt laboratoorse töö hulka nõudva ülesandega.
  
• Nanoscale probing – keerulisem hüpoteeline võimalus on kasutada nanoroboteid, et kaardistada aju struktuur ja tegevus. Andmeid, mis sel viisil kogutakse saaks hiljem kasutada, et luua koopia kaardistatud ajust või isegi võrrelda originaali käitumist koopiaga reaalajas .
  
• Brain imaging – teoreetiliselt oleks võimalik luua kolmemõõtmeline mudel ajust ja selle tegevusest kasutades magnettomograafi ja funktsionaalmagnettomograafi või kombinatsiooni nendest . Tänapäeva tehnoloogia siiski ei paku piisavat resolutsiooni et see lahendus oleks reaalne.
  
• Approximation/Recreation – Välja on toodud ka teooria, et aju detailne kaardistamine ei ole vajalik ning vajalik funktsionaalsus on saavutatav ka lihtsalt emuleerides kuidas originaal reageerib erinevatele stimulatsioonidele.
  

Tehisneuraalvõrgustik umbes pool hiire aju komplekssusest jooksutati IBM “ blue gene” superarvuti peal aastal 2007. Simuleeritud 1 sekund võttis 10 sekundit arvutusaega masina peal. Teadlased teatasid, et simuleeritud ajus võis näha bioloogilisele sarnaseid närviimpulsse, kuid simulatsioonil puudusid struktuurid tähendatud päris hiire ajudes.

3. AJU IMPLANTAADID

Ajuimplantaadid on seadmed , mis kinnituvad otse subjekti aju külge – tavaliselt aju pinnale. Laialdast uuringut tehakse hetkel selles suunas, et luua biomeditsiililisi proteese erinevatele ajuosadele mis on lakanud töötamast peatraumade tagajärjel. Selle alla lähevad näiteks meeli asendavad seadmed (nägemine).
Ajuimplantaadid stimuleerivad osa ajust elektriimpulssidega või salvestada tulemusi, ning võivad teha mõlemat. Seda on hetkel turvaliselt võimalik teha ainult alades ajust, kus selle funktsioonid on teada. Aju kompleksuse ja vastava arvutusjõudluse puudumise tõttu ollakse alles nüüd tõsisemate võimaluste lävel.
Tulemusi on saavutatud nägemise ja kuulmise asendamisel. Läbimurrete alla võib lugeda veel mehhaaniliste seadmete kaugjuhtimist esmalt ahvide ja tänapäeval ka inimeste poolt. Hetkel tegelevad erinevad teadlastegrupid robotiseeritud proteeside välja töötamisega. Need uuringud on hetkel suuresti piiratud implantaatide lühikese eluajaga kehas.
Kui seda rida pidi edasi minna on teoreetiliselt võimalik parandada kõiki inimese meeli – laiendada inimese poolt nähtava valguse spektrit kasutades kaameraid, võimendada kuulmismeelt jne.
Järgmine samm, kui on võimalik ajule ette mängida mida iganes, oleks virtuaalne reaalsus , erinevate kohtade / elamuste kogemine ilma kohal viibimata ja miks ka mitte, EMT poolt reklaamitud lõhnakõned. Lõppude lõpuks kõik taanduks ju ainult ajule vastava informatsiooni andmisele, kui on olemas töötav liides masina ja aju vahel.

4. KUNSTLIK SEEMENDAMINE

Kunstlik seemendus (AI) on protsess, mille käigus mehe spermid paigutatakse mingil muul moel, kui seksuaalsel viisil naiste paljunemistrakti. Säärast protsessi kasutatakse inimeste peal enamasti selleks, et ravida viljatust, kuid levib ka üha enam naiste seas, kellel puudub meessoost partner . Täpsemalt, kantakse emakakaela värskelt välja purskunud seemnerakk või seemnerakk, mis on külmutatud ja sulanud, kunstlike vahenditega. Vallalised naised ja lesbid saavad lapsi tänu spermadoonoritele, kes on käinud spermapanka varustamas. Nii siis on tulevase lapse kandja ja geneetiline ema see kellesse spermid paigaldatakse ja doonor on bioloogiline ehk siis samuti geneetiline isa sellele lapsele.
Kaasaegsed tehnoloogiad inimese kunstlikust viljastamisest on välja kujunenud lüpsikarjade viljastamisest. Näiteks lehmadele paigaldatakse pulli sperma käsitsi suguelundisse. Seda tehti esmalt, et saada paremat piima lehmadel. Kuna igale karjale ei jagunud kõige paremate geenidega pulli.
Esimene korda läinud kunstlik viljastamine leidis aset aastal 1784. Selle viis läbi Lazzaro Spallanzan, koera peal, kes tõi pärast 62 päeva ilmale kolm poega .
Selleks, et viljastamine toimuks korrapäraselt, tuleb emakas ja emakahõõrdkate ettevalmistada. Viljatuse korral tuleb umbes kolme päeva pärast viljastamist implanteerida naise emakasse embrüo, et loode saaks hakata aremema.
Kunstliku viljastamisega seoses on välja antud mitmeid seadusi ja sätteid. Mõned neist:

• Kunstlikult on lubatud viljastada üksnes täisealist kuni 50-aastast teovõimelist naist tema enda soovil. Keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist laskma end kunstlikult viljastada.
  
• Ühelt doonorilt võetud seemnerakke võib kasutada kuni kuue erinevalt naiselt sündiva lapse eostamiseks Eestis.
  
• Spermadoonor võib olla iga täisealine kuni 40-aastane vaimselt ja füüsiliselt terve meessoost isik, kes on andnud nõusoleku sperma loovutamiseks kunstliku viljastamise tarvis ning sõlminud selleks kunstlikku viljastamist teostava tervishoiuasutusega vastava lepingu.
  
• Doonorid kinnistatakse konkreetse kunstlikku viljastamist teostava tervishoiuasutuse juurde, kes korraldab nende arvestust ja tagab pideva kontrolli nende tervise seisundi üle. Kunstlikuks viljastamiseks ei ole lubatud kasutada doonori spermat, kui doonor ei ole sõlminud lepingut, läbinud nõutavat meditsiinilist kontrolli või sperma loovutamisest on möödunud vähem kui kuus kuud.
  
• Nõuded doonori tervise seisundile, tema regulaarse meditsiinilise kontrolli korra ning tema ja tervishoiuasutuse vahel sõlmitava lepingu vormi kehtestab sotsiaalminister.
  

Nõuded spermadoonoritele on suhteliselt kõrged. Spetsialistide arvates on spermadoonorlus siiski täna vähem tähtis kui viie aasta eest, sest vahepeal on hoogu võtnud uus meetod. Munandikoest seemneraku võtmine, mis tagab viljastamise ligi 40-protsendilise tõhususe.

5. IMPLANTAADI PRIMAARNE GENEETILINE SEISUND

Meditsiinis ja (kliinilises) geneetikas implantaadi geneetiline seisund enne paigaldamist (PGD või PIGD) viitab menetluste kohta mida viiakse läbi embrüoga enne implatatsiooni. Ehk see on geenitest , mis tehakse võimalike geneetiliste väärarengute ennetamiseks.
See võetakse ette väga varajase, kõigest 8- rakulise embrüo kallal enne selle siirdamist emakasse.
Protseduuri nimetatakse embrüo siirdamiseelseks geneetiliseks diagnostikaks (preimplantation genetic diagnosis, PGD).
Meetod loodi 1990. aastal ning algul kasutati seda vaid meessoost loodete testimiseks, et avastada mõningaid vaid sellele soole iseloomulikke geenihäireid. Kuid katseklaasiviljastamise populaarsuse edenedes on ka PGD kasutusala laienenud . Ainuüksi Euroopas tehti 1999. aastal 131 säärast protseduuri, 2003. aastal aga juba 2984. PGD’d rakendatakse kolmepäevase embrüo puhul. Selle kaheksast rakust üks rebitakse välja ning geenidest otsitakse pärilike haiguste märke. Kui neid leitakse, otsustavad viljatusraviarstid embrüot emakasse mitte siirata.
Ärarebitud raku asemele tekivad embrüos uued rakud ning organismi arenemine näib jätkuvat nii, nagu poleks midagi juhtunud. Kuid kas oma «kehast» tervelt kaheksandiku kaotus saab olla täiesti ohutu? Paljud teadlased usuvad nüüd, et ei saa.
Nende meelest on PGDst kujunenud mood, mida rakendatakse automaatselt liiga paljude embrüote kallal, kaalumata protseduuri võimaliku kahju ja kasu vahekorda .
Ameerika Ühendriikides on läbi viidud kliinilisi katseid, mille käigus on vanemail võimaldatud PGD abil valida isegi sündiva lapse sugu – paljudest viljastatud embrüotest on selle protseduuri abil tuvastatud n-ö õigest soost embrüo.
Seni on olnud üldiseks arvamuseks, et imetajate embrüote esimesed varased rakud on omavahel täiesti võrdsed ning neist ühe või paari eraldamine ei häiri embrüo arengut, sest alles jäänud rakud suudavad kadunuid asendada . Kuid nüüd on selgunud, et isegi need kõige varasemad rakud sisaldavad inimese tulevaste kehakudede kasvatamiseks erinevaid eeldusi .
Cambridge’i Ülikooli teadlane Magdalena Zernicka-Goetz viis koos kolleegidega läbi katse, milles uuris nelja geneetiliselt identse embrüoraku arengut (tegemist oli hiirerakkudega).
Zernicka-Goetz avastas, et ehkki rakud kandsid ühesuguseid geene, oli igaühel neist erinev tase valke histoone. Kuna histoonid kontrollivad geenide avaldumist , siis sõltub paljuski just neist, missugused koed arenevad konkreetse embrüoraku järglastest.
Järelikult võib kaheksarakulisest embrüost ühe raku eemaldamine siiski jätta organismi oma molekulaarse jälje ning mõjutada embrüo arengut või sündiva lapse tervist kaugemas tulevikus.
Praeguseks on ilmale tulnud juba tuhandeid PGD-testi läbinud lapsi ning ühelgi pole märgatud probleeme, mis võiksid olla seostatavad ühe raku kaotamisega varases embrüonooruses. Ent vanimad neist lastest on alles teismelised. On võimalik, et rakukaotusest tekkinud häired ilmnevad alles keskeas ja hiljem.
Samal ajal on PGD asendamatu abivahend mitmete raskete geneetiliste tõbede, näiteks tsüstilise fibroosi avastamisel. See on üks levinuimaid geneetilisi haigusi eurooplaste seas ning seda põdevad inimesed kannatavad kopsude ja seedeelundite kahjustuste ning toidu halva imendumise all.
Ainus alternatiiv PGDle oleks siirata embrüo emakasse, lasta tal kasvada mõnenädalaseks raseduseks ning teha geenitest siis. Hälvet näitava tulemuse korral tuleks loote suhtes langetada raske abordiotsus.
Kõige rohkem kasutatakse PGDd embrüo aneuploidsuse avastamiseks. Aneuploidsus tähendab, et embrüo rakkudes on ebavõrdne arv kromosoome – mõnes leidub neid normaalsest rohkem, teises vähem.
Mida vanem on naine, seda suurema tõenäosusega võib tema munarakust arenev embrüo olla aneuploidne ning rasedus võib katkeda või siis lõppeda geneetiliselt haige lapse sünniga.
Niisuguse ohuga embrüote väljapraakimine kunstliku viljastamise käigus on andnud väga häid tulemusi: naistel, kes varem on korduvalt kannatanud raseduse katkemiste all, on pärast PGD-protseduuriga valitud embrüo siirdamist langenud katkemisoht ainult 17 protsendile.
Kuid viimasel ajal on selgunud, et kromosoomide jaotumise erinevus esineb varases staadiumis tervelt pooltel kõigist inimembrüotest.
Embrüod suudavad end enamasti aga ise korrigeerida ja vale kromosoomiarvuga rakud välja lülitada.
New Jersey teadlane Richard Scott võttis mõned embrüod, mis ilmutasid kromosoomihäireid kolme päeva vanustena, ning kordas testi embrüote viiendal elupäeval. Kolmandikul neist polnud enam mingit märki häiretest.
Seega võiksid paljudest embrüotest, mis PGD abil välja praagitakse, siiski kasvada täiesti terved ja normaalsed lapsed.
«Me hindame vigaste embrüote osakaalu tõenäoliselt üle,» arvab Sydney viljatusraviteadlane Robert Jansen . «Vanematel naisterahvastel on risk, et kõik tema embrüod osutuvad skriinimisel ebanormaalseteks ja praagitakse välja. Ent kui mõni neist siiski emakasse siirata, võiks embrüost areneda terve laps.»
Seega on viljatusravi patsiendid jäetud küsimuse ette, kas PGD riskid , ehkki väikesed ja seni tõestuseta, ikka väärivad talumist, kirjutas Nature .
Võimalikku lahendust sellele dilemmale pakuvad esialgu veel katsetusjärgus olevad uued testimise meetodid, mis väldivad embrüorakkude eemaldamist.
Nende uudsete meetodite puhul püütakse geneetiliste tõbede jälile jõuda, uurides embrüo arengu käigus tekkivaid valke (on tuvastatud mõned valgud , mis on omased ainult tervetele embrüotele) või rakke, millest areneb mitte loode, vaid platsenta.
Nagu kõigi meditsiiniliste sekkumistega seoses inimeste paljunemisega nii ka PGD on saanud palju kriitikat erinevate teadlaste ja meedia poolt. Kuid siiani pole keegi kindel kas protseduurid mida eelnimetatud tehnoloogi hõlmab on kahjulik või mitte.

6. KLOONIMINE

Kloonimise bioloogia on protsess, mis toodab populatsioonid geneetiliselt identsed üksikisikuid, looduses esineb see, kui organismide nagu bakterite, putukate või taimede paljunemine aseksuaalselt. Ehk siis kloon on vegetatiivsel paljunemisel või paljundamisel tekkinud ühe vanema järglaskond, mille isendid on geneetiliselt identsed nii omavahel, kui vanematega. Kloonimise biotehnoloogia viitab protsessile mida kasutatakse DNA koopiate tegemiseks.
Termin kloon on tulnud kreeka keelsest sõnast κλών ehk „oksast okskonnaks“, mis viitab sellele, et uus taim saab tekkida väiksest oksajupist.
Kloonimise liigid:

• Embrüonaalkloonimine - varase embrüo rakud on totipotentsed, need eraldatakse ja viiakse mitmetesse emasloomadesse. Igast rakust saab areneda tervikorganism. Kõik nad on geneetiliselt omavahel samad.
  
• Tuumkloonimine - s.t. keharaku tuuma viimisel munarakku on saadud uus organism. 1997.a. saadi esimene tuumkloonitud lammas Dolly . Katse näitas, et imetajate tuumas on kogu organismi arenguks vajalik aktiivne geneetiline info olemas.
  

Kloonitud on hiiri , küülikuid, kasse , lambaid , kitsi , sigu, muulasid, veiseid, hobuseid jne. Pole suudetud kloonida ahve, konni . Tegelikult enamus katsetustest ei õnnestu: nt. hobune saadi 328 katsetuse tulemusel. Kloonide eluiga on normaalsest lühem. Tegelikult ei ole kloonid väljanägemiselt ja omadustelt identsed. Ka ühemunakaksikute sõrmejäljed on erinevad.
Kloonimiskatseid tehakse ja jätkatakse eelkõige: Transgeensete organismide saamiseks. Mudelhiired luuakse , et leida ravimeid inimese haigustele. Hävimisohus olevate liikide säilitamiseks: võetakse hävimisohus looma tüvirakust tuum ja viiakse see lähedase liigi munarakku. Munarakk siirdatakse tagasi looma emakasse. Sünnib hävimisohus liigi esindaja.
Tartu ülikooli teadlane Raik-Hiio Mikelsaar soovitab ühiskonnal suhtuda sallivamalt kloonimist puudutavatesse uudistesse, sest kloonimine polevat teadlase hinnangul ebaeetiline ja päästaks üle maailma miljoneid inimesi probleemist, kui mees ei suuda lapsetegemisega lihtsalt hakkama saada.

7. KÜLMSÄILITAMINE

Külmsäilitamine on protsess, kus rakud või tervete koed säilitatakse maha jahutades alla nulli temperatuuridele. Tavaliselt 77 K või -196° C (vedela lämmastiku keemistemperatuur ). Säärastel madalatel temperatuuridel peatub mistahes bioloogiline aktiivsus, sealhulgas bioloogilised reaktsioonid, mis tooksid kaasa raku surma. Samas, kui klaasistumise meetodit ei ole kasutatud, saavad tihti rakud viga külmutmise protsessi ajal.

7.1. Munarakkude külmutamine

Teadlased on kaks aastakümmet edukalt külmutanud embrüot – seemneraku poolt viljastatud munarakku. Tulemuseks tuhanded terved beebid . Ning ehkki tehnoloogia ka viljastamata munaraku külmutamiseks oli olemas juba 1986. aastal, on see embrüo külmutamisest palju keerukam . Seetõttu on toda menetlust pakutud ainuüksi naistele, kel seisab ees munarakke kahjustav kemoteraapia . Ent hiljutiste Extend Fertility kliinikute avamisega Los Angeleses, San Franciscos, Dallases ja New Yorgis on munaraku külmutamisega hakanud tegelema ka erasektor ning nüüd on see meetod kättesaadav tervetelegi naistele.
Teoreetiliselt kõlab asi nii: külmuta enda parimas eas oma munarakud (ideaalselt enne 35. sünnipäeva) ja lase need üles sulatada, kui oled valmis emmeks saama (isegi kuni 50. eluaastate alguseni, mil vanus hakkab piirama võimet rasedus lõpuni kanda). Ehkki praegu on meetodit kasutanud vaid umbes 80 naist, öeldakse firmast Extend Fertility, et veel sadakond on ilmutanud asja vastu huvi. Enamik neist 30ndais aastais linnanaised, kes küll tahavad lapsi, ent pole sünnitamiseks veel valmis.
See protseduur ei kuulu lihtsate kilda ning maksab umbes 20 000 dollarit. Kõigepealt tehakse analüüsid, et uurida, kas munarakud on terved. Pärast seda tuleb 2–4 nädalat manustada hormoone, mis ergutavad munasarju tootma ühekorraga umbes kahtteist küpset munarakku. (Tavaliselt eraldab organism ainult ühe sellise munaraku kuus). “Kui arst on kindlaks teinud, et küpsenud on piisav hulk munarakke, torkab ta munasarja süstlanõela, et need sealt kätte saada. Seejärel hoitakse munarakke vananemise vältimiseks vedelas lämmastikus,” selgitab Stanfordi ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia abiprofessor, meditsiinidoktor Lynn Westphal. “Munarakkude kogumise ajaks tehakse patsiendile tuimestus , protseduur kestab alla tunni ning enamasti on kõige suuremateks vaevusteks kõhukrambid ja tursed. Tööle võib minna juba järgmisel päeval.”
Probleemiks on aga munarakkude külmutamine. “Tavaliselt need ei külmu hästi, sest koosnevad veest ja õrnast geneetilisest materjalist, mis kipub moodustama jääkristalle. Embrüod külmuvad paremini, sest on tugevamad,” selgitab filosoofiadoktor Michael Tucker, kes juhendas USA esimese külmutatud munarakust sündinud beebi ilmaletulekut 1998. aastal. Kui munarakud külmutamise siiski üle elavad, peavad nad vastu pidama ka ülessulatamisele, viljastamisele ning lõpuks veel elujõulisele rasedusele.

8. FERTIILSUS RAVIMID

Fertiilsus ravim on ravim, mis suurendab viljakust. Naiste viljakusravimid stimuleerivad folliikulite arengu kohta munasarjas. Munasarjade folliikuleid on põhiüksus naiste reproduktiivse bioloogia ja koosneb ligikaudu kerakujuline kogumeid rakud on toodud munasari. Meestel on väga vähe võimalusi viljakuse ravimiseks. Aineid, mis suurendavad munasarjade tegevust saab liigitada, kas Gonadotropin vabastav hormoon , östrogeen antagonistide või Gonadotropins.
Kumbagi, kas Gonadotropin vabastav hormoon (GnRH) ennast või mõni tema agonisti (st Lupron) võib kasutada. GnRH suurendab munasarjade paljunemist, kuigi see aine on inimese organismis juba algselt olemas ei toimi see mingil põhjusel korrektselt.
Östrogeenid on rühm steroidide ühendid, nimeliselt nende oluline koht estrous cycle ja toimimine on peamiseks naiste sugu hormooni.
Gonadotropins on hormoonide keha, mis tavaliselt stimuleerida sugunäärmed ( munandid ja munasarjad). Kui ravimit saab neid väljaleotatud uriini või geneetilise muundamise teel.

KOKKUVÕTE

Ehk tasuks uurida ka telepaatiavõimalusi? Olid ajad, kui keegi poleks uskunud internetti. Ehk tasuks uurida inimese sisemisi jõudusid - ehk saab närvihaigusi ravida ilma medikamentideta, ehk saab viia teatri kõrgemale mistahes televisiooniprogrammist, ehk leidub ka naturaalseid pille, mille mootoriks inimene, mis teevad kõiki neid termini-süntesaatori-arvutieffektide loogikat?
Ma olen ise istunud enda väheste füüsika- ja keemiateadmistega (tuhandetest materjalidest tean ma ehk mõne üksiku omadusi ja teisi ainult üldistuste põhjal, mis on võimalik) ning vaheda programmeerijaloogikaga, mõtiskledes tehnoloogiliste lahenduste üle, kuhu ei ole vaja kõike seda - elektrit ja muud sellist. Mis teeks lihtsamalt seda sama.
Mina ei taha loobuda arvutist ega internetist, kuni uued asjad ei ole vähemalt sama võimsad, aga kui elu kujuneks nii, et neid muid asju ikka jagub - minu jaoks on arvuti olnud ennekõike loogikaõpetaja. Läbi programmeerimise , konfigureerimise ja muu sellise olen ma arendanud enda loogikat ja strukturaalset mõtlemist. Mulle on mõlemist kasu - ja ma pole seda alati teinud õpikuviisidel, vaid ikka omamoodi, vahel jäädes ilma mõnest lahedast algoritmist, mida oleks saanud kasutada, ent vahel luues endale lihtsaid ja lollikindlaid viise tegemaks ära mõnes küsimuses rohkem, kui kõige lahedamad algoritmid. Kindlasti on arvuti toonud minuni muusikat, filme ja muud sellist. Ent siiski - ma ei näe kõige vähimatki põhjust, miks peaks arvutite täiendamisele nii palju ressurssi kulutama - muule täiendamisele, kui ökoarvutite loomine - siis, kui nende samade arvutitega võiks modelleerida pea igas vallas tehnoloogiaid , mis oleks paremad ja võimsamad, ent looduslähedased.
Ehk korduvkasutatavad filmid ja lihtne peegelkaamera oleks parem nii mõnestki digividinast, mis loodust hävitab? Ehk saaks kinofilmi näidata sama edukalt lihtsalt toodetava klassikalise projektoriga, kui arvuti külge ühendatud digiprojektoriga? Ehk ei ole grammofoniplaat, mis loodud uute tehnoloogiate põhjal ja pandud makki, mis ilma elektrikuluta mõne lihtsa ülemineku abil sama võimsat häält teeks, kui praegune kõlar, mitte midagi taunitavat? Ehk oleks selline erinevate tehnoloogiate vikerkaar isegi lahedam? Ehk hakkaks inimesed selliste võimaluste tekkides ise nii mõneski uues suunas vaatama?
Mina hoiaks kümne küünega kinni kõikidest uutest tehnoloogiatest, kusiganes neil mingi eelis on - aga ma olen sama veendunud, et loodussõbralikke tehnoloogiaid kasutades saab neilt võtta eelise pea igas vallas. Ma usun, et viimased sada aastat ja multifunktsionaalse arvuti välja töötamine on suur samm olnud, väga tähtis samm. Siiski usun ma, et arvuti oma hüperprogrammeeritavusega on hea vahend programmeerijale - kasutajale, kes seda niikuinii ei programmeeri, vaid kasutab valmislahendusi, võiks neid valmislahendusi füüsilisel kujul arvutite abil modelleerida, efektiivselt ja kiiresti ja pooltel juhtudel oleks eraldi füüsiliselt tehtud profiseadmed parem lahendus, kui arvuti, mille ainus innovatsioon on programmeeritavus - võimalus valmistada virtuaalsel kujul suvalist tehnoloogiaseadet, mis ilma programmeeritavuseta tähendaks eraldi tootmist. Siiski ei ole seda programmeeritavust igas vallas vaja.
Isiklikult olen kindel, et biotehnoloogiad - telepaatia mobiili ja interneti asemele, unenäod ja koosunenägemine virtuaalreaalsuste ja MSN'i asemele, treenitud ja vitamiinirohke, ehk ka mõne uudse vitamiini rohke aju arvutiprogrammide asemele - see on kõik võimalik ja see on tuleviku suund. Maagia on säästlikum kui tehnoloogia, selles pole kellelgi monopoli - ainus, mida tuleb selle nimel teha, on rohkem tööd. Igaüks peab selle ise välja teenima . Ent ka siin võivad õiged arstimid palju aidata, kui nägijad neid otsiks ja looks. Lisaks on maagial suur eelis - erinevalt tehnoloogiast tagab see ka selle, et kasutaja oleks teadlik ja eetiline.
Hüpersõjatehnoloogiat võiks asendama hakata arenenud eetika ja teadlikkus, võimas psühholoogiateadus. Riikide valitsemise infosüsteeme ja masinaid saaks hakata vaikselt asendama hea tahte ja koostöövaimuga.
Aga kui ka "ulmesse" ei lähe - inimene oma teadvusega on siiski suur tehnoloogia, mis võiks asendada tulevikus nii mõndagi. Kõike seda tohutut teadust, mis on, võiks selle nimel efektiivselt kasutada! Kaasa arvatud arvuteid, meditsiiniaparaate ja muud. Mis on, seda ei tasu käest anda, kuni seda veel vähegi vaja - aga ka mitte nii palju juurde toota, et kõik kokku kukuks.
Siin ongi üleminekuajastu tunnused, kus masinavärk asendub tasapisi telepaatiaga, peenenergiate kasutamisega. Paksust vasest telegraafiliin on asendunud mobiiltelefoniga, ühisolekut harjutatakse interneti abil jne. Aurumasinast on saamas veeauru kütuseks moondav masin jne. Võttes skaalaks näiteks 1000 aastat on areng suisa plahvatuslik, sest kiirendus on toimunud viimasel 10 % suurusel lõigul. Kõik märgid, ka uuemad teaduslikud avastused, näitavad veel, et protsess kiireneb üha. Suund on selgelt tagasi lihtsuse poole, kus kasutatakse ära (täna veel tihti alateadlikult) näiteks kristallides peituvat elu (teadvust), inimese biovoole, meie atmosfääri võimet edasi anda mistahes infot ja väga erineval energeetilisel kujul jne. Ka see, et mina siin kirjutan ja Sina loed seda, millal iganes soovid ilma, et me kasutaks tükki kasetohtu või paberit on ju 1000 aastasel skaalal plahvatuslik areng! Kes julgeb garanteerida, et 40 aasta pärast pole võimalik mu välja saadetud mõtet lugeda une alla merd vaadates ja korraks keskendudes, et" mida, see taat uut on kuulnud ".
Vaadates kaugete tsivilisatsioonide jälgi tekib mõte, et kõik, mida me loome oma tehnoloogiatega säilib vaid teatud perioodi, muutudes siis lihtsalt tagasi valguseks, mullaks , liivaks jms. Alles jääb ainult see osa, mis oli enne meid siin planeedil ja mille me kuidagi korrapäraselt ümber paigutasime nagu looduskivist teesillutised, müürid, sakraalehitised jne. Samas on teatav märkide süsteem, mida toetab kogu universum ja mis püsib kümneid aastatuhandeid. Kuskil eeterlikul tasandil eksisteerib kõik edasi aga mateeria , mille loome teadvusega lahkub füüsilisest maailmast koos vastava teadvuse kadumisega. Meie kultuurikiht sisaldab teavet vaid lähiajaloo kohta. Samas tekivad nüüd, teadvuse tõusuteel üha uued arheoloogialeiud jms., mis heidavad valgust üha pikemale ajalooperioodile. Meie räägime siin tehnoloogiast, vanuse määramise meetoditest , satelliidifotodest jms. Kokkuvõtvalt ongi see Maa elanike teadvustaseme tõusud ja langused? Ees ootab aeg, kui füüsiline inimene teab kõike, kuid veel kaugemal on ka tulemas uus keskaeg ? Taseme kasvuga kaasneb ka mateeriasse tulevate esemete arvukus, mida kasutame.
23
Haapsalu Kolledž