Katseklaasilapsed (0)

Katseklaasilapsed
By Marju & Kertu
Kunstlik viljastamine ­ mis see on?
Kunstlik viljastamine on kehasisene või ­
väline meditsiiline protseduur
Kunstlik viljastamine kujutab endast naise
rasestamise eesmärgil kehasiseselt või
kehaväliselt sooritatavaid toiminguid, mille
käigus kunstlikult kutsutakse esile mehe
seemneraku tungimine naise munarakku,
sisestatakse mehe seemnerakk kunstlikult
naise munarakku või kantakse naisele üle
kehaväliselt viljastatud munarakk.
Ehk teisisõnu: kunstlik viljastamine
Munaraku viljastumine
Kunstliku viljastamise viisideks on:
Kunstlik viljastamine naise abikaasa,
temaga mitte abielus oleva konkreetse
mehe või doonori seemnerakkudega;
Munaraku kehaväline viljastamine naise
abikaasa, temaga mitte abielus oleva
konkreetse mehe või doonori
seemnerakkudega;
Rasestamine võõrast munarakust pärineva
embrüoga.
1) Intrateriinne inseminatsioon
(IUI)
IUI protseduur on võimalik nii loomuliku menstruaaltsükli
jooksul kui ka stimuleeritud ovulatsiooniga kombineerides.
Viimasel juhul on rasestumise tõenäosus mõnevõrra
suurem.
Protseduuri käigus süstitakse eelneval seemnevedeliku
töötlusel eraldatud parima kvaliteediga seemnerakud peene
kateetri abil emakaõõnde.Sperma patoloogia korral on
rasestumise tõenäosus IUI protseduuriga madal. Ka on üle
35. aastastel naistel IUI õnnestumise tõenäosus väga madal
ja soovitatav valik on kehaväline viljastamine.
IUI edukus sõltub naise vanusest, ovulatsiooni stimulatsiooni
tüübist, eelnevast lastetuse kestusest, sperma kvaliteedist ja
teistest riskifaktoritest. 3 IUI tsükli rasestumise tõenäosus on
15% tsükli kohta.
2) Munaraku kehaväline
viljastamine (IVF)
IVF protseduuri peamised näidustused on munajuhade
puudumise, sulguse või talitlushäirega seotud haigused.
Samuti kasutatakse IVF protseduuri sperma patoloogia,
ovulatsioonihäirete ja ebaselge põhjusega lastetuse korral.
IVF protseduur on võimalik nii loomuliku menstruaaltsükli
jooksul kui ka stimuleeritud ovulatsiooniga kombineerides.
Viimasel juhul on rasestumise tõenäosus mõnevõrra
suurem.
Protseduuri käigus punkteeritakse esmalt ultraheli kontrolli
all tupe kaudu naise munasarju ja kogutakse valminud
munarakud. Seejärel viiakse munarakk katseklaasis kokku
spermatosoididega ja toimub munaraku kehaväline
viljastumine.
Viljastatud munarakust arenenud embrüo siiratakse mõni
päev hiljem emakasse.
Kui IVF tulemusena saadakse rohkem
embrüoid kui esmaseks siirdamiseks
vajalik, säilitatakse ülejäänud embrüod
külmutatult ja vajadusel saab neid
kasutada hilisemateks siirdamisteks.
IVF edukus sõltub naise vanusest,
ovulatsiooni stimulatsiooni tüübist,
eelnevast lastetuse kestusest, sperma
kvaliteedist ja teistest riskifaktoritest. 3
IVF tsükli rasestumise tõenäosus on 25-
35% tsükli kohta.
Raske spermapatoloogia korral
kasutatakse ka protseduuri, mille
korral süstitakse seemnerakk otse
munarakku. Seda meetodit
nimetatakse ICSI-ks.
Juhtudel, kui naisepoolne viljatus on
tingitud ovulatsiooni häiretest, on võimalik
kasutada doonormunarakku ning arenenud
embrüo siirdatakse hiljem naise organismi.
Juhtudel, kui mehepoolne viljatus on
tingitud spermatogeneesi puudumisest
munandis, on võimalik kasutada
doonorspermat. Spermadoonorlust
reguleerivad seadused.
Kunstliku viljastamisega seotud
peamised tüsistused:
1-2% naistest võib kehavälise viljastamise
ettevalmistamise käigus tekkida munasarjade
hüperstimulatsiooni sündroomi raske vorm, mida
iseloomustab üldine kudede turse. Kirjeldatud
tüsistus vajab tingimata haiglaravi.
Kui munarakke kogutakse narkoosis, on
võimalikud narkoositüsistused, mis on eeskätt
seotud organismi ülitundlikkusega ravimitele, mille
tulemusena võib tekkida allergiline sokk. Selle
tüsistuse esinemissagedus on 0,5:10 000.
Ehkki nii IUI kui ka embrüo siirdamise käigus
järgitakse aseptika nõudeid, on nende
protseduuride käigus võimalik infektsiooni
sattumine emakakaelast emakasse
Huvitavat
Embrüo on inimalge, mis vajab
kaitset. Seaduse vastuvõtmine pole
oluline mitte ainult katseklaasilaste
endi, vaid kogu ühiskonna jaoks.
Maailmas hoitakse inimloodetega
toimuval silm hoolsalt peal. Kunstlik
viljastamine on mõeldud ainuüksi
selleks, et lastetuid paare aidata.
Muul eesmärgil teaduslikud katsed on
keelatud.
Kunstliku viljastamise meetodite abil on võimalik naise
munarakku viljastada, kui on kasutada üle 20 000 liikuva
seemneraku.
Seaduseelnõu järgi ei tohi kunstlikult viljastada vanemaid kui
50-aastaseid naisi
Naise kunstlik viljastamine on keelatud, kui rasedus või
sünnitamine ohustab tema või lapse tervist. Klimakteerilises
eas naine peab enne kunstlikku viljastamist taotlema
komisjoni otsus oma tervisliku seisundi kohta.
Kunstlikult tohib viljastada ainult neid naisi, kelle tervise
kohta on koostatud ravidokument. Seega välistatakse, et
viljastamist tehtaks eeluuringuteta tellimise peale või
meditsiiniasutus soovitakse seda puhtalt tulusaamise
eesmärgil.
Kunstlikust viljastamisest sündinu on täiesti tavaline laps,
oma riigi kodanik. Pärimisprobleeme ei teki, sest iga
sünnitanud naine on perekonnaseaduse järgi ema. Mehelt,
kes annab oma sperma kindlalt naiselt lapse saamiseks,
võetakse allkiri. Ta on isa ning tal pole alust hiljem kohtus
pretensioone esitada ega isadusest loobuda.
Nagu igal teisel patsiendil, on ka kunstlikku viljastamist
ootaval naisel õigus mistahes ajal ravist loobuda. Arstil on
aga õigus kunstlikust viljastamisest keelduda, kui naise
tervis seda ei luba.
Kaks kolmandikku toodud spermast langeb mitmesugustel
põhjustel välja pärast esimest analüüsi, ja hiljem veel pooled
nakkuste tõttu.
Spermatosoidide ja munarakkude doonorlus on
anonüümne. Kui kunstliku viljastamise teel
sündinud laps saab täisealiseks, on tal õigus
küsida perekonnaseisubüroost andmeid oma
bioloogilise isa kohta. Talle ei anta aga teada
rohkem, kui on perekonnal juba niigi teada:
silmade ja juuste värv, vanus, pikkus, kehakaal,
haridus, kas kannab prille, rahvus, perekonnaseis,
kas peres on lapsi, veregrupp ja reesusfaktor.
Ühelt doonorilt võetud seemnerakke võib kasutada
kuni kuue naise sündiva lapse eostamiseks.
Kehaväliselt võib embrüot külmutada kuni kolm
aastat.
Tänu kunstlikule viljastamisele on
kogu maailmas sündinud enam kui 3
miljonit last ja elussündide seas on
praegu nende osakaal umbes 4%
Esimene katseklaasilaps maailmas
sündis 1978. aastal
Eesti esimene katseklaasilaps sündis
1995. aastal
2004. aasta seisuga oli Eestis sel
moel sündinud ligikaudu 1000 last
Kehavälist ehk kunstlikku viljastamist
kasutati algselt munajuhade haigust
põdevate naiste ja ebaselge
naisepoolse viljatuse raviks.
Nüüdseks on kasutusala laiendatud
ka mehepoolse ja mõlemapoolse
ebaselge põhjusega viljatutele
paaridele.
Pärast aastatepikkuseid uuringuid, leiavad
uurijad, et katseklaasilaste ja
traditsioonilisel viisil eostatud laste vahel
on vähe meditsiinilisi erinevusi.
Uurijate sõnul on enamik neist täiesti terved
ja normaalsed nagu kõik ülejäänud lapsed.
Sellegipoolest on nendel lastel suurem
sünnidefektide ja madala sünnikaalu oht
ning selle põhjus ei ole täpselt teada.
Kasutatud materjal
http://www.kliinikum.ee/naistekliinik/index.php?
option=com_content&view=article&id=7&Itemid=4
2
http://www.kliinik.ee/kliinik/teemalehed/rasedus/aid
-14610/Enamik-katseklaasilapsi-on-terved-
http://www.viljatus.ee/viljatuse-abc/kunstlik-
viljastamine/kunstliku-viljastamise-meetodid.html
http://www.epl.ee/artikkel/16443
http://epl.ekspress.ee/artikkel/267480
http://epl.ekspress.ee/artikkel/241318