Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt (0)

Q: Mis takistab liikidevahelist ristumist?

Vastus leiad õppematerjalist: Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

Mis takistab liikidevahelist ristumist?

Evolutsiooniteooria kujunemine
2.1 Evolutsioon : mingi süsteemi pöördumatu areng, tema mitmekesisemaks ja keerukamaks muutumine.

Füüsikaline: ebapüsivatest elementaarosakestest aatomite, planeetide, galaktikate teke/areng.
Keemiline: aatomite ühinemine molekulideks, anorg . molekulidest org. ühendite teke.
Bioloogiline: elu areng Maal tänapäevani. Põhiprotsessideks kohastumine , liigistumine ( liigiline mitmekesisus ), organiseerituse (organismide anatoomilise ja füsioloogilise ehituse) muutumine.
Sotsiaalne: inimühiskonna areng (kultuur, tsivilisatsioon).

Esimesed ideed elu ajaloolisest muutumisest:

Erasmus Darwin : avaldas esimesena, et liigid pole loodud muutumatuks.

Georges Cuvier: eri maakihtides on erinevate loomade kihistised. Mida sügavamad on kihid , seda erinevamad on kivistised elavana tuntud organismidest (kõik on algselt muutumatud).

Jean- Baptiste Lamarck: „ Zooloogia filosoofia“ – 1. terviklik teooria. Elu tekkis isetärkamise teel ning on pidevas arengus. Organismidele on omane sisemine täiustumistung ja kohanemine .
Lamarkism: keskkonnatingimuste mõjul toimunud muutused (omandatud) on pärilikud.

Charles Darwin ( darvinism ): „Liikide tekkimisest“ (1859) - 1. teaduslikult põhjendatud teooria. Liikide muutumine toimub teaduslikult põhjendavate seaduspärasuste järgi. Muutuse põhjuseks on looduslik valik, mis tuleneb järglaste arvust (rohkem, kui saab ellu jääda), olelusvõitlusest (isenditevaheline võitlus elamistingimuste pärast) ja sigimisvõimelisemad isendid. Nim. sünteetiline evolutsiooniteooria.
2.2 Evolutsiooni tõendid: uurimiseks kasutatakse ajaloolist, võrdlevat ja eksperimentaalset meetodit.
Paleontoloogia andmed: teadus möödunud aegadel elanud organismidest (elu ajalugu Maal). Erinevates kihtides asuvad fossiilid (kivistised) näitavad organismivormide asendumist ja muutumist Maa ajaloos. Fülogenees: üleminek tänapäevasele vormile ( evolutsiooniline põlvnemine); organismitüübi vahevorm.
Määratakse organismivormide ajalooline vanus:

Suhteline: millised organismid eksisteerisid varem/hiljem (sügavamad kihid on vanemad).
Absoluutne: kivististe tegelik vanus. Kasutatakse radioaktiivseid elemente ja isotoope.
Geokronoloogiline skaala saadakse maailma eri piirkondade kivististe järjestamisel ja nende kõrvutamisel isotoopide põhjal tehtud vanusemäärangutega.

Skeletimineraalid osalevad keemilistes reaktsioonides – soodutavad kivististe teket.
Surnud organismide koed asenduvad kaltsiidi, apatiidi, räni või püriidiga.
Makro- ja mikrofossiilid: silmaga/mikroskoobis nähtavad kivistised.
Võrdlusmeetodid (feneetilised: hõlmavad liikide anatoomiat, elutegevust ja embrüonaalset arengut).

Võrdlev anatoomia jagab organismid ehituse alusel rühmadeks e süstemaatika taksoniteks (perekond, sugukond). Samas taksonis olevad organismid on sarnasemad.
Homoloogid: ehituse poolest sarnased organid.
Mandunud elundid ( vestiigiumid ): talitluselt tähtsusetud elundid, mis teistel lähedastel liikidel on väljaarenenud (inimesel õndraluu, ussripik e pimesool, osaline karvkate).

Embrüonaalne areng näitab, et kõrgemate loomade arengus esinevad alamatele omased arengujärgud ja tunnused.
Geneetiline võrdlus: kasutatakse molekulaargeneetilisi meetodeid . Suurema osa genoomidest moodustavad nukleotiidijärjestused e pseudogeenid – mitteavalduvad vigased geenide koopiad . Fülogenees: liigi geenis paiknev info tema arenguteest.
Molekulaarkell : liikide ja taksonite lahknemisaeg, mille abil saab täpsustada paleontoloogiliste andmete järgi leitud aegu. Geneetilise struktuuri muutused toimuvad püsiva kiirusega.

Biogreograafilised tõendid: kaudsed tõendid liikide evolutsioonilistest muutustest. Liigid, mis asustavad üksteisele lähedasi alasid, on sarnasemad kui samadesse rühmadesse kuuluvad kaugete alade liigid.
Kultuurtaimede ja koduloomade aretuse andmed: kasutades pärilikku muutlikkust ja kunstlikku valikut, on aretatud mitmesuguseid tõuge ja sorte , mis mõnikord erinevad eellastest tundmatuseni.
2.3 Elu päritolu:
Elu tekke tingimused: kõik elus pärineb elusast (Louis Parteur 1860). Darwin: elu tekkis iseeneslikult keemiliste protsesside tõttu väikeses soojas lombis (NH3, P- soolad , valgus, kuumus, atmosfäärielekter).
Füüsikaline evolutsioon universumis viis keemiliste elementide mitmekesisuse tekkeni, galaktikate, tähtede ja planeedisüsteemide arenguni. Universum tekkis 12-15 mlj tagasi. Maa vanus 4,55 mlj.
Keemilise evolutsiooni käigus ühinesid aatmid molekulideks – lihtsatest anorg. ja org. molekulidest said keerukamad org. ühendid. Oparin: elu tekkele eelnes keemiline evolutsioon, mida võimaldasid Maa atmosfääri iseärasused: puudus O2 (muidu oleks toimunud oksüdatsioon) ja osoonikiht (energiaallikana käitus ultraviolettkiirgus ). John Haldane: Maa varane atmosfäär kujunes kosmilistest ja vulkaanilistest gaasidest (H2, N2, NH3, HCN, CH4, CO, CO2, H2S, H2O, fosfaadid ).
Elu tekkeni viinud keemiline evolutsioon oli pikk ja mitmeastmeline protsess:

Bioloogiliste monomeeride teke ( abiootiline süntees).

Bioloogliste polümeeride teke.

Polümeermolekulide organiseerumine rakutaolisteks süsteemideks.

Üleminek keemiliselt evolutsioonilt bioloogilisele.
Katse aminohapete abiootilise (ensüümide osaluseta) sünteesi võimalikkuse kohta: kuumutatud vesi ja H2, CH4, NH3, veeaur – elekter – tekkis 4 aminohapet. Atmosfääris tekkinud org. ühendid sadenesid veekogudesse ja kontsentreerusid, moodustades „ürgpuljongi“.
Mikrokerad: polüaminohapete kuumutamisel laavatükil tekivad mikrokerad, mis meenutavad rakke.
Org. ühendid võivad maale saabuda ka kosmosest – meteoriit sisaldas 90 aminohapet.
Monomeeride polümerisatsioon: soodsates tingimustes tekkivad polümeerid ka lagunevad. Soodustavaks teguriks on mineraalid , mis seovad ja kontsentreerivad org. komponente (savimineraalid, püriit).
Elu hällid:

Soe lomp (Darwin): elu aluseks olevad molekulid tekkisid väiksemates rannavööndi veekogudes - org. molekulide kontsentratsioon - reaktsioonid (80-110 kraadi- elas vaid termofiilne organism).
Kuum katlake (Wächtershäuser): anorg. CO2 sidumine org. ühenditeks püriidi pinnal (kõrge temp).
Jääkamber ( Miller /Levy): elu tekkis madalal (0) temp, sest mitmed DNA ja RNA koostises olevad nukleotiidid püsivad sel temp-il (vaja püsivad koostisosi lagunemise/sünteesi tasakaalu säilimiseks).

Elu käivitumine: elu põhiomaduseks on autoreproduktsioon e endasarnase taastekitamine.
Kõigis organismides on järjepidevuse ja spetsiifika säilitajaks DNA ja realiseerijaks valgud (vahendajaks RNA). DNA vajab replikatsiooniks ensüüme (valke) ja ensüümide süntees vajab DNA-s sisalduvad infot.
Francis Crick (1968): DNA-kesksele elule eelnes RNA- keskne elu (RNA võib ise replikatsiooni teostada).
Cech (1982) avastas katalüütiliste omadustega RNA – ribosüüm.
Probleemid elutekke nüüdisaegse käsitluste ees:
1. Elueelseid tingimusi modelleerivates katsesüsteemides pole saadud RNA ega DNA sünteesi.
2. Pole seletust geneetilise koodi tekkele, mille vahendusel kandub info nukleiinhappelt valgule.
2.4 Elu areng Maal: vanimaks meteoriidid. Maakoor hakkas tarduma 4,5 mlj a tagasi.
Elu enne Kambriumit: elu tekke ajaks peetakse ajavahemikku 4-3,5 mlj a tagasi (leitud stromatoliite: kihilisi struktuure, mis võivad tekkida mikroorganismide tegevuse tagajärjel). Teadaolevalt vanimad mikroorganismide kivistised on 2 mlj a vanad (Gunflinti kihistu Kanadas).
Vanimad elusorganismid olid ainuraksed tuumata organismid ( bakterid ja erhed), mis moodustasid eeltuumsete e prokarüootide riigi. Algselt olid need anaeroobsed heterotroofid – tekkis fotosüntees – algas aeroobne hingamine .
Päristuumsete e eukarüootsete rakkude teke Proterosoikumi alguses (endosümbioosi teel – üks rakk neelas teisi, mis jäid eksisteerima organellidena).
Esimesed hulkraksed organismid (käsnad) ilmusid enne Kambriumi ajastust.
Elu areng Kambriumist tänaseni: „Kambriumi plahvatus “: ajastu alguses 15 mln aasta jooksul toimunud tormiline hulkraksete loomade ehitustüüpide areng (organismi ehitusplaani regulaatorgeenid).
Kambriumi ajastu lõpul hävis u 70% liigilisest mitmekesisusest (lühijalgsete liigid).
Ordoviitsiumi ajastu alguses järgnes elustiku mitmekesisuse taastumine . Esimesed maismaal levivad vetikad ja taimed. Uus suur väljasuremine ajastu lõpul kliima jahenemise ja mandrijäätumise tõttu.
Siluri ajastu mereelustik sarnanes Ordoviitsiumi omaga (uued liigid ja perekonnad). Algas korallriffide moodustumine, esimesed kalad. Maismaal hakkasid levima primitiivsed sõnajalgtaimed ja lühijalgsed.
Karbonis (soe, niiske kliima) arenes mitmekesine taimestik (osjad, kollad , sõnajalad- kivisöelademed). Uued lühijalgsete rühmad ja algeliste kahepaiksete mitmekesisus. Esimesed roomajad, sauruste esivanemad. Võime muneda koorega mune. Sarnane mereelustik.
Permi lõpus väljasuremine- 96% mereliste selgrootutest , 50% sugukondadest, trilobiidid , käsijalgsed.
Kujunes Keskaegkonna elustik : meredes ammoniitide, karpide ja luukalade mitmekesisus; lubivetikad. Suurenesid roomajate mõõtmed (hiidsisalikud, dinosaurused , tiib - ja kalasisalikud).
Juuras evolutsioneerusid esimesed linnud. Aegkonna lõpus hakkasid levima õistaimed ja putukad.
Kriidi ajastu lõpul suur väljasuremine (meteoriit). Hävisid dinosaurused ja merelised loomarühmad.
Uusaegkonnas imetajate kiire evolutsioon ( kiskjalised , kabjalised, londilised, närilised, ahvilised ). Osad rühmad kohastusid veekeskkonnaga (vaalalised, loivalised ) ja siirdusid vette. Austraalias kukkurloomad .
Neogeeni ajastul olid kliima ja loomastik sarnane tänapäevastega. Laiemalt levisid konnad, maod , hiired, rotid , laululinnud ja rohttaimed . U 7-5 mln a eest toimus hominiidide lahknemine primaatidest.
Evolutsiooni mehhanismid ja protsessid:
Darvinlik evolutsiooniteooria: indiviidide rühmad (populatsioonid, liigid) evolutsioneeruvad.
Populatsioon : eri aladel elutsevad liigi asurkonnad. Igas populatsioonis on geneetiline mitmekesisus (nt eri värv). Populatsiooni isendid on omavahel fenotüübiliselt sarnasemad kui sama liigi eri populatsioonidesse kuuluvad isendid.
Populatsiooni genofond : isendite geenide, alleelide ja genoomi mittekodeerivate osade kogum. Geenil võib populatsiooni genofondis olla üks, kaks või mitu alleeli. Igas gameedis üks alleel ( haploidsus ). Vanemate gameetide liitumisel sügoodiks moodustub järglase genotüüp. Võimalike genotüüpide arv geenis: k(k+1)/2 (k – alleelid).
Populatsiooni geneetiline struktuur: eri alleelide ja genotüüpide arvuline suhe (suhteline sagedus).
Hardy ja Weinberg tõestasid 1908, et teatud tingimuste kehtimise korral läheb populatsioon kiiresti tasakaaluseisundisse, kus genotüüpide sagedus on määratud alleelide sagedusega ja need jäävad põlvkonniti muutumatuks, kui:

Populatsioon on väga suur
Kõik ristumised on vabad ehk juhuslikud (sõltuvad ainult genotüüpide sagedusest)
Mutagenees puudub (ei teki uusi mutatsioone )
Populatsioon on isoleeritud (puudub geenivool e immigratsioon teistest populatsioonidest).
Puudub looduslik valik ehk kõik genotüübid on võrdse kohasusega.

Populatsiooni geneetilised muutused: muutub geenide ja kromosoomide struktuur ja arv; muutub alleelide ja seega genotüüpide sagedus.
Mikroevolutsioon : populatsiooni geneetilise struktuuri püsiva suunaga muutused.
Geneetilise muutlikkuse allikad:

Mutatsioonid . Kui mutatsioon pole dominantselt letaalne (surma põhjustav), siis pärandub see ja moodustab teiste mutatsioonidega populatsiooni mutatsioonilise muutlikkuse varu.
Kombinatiivne muutlikkus: suguliselt paljunevate organismide sama geeni ja teiste geenide alleelide omavaheline kombineerumine. Ei põhjusta evolutsioonilisi muutlikkusi, sest populatsioon läheb tasakaalu.
Geenivool: isendite immigratsioon, kui nad ristuvad kohalike isenditega. Muutub olemasolevate alleelide sagedus. Teised mutatsioonid kanduvad üle. Tagajärjeks soodsate alleelide levimine üle liigi ja populatsioonide geneetiline ühtlustumine e eristumise (divergeerumise) pidurdamine ja liigi terviklikkuse tagamine.

Geneetiline triiv : alleelidesagedus võib põlvkonniti juhuslikus suunas muutuda (mida väiksem on populatsioon).

Vähendab geneetilist muutlikkust väikestes populatsioonides.
Suurendab geneetilisi erinevusi liigi populatsioonide vahel.

Triivi intensiivsust põhjustavad looduskatastroofid.
Pudelikaelaefekt : populatsiooni taastudes on ta teistsuguse geneetilise struktuuriga. Vähendab populatsiooni muutlikkust.
Rajajaefekt e asutajaefekt : kui mingi uue asuala asustab väike isendirühm, on selle genofond kindlasti eelmisest vaesem .
Looduslik valik: evolutsioonitegur, mis võib pikemat aega toimida kindlas suunas, luues populatsiooni või liigi isendite ehituse/talitluse kooskõla elukeskkonna tingimustega – kohastume. Seisneb populatsiooni isendite valikulises ellujäämises ja ebavõrdses paljunemises, mis tuleneb nende geneetilistest erinevustest ja elutingimuste piiravast toimest. Individuaalne geneetilistest erinevustest tulenev edukus olelusvõitluses.
Organismide sõltuvus biootilistest ja abiootilistest teguritest nim. Darwin olelusvõitluseks.
Looduslik valik muudab järglaspõlvkondade geneetilist struktuuri, põhjustades kohasemate genotüüpide sageduse tõusu ja ebakohasemate langust. Edukuse hindamine toimub fenotüübi järgi.
Suguline valik kujundab lahksuguliste loomade sugupooltevahelisi erinevusi. Võimalikult soodsa genotüübiga sugupartneri valik vastassugupoolele omaste tunnuste järgi. Välistab ristumise võõra liigi isenditega.
Sõltuvalt valiku tingimustest ja populatsiooni genofondist avaldub looduslik valik kolmel viisil:

Stabiliseeriv e säilitav valik kinnistab ja kaitseb väljakujunenud kohastumusi. Mutatsioonide kõrvaldamine; mutatsioonide toetamine , mis aitavad tunnuseid muutuvates tingimustes stabiliseerida. Seega liigi populatsioonide geneetiline struktuur võib muutuda, aga kohustumuslikud tunnused säilivad. Kunagi väljaarenenud struktuurid säilivad eriliste muutusteta. Liigiliste tunnuste suhteline püsivus (latimeeria, hõlmikpuu). Hoiab isendid genotüübiliselt ja fenotüübiliselt ühetaolisena. Kui isendile toimivad vastassuunalised valikutegurid, mille tõttu säilib 2 või enam alleeli, kujuneb püsiv mitmekesisus.

Suunav valik seisneb tavalisest vormist mingil viisil erinevate isendite eelispaljunemises. Kvalitatiivne (teistsugune tunnusevariant) või kvantitatiivne (suurus jne). Toimub elutingimuste kindlasuunalise muutumise korral või kui populatsioon asub uude keskkonda. Seni väiksese valikuväärtusega genotüübid võivad kohaneda või geno - ja fenotüübid asenduda uutega – uued kohastumused . Arenesid nt kala uimedest jäsemed, töötuslik melanism – tunnusvariantide kiire muutumine.

Lõhestav valik seisneb kahe keskmisest erinevate tunnustega isendirühma eelpaljunemises võrreldes nende hübriididega. Kui populatsiooni asuala jaotub elutingimustelt erinevateks piirkondadeks. Hübridid on vähenenud kohasusega mõlema piirkonna tingimuste suhtes. Osaline ökoloogiline ja geneetiline isolatsioon . Võib põhjustada uue liigi eristumise algsest.
Kohastumine: indiviidide päriliku muutlikkuse mitmekesisusest kujundav valik populatsioonile või kogu liigile omased kasulikud tunnused kooskõlas elukeskkonna tingimustega. Toimub organismirühmades põlvkondade vahetumise käigus ja viib pöördumatute muutusteni genofondis. Bioevolutsiooni peamine protsess!
Kohastumus e adakptsioon: populatsiooni ja liigi isendite ühised pärilikud omadused ja tunnused, mis soodustavad nende eluvõimet ja paljunemist. Kohastumusi loob, muudab ja säilitab looduslik valik. Kohastumused avalduvad organismide sise- ja välisehituses, füsioloogias, käitumises, paljunemises ja muudes organismidele omastes eluavaldustes. Päritud või arenenud.
Kõrbetaimed: kuivuse talumine. Sügav juurestik vee hankimiseks, lihakad lehed või varred veevarude jaoks, vee aurumist piiravad kitsad ja nahkjad lehed.
Liblikõielised: sümbioos lämmastikku siduvate mügarbakteritega.
Linnud: lendamiseks. Eesjäsemete arenemine tiibadeks , toruluud, sulestik , kahekordne hingamine. Öölindudel valgustundlikud silmad. Veelindudel ujulestad ja veekindel sulestik.
Imetajad : loodete organismisisene areng ja sünnijärgne toitmine piimaga. Inimene: püstikäimine.
Varjevärvus või varjekuju, karvkatte ja sulestiku aastaajalised värvusemuutused.
Hoiatusvärvus: hoiatab varjatud kaitsevahendist (herilase musta-kollatriibulisus, lepatriinu täpid).
Mimikri : sarnasus teise liigiga. Sirelased nmeenutavad mesilasi /herilasi. Maod mürkmadusid. Kägu raudkulli.
Loomade käitumiskohastumus: kiskjate saagitabamisviisid, lindude ränne, järglashoole, tedremäng.
Liigi kohastumused pole kunagi täiuslikud, sest loodusliku valiku materjaliks on juhusliku iseloomuga mutatsioonid, mis ei pruugi olla ideaalsed kohastumuse saavutamiseks või geneetiline triiv võib toimida valikusuunale vastupidiselt. Kohastumused ei avaldu võrdselt ja ühetaoliselt.
Igas keskkonnas on vastandliku toimega ökoloogilisi tegureid. Kaelkirjakute pikk kael ja jalad, isashirvede suured sarved .
Keskkonnatingimused pole püsivad. Tavalistele tingimustele kohastunud metskitsed võivad ootamatu külma tõttu hukkuda. Talvekarvas valgejänes on kiskjatele lumevaesel talvel hästi näha.
Osa kohastumusi on kasulikud isendirühmale, kuid ohustavad üksikisendeid. Mesilase astlatorked.
Vastastikuline kohastumise vajadus: kohastumustega üle trumpamine.
Kohanemine: indiviid sobitub elu kestel elutingimuste muutustega päriliku reaktsiooninormi piires. Mittepäriliku alusega ja pöörduv (silma pupill, päevitamine, lihasmassi suurenemine, immuunsus).
Liigiteke : teine oluline evolutsiooniprotsess peale kohastumist – üleminek makroevolutsioonile.
Liik: looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potentsiaalselt ristuvad omavahel (nn bioloogiline liigimääratlus Mayr). Bioloogilise mitmekeskuse põhiüksus - ajas muutuvad organismirühmad, mis tekivad varemolnuist, arenevad, levivad, lõhestuvad ja surevad.
Morfoloogiline e tüpoloogiline liigimääratlus: liik on populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest (sigitult sigivad organismid – taimed).
Liigi levila e areaal . Liigi kõik populatsioonid põlvnevad ühisest eellasest.
Mis takistab liikidevahelist ristumist?

Geograafiline isolatsioon: liikide levilad on suure vahemaaga või ökoloogiliste tõketega eraldatud. Kattuvate ja piirnevate levilatega liikidel on kujunenud aga kohastumusi, mis takistavad ristumist võõra liigi isenditega või tekivad eluvõimetud ja sigimatud hübriidid. Nii säilitab iga liik enda geneetilise iseseisvuse.
Bioloogiline isolatsioon e ristumisbarjäär: liigi bioloogilised iseärasused (ökoloogilised, käitumuslikud, biokeemilised, geneetilised), mis takistavad edukat ristumist teiste liikidega.

Bioloogiline isolatsioon:

Ökoloogiline eraldatus: valge- toonekurg pesitseb avamaastikul, must-toonekurg metsades.
Ajaline isolatsioon: punane ja must seeder õitsevad eri aegadel.
Signaaltunnused: väliskuju, värvusmuster, lõhnaained ja seksuaalkäitumine (häälitsused, pulmatantsud ja –mängud), mis aitavad liigikaaslast võõrast eristada.
Sugurakkude biokeemiline sobimatus: õistaimed ei saa võõra liigi tolmutera idaneda.
Hübriidid on eluvõimetud ja viljatud. Hobune ja eesel – muul. Puuded tulenevad genoomide sobimatusest (kromosoomide arv on erinev).

Suguliselt sigivate organismide peamiseks liigitekke tüübiks on erimaine ( allopatriline e geograafiline) liigiteke. Saab alata populatsioonide sattumisest geograafilisse isolatsiooni. Enamasti algab liigiteke suhteliselt väikse isendirühma eraldumisest põhipopulatsiooni levila äärealal.
Erimaise liigitekke teguriteks on populatsioonigeenide geograafiline eraldatus, mutatsioonid, geneetiline triiv ja looduslik valik. Keskseks protsessiks kohastumine ökoloogiliste tingimustega.
Populatsiooni arvukuse tõusul rändab osa isendeist konkurentsi survel väljapoole levila ning võib jääda püsima eraldatud populatsiooni ehk isolaadina. Kui eraldunud populatsioon on väike, on tema geneetiline struktuur teistsugune ja vaesem ainuüksi geneetilise triivi tõttu. Enamasti surevad välja.
Olemasolev genofond ja lisanduvad mutatsioonid peavad andma looduslikule valikule piisavalt materjali uute kohastumuste loomiseks. Eristuvad uued tunnused – alamliik või uus liik.
Kui eristunud populatsioonid kohtuvad:

Alamliikide tasemele eristunud populatsioonid ristuvad ning sulavad aja jooksul kokku.
Ristumist välistav bioloogilise isolatsiooni tegur: jäävad eksisteerima iseseisvate liikidena.
Osaline bioloogiline isolatsioon, viljastumisjärgne sobimatus: ristumine on osalt piiratud, hübriidid on arengupuudega, alanenud viljakusega või steriilsed . Isendite geenid lähevad kaotsi ja hakkab toimima lõhestav valik. Kujunevad tunnused, mis väldivad eri liikide isendite ristumist, mille tõttu jõuab liigiline eristumine lõpule.

Samamaine e sümpatrilineliigiteke: liigendunul levilal (mets ja niit ).
Makroevolutsioon: liigist kõrgemate taksonite teke ja areng. Seisneb erinevate organismitüüpide tekkes ja nende pikaajalises eraldi evolutsioneerumises.
3-2.5 a tagasi eristus algsetest eluvormidest bakterid, ahred, eukarüoodid - riigid ja hõimkonnad. Viimane loomahõimkond sammalloomad 480, taimehõimkond õistaimed 100 mln a tagasi.
Liigiline mitmekesistumine e divergents: vanemliikide hargnemine uuteks, üksteisest üha erinevamateks liikideks. Makroevolutsiooni peamine protsess. Kohastumine uute elupaikade ja ökoloogiliste tingimustega. Erinevate tingimustega kohastumisel lahknesid lähteliigid uuteks liikideks. Sõltub organismitüübi arenguvõimelisusest ja ökoloogiliste tingimuste mitmekesisusest.
Adaptiivne radiatsioon: lühikese aja jooksul pannakse alus mitmele uuele liigile mitmekesiste ökoloogiliste tingimuste ja konkurentsi tõttu ( Darwini vindid).
Uue liigi genofondis võivad kinnistuda mutatsioonid, mis muudavad olulisel määral organismi ehitusplaani ja eluviisi – uued kohastumused – uus evolutsioonisuund ja kõrgtaksoni rajaja.
Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest ja organismi anatoomilistest võimalustest. Rikastab olemasolevaid või loob uusi ökosüsteeme, avab kohastumisvõimalusi teistele organismidele. Maismaataimede teke – eeldused loomadele väljumiseks merest. Ühtede organismide mitmekesistumine võib võimaldada teise väljasuremine.
Konvergents: eri päritolu organismide sarnastumine kohastumisel ühesuguste elutingimustega. Piirdub väliste muutustega: delfiin- püsisoojasus, sünnitamine ja emapiim , õhihingamine, aga kehakujult kala. Sarnase funktsiooniga elundid võivad sarnaneda : peajalgsete limuste ja selgroogsete silmade ehitus sarnaneb, kuigi on täiesti erineva päritoluga.
Analoogiline: organismide kuju või organismide sarnasus, mille põhjuseks on ühine funktsioon.
Homoloogiline elnud: ühiselt eellaselt päritud ja ehitusplaanilt sarnane.
Evolutsiooniline progress e täiustumine: uute, senistest keerukama ehituse ja eluviisiga organismitüüpide teke ja edasine areng.
Prokarüootide täiustumine: geneetiline ja metaboolne täiustumine (geneetilise koodi väljakujunemine, fotosünteesi ja aeroobse koodi väljakujunemine).
Sümbiogenees: evolutsiooniline täiustumine organismide liitumise teel (eukarüootne rakk).
Hulkraksete organismide teke, organismide siirdumine maismaale, mõtlev inimene.
Keerukama ehitusega organismitüüp võimaldab paremini kasutada keskkonda, asustada uusi elupaiku ja vähendada sõltuvust keskkonnatingimuste kõikumisest.
Täiustumine on uutele ökoloogilistele tingimustele kohastumise kaasnähtus, kuid mitte paratamatu protsess.
Evolutsiooniline regress: täiustumisele vastupidine protsess e ehituse lihtsustumine (parasiidid).
Suured evolutsioonilised muutused saavad alguse mõne liigi üksikisendi geneetilisest muutumisest. Uute geenide teke ja olemasolevate aktiivsuse regulatsiooni muutumine. Algab tavaliselt mingi geeni kordumisest. Suuremad muutused võivad toimuda regulaatorgeenides: organismi üldist ehitusplaani määravad homeobox geenid (imetajatel HOX-geenid) esinevad kõigil loomadel, kuid nende arv on kasvanud, et kontrollida detailsemalt organismi ülesehitust. Ontogeneesi käik sõltub sellest, millises areneva organismi osas, millal, kui kaua ja millise intensiivsusega eri geenid avalduvad.
Kõik geneetilised muutused läbivad loodusliku valiku ja on kohastumusliku tähendusega.
Väljasuremine: liigi keskmine eluiga on 2-10 mln a.
Fooniline väljasuremine: mõni liik hääbub konkurentsis teistega või abiootiliste tingimuste muutumise tõttu.
Suur väljasuremine Permi lõpus: 50% sugukondades ja 96% liikidest.
Põhjusteks meteoriidikatastroofid (Kriit), globaalne kliima jahenemine ( Ordoviitsium ).
Ökosüsteemide osaline häving on võimaldanud kiiret elustiku uuenemist.

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk · .docx · 90 allalaadimist

Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt #1

Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt #2

Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt #3

Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt #4

Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt #5

Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt #6

Evolutsiooniteooria kujunemise konspekt #7

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-03-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

90 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kadri_ Õppematerjali autor

Konspekt Bioloogia õpikust gümnaasiumile 4. kursus evolutsiooni osa. Sisaldab teadlaste ideid evolutsiooniteooria kujunemisest, evolutsiooniteooria ajalugu, evolutsiooni tõendid, elu päritolu, elu areng Maal, muutused, mis toimusid erinevates ajastutes, evolutsiooni mehhanismid ja protsessid, geneetiline muutlikkus, looduslik valik, kohastumine, ristumine, liigiteke.

Sarnased õppematerjalid

pdf

Evolutsioon, liigiteke, kohastumus

Evolutsioon Elu areng maal Maa vanus u 4.5 milj a. Elu teke 43.5milj a tagasi. Vanimad organismid ainuraksed – tuumata arhed ja bakterid – eeltuumsed. Anaeroobsed heterotroofid. Arenes fotosüntees ja aeroobne hingamine. Esimesed hulkraksed (käsnad) ilmusid enne Kambriumi ajastu algust. Kambriumi plahvatus – tormiline hulkraksete loomade ehitustüüpide areng – kõigi tänapäeval tuntud hõimkondade varaseimad esindajad. Kujunes välja organismi ehitusplaani määravate regulatoorgeenide süsteem , mille mitmekesistumise võimalused käivitasidki vaadeldava ’plahvatuse’. Piiritleti ehitustüübid – nt ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed, keelikloomad. Ajastu lõpul surid enamus lülijalgsetest. Ordoviitsiumi ajastul elustiku mitmekesisuse taastumine uute lülijalgsetega. Esimesed maismaal leviva

Evolutsioon

pdf

Evolutsioon ja evolutsiooniteooria

Kivisöelademed. Kasvab kanepi ja lülijalgsete mitmekesisus. Roomajad. --- Perm ajastu lõpul suurim surm maailmas. --- Keskaegkonna elustik erines Vanaaegkonna omast. Kasvab kalade mitmekesisus, roomajad suuremad, hiidsisalike valitsemisaeg. Imetajad permi ajastu lõpust, ööloomad. Juura ajastul linnud. Õistaimed. Mitmekesistusid putukad. --- Kriidi lõpus suur väljasuremine meteoriit Mehhiko lahes. Surid dinod ja igast merelised loomarühmad. --- Uusaegkonnas imetajate kiire evolutsioon. Uusaegkonna lõpus, neogeeni ajastul kliima ja loomastik sarnased tänapäevastega. Evolutsiooni mehhanismid ja protsessid Ei evolutsioneeru mitte üksikindiviidid, vaid indiviidide rühmad populatsioonid ja liigid. POPULATSIOONI GENOFOND populatsiooni isendite kõigi geenide ja nende alleelide ning genoomi mittekodeerivate osade kogum. Populatsiooni genofondis võib geenil olla 1,2 või mitu alleeli. Igas gameedis (sugurakk) igal geenil tavaliselt üks alleel (haploidsus)

Bioloogia

doc

Evolutsioon

1.Darwinliku evolutsiooniteooria kohaselt ei evolutsioneeru mitte üksikindiviidid vaid indiviidide rühmad populatsioonid ja liigid. Väikseim evolutsioneeruv üksus on populatsioon. Populatsiooni isendite kõigi geenide ja nende alleelide ning genoomi mittekodeerivate osade kogumit nimetatakse populatsiooni genofondiks (geenifondiks). Suguliselt sigivate organismide populatsioonide isendid võivad omavahel vabalt ristuda ka nende alleelid võivad üksteisega kombineeruda Mendeli seaduste kohaselt. Võimalike genotüüpide arv populatsioonis iga geeni kohta sõltub geeni alleelide arvust: genotüübi arv= k(k+1)/2, kus k on alleelide arv. Eri alleelide ja genotüüpide arvulist suhet nimetatakse populatsiooni geneetiliseks struktuuriks antud geeni suhtes.- see määrab suurma osa populatsiooni tunnuste mitmekesisusest. G. H. Hardy ja W. Weinberg tõestasid, et teatud tingimuste kehtimise korral läheb populatsioon kiiresti tasakaaluseisundisse, kus genotüüpide sagedus on määrat

Bioloogia

doc

Evolutsiooni tõendid, elu päritolu

Bioloogia 06.10.08 Evolutsioon- mingi süsteemi pöördumatu ajalooline areng (keerukamaks muutumine) · Füüsiline evolutsioon · Keemiline evolutisoon · Bioloogiline evolutsioon-elu areng Maal esimestest elusolenditest tänapäevaste eluvormideni. · Sotsiaalne evolutsioon Evolutsiooni tõendid: Palentoloogia- teadus möödunud aegadel elanud organismidest. Fossiil ehk kivistis, väljasurnud organismide jäänused ja jäljendid. Kivististe teke- paljudel organismidel on mineraalne skelettkeemilised reaktsioonid kivistis. (mineraalid) kaltsiid, apatiid, räni, püriid. Makrofossiilid- silmaga nähtavad kivistised Mikrofossiilid- mikroskoobis nähtavad kivistised. Mida sügavamas kihis kivistised paiknevad, seda vanemad peaksid nad olema.

Bioloogia

doc

Evolutsioon

Evolutsioon Georges Cuvier 1769-1832 - Paleontoloogia rajaja. 1) Esimene teadlane, kes väitis et ürgsed organismid on välja surnud. 2) Välja suremine on põhjustatud olnud loodus katastroofidest. Jean-Bapiste de Lamarck 1744-1829- 1.) Väitis et elu jooksul omandatud tunnused, mis esinevad mõlemal vanemal päranduvad järglastele. 2.) Elu tekkis iseärkamise teel spontaanselt. 3.) Esimene terviklik evolutsiooni teooria. K.E.von Baer 1792-1876- Embrüoaalne areng on erinevatel loomadel sarnane. Avastas munarakku. Charles Darwin 1809-1882- Evolutsiooni hakkati tunnistama, kui üldist loodusnähtust. Kuulsaks sai Darwin oma evolutsiooni ja loodusliku valiku teooriaga- darvinism. Darvinismi 4 seisukohta: 1)Muutlikus, 2)Olelus võitlus 3)Looduslik valik 4) liigi tekke. Evolutsiooni tõendid: Paleontoloogia annab elu ajaloost Maal kõige otsesemaid andmeid. Maakoort moodustavates kivimikihtides leidub rikkalikult kivistisi ehk fosiile(välja su

Bioloogia

doc

Evolutsioon

EVOLUTSIOON- üldises mõttes mingi süsteemi pöördumatu ajalooline areng, tema järk-järguline mitmekesisemaks ja keerukamaks muutumine. EVOLUTSIOONITEOORIA- teooria, mis annab teadusliku põhjenduse bioloogilise evolutsiooni toimumisele ja seletab selle põhjuslikke tegureid ning mehhanisme. FÜÜSIKALINE EVOLUTSIOON- ehk kosmiline evolutsioon on areng, mis viis keemiliste elementide tekkeni ning universumi kujunemiseni. KEEMILINE EVOLUTSIOON- lihtsatest anorgaanilistest ainetest polümeersete orgaaniliste ainete teke. BIOLOOGILINE EVOLUTSIOON- elu areng Maal. FOSSIIL- kunagi elanud organismide kivistunud jäänused või jäljendid. PALEONTOLOOGIA- teadus, mis uurib möödunud aegadel toimunut fossiilide ehk kivististe kaudu. GEOKRONOLOOGIA- geoloogiline ajaarvamine; geoloogiliste ajaüksuste piirid kivimite ja kivististe

Bioloogia

doc

Evolutsioon

Evolutsioon 1. Evolutsioon. Evolutsiooni 4 vormi (füüsikaline, keemiline, bioloogiline ja sotsiaalne) ning nende sisu. Evolutsioon tähendab kõige üldisemas mõttes mingi süsteemi pöördumatut ajloolist arengut, tema järkjärgulist mitmekesisemaks ja keerukamaks muutumist. Füüsikaline ebapüsivatest elementaarosakestest raskemate aatomite(keemiliste elementide) tähtede, planeetide ja galaktikate teke ning edasine areng. Keemiline aatomite ühinemine molekulideks ning lihtsatest anorgaanilistest

Bioloogia

docx

Bioloogia õpiku küsimused ja vastused (12. klass)

surra enne paljunemist või olla vähem viljakad. 3. Kuidas mõjutab looduslik valik populatsiooni geneetilist struktuuri? Looduslik valik saab mõjutada järglaspõlvkondade geneetilist struktuuri ainult nende tunnuste kaudu, mille individuaalsed erinevused väheselgi määral sõltuvad genotüübist. 4. Milles seisneb loodusliku valiku evolutsiooniline tähtsus? Darwini teooria, mille kohaselt liikide evolutsioon toimub loodusliku valiku toimel, lähtub eeldusest, et organismide tunnused on vanematel ja järglastel mittedeterministlikul kombel erinevad. Seega vanemad ja nende järglased on üksteisest siiski erinevad. 5. Mis on suguline valik ? Suguline valik on emas- või isasisendite poolt teostatav sugupartneri valik mingite isendite kvaliteeti näitavate omaduste alusel. 6. Milles seisneb stabiliseeriva valiku tähtsus?

Bioloogia

Rohkem sarnaseid