Evolutsioon, liigiteke, kohastumus (0)

Evolutsioon  
Elu areng maal 
Maa vanus u 4.5 milj a. Elu teke 4­3.5milj a tagasi. Vanimad organismid ​
ainuraksed ​
 – tuumata 
arhed  ja  bakterid  – eeltuumsed. Anaeroobsed  heterotroofid . Arenes  fotosüntees  ja aeroobne 
hingamine .  
­­­ Esimesed ​
hulkraksed​
 ( käsnad ) ilmusid enne Kambriumi ajastu algust. ​
Kambriumi  plahvatus ​
 – 
tormiline hulkraksete loomade ehitustüüpide areng – kõigi tänapäeval tuntud hõimkondade 
varaseimad esindajad. Kujunes välja organismi ehitusplaani määravate regulatoorgeenide süsteem 
, mille mitmekesistumise võimalused käivitasidki vaadeldava ’plahvatuse’.  Piiritleti ehitustüübid – 
nt ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed, keelikloomad. Ajastu lõpul surid enamus lülijalgsetest. 
­­­ ​
Ordoviitsiumi​
 ajastul elustiku mitmekesisuse  taastumine  uute lülijalgsetega. Esimesed maismaal 
levivad vetikad ja taimed. Suur surm  taaskord  – kliimajahenemine. 
­­­​
 Siluri​
 ajastul korallriffide moodustumine, esimesed  kalad . Sõnajalgtaimed, lülijalgsed maal.  
­­­ ​
Devoni ​
 ajastul rüükalad ja kilpkalad. Esimesed kahepaiksed. Suur surm ☺. 
­­­ ​
Karbon ​
 soe ja niiske kliima. Mitmekesine  taimestik  – osjad , kollad, sõnajalad. ​
Kivisöelademed​
. 
Kasvab kahep ja lülijalgsete  mitmekesisus . ​
Roomajad ​
.  
­­­ ​
Perm ​
 ajastu lõpul suurim surm maailmas.  
­­­ ​
Keskaegkonna​
  elustik  erines Vanaaegkonna omast.  Kasvab kalade mitmekesisus, roomajad 
suuremad, hiidsisalike valitsemisaeg. ​
Imetajad ​
 permi ajastu  lõpust , ööloomad.  ​
Juura  ​
ajastul 
linnud ​
. ​
Õistaimed .​
 Mitmekesistusid putukad.  
­­­ Kriidi​
 lõpus suur väljasuremine – meteoriit Mehhiko lahes. Surid dinod ja igast merelised 
loomarühmad.  
­­­ ​
Uusaegkonnas​
 imetajate kiire evolutsioon. Uusaegkonna lõpus, ​
neogeeni​
 ajastul kliima ja 
loomastik  sarnased tänapäevastega.   
Evolutsiooni  mehhanismid  ja protsessid 
Ei evolutsioneeru mitte üksikindiviidid, vaid indiviidide rühmad – populatsioonid ja liigid. 
POPULATSIOONI GENOFOND​
 – ​
populatsiooni isendite kõigi geenide ja nende alleelide ning 
genoomi mittekodeerivate osade kogum​
. Populatsiooni genofondis võib geenil olla 1,2 või mitu 
alleeli. Igas gameedis (sugurakk) igal geenil tavaliselt üks alleel (haploidsus). Võimalik genotüüpide 
arv populatsioonis iga geeni kohta sõltub geeni alleelide arvust: k(k+1)/2, kus k on alleelide arv. 
Kuna alleelide sagedus erinev, siis ka eri genotüüpide sagedus erinev. 
Eri alleelide ja genotüüpide arvulist suhet (suhtelist sagedust) nimetatakse populatsiooni 
geneetiliseks struktuuriks antud geeni suhtes.​
  UK  matemaatika  Godfrey  Harold  Hardy ja saksa 
arst Wilhelm Weinberg tõestasid, et pärandumisseadused populatsiooni geneetilist struktuuri ei 
muuda. St et teatud tingimuste kehtimise korral ​
läheb  populatsioon  kiiresti tasakaaluseisundisse, 
kus genotüüpide sagedus on määratud alleelide sagedusega ja need jäävad põlvkonniti 
muutumatuks​
. Kehtib kui: 1)  Populatsioon  on väga suur 2) ristumised on vabad 3)mutagenees 
puudub 4)populatsioon on isoleeritud – puudub  geenivool  teistest populatsioonidest 5) puudub 
looduslik valik – kõik genotüübid on võrdse ​
kohasusega​
 e valikuväärtusega. 
Populatsioonide geneetiline struktuur võib muutuda:  1)geenide ja kromosoomide struktuur ning 
arv 2) olemasolevate alleelide ja seega genotüüpide sagedus  
Populatsiooni geneetilise struktuuri püsiva suunaga muutusi nimetatakse ​
mikroevolutsiooniks​
. 
Hardy­ Weinbergi  seaduse järgi saab hinnata mikroevolutsiooni tegurite toime suunda ja 
intensiivsust populatsioonides. Nendeks teguriteks on mutagenees, geenivool, geneetiline triiv ja 
looduslik valik. 
Esmane põhjus: ​
mutatsioonid ​
 –geenmutatsioonid tekitavad uusi geene ja alleele. 
Kromosoommutatsioonid põhjustavad muutusi geenide paiknemises ja kordsuses – võib muuta 
geenide avaldumist ja ühtlasi  põhjustada uute geenide teket (kordistunud geenid võivad eristuda 
erineva funktsiooniga geenideks). Genoommutatsioonide tagajärjel muutub kromosoomide ja 
nendes asuvate geenide kordsus ning sellega kaasneb ka uute geenide eristumise võimalus. 
Mutatsioon  on kas  neutraalne , kahjulik või kasulik. Kui pole dominantselt letaalne ( surmav  :D), siis 
pärandub ja moodustab teiste mutatsioonidega populatsiooni ​
mutatsioonilise muutlikkuse varu​
. 
Kasulikke kõige vähem. Suhteline, olude  muutudes  võib kahjulik olla kasulik. 
Suguliselt paljunevate organismide puhul oluline sama geeni ja teiste geenide alleelide 
omavaheline kombineerumine – ​
kombinatiivne muutlikkus​
. Selle muutlikkuse potentsiaal suur aga 
kalduvus  minna tasakaaluasendisse ja evolutsioonilisi muutusi ta ei põhjusta (hah!). 
Teises populatsioonis tekkinud mutatsioonid siirduvad sisserände tagajärjel vaadeldavasse 
populatsiooni, võib muuta olemasolevate alleelide sagedust – ​
geenivool​
 (geenisiire). Peamine 
tagajärg soodsate alleelide levimine ja liigi ühtlustumine.  
Geneetiline triiv – puhtstatistilistel põhjustel võib alleelide (ja seetõttu ka genotüüpide) sagedus 
põlvest põlve juhuslikus suunas muutuda​
. Olulisem, mida väiksem on populatsioon. Puudutab 
eelkõige mittekodeerivaid ja fenotüübis mitteavalduvaid osi. (geenivahemikud, pseudogeenid). 
1)  Vähendab geneetilist muutlikkust väikestes populatsioonides. St üks variant võib kaduma minna 
ulatusliku kõikumise tagajärjel. 2) Suurendab geneetilisi erinevusi liigi populatsioonide vahel. 
Intensiivsust võib suurendada nt. katastroof. Kui pop.  taastub , siis on teistsuguse gen. struktuuriga 
– ​
pudelikaelaefekt​
. Kui väike hulk isendeid alustab uue populatsiooni, siis ​
rajajaefekt  ​
e 
asutajaefekt​
.  
Mõni tavaline alleel võib muutuda haruldaseks või hoopis kaduda, samas kui mõni haruldane 
geneetiline element võib juhuslikult tavaliseks saada. 
Looduslik valik 
… on ainus evolutsioonitegur, mis võib pikemat aega toimida kindlas suunas,  luues  populatsiooni 
või kogu liigi isendite ehituse ja talitluse ​
kooskõla  elukeskkonna tingimustega – kohastumuse​
.  
Looduslik valik seisneb populatsiooni isendite valikulises ellujäämises ja ebavõrdses 
paljunemises, mis on tingitud nende geneetilistest erinevustest ja elutingimuste piiravast 
toimest​
. Keskkonna piiravad tegurid nii biootilised kui  abiootilised . Organismide sõltuvust neist 
tingimustest nimetas  Darwin  ​
olelusvõitluseks​
.   Ehksiis ​
individuaalsetest geneetilistest 
iseärasustest tulenev erinev edukus olelusvõitluses ongi looduslik valik​
. Mõju populatsiooni 
geneetilisele struktuurile on kaudne. Isendite edukuse hindamine toimub nende fenotüübi järgi. 
  ​
Suguline valik​
 – kujundab sugupooltevahelisi erinevusi. Võimalikult soodsa genotüübiga 
sugupartneri valik  mingite  vastassugupoolele omaste tunnuste järgi. Muus mõttes ebaolulised 
tunnused võivad areneda äärmuseni, tihti välistab ristumise võõra liigi isenditega. 
Sõltuvalt valiku tingimustest ja populatsiooni genofondist võib looduslik valik avalduda kolmel viisil. 
Need on loodusliku valiku vormid ehk tüübid: stabiliseeriv, suunav ja lõhestav valik. 
Stabiliseeriv valik – kinnistab ja kaitseb väljakujunenud kohastumusi​
. Populatsiooni 
kohastumuslike tunnuste kinnistamine.  Kohastumusi kahjustavate mutatsioonide kõrvaldamine, 
tunnuseid stabiliseerivate regulatoorsete geenide toetus. Peamine valikuvorm.  Võib kujuneda ka 
püsiv mitmekesisus, kui säilivad mingi geeni 2 või enamgi alleeli, millest igaüks annab eelise mingi 
ühe teguri suhtes.  
Suunav valik – seisneb  tavalisest  vormist mingil viisil erinevate isendite eelispaljunemises​
. Kas 
kvalitatiivne (teistsugune tunnusevariant) või  kvantitatiivne  (suurus, kiirus, vastupidavus, taiplikkus 
jms). Siis kui elutingimuste kindlasuunaline muutumine või populatsiooni asumine uude 
keskkonda. Tingimuste püsimisel geno­ ja fenotüüp asenduvad uutega, tekivad uued 
kohastumused . Sisalikud ja vaalad vette,  tumedad  liblikad tööstuspiirkondades. 
Lõhestav valik​
 – ​
kahe keskmisest erinevate tunnustega isendirühma eelispaljunemine võrreldes 
nende hübriididega​
. Siis kui populatsiooni asuala jaotub elutingimustelt erinevateks piirkondadeks. 
Neis piirkondades kujunenud erisugused olelusvõitluse suhted teiste liikidega ja mõnevõrra 
erinevad kohastumused. Hübriidid  vähenenud  kohasusega mõlema piirkonna tingimuste suhtes. 
Võib eristuda uus liik. Teguriks võivad olla ka sesoonsed muutused elutingimustes (nt. paaritumise 
aastaaeg ). 
Kohastumine  
Populatsiooni ja liigi isenditele ühiseid pärilikke omadusi ja tunnuseid, mis soodustavad nende 
eluvõimet ja paljunemist, nimetatakse ​
kohastumusteks​
 e ​
adaptatsioonideks​
. ​
Kohustumusi loob, 
muudab ja säilitab looduslik valik​
. Päriliku muutlikkuse mitmekesisusest kujundab valik 
populatsioonile omased kasulikud tunnused kooskõlas elukeskkonna tingimustega – 
kohastumiseks​
. Kohastumine toimub põlvkondade vahetumise käigus, viib kindlasuunaliste 
pöördumatute muutusteni genofondis.  
Iga indiviid võib elu kestel sobituda elutingimuste  muutustega  päriliku reaktsiooninormi piires – 
kohanemine ​
. Naha pigmentatsiooni muutumine, pupillide avardumine ja ahenemine, lihasmassi 
suuruse muutumine.  
Kohastumine​
 on bioevolutsiooni peamine protsess​
. Eriti äärmuslikud näited bakteritel, kes elavad 
nii ookeanide süvikutes kui kõrgmäestikes. ​
Kohastumused avalduvad organismide sise­ ja 
välisehituses, füsioloogias, käitumises, paljunemises ja muudes organismidele omastes 
eluavaldustes.​
 Võib eristada kohastumusi keskkonna biootiliste ja abiootiliste teguritega. Suurem 
osa kohastumusi omased  paljudele  liikidele – kas päritud ühistelt eellastelt või iseseisva 
kohastumisega.  
NÄITED: ​
Kõrbetaimedel ​
sügav  juurestik  vee hankimiseks, lihakad lehed või varred veevarude 
kogumiseks või vastupidi, vee aurumist piiravad  kitsad  ja nahkjad lehed ning vahajad kattekoed. 
Päeval õhulõhed suletud, CO2 kogutakse öösel.  
­­Liblikõielistel ​
lämmastikutarvet rahuldava kohastumusena kujunenud  sümbioos  lämmastikku 
siduvate mügarbakteritega. ​
Lindudel​
 eesjäsemete areng tiibadeks, kerged toruluud, sulestik, 
kahekordne hingamine. Öölindudel suured ja valgustundlikud silmad, veelindudel ujulestad, 
veekindel sulestik. ​
Imetajatel ​
kohastumused  loodete  organismisiseseks arenguks ja toitmiseks 
piimaga. ​
Inimesel ​
mitmeid iseärasusi püstikäimisele kohastumisest. Paljudel loomadel on 
varjevärvus  ​
 või ​
 varjekuju​
, mis muudab nad keskkonna taustal märkamatuks. Aastaajaline 
karv /sulgkatte värvi muutus.  Selle vastand on ​
hoiatusvärvus​
 (herilane, lepatriinu). ​
Mimikri​
 – 
sarnasus teise  liigiga  (kägu raudkulli sarnane).  
Loomade ​
käitumiskohastumuste ​
näidetest kiskjate saagitabamisviisid, lindude ränne, järglashoole, 
tedremäng (käitumiskohastumus, mis võimaldab emastel parimaid isaseid valida). 
­­Kohastumused ei ole täiuslikud. 1) Loodusliku valiku materjaliks on juhusliku  iseloomuga  
mutatsioonid ja nende kombinatsioonid. 2) Keskkonnas mitmesuguseid, tihti vastandliku toimega 
ökoloogilisi tegureid. Kompromisslahendus. NT kaelkirjakul halb kohastumus  joomiseks , 
isashirvedel sarved kakluseks 3) Keskkonnatingimused pole püsivad, muutuvad tihti 
ebaregulaarselt NT soojal talvel süüakse valge kasukaga jänes kohe ära  
­­Osa kohastumusi on ​
kasulikud isendirühmale​
 (perele, karjale jms), kuid ohustavad üksikisendeid. 
NT mesilased surevad torke tagajärjel.  Lisaks organismidevahelistest suhetest ​
vastastikuse 
kohastumise ​
 vajadus. Kui saaklooma­ või peremeeslik omandab mingi kaitsekohastumuse, võib 
kiskja  või parasiit selle omapoolse kohastumusega üle trumbata. „kohastumisvõidujooks“ 
Liigiteke  
Liik on bioloogilise mitmekesisuse põhiüksus.​
 Liigiteke on kohastumise kõrval teine oluline 
evolutsiooniline  protsess. Liigiteket käsitatakse ka ​
üleminekuna mikroevolutsioonilt 
makroevolutsioonile​
.  
­­­ ​
Liik on looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas  tegelikult või  potentsiaalselt  
ristuvad omavahel​
. See on nn ​
bioloogiline liigimääratlus​
. Ainult suguliselt sigivatel organismidel ja 
mitte alati. Sugutult sigivate jaoks ​
morfoloogiline ​
e ​
tüpoloogiline liigimääratlus​
 – ​
liik on 
populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb 
teistest populatsioonidest.​
  Kui erinevad peavad tunnused olema on süstemaatiku maitse 
küsimus. Otsustamise teeb raskeks liikidesisene individuaalne ja populatsiooniline muutlikkus. Liigi 
levila ehk ​
areaal​
 on tavaliselt ühtne kuid mitte alati. Liigi kõik populatsioonid pärinevad ühisest 
eellasest .  
­­­ Kui levilad on üksteisest ruumiliselt eraldatud kas suure vahemaaga või mingite ökoloogiliste 
tõketega ( mäestik ,veekogu,maismaa,kõrb), siis liigid ei satu kokku – ​
geograafiline isolatsioon​
. 
Kattuvate või piirnevate levilatega liikidel kohastumused, mis soodustavad ristumist liigikaaslastega 
ja takistavad võõrastega ristumist või on hübriidid eluvõimetud või sigimatud. ​
Ristumisbarjäär  ​
e 
bioloogiline isolatsioon​
 – ​
liigi bioloogilised iseärasused (ökoloogilised, käitumuslikud, 
biokeemilised , geneetilised), mis takistavad edukat ristamist teiste liikidega. 
­­­ … avaldub ​
ökoloogilise​
 eraldatusena, ​
ajalise​
 isolatsioonina (sigimine erinevatel  aegadel ), 
signaaltunnustena ​
(väliskuju, värvusmuster, lõhnaained) ja ​
seksuaalkäitumisena ​
(sh häälitsused, 
pulmatantsud ja ­mängud). Vahel ka ​
sugurakkude biokeemiline sobimatus​
. Nt. õistaimedel võõra 
liigi tolmutera idanemine emakasuudmel sageli pärsitud. Vahel avaldub alles pärast viljastumist : 
hübriidid on eluvõimetud või viljatud​
. Tuleneb genoomide sobimatusest – nt kromosoomide arvu 
erinevus. 
­­­ Suguliselt sigivate organismide puhul peamine liigitekke tüüp ​
erimaine ​
 e ​
allopatriline​
 e 
geograafiline ​
liigiteke​
. Populatsiooni sees ei saa tekkida uut liiki. ​
Liigiteke saab alata 
populatsioonide sattumisest geograafilisse isolatsiooni​
. Geoloogilised või ökoloogilised 
muutused. 
­­­ Liigi arvukuse tõusu korral rändavad osad välja ning heidikud moodustavad ​
isolaadi​
. Võivad ka 
juhuslikult sattuda eraldatud elupaika. Uues elupaigas võivad ökoloogilised (biol. ja abioloogilised) 
erineda endistest. Kui eraldunud pop. väike, on tema ​
geneetiline struktuur kohe alguses 
teistsugune ja vaesem juba ainuüksi geneetilise triivi tõttu​
. Enamasti heidikud surevad ☺.  
­­­ Et heidikud ei sureks, peab ​
olemasolev genofond ja lisanduvad mutatsioonid andma 
looduslikule valikule piisavalt materjali uute kohastumuste loomiseks​
. Võidakse klassifitseerida 
uueks teisendiks või alamliigiks. Liigiteke on  slow  as hell – 10k a lahus olnud põhjapõdrad ikka alles 
alamliik. 
­­­ Kui heidikud naasevad​
tm​
 ​
siis kas 1) ​
Alamliikide ​
tasemele  eristunud populatsioonid ristuvad 
edukalt ja sulavad aja jooksul tavaliselt kokku. 2) On tekkinud ​
ristumist välistav bioloogilise 
isolatsiooni tegur​
, jätkavad  iseseisvate  liikidena 3) ​
Osaline bioloogiline isolatsioon​
, peamiselt just 
viljastumisjärgne sobimatus​
.  Ristumine  piiratud, hübriidid arengupuudega, alanenud viljakusega 
või steriilsed. Ristuvate isendite geenid lähevad kaotsi, toimib ​
lõhestav valik​
, kujundades kummalgi 
vormil  selliseid geneetilisi tunnuseid, mis ​
väldivad eri liikide isendite ristumist​
. Nii jõuab liigiline 
eristumine lõpule. 
!!­­­ ​
Erimaise ​
e ​
allopatrilise liigitekke teguriteks on populatsioonide geograafiline eraldatus, 
mutatsioonid, geneetiline triiv ja looduslik valik. Keskseks protsessiks on kohastumine 
ökoloogiliste tingimustega. 
­­­ Võimalik ka ​
samamaine  ​
 e ​
sümpatriline​
 liigiteke. Kui liigi levila (e areaal) on ökoloogiliselt 
liigendunud, võib konkurentsi  survel  tekkida kaks alampopulatsiooni (nt niidu­ ja 
metsapopulatsioon), võivad mutatsioonide kinnistumise ja erisuunalise kohastumise tagajärjel 
tekkida ristumisbarjäär.  Iseviljastuvatel või vegetatiivselt paljunevatel taimedel on uue, suguliselt 
isoleeritud liigi teke võimalik isegi üksikisendi genoommutatsioonist tingitud ​
polüploidiseerumise 
tagajärjel. 
Makroevolutsioon 
Makroevolutsiooniks ehk suurevolutsiooniks nimetatakse liigist kõrgemate taksonite teket ja 
arengut. ​
3­2.5 miljardit a tagasi  eristus  kolm haru – bakterid, arhed, eukarüoodid. Viimane 
loomahõimkond – sammalloomad tekkis 480 m a tagasi, taimehõimkond – õistaimed 100 m a 
tagasi.  
Makroevolutsioon seisneb erinevate organismitüüpide tekkes ja nende pikaajalises eraldi 
evolutsioneerumises.​
 Eristatakse 3 protsessi: 1) ​
mitmekesistumine  ​
2)​
  täiustumine  ​
3) 
väljasuremine​
. 
­­­​
Mitmekesistumine​
 peamine makroevolutsiooni protsess. Aluseks kohastumine üha uute 
elupaikade ja ökoloogiliste tingimustega. Vanemliikide hargnemine uuteks, üksteisest üha 
erinevamateks liikideks nimetatakse ​
liigiliseks mitmekesistumiseks ​
e ​
divergentsiks​
. Vahel võib üks 
lähteliik panna aluse  mitmele  uuele liigile kui uues elupaigas ökoloogilised tingimused 
mitmekesised ning konkurentsi survel hõivavad eri pop eri ökonišše ja eristuvad iseseisvateks 
liikideks – ​
adaptiivne radiatsioon​
. Nt Darwini vindid.  
­­­ Mõnikord võivad liigitekke käigus uue liigi genofondis kinnistuda ​
mutatsioonid, mis muudavad 
olulisel määral organismi ehitusplaani ja eluviisi​
 ning avavad täiesti uut  laadi  
kohastumisvõimalused. ​
Selline liik võib panna aluse uuele evolutsioonisuunale ja olla rajajaks 
uuele kõrgtaksonile ​
– sugukonnale, seltsile, klassile, hõimkonnale. 
­­­ ​
Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest 
ja organismi anatoomilistest võimalustest​
. Eukarüootidest neli riiki ­> taimed, loomad,  protistid , 
seened. Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine loob ​
uusi ökosüsteeme​
 ning avab 
uusi kohastumisvõimalusi teistele organismidele.  
­­­ Ühtede organismide mitmekesistumise ja leviku võib teha võimalikuks teiste organismirühmade 
väljasuremine​
. Mitmekesistumine võib mõnikord viia divergentsile näiliselt vastupidistele 
muutustele – ​
konvergentsile​
 ­> eri päritolu organismide sarnastumine kohastumisel ühesuguste 
elutingimustega. Tavaliselt  piirdub  väliste tunnustega – nt delfiinid. Organismide kuju või organite 
sarnasust, mille põhjuseks on ainult ühine funktsioon, nimetatakse ​
analoogiliseks​
, erinevalt ühisest 
eellastelt päritud ja ehitusplaanilt sarnastest, ​
homoloogilistest elunditest​
.  Viimased  võivad vägagi 
erinevaks divergeeruda.  
­­­ ​
Evolutsiooniliseks progressiks ehk täiustumiseks nimetatakse uute,  senisest  keerukama 
ehituse ja eluviisiga organismitüüpide teket ja edasist arengut. ​
Prokarüootide  evolutsioonis  
peamised geneetiline ja metaboolne täiustumine. Suurimad geneetilise koodi väljakujunemine, 
fotosünteesi ja aeroobse metabolismi teke. Suureks täiustumiseks elu evolutsioonis oli 
eukarüootse  rakutüübi ​
kujunemine. Geneetiline kood päriti otse, kuid fotosüntees ja aeroobne 
hingamine kõrvalt „kodustades“ vastavad bakterid ja muutes need rakuorganellideks kloroplastide 
ja mitokondrite näol. Sellist evolutsioonilist täiustumist organismide liitumise teel nimetatakse 
sümbiogeneesiks​
. Suureks täiustuseks oli hulkraksete organismide teke ainuraksetest 
eukarüootidest. Järkjärgulise täiustumis­ tendentsi  näited :  peaaju  suurenemine, käitumise 
keerustumine selgroogsete evolutsioonis.  Eriliseks näiteks peetakse kahejalgse, mõtleva ja 
kõneleva inimese teket. 
­­­ ​
Keerukama ehitusega organismitüüp võimaldab paremini kasutada keskkonda, asustada uusi 
elupaiku ja vähendada sõltuvust keskkonnatingimuste kõikumisest. ​
Hulkraksed said maale 
minna, kestadega ja toiduvarudega muna võimaldas paljunemise sõltumata veekeskkonnast. 
Püsisoojasuse tõttu  sõltumatus  temperatuurist. Imetajate loote arenemine vähendas hukkumisi, 
muutis paljunemise ökonoomsemaks. Peaaju areng viis mõtlemis­ ja kõnevõimega ning 
tehnoloogiat  loova  inimese kujunemiseni.  
­­­ ​
Täiustumine on uutele ökoloogilistele tingimustele kohastumise kaasnähtus, kuid mitte 
paratamatu protsess.​
 Ehitusplaani ja eluviisi keerustumise käsitamine evolutsioonilise 
täiustumisena inimkeskne. Kui võtta standardiks kohastumisvõime ja jätkusuutlikkus muutlikus 
keskkonnas, siis bacteria and bugs ftw! Vahel kohastumisel tehituse lihtsustumine e 
evolutsiooniline  regress ​
. Näiteks parasiidid, kellel ainult sigimiselundkond. 
­­­ ​
Suured evolutsioonilised muutused saavad alguse mõne liigi üksikisendite geneetilisest 
muutumisest​
. Mikroevolutsioonilised muutused seisnevad peamiselt uute alleelide tekkes ja 
levikus. Makroevolutsiooni aluseks on ​
uute geenide teke​
 ja olemasolevate ​
 geenide aktiivsuse 
regulatsiooni muutmine​
. Võib olla seotud  kromosoom ­ ja genoommutatsioonidega. Uute geenide 
teke algab tavaliselt geeni kordistumisest ­> mutatsiooni tõttu muutumine. See protsess võib aja 
jooksul korduda.  
­­­ Struktuurgeenid püsivamad, sagedamini muutused regulatoorgeenides. Üldine ehitusplaan 
homeobox­geenides ehk HOX geenides, esineb kõigil, kuid arv evolutsioonis kasvanud. 
Ontegeneesi käik sõltub sellest, ​
millises areneva organismi osas, millal, kui kaua ja millise 
intensiivsusega eri geenid avalduvad. Kõik need geneetilised muutused läbivad loomulikult 
loodusliku valiku ja on kohastumusliku tähendusega.  
­­­ ​
Väljasuremine on evolutsiooniprotsessi tähtis osa​
. 99% kõigist liikidest välja surnud. Liigi 
keskmine eluiga 2­10 miljonit aastat. Pidevalt toimub ​
fooniline väljasuremine ​
– liik lihtsalt hääbub 
konkurentsis teiste liikidega või abiootiliste tingimuste muutumise tõttu.  Toimunud ka ​
massilisi 
väljasuremisi​
 –  lühikese  ajavahemiku jooksul on kadunud enamik senistest liikidest,  terved  
perekonnad, sugukonnad ja seltsid. Väiksemad, keskmised ja suured väljasuremised. 
­­­ Suurim, Permi ajastu lõpus – 50% sugukondadest, 96% liikidest. Globaalsed väljasuremised 
(15­20% sugukondadest, 70­80% liikidest) Ordiviitsiumi, Devoni, Triiase ja Kriidi lõpus. Põhjusteks 
meteoriit (Kriit), globaalne kliima jahenemine (Ordiviitsium) ja teised tegurid, mis on vaieldavad 
(hah). Ökosüsteemi liigirikkus taastub 5­15 m aasta jooksul.  
Eluslooduse süsteem 
Aristoteles  jagas taimedeks ja loomadeks (loomad liikumisvõimelised ja „aistiv hing“ on neil). 
­­­ Teaduslik ​
süstemaatika  ​
–  teadusharu , mis tegeleb elusolendite rühmitamise ehk 
klassifitseerimisega – 17. sajandil. John Ray lõi ​
loomuliku süsteemi​
, mis kajastaks jumalikku korda 
– ehituslike tunnuste järgi võrdlemine. Ühe­ ja kaheidulehelised taimed. ​
Liigimääratlus​
 – sarnase 
ehitusega isendid, kes ei erine üksteisest rohkem kui ühe vanempaari  järglased . Praegu 
mitmekesisem natuke.  
­­­ Põhivend on siiski Karl von Linné – „Looduse süsteem“. Liigid tulid koondada taksonitesse 
süsteemi ülestikustes järkudes ehk ​
kategooriates​
. ​
Takson​
 on ühte süstemaatika kategooriasse 
kuuluvate organismide rühm, nt. mingi liik, selts, klass jm. See on ​
hierarhiline  süsteem​
. 
Riik – hõimkond – klass – selts – sugukond – perekond – liik​
. Eesliited ülem­, alam­. Liikide 
nimetamise jaoks ​
binaarne  nomenklatuur . ​
Esimene sõna perekond, teine liik. ​
Ladinakeelse 
liiginime perekonna­osa  kirjutatakse  alati suure tähega.​
 Tavaliselt järgneb esmakirjeldaja nimi või 
rahvusvaheliselt tunnustatud lühend. L. on Linné. Liigist kõrgemate taksonite nimetused 
ühesõnalised. 
­­­ Paljudes keeltes tuntud taksonitele ​
teaduslik rahvakeelne nimi​
. ​
Animalia ­> loomad​
. Kui liigis 
eristatakse alamliike, kasutatakse ​
trinaarset ​
(kolmeosalist) nomenklatuuri. Ka Linné taotles 
loomulikku süsteemi, kuid jäi suuresti ​
kunstlikuks​
. Failis vetikate, samblate, samblike ,sõnajalgade, 
seente, käsnade, korallidega jne. Ikkagi kaks riiki, loomad ja taimed (nuub). 
­­­ 19.sajandil areng 1) mikroskoopia  täiustumine 2)  evolutsiooniteooria  juurdumine. Loomuliku 
süsteemi ideaaliks sai ​
organismide rühmitamine põlvnemissuguluse ehk fülogeneetiliste suhete 
järgi​
.   Fülogenees  – evolutsiooniline päritolu.  
­­­ Ernst Haeckel – protistid, Herbert Copeland – bakterid, Robert Whittaker – seened.  Carl 
Woese’i uurimused rDNA võrdluse kohta  ­>  hüpotees , et elu arengu algperioodil toimus 
lahknemine  kolme harru ehk ​
domeeni​
. Bakterid ja arhed säilitasid prokarüootse rakutüübi, kolmas 
arenes aga sümbiogeneesi kaudu eukarüootseks. Domeen – ​
ülemriik​
 e impeerium. Kaks 
prokarüootset ja neli eukarüootset riiki. Aga protiste tahetakse veel rohkematekski riikideks jagada 
( paras  tulevastele õpilaspõlvedele!!!!!!).  
Inimese põlvnemine 
Death  is imminent ☹. IGATAHES, Darwin väitis, et ​
inimene põlvneb vaheastmete kaudu Aafrika 
inimahvidega – šimpansi ja gorillaga – ühistest eellastest.​
 Rohkelt paleontoloogilisi, 
biogeograafilisi ja geneetilisi tõendeid. 
­­­ Inimene esikloomaliste e ​
primaatide  ​
seltsis ülemsugukonda inimlaadsed. Inimlaste hulka kuulub 
terve rida väljasurnud liike ja nüüdisinimene ehk ​
arukas inimene ​
(Homo sapiens). Sarnasus 
inimahvidega avaldub kehaehituses, füsioloogias, käitumises, sigimises ja haigustes (vana hea HIV). 
Suur sarnasus kromosoomistikus ja geenides. Inimese ja šimpansi genoomi üldine 
nukleotiidijärjestus erineb ca 1,6%. Valkude aminohappeline järjestus erineb  ​
kromanjoonlased​
 , 40k a vanad.  50­40k a tagasi nüüdisinimese arengus 
kultuuriline muutus – ​
hilispaleoliitikumi kultuurirevolutsioon​
.  Hakkas ilmuma  kunst  ☺. 
­­­ Inimeste evolutsiooni tähtsaimad muutused on seotud kahejalgsuse ja omnivoorsuse 
kujunemisega ning sotsiaalsete suhete täiustumisega mõistelise infovahetuse arengus 
(lõpptulemuseks inimkeel kõnes ja kirjas). On arvatud, et ​
puieahvide​
 mõnede populatsioonide 
kohastumine avamaastiku tingimustega viiski kahejalgsuse tekkeni.  ​
Artikuleeritud kõne​
 juba 500k 
a tagasi??! 
­­­ ​
Sotsiaalne evolutsioon ​
tähendab  inimühiskonna  ja tema kultuuride, tsivilisatsioonide, riikluse ja 
tehnoloogiate ajaloolist arengut ning selle käigus omandatud kogemuste ja teadmiste 
uuenduslikku kuhjumist järglaspõlvkondades.  Eellaspõlvkondades omandatud kogemuste, 
teadmiste ja tehnoloogiate edasiandmist järglaspõlvkondadele ühiskondliku kommunikatsiooni 
vahenditega nimetatakse ​
sotsiaalseks  ​
e kultuuriliseks ​
pärilikkuseks​
. => ajaloo teke. Info levik nii 
vertikaalne kui horisontaalne. 
­­­ Nüüdisaegne inimese evolutsioon seisneb peamiselt inimkonna ühtlustumises. Geenivool 
inimpopulatsioonide vahel pole kunagi olnud nii vaba ja ulatuslik kui praegu. Kui see  tendents  
jätkub, kujuneb välja üleilmne inimtüüp, kellel puuduvad nii rassi­ kui ka rahvustunnused.