Eetika konspekt (0)

Mis on eetika ?
Kr. ethos – komme , tava, harjumus
Lad. moralis – komme, tava
Laiemas tähenduses kasutatakse mõisteid eetika, moraal , kõlblus sünonüümidena.
Näit. kutse–eetika = teatud elukutsega (arst, advokaat jm.) seotud moraalipõhimõtted = kõlbelised omadused, mis on seotud kindla kutsega.
Moraalivaldkonnas inimene käsitleb ja hindab maailma oma vajaduste ja püüdluste kaudu, väärtustab seda.
Moraaal on normide kogum, mis reguleerib inimeste käitumist kõigis eluvaldkondades.
Moraal väljendab isiksuse suhet teise inimesse , ühiskonda, loodusesse .
Lad. Norma – reegel, ettekirjutus
Kitsamas tähenduses eetika (ka moraalifilosoofia, normatiivne filosoofia) on valdkond, mis mõtestab konkreetsete moraalinähtuste esinemist , käsitleb valikutegemist hea ja halva vahel  üldteoreetiline tasand, praktiline filosoofia.
Moraalifilosoofia vastab küsimusele „Mis peaks olemas olema?“
Inimeseprobleemi ja moraaliprobleemid iseseisvate küsimustena püstitas Sokrates (469 – 399 eKr).
Praktiline filosoofia ( eetikateooria ) algab Aristotelesest (384 – 322 eKr).
Praktiline filosoofia
 tegeleb küsimustega, mis kerkivad esile igapäevases elus;
 ei jaga tegutsemisretsepte vaid selgitab mõisteid ja argumenteerib ;
 mõtestab küsimusi:
mis on hea elu?
mis on hüve ja pahe ?
mis on õnn?
mis on õiglus?
mis on südametunnistus?
mis on kohus?
mis on vabadus?
mis motiveerib inimest moraalselt käituma?
missugused moraalsed õigused peavad olema kõigile
tagatud?
Moraalifilosoofia suurkujud on Aristoteles (384 – 322 eKr) ja I. Kant ( 1724 – 1804)
Vanakreeka filosoofid seostasid küsimuse miks olla eetiline inimese (isiksuse) vaimse tervise ja harmooniaga.
Alates 18. – 19. sajandist moraalifilosoofia tegeleb eelkõige tegude eetilise iseloomu üle otsustamisega.
20. sajandi 70-ndail – 80-ndail aastal tähtsustub rakenduseetika.
20. sajandi lõpp – 21. sajandi algus: rõhk asetub eetika tihedale seosele sotsiaalsete probleemidega.

Moraali subjekt

Subjekt on tunnetuse või praktilise tegevuse kandja,
teostaja .
Inimene moraali subjektina tegutseb teadlikult ja vastutab oma tegevuse tagajärgede eest.
Vastutus eeldab, et inimene teadvustab oma tegevuse tagajärgi ja tal on valida vähemalt kahe tegevusviisi vahel.
Moraali subjektile on omane:
 arenenud mina-teadvus,
 käitumise ja väärtuste suhteline püsivus,
 oma tegevuse tagajärgede teadvustamine,
Moraali subjektil on kindel arusaam heast ja kurjast.
Moraali subjektiks ei saa olla (ei vastuta oma tegude eest):
väike laps,
vaimuhaige,
täiskasvanud inimene, kes ei teadvusta oma tegude tagajärgi,
inimene, kellel ei ole teist käitumisvõimalust.

Moraali iseloomulikud jooned

Moraal on normide kogum, mis reguleerib inimeste käitumist kõigis eluvaldkondades.
Moraali iseloomulikud jooned:
 Moraal on normatiivne – ettekirjutatav
Lad. norma – reegel, ettekirjutus
Väljendab inimestevaheliste suhete soovitavat tüüpi. Moraalinormides väljendub inimkonna kogemus.
* käsud – keelud
Ära valeta! Ära varasta !
* käsud – näidised
Ole vastutustundlik !
Ole julge!
Ole töökas!
 Moraal on imperatiivne – käskiv, nõudev
Lad. imperativ – käsk, tungiv nõue
Nõuete kaudu suunatakse ja kooskõlastatakse inimeste käitumist, inimestevahelisi suhteid, inimese ja ühiskonna suhteid.
Moraalinõudeid toetab teiste inimeste ja ühiskonna heakskiit või hukkamõist.
Inimene täidab moraalinõudeid vabatahtlikult.
 Moraal on hinnanguline
Valetamine on pahe jm.
 Moraal on üleüldine, universaalne.
Suunatud kõigile inimestele.
Moraali osad:
Moraal
Ideaalne valdkond: Praktiline
arusaamine heast ja kurjast, (materiaalne) valdkond:
normidest, eesmärgid, käitumine
veendumused jm.
Eesmärgid
püüdlused, Tegevus Hinnang
veendumused
NB! Nn. “puhast” kõlbelist tegevust ei ole
olemas, eetilised eesmärgid teostuvad teiste tegevuste kaudu.
NB! Eetiline käitumine eeldab
valikuvõimaluste olemasolu ja oma
tegevuse tagajärgede selget
teadvustamist.
Aristoteles eetikast
Aristoteles (384 – 322 eKr) oli esimene, kes hakkas tegelema eetika kui iseseisva uurimisobjektiga.
A. huvitab tegutsev ja toimiv inimene.
A. käsitluses inimene on:
• zoon politikon (ühiskondlik olend )
• zoon logistikon (mõistuslik olend)
A. ei lähtu käskudest ja keeldudest vaid püstitab küsimused:
mis on hea elu? (kuidas on meeldiv elada?)
mis on hüve?
mis on õnn?
Praktilisel tegutsemisel on suundumus mingi hüve poole → ülim hüve on eudaimonia (õnn või parim elu), sest õnne me valime tema enda pärast.
Eetiline käitumine ei ole antud sünnipäraselt, eetiliseks inimeseks saadakse → loomutäius (voorus) on kujundatav.
Õnn on hinge toimimisvõime vastavalt loomutäiusele.
Loomutäius eeldab mõistuslikku valikut, mis peab olema kesktee äärmuste vahel.
ihnus
Heldus
arutu raiskamine
Õnneks on vaja
• välist soodsat olukorda
• tervet keha ( oluline on mõõdukus ja tasakaalukus)
• mõistuslikku tegevust
Mõtlemine on inimese eripärane tegevus → hea elu on eelkõige mõistuspärane elu.
Hüveline inimene on mõistuslik, enesest lugupidav ja initsiatiivikas.
Inimeses on 2 täiuslikku vormi:
• vaimutööga tegelev inimene ( filosoof )
• tavaolukordades kõlbeliselt käituv inimene.
A. peab eetikat sissejuhatuseks riigikäsitlusele.

Moraali kujunemine

• Ürgkogukondlikule ühiskonnale on omane eel- ehk protomoraal: hea tähendab meid. Mitte-meie on potentsiaalselt vaenulik jõud.
• Tegelik moraal eeldab selget vahetegemist mina ja meie vahel.
Moraali kujunemine on seotud isiksuse kujunemisega: inimene teadvustab oma kordumatust, oma võimalusi ja vastutust.
Moraal kujuneb sugukondliku ühiskonna lagunemisperioodil.
• F. Fukuyama
Võime rühmaviisiliseks koostööks – ühiskondlik kapital –andis eelajaloolisele inimesele olelusvõitluses olulise eelise.
Kõlbelised väärtused ja ühiskondlikud reeglid on mistahes koostöö vältimatu eeltingimus. Oluline tingimus on usaldus.
Ühiskondlik kapital kujuneb omaalgatuslikul teel, normid on kirjutamata ja väljakuulutamata.
Kõlbeline käitumine kujutab teatud vahetust, mis toob kokkuvõttes kasu mõlemale osapoolele.

Teleoloogiline ja deontoloogiline eetika

Kaks põhilist eetikateooriate traditsiooni filosoofias:
I. Teleoloogiline eetika
kr. teleos – eesmärki saavutav
logos - õpetus
Teleoloogiline eetika hindab tegude õigsust või pahelisust vastavalt tagajärgedele – tegu on õige ja hea, kui selle tulem on kiiduväärt, olenemata mis vahenditega see saavutati.
Utilitarism Jeremy Bentham ( 1748 – 1832)
lad. utilitis – kasu
Utilitarismi järgi kasulikkus on kõlbluse mõõdupuu.
J.B püüdis välja töötada moraaliõpetust, mis oleks ratsionaalne , objektiivne, kvantitiivne ja arvestaks lõbu.
Utililitarism taotleb suurimat hüve suurimale arvule inimestele.
Õige tegu on see, mis suurendab mõnu (õnne, kasu, lõbu) ja vähendab valu (õnnetust, kurjust ).
J.B töötas välja hedonistliku kalkulatsiooni (hedonistic calculus), et muuta eetika mõõdetavaks:
 heaolu- või valutunde sügavus;
 selle intensiivsus;
 selle kestus;
 kui tõenäoline on, et selle tunde põhjustas nimelt
arvatav tegevus;
 kui ruttu tahetakse seda tunnet tagasi;
 kas see tunne viib tulevikus heaolu-või valutundele;
 kui palju inimesi on sellest mõjutatud
Utilitarism on demokraatilik, kuid ei arvesta vähemust (näit. marksismi-leninismi õigustus inimeste hävitamisest varanduse järgi).
John Stuart Mill (1806 – 1873)
liigitas hüved-pahed kõrge- ja madalakvaliteedilisteks.
Kaalutud lähenemine: väike kogus kõrgekvaliteedilist hüve (pahe) võib üles kaaluda suure koguse madalamat: vale ja vägivald on nii kõrge kvaliteediga pahed, et need kaaaluvad üles hea, mis neist võib tekkida.
Utilitarismi puudused:
 “suurim hüve” on ebamäärane mõiste (näit. kaasaja
heaoluühiskond)
 ei märka pikaajalisi tagajärgi;
 vähemus võib ostutada kannatajaks “enamuse ikke ”
all;
 soovitavat tulemust on võimalik saada negatiivsete vahenditega;
 kulukas ja aeganõudev analüüs kõigi huviliste
arvestamiseks

II. Deontoloogiline eetika

kr. deon – nõutav, kohustuslik
logos – õpetus
Põhineb ideel, et tegevustel on oma seesmine moraalne väärtus: ühed tegevused on oma olemuselt head (ausus, teiste õiguste austamine jm.), teised – halvad (ebaausus, vägivald jm.), vaatamata kui palju head või halba nad põhjustavad.

Immanuel Kant (1724- 1804)

Kanti järgi ainus loomupärane headus on hea tahe – s.o. tegu, mis juhindub kõrgemast moraalisedusest ja teostatakse kohustundest.
Kategooriline imperatiiv :
“Talita alati vaid vastavalt niisugusele maksiimile, mis peaks (võiks) üldkehtivaks seaduseks saama“.
(vt.moraali kuldreegel )
Deontoloogilise eetika põhimõtted:
 vägivaldsusetus;
 kaasinimesi tuleb kohelda, kui eesmärke iseenestes, mitte kui vahendeid
Deonotloogiline eetika jaotatakse õiguste ja kohustuste teooritateks:
Õiguste teooria järgi on inimesel teatud absoluutsed õigused, mida ei tohi rikkuda (õigus elule, vabadusele, turvalisule, omandile jm.)
Kohustuste teooria järgi kohustused tulenevad õigustest (tuleb olla vägivaldsusetu, austada teisi inimesi jm.)
Kant nimetas oma moraaliteooriat universalismiks.
Põhipuudus:
Paindumatus, kompromissitus
Uusaegne eetika. I.Kant
Suure Prantsuse revolutsiooni ideaal – vabadus, võrdsus, vendlus.
Uusaja moraal keskendub reeglitele ja seadustele , millele allumist tuli pidada eetilise käitumise aluseks.
I. Kant (1724 – 1804)
püstitab 3 suurt küsimust, millele kokkuvõtvalt lisab ka
4-nda
I. Mida ma võin teada?
II. Mida ma pean tegema?
III. Millele ma võin loota?
IV. Mis on inimene?
II Inimene kõlbelise olendina on aktiivne. Inimese moraalne mina sünnib temast endast (moraalikäsk on inimeses a priori), kusjuures moraalne mina on olulisem kui teoreetiline.
Kant otsib üldkehtivat ja paratamatut eetikat ning jõuab ratsionalistliku kohuse -eetikani.
Inimesele on a priori antud kategooriline imperatiiv – kõrgeim kõlblusseadus.
* „Talita alati vaid vastavalt niisugusele maksiimile, mis
peaks (võiks) üldkehtivaks seaduseks saama“
* „Talita nii, et sa käsitled inimkonda, nii enda isikus
kui iga teise isikus, alati eesmärgina, mitte kunagi aga palja vahendina“
Hüveline inimene järgib moraali ülimat normi normi enda pärast, lähtub kohusetundest.
Kant on deontoloogilise (kr. deon – kohustus) e kohuse-eetika rajajaid. Käitumise moraalne väärtus on selle reeglites , motiivis: õige käitumine ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks.
Praktikalisel mõistusel on 3 postulaati, mis jäävad teoreetilisele mõistusele kättesaamatuks.
Kategooriline imperatiiv nõuab e. postuleerib :
• tahtevabadust
Inimene tunneb vabadust kui oma sisemist olemust, seda pole võimalik teoreetiliselt tõestada.
Kohuse mõiste põhineb vabadusel. Inimene vabaduse kandjana on asi iseeneses;
• hinge surematust
Õiglustunne püsib hinge surematusel;
• usku Jumalasse
Jumala olemasolul põhineb usk oma kõlbelisse jõudu.
Inimeseks olemine tähendab vabadust.

Moraalne relativism ja absolutism

Moraalse absolutismi (ld absolutus – tingimatu, sõltumatu) järgi eksisteerivad absoluutsed universaalsed standardid, millega tegevuse moraalsust
hinnata.
Mineviku ühiskondades oli ülekaalus moraalne
absolutism.
Deontoloogiline eetika
Moraalse relativismi (ld relativus – suhteline) järgi teo moraalsus või ebamoraalsus ei ole sisemiselt determineeritud, vaid sõltub eesmärkidest, olukorrast, tulemustest jms.
Teleoloogiline eetika
Tänapäeva ühiskonnas muutub valdavaks
moraalne relativism.
Kompromissid.
Skeptitsism : ükski moraalinorm ei ole korrektne
Egoism : on ainult üks moraalinorm - oma õnne
(lõbu) suurendamine
Nihilism: ei ole midagi, mis oleks moraalselt õige
või vale
Kaasajal soovitatakse eetiliste konfliktide lahendamisel lähtuda tasakaalustatud analüüsist: ühendada deontoloogiline ja teleoloogiline analüüs.
Moraali ideaal
kr idea – algkuju, näidis
Moraali ideaali käsitletakse
• kõrgeima hüvena
ja ühtlasi
• moraalinormide kõige üldisema alusena
Ideaalis on ühendatud arusaamad
* kõrgeimast hüvest
* täiuslikemaist inimsuhetest
* kõige täiuslikumast inimesest
Ajastuti on kõlbelised ideaalid olnud erinevad.
Kõlbelist ideaali on käsitletud:
naturalistlikult (ld natura – loodus)
Ideaal tuletatakse empiirilisest tegelikkusest.
Ideaali ülesandeks on laiendada inimese perspektiive;
transtsendentselt (ld trancendens – piiridest väljuv)
Ideaal on tegelikkusest sõltumatu, üleloomulik, sealpoolne .
Ideaali ülesandeks on juhtida inimest sealpoolsuse suunas.
Albert Schweitzer (1875 – 1965)
Põhiteos „Kultuur ja eetika“
1905.a. alustas meditsiiniõpinguid
1913.a. siirdus Aafrikasse
1952.a. Nobeli rahupreemia
A.S. leiab, et euroopalik kultuur on sügavas kriisis :
∙ materiaalsus valitseb vaimsuse üle;
∙ ühiskond valitseb indiviidi üle;
∙ on kaotatud püüdlus eetilisele täiustumisele
Eetika ei ole teadmine vaid individuaalne valik, tegevus, käitumine.
Eetika tegeleb igavikuliste, teadus – lõplike nähtustega.
Eetika on piiritult avardunud vastutus kõige elava eest.
Maailmavaade ja kogu kultuur peavad põhinema eetikal.
A.S. eesmärk: ∙ põhjendada maailmavaate eetilisust;
∙ tegutseda indiviidi tasandil inimeselt inimesele, elavalt elavale.
Aukartus elu ees eetika (1915)
Elementaarne tase on elutahe. Elutahe leiab oma edasiarenduse eetikas.
Ma olen elu, mis tahab elada, ma olen elu keset elu, mis tahab elada.
Headus on kõik see, mis jaatab elu. Kurjus on elu eitus , mida ei ole võimalik lõplikult võita.
Eetika toimib isiksuse tasandil, eeldab individuaalset valikut, vahetut tegevust.
Emmanuel Levinas (1906 – 1995)
1961. a. suurteos „Totaalsus ja lõpmatus“
E.L. leiab, et lääne filosoofias on totaalsuse nostalgia .
Filosoofia ajalugu võib käsitleda kui katset universaalseks sünteesiks:
teadlikkus enesest on ühtlasi teadlikkus kõiksusest → inimene tunneb end ahistatuna.
E.L.: suhe inimeste vahel on mitte-sünteesitav → tõeline hendus põhineb palgest palgesse kooselul.
Eetika on esmane filosoofia. Eetiline suhe on teispool teadmist.
E.L. : minu ülesanne ei ole üles ehitada eetikat; ma püüan vaid otsida tema mõtet, teha küsitavaks naiivne ja loomulik püsimine olemises.
E.L. eesmärk: tahan esitada intersubjektiivse suhte sisu probleemi.
Inimene tähendab läbimurret olemises, olemise lõhenemist, sest inimene rajab end teisiti kui olemine.
„Eetiliste veidruste“ – inimese inimsuse ilmumine on olemise murdumine.
Olla inimene tähendab elada nii, nagu ei oldaks üks olev teiste olevate hulgas.
Inimese eetilises suhtes inimesega avaneb lõpmatus.
Inimliku inimlikkus – tõeline elu – on praegu ära.
Intersubjektiivne suhe
• põhineb vahetul, so palgest palgesse kooselul;
• kui autentne suhe teistega on vastutus, sest side teistega
sõlmub vaid vastutusena;
• on ebasümmeetriline. Ise on teiste jaoks.
Diakoonia on enne dialoogi. Minul on alati rohkem
vastutust kui kõikidel teistel.
Nägu
* Suhe teisega on palgest palgesse
* Suhe näosse on algusest peale eetiline
* Näo sisu ei saa hõlmata mõtlemisega, ta viib teispoole
* Näo ilmumises on vastandikkus:
siin on käsklus → „Sa ei tohi tappa!“
siin on vaesus ( palve ) → nägu palub end teenida
* Nägu tähendab lõpmatust. Teiste suhtes ei olda kunagi
vaba.
Inimene ja maailm
* Mina kui subjekt – ma olen mina ainult sel määral, mil
ma olen vastutav . Ma võin asendada kõiki, aga keegi ei
saa asendada mind.
* Kui Ise on Teise jaoks, siis ilmneb lõpmatuse ausära.
* Mina on alati vastutav ja kannab universumit, milline ka poleks ajaloo kulg.
John Rawls (sünd. 1921)
1958.a. „Justice as Fairness“
1971.a. „A Theory of Justice“
J.R. püüab luua deontoloogilist teooriat, mis tunnustaks tagajärgede tähtsust.
Õiglus ei saa piirduda enamuse heaoluga , olulised on inimeste sisemised arusaamad õiglusest.
Õigluse teooria peab saavutama peegel -tasakaalu õigluse printsiipide ja inimeste intuitiivsete sisehoiakute vahel.
J.R. formuleerib kaks õigluse printsiipi, millele peab toetuma õiglase ühiskonna põhistruktuur → vastavalt printsiipidele toimub primaarsete sotsiaalsete hüvede jaotus.
Primaarsed sotsiaalsed hüved: õigused ja vabadused , võimalused, sissetulek ja rikkus, eneseväärikus (ülim primaarne hüve).
Algsituatsioon – vabade ja võrdsete inimeste ratsionaalne printsiipide valik, mis toimub täieliku erapooletuse tingimustes (mõtteline eksperiment teadmatuse looriga).
Esimene printsiip: suurim võimalik võrdne vabadus
Vabadust võib piirata ainult vabaduse enda pärast.
Teine printsiip: sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus on õigustatud ja õiglane, kui on seotud
• võrdsete võimaluste printsiibiga, mille järgi ametid peavad olema kättesaadavad kõigile. Kõigil peab olema võimalus oma võimeid arendada;
• erisuse printsiibiga, mille järgi erisused peavad tulema kasuks kõigile: andekatele ja töökatele võimaluste ja hüvitiste andmine on võimalik ainult juhul, kui sellega parandatakse ka vähemkindlustatute olukorda (utilitarismi vastu).
Francis Fukuyama (sünd. 1952)
1992.a. „The End of History and Last Man“
1999.a. „The Great Disruption“
(„Suur vapustus “ 2001)
Ühiskondliku kapitali idee propageerija.
Aastail 1960 – 1990 toimus USA-s jt. juhtivates tööstusmaades ühiskondlike tingimuste halvenemine – suur vapustus (kuritegevuse kasv, perekondlike sidemete nõrgenemine, usalduse kriis).
Alates 1960-ist üksikisik vabaneb piiranguist.
F.F.: ühiskond, mis nõuab piirangute kaotamist tehnoloogilistes uuendustes, peab leppima piiride kadumisega inimeste käitumises.
F.F. vastandab piirangute kadumisele koostööreeglite pideva kujunemise.
Ühiskondlik kapital on mingi rühma liikmete ühiste mitteametlike väärtuste või normide kogum, mis võimaldab neil teha koostööd. Koostöö põhineb usaldusel ja muudab rühma töö tõhusamaks.
Seoses võrgustike tekkimisega muutub ühiskondlik kapital eriti oluliseks, sest võrgustik eeldab ühiseid norme ja väärtusi.
F.F.: Ilma ühiskondliku kapitalita ei saa olla kodanikuühiskonda, ilma viimaseta - demokraatiat.
XX sajandi – XXI sajandi alguse aktuaalseid eetilisi probleeme
Tendentsid kaasaja eetikas:
I. Suunatus tänasesse
Eesmärgiks on isiklik heaolu.
Heaoluühiskonda püüti luua Henry Fordi Ford Motor
Company põhimõttel, pidades kitsast spetsialiseerumist ja “liikuva töölindi” ideed igati eetiliseks.
Hierarhiline organisatsioon → Fr. Winslow Taylori teadusliku juhtimise põhimõtted: ülevalt alla, kusjuures tööliselt ei oodatud vähimatki loovust.
Filosoofiline üldistus: H. Marcuse “ühemõõtmeline
inimene”, kes pole vaba, kuid on oma eluga rahul ja
peab end õnnelikuks.
Isikliku heaolu tähtsustamine tähendas egoistliku
eetika levikut:
 äärmuseni arenenud individualismi;
 üksindust;
Inimese suhtlusring kaotab isikupära – nn
„ ecstasy of communication “.
 ühiskondlike sidemete nõrgenemist
Viimased 30 aastat räägitakse eetika kriisist, mille
ilminguteks on kuritegevuse laienemine, narkomaania
levik, hoolivuse kahanemine inimestevahelistes
suhetes, usalduse vähenemine jm.
Fr. Fukuyama “The Great Disruption” 1999.a.
(„Suur vapustus“ 2001.a.)
Kriisi püütakse ületada:
 praktilise eetika abil;
 lähtutakse seisukohast , et kriis laheneb ise, sest inimene on oma loomult ühiskondlik olend.
II. Suunatus tulevikku
Vastutus tulevaste põlvede ees.
Tasakaalustatud (säästva) arengu propageerimine.
Eelduseks on loominguline inimene.
1966.a. F.F. Schumacher “Small is Beautiful”:
Eetiliseks saab pidada vaid tööd, mis annab inimesele
arenguvõimalusi, võimaldab ületada egoismi ning loob
vajalikke tooteid ja teenuseid.
Hoolivuse eetika
1984.a. Nel Noddings “Caring”
Oluline on hoolivus ise.

Eetikakoodeksid

1990ndatel aastatel oli 80% USA suurematest äriettevõtetest eetikakoodeksid.
Eetikakoodeksi abil püüab juhtkond viia kindlat mooralipoliitikat oma töötajate teadvusesse.
Eetikakoodeksid jagatakse kolme rühma:
normatiivsed
väärtustele tuginevad
sotsiaalselt kohustavad
Näidis ELCOTEQ Network’i eetikakoodeks (väärtusel tuginev)
Rahulolev klient
Me teame oma klientide vajadusi ning vastame sellele parima teenindusega : professionaalsuse, kvaliteedi, tähtaegadest kinnipidamise ning efektiivse hinnaga. Me oleme otsustusvõimelised ja kiired.
Koostöövõime
Me toetame kliente ja töökaaslasi arvestatavat avatud ühistööd.
Usaldatavus
Me peame kinni oma klientidele ja töökaaslastele antud lubadustest.
Tulemuslikkus
Meie tegevuse lähtekohaks on majanduslik edu, mis põhineb meie poolt kavandatud strateegilistel plaanidel ja aasta eelarvel.
Kohanemisvõime
Me mõistame vajadust muutuda ja areneda, mispärast ka vastame muutustele kiiresti. Soovime avastada uusi tegevusviise ja julgeme neid kiiresti ellu viia.
Hoolitsus ümbritseva keskkonna eest
Me suhtume vastustundega meie mõju all olevasse looduslikku keskkonda ning toetame meid ümbritsevat sotsiaalset keskkonna positiivset arengut.

Praktilise eetika põhiprobleeme

Praktiline eetika on kaasaja ameerika analüütilise moraalifilosoofia suund, mis püüab ületada moraalifilosoofia elukaugust, abstraktsust.
Praktilise eetika probleemide puhul on oluline:
 probleemi teravus : probleem peab olema tähtis ja päevakajaline;
 selge sesukohavõtt: oluline on mitte ainult teiste arvamustega tutvumine, vaid jõudmine isikliku arvamuseni.
Praktilise eetika probleeme:
* võrdõiguslikkus
* rikkus ja vaesus
*sugupoolteerinevused
* narkootikumide tarvitamine
* kutse-eetika
* sündivuse reguleerimine
* enesetapp
* eutanaasia (halastussurm)
* surmanuhtlus
* loomade õigused
Praktiline eetika püüab muuta inimesi ühiskondlikult aktiivseiks, ületada valitsevat ükskõiksust.

Ärieetika probleeme

Arenenud riikides valitseb arvamus, et edukas äri peab tuginema eetikale.
Varakapitalismis kapitali kogumise staadiumis tihtipeale ei valitud vahendeid, ei hoolitud partnereist  esimese miljoni kohta polevat “eetiline” küsida.
Esimene ärieetika keskus loodi 1976. a. USAs Bentley College’is, Massachusetts’is.
Ärieetika ülesanne on aidata ettevõtjal lahendada moraalikonflikte, mis tulenevad äritegevusest.
Ärieetika kohta märgitakse: eetiline käitumine on õige käitumine vastavalt seadusetele ja ka üle seaduslike normide.
Ärieetika aluseks peaks olema võidan/võidad põhimõte  äripartnerid otsivad ühisosa, millest kõik pooled saavad kasu.
Teised põhimõtted:
 võidan/kaotad
Võitja kasutab oma tahte saavutamiseks oma positsiooni, jõudu, isikuomadusi jne., arvestab ainult oma ettevõttega;
 võidan
Otseselt ei soovita teise poole kaotust, lihtsalt mõeldakse kitsarinnaliselt ainult iseendale . Ettevõtja võib jääda üksi;
 võidan/võidad või pole äri
Ei leita ühisosa, mis rahuldaks mõlemat poolt ja äri jääb lihtsalt ajamata.
 kaotan/kaotad
Ollakse valmis kaotama, peaasi et ka partneril halvast läheb;
(vt. Stephen R. Covey)
Ettevõtte moraalipoliitika on allutatud eelkõige tarbja rahuldamisele.
Kui ühiskond tahab ettevõtet mõjutada eetilisemale käitumisele, siis saab ta seda teha eelkõige tarbja
kaudu.
Põhilised moraalimõisted (kategooriad)
Moraalimõistetesse kätketud sisu on ajaloos erinev.
Moraalimõistetes sisaldub peale nn. üldinimliku moraali ka grupi ja individuaalne moraal.
Headus (hüve) ja kurjus
Hea mõiste väljendab kõike inimest ja inimeste ühendusi jaatavat, neile väärtuslikku, meeldivat ja kasulikku .
Kurjus on headuse vastand .
Headus ja kurjus on eesmärgipäraste tegevuste karakteristikad, mis on suhestatud ideaaliga.
Hea ja kurja alged on inimese vajadustes ja püüdlustes, seega hea ja kurja olemus on aksioloogiline, mitte ontoloogiline.
Hea ja kurja vastandlikkus ei ole absoluutne, reeglina valib inimene suurema või väiksema hea vahel.
Kohus ja südametunnistus
Kohuse mõiste rõhutab moraalinõuete täitmise ja eetilise ideaali poole pürgimise vajadust.
Kohuse mõiste on otseselt seotud moraalifilosoofia keskse küsimusega – mis peaks olemas olema? – ning suunab inimest ületama lõhet olemasoleva ja püüdluste vahel.
Kohuse täitmine eeldab igapäevase rutiini, autoriteetide ja komplitseeritud olukordade surve ületamist, eneseületamist.
Inimene tajub kohust kui oma seesmist veendumust.
Südametunnistuse mõiste suhestab inimese püüdlused, otsused ja tegevuse kohuse mõistega.
Südametunnistus on inimese võime anda hinnang oma eesmärkidele, püüdlustele, tegudele.
Südametunnistus on inimese vastutus iseenda ees.
Südametunnistus tagab inimesele võime ilma välise sunnita täita oma kõlbelist kohust.
Õnne mõiste väljendab täiusetunnet. Õnn eeldab inimesepoolset pingutust.
Õnne paradoks J.S. Mill: inimese teadlik võime elada õnneta moodustub kõige kindlama vahendi täiusliku õnne saavutamiseks.
Mida vähem me jookseme õnne järele, mida enam me oleme hõivatud oma elutööga, seda enam rahuldust ja õnne me leiame.
Õigluse mõiste nõuab, et inimeste õigused ja kohustused, tegevus ja selle tulemused, teened ja tunnustus oleksid omavahel vastavuses ja arvestaksid inimühendust.
Õiglust käsitletakse tihtipeale eelkõige võrdsusena.
Põhiline: inimese esmaste õiguste ja väärtuste kaitsmine.