Eetika: õige või väär (0)

1
EETIKA – ÕIGE VÕI VÄÄR
Eetikasse puutuvaid küsimusi
Mille alusel väidetakse, et varastada või valetada
ei tohi? Miks ei tohi?
Mille alusel väidetakse, et täiskasvanud inimene
peab arvestama oma tegude tagajärgedega ja
nende eest vastutama?
Kas teise inimese tapmine on alati halb ja
õigustamatu?
Enesetapp, abort, eutanaasia , surmanuhtlus.
Kuidas ratsionaalselt põhjendada, et need
tegevused on moraalselt lubamatud või vastupidi -
lubatud?
Kas krokodillinahast saabaste kandmine on
moraalselt väär?
Eetikasse puutuvaid küsimusi
Mis mõttes üldse on kellegi tegu õige või väär
(halb või hea)?
Mis ja miks on lubatud ja mis ei ole?
Mida see tähendab, kui me ütleme, et nii ja nii
peab käituma või ei tohi käituda?
Kas moraalsus on ainult eelarvamuse asi või
saame anda oma moraalsetele seisukohtadele
ka häid põhjendusi?
Kuidas me peaksime elama?
Filosoofia haru, mis sedalaadi küsimustega
tegeleb on eetika ehk moraalifilosoofia.
Eetika harud:

Praktiline eetika (rakenduseetika)

Normatiivne eetika (normid)

Metaeetika
1. Praktiline eetika (rakenduseetika) - Käsitleb konkreetseid moraaliprobleeme, mis kerkivad üles erinevates eluvaldkondades.
2. Metaeetika - ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis -loogilise analüüsiga. Uurib moraalimõisteid, moraalikeel
2

Normatiivne eetika - teooriad moraalselt õige e. hea käitumise kohta Milline käitumine on moraalselt õige (hea) ja milline väär (halb): Mida peab tegema?
Normatiivse eetika keskne küsimus – mis on käitumise moraalse väärtuse juures tähtsam, kas teo enese seesmine väärtus või teo tagajärg?
3 liiki normatiivseid moraaliteooriaid:

• teleoloogilised
  
• deontoloogilised
  
• voorusteooria
  

I Teleoloogiline eetika ehk tagajärje eetika
Eetikateooriad , mille järgi teevad käitumise heaks või halvaks käitumise tagajärjed.
Vaatleb eetiliste küsimuste puhul eelkõige tegusid ja nende tagajärgi (nt utilitarism , konsekventsialism)
Näit. hindaks teleoloog käitumise õigsust või väärust (valetamine...) selle järgi, mis see endaga kaasa toob. Teleoloogi jaoks pole olemas teo sisemist väärtust. Valetamise puhul on halb valetamise tagajärg.
Kui vale teeb kasvõi natuke head, kui tõerääkimine , siis on kohustus valetada.
II Deontoloogiline eetika ehk kohuse -eetika
Käitumise moraalne väärtus asub neis tegudes enestes. Mõned teod on vaatamata kõigele (vaatamata tagajärgedele ) moraalselt kohustuslikud.
Deontoloog aga peaks näit. valetamist ennast sisemiselt vääraks.
III Vooruseetika
Eetikateooriad, kus keskseks on vooruse mõiste.
I Teleoloogiline eetika ehk tagajärje eetika
1. Utilitarism teleoloogilise teooriana
Utilitarism on tuntuim teleoloogiline teooria.

• Konsekventsialistlik printsiip (tagajärje eetika): kõigepealt uurime välja erinevate tegude võimalikud tagajärjed ja siis otsustame, kas need teod on õiged e. moraalselt head.
  Eesmärk õigustab abinõu . Õigluse tagamine on väga oluline moraalne eesmärk.
  
• Kasulikkuse printsiip: tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne, naudingut, heaolu, on õige tegu.
  

Jeremy Bentham (1748- 1832 )
Tegude õige eesmärk on tagada suurim õnn
3
suurimale hulgale. Leevendage valu ja edendage naudingut ja õnne.
John Stuart Mill (1806-1873)
Milli arvates on Benthami lähenemine toores .
Mill eristas kõrgemaid ja madalamaid
naudinguid. Kõrgemad ehk peenemad
naudingud ( intellektuallsed, esteetilised .., loovus , vaimsus) on kalkulatsioonis kallimad (kõrgemad e. peened naudingud ületavad madalamad). Tuleb teha vahet õnnel ja puhtmeelelisel naudingul. Madalamad naudingud: söömine, joomine, seksuaalsus...Kui madalamate naudingutega liialdatakse, võib see kaasa tuua hoopis valu.
Kust me aga teame, et kõrgemate naudingute kogemine on tõesti parem? Mill oli empirist - kogemus on seda näidanud
Mill:
“Parem olla rahulolematu inimene kui rahulolev
siga; parem olla rahulolematu Sokrates kui
rahulolev lollpea”. Mill kritiseerib Benthanit: Elu nautiv siga oleks pisu kõrgemas moraalses seisundis, kui rahulolematu Sokrates (Benthami järgi). Selline lähenemine on aga toores.
Kaks utilitarismi tüüpi:

Teoutilitarism – tegu on õige siis, kui tal on head tagajärjed („üldiselt ära valeta„)

Reegliutilitarism – tegu on õige siis, kui ta järgib reeglit, mille järgimine toob kaasa palju kasu, õnne, heaolu suurele hulgale. Kui järgida reegleid, mis annavad meile soovitud tulemused, on kasu maksimaalne. (Ära valeta, varasta ega peta , ära põhjusta asjatuid kannatusi!)
Utilitarismi tugevused

• annab konkreetse juhise , lahenduse igale olukorrale (tee seda, mis toob kaasa kõige suurema kasu!)
  
• on sisuline, tuleb aidata kaasa heaolu suurenemisele ja leevendada kannatusi
  
• me ju eelistame neid tegusid, mis toovad kaasa suurema heaolu
  
• negatiivse vastutuse idee (Nielsen) – me ei vastuta mitte ainult oma tegude tagajärgede eest, vaid ka oma mittetegude tagajärgede eest
  
• hea iseloom ja südametunnistus on vajalikud, isegi siis, kui satume vastuollu mõnede näilist kasu toovate tegudega (ikkagi siin tegutseme oma hea südametunnistuse järgi)
  

Utilitarismi kriitika

• teoorias on utilitarism väga atraktiivne, kuid praktikasse rakendades tekib mitmeid raskusi
  1. Õnne on raske mõõta ja raske on võrrelda erinevate inimeste õnne
  2. Kes suudaks ette näha mingi teo kõiki olulisi tagajärgi pikemas või lühemas ajalises mõistes?
  3. Õigustab ebamoraalseid tegusid. Näiteks mingi kamp annab kellelegi peksa, kamp saab heaolu e. naudingu sellest, aga teine inimene saab tagajärjena valu ja kannatusi.
  

4
II Deontoloogiline eetika ehk kohuse-eetika
Kohustustel põhinevad e. deontoloogilised teooriad
„ deon “ = kohustus

• inimesel on teatud kindlad kohustused, tegevused, mida ta tegema peaks ja tegevused, mida ta teha ei tohiks
  
• olla moraalne tähendab täita oma kohustusi hoolimata tagajärgedest. Mõned teod on absoluutselt õiged ja teised valed. Eesmärk ei õigusta kunagi abinõu. Ebaõiglane toimimine on väär isegi siis, kui see toob kaasa suuremat kasu.
  

Immanuel Kanti eetikateooria - „Alusepanek kommete metafüüsikale“( 1785 )
Moraalselt õige on selline tegu, mis lähtub kohustustest (kohusest) Moraalselt ei ole õige selline tegu,
mis lähtub tunnetest, ihadest , kalduvustest. Teo MOTIIV on Kantile tähtsam, kui teo tagajärg.
Immanuel Kant (1724-1804)
Moraal on käskude ja kohustuste süsteem (reeglideontoloogiline süsteem). Mõistus nõuab, et me iialgi ei valetaks ega varastaks. Inimestel on teatud kohustused, mis absoluutselt tingimusteta kehtivad. Mõistuse abil võime välja töötada moraaliprintsiipide kogumi.
Kategooriline imperatiiv
Moraalimaailma valitsevad universaalsed ja tingimatud kõlblusseadused – nn kategooriline imperatiiv.
Tegu on hea mitte siis, kui sellel on head tagajärjed, vaid siis, kui see on toimunud sõnakuulelikkuses sellele sisemisele kohusetundele, mida meis tekitab universaalne kõlblusseadus – Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad need teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata. Inimene peab käitudes lähtuma sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastuses: "Toimi vaid niisuguse maksiimi (üldine reegel) järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks". Tee seda, mida mõistus ütleb olevat seesmiselt õige. Moraalset kohust tuleb täita vaid kohustuse enda pärast! (Ülim Hüve!)
Ainus asi, mis on absoluutselt hea, hea iseenesest, on Hea Tahe . Õnn ilma hea tahteta on teenimatu vedamine , halval teel saadud võit.

• Me võime kasutada mõistust oma tegutsemismaksiimide universaliseerimiseks. Kant arvas , et igaüks meist oleks võimeline mõistuse abiga jõudma täpselt ühe ja sama, ideaalse moraaliseaduseni.
  
• Kanti süsteemil on tegelikult sügavalt religioosne mõõde.-
  1) inimese tingimusteta väärtustamine 2) inimeste võrdne väärikus 3) moraali ülim õigustamine
  Kehtiv religioosne eetika ja kehtiv filosoofiline eetika on sarnased. Moraaliseadus käsib meil olla moraalselt täiuslikud. Me peame olema võimelised moraalset täiust saavutama. Kuid me ei saa saavutada täiust selles elus, sest ülesanne on oma loomult lõpmatu . Järelikult peab ka olema teispoolne elu, kus me jätkame ideaali poole liikumist. Jumal jõustab moraaliseadust. Moraaliseadus lõpeb õiglase tasuga õnne näol, vastavalt voorusele kui „täielikule hüvele“.
  

5
Need, kes väärivad õnne, saaksid seda vastavalt oma moraalsele teenele.
Kanti vaate kriitika

Vastuolus intuitsiooniga
Kui reegel „räägi alati tõtt“ on absoluutne ja seda tuleb alati järgida, siis teatud tingimustes, kus tõe rääkimine on vägagi ebaeetiline ja kahjulik, on see reegel ka ise kahjulik, kuna välistab igasuguse vastutustunde

Emotsioonide roll
Kanti moraaliteooria jätab emotsioonidele ebaadekvaatse rolli (empaatia, sümpaatia ..)

Head idioodid
Kant ei võta piisavalt arvesse tagajärgi. Mõni heade kavatsustega idioot võib tahtmatult põhjustada paljude inimeste surma. Heal tahtel võivad olla halvad tagajärjed.
4. Kui me ei leia tõestust Jumala olemasolu kohta, kas siis peaksime moraali üldse hülgama?
III Vooruseetika

• keskseks voorusemõiste
  
• Erinevalt Kantist ja utilitaristidest (keskendusid mõlemad üksikute tegeude õigsusele või väärusele) keskendub vooruseetika inimese elule tervikuna
  
• Põhiküsimus- Kuidas peaksin elama? Arenda oma voorusi , nii saad inimolendina õitsema.
  

Vooruseetika põhiidee :

• tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone
  
• tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid tähtis on ka, et inimene naudiks hea olemist, et tal poleks kiusatust halba teha
  
• vooruseetika jaoks on küsimus „Mis sorti inimeseks peaksin ma saama?“ (teo- ja kohuse eetika küsimuseks oli „mida ma peaksin tegema?“)
  
• eetika- kujundada täiuslikke imetlusväärseid iseloome, tuleb püüda olla ideaalne inimene)
  Vooruseetiku jaoks pole ebavooruslik ( vooruste suhtes ükskõikne või paheline) elu elamist väärt!
  

Vooruste ja tegude seos:

• Voorused avalduvad toimepandud tegudes, häid tegusid teevad eelkõige head, s.t. vooruslikud inimesed (sekka võib juhtuda mõni halb tegu, aga see ei muuda asja olemust)
  

Vooruseetika ajalugu

• Vooruseetika lähtekohaks Aristotelese teos Nichomachose eetika.
  
• Kaasaegsetes teooriates ka tükke ( Platon , Aquino Thomas , Hume , Nietzsche )
  

Antiikne vooruseetika:
Aristoteles :

• Inimelu eesmärk on õitseng EUDAIMONIA. Mitte niivõrd õnn. Kui inimese terviklik heaolu.
  

6

• Õitsengut edendavad teatud kindlad elamise viisid nagu teatud hoolitsemine kirsipuu eest toob kaasa selle kasvamise, õied ja viljad
  

• Õitsemiseks on vaja omada voorusi
  
• Mõõdukus, „kuldse keskmise“ järgi elamine
  
• Lisaks vooruslik olemisele peab olema ka terve, jõukas, tark, ning elus peab vedama
  

Aristoteles:
Kalduvus käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates olukordades. Moraalselt täiuslik inimene ei saa sinna midagi parata, et ta head teeb- see on niisama loomulik, kui aastaaegade vaheldumine.
Aristotelese moraalsed voorused:
Vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus (lahkus),
eneseväärikus, leebus, tõearmastus, viisakus ,
õiglus jt.
See on Aristotelese teooria kuldsest keskteest
äärmuslike käitumisviiside vahel. (kriitika: Kuidas aga rakendada seda „kuldset keskteed“?)
Aristoteles ei pea oma loetelu täielikuks ja lõplikuks. Ta
lihtsalt teab, et voorusi on rohkem kui Platon arvas (vt
Riik 430c-d): tarkus, vaprus, tasakaalukus, õiglus,
mida Platon pidas piisavateks ja lõplikeks (Riik 487a).
Moodsad voorusteoreetikud:
Elizabeth Anscombe (1919-2001)
Alasdair MacIntyre (1929-)
Philippa Foot (1920-2010)
Richard Taylor (1919–2003)
Vooruseetika kriitika:

• Teoreetikud annavad küll vooruste loetelu, aga need ei kattu. Voorused sõltuvad ajast ja kohast
  Kui Aristoteles pidas uhkust vooruseks, siis kristluses on uhkus patt.
  
• Teoreetikutel on oma eelarvamused ja eelistused vooruste puhul (eluviise, mis neile ei meeldi, käsitlevad pahelistena)
  
• Vooruseetika ei vasta küsimusele „Mida on õige teha antud olukorras?“ Ei anna juhtnööre eetikadilemmade küsimustes, kuidas neid lahendada?
  
• Teooria eeldab „inimloomuse“ olemasolu, kellele on mõned üldised käitumise ja tundmise mallid. Paljud filosoofid aga eitavad inimloomuse olemasolu üldse ( Sartre )
  

Kirjandus: Louis P. Pojman Eetika. Õiget ja väära avastamas Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2005 Ptk. 6 7 8