või kesksele motiivile. · Kareva armastuslüürika on originaalne, liigub tundeväljenduses pigem ütlematajätmistes kui otsesõnu väljendatud tunnetes. Reliigiast · Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust: "Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekraani kaudu" (Väljataga 1991). Sakraalsus, religioossus Paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena: "Sest sealpool on valgus ja heledad näod hõljumas pilvesid pidi ja siinpool on mardikad tõugud ja teod ja muld minu põskede ligi..." ("MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE"). Lüürika traagilisus · Kahes viimases kogus on sagenenud
Huvitamates luuletustes (kogus „Maailma asemel,“ 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja – seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus. Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust: Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekstaasi kaudu (Väljataga 1991). Religioosne püüdlus avaldub sageli mõttelise vertikaalteljena, kus vastandatakse ülemisi ja alumisi ruumiosi: Sest sealpool on valgus / ja heledad näod / hõljumas pilvesid pidi / ja siinpool on / mardikad tõugud ja teod / ja muld on minu põskede ligi (“MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE”). Kareva sõnastab eelistatult suuri objekte, mõõtmeid, kujundeid ja teemasid
Huvitamates luuletustes (kogus ,,Maailma asemel," 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus. Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust: Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekstaasi kaudu (Väljataga 1991). Religioosne püüdlus avaldub sageli mõttelise vertikaalteljena, kus vastandatakse ülemisi ja alumisi ruumiosi: Sest sealpool on valgus / ja heledad näod / hõljumas pilvesid pidi / ja siinpool on / mardikad tõugud ja teod / ja muld on minu põskede ligi ("MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE"). Kareva sõnastab eelistatult suuri objekte, mõõtmeid, kujundeid ja teemasid. Tihti toetab seda
Ideaalis on ühendatud arusaamad * kõrgeimast hüvest * täiuslikemaist inimsuhetest * kõige täiuslikumast inimesest Ajastuti on kõlbelised ideaalid olnud erinevad. Kõlbelist ideaali on käsitletud: naturalistlikult (ld natura loodus) Ideaal tuletatakse empiirilisest tegelikkusest. Ideaali ülesandeks on laiendada inimese perspektiive; transtsendentselt (ld trancendens piiridest väljuv) Ideaal on tegelikkusest sõltumatu, üleloomulik, sealpoolne. Ideaali ülesandeks on juhtida inimest sealpoolsuse suunas. Albert Schweitzer (1875 1965) Põhiteos ,,Kultuur ja eetika" 1905.a. alustas meditsiiniõpinguid 1913.a. siirdus Aafrikasse 1952.a. Nobeli rahupreemia A.S. leiab, et euroopalik kultuur on sügavas kriisis: materiaalsus valitseb vaimsuse üle; ühiskond valitseb indiviidi üle; on kaotatud püüdlus eetilisele täiustumisele Eetika ei ole teadmine vaid individuaalne valik, tegevus, käitumine.
Selle saavutamiseks peaksime olema puhtalt mõistuslikud olendid ja mitte aheldatud meelelisusesse. Veel enam maises elus näeme, et õnn mis üksikule saab osaks ei ole sõltuv tema vooruslikkusest. Kui eetilise seaduse hääl meis kõneleb ja nõuab, et me ei püüdleks üksnes maise õnne poole - see oleks rohkem osavuse kui vooruse küsimus - vaid et teeksime head eetilises tingimatuses - niisiis püüdleksime väärilise õnne ( Glückwürdigkeit) poole - siis peaks olema ka sealpoolne elu eetilisele isiksusele õigluse mõttes. Kuidas vöiks õiglustunne püsida, kui me ei tunneks oma südames, et see elu on ainult osa elust, see maine unenägu ainult avamäng uuele sünnile, uuele ärkamisele, kui me hämaralt ei aimaks, et järgnevas ja pikemas elus hüvitatakse kõik? Samuti annab praktiline mõistus meile kindluse Jumala olemasolust. Teoreetiline mõistus seda anda ei suuda. Konsekventne moraalne tegutsemine pole võimalik ilma usuta
Monoteistlik ehk usk ainujumalasse, kes on kohtumõistja, kuid ka armuline ja halastav Vana Testamendi Seaduse järgimine, usurituaalide täitmine on kohustuslik Jeesuse surm kui patu lunastamine, Jeesus suri patuste eest see on lepitus inimese ja Jumala vahel Jeesuse ülestõusmine näitas, et ta on Jumala saadik ning ta võitis sellega pattu ja surma Ristiusu unikaalne tunnusjoon on sõnum sellest, et sealpoolne Jumal on kogu ajaloo välte vaid korra inimese kehas ilmunud ning siis ta õpetas lunastust ehk teed jumalariiki ja läbi maapealse elu (surm, sünd, ülestõus) muutis ta inimese ja Jumala suhet Hamartia/peccatum ehk patt Ristiusu patu idee kattub osaliselt moraaliõpetuse pahedega. Patt on seisund/olek, milles inimkond hetkel viibib: inimese suhe Jumala, iseenda ja teistega ei ole selline nagu võiks
annaabi.ee 
