Eesti tähtsamad heliloojad (7)

EESTI TÄHTSAMAD HELILOOJAD
20. JA 21. SAJANDIL

Raimond Valgre (7. oktoober 1913- 31. detsember 1949)

Oli eesti helilooja ja muusik . Ta oli üks tuntuimaid eesti heliloojaid, kelle laulud on muutunud üldrahvalikuks. Raimondi isa oli kingsepp . Juba lapseeas huvitus ta muusikast: mängis klaverit , akordionit, trumme ja kitarri.
Aastal 1931 lõpetas ta Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi ning seejärel läbis kaitseväeteenistuse. Pärast seda sai temast elukutseline muusik.
Teise maailmasõja ajal kuulus ta Eesti laskurkorpusse.
Aastal 1988 avati Valgre kodumajas mälestustahvel.
Ta on loonud ligi 100 laulu. Suure osa oma loomingust kirjutas ta loodus-, tunnete- ja ühiskonnateemadel.
Valgre loometööd on kasutatud mitmete teiste eesti heliloojate töödes, samuti mitmetes eesti filmides.

Ehala , Olav (31.07.1950)

Helilooja ja pianist . Lõpetas 1969 Tallinna Muusikakooli ja 1974 kompositsiooni erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi ( professor Eugen Kapi klass). Oli aastatel 1970—1975 Noorsooteatris muusik ja 1975—1991 muusikaala juhataja, aastast 1991 töötab Eesti Muusikaakadeemia õppejõuna. Esinenud pianistina paljudes riikides, saanud joonis- ja nukufilmide muusika eest ("Aeg maha", "Eine murul ", "Ärasõit", " Papa Carlo teater", "Hotell E") rahvusvahelisi auhindu. Suure Vankri preemia 1997.

Ernesaks , Gustav (12.12.1908 – 24.01.1993)

Helilooja ja koorijuht . Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja samal aastal ka kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ning 1937-1941 konservatooriumis õppejõuna. Osales Teise maailmasõja ajal Eesti Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti Rahvusmeeskoori (RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ning üheks XX sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.
Aastast 1945 töötas Gustav Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas on Jüri Variste, Harald Uibo , Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.
Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa selles moodustavad koorilaulud , millest muidugi "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Kuid ta on loonud ka viis ooperit, millest "Tormide randa " ka korduvalt lavastatud. On loonud teatri- ja filmimuusikat, kantaate, klaverisaatega soololaule, instrumentaalmuusikat ja kõige enam on temal koostatud koorilaule nii mees-, nais-, kui ka laste- ja segakooridele.

Härma, Miina (09.02.1864 – 16.11.1941)

Helilooja, koorijuht ja dirigent. Esimene eesti professionaalne naishelilooja, kes tegutses ka koorijuhi, organisti ja pedagoogina. Sündis Tartu lähedal Raadi vallas koolmeistri peres. Hariduse omandas Tartu eraalgkoolis ja K.Schulze erakeskkoolis. Klaverit hakkas õppima Karl August Hermanni juures. 1883. aastal astus Härma Peterburi konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1890. aastal. Tegutses seejärel Peterburis klaveriõpetajana (hiljem samal alal ka Soomes) ja koorijuhina (Eesti Hariduse Seltsi segakoor)
1893–1894 andis Härma mitu edukat orelikontserti Saksamaal. Ta oli eesti esimene gastroleeriv interpreet, esines hiljem ka Soomes, Lätis ja Inglismaal. Tartusse naastes hakkas koguma rahvaviise, tegutses muusikaõpetajana, juhatas maakondlikke laulupidusid ning asutas Miina Hermanni Lauluseltsi segakoori, millega lõi täiesti uue traditsiooni — koor kujunes Eesti kõrgeima tasemega kontsertkooriks. 1903–1915 elas Venemaal, Kroonlinnas, kus andis klaveritunde ja esines organistina. 1915–1941 tegutses aktiivse kultuurielu organisaatorina Tartus: juhatas mitmeid koore (Eesti Helikunsti Seltsi koor), töötas edasi muusikaõpetajana (1917–29 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis), juhtis erinevate seltside tööd, juhtis Tartu Rahvaraamatukogu, kuulus ajakirja “Muusikaleht” toimetusse, oli ajakirja “Eesti Muusika Kuukiri” peatoimetaja (1923) ja Tartu Helikunstnike Seltsi (1926) asutajaid. 1939. aastal nimetati Härma Tartu ülikooli audoktoriks ja Tallinna konservatooriumi auprofessoriks.
Härma loomingu põhiosa moodustavad koorilaulud (üle 200). Erilise tähenduse sai kahe suure naiskunstniku – Miina Härma ja poetess Anna Haava koostöö, mille tulemusel on mitmed Härma loodud laulud muutunud rahvalauludeks. Esimesel loominguperioodil (sajandivahetuseni) lõi ta oma parimad lüürilised (“Ei saa mitte vaiki olla”, “Kui sa tuled, too mull´ lilli”, “Ööbiku surm”) ja heroilised laulud (“Isamaa, õitse sa!”, “Meestelaul”, “Enne ja nüüd”, Lõpukoor kanataadist “Kalev ja Linda ”). Enamik selle perioodi laule kuuluvad eesti kooriloomingu kullafondi. Teisel loomejärgul püüdles Härma rohkem väljenduse sügavuse ja tunnete mitmekesisuse poole (“Kojuigatsus”, “Ta lendab mesipuu poole”).
Härma rahvaviisitöötlused on enamasti lihtsa harmoniseeringuga laulud (“Pidu hakkab”), kuid on ka mitmest viisist komponeeritud laule (“Lauliku lapsepõli”, eriti tuntud popurrii “ Tuljak ”). Mõnel pool järgib Härma vana rahvalaulude esitamise tava eeslaulja ja koori vaheldumise näol (“Tule mulle, neitsikene”). Mitmetes töötlustes on rahvaviisi ennast edasi arendatud (“Ei saa mitte vaiki olla”). Härma ei suutnud veel eesti rahvaviiside ja nende omapära sügavustesse tungida, kuid tema seaded olid jõukohased tolleaegsetele laulukooridele ning aitasid kaasa rahvalaulu üle-eestilisele propageerimisele.
Kooriloomingu kõrval tegi Härma kaks katset luua suurvorme — kantaat “Kalev ja Linda” ja laulumäng “ Murueide tütar”, mis mõlemad kujunesid vaid nõrgalt seotud üksiknumbrite kogudeks.
Vähestest soololauludest (15) on õnnestunumad “Miks sa nutad, lillekene?” ja “Kui sa tuled, too mull´ lilli”.

Kapp, Artur (28.02.1878 – 14.01.1952)

Helilooja ja pedagoog. Muusikutesuguvõsa Kappide võimsaim esindaja. Muusikalise alghariduse sai Suure-Jaanis oma isalt Joosep Kapilt – Suure-Jaani muusikaelu ongi suuresti seotud olnud Kappide perekonnaga.
A. Kapp lõpetas 1898 . aastal Peterburi konservatooriumi L. Homiliuse oreliklassi ja 1900 N. Rimski -Korsakovi kompositsiooniklassi, olles üks esimesi eesti diplomeeritud heliloojaid. Mõnda aega töötas ta Peterburis ja aastatel 1904 —1920 Astrahanis sealse muusikakooli direktorina. 1920. aastal opteeris ta koos lastega Eestisse, saades aasta varem avatud Tallinna Konservatooriumi kompositsiooniõppejõuks, aastast 1925 oli professor.
A. Kapp rajas oma heliloomingukoolkonna, kuhu kuulusid eelkõige kooriheliloojatena tuntud Evald Aav, Riho Päts, Enn Võrk, Edgar Arro, ka tema poeg Eugen Kapp. Lühemat aega (1920—24) oli Artur Kapp tegev “Estonias” dirigendina , 1920--1921 juhatas ka sümfooniakontserte. Tunnustatud oli ta ka organistina.
A. Kapp on helilooja, kes - paralleelselt Rudolf Tobiasega - tõi esmakordselt eesti muusikasse mitmed lääne-euroopa muusikažanrid: avamäng “Don Carlos ” (1899), kantaat “Paradiis ja Peri ” (1900), mitmed suuremad oreliteosed .
Heliloomingus on A. Kapp ennekõike monumentaalsete suurteoste autor, meenutuseks tema oratoorium “ Hiiob ” (loodud 1929), mis XX sajandi viimastel aastatel on oma võidukäiku alustanud. A. Kapi loomingus on palju veel (taas)avastamata, ka suurteoseid. Tema jõuline, kohati ehk raskemeelnegi loojanatuur on ometi tasakaalus ehk ootamatultki romantiliste tundepuhangutega. Muidugi on ta oma 50-aastase heliloomingutegevuse jooksul korduvaid muutusi läbi teinud. Nagu on tema looming rikas ka žanriliselt. Kui panna kõrvuti kaks tema olulist teost, oratoorium “Hiiob” ja romanss “Metsateel”, siis näitab see selgelt, kuivõrd lai oli helilooja haare, kui mitmepalgeline loojanatuur.

Rannap, Rein (06.10.1953)

Pianist, helilooja, improvisaator.
HARIDUS
RR õppis Tallinna Muusikakeskkoolis (1965 - 1972) ja Konservatooriumis (1972 - 1977) klaveri erialal Virve Lippuse juures; seejärel Moskva konservatooriumi aspirantuuris Lev Naumovi juures (1977 - 1979). 1991 kuni 1995 õppis RR Lõuna Kalifornia Ülikoolis (USC) Los Angeleses (Stephan Hartke juures) heliloomingu erialal.
PIANIST
Esimene soolokontsert ja esinemine orkestriga 1968, tegutseb sel ajal aktiivselt tänini. On korraldanud üle-eestilised kontsert- tuurid "Klaver tuleb külla" (1997 ja 1999) esinedes kirikutes, tuues meeskonnaga klaveri kohale. Muusikapropagandistlik tegevus hõlmab lisaks esinemistele väikestes maakohtades ka telesaadete sarja "Muusika väikese m-iga" (1997-1998).
Võitis Eesti Vabariikliku Pianistide Konkursi (1973) ja sai lõppvoorus auhinnalise koha rahvusvahelisel Bachi nimelisel pianistide konkursil Leipzigis, Saksamaal (1976).
Lemmikheliloojad Bach , Beethoven, Schubert , Chopin ja Liszt . On olnud ka paljude eesti heliloojate teoste esmaettekandjaks.
Esinenud soolokontsertidega endises NSVLiidus, paljudes Euroopa linnades, samuti enamuses suurimatest linnadest USA-s, Kanadas ja Austraalias.
HELILOOJA - KLASSIKA
Klassikalise heliloojana kirjutab ta heakõlalises post-modernistlikus stiilis. On kirjutanud palju klaverile ja neid ise ette kandnud - näiteks tsüklid Naiivsed ja Süütud palad (1980-82), Klaverikontsert (1984), Cruise Control (1991), Six- pack piano (1997).
Orkestriteostest võiks nimetada
Concerto Grosso in una movimento (1981/1988, CD - Eesti Raadio Kammerorkester)
Sümfoonia (1986)
Umbrellas (1991)
Eleegia (1995)
Papagoid (1998)
TimeSculpture klaverile ja suurele orkestrile (2000)
Lähedus. Kergus kammerorkestrile (2001)
Puhang sümfoonilisele puhkpilliorkestrile (2001)
Rannapala (jagatud Valgrega) flöödile ja kammerorkestrile (2001)
Kirjutanud samuti hulgaliselt kammermuusikat jm (Darkness, 2001).
HELILOOJA - POP
RR on kutsunud kokku, ja juhtinud kolme ta oma loomingut esitavat rock-ansamblit: Ruja ( 1971 -1975 ja 1980 - 1985); Noor-Eesti (1977-8) ja Hõim (töötles Eesti rahvaviise; 1979-1980). Alates 1971 on avaldanud mitusada rock- ja pop-laulu, mida on esitanud lisaks ta oma ansamblitele paljud Eesti juhtivad lauljad . 1971 ja 1973 võitis ta oma lauludega Tippmeloodia aastase lauluvõistluse lõppkontserdi (Sa tule nüüd; Mis küll saab), ja 1974 ja 1975 Aastalõpu Võistluskontserdi (Keegi tulla võib; Sinu hääl). Ta poplauludest on tuntuimad Raagus sõnad, Nii vaikseks kõik on jäänud, Ühes väikses Eesti linnas ja kantaat Ilus maa. On kirjutanud ka lastelaule, teatri ja filmimuusikat.
IMPROVISATSIOON
Juba 1968, 7. klassi koolipoisina, esines RR edukalt oma trioga Tallinna jazzfestivalil. Alates sellest on pidevalt esinenud improvisatsioonidega, ka paljudel rahvusvahelistel festivalidel, andes nendest ka terviklikke soolokontserte; 2 heliplaati (" Meloodia "). Ta nn vabad improvisatsioonid, kordumatult omapärases stiilis, ei mahu rangelt ühtegi žanrisse, neis on ühendatud kaasaegne tõsine muusika, rock, eesti rahvamuusika , new age muusika ja jazz.

Hermann , Karl August (23.09.1851 – 11.01.1909)

Helilooja, keeleteadlane , ajakirjanik ja muusikategelane. Töötas Põltsamaa kihelkonnakoolis abiõpetajana ja 1871-1873 Peterburis õpetajana; õppis eraviisil muusikat Tallinnas ja Peterburis; astus 1875 Tartu ülikooli usuteaduskonda, läks 1878 Leipzigi , lõpetas seal 1880 ülikooli keeleteaduse doktori kraadiga. Oli 1882-1885 “Eesti Postimehe” toimetaja , omandas 1886 ”Perno Postimehe”, nimetas selle “Postimeheks” ja andis seda Tartus välja 1896. a-ni. Töötas aastast 1889 Tartu ülikooli eesti keele lektorina. Hermannil on oluline tähtsus eesti muusika edendajana ja propageerijana ning rahvaviisikogujana. Ta andis 1882-1884 välja “Eesti Postimehe” “Muusiku Lisalehte”, milles avaldas muuhulgas ka koorilaule, ja 1885- 1897 esimest eesti muusikakuukirja “Laulu ja mängu leht” (noodilisaga), üllitas koorilaulukogumikke  ning oli II, IV, V ja VI üldlaulupeo üldjuhte.

Tubin , Eduard (18.06.1905 – 17.11.1982)

Helilooja. Lõpetas 1926 Tartu Õpetajate Seminari ja 1930 kompositsiooni erialal Tartu Kõrgema Muusikakooli Heino Elleri õpilasena. Täiendas end 1931 Viinis ja 1938 Budapestis. Töötas 1926—1930 õpetajana Nõos ning "Vanemuise" dirigendina, kus juhatas selliseid teoseid nagu Tšaikovski "Jevgeni Onegin " (1934 ja 1939), Puccini " Boheem " (1935 ja 1943) ja " Madame Butterfly " (1941), Verdi "Traviata" (1940), Dzeržinski Vaikne Don (1940), Flotow' " Martha " (1942), Tubina "Kratt" (1943), Nielseni "Lakšmi" (1944). Juhatas 1928—1944 Tartu Meestelaulu Seltsi koori ja 1931—1935 "Vanemuise" muusikaosakonna segakoori ning sümfooniakontserte. Põgenes 1944 Rootsi. Töötas 1945—72 Drottningholmi lossiteatris vanade ooperite ja ballettide partituuride restaureerijana, juhatas 1945—59 ja 1975—82 Stockholmi eesti meeskoori. Oli aastast 1982 Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liige.

Saar, Mart (28.09.1882 – 28.10.1963)

Helilooja. Sündis Hüpassaares metsavahi perekonnas. Tema isa oli hea orelimängija ja improvisaator, kellelt Saar sai esimese õpetuse. Hariduse omandas Kaansoo vallakoolis ja Suure-Jaani kihelkonnakoolis, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. 1901. aastal astus Saar Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1908. aastal hõberahaga. Õppis samas kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi ja Aleksander Ljadovi juures (lõpetas 1911). Pärast õpinguid töötas Tartus muusikaõpetajana. 1921. aastal asus elama Tallinna, kus tegutses vabakutselise heliloojana ning esines sageli organistina. 1928–1929 toimetas muusikaajakirja “Muusikaleht”.
1932–1943 elas isatalus Hüpassaares, kus hiljem veetis kõik oma suved . 1972. aastal avati seal Mart Saare majamuuseum. 1943–1956 töötas Saar kompositsiooniprofessorina Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa, Jaan Rääts jt).
Saar oli üks rahvusliku stiili rajajaist ja eesti professionaalse muusika alusepanijaist, eriti koorimuusika vallas. Saar oli esimene eesti helilooja, kes suutis mõista eesti vanema rahvalaulu olemust, avada selle omapära ja sünteesida arhailist rahvalaulu kaasaegse helikeelega. Saar oli ka üks neist, kes rahvaviise kogus, analüüsis ja süstematiseeris (ekspeditsioonid 1907, 1910 ).
Oma loometee alguses oli Saar suuresti mõjutatud sajandi alguse uutest suundadest — ekspressionismist ( soololaul “Must lind”) ja impressionismist (klaveriprelüüdid). Klaveripalas “Skizze” võib leida isegi atonaalseid jooni. 
Saar on miniaturist, kes oma parima väljendab laulu kaudu. Tema loomingus ei puudu küll sümfooniline ja vokaal -sümfooniline muusika, kuid see jääb laululoomingu varju. Kaalukaim koht on koorilauludel (ca 350). Helilooja inspiratsiooniallikateks olid loodus ja rahvaviis . Rahvalaul Saare loomingus säilib võimalikult ehedal kujul. Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid (“Läksin kõrtsi aega viitma”), assonants ja alliteratsioon (“Latse hällütamise laul”). Säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid: dooria , lüüdia, miksolüüdia (“Kõver kuuseke ”).
Mõned Saare laulud on lihtsa tekstuuriga ja kuuluvad laulupidude raudvarasse (“Leelo”, “Põhjavaim”), aga on ka palju laule, mis valmistavad raskusi isegi professionaalsetele interpreetidele. Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning viib oma faktuuri- ja harmooniakäsitlusega eesti koorimuusika uuele tasemele . Faktuur on unisoonist 8-häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse. Iseloomulik on variatsiooniline arendus.
Koorilaulu kõrval oli soololaulu žanr Saarele üheks enam armastatumaks väljendusvahendiks. Ta on kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (ca 180). Saare lauludes on leidnud muusikaliselt kauni väljenduse helilooja armastus oma kodumaa looduse vastu, seal on nii tundelist armastuslüürikat kui filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel. Oma soololauludega on Saar saavutanud sellise taseme, mis lubab neid võrrelda maailma muusikaliteratuuri selle ala parimate saavutustega. Tekstidena on kasutatud kõige rohkem Juhan Liivi, Karl-Eduard Söödi ja Anna Haava luulet.
Saar on ka kõige ulatuslikuma klaverimuusikaga helilooja Eestis. Varase klaveriloomingu üldilme on süvenenult tõsine, sageli raskemeelne, kontsentreeritud ja napisõnalise väljendusviisiga. Stiilivõtetelt kõigub helilooja siin hilisromantismi, impressionismi ja ekspressionismi vahel. Alates 1913. aastast areneb Saare klaverimuusika stiililiselt eri suundadesse. Ühelt poolt püsib Saar edasi traagilise alatooniga väljenduslaadis (Eleegia a- moll ), teiselt poolt on märgatav sisemine lihtsustumine (bagatellid, mõned prelüüdid). Mitmes prelüüdid on mõne teise helilooja ( Skrjabin , Rahmaninov, Debussy ) konkreetse teose variatsioonid. Rahvuslikus stiilis on kirjutatud kolm Eesti süiti, Fantaasia eesti teemadele. Rahvuslikus stiilis on tihti ka originaalteemalised palad (“Hetk”, “Laul männile”).
Saare loomingusse kuulub ca 350 a cappella koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala , 2 orkestriteost, 2 vokaal-sümfoonilist teost. Kokku on tal kolm kogumikku rahvaviise.

Aav, Evald (07.03.1900 – 21.03.1939)

Helilooja ja koorijuht. Lõpetas 1926. aastal kompositsiooni erialal Tallinna Konservatooriumi professor Artur Kapi klassis. Oli 1916-1926 Estonia ooperikoori laulja. 1924-1927 juhatas Tallinna sõjakooli koori ja orkestrit, 1929-1936 Ülemaalise Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna segakoori, 1934-1939 meeskoori “Eesti Laulumehed”  ning 1937-1939 Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoori. Oli XI üldlaulupeol meeskooride üldjuht. Aastatel 1932-1939 töötas Autorikaitse Ühingus ning 1930-39 ajakirja “Muusikaleht” toimetuses, 1932-36 Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali Kirjastusfondis. 1930-39 kuulus Eesti Lauljate Liidu juhatusse.
        Evald Aava peateost, ajaloolist ooperit “Vikerlased” peetakse esimeseks eesti rahvuslikuks ooperiks. Teose senises edukuses on olnud oluline roll ka Evald Aava ooperiprimadonnast abikaasal Ida Aav-Loo-Talvaril.