Ärkamisaeg ja Eesti esimesed mittekutselised heliloojad (1)

1. hernhuutlus – protestantlik äratusliikumine, mis on nime saanud oma keskuse Herrnhuti asunduse järgi Saksimaal.Hernhuutlaste tegevuse kõrgpunkt Eesti alal on olnud 18.-19. sajandil. Saaremaast kujunes üks liikumise olulisemaid keskusi Eesti alal.
Oluline roll oli neil mängida koorilaulu toomisel koguduseellu. Selliselt võib hernhuutlastele omistada koorilaulu esiisa rolli Eestis, millel on aga ka teine tahk - just vennastekogude koorilaul sai saatuslikuks traditsioonilisele Eesti regilaulule, mille laulmisest koraalide kasuks loobuti. Laiemas plaanis võtab hernhuutlaste kultuuriloolise rolli kokku Vennastekogud pakkusid talurahvale eneseteostusvõimalusi. Mitte asjata ei võetud hernhuutlik termin ärkamine nii eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks. Vennastekogude liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks. Teada on Urvaste talupoegade kirjad oma armsale südameisakesele Zinzendorfile. Vennastekogude liikumine andis tõuke koorilaulu, hiljem ka puhkpillimuusika levikule eestlaste hulgas. Kõrvale ei saa ka jätta liikumise kõlbelise külje tähtsust. Pole ülearune lisada, et nii Friedrich Reinhold Kreutzwald , Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Villem Reiman kui Jaan Tõnisson olid kõik pärit hernhuutlikest perekondadest.
2. baltisaksa kultuur – Baltisaksa kultuur keskendus Tartu Ülikooli ümber. Avati joonistuskool, kus õpetajaks oli Saksamaalt pärit K.A. Senff . Tallinnas tegutses kunstnikuna samuti Saksamaalt pärit G.F.v.Kügelen. Baltisaksa kultuuri osaks sai seltsiliikumine . Kokku tegutses umbes poolsada baltisaksa seltsi. Näiteks võis tuua Tallinna Muuseumiühingu.Baltisaksa kultuuritegelastest võib veel märkida keeleteadlast F.J.Wiedemanni ja arst C.A.Hunniust.
3.ärkamisaeg – Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, “kihistumata muinasühiskonda” idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti “ muinaseesti maailmapilt”, millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.
Ärkamisajal hakati tähelepanu pöörama oma rahvuslikkusele ja enda kultuuripärandi säilitamisele. Võeti ette tervet maad hõlmavaid üritusi ning pandi alus järjepidevatele teatritele ning ajalehtedele.
inimesi ärkamisajast: Johann Voldemar Jannsen , Carl Robert Jakobson , Jakob Hurt, Friedrich Robert Faehlmann , Johann Köler, Jaan Adamson, Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwald
http://www.htg.tartu.ee/ajalugu/5b_r%FChmat%F6%F6_%E4rkamsiaeg.doc
4.esimesed laulupeod - I lp 1869 Tartus. Laulupeo korraldamise põhjuseks toodi pärisorjuse kaotamise sünnipäevaks. Esimesel päeval vaimulikud laulud, teisel päeval ilmalikud laulud. Koorides ainult mehed. Kokku lauljaid 822 + pillimängijad. Kõlasid ka kaks A.Kunileiu lugu – “Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm”.
II lp samuti Tartus 1879 .
III lp Tallinnas 1880.
IV lp Tartus – Esmakordselt lubati ametlikult laulma segakoorid, ka keelpilliorkestrid. Palju eestikeelseid repertuaare.
V lp Tartus 1894. VI lp 1896 Tallinnas, esimest korda said loa etteasteks naiskoorid.
VII lp Tallinnas 1910 , kõik oli eesti keeles.
5. koorimuusika periood – 19. saj. rajati kihelkonnakoolide võrk, mis edendas kõikjal koorilaulu ja pillimängu arngut(Põltsamaal, Tormas, Laiusel, Kanepis jt).Ilmusid esimesed eestikeelsed muusikaõpikud ja laulukogumikud (Jannseni `` Eesti laulik``, Hermanni koorilaulu kogumikud ja jakobsoni ``Wanemuine Kandle Haeled``)1865. aastal asutati laulu- ja mänguseltsid Vanemuine , Tartus ja Estonia , Tallinnas.
6.Liedertaffellik laul – tähendab tõlkes laua laulu, tuli sellest, kui mehed kõrtsis laua ümber laulsid, või noh vindisena tõmbab ikka muusika käima, nagu teate. On homofooniline (soolohääl ja saatvad hääled) ja kvadraatne (paarisarvulised taktid , read), lihtsakoeline, saksik, hale ja härdameelne laul.
7.Cimze seminar – läti pedagoogi ja muusiku Jānis Cimze (Zimse) juhitud Liivimaa kihelkonnakooli õpetajate ja köstrite seminar 1839 .49 tegutses ja 1849 1849>–90 Valgas Seminari võeti vastu iga kolme aasta tagant. õppetöö kestis kolm aastat. Seminari pääsemiseks nõuti kirikuõpetajasoovitust ja kihelkonnakooli lõputunnistust. Ülalpidamiskuludeks tuli maksta 35–40 õppematerjalide eest 10–15 rubla.Õpetust anti saksa keeles olulised olid muusika ja pedagoogika Aastal 1871 muudeti töökorraldust ja õpilasi hakati vastu võtma igal aastal. Õppeaega pikendati kolmelt aastalt neljale.Seminari juures korraldati ka esimesed täienduskursused.
8.Eesti esimesed mittekutselised heliloojad :
-Aleksander Kunileid – Saebelmann ( 22. XI 1845– 27. VII 1875) Helilooja . Eesti rahvusliku heliloomingu rajaja, kelle koorilaulud olid esimesed eesti heliteosed. Sündis Pärnumaal Audru vallas köstrikooli õpetaja peres. Esimese õpetuse ja klaverimänguoskuse sai isalt. Pärast Karksi kihelkonnakooli lõpetamist omandas muusikalise hariduse Janis Cimze seminaris Valgas, mille lõpetas 1868. aastal ning töötas seejärel samas õpetajana. Sellesse ajajärku kuulub ka tema osavõtt I Üldlaulupeost 1869. aastal, kus oli Johann Voldemar Jannseni kaasdirigent. 1871–1873 tegutses Kunileid köstri ja kooliõpetajana Peterburis, Gat¹inas ja Kolppanas. 1873. aastal sõitis tervise halvenemise tõttu Ukrainasse, töötas seal elu lõpuni köster-organistina ja õpetajana Poltaava saksa koguduse koolis. Kunileidilt on säilinud ainult viis originaalteost ja umbes kakskümmend rahvaviisiseadet. Esimesed ja ka tema kõige tuntumad laulud “Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm” (mõlemad Lydia Koidula tekstidele) põhinevad tegelikult soome rahvaviisidel ja olid ainsad eestikeelsed laulud I Üldlaulupeo kavas. Nad erinevad liedertafellikest lauludest kargema helikeele poolest ning püsivad tänaseni kooride ja laulupidude repertuaaris.
Kunileidi koorilaulud näitasid saksa liedertafellike laulude kõrval uut kvaliteeti. Peale rahvaluule sobitas Kunileid rahvaviisidele Koidula, Kreutzwaldi ja Jakobsoni tekste. Kunileidi rahvuslikud taotlused olid eeskujuks järgnevatele heliloojatele
-Aleksander Thomson – (31. I 1845 Pringi Sangaste kihelkond - 20. X 1917 Petrograd ), Helilooja. Sündis Sangastes veskirentniku pojana. Õppis Valga algkoolis ja Tartu kreiskoolis. Muusikalise hariduse sai Janis Cimze seminaris Valgas, mille lõpetas 1865. aastal. Õppis ka Tartu ülikoolis matemaatikat. 1865. aastal sai kihelkonnakooliõpetaja koha Kanepis, kus organiseeris laulukoori, mis oli Eesti selle aja suuremaid (60 lauljat). 1866–1870 oli koduõpetaja Vana-Võidu mõisas. 1872–1876 töötas kooliõpetajana Peterhofi saksa kirikukoolis ja koduõpetajana Anton Rubinsteini perekonnas, õppides samal ajal Peterburi ülikoolis matemaatikat. 1876–1917 töötas matemaatikaõpetajana Peterburi/Petrogradi saksa gümnaasiumis.
Vaatamata kodumaast eemalviibimisele, ei võõrdunud Thomson oma rahvast. Mitmel suvel käis ta Eestis rahvaviise kogumas ning kasutas neist paljusid oma koorilauludes. Thomsoni looming piirdubki ainult koorilauludega, umbes 70 laulust on säilinud 40. Neist suurema osa moodustavad rahvaviiside seaded , kus Thomson püüdis lihtsa harmoniseeringu asemel kasutada juba keerulisemaid võtteid, näiteks imitatsiooni (“Ketra, Liisu ”). Tekstid võttis enamasti rahvaluulest , aga kasutas ka kaasaegsete luuletajate värsse: Koidula, Jakobson, Faehlmann. Temaatika piirdub peamiselt armastus- ja looduslüürikaga. Lüüriline tundelaad valitseb ka isamaalistes lauludes.
-Friedrich August Saebelmann – (26. IX 1851 Karksi - 7. III 1911 Paistu),
Helilooja, koorijuht ja pedagoog . Sündis Karksis köster- organisti perekonnas. Vanema venna (Aleksander Kunileid) eeskujul hakkas ta üsna noorelt klaverit õppima. 1871. aastal lõpetas Valgas Janis Cimze seminari ning suundus Peterburi, kus tegutses õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874. aastal astus Saebelmann esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi C. van Arcki klaveriklassi. Õppis seal ainult ühe aasta, misjärel pöördus tagasi Karksi ja asus tööle kooliõpetajana. 1880. aastast töötas Paistus kihelkonnakooliõpetajana ja köster-organistina. Etendas suurt osa Viljandimaa muusikaelus: esines organisti, pianisti ja t¹ellistina, andis klaveritunde (õpilane Juhan Aavik), asutas suure meeskoori, juhatas maakondlikke laulupidusid.
Saebelmanni vähene looming koosneb peamiselt koorilauludest, millest enamus ei erine palju saksa liedertafellikest lauludest. Need on vähenõudliku harmooniaga lihtsad salmilaulud, mistõttu võitsid suure populaarsuse omaaegsete kooride repertuaaris. Heliloojale on omane loodus- ja armastuslüürika, kirjutanud ka üksikuid patriootilisi laule. Saebelmann oli esimesi eesti heliloojaid, kes hakkas kirjutama soololaule.
-Karl August Hermann(1851 – 1909) – Lauluteadlane. Pani aluse praegusele kirjakeelele ja grammatikale(näiteks sõnad: ainsus , mitmus,algvõrre,ülivõrre,tähestik, asesõna,sidesõna,aula + käändemurrud-saav,olev jne). Luuletaja, kirjanik(jutud.teda huvitas ajalooteema, üritas eestlastele selgitada eestlaste ajalugu). Kirjastaja( noodid , raamatud, õpikud). Õpikute autor – kui polnud eesti keele õpikut, siis võttis kätte ja kirjutas õpiku. Hakkas ka koostama Eesti Entsüklopeediat (jõudis kirjutada kõik a-tähega sõnad, alustas b-tähega, kuid majanduslikel põhjustel jäi pooleli ning seda jätkas keegi teine). Eesti keele lektor Tartu Ülikoolis, tahab,et kõik eesti ametnikud räägiksid puhtalt eesti keelt.Nõudis,et muulastele,kes Eestisse tööle jäävad, tehtaks eesti keele eksam. Helilooja(oma laule umbes 300, ooperi alge, mida tema kutsus laulelduseks “Uku ja Vanemuine”). “Eestlane olen ja eestlaseks jään”.
Koorijuht, üldlaulupidudel üldjuht. Kogus rahvalaule. Ajakirjanduse toimetaja . “Laulu ja mänguleht”. “Viiuliõpetus”.
9.Peterburi Konservatoorium –
10.Eesti esimesed kutselised heliloojad:
Johannes Kappel – (2. VII 1855 Rapla-Uusküla – 1. VI 1907 Schömberg, Württemberg), helilooja ja organist.
Sai muusikalised algteadmised isalt, Paide köstrilt ja organistilt. Aastast 1872 elas Peterburis. Lõpetas 1881 Peterburi Konservatooriumi oreli erialal professor L. Homiliuse klassi ja kompositsioonierialal suure hõbeaurahaga J. Johannseni klassi. Töötas Peterburis organistina ning juhtis eesti seltsides koore. Oli III, V ja VI eesti üldlaulupeo üldjuhte. Teosed: 1881"Eesti keisri laul" meeskoorile ja bassile (tekst Jaan Bergmann )1882"Kroonimise laul", kantaat mees- ja segakoorile (tekst Jaan Bergmann) 1892"Päikesele", kantaat meeskoorile (tekst Mihkel Veske )
Miina Härma – (9. II 1964 Kõrveküla, Raadi v. – 16. XI 1941 Tartu),
helilooja, koorijuht ja dirigent .
Esimene eesti professionaalne naishelilooja, kes tegutses ka koorijuhi, organisti ja pedagoogina. Sündis Tartu lähedal Raadi vallas koolmeistri peres. Hariduse omandas Tartu eraalgkoolis ja K.Schulze erakeskkoolis. Klaverit hakkas õppima Karl August Hermanni juures. 1883. aastal astus Härma Peterburi konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1890. aastal. Tegutses seejärel Peterburis klaveriõpetajana (hiljem samal alal ka Soomes) ja koorijuhina (Eesti Hariduse Seltsi segakoor).1893–1894 andis Härma mitu edukat orelikontserti Saksamaal. Ta oli eesti esimene gastroleeriv interpreet, esines hiljem ka Soomes, Lätis ja Inglismaal. Tartusse naastes hakkas koguma rahvaviise, tegutses muusikaõpetajana, juhatas maakondlikke laulupidusid ning asutas Miina Hermanni Lauluseltsi segakoori, millega lõi täiesti uue traditsiooni — koor kujunes Eesti kõrgeima tasemega kontsertkooriks. 1903–1915 elas Venemaal, Kroonlinnas, kus andis klaveritunde ja esines organistina. 1915–1941 tegutses aktiivse kultuurielu organisaatorina Tartus: juhatas mitmeid koore (Eesti Helikunsti Seltsi koor), töötas edasi muusikaõpetajana (1917–29 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis), juhtis erinevate seltside tööd, juhtis Tartu Rahvaraamatukogu, kuulus ajakirja “Muusikaleht” toimetusse, oli ajakirja “Eesti Muusika Kuukiri” peatoimetaja (1923) ja Tartu Helikunstnike Seltsi (1926) asutajaid. 1939. aastal nimetati Härma Tartu ülikooli audoktoriks ja Tallinna konservatooriumi auprofessoriks.
Härma loomingu põhiosa moodustavad koorilaulud (üle 200). Erilise tähenduse sai kahe suure naiskunstniku – Miina Härma ja poetess Anna Haava koostöö, mille tulemusel on mitmed Härma loodud laulud muutunud rahvalauludeks. Esimesel loominguperioodil (sajandivahetuseni) lõi ta oma parimad lüürilised (“Ei saa mitte vaiki olla”, “Kui sa tuled, too mull´ lilli”, “Ööbiku surm”) ja heroilised laulud (“Isamaa, õitse sa!”, “Meestelaul”, “Enne ja nüüd”, Lõpukoor kanataadist “Kalev ja Linda ”). Enamik selle perioodi laule kuuluvad eesti kooriloomingu kullafondi. Teisel loomejärgul püüdles Härma rohkem väljenduse sügavuse ja tunnete mitmekesisuse poole (“Kojuigatsus”, “Ta lendab mesipuu poole”).
Härma rahvaviisitöötlused on enamasti lihtsa harmoniseeringuga laulud (“Pidu hakkab”), kuid on ka mitmest viisist komponeeritud laule (“Lauliku lapsepõli”, eriti tuntud popurrii “ Tuljak ”). Mõnel pool järgib Härma vana rahvalaulude esitamise tava eeslaulja ja koori vaheldumise näol (“Tule mulle, neitsikene”). Mitmetes töötlustes on rahvaviisi ennast edasi arendatud (“Ei saa mitte vaiki olla”). Härma ei suutnud veel eesti rahvaviiside ja nende omapära sügavustesse tungida, kuid tema seaded olid jõukohased tolleaegsetele laulukooridele ning aitasid kaasa rahvalaulu üle-eestilisele propageerimisele.
Kooriloomingu kõrval tegi Härma kaks katset luua suurvorme — kantaat “Kalev ja Linda” ja laulumäng “ Murueide tütar”, mis mõlemad kujunesid vaid nõrgalt seotud üksiknumbrite kogudeks.
Vähestest soololauludest (15) on õnnestunumad “Miks sa nutad, lillekene?” ja “Kui sa tuled, too mull´ lilli”.
Konstantin Türnpu – (13. VIII 1865 Klooga mõis - 16. IV 1927 Tallinn),
helilooja ja koorijuht.
Õppis muusikat Tallinnas E. Reinicke juures, juhatas 1884- 1886 “Lootuse” seltsi meeskoori. Lõpetas Peterburi Konservatooriumis 1891 L. Homiliuse oreliklassi. Täiendas end 1891-1892 Berliinis koorijuhtimise alal. Oli a-st 1892 Tallinnas Niguliste kiriku organist ja saksa gümnaasiumi, 1894- 1895 ja 1904-1909 ka Nikolai I gümnaasiumi lauluõpetaja, juhatas saksa koore ning kandis nendega ette vokaalsümfoonilisi suurvorme. Oli aastast 1916 Tallinna Meestelaulu seltsi dirigent. Osales 1921 Eesti Lauljate Liidu asutamises, oli 19251926 selle juhatuse esimees, V ja VI üldlaulupeo üldjuhte.
Aleksander Läte – (12. I 1860 Pikasilla Aakre vald - 8. IX 1948 Tartu),
helilooja ja dirigent.
Lõpetas 1879 Valga seminari. Oli 1879--1983 kooliõpetaja Puhjas, 1883--1995 ja 1897 --1900 köster ja kooliõpetaja Nõos. Asutas ja juhtis laulukoore, oli IV üldlaulupeo üldjuhte, esines pianistina. Astus 1895 Dresdeni konservatooriumi, lõpetas selle 1897 koorikompositsiooni erialal (F. A. Draeseke kl.). Aastast 1900 tegutses Tartus koori- ja orkestrijuhina, ajalehe “Postimees” muusikaarvustajana ja klaveriõpetajana, esines klaveri- ja orelisolistina. Asutas Tartus 1900 esimese eesti sümfooniaorkestri. Pärast venna Eugen Sprenk-Läte surma 1932 juhtis Tartus klaveritöökoda “Sprenk-Läte”, täiustas klaveri konstruktsiooni. Avaldanud koorilaulukogumikke, uurinud värvus- ja valgusmuusika, akustika ja intonatsiooni ning klaveriehituse ja -õpetuse teoreetilisi probleeme. Tartu ülikooli audoktor (1935), Tallinna konservatooriumi auprofessor (1939).Loomingu põhiosa moodustab ca 200 koorilaulu